Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat

Toimetaja Kerttu-Liina Tuju
SE & JS, 2010

See on raamat, mis omal moel võtab kokku kõigi inimeste vaikivad igatsused ja arutleb küsimuste üle, millele inimene peab iseendas vastuse leidma. Siin puutume kokku paljude selliste sõnade, tähenduste või väljenditega, mida tavaliselt elus ei kasutata, millest vaikitakse, sest valusa kogemuse kartuses häbenetakse olla siiras. Nad kirjutavad, et „ei tule kuulata, mida maailm arvab, vaid tuleb kuulata, mida oma sisetunne ütleb, isegi kui see on risti vastupidine kõikide teiste arvamustega.” Sõnastavad seisundi, mida arvatavasti meist paljud on tundnud, kuid pole osanud seda nii väljendada: „Küps inimene teab, et armastus ei ole seebikate roosamanna, vaid MÕÕK JA TULI, mis kogu olemust muudab. Kui üht inimest armastad, õpid kaastunnet kõigi vastu.” Räägivad sellest, et pühendumus on alandlikkus. Tunnevad ära tähtsaima: „See lapike sinist taevast halli argipäeva kohal.”

Loe veel:
Sven Vabari blogist Ma olen olemas, ma olen raamat
Õnneks on ka Viivi Luige raamat omamoodi kirjad noorele luuletajale. Õieti küll mitte kirjad, sest tegu on vestlusega, ning mitte luuletajale, sest Luige vestluspartneriks on poetessist 37 aastat noorem humanitaar, kultuuriteooria magister Hedi Rosma. Päris intervjuuga tegemist pole, sest Luik ja Rosma lihtsalt jätkavad vaheldumisi mõttelõnga, kuigi Rosma teeb seda tunduvalt lühemalt ning raamatu põhiteemaks on siiski Viivi Luik ja tema vaade maailmale. Mis Rosma osasse selles raamatus puutub, siis peab ütlema, et üldiselt on ta mitmeski mõttes oma ülesannete ning vestluspartneri kõrgusel. See on suur asi. Loe edasi Sven Vabar

Rando Tooming Viivi Luik: kõike pole tarvis teada. Ela!
Kirjanik Viivi Luigelt ilmus sel aastal peaaegu järjest kaks teost, mõlemad pikisilmi oodatud, kirjandussündmuseks nimetamise väärilised. Peamiselt autori Roomas elamise viiest aastast jutustav "Varjuteater" ning Urmas Oti abilise Hedi Rosmaga kahasse kirjutatud "Ma olen raamat". Loe edasi Õhtuleht