Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 26. oktoober 2016

26. oktoober – Carl Heinrich Niggol 165

26.10. 1851 Uue-Tänassilma vald – 28.02.1927 Tartu
Kooliõpetaja ja kirjanik
165 aastat sünnist

Lõpetas 1870 Tartu saksa algkooliõpetajate seminari; oli õpetajaks Tartus, aastast 1919 Tartu õpetajateseminaris. Niggol võttis osa Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandri Kooli peakomitee ja „Vanemuise“ tegevusest. Pedagoogikas oli ta tööõpetuse ja töökooli mõtte eestvõitleja. Avaldanud vene keele õpperaamatuid ja teosed „Tegelik kasvatus enne kooli ja koolis „ (1918), „Töökool ja õppekool“ (1921), „ Fr. Fröbel ja M. Montessori“ (1921) ja „Kasvatuse radadel“ (5 k., 1921-22)
Allikas: Eesti Entsüklopeedia: VI. – Tartu : Loodus, 1936

esmaspäev, 24. oktoober 2016

24. oktoober – Reinhold Kamsen 145


24.10.1871 Imavere vald – 16.05.1952 Tallinn
Luuletaja ja lastekirjanik
145 aastat sünnist

Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 1927–1931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal.

Kamsen oli silmapaistvalt produktiivne autor. Enese väitel kirjutanud Kamsen elu jooksul mitu tuhat luuletust. Igal juhul on Kamseni luuletusi ja lühiproosapalasid perioodikas arvukalt avaldatud, peamiselt Postimehe ja selle kaasannete külgedel (1896–1913), Lindas (1899–1905) ja Põltsamaa Teatajas (1927–1930). Kamsen on kasutanud Amaalie Maasiku, Lilly, Riimimäe, Frieda Kamseni jt pseudonüüme.

Kamseni loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika. Autor annab romantilises võtmes edasi kauneid looduspilte ning vahendab eleegilisi tundeelamusi. Tuntav on poolehoid eesti talurahvale, Kamseni isamaaluule sisendab optimismi ja kinnitab autori usku eestlaste tulevikku. F. Tuglas on aga kriitiliselt märkinud, et kuigi Kamsen kaasaegsed väljaanded oma loominguga lausa üle ujutas, üldiselt kehtivat šablooni seejuures ei ületanud. Ta leiab, et ainus Kamseni sulest pärinev väärtteos on luuletus „Murede maa” (1907), milles loogiline mõttearendus ja plastiline vorm lausa üllatavat, selle eest on aga Kamsen tänu võlgu G. Suitsule:

Lahja põld ja kadakane karjamaa –
sääl mu vanemate muremaa:
alet sääl põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
tuksuval südamel viskan ma
uudsevilja seemet vaosse,
musta muremaa mullasse.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
ah, millal helendab kullana
valmind viljade väljade viir,
sirpidel sirendab päikese kiir!

Kuna Kamseni luule aina juba tuntud pilte kirjeldab ja midagi uut ei keeleliselt ega värsitehniliselt paku, ei ole ta eesti luule arengut tõepoolest oluliselt mõjutanud. Küll aga teeb Kamseni oluliseks tema suur populaarsus kaasajas.

1901 hakkas Kamsen tegema kaastööd Lastelehele, hilisemas eas avaldaski peamiselt lastele mõeldud tekste. Mõned Kamseni lastelaulud on saanud viisistatuna üldtuntuks (nt „Küll on kena kelguga”). Ainus raamat, mille väljaandmiseni Kamsen jõudis, oli illustreeritud vihik lastelaule „Küll on kena kelguga” (1947). Hiljem on R. Krusten koostanud valikust Kamseni proosast ja lastevärssidest kogumiku „Kodukoppel” (1992).

ALLIKAD
Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 173.
E. S., „Lahja põld ja kadakane karjamaa…” Vestlus meie järelärkamisaja luuletaja Reinhold Kamseniga. – Postimees 1943, 2. okt, nr 227, lk 6. http://dea.nlib.ee/
R. Kamsen, Kuidas minust sai luuletaja. – Postimees 1944, 12. aprill, nr 84, lk 4. http://dea.nlib.ee/
Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1. köide. Tallinn, 1989. Aadu Säärits, Lahja põllu ja kadakase karjamaa luule. 100 aastat Reinhold Kamseni sünnist. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 10, lk 624–628.
F. Tuglas, Kirjandusloolisi pisivesteid III. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 11, lk 665–666.



R. Kamsen, Küll on kena kelguga [1900-ndad]

Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!


Lumehelbed helgivad,
puiel ehted uued,
kadakatel karjamaal
seljas lumekuued!


Tihane ja varblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad
et saaks iva aga.


Langeb mõni raasuke,
üks kui teine varmas;
iga kehvem kestake
näljasele armas.


Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!

(Autori käsikiri KM EKLA-s, äratrükk)

neljapäev, 6. oktoober 2016

6. oktoober – Hendrik Adamson 125

6.10.1891 Kärstna vald – 7.03.1946 Kärstna
Luuletaja
125 aastat sünnist

Hendrik Adamson sündis 6. oktoobril 1891 Viljandimaal Kärstna vallas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris.

Hiljem oli Adamson lühemat aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja seejärel taas Kärstnas (1944).

Hendrik Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas, ta on maetud Helme kalmistule.

Hendrik (ka Henrik) Adamson sündis 6. okt. 1891 Vilajndimaal Kärstna vallas Metsakuru külas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast lõpetamist töötas aastaid õpetajana, 1927 sai temast kutseline kirjanik.

Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas ning on maetud Helme kalmistule
Allikad: TEA entsüklopeedia, Viljandi Linnaraamatukogu koduloo kartoteek

Iga kahe aasta tagant antakse Tarvastu vallas välja Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulepreemiat.

Katkendeid Ingrid Kustavuse lõputööst „HENDRIK ADAMSONI BIBLIOGRAAFIA 1913 – 2008“ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10155/kustavus_2009_vka_loputoo.pdf?sequence=1

Hendrik Adamson (6. 10. 1891 - 7. 03. 1946) oli Mulgimaa kirjanik, kelle luule tähtsust on võrreldud Juhan Liivi ja Ernst Ennoga (Baturin 2006). Lisaks värsiloomingule on Hendrik Adamson kirjutanud jutustusi, novelle, groteske, miniatuure, dialooge, vesteid. Tema loomingut on avaldatud paljudes ajakirjandusväljaannetes. Hendrik Adamsoni tuntakse ka esperantisti ja kooliõpetajana. Maailm oma lihtsuses ja probleemides on tema loomingus seotud Eesti looduspiltide ja külakultuuriga ning sageli väljendatud Mulgi murdes.

Hendrik Adamsoni luuletajatee algas Kärstna Ministeeriumikoolis esimeste riimide loomisega külarahva palvel. Nimelt oli külas kombeks tuttavatest pilkelaule kirjutada. „Peasüüdlaseks“ ohakasele luuleteele sattumisel pidas H. Adamson oma vanaema, kes oskas rahvalaule leelotada. Siit oli pärit ka kirjaniku viimase luulevalimiku pealkiri “Laululauda”, mis kahjuks tervikteosena jäi ainult käsikirja. Mõjutusi loometegevusele avaldas ka laululahke koduümbrus Kärstnas. Moes olid tögamislaulud ja nende sepitsemisega Adamson alustaski. Tõuke aktiivse kirjandustegevuse suunas andis juba algkoolis loetud Gustav Suitsu „Elu tuli” ning emakeeleõpetaja Andres Allast. Seminaripõlves luges Adamson lisaks lääne autoritele palju Jakob Liivi loomingut ja tundis poolehoidu Ibseni ja Hamsuni tekstidele (Kuningas 1942. Postimees, lk. 3).

Esimese avaldatud luuletuse „Mina ja mu väiksed mõtted” leidis käsikirjadest F. Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1919. aasta lõpul ka H. Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa”. 1936. aastal avaldati kordustrükk „Mulgimaast“, mis sisaldas lisaks esikväljaandele luuletsüklit „Mulgimaa intermezzo“. Et tegemist oli seega täiendatud kordustrükiga, tuleks sellekohane märge lisada ka Eesti raamatukogude andmebaasidesse.

Adamsoni eluajal ilmus temalt kuus luulekogu. Lisaks „Mulgimaa“ kahele trükile „Inimen“ “Tõus ja mõõn“, “Kolletuspäev“, “Mälestuste maja“, “Linnulaul“. Viimane, senini käsikirjas olnud, luulekogu „Seitsmes” on avaldatud H. Adamsoni kõige uuemas raamatus „Om maid maailman tuhandit”, mille koostajaks on Hando Runnel.

H. Adamson luuletas ja kirjutas proosat ka espeanto keeles, mida avaldati esperanto ajakirjades. Kümme aastat pärast luuletaja surma kirjastati luulekogu „Vesperkanto” (Õhtulaul), mille koostamisel tehti valik ligi 150 H. Adamsoni esperantokeelsest luuletusest. Esperantokeelsetena on H. Adamson avaldanud novellid „Roheline sisalik” ja „Metsatalu” ning jutustuse lastele „Auli”. Hendrik Adamsoni üksikud luuletused on eesti luule ülevaadetes tõlgitud itaalia ja inglise keelde.

Hendrik Adamson jõudis oma eluajal välja anda kolm proosaraamatut: „Roheline sisalik”, “Kuldblond neitsi” ning autobiograafilise sisuga jutustuse „Kuldsel elukoidikul”. Lisaks avaldati kahes osas ajakirjanduse vahendusel jutustus „Auli“.

Hendrik Adamsoni loomingu esimesed avaldused nii proosas (1913) kui luules (1918) olid ajalehes „Postimees”. Esimese ajakirjana avaldas Hendrik Adamsoni loomingut „Meie Mats“. Töö tulemusena õnnestus lisada EKM Arhiivraamatukogu ja ISIK andmebaasi mitmeid kirjeid ja märkusi. Kirjaniku tööd ilmusid ajakirjanduses tihti kõlavate ja omapäraste pseudonüümide all.

Nõukogude perioodi algusaastail oli H. Adamsoni luule avaldamine Eestis pea olematu. 1965. aastal ilmus A. Kaalepi koostatud „Väike luuleraamat”. Taasiseseisvunud Eestis on Adamsoni luulekogusid koostanud Hando Runnel, kes on muretsenud Adamsoni kirjandusliku pärandi täieliku avaldamise pärast juba aastakümneid. Tänu temale on trükivalgust näinud aastakümneid EKM kogudes seisnud Adamsoni käsikirjaline looming.

Proosakirjanduse avaldamine perioodikas ja kogumikes seiskus nõukogude perioodil pooleks sajandiks. Hulk käsikirju on sõjategevuse ja poliitilise olukorra keerukuse tõttu jäänud igaveseks kadunuks. Agaramalt anti Hendrik Adamsoni luuleloomingut välja väliseestlaste abiga. Järjest enam on Adamsoni loomingulist pärandit teadvustatud taasiseseisvunud Eestis. Konkurentsitult kõige enam on trükitud H. Adamsoni luuletustes „Mulgimaa“. Palju on avaldatud kogumikes ja ajakirjades luuletust „Kodule“.

„Eesti Entsüklopeedia“ 14. köites väidetakse, et „Auli“ ilmus eesti keeles 1991. aastal, mis kindlalt ei ole tõene, sest raamatusse on de fakto kirjutatud: „Tallinn, Eesti Raamat, 1989“. Seega tuleks uue trüki väljaandmisel teha vastav parandus.

Et tutvustada ja säilitada kodukoha murdeluulepärandit korraldab Tarvastu vald 1994. aastast Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust.

Kärstnas sündinud ja tegutsenud Hendrik Adamson avaldas aastail 1919-1937 kuus luulekogu ja kolm proosaraamatut. Hilisemal ajal lisandus kuus luulekogu ja jutustus „Auli“. Rohkem kui Adamsoni proosalooming on eesti kirjandusmaastikul tuntud Adamsoni luule, eelkõige murdekeelne. Mulgi murre oli Adamsoni emakeel. Hendrik Adamsoni tunnustati ja austati tema eluajal, samas jäi ta Eestis kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Tänapäeval võime tema kirjandusliku pärandi põhjal väita, et Hendrik Adamson oli kirjanik, kes ei mahtunud Mulgimaale.

Hendrik Adamsoni pseudonüümide loetelu
A. H.
Antropos
As Vosdam
Aspirantus Alfa
Coco
H. A.
H. A-n.
Henry
Markii Labardan
Nostradamus
Pifferaro-Antananariwo
Rococo