Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

reede, 18. november 2016

18. november – Pauline (Paula) Palmeos 105

18.11.1911 Vastemõisa vald – 23.12.1990 Tartu
Keeleteadlane
100 aastat sünnist

dots. Paula Palmeos (1911-1990)
Paula Palmeos lõpetas TÜ 1939. a. cum laude. 1936-1937 täiendas end stipendiaadina Ungaris. Juba 1937. a. õpetas ta Budapesti Ülikoolis eesti keelt. 1944-89 oli ta TÜ õppejõud, filoloogiakandidaat 1949 (reatesteeriti magistritöö "Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti ja soome) ja ungari keeles"), aastast 1956 dotsent. Õpetas peamiselt ungari ja soome keelt, aga on lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. P. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel.Ta talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut. 1962 ilmus monograafia "Karjala Valdai murrak". Avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust. Oli mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.
Allikas: Tartu Ülikool : Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis http://www.ut.ee/Ural/hist.html

Paula Palmeos (Pauline Palmeus) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas möldri pere esimese lapsena. Koolitee algas Kildu algkoolis ja jätkus hiljem Viljandi gümnaasiumis, mille Paula Palmeos lõpetas 1930. aastal cum laude. Samal aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise keele erialal. Prof. Andrus Saareste suunamisel vahetas ta peagi eriala, asudes õppima eesti keelt, hiljem soome-ugri keeli. Paula Palmeose õpetajateks olid Gustav Suits, Matthias Johann Eisen, Walter Anderson, Johannes Semper, Johannes Voldemar Veski, József Györke. 1934. aastast alates oli ta korporatsiooni Filiae Patriae liige.

Üliõpilaspõlves (1932–1939) oli Paula Palmeos aktiivne murdekorrespondent. 1936–1937 viibis ta vahetusstipendiaadina Ungaris, kus silmaringi avardasid peamiselt Miklós Zsirai loengud soome-ugri keelte võrdleva häälikuloo alalt. Ülikooli lõpetamisel 1939. aastal cum laude oli Paula Palmeose ainevalik järgmine: uurali keeleteadus (ülemaste), eesti keel (keskaste), eesti kirjandus (keskaste), rahvaluule (alamaste). 1941. aastal alustas ta õpinguid magistrantuuris. Esimese auhinna saanud võistlustöö ,,Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti-soome) ja ungari keeltes“ tõi magistri-, hiljem kandidaadikraadi.

Kuni 1944. aastani töötas Paula Palmeos gümnaasiumiõpetajana Jõhvis ja Tõrvas, siis kutsus Paul Ariste ta tööle Tartu Ülikooli soome- ugri keelte kateedrisse. 45 aasta jooksul õpetas Paula Palmeos Tartu Ülikoolis ungari, soome, vepsa ja karjala keelt ning andis mitmesuguseid eesti ja soome-ugri keelte erikursusi.

Legendaarsed olid Paula Palmeose juhendatud suvised välipraktikad karjala, vepsa ja ersa keelealadele aastail 1953–1988. Kogu varustus mahukas seljakotis, käis Paula Palmeos põhjatuid teid külast külasse aastakümneid, talletades koos üliõpilastega väärtuslikku ainest sugulaskeeltest. Paljud ekspeditsioonidelt kaasa toodud esemed on leidnud endale tänuliku kodu Eesti Rahva Muuseumis.

Paula Palmeose ulatusliku ja pingelise õppetööga haakub vahetult õpikute koostamine. Kõrgkoolile mõeldud ,,Soome keele õpik“ ilmus mitmes kordustrükis ja oli kasutusel aastakümneid.

Paula Palmeose armastatuimaks uurimisalaks olid karjala keelesaared. Põhiteos sellelt alalt on ,,Karjala Valdai murrak“ (Emakeele Seltsi toimetised 5, 1962).

Ta oli kauaaegne Emakeele Seltsi juhatuse liige, Soome-Ugri Seltsi ja Kalevala Seltsi välisliige, Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige ning Rahvusvahelise Ungari Filoloogia Seltsi liige. Ta on saanud kõrgeima hungaroloogia-alase tunnustuse – János Lotzi medali 1986. aastal.

Paula Palmeos suri Tartus 23. detsembril 1990. aasta ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Allikas: Eesti Rahva Muuseum http://www.erm.ee/et/Kylasta/Naitusemaja/Naitused/80

pühapäev, 13. november 2016

13. november – Hans Wühner 180

13.11.1836 Aidu vald – 13.08.1911 Karula vald
Eesti rahvusliku liikumise tegelane
175 aastat sünnist

Wühner [vüün-], H a n s, ärkmisaja tegelane, *13. XI 1836 Aidu v., † 13. VIII 1911 Karulas; teotses khk-akooli õpetajana Paistus ja Tarvastus, täites viimases kohas ka köstri kohuseid, pidas a-st 1880 Nõo khk-s Keeri mõisa, elas hiljemini Tartus ja Karula kirikumõisas. W. Võttis elavalt osa ärkamisaja rahvuslikest üritusist. W-i kodus 10.XI 1862 peetud koosolekul sõnastati E. Aleksandrikooli (←) kavatsus ja moodustati 19. VII 1870 E. Aleksandrikooli peakomitee.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia VIII. Tartu : Loodus, 1937. Lk. 1298.

Wühner tuli Viljandisse kooli 1849. a. Algul õppis ta vaeslaste-koolis, kuid nagu ta ise oma eluloos ütleb, ei meeldinud kool „tema mustuse pärast“ ja poiss pandi elementaarkooli. Siin oli ta hea õpilane, nii et: „Kolmveerand aasta pärast sain juba I, ülemasse klassi, kus ma pärast ka priimuseks, järelevaatajaks olin ja aastas üheksa kord kiita sain.“ Elementaarkoolis õppis Wühner ligi kaks aastat (1850-1852). 1852.-1854. a. õppis ta kreiskoolis. Ta ise märgib, et kreiskoolis käimise ajal oli suur venestamise tung. Isegi jaanipäeval on kool tegutsenud ja need õpetajad, kes korrale ei allunud, vallandati. Uued õpetajad lubasid vene keele tundides rääkida ainult vene keelt: „käsust üleastujad said endale „eesli“ kaela ja pidid pärast kinni jääma“.
Allikas: Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. Tallinn : Eesti Raamat, 1971. Lk. 23.

1858. aastal Tarvastusse köstriks ja kihelkonnakooli õpetajaks tulnud Hans Wühner tegi Tarvastus koolitööd 22 aastat. Eesti esimese rahvaraamatukogu asutas ta Tarvastusse 1860. aastal. Kultuurilukku on Hans Wühner läinud ka Eesti Aleksandrikooli peakomitee liikmena, Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliikmena.

Hans Wühner (1836-1911) oli üks eesti ärkamisaja suurkujudest. Ta sündis Tarvastu naaberkihelkonnas Paistus Aidu vallas. Oma aja kohta omandas ta küllaltki hea hariduse, lõpetades Viljandi kreiskooli. Wühneri edasine tegevus kulges koolipõllul, algul Paistus ning 1958. aastast kihelkonnakooliõpetaja ja köstrina Tarvastus. Wühner saavutas koolitöös suurt edu. Wühner on olnud mõnegi eesti rahvusliku liikumise ühisettevõtte algataja. Koos Jaan Adamsoniga oli Wühner eestikeelse keskkooli – Aleksandrikooli mõtte algatajaks ja populariseerijaks. Samuti oli ta lähedalt seotud teise rahvusliku liikumise ürituse – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega. Tema eestvõttel asutati 1870. aastal Viljandi Põllumeeste Selts. Tarvastu organiseeris Wühner pasuna- ja laulukoori, mis võtsid osa esimesest üldlaulupeost Tartus 1869. aastal.

Wühneril oli ka kogukas isiklik raamatukogu. Laia silmaringiga pedagoogi ja raamatusõbrana mõistis Wühner, kui palju võib rahvale anda raamat. Nii pandigi kihelkonnakooli ruumes rahva kogutud raamatutest ja rahast alus Tarvastu kihelkonna raamatukogule. Korjandus raamatukogu heaks tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. See väiksena näiv summa võimaldas ometi osta küllaltki suurel hulgal raamatuid – 200. Raamatukogu jaoks töötati välja põhikiri, millega määrati kindlaks raamatukogu eesmärk, tema töökorraldus ja laenutamise tingimused.
Allikas: Tarvastu raamatukogu http://raamatukogu.tarvastu.ee/ajalugu%20lyh.htm

esmaspäev, 7. november 2016

7. november – Peeter Kurvits 125


7.11.1891 Lilli, Polli vald – 10.02.1962 Tallinn
Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane
125 aastat sünnist

Kurvits, Peeter Jaani P.
7.11.1891 – 12.02.1962

Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane.

Sündinud Polli vallas (teistel andmetel Karksi vallas).

Omandas üldhariduse Tallinna Peetri reaalkoolis. Õppis Riia polütehnikumis, lõpetas 1924. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonna. Korporatsiooni „Vironia“ liige.

Sõjalise hariduse sai 1916. aastal 2. Peterhofi lipnikekoolis. Võttis ohvitserina osa Esimesest maailmasõjast. Vabadussõjas oli kitsarööpmeliste soomusrongide ülema adjutant. Sõjaliste teenete eest sai Vabadusristi I liigi 3. järgu, 40 00 marka ja tasuta kooli ülikooli lõpetamiseni.

Eesti Panga osakonna juhataja 1921-1928, Pikalaenu Panga direktor 1928-1932. Olles majandusminister Jaan Tõnissoni valitsuses 1933. aastal, teostas krooni devalveerimise. Oli Krediit Panga esimees 1933-1940, tegutses paljudes pangandus-, majandus-, spordi- ja seltskondlikes organisatsioonides.

Arreteeriti 14. juunil 1941. aastal Tallinnas koos perekonnaga. Sverdlovski oblasti NKVD otsusel mõisteti 1943. aasta detsembris viis aastat vangilaagrit. Vabanes juba 9. mail 1944. aastal Vostokurallagi vangilaagrist. Oli asumisel Kirovi oblasti Lebjažje rajoonis ja Halturinis, kust vabastati 1956. aasta suvel. Töötas veel mõnda aega Halturini põllumajandustehnikumis saksa keele õpetajana.

Tuli tagasi Eestisse. Suri Tallinnas 10. veebruaril 1962. aastal. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. (Jaak Pihlak)
Allikas: Sakalamaa ei unusta : Karksi kihelkond. Kümnes raamat. 1997. Lk. 101-102

Peeter Kurvits sündis 7. novembril 1891. a Pollis. Ta teenis 1916-1917 Vene sõjaväes. P. Kurvits võttis osa Vabadussõjast 1918-1920, sai sõjaliste teenete eest I liigi 3. järgu Vabadusristi. 1923.a lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonna. 1922- 1928 oli Eesti Panga teenistuses, 1928.a Pikalaenu Panga direktor ning 1933. a oli erapooletuna J. Tõnissoni kabinetis majandusministriks, kellena teostas Eesti krooni ümberhindamist.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia. IV : Jaapan – Käolina. Loodus, 1934

pühapäev, 6. november 2016

6. november – Viivi Luik 70

Sündinud 6. nov. 1946
Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist.

Sündinud Viljandimaal Tänassilmas elektrimontööri tütrena. Õppis Tänassilma Risti algkoolis 1954-1959, Kalmetu 8-kl. koolis 1959-1963 (vahepeal 1962 mõned kuud ka Viljandi 2. 8-kl. koolis) ning Tallinna kaugõppekeskuses 1965-1967. Samal ajal töötas raamatukoguhoidjana Tallinna Ed. Vilde nim. raamatukogus, masinkirjutajana ENSV riiklikus raamatukogus ja arhivaarina ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Keskarhiivis.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. 2000

Viljandimaal Tänassilmas sündinud Viivi Luige isa oli rändav elektrimontöör, kes käis meiereides elektritöid tegemas. Nii nägi ta isa ainult mõnel päeval aastas. “Need inimesed, kel kindlat töökohta polnud ja kes ühest kohast teise rändasid, hoidusid niimoodi küüditamise eest.” Sedasi käis isa läbi kogu Eesti, püsides ühe koha peal kõige enam paar–kolm kuud. Sageli polnudki ta teab kus kaugel, oli koguni sealsamas Viljandimaal, ent bussiühendus oli sedavõrd kehv, et kusagile väiksemasse kohta sõites tuli tundide kaupa oodata. Mõlemad vanemad olid pärit Viljandimaalt, isa igivanast Joona talust Oiul, ema väikesest popsikohast. Ema isa oli samuti pärit suurest ja vanast Kitsipilli talust, vaesusse viis ta peresisene pärandusejagamine. “Hulk mu isapoolseid sugulasi on kas kadunud või Siberis surnud,” räägib Viivi Luik valusatest kokkupuudetest nõukogude süsteemiga.

Viivi Luik on ise oma lapsepõlvest ülimeisterlikult kirjutanud eesti kirjandusklassikas väärika koha sisse võtnud romaanis “Seitsmes rahukevad”. Niisuguse väljendusrikkuse ja tundeintensiivsusega kirjutatud teost annab siit maalt otsida. Raamat ilmus seesuguste raamatute jaoks hämmastavalt ebasobival ajal – 1985. aastal. Kirjanik ise mäletab tänuga tollal EKP Keskkomitees töötanud Jaak Kaarmat, kelle pingutuste tõttu romaan üldse ilmavalgust näha sai. Samuti Olaf Utti, kes kirjutas raamatule väga toetava siseretsensiooni. “Kui seal oleks olnud kas või üks inimene, kellele mu raamat poleks meeldinud, jäänuks ta muidugi ilmumata,” on Viivi Luik veendunud. […]
Lugema hakkas tulevane kirjanik väga vara ning kõigepealt – gooti kirja! Nimelt paelusid teda kõigepealt just selles trükitud raamatud. “Olin siis kolmeaastane, eks mulle tähti näidati, aga lugema hakkasin tõenäoliselt ise. Lugesin korraga raamatust terve lõigu ära ning ise imestasin hirmsasti.”
Lugemishuvi oli suur kogu peres. Viivi Luik meenutab nüüdseks küllap kummalisena tunduvat kommet üksteisele ette lugeda. “See komme kuulub sügavalt saksa kultuuriruumi. Ent see oli levinud ka Venemaal peenema rahva hulgas. Küllap üle omaaegse Euroopa. Väga tõenäoline, et eestlaste hulka tuli see komme mõisast.”

Viivi Luige kodus polnud ettelugejaks kõige selgema ja ilmekama häälega inimene, vaid see, kel parajasti juhtus aega olema. Viivi Luik on veendunud, et see komme tuleb tagasi ja kõigepealt rikastes maades, kus ollakse juba jõutud tüdida tehnikaimedest nagu teler ja arvuti ning avastatakse uuesti raamatuime.

Viivi Luige esimene kool ehk Risti kool on kirjaniku mälus säilinud stiilse eestiaegse maakoolimajana 20. aastaist, kus veel õpetasid eestiaegsed õpetajad ja kus käis tarkust taga nõutamas 35 last. Nüüdseks on hoone peaaegu täiesti lagunenud, väikekoolile sai saatuslikuks kuritegelik likvideerimiskampaania 70-ndail. […]

Viivi Luik meenutab, et talle koolis üldse ei meeldinud. “Läksin sinna hoopis suuremate lootustega, mis tegelikkusega üldse kokku ei läinud.” Ta peab põhjuseks oma ülekasvamist koolist – õpetajad panid kogenud lugeja teiste laste kombel veerima. Põhimõte oli, et igaüks pidi tegema täpselt seda, mida kõik teisedki teevad. Pole siis ime, et arenenumat last hakkas koolis kähku vaevama igavus.

“Vastu ma just otseselt ei hakanud, aga erilist sõnakuulelikkust ka üles ei näidanud.” Tüdimustunne vaevas tulevast kirjanikku peaaegu kogu algkooliaja. Ühelt poolt mäletab Viivi Luik end enesessetõmbunud lapsena, teisalt jälle igat sorti ulakuste “stsenaristina” – tema mõtles pahanduse välja ning keelitas teisi seda ellu viima. “Kui asi välja tuli, kaebasid teised – Viivi käskis! Õpetaja aga ei uskunud kunagi, et Viivi võis sellist asja teha,” naerab Viivi Luik ligemale 50 aastat hiljem. Tark laps on ikka õpetajate lemmik![…]

Kogu kirjaniku kodukant, kodumaja kaasaarvatud, on tänaseks võssa kasvanud ja lagunenud.[…]

Viivi Luige esimene trükirproov ilmus Viljandi rajoonilehes Tee Kommunismile 1962. aastal. […]

“Jaak Jõerüüdiga olen abielus 1974. aastast. Tuttavaks saime Pegasuse kohvikus, kus meid tutvustas Juhan Viiding. Et meil lapsi pole, on täiesti teadlik valik,” ütleb vabakutseline kirjanik napilt ning eraelu teema lõpetuseks lisab, “pole vist ühtegi inimest, kes saaks omale kõike lubada. Kõige lubada saamine on illusioon. Ka kõige rikkamad ei saa kõike...”

Allikas: Palli, Ilmar. Viivi Luik on näinud inimese saladust // Elukiri (2003) nr. 10, lk. 8-12