VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija ANNA MAREND (KAALEP, MEINER)

Anna Marend

Kuni 1921 Kaalep, 1921-1938 Meiner
28.01.1893 - 19.09.1981

Esimene palgaline raamatukoguhoidja Viljandis, Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja, Viljandi Keskraamatukogu juhataja

1916. aasta Viljandi Esimese Lugemisringi liikmeks registreerimise kande juures on Anna Kaalepi nime juures täpsustus "Lossi uul N17". 

• Sama aasta aprillis otsustati eestseisuse koosolekul, et neiu A. Kaalep asub koos A. Karroga pühapäeviti raamatuid välja andma. Kuni Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu lõpuni tehti mitmel korral ettepanek raamatute väljaandjatele väikest tasu maksta, kuid rahaliste võimaluste vähesuse tõttu „jäigi asi sinnapaika”.
• 25. mail 1919 valiti A. Kaalep peakoosoleku poolt eestseisuse liikmeks, ent juba septembris olid preilid Meiner ja Kaalep elukoha muutumise pärast eestseisuse liikmete "hulgast lahkunud".

Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu anti 5. jaanuaril 1920 kasutada värskeltloodud Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogule.

RÜSi juhatus, revisjonikomisjon ja raamatukogu töötajad 15. novembril 1939. 

Esimeses reas keskel juhatuse esimees Hans Ruubel, temast paremal raamatukoguhoidja Anna Marend ja vasakul teenija Marie Pokk

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi põhikiri registreeriti 12. novembril 1919 Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt. 14. detsembril 1919 peeti Viljandi Linna Kõrgema Algkooli ruumides seltsi asutamiskoosolek, kus valiti juhatusse Eduard Schönberg, Johannes Lepp, Johan Animägi, Peeter Adamson, Mihkel Varrik ja Jaan Vollmann. 

Rahvaülikoolide Selts nagu eelnev lugemisringki hakkas arendama mitmekülgset hariduslik-kultuurilist tegevust. Võrreldes lugemisringi tegevusega, oli seltsi tegevuskava laiahaardelisem ja temaatikalt mitmekesisem. Keskenduti rahvaülikooli tegevuse korraldamisele ja raamatukogu organiseerimisele. Raamatukogu korraldajaks valiti E. Schönberg, lugemislaua sisseseadmise eest vastutajaks A. Karro. Ettelugemistega, nagu tookord nimetati loenguid, hakkas tegelema M. Varrik. 

Raamatukogu organiseerimisega oli seltsil rohkesti probleeme. Oli vaja sobivaid ruume ning raha raamatute ja mööbli soetamiseks. Seltsi juhatus mõistis, et täiesti uut raamatukogu luua pole majanduslikult võimalik. 

Pöörduti Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse poole ettepanekuga anda lugemisringi raamatukogu seltsile kasutada. 5. jaanuaril 1920 sõlmitud kokkuleppe kohaselt sai loodav raamatukogu enda kasutusse ligi 2000 teost koos kappidega. Kokkulepe sündis tingimusel, et rahvaülikoolide selts vastutab talle tarvitada antud vara eest, lugemisringi liikmetele jäävad senised õigused ning seltsi muretsetud raamatud tähistatakse erimärgistusega, et lepingu võimaliku lõpetamise korral saaks need tagastada.

Juba Rahvaülikoolide Seltsi juhatuse esimesel koosolekul otsustati ametisse võtta palgaline raamatukoguhoidja-asjaajaja. Juba lugemisringis tööd alustanud Anna Kaalep (hiljem Meiner, Marend) kandideeris 1920. aastal Rahvaülikoolide Seltsi raamatukoguhoidja-asjaajaja kohale. Valituks osutus Nadežda Nirk, aga tema tagasiastumisel sai koha Anna Kaalep. Ta töötas raamatukogus 1921. aasta septembrini, siis lahkus töölt perekondlikel põhjustel. Uueks raamatukoguhoidjaks-asjaajajaks valiti Berta Ott, kes töötas raamatukogus ligi neli aastat. Ta suri 12. juulil 1925. 26 kandidaadi hulgast valiti raamatukoguhoidja kohale taas Anna Marend, kes töötas sellel ja hiljem raamatukogu juhataja ametikohal kuni Rahvaülikoolide Seltsi likvideerimiseni ning mõnda aega ka veel Viljandi Keskraamatukogus. 

Anna Marendi (Kaalep, Meiner) ametid Viljandi linnaraamatukogus:

• 1916 Viljandi Esimese Lugemisringi liige ja raamatute väljaandja
• 1919 Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige
• 1920-1921 Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja
• 1925-1940 Uuesti Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu juhataja
• 1941-1947 Viljandi Keskraamatukogu juhataja. Võimuvahetuse tõttu nimetati neljakümnendatel aastatel raamatukogu erinevalt: Viljandi Keskraamatukogu, Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu, Viljandimaa Keskraamatukogu, Viljandi Rahvaraamatukogu

Ta oli ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu liige.

Isiklikku

Anna Marend (Kaalep; Meiner) abiellus 1921. aastal Jüri Marendiga (Meiner). Neil sündis 1923. aastal poeg Harri.

Allikad:

• Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922
• Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 37 lk.
• Geni.com

Marje Ernits. PILVEDE VARJUD

Eesti Raamat, 2020
179 lk.

Raamat räägib gümnaasiumitüdruk Anabelist, kellel on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad, abivalmis ja taibukas väikevend, sõbrad ning klassikaaslased. 

Miks ikkagi läheb Anabeli elus nii, nagu ei peaks. Kuidas muutub Anabeli elu ühe ööga, kui ta ärkab võõra maja trepi all, suutmata meenutada, kuidas ja miks ta sinna sattus ning mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, aga mälus üks tühik. 

Ka ettearvata lõpuga Anabeli lugu lõpeb õnnelikult, aga kas ta räägib tõde ka oma vanematele…

Head lugemist!

Raamatut luges: Ülle Aaren

Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1946199

28. märts - Jaak Sõggel 145

Jaak Sõggel

(28.03.1871 Kaarli vald – 8.12.1963 Abja)
Rahvaluulekoguja

Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.

Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.

1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.

Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.

Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.

Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.
(Allikas: Saarde Sõnumid : Tähtpäevakalender)

27. märts - Liis Käbin

Geni.com

Liis Käbin 

Sündinud Liis Martinson

27.03.1896 Puiatu vald – 14.07.1976 Hamilton, Kanada

Eesti agronoom, ajakirjanik ja naisliikumistegelane

Eesti maanaiste liikumise ideoloogiline juht Liis Käbin sündis 27. märtsil 1896 Puiatu vallas  Solo talus 7-lapselises perekonnas talunike tütrena.

Asus pärast keskhariduse saamist Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumit ja Tartu Eesti Noorsoo Kasvatusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumit õppima põllumajandust Tartu Ülikoolis. Ülikooli agronoomina lõpetanud, kutsuti ta Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi poolt väljaantava ajakirja "Taluperenaine" peatoimetajaks (1927-1930, 1938-1940). Ta oli Eesti Maanaiste Keskseltsi juhataja ning aastatel 1932–1935 Eesti Maanaiste Keskseltsi esindajana Põllutöökoja liige. Mainitud ajakirja peatoimetaja käe all sai see ajakiri maanaiste häälekandjaks. Aastast 1930 ilmus selle ajakirja lisana populaarne „Laste Maailm“.

1944. aastal siirdus Saksamaale, 1949. aastal sealt edasi Kanadasse.

Kanadas oli Eesti Agronoomide Koondise liige. 

Oli abielus põllumajandustegelase Abel Käbiniga. Neil oli kasutütar Marje, Liis Käbini vennatütar, Riigikogu liikme ja Põllumeeste Kogude tegelase Märt Martinsoni tütar.

Maanaiste liikumisest

Maanaiste liikumise eesmärk oli tõsta kodude kultuurilist taset andes koduperenaistele võimalus  õppida ja areneda kodumajanduses - perenaise kutsetöös, aianduses, kodukorrastuses, ka tervishoius ja kasvatusküsimuste selgitamise alal ning kõiges muus, mis kuulus maanaiste ülesannete hulka. Seltside juurde asutati ka lasteaedu ja noorteringe, andes loengute juurde võimaluse ka praktikaks. 

Maanaiste liikumise ideoloogiliste küsimuste selgitamiseks korraldati koosviibimisi, maakondlikke naistepäevi ja kord aastas üleriigilisi päevi. Kümnendal tegevusaastal oli Keskseltsil liikmeks 426 maanaiste ja perenaiste seltsi üle 33000 liikmega. Kümneaastase tegevuse vältel korraldas Eesti Maanaiste Keskselts 4597 mitmesugust kursust 116 697 osavõtjaga.

Liis Käbin oli maanaiste liikumisega kaasas algusest peale.

Allikad:

• Johani, Helene. Liis Käbini juubel // Vaba Eestlane (1966) 23. märts. URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestlane/1966/03/26/4
• Liis Käbin 70-a. // Vaba Eesti Sõna (1966) 31. märts. URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1966/03/31/11
• TLÜAR väliseesti isikud. URL: isik.tlulib.ee/index.php?id=3744
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Liis_Käbin 

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija ALMA JUURME (JÜRISSON)

Alma Juurme (Jürisson)

1891-17.01.1974
Kooliõpetaja

FOTO: Jaan Riet 22.01.1912 / EFA.215.2.9578

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatest 1912-1915.Esineb ka protokollides aastani 1919. 

• 1912.aasta liikmekande juures täpsustus „Lutsu uulitsas“, 1913.-1914. „Viljandis“ ja 1915. „Weske uul. Eigu m.“ 
• Toona Alma Jürissoni nime kandnud neiu oli eestseisuse liikmete seas üks aktiivsemaid koosolekutel osalejaid aastani 1919. Ta oli paljude oluliste otsuste ning sündmuste planeerimise tuumgrupis. Kokku osales ta viie aasta jooksul 52 üld-, eestseisuse- ja seltside asemikkude koosolekul (protokolliraamatus kokku 92 koosoleku protokolli).
• Tegutses Viljandi Esimese Lugemisringi kirjatoimetajana 1913-1917 ning oli eestseisuse liige kuni 1919. aastani. 
• Osales Lugemisringi esindajana vaeslaste jõulupuu toimkonna koosolekutel 1913. aastal, mil talle ringi poolt usaldati jõulupuu fondi panustamiseks 10 rubla. 
• Toimetas ka raamatute väljaandjana teisipäeva õhtuti kella 8-9 vahel koos Tõnu Saareperaga aastail 1915-1917. 
• 1916. aastal valiti preili Jürisson raamatukogu revideerimise komisjoni.

 ***

Alma Juurme (Jürisson) sündis 1891. aastal. Lõpetas Pärnus Tütarlastegümnaasiumi VIII klassi kodukooliõpetaja diplomiga 1911. aastal. Nagu mitme teise VEL liikme nime puhulgi, leiame ka Alma Jürissoni nime Viljandi Eesti Haridusseltsi õpetajate seast.

Oli aktiivne ka Viljandimaa Õpetajate Liidus ning lõi 1939. aasta raamatu-nädala korralduskomitees August Maramaa ning teiste kohalike tegelaste kõrval juhatuse liikmena kaasa (Sakala 10. nov. 1939, lk. 2).

1936. aasta nimemuutuste ajal ilmus 15. jaanuari „Sakalas“ teade: "Viljandi linna perekonnaseisuametniku otsusega on määratud uuteks perekonnanimedeks: [..] Alma-Amalie Jürissonile ühes poja Kaupo`ga – „Juurme“.

Viljandi Vanale kalmistule maetud Alma Juurme sünniaeg on 1891, surmaaeg 17.01.1974.

Kaasaegsete mälestused

Peeter Hundi artiklis „Kool, mida nagu polekski olnud. Minu kooliaastad Viljandis“, saamegi esimese vihje, et Alma Jürisson sai hiljem kandma Juurme nime ning andis kooli esimestele klassidele laulmist:

Meie koolis oli aineõpetaja süsteem, st iga õppeaine jaoks oli oma õpetaja. Ei mäleta enam, kes millises klassis üht või teist ainet õpetas. Esimestes klassides õpetas laulmist proua Alma Juurme (Jürisson). Seda tegi ta niisama, ilma klaveri või mingi teise pilli abita. Laulis paar korda ette ja varsti me kõõrutasime vapralt järele. Pärast lasti ühekaupa ette laulda, sellest ka hinne. Ma ei tea, kuidas absoluutset ebamusikaalsust või viisipidamatust hinnati, sest ka seda esineb ja mitte vähe. Esimene laul, mida me õppisime, kõlas nii: „Mul on väike pesake,/ pesas väike linnuke,/ nüüd ta lendas kaugele/...“ Seejuures imiteerisime kätega pesakest ja linnukese lendamist. Pärast tulid muud ja peagi ka jõululaulud. (Lk. 174)

Hüüdnimesid õpetajail ei olnud. Meesõpetajad olid koolipoiste keeles vanad ja naised mutid, vanusest hoolimata. Vaid pika nimega Okelmaad olid mugavuse mõttes Vana-Oke ja Oke-mutt. Või pr Juurme – Jurla-mutt. (Lk. 177)

Täpsustuseks olgu öeldud, et Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlastegümnaasiumi algkooli võeti õppima ka poisslapsi ning Peeter Hundi koolitee algas 1935. aastal.

„Viljandi Muuseumi Toimetiste“ I osast leiame, et Alma Juurme oli 1944-1950 keeleõpetaja Viljandi II Keskkoolis. (Lk. 199) O. Renno, J. Schvede, A. Seemen meenutavad artiklis "Mälestusi õpetajatest Viljandi II Keskkoolis aastail 1944–1950":

Inglise keelt õpetas meile 6.–8. klassis Alma Juurme. Ta nõudis sõnavara omandamist programmi tasemel, samuti oskust etteütlusi kirjutada, ent hääldamise täpsust korrigeerida ta kuigi vajalikuks ei pidanud. Ta püüdis olla nõudlik, ent erilist autoriteeti ei saavutanud, nii et temaga oli seotud mõnigi õpilaste õelust ilmutav seik. Meie klassis varises ta kord tappidest lahti logistatud toolilt õpetajalaua alla – sellest tehti vemmalvärsski. Ühel ööl olid vanema klassi poisid ta akna puruks visanud, aga tänu direktor Härma diplomaatlikkusele lahendati vahejuhtum, ilma et süüdlasi oleks koolist välja heidetud. Mõnes maakoolis oli võõrkeelena õpetatud saksa keelt, nii et meie a-klassist pidi neli poissi võtma eratundide korras läbi inglise keele algprogrammi. (Lk. 190)

Viljandi Jakobsoni Kooli PILDIGALERII 1908-1920
Õppejõud teises reas vasakult:
1. Eduard Schönberg, 2. Helmi Jürgenstein, 3. Hilda Raska 4. dr Soosaar, 5. Mihkel Varrik, 6. Jaan Lattik, 7. Alma Jürisson, 8. Margarete Põld, 9. Jaan Siimer. 

Allikad:

• Hunt, Peeter. Kool, mida nagu polekski olnud. Minu kooliaastad Viljandis // Viljandi muuseumi toimetised I. Viljandi Muuseum, 2010. Lk. 174, 177
• Kalmistute register HAUDI
• Kodumaalt // Sakala (1911) 9. juuni, lk. 2
• Renno,O., Schvede, J., Seemen, A. Mälestusi õpetajatest Viljandi II Keskkoolisaastail 1944–1950 // Viljandi muuseumi toimetised I. Viljandi Muuseum, 2010. Lk. 190
• Viljandimaa Õp. Liidule uus juhatus // Sakala (1940) 26. aug. lk. 2 

VLRK 110 alternatiivajalugu: Lugeja Ülo Alo Võsar meenutab esimest kokkupuudet Viljandi Linnaraamatukoguga

Luuletaja ja kirjanik Ülo Alo Võsar jagab lugejamängu raames oma esimesi mälestusi Viljandi Linnaraamatukogust.

Viljandi linnaraamatukoguga – ei mäleta enam, mis nime ta siis kandis – lugejaks sain ametlikult alles ülikooli ajal. Asi oli selles, et Tartus polnud eksamite ja arvestuste ajal ühiskondlik-poliitilist kirjandust kerge laenutada, neid sai lugeda vaid raamatukogus kohapeal. Õhtul läksid raamatud riiulitele puhkama. Aga tudengid ei osanud õhtul puhkama hakata. Enne eksameid tuli ka öösel lugeda. Nõnda tuli mulle appi Viljandi kogu.

Mitteametlikult oli olnud linnaraamatukogu lugeja juba enne kooli. Ja mitte, et ma oleksin käinud ilusate eestiaegsete pildiraamatute järel ise, vaid mulle toodi need koju kätte. Nüüd küsite muidugi, kes tõi. Ja ma vastan. Mäletan hästi, et see oli veidi kühmus mustade prilliraamidega hallinevate tumedate lokkidega vanem naine, kes lasi minu ema juures endale rõivaid õmmelda: raamatukoguhoidja Marie Sander. Iga kord, kui ta tuli, tõi midagi kaasa, kord ole see „Heinaritsikas Sipsi“, kord „Piibelehe neitsi“ – kõiki pealkirju ei mäletagi. Kas ta tõi need oma kodust või olid veel kogust kõrvaldamata, ma ei tea, kuid minuni need jõudsid ja on seniajani meeles.

Lahke ja armas raamatukoguhoidja Marie Sander 
tõi lastele raamatud koju kätte
Fotokollaažil Marie Sander juubeliaasta maskott Pipaga

Ometi nendest mulle ei piisanud. Mu õele tõi Marie Sander lugemiseks Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistseid jutte“ ja Puškini muinasjutte. Needki langesid minu huviorbiiti sest olid väga-väga ilusate illustratsioonidega. Ma ei olnud mingi varane lugeja, mind huvitavad raamatutes ennekõike pildid. Lasteraamatuid ostan nende ilusate piltide pärast tänapäevani.

Nõnda on mind mõjutanud nii raamatutundjad kui kunstnikud. Muidugi tegin varakult kindlaks, kes on need säravad Kreutzwaldi ja Puškini teosed kujundanud. Günther Reindorff – see nimi jäi meelde kogu eluks. Teist sellist meil Eestis ei ole. Siit tekkis huvi graafika vastu. Märt Laarman, Enno Ootsing, Vive Tolli ja veel mõned on mind ikka vaimustanud. Aga eriti hindan ma Eestis hariduse saanud ja siin oma suurepärase loominguga silma paistnud Vladislav Stoniševskit.

Marie Sander on maetud Viljandi Vanale kalmistule. Tema hauaplaat meenutab mulle alati, kui selle juures peatun, aega, mil ta ühena esimestest mu raamatumaailma juhatas. Kümmekond aastat tagasi, kui toimetasin üht Narva kultuuriloolist raamatut, oli selles juttu ka selles linnas töötanud Marie Sanderist. Lisasin sellesse ka oma mälestused.

Viljandis 2021

***

Raamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. 

• Veebruarikuu lugejamängu ülesanne oli kirjeldada meile, milline oli Sinu esimene kokkupuude Viljandi Linnaraamatukoguga? Millisel aadressil raamatukogu asus ja mis Sulle seal meeldis?
• Märtsikuu lugejamängu ülesanne on saata pilt oma lemmikraamatust. Kirjuta juurde ka, miks just see raamat on Sinu lemmikuks saanud. 

Vastuse võid lisada raamatukogu Facebook´i postituse alla või saata meilile rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee.  Vastanute vahel loosime aprilli alguses välja raamatu!

26. märts - Hendrik Luts 135

Hendrik (Heinrich) Luts

26.03.1886 Sosi talu, Kamali küla, Vana-Kariste vald - 25.02.1942
Õpetaja, koolijuht

Sündis 26. märtsil 1886 Sosi talu neljalapselises peres. Andis 1912. aastal õpetaja kutseeksami Peterburis. Oli 1910-1914 Vana-Kariste Muku vallakooli juhataja. Osales I maailmasõjas.  1917/1918. õppeaastal oli Abja kooliseltsi “IDU” eraalgkooli juhataja (Praeguse Abja gümnaasiumi eelkäija). Pärast sõda oli kuni 1931. aastani taas Muku algkooli juhataja, seejärel Pussi algkooli juhataja. 

Olnud abielus Alide Lutsuga (sündinud Pelner; 1893-1961). Peres oli kolm last. Abielu lahutati. 

Asutas 1910 laulukoori Vana-Karistes, 1931. aastal segakoori ja 1936. aastal segaorkestri Abja-Perakülas.  Oli kohaliku kaitseliidu rühmapealik. 

Suri 25. veebruaril 1942. Maetud Halliste kalmistule.

Allikad: 

• Abja gümnaasiumi koduleht
• Geni.com
• Haudi
• Tiideberg, Aksel. Halliste kihelkond. 1994. Lk. 39

Abja valla Pussi algkool 1936.a.
Foto http://arhmus.tlu.ee/cgi-bin/epam?oid=74952

1924. aasta 9. veebruari "Pärnu Teatajast" leiame uudise, et kommunistide enamusega Vana-Kariste vallanõukogu otsustas Muku algkooli õpetajate Lutsude käes kasutada olevast maast 5 tiinust 2 tiinu ära võtta.

Uus Elu (1942) 3. märts

VLRK 110: Aleksander Sibula mälestused "MINU ESIMESED SAMMUD RAAMATUKOGUHOIDJANA"

Aleksander Sibula panuseta poleks
Viljandi Esimene Lugemisring saanud kasvada
Viljandi Linnaraamatukoguks
Foto originaal: Geni.com

Kui ma 1910. aasta algul „Postimehele“ järjekordset kaastööd viisin, ütles toimetaja Anton Jürgenstein, et „Viljandi Teataja“ toimetuses on vabanenud koht. Ta olevat mind soovitanud. Tänasin heatahtliku ja hinnatava soovituse eest, mis hõlbustas kohasaamist.

Paari-kolme päeva pärast asusingi teele. Mingisugust otseühendust Tartu ja Viljandi vahel tol ajal ei olnud. Öösel tuli sõita laiarööpmelise rongiga Valka, seal pika ootamise järel ümber istuda Pärnusse minevale kitsarööpmelisele rongile, Mõisakülas omakorda ümber istuda Viljandi kaudu Tallinnasse sõitvale rongile. Nii jõudsin järgmise päeva keskpäevaks Viljandisse.

Toimetuses võeti mind sõbralikult vastu ja ka ajalehe väljaandjatele olin ma vastuvõetav. Nii sai minust 1910. aasta augustist alates kutseline ajakirjanik. Kaastööd ajalehtedele olin teinud juba 1900. aastal Maarja-Magdaleena kihelkonnakooli õpilasena.

Ajalehe „Viljandi Teataja“ peatoimetaja oli Herman Namsing, kes hoolitses juhtkirjade ja väissõnumite eest. Teie toimetuse liige oli Jaan Vahtra, kelle ülesanne oli jutunurga jaoks tõlgete tegemine ja vestete kirjutamine. Mina pidin hoolitsema kodumaiste ja kohalike sõnumite eest. Ühiskondlik elu avaldus sel ajal seltside ja organisatsioonide tegevuses. Et informatsiooni saada, tuli paratamatult seltside tööst kas aktiivselt või passiivselt osa võtta ja tutvusi sõlmida.  Nii tutvusi varsti pärast Viljandisse jõudmist Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Eduard Schönbergiga, kes ka meie ajalehele kaastööd tegi. Eri raamatuina on tema sulest ilmunud „Põuavälgud“ ja „Mardusepäeval“. Tema ettepanekul tegime koos jalutuskäike Männimäele, Viiratsisse, Uueveski orgu ja mööda maanteid mitmeid kilomeetreid linnast välja.

Neil jalutuskäikudel jutustas E. Schönberg, et Viljandi Esimesel Lugemisringil on karskusseltsi „Vabadus“ ruumides (Posti tänav 3) umbes 250 köidet raamatuid, mis vajavad korraldamist, et ringi liikmed neid kasutada saaksid. Ta päris, kas ma ei tahaks sellest korrastustööst osa võtta. Olin nõus. Palju peamurdmist valmistas meile küsimus, kust leida raamatukogule sobiv asukoht. Tütarlastegümnaasiumis oleks ehk ruumi leidnud, kuid see asus Viiratsi-poolses linnaosas, kuhu õhtutundidel oleks olnud kauge minna. Raamatute jaoks tuli leida mõni sobivam koht kesklinnas. Asja kaaludes jäime lõpuks peatuma „Viljandi Teataja“ toimetuse ja talituse juurde. See asus keset linna (Tartu tänav 9), seega lugejate seisukohalt kõigiti vastuvõetaval kohal. Lootsime, et toimetus meile vastu tuleb. Toimetuselt ja lehe väljaandjalt saadigi nõusolek kogu mahutamiseks talituse ruumi. Samuti lubati seal laenutada. Kuid lugemisringi raamatukogu ületoomine „Vabaduse“ juurest „Viljandi Teataja“ toimetusse sai teoks alles 1914. aasta märtsis. Esimesed aastad pidime tegutsema „Vabaduse“ allüürnikuna.

Tartu tänav 9

Posti tänav 3

Et tööd alustada, tuli kõigepealt soetada kapp raamatute jaoks. E. Schönberg, kui kohalike olude tundja, võttis selle ülesande enesele. Kui kapp kohale jõudis, sai asuda raamatukogu tegelikule korraldamisele. Kavatsesime töödega valmis saada 1910. aasta lõpuks. Peagi selgus, et me kahekesi toime ei tule. Õnneks läks E. Schönbergil korda värvata abiks Aleksander Sepp kohtu kantseleist, kellel oli hea käekiri. Ohverdasime kaks või kolm korda nädalas tavaliselt kaks tundi. Töö lasus põhiliselt A. Sepa ja minu õlgadel, sest E. Schönbergil ei olnud õppesemestri lõpu eel alati võimalik tulla.

Teataval määral pidurdas raamatukogu korraldamist asjaolu, et meil puudusid selleks teadmised. Samuti ei olnud raamatukogude korraldamise kohta käivat kirjandust. Tuli leppida vaid Noor-Eesti kirjastuse juures töötava üliõpilaste rühma koostatud lendlehtedega, milles õhutati raamatukogude asutamist ja anti ka mõningaid juhtnööre. Tegelikult olid antud juhised vananenud, kasutamiseks soovitatud laenaja- ja raamatukaardid ebapraktiliselt suured ega vastanud tunnustatud rahvusvahelistele normidele. Neidki tuli Tartust „Noor-Eesti“ kirjastuse juures töötava raamatukogude korralduse osakonna käest tellida.

E. Schönberg hankis raamatuid juurde, nii et kui kõik 1911. aasta veebruari algul valmis saime, oli kogu umbes 300 köidet. Lugejaile kasutamiseks oli vihik-nimestik, millega A. Sepp oli näinud rohkesti vaeva.

1911. aasta veebruari algul, pärast põhjalikku korrastamist, alustasime raamatute väljaandmist. Aasta lõpul tuli minul hakata raamatukoguhoidjaks. Koguhoidjale oli abiks kaks, mõnikord ka enam, väljaandjat. Aastail 1913-1915 oli üheks abiliseks August Padjus. Lugemisringi liikmeile, kes maksid liikmemaksu 1 rubla aastas, oli raamatukogu tasuta. Hiljem võisid raamatuid kasutada ka need, kes polnud liikmed, kuid neile oli kogu lugemine tasuline. Tasu suurust enam ei mäleta. Algul oli raamatukogu avatud kolmel päeval nädalas, iga kord kaks-kolm tundi.

Pikkamööda raamatukogu kasvas. Suurenes ka lugejate arv. 1913. aastal oli raamatuid juba nii palju kogunenud, et nende hoidmiseks tuli soetada teine kapp. Raamatute muretsemiseks korraldas lugemisring vahete-vahel korjandusi, ühtlasi püüti Viljandi Krediitpanga poolt haridusseltsidele jäetavast toetussummast osa saada. Nii mõnigi kord see ka õnnestus.

„Viljandi Teataja“ ja hiljem „Sakala“ juures olid meil kasutada toimetuse toolid ja lauad. See oli lugemisringile kasulik, sest ei pidanud nende muretsemiseks kulutusi tegema. Vastavalt „Viljandi Teataja“ soovile, et laenutust toimetaks omainimene, vastutasin ma ka ruumide korrasoleku ja sulgemise eest.

Pärast E. Schönbergi lahkumist valiti mind 13. veebruaril 1914 lugemisringi juhatuse esimeheks, kellena töötasin kuni 16. jaanuarini 1916, mil uueks esimeheks sai Hugo Raudsepp.

Osavõtt haridusseltside tööst Viljandis äratas soovi vabaharidustöö teoreetiliste alustega põhjalikumalt tutvuda. Saanud 1916. aasta juunis kuu aega puhkust, sõitsin Moskvasse, et osa võtta Šanjavski ülikooli vabaharidustöölursustest, mille kavasse kuulusid ka loengud raamatukogundusest. Lektoriks oli Šanjavski ülikooli raamatukogu hoidja Brjuhhatov. Kursustest suure hulga osavõtjate tõttu, üldarv oli 350 inimest, tuli lektoril piirduda ainult loengutega ja jätta kõrvale praktilised tööd.

E. Schönbergi kutsel lahkusin ma 1. novembril 1916. aastal Viljandist, et Helsingisse sõita, kus sain koha Soome telegraafivalitsuses. Helsingis katsusin Moskva kursustel omandatud teadmisi rakendada sealse Eesti Haridusseltsi raamatukogu korraldamisel. Tegin seda nagu Viljandiski ühiskondlikus korras.

Aleksander Sibul

 Allikas:

• Ajakillud, 1975.

24. märts - Johan Unt 145

Foto: Geni.com

Johan Unt

24.03.1876 Viljandimaa – 7.04.1930 Tallinn

Kindralmajor

Sündis 24. (vkj 12.) märtsil 1876 Viljandimaa Tarvastu kihelkonna Tarvastu valla Tiukre talu omaniku kolmelapselises peres. Omandas hariduse Soone vallakoolis 1886-1887, Tarvastu kihelkonnakoolis 1887-1890 ja Viljandi linnakoolis 1899-1896.

Töötas abiõpetajana Tarvastu valla Ämmuste koolis 1896-1897.

Astus 1897. aasta sügisel vabatahtlikuna teenistusse 113. Starorusski jalaväepolku. 

Sügisest 1899 õppis Vilno (Vilnius) sõjakoolis, kus said hariduse väga paljud hilisema Eesti Vabariigi ohvitserid. Sõjakooli lõpetamist 1901. aasta sügisel hinnati alamlipniku auastme ja kulduuriga.

Vene-Jaapani (1904-1905) sõjas osales ta kindlustustöödel, olles ajutiselt 85. Viiburi jalaväepolgu koosseisus. Sõjaliste teenete eest sai Johan Unt 1905. aasta sügisel Püha Stanislavi 3. järgu ordeni.

Abiellus 5. novembril 1904 Šavli (Šiauliai) katoliku kirikus Leedumaal poolatar Jadwiga Jackiewiczega. Järeltulijaid neil polnud.

Esimeses maailmasõjas osales 113. Starorusski jalaväepolguga lahingutes augustist 1914 – detsember 1917 ning sai korra haavata.  Ülendati juulis 1917 polkovnikuks ning lahingutes osutatud vapruse eest vääristatud viie sõjalise aumärgiga.

1917. aasta lõpul tuli Venemaalt tagasi Eestisse ja tegutses Viljandis asuva 2. Eesti ehk Sakala Polgu ülemana kuni 12.03.1918. 24. veebruaril 1918 Viljandis iseseisvuse kuulutamise ajal kindlustas just 2. Eesti Polk rahu ja korra linnas. Peatselt alanud Saksa okupatsioonivõim aga saatis laiali kõik Eesti väeosad ja Unt asus organiseerima põrandaalust kaitseliitu.

Vabadussõjas osales 1918. aasta 21. novembrist 2. jalaväepolgu formeerija ja ülemana. Jaanuarist 1919 oli 1. diviisi brigaadiülem, aprillist 1919 ühtlasi diviisülema abi ja Viru rinde kindlustustööde üldjuht, alates oktoobrist 1919 Eesti Kaitse Liidu ülem. Teenete eest iseseisvusvõitluses määrati talle Vabaduse Risti I liigi 2. järk, 300000 marka ja normaaltalu. Taluks osutus Viljandimaa Päri mõisa süda, millele Unt ise andis nimeks Mäeotsa talu. Talu kinnistati tema nimele juulis 1929. Pärast kindrali surma müüs abikaasa veebruaris 1937 talu Rahetsema kamajahuvabriku omaniku Johan Pihlaku pojale.

Märtsis 1920 nimetati polkovnik Unt Sõjaväe-ringkonna ülemaks. Ühtlasi määrati ta ka Tallinna garnisoni ülemaks, millisele ametikohale jäi kuni oma surmani aprillis 1930.  Garnisoniülemana seisis ta hea ka Tallinna kaitseväe kalmistu korraldamise ja sinna mälestusehitise rajamise eest.

Veebruaris 1922 ülendati Unt kindralmajoriks ning järgmisel kuul sai temast Sõjanõukogu liige. 1924. aasta märtsis määrati ta ranna-, õhu- ja sisekaitseülemaks. Unt võttis osa 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatse mahasurumisest. Selle eest autasustati teda Vabadusristi III liigi 2. järguga.

Alates 1928. aastast oli 3. diviisi ülem.

Töötas mitmel korral Ohvitseride Keskkogu esimehena ja paljudes seltskondlikes organisatsioonides juhtiva tegelasena.

1930. aasta aprillil tulistas tundmatu isik Tallinnas Kreutzwaldi tänaval Unt'i selga. Unt suri saadud vigastustesse Tallinna Kaitseväe Keskhaiglas. Tapja jäi tabamata ja oletati, et tegemist oli kommunistide poolt korraldatud atentaadiga. Kindral maeti riiklike auavalduste saatel Tallinna Kaitseväe kalmistule Mälestusehise ette, kust 1932 sängitati ümber sama kalmistu Vabadussõja juhtide hauaplatsile.

Juba järgmisel aastal ilmus raamat „Kindral Johan Unt. Jooni elust jategevusest“.

1933. aasta septembris avati tema haual arhitekt Edgar-Johann Kuusiku kujundatud monument. See monument hävitati pärast Teist maailmasõda okupatsioonivõimude poolt. Taastatud monument avati 22. veebruaril 1998

Foto: Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 2813_471

Algne mälestussammas valmistati Soome graniidist Jürgensi kivitööstuses. Monumendi esiküljel oli ümmargune bareljeef maoga võitlevast sõjamehest ning ümbritsev tekst "Vaba Eestile surmani truu" Tagumisele küljele raiuti hukkunute nimed ja sünnidaatumid. Peale monumendi purustamist säilis vaid ümar bareljeef, mis paigutati uuele taastatud sambale.

1931. aastal korraldati mälestussamba kavandite võistlus, mille võitis arhitekt Edgar Johan Kuusik. Mälestusmärk avati 1933. aastal. Ausamba juurde oli plaanitud ka 12 kõrgematele sõjaväelastele mõeldud hauaplatsi, esimesena maeti sinna 1932. aastal Ernts Põdder, veidi hiljem ka Johan Unt. Enne II maailmasõda sinna rohkem sõjaväelasi ei maetud. 1950. aastal purustati mälestusmärk. Taastatud mälestussammas avati 1998. aastal. Veidi hiljem, 2000. aastal avati terviklik Vabadussõja juhtide memoriaal.

Allikas: Kultuurimälestiste register

Tunnustused

• Vabadusristi I liigi 2. järk (1920) ja III liigi 2. järk (1924)
• Päri (Mäeotsa) mõisasüda
• Läti Karutapja ordeni II klass
• Soome Valge Roosi I klass
• Poola Sõjarist
• Püha Stanislavi ordeni III ja II järk
• Püha Anna ordeni IV, III ja II järk
• Püha Vladimiri ordeni IV järk

 

Allikad:

• Pihlak, Jaak. Mehest, kes väärib mälestuskivi // Postimees (1996) 21. märts. URL: https://www.postimees.ee/2472851/mehest-kes-vaarib-malestuskivi
• Pihlak, Jaak. Tarvastu kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1999. Viljandi, 2000. lk. 135-137
• Pihlak, Jaak. Viljandi kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2008. Lk 255

Lugejamängus osaleja Kristi soovitab: Elizabeth Peters CROCODILE ON THE SANDBANK

Raamatutvustus keskkonnas Goodreads:

Amelia Peabody is Elizabeth Peters' most brilliant and best-loved creation, 

a thoroughly Victorian feminist who takes the stuffy world of archaeology 

by storm with her shocking men's pants and no-nonsense attitude!

In this first adventure, our headstrong heroine decides to use her substantial 

inheritance to see the world. On her travels, she rescues a gentlewoman in 

distress - Evelyn Barton-Forbes - and the two become friends. The two 

companions continue to Egypt where they face mysteries, mummies 

and the redoubtable Radcliffe Emerson, an outspoken archaeologist, 

who doesn't need women to help him solve mysteries -- at least that's what he thinks! 

Autor: Elizabeth Peters

Pealkiri: Crocodile on the Sandbank

Raamatut kahjuks Viljandi Linnaraamatukogus pole, küll aga saab 2. saali Ameerika Teabepunktist laenata samalt autorilt raamatut "Lord of the silent" (link ansmebaasis Urram https://www.lugeja.ee/record/969469)

See Elizabeth Petersi teos on saanud minu lemmikuks, sest mulle isiklikult tohutult meeldib Vana-Egiptus ja arheoloogia ning selles raamatus ongi just nendest väga palju juttu. Peters andis mulle selle teosega väga palju informatsiooni egüptoloogia kohta, mida pean meeles ka oma tulevases elus ja ülikooliõpingutel. Samuti ei saa üle ega ümber selle raamatu geniaalsetest tegelastest, kellest hakkasin kohe puudust tundma kui raamat läbi sai. See on väga meisterlikult teostatud raamat!

Raamatut soovitab: Kristi Tornius

***

Raamatukogu sünnipäeva-aasta igal kalendrikuul saab osaleda lugejamängus, mille ülesanded on seotud lugemise, kirjanduse ja raamatukoguga. Märtsikuu lugejamängu ülesanne on saata pilt oma lemmikraamatust. Kirjuta juurde ka, miks just see raamat on Sinu lemmikuks saanud. Vastuse võid lisada raamatukogu Facebook´i postituse alla või saata  meilile rene.vahtra@raamatukogu.viljandi.ee.  Vastanute vahel loosime aprilli alguses välja raamatu!

Lugemismängu märtsikuu vastused sobivad ka Lugemisbingo kategooriasse "lugemissoovituse mäng", kus tuleb lugeda ning teistele soovitada vabalt valitud kolme ruudu teemas lisatud põhjalikum lugemissoovitus. Mängus osalejate vahel loositakse detsembrid 2021 kolmes vanuserühmas tuumakad auhinnad. Lugemisbingo kohta saab rohkem infot SIIT

22. märts - August Rei 135

Foto allikas: ESTONICA

August Rei

22.03.1886 Kabala vald Kurla küla – 29.03.1963 Stockholm

Ühiskonnategelane, poliitik

August Rei on üks nendest paljudest Eesti poliitikutest, kelle elu ja tegevus vajab veel põhjalikku uurimist. Võrreldes Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri või Jaan Tõnissoniga on tema nimi avalikkusele kindlasti palju vähem tuntud, kuigi tema tegevus nii Eesti iseseisvumisel kui ka demokraatliku riigi ülesehitamisel on samavõrd märkimisväärne: August Rei oli Asutava Kogu ja Riigikogu esimees, riigivanem, diplomaat ja mitmel korral minister. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli August Rei ainuke riigivanematest, kes pääses punaste käest eluga Läände, kus tal oli oluline roll Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjana.

August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külas kooliõpetaja pojana. Pidevalt õpilaste hulgas olles sai lugemine-kirjutamine talle justkui iseenesest selgeks ja nii võis August juba viieaastaselt istuda koolipinki koos esimese klassi õpilastega. Vallakoolile järgnesid õpingud Pilistvere kihelkonnakoolis, siis Tartus gümnaasiumis. Tartus õppides hakkas August Rei osa võtma rahvuslik-radikaalsete ühenduste tegevusest ja asutas kaasõpilastega põrandaaluse salaühingu „Külvaja”. Üheks aktsiooniks oli allkirjade kogumine gümnaasiumis eesti keele õpetuse sisseseadmiseks, mis aga läbi ei läinud. 1902. aastal korraldati kinnine koosviibimine, kuid kooli juhtkond sai sellest rahvuslikust tsaarivõimu vastasest üritusest teada ja eestvedajaid, kelle hulgas oli ka August Rei, ootas koolist väljaheitmine. Selle ennetamiseks siirdus Rei Novgorodi gümnaasiumisse. Siingi osales ta põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevuses. Lõpetanud Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga, astus Rei Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta siin pühenduda vaid mõne kuu, sest 1905. aasta kevadsemestril suleti ülikool võimude poolt seoses revolutsiooniliste sündmustega. Muidugi oli August Rei ka Peterburis osa võtnud üliõpilaste meeleavaldustest ja koosolekutest ning otsustas nüüd Eestisse tagasi minnes siingi tsarismivastast kihutustööd teha. Esialgu tegutses ta Tartus, siis Tallinnas: tutvustas sotsiaaldemokraatlikke vaateid, asutas töölisühinguid, andis välja põrandaalust ajalehe Sotsialdemokrat, tegi kaastööd vasakpoolsele ajalehele Hommik, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis Karl Kautsky raamatu „Suur Prantsuse revolutsioon” jne. Kuni ta 1906. aasta veebruaris arreteeriti ja oli sunnitud veetma viis kuud trellide taga. Rei vabastati süütõendite puudumisel ja ta võis jätkata katkenud õpinguid taas tegevust alustanud Peterburi ülikoolis, kus temast sai Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi üks eestvedajaid. Stuudiumi lõppedes 1913. aastal tuli läbi teha sõjaväeteenistus. Seejärel jõudis A. Rei olla mõnda aega Viljandis advokaat, kuid maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina taas teenistusse.

1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena suure innuga eestlastest sõjaväelaste kodumaale toimetamisel ja rahvusväeosade moodustamisel. August Rei oli küll vasakpoolsete vaadetega, kuid mitte enamlane. Ta oli üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ning selle ideoloogia väljatöötajaid, esindades mõõdukat tiiba. Ajutises Valitsuses oli A. Rei töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja ühtlasi Venemaal vangistuses viibiva haridusministri, kes oli tema naise vend, kohusetäitja. Kui ta oli aga avaldanud hukkamõistva artikli valgest terrorist Soomes, tõusis sellest suur skandaal ja Rei pidi ministri kohalt tagasi astuma. Kuna sotsiaaldemokraadid olid kõige suuremaks erakonnaks 1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud Asutavas Kogus, siis valiti August Rei selle esimeheks. Ta pöördus kõnega Asutava Kogu liikmete poole: „Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks, ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine.” Asutav Kogu võttiski Rei eesistumisel vastu terve rea väga olulisi seadusi eesotsas põhiseaduse ja maaseadusega, mis panid Eesti riigile kindlad õiguslikud alused. August Rei oli valitud kõigisse Riigikogu koosseisudesse ja ta oli teise Riigikogu esimees.

Aastatel 1923–1925 oli August Rei Eesti–Läti piiriküsimuste läbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht, samuti juhtis ta Eesti delegatsiooni Genfis Rahvasteliidu täiskogu koosolekul 1925. aastal.

1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli August Rei sotsialistide, kristliku rahvaerakonna, tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande ja haridusalaseid reforme ning suurendati riigieelarves vastavaid kulutusi, samuti sõlmiti Nõukogude Venega kaubandusleping.

Aastatel 1932–1933 oli Rei Konstantin Pätsi moodustatud kabinetis välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos K. Pätsi, J. Laidoneri ja A. Larkaga riigivanema (resp. presidendi) ametikohale, valimised jäid aga K. Pätsi võimuhaaramise tõttu lõpuni viimata. Kuna Rei oli Pätsi toetanud, sai temast 1936. aastal välisministri abi, seejärel oli ta aastatel 1938–1940 saadik Nõukogude Liidus. Tema Moskvasse asumise ajal toimus Peipsi järvel intsident, kus NSV Liidu piirivalvurid röövisid ja tapsid Eesti piirivalvuri ning küüdimehe. See tegi juba algusest peale saadiku tegevuse keeruliseks. 1939. aastal pidi Rei minema saadikuks Pariisi, milleks oli ka juba Prantsuse võimude nõusolek saadud. Ent siis algas II maailmasõda ja nii jäi Rei edasi Moskvasse, kus jätkus töö äärmiselt pingelises olukorras. Peagi väljusid Eesti suhted Moskvaga tavadiplomaatia raamest, järgnes Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.

August Rei sai Rootsi Moskva saadikult endale ja abikaasale Rootsi viisad ning 1940. aasta 13. juulil Moskvast Tallinnasse tagasi pöördudes istusid Reid Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile ja pääsesid nii imekombel punasest haardest vabasse maailma. Rootsis asudes oli August Rei Uluotsa-Tiefi valitsuse välisminister ja pärast Jüri Uluotsa surma 9. jaanuaril 1945 sai temast kui vabariigi valitsuse vanimast liikmest eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Selle kõrval oli ta Eesti Rahvusfondi ja Rahvusnõukogu asutajaid ja esimees ning juhtivalt tegev veel paljudes pagulasorganisatsioonides.

Kokkuvõtvalt võib August Rei tegevuses paguluses esile tõsta kahte olulisemat tahku. Esiteks oli tema püüdeks kõigi paguluses olevate eestlaste ühendamine ühise eesmärgi – vaba Eesti – nimel. Ta kutsus üles unustama varasemaid erimeelsusi ja hoiduma uute tekitamisest küsimustes, mis kodumaa saatuse kõrval on kõik teisejärgulised. Teiseks tegi ta kõik, et avada Lääne demokraatide sinisilmad Nõukogude Liidu ja kommunistliku korra inimvaenuliku olemuse nägemiseks. Selleks kasutas ta edukalt oma silmapaistvaid verbaalseid ja ajakirjanduslikke võimeid.

August Rei suri südamerabandusse valitsuse istungilt allmaaraudteega koju sõites 29. märtsil 1963.

2006. aasta 23. juulil jõudsid August Rei ja tema abikaasa Therese Rei tuhastatud põrmud perekonna soovil kodumaale ja 27. augustil viidi Tallinna Metsakalmistul läbi ümbermatmise tseremoonia.

(Allikas: Pillak, Peep. August Rei 120 / Välisministeeriumi aastaraamat 2006)

21. märts - Viljandi Esimese Lugemisringi tegija ja kirjamees Jaan Leppik 160

Jaan Leppik

Ka Jaan Lepik või Jaan Leppik-Punabu, pseudonüüm Jaan Lehtlan
21.03.1861 Holstre vald, Paistu kihelkond  – 5.07.1943 Holstre
Kirjamees ja tõlkija

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatest 1914-1915. Esineb ka 1916. aasta protokollides. 1914. ja 1915 aasta kande juures täpsustus „Mäe u. 4“.

• Valiti 13. veebruaril 1912 koos härrade Jussi, Sepa, Kanguri, Saarepera ning preili Tattariga raamatute väljaandjaks. Sama aasta septembris tehti otsus paluda härra Sepal ja Leppikul uued raamatud sisse kirjutada.
• Valiti 13. veebruaril 1915 Lugemisringi abiesimeheks. Samal kuul kinnitati ühes preili Tattariga neljapäevaõhtutel 8-9 vahel raamatuid välja andma ning valiti värskeltvalitud „iseäralis komisjoni“ liikmeks. Selle komisjoni ülesanne oli raamatukogu korras hoida, uusi raamatuid köita anda ning inventariraamatusse sissekandeid teha. Jaan Leppiku kõrval kuulusid komisjoni ka A. Jürisson, M. Põld ja A. Sepp.
• Juba siis oli raamatukogul tegu lugejatega, kes raamatuid kokkulepitust pikemalt käes tahtsid hoida. 31. märtsil 1915 otsustati eestseisuse koosolekul: „Et raamatute kogust kadumist kõrvaldada, otsustadi lugejatel, kellede kätte raamatud pikemad aega seisma on jäänud, meeldetuletus saata, et nad raamatud viibimata tagasi tooks, ühtlasi ka hra J. Leppikul ja A. Sibulal kohuseks teha järelevaadata missugused raamatud nimelt lugejate kätte pikemat aega seisma on jäänud, kuna põhjaliku kogu revideerimist suvel kavatsetakse ette võtta, sest et siis nõudmine raamatute järele weiksem on ja revideerimine lugejatel raamatusaamises takistuseks ei (ole) tee.“
• 18. mail 1915 kajastab protokolliraamat, et hr. Sibula kuu pikkuse äraoleku ajal täidab tema ametikohuseid abiesimees härra J. Leppik. Sama aasta augustist taandub Leppik neljapäevastelt raamatute väljaandmise kohustustest.
• Aleksander Sibula tagasiastumise järel jaanuaris 1916 jätkab J. Leppik abina uue esimehe Hugo Raudsepa kõrval. Samuti jätkas ta novembrini 1916 tööd raamatute korrashoiu-, raamatukogu täiendamise ja uute raamatute sissekirjutamise komisjonides. 17. novembri 1916 protokollist loeme, et Jaan Leppik lahkub eestseisusest ja raamatukogu korrashoiu komisjonist elukoha muutumise tõttu. Eestseisuses jäi teda abipresidendina asendama T. Koik. Raamatute korrashoidmise komisjonist lahkusid lisaks Leppikule ka J. Rekkand ja preili A. Leppik, keda said asendama V. Ormisson, D. Koovit ja A. Orik.

 

Jaan Leppik on sündinud 1861. a. Mulgimaa südames, Paistu kihelkonnas, omandas ta hariduse Pulleritsu külakoolis Jaan Adamsoni juures aastail 1871-1873, Paistu kihelkonnakoolis aastail 1873-1876 ja Viljandi kreiskoolis 1876-1879.

Töötas mõisakirjutaja ja –valitsejana Viiratsis 1880-1883, 1884-1885 ja Sürgaveres 1883-1885. Oli Punabu metsavaht 1886-1907, rentnik 1907-1935 ja omanik alates 1937. Majaomanik Viljandis ja Tartus.

Kirjutanud luuletusi, jutukesi, populaarteaduslike artikleid ja lastepalasid, teinud kaastöid „Postimehele“ ja „Meelejahutjale“, tõlkinud jutte jms. Kogus rahvaluulet J. Hurdale, M. J. Eisenile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile.

O. Kuningas kirjutab 17. augustil 1943 Järva Teatajas ilmunud Jaan Leppiku järelhüüdes:

„J. Lepiku ilukirjandusliku loomingu enamik langeb läinud sajandi kahele viimasele aastakümnele, mil tema sulest ilmusid järgmised luuletuskogud „Salmikud", „Laululind" I-III, „Ema süda", „Kastetilgad" ja usulise sisuga „Vagad hääled“. Ta avaldas luuletusi ka „Postimehes" ja „Lindas". Tõlkes avaldas L. valimiku saksa luulet, pealkirja all „Eestistatud laulud" I-II. Veel on Lepik tõlkinud saksa vabaduslauliku T. Körneri näidendi „Tooni". Üldiselt kuulub J. Lepiku luuletoodang ärkamisaja järellainetuste hulka. […]

Olles ise eeskujulik põllumees, jätkus tal kirjandusliku tegevuse kõrval veel aega rahvuslikkudest üritustest osavõtuks. Nii töötas ta kaasa Viljandi Eesti Põllumeeste seltsis ja Holstre seltsides. Tal oli ka sidemeid ärkamisaegsete suurtegelastega, omades muuseas eriti südamlikku vahekorda Lilli Suburgiga.

Vanadusepäevade varjus võrsus selle talupojalauliku isiklik tragöödia. Ta poeg langes ohvitserina maailmasõjas. Akadeemilise haridusega tütar, kes töötas Võrus arstina, suri meie omariikluse algpäevil. Eriti viimane kaotus mõjus isasüdamele masendavalt, nagu kajastavad ta luuleread: „Mu laps, sind olen hoidnud Ma higi, vaevaga Ja su eest vaeva näinud Ma olen rõõmuga. Kõik selleks, et su elu kord oleks mureta Nüüd jääb mul üksnes valu, Kõik oli asjata!"

Jaan Lepik suri kõigist unustatuna Holstre „Kovali" talu saunas, sama „Kovali", mis oli ka Juhan Kunderi sünnikohaks.“

 Jaan Leppik on maetud Paistu kalmistule.

 

Allikad:

·       Eesti biograafiline andmebaas ISIK. URL: http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=1333
·       Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 286-287
·       Kuningas, O. Jaan Leppik in memoriam // Järva Teataja (1943) 17. aug. Lk. 3 URL:
https://dea.digar.ee/article/jarvateatajaew/1943/08/17/34
·       Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Leppik