26. veebruar – Olav Renno 85

Sündinud 26.02.1932 Tartus
Ornitoloog

Sündinud 26.veebruaril 1932 Tartus riigiametnike peres. Lõpetas Viljandi 2. Keskkooli (1950) ja Tartu Riikliku Ülikooli (1956) bioloog-zooloogi kutsega. Töötanud Rõbatši ornitoloogiajaamas, Looduskaitse Valitsuses ja 10 aastat Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal, sealhulgas viis aastat direktorina. Oli 60-ndate aastate esimesel poolel TA Zooloogia- ja Botaanika Instituudi mittestatsionaarne aspirant ja kaitses 1968.aastal bioloogiakandidaadi kraadi.

Enam kui 35 kutselise ornitoloogina töötatud aasta jooksul süvenes Eesti sisevete, rannikute, rabade ja saarte (eelkõige Soome lahe saarte) haudelinnustiku väljaselgitamisse, huvitus veelindude rändest ja talvitumisest, organiseeris lindude lennuloendusi. Nende uuringute tulemused on avaldatud 145 teadusartiklis. Lisaks on kirjutanud üle 300 loodust ja looduskaitset tutvustava artikli, koostanud kümme aastakäiku “Looduse kalendrit”, tõlkinud eesti keelde loodusraamatuid.

Üheks suurimaks ettevõtmiseks oli Olav Rennole kindlasti “Eesti haudelindude levikuatlase” koostamine, mis tõi talle ka Eesti Vabariigi teaduspreemia (1994).

Kutsetöö kõrvalt oli Renno väga aktiivne ka looduskaitselistes seltsides, sealhulgas TA Looduskaitsekomisjoni teadussekretär ja Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige. Tosin aastat juhtis ta ka LUS-i ornitoloogiasektsiooni (praeguse ornitoloogiaühingu) tööd.

Pärast pensionile siirdumist 1992.aastal elab Viljandimaal Karksis ja on võtnud jätkata oma isa kunagist tööd, olles talupidaja-kanakasvataja.

Allikas:
Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society http://www.eoy.ee/yhing/auliikmed/renno.htm

Foto:
Sakala. http://www.sakala.ajaleht.ee/340594/astmeline-tulumaks-loob-motteid/

26. veebruar - Leili Närska 80

Foto: Elmo Riig / Sakala

Leili Närska

Sündinud Pajula

26.02.1937 Viljandi - 7.02.2020

Ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, kodu-uurija

Õppinud Viljandi 1. 7-klassilises koolis (1952) ja Viljandi 1. Keskkoolis (1956). 1971. aastal omandanud Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. 

Töötanud Viljandi Vene Keskkoolis ja Valuoja Põhikoolis, viimases aastast 1966. 

Ühiskondlik tegevus on seotud ajaloo klass-muuseumi materjalide kogumisega ja kodulooalase uurimistööga. 

Kodulooalast uurimistööd juhendanud 20 aastat. Kokku valminud 91 uurimust kooli vilistlastest, õpetajatest ja koolijuhtidest, samuti tähtsamatest kultuuriehitistest Viljandis. Neid on õpilased tutvustanud kooli ajalookonverentsidel, maakonna ja vabariiklikel kodulookonverentsidel. Õpetaja kauaaegset kasvatustöö seisukohast väga olulist tegevust on tunnstatud tänu- ja aukirjadega. 

Koduloolised teosed

• Kool Valuoja kaldal : Viljandi Valuoja kool 1772-2007 : 235 (2007) 
• Valuoja kooli lapsed (2011) 
• Valuoja kool õhtuvalguses (2012)

Allikas: 

• Viljandimaa koduloolasi : Teatmik. 2009. Lk. 52-53 

22. veebruar - Terje Tõeveer 110

Terje Tõeveer

Aastani 1933 Aliide Gregor, 1933-1957 Terje Toomus. 
Pseud. Assandra Vikikivi 
22.02.1907 Olustvere vald – 28.10.1994 Tallinn 
Prosaist

Prosaist Terje Tõeveer sündis 22.02.1907 Olustvere vallas teenistuja perekonnas. Õppis aastatel 1916–1920 Reegoldi algkoolis ja 1920–1922 Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Siirdus siis Tartusse lapsehoidjaks ja alustas ajakirjanduses kirjanduslikke katsetusi.  

Astus 1925 Viljandi tütarlaste gümnaasiumi, kust 1929. aastal tuli lahkuda ajalehes „Oma Maa“ avaldatud följetoni pärast.  

Sooritas 1930. aastal küpsuseksamid Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning astus samal aastal Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, kuid pidi peatselt katkestama majanduslikel põhjustel.  

1933–1940 oli abielus vabakutselise literaadi Friido Toomusega. Tegi kaastööd „Olionile“ ja muule ajakirjandusele. 1940 töötas ametnikuna Tallinnas kinnisvarade hooldamise korraldamise komitees.  

Arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal, järgnes vangipõlv Tallinna, Lavassaare ja Stutthofi (Poolas) koonduslaagris, vabanes 1945. aasta kevadel. Lõpetas 1950 TRÜ õigusteaduskonna ning töötas õpetajana Tartu tehnikumides ja aastatel 1952–1954 Taevaskoja Laste Tuberkuloosi Sanatooriumi koolis. 

Siirdus 1957. aastal Tallinna, kus töötas ametnikuna Balti Manufaktuuris jm. 

Endise Fašismivangide Koondise liige. 

Proosateosed 

• Vanadekodu (Liide Gregor. 1931)
• Lunastamata veksel (Assandra Vikikivi. 1940)
• Surmaga kurameerimas (1998)
• 
  

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 622 

  

17. veebruar - Voldemar Metsamärt 115

17. 02.1902 Viljandimaal Sürgavere vallas Pilustvere külas – 24.04.1975 Viljandis
Tõlkija, lastekirjanik, luuletaja ja pedagoog
115 aastat sünnist

Voldemar Metsamärt sündis Pilustvere külas talurentniku perre. Haridustee algas Sürgavere vallakoolis ja Viljandi koolides. 1925. aastal lõpetas V. Metsamärt Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi.

Osales koolipoisina vabatahtlikult Vabadussõjas, sai haavata lahingus Landeswehri vastu. Voldemar Metsamärt oli pärit küll Viljandimaalt, aga oma elu parimad aastad andis ta Tartule: 1925-1932. aastal õppis ta TÜ filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja üldist kirjandust, pedagoogikat, etnograafiat ning rahvaluulet, hiljem – 1939-1944 - töötas Hugo Treffneri gümnaasiumis emakeele ja kirjanduse õpetaja. Lühikest aega õpetas ta ka ülikoolis soome keelt. Tartus oli tal palju selliseid õpilasi, kes on jäänud hiljem Eesti kultuurilukku: Artur Alliksaar, Paul Alvre, Ivar Grünthal, Rein Sepp ja küllap veel paljud teised.

Voldemar Metsamärdi õde oli abielus „Ugala“ majandusjuhi Oskar Härmaga. Seega on ta kunstnik Endel Härma onu ja Hanno Härma vanaonu. Viljandi lugejatele pakuvad niisugused biograafilised andmed kahtlemata huvi. Ta ise oli ka lühikest aega „Ugalaga“ seotud, olles aastatel 1964-1965 teatri kirjandusala juhataja ja tõlkija. Viljandi 2., 1. ja õhtukoolis töötas ta ajavahemikus 1944-1957.

Aastast 1934, eriti aga pensionärina on Voldemar Metsamärt tõlkinud kujundirikkalt ja viimistletud keelega peamiselt Ugala ja Vanemuise teatrile üle 50 näidendi soome, vene ja maailmaklassikast kui ka kaasaja loomingut, mõni neist on ka trükis avaldatud. Osalenud „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ (1992) vanade tõlgete redigeerimisel. Ajakirjanduses avaldanud jutustuse „Aru onu“ (Sakala, 30.07,1929) ja artikleid.  Ta on kirjutanud ka loodusteemalisi luuletusi, peamiselt lindudest. Osa neist on ilmunud O. Kangilaski kogumikus „Linnud-laulikud“ (1949). Ta oli suur loodusesõber, tema käelt käisid linnud Viljandi Lossimägedes söömas. Tegutses ka harrastuskunstnikuna.

Oma kirjanduse õpetajat Voldemar Metsamärti meenutab ajalehes Sakala Viljandi Maagümnaasiumi vilistlane professor Jaan Lepajõe („Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt“, 25. märts 1995).

Allikad:

• Metsamärt, Voldemar. Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 334
• VOLDEMAR METSAMÄRT. Viljandi Linnaraamatukogu koduleht. URL: http://www.raamatukogu.viljandi.ee/?op=body&id=1047 (6.09.2012)

8. veebruar - Andres Särev 115

8.02.1902 Viljandimaal Heimtali vallas Paistu külas - 18. 03.1970 Tallinnas

Lavastaja, näitleja ja dramatiseerija

115 aastat sünnist

Foto allikas: Estonia sõnalavastusteatri viis viimast aastat 1944 – 1949. http://tmm.ee/teatriaasta/doku.php?id=estonia:13_s6nalavastus

Lapsepõlv

Sündinud 8. veebruaril 1902. aastal Heimtali vallas Paistu külas Variku talus Viljandimaal, vanemad Variku talu omanikud Andres ja Leena Särevid. Andresel olid märksa nooremad õed-vennad (Marie, Johannes, Alfred ning lapsena surnud Helene), mistõttu tulevasel lavakunstnikul tuli tihti üksi olla. Lugema õpetas poisi ema, Varikul elanud täditütrelt õppis väike Andres mõnevõrra rehkendamiskunsti ja vene keelt. Nii läks ta üheksa-aastaselt lähedasse Vardi vallakooli teatud ettevalmistusega.

Õpetaja Leida Kiisbergi juhatusel sai nooruk kolmandal koolitalvel esimesed lavaristsed ning sealt külge hakanud lavapisik jäi Andres Särevile külge elu lõpuni.

1914. aasta sügisel pandi Andres Paistu kihelkonnakooli. Õppetöö kihelkonnakoolis oli tugeva aluse saanud juba Fr. Saebelmanni ja P. Ruubeli juhtimisel. A. Särevi koolipõlves oli kooli juhatajaks Martin Kahu, õpetajana süstis õpilastesse lugemishuvi viimase õde Anna Kahu.

Lõpetanud kihelkonnakooli revolutsioonikevadel 1917, sooritas A. Särev sisseastumiseksami Barclay de Tolly nimelisse Viljandi linnakooli. Kuid edasiõppimist takistas isa haigestumine. Lõpuks pääses nooruk 1919. aastal ometi Viljandisse, kus ta asus elama tädi juurde.

Juhuse läbi sai 17-aastane poolelijäänud keskharidusega noormees Viljandi prokuröri kantseleiametnikuks. Sellelt kohalt viis teenistuskäik ta edasi Viljandi-Pärnu rahukogu abisekretäriks. Leivatöö kõrval jätkas A. Särev sama aasta sügisest alates õppimist Viljandi õhtukoolis – õppis seal aastatel 1919-1922.

1922. aastal kutsuti A. Särev sõjaväkke sundaega teenima, kuid vabastati sellest südamehäirete tagajärjel peagi. 1923. aastal leidis ta endale sobiva töökoha ajalehe Sakala ärijuhina ning raamatupidajana. Selle kõrvalt jätkas ta ka õpinguid, kaudseks eesmärgiks lõpetada abituurium eksternina.

Lavaline kujunemine

A. Särev asus Viljandisse ajal, mil kohalikud lavakunstiharrastajad koondasid jõude kodulinna asjaarmastajate-teatri rajamiseks. 1. jaanuaril 1920 registreeriti Viljandi Teatri- ja Kunstiühingu põhikiri. Hiljem valiti teatrile luuletaja Fr. Kuhlbarsi soovitusel nimeks Ugala. Teatri avaetendus toimus juba enne ühingu ametlikku registreerimist 6. jaanuaril 1920. Avatükiks oli valitud V. Jacobi komöödia „Kui onu hullumajas käis“ ning selles jandis debüteeris kõrvalises kohvikukülastaja osas ka A. Särev.

6. veebruar - Jaan Lõo 145

6.02.1872 Holstre v. – 18.02.1939 Tallinn
Kohtutegelane ja luuletaja
145 aastat sünnist

Foto allikas: Eesti värss http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=9

Juristist luuletaja Jaan Lõo sündis 6. veebr 1872 Viljandimaal Holstre vallas Lõo talu taluperemehe pojana. Hariduse sai ta Paistu kihelkonna- ja Viljandi kreiskoolist, Pärnu gümnaasiumist ja 1892–1898 Tartu ülikooli õigusteaduskonnast. Töötas 1898–1919 advokaadina Võrus. Lühikest aega Võru maavalitsuse esimees 1919. aasta kevadel, siis Eesti Asutava Kogu liige rahvaerakonna esindajana ja valiti 1919. aasta sügisel Asutava Kogu poolt Riigikohtu liikmeks, hiljem tsiviilosakonna esimeheks. Tsiviilosakonna esimehe ametisse jäi elu lõpuni. Suri Tallinnas 18. veebruaril 1939. 1972 avati Lõo sünnikodus Holstres mälestustahvel.

Lõo hakkas kirjandusega tegelema 1890. aastatel oma onu Adam Petersoni luuletusi redigeerides, tõenäoliselt sellest sai ta innustust ise kirjutama hakata. Tema ainus luulekogu „Nägemised” (1916) räägib kodumaa loodusest ja eestlaste ajaloost. Luulekogu sisaldab järgmiseid tsükleid: „Paterna rura“, „Heroika“ ja „Amores“. Tõenäoliselt on suur osa kogu luuletusi kirjutatud pärast 1890–1910 vahelisel ajal. Lõo väldib isamaaluule puhul romantilist epigonismi, tema luuletused on vormilt uuenduslikud ja emotsionaalselt haaravad. Lõo luules on üksilduse ja kodu kaotamise tunnet, sümbolistlikke pilte („Jäälilled”). Luuletustes kajastub ka autori huvi antiikkirjanduse vastu („Äike”, „Kuu”, „Talv”). Lõo kasutab enamasti traditsioonilist meetrikat, kuid stroofe liigendab harva ja riimidele suurt tähelepanu ei pööra. Kogus leiduvad ka mõned vabavärsid („Kaks bakhanti”, „Igatsus”). Luulekogu viimane tsükkel „Amores” haakub hilisema „Siuru” rühmitusega peale pealkirja teemade poolest: siin mõtiskletakse elu nautimise, inimese ihade üle („Kaks bakhanti”, „Ühele naisele” jt).

Kuigi stiililt ebaühtlane, on Lõo luules tuntav on modernsema eluhoiaku ja uute kirjanduslike võtete mõju. Koos luuleuuendajate G. Suitsu, E. Enno, V. Grünthal-Ridala ja M. Heibergiga on Lõo eesti sajandialguse sümbolismi paremaid esindajaid.

Üle 10 aasta töötas Lõo kreeka eepose „Iliase” tõlkimisel, teos jäi käsikirja.

Lehitse raamatut Eesti kultuuriloolisest veebist

Kasutatud allikad:

• Larm. Pille-Riin. Jaan Lõo // Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb. http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=50&table=Persons
• Lõo, Jaan // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 171
• Lõo, Jaan // Eesti biograafiline leksikon. 2. tr. Eesti Akadeemiline Ajalooselts, 2001. Lk. 283
• Lõo, Jaan // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 315

4. veebruar – Jaan Hünerson 135

4.02. 1882 Karksi vald Viira talu – 5.07.1942 Severo-Uralski vangilaager

Agronoom, poliitikategelane ja ajakirjanik

135 aastat sünnist

Eesti Asutava Kogu, I, II, III, IV ja V Riigikogu liige, siseminister (04.03.1927 - 04.12.1928), haridus- ja sotsiaalminister (09.07.1929 - 12.02.1931), põllutööminister (20.11.1931 - 19.02.1932), haridus- ja sotsiaalminister (19.02. - 01.11.1932)

 Sündis taluomanike Margus Hünersoni ja Ann (Järve) perre. Õppis Karksi v. Kukekese k. koolis 1894, Karksi kihelkonnakoolis 1894-1897, Tartu reaalkoolis 1898-1903. Oli 1903-1904 vabatahtlikuna sõjaväes, millest tagavaraväelipnikuna lahkus. 1904. a. astus Hünerson „Postimehe“ toimetusse, kuid saadeti järgmise aasta juulis Mandžuuria sõjaväljale, kust ta aga rahutegemise tõttu juba sama aasta lõpul tagasi tuli. Selle järel oli Hünerson uuesti „Postimehe“ juures ajakirjanikuna tegev kuni 1906. aasta sügiseni, mil ta Saksamaale Königsbergi ülikooli läks põllumajandust õppima. 1907-1912 õppis Hünerson Bonn-Poppersdorfi põllutöö-akadeemia põllumajanduse osakonnas ja tegi täiendava eksami kultuurtehnikas. Ülikooli tööde vaheajal oli Hünerson ajutiselt toimetanud „Põllutöölehte“. 1911. aastal abiellus Eleonore Ruus`iga.

Jaan Hünerson on olnud maaorientatsiooni voolu aktiivsemaid tegelasi ja väljapaistvamaid organiseerijaid. Ta tegevuses on ilmnenud püüd vanapõllumeestele tuginedes kujundada põllumeeste liikumist maalu kõikkülgselt haaravaks tervikuks.

Teenistuskäik

• teenis Vene Imperaatorlikus armees, kust lahkus reservlipnikuna (1903–1904)
• õppejõud Tartus ja Vahil korraldatud põllutöö- ja kontrollassistentide kursustel (1912–1918)
• õpetaja Tartu Põllutöökeskkoolis (1918–1919)
• Asutava Kogu ja Riigikogu liige (1919–1934)
• Eesti Vabariigi siseminister Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses (1927–1928)
• Eesti Vabariigi haridus- ja sotsiaalminister Otto Strandmani teises valitsuses, Jaan Teemanti neljandas valitsuses ja Kaarel Eenpalu esimeses valitsuses (1929–1931; 1932–1933)
• Eesti Vabariigi sise- ja kohtuminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1931–1932)
• Eesti Vabariigi põllutööminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses (1932)
• Põllutöökoja direktor (1933–1936)
• Põllumajandusliku keskühisuse "Estonia" juhatuse esimees (1933–1936)
• Riigi Viljasalve juhatuse esimees (alates 1937)

Ühiskondlik tegevus

• Postimehe toimetuse liige (1904–1906) ja Postimehe Tallinna väljaande asutajaid ja toimetuse liige (1906)
• Põllutöölehe toimetuse liige (1911–1918) ja tegevtoimetaja (alates 1913. aastast)
• Põhja-Liivimaa Põllumeesteseltside kesktoimkonna sekretär (1911–1913) ja Põhja-Liivimaa Põllutöö Keskseltsi sekretär (1913–1919)
• ajakirja Külvaja vastutav toimetaja (1915–1916)
• Eesti Maarahva Liidu asutajaid ja juhatuse esimees (1917)
• Kohalike põllumeestekogude organiseerija ja neid koondava erakonna (Põllumeestekogud) keskjuhatuse liige (1919–1920)
• Lõuna-Eesti Põllumeeste Keskseltsi sekretär (1919–1924)
• ajakirja Põllumees vastutav (1920–1927; 1929–1933) ja tegevtoimetaja (1935–1940)
• Eesti Põllumeeste Keskseltsi peasekretär (1924–1933)
• ajakirja Talu vastutav toimetaja (1926–1929)
• Riigi Majandusnõukogu liige (1935–1936) 

Tunnustused

• Soome Valge Roosi Rüütelkonna I klassi komandör (1927)
• Tartu Ülikooli audoktor (1932)
• Valgetähe II klassi teenetemärk (1938)

Allikad:

• Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon 2. tr., lk. 145-146
• *Hünerson, Jaan // Eesti Biograafiline Leksikon : täiendusköide 2. tr., lk. 80
• Jaan Hünerson // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_H%C3%BCnerson
• Venemaa vangilaagrites hukatud Eesti riigitegelaste nimekiri I // Histrodamus http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=1305&layer=145&lang=est#1305

Hünerson haridusministrina ehk miks sündis Õpetajate Leht

Majanduskriisi aastail (1929–1933) sattus kriisiseisundisse ka kool. Uue algkooli- ja palgaseaduse ning majanduskriisiga kaasnenud koondamiste tõttu oli õpetajaskond mures ja ärevil. Õpetajate huvid vajasid kaitsmist. Valter Horm iseloomustab monograafias Aleksei Jansonist seda ajajärku, eriti 1930. aastat süngetes värvides: “Haridusministri kohale asunud kogupõllumees Jaan Hünerson alustas massilist koolide ja klasside koondamist, õpetajate vallandamist, demokraatliku kallakuga õpetajate seminaride sulgemist ja ühtluskooli süsteemi lammutamist. Tolleaegsed mõjuvamad ajalehed olid häälestatud kooli ja õpetajaskonna vastu, süüdistasid õpetajaid pahempoolsuses ega leidnud ruumi kooli ja õpetajaskonna päevamuredele” (4, lk 75).

Sellistes tingimustes panid 22 õpetajat 1930. aastal kokku väikese põhikapitali (1000 krooni) ja otsustasid hakata omal riisikol ilma igasuguse organisatsioonilise toetuseta andma välja Õpetajate Lehte. Üks agaramaid eestvedajaid oli EÕL-i abiesimees, Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi rajaja ja direktor Aleksei Janson, kellest sai lehe esimene vastutav toimetaja. Tegevtoimetaja ja väljaandja ülesannetes tegutses EÕL-i tolleaegne sekretär (ja lehe juriidiline omanik) Julius Elango.

Allikas: Ekstra, Viivi. 75 aastat õpetajate lehte // Haridus (2005) Nr. 9, lk. 4-6

Jaan Hünerson perekonnaga

Lühikirjeldus:

legend: Jaan Hünerson (1882-1942) oli põllumajanduskultuuride arendaja, Tartu Ülikooli audoktor. Sündinud Mäekülas Viira talus, arreteeriti 1941 ja lasti 1942 Sevorouralski vangilaagris maha. Jaan Hünersoni naine Eleonore (1890-1949) oli pedagoog ja ühiskonnategelane, oli Eesti Gaidide Maleva peavanem (1924-1949), põgenes 1944 Saksamaale, suri Londonis. Vanem tütar Helgi Just küüditati Siberisse. Viljandimaa, Karksi v, Mäeküla = Karksi khk

Fotograat teadmata, 1930. aastad (Irene Karpa võistlustöö "Sõjajärgne küla" juurde).
Number: ERM Fk 2819:31
Tüüp/tehnika: foto, pilt
Kollektsioonid: Eesti Rahva Muuseum: Fotokogu

3. veebr. – Mats Kissa 130

3. veebruar 1887 Kaarli vald – 24. veebruar 1956
Abja linavabriku rajaja
130 aastat sünnist

Mats Kissa sündis 3. veebruaril 1887 endises Kaarli vallas Nahksepa talu talupidajate Märt ja Mari pere üheksanda lapsena. Õppis Kaarli vallakoolis, Kõpu kihelkonnakoolis, Tartu reaalgümnaasiumis kuni 1906. 1911. aastal lõpetas ta Riia Polütehnikumi insener-tehnoloogina, kaitstes diplomitöö teemal „Linaseemne- ja kookosõlivabrik”.

Seejärel hakkas ta polütehnikumi laboratooriumis tegelema linaleotamise küsimustega. Külastas Saksa, Austria, Prantsuse, Belgia ja Inglismaa tähtsamaid toorlinavabrikuid, püüdes leida meie oludele kõige sobivamat linaleotusviisi. Mats Kissa soovitas kasutama hakata soojaveeleotamist. Riia Polütehnikumi direktor teatas Kissa töödest Vene põllutööministeeriumile, mille järel sai tema ülesandeks organiseerida esimene soojaveeleotusega proovivabrik Venemaal. Sellise tehase asukohaks valiti Abja.

Esimene toorlinatööstuse osakond alustas tööd 1914. aastal. Mats Kissa töötas vabriku juhataja ja insenerina väikeste vaheaegadega kuni selle natsionaliseerimiseni 1940. aastal. Seejärel jätkas ta veidi aega käitise tehnilise juhatajana ja siis loobus. Pärast sõda tõstis uus võim Mats Kissa ja ta naise Selma inseneri lossist sundkorras välja ja pani nad elama endisesse Jussi kõrtsi. Mats Kissa suri 24. veebruaril 1956. Ta on maetud koos oma naise Selmaga Halliste kalmistule.

Allikad:

• Kissa, Mats // Eesti avalikud tegelased 1932. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 102
• Mulgimaa Turism : I Hummuli-Tõrva – Ala – Taagepera – Karksi-Nuia – Abja – Mõisaküla. 23. Abja-Vanamõisa URL: http://www.mulgikultuur.ee/turism/marsruudid/hummuli-torva-ala-karksi-nuia-abja-paluoja-moisakula/
• Vainlo, Salme. Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk // Sakala (2010) 22. jaan., lk. 8

Loe ka
Salme Vainlo 22. jaanuari 2010 ajalehes Sakala ilmunud artiklit ”Vabrikant Mats Kissa lennukad ideed : toorlinavabrik on mulkide ühistöö mälestusmärk”. Täisteks Rahvusraamatukogu arhiivis DIGAR lk. 8. http://digar.nlib.ee/digar/show?id=53993

1. veebruar – Leili Andre 95

1.02.1922 Soosaare vald – 4. 10. 2007 Kolga-Jaani 
Luuletaja, lastekirjanik, pedagoog
95 aastat sünnist

Foto allikas: TEA pildipank

Aastani 1949 Rimmel, aastast 1963 kodanikunimega Jõesaar, Eedo Jõesaare abikaasa.

Sündis Viljandimaal Soosaare vallas Mardi talu kingsepa tütrena.

Õppis
1929-1933 Soosaare algkoolis
1933-1935 Kolga-Jaani algkoolis
1935-1938 Põltsamaa Progümnaasiumis
1939-1943 Tartu Õpetajate Seminaris
1948-1951 kaugõppijana Tartu Õpetajate Instituudis
1956-1959 E. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis (eesti keele ja kirjanduse alal)

Töötas
1943-1944 Päinurme koolis
1944-1945 Lalsi koolis
1945-1957 Järtsaare mittetäiliku keskkooli (direktor)
1957-1963 Kolga-jaani 7-kl. kooli
1963-1964 Rakvere I keskkoolis
1964-1973 Väätsa 8-kl. koolis
1973-1985 Paide kaugõppekeskkooli Järva-Jaani konsultatsioonipunktis

Viimased eluaastad veetis Leili Andre Kolga-Jaanis, kus suri 4. oktoobril 2007.

Loomingust

Leili Andre alustas luuletuste avaldamist ajakirjas „Tuleviku Rajad“ 1940. Ta kuulus Tartu kirjandusrühmitusse Tuulisui koos sõja ajal pagulussse siirdunud Raimond Kolgi, Kalju Lepiku ja Ilmar Talvega.

Oli loominguliselt aktiivne II maailmasõja aastail, mil ta värsse valdasid „Ammukaar“ II, "Eesti Sõna“, „Eesti Pildileht“, „Ajakiri Naisele“ ning pärast sõda Stockholmi ajakiri „Kodukolle“, mistõttu sattus Andre looming Eestis põlu alla ja tema loomingut ei avaldatud mõnda aega.

Alles almanahhis „Võitlev Sõna“ IV (1957) ja V (1958) tutvustas teda rohkem, kuid luuletuskogud ei pääsenud käsikirjast kaugemale. Hiljem ilmus tema värsse ajakirjades ning Viljandi, Paide, Rakvere ja teistes rajoonilehtedes.

Esimene oma luulekogu «Hõbedakirjaga kruus» ilmus alles 1979. aastal, tublisti hilinenult, mistõttu Andre luulestiil tembeldati kriitikute poolt vanamoodsaks. 1980ndatel aastatel ilmusid Leili Andre lasteluule kogud «Kes selle tamme istutas?» ja «Päike õunas» ning tunde– ja looduslüürika kogumiku «Lumeliiliad».

Andre on kaasautor Heljo Männi koostatud valimikus „Minu väike õunapuu“, ta luuletusi on lugemikesse valitud ja viisistatud (Eugen Kapp, Gustav Ernesaks, Olev Sau, Edgar Arro, Raimond Lätte, Ester Mägi jt.). Oma hilisluulet avaldas Leili Andre 1997. aastal kogus «Ma usun kevadet».

Allikad:
Leili Andre // Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Leili_Andre
Andre, Leili // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 200. Lk. 32-33