Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

laupäev, 1. juuli 2017

26.juuli - Villem (Vilhelm) Aleksander Ormisson 125

Sündis 26. juulil 1892 Viljandimaal Pärsti vallas.

Õppis Viljandis E. Heine progümnaasiumis ja 1910–1914 Riia kunstikoolis. 1922. aastal täiendas end Berliinis ja Dresdenis. Töötas joonistusõpetajana mitmes Viljandi koolis, sh. A. Kamseni erakaubanduskoolis, 1914–1919 Viljandi kõrgemas algkoolis ja 1916–1926 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis, seejärel oli Tartu "Pallase" maaliklassi õppejõud ja 1929–1940 abidirektor. Aastatel 1927, 1930 ja 1937 oli V. Ormisson kunstiühingu "Pallas" esimees. 

Loonud peamiselt maastikke ja natüürmorte. Varaseis teostes on märgata impressionismi ja Konrad Mäe loomingu mõju. Pärast Saksamaal käimist sugenes maalidesse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1920. aastate II poolel muutus maastikukäsitlus õhu- ja valguseküllasemaks. 

V. Ormisson suri 5. aprillil 1941. Tema viimne puhkepaik on Viljandi vanal (Riia mnt) kalmistul.

Allikas: Viljandi Muuseumi koduleht http://muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=130 

Reet Markin 

Villem Ormissoni kaunis elu 


Wilhelm Aleksander Ormisson sündis 1892. Pärsti vallas heal järjel oleva linakaupmehe perre. 1910. aasta paiku kolisid Ormissonid Viljandisse, ostsid tookordse linna uhkeima maja, kus asus Grand Hotell, ning asusid seda pidama. Sellel ajal õppis Ormisson juba Riia Linna Kunstikoolis. Riiga mineku puhul ei tekkinud koduste poolt mingit vastuseisu – raha ei mänginud takistavat rolli ja ka kunstnikuks saamise mõte vanemaid ei heidutanud. Kogu pere olevat olnud väga kultuurilembene, ja eriti ema. Riias läks noormehel päris hästi. Koolikaaslase Vahtra mäletamist mööda olevat maaliõpetaja Vilhelms Purvitis pannud talle suuri lootusi. 

Kui alanud ilmasõda 1914. aastal õppurid koju ajas, kutsus Semper noore kunstniku oma vanematekoju Hallistesse suvitama. Seal tehti mitmeid lõbusaid matku, sest Ormisson olevat olnud hea kaaslane. Loomult aga mugav. Ilmselt oli tal juba siis komme väljas maalimas käies mitte mingeid molberte, pinke vms kaasa võtta. Pildi riputas ta lihtsalt põõsa või puuoksa külge. Tema maalimisest ei jäänud muljetki, et ta töötab, kunagi ei tulnud juttu mingitest probleemidest, rääkimata kunstiprobleemidest. 

1914. aasta sügisest asus Ormisson Viljandis tööle joonistusõpetajana. See amet paistis talle hästi istuvat – ei pidanud ta tuimalt kinni ettenähtud programmidest, ei pidanud paljuks korraldada koolivälisel ajal joonistuskursusi. Tema kujundatud tütarlaste gümnaasiumi koolivorm kuulutati riigis üheks kaunimaks. Viljandist Pallasesse tulnud noorte hea ettevalmistus oli üks põhjusi, miks suvel 1926 Juhan Püttsep ja Ado Vabbe Viljandisse sõitsid pärima, kas Ormisson ei tahaks Pallasesse õpetama tulla. Nad võeti Grand Hotellis lahkesti vastu. Kutsuti üles tornituppa, kus läinud lahti reisimeenutused. Püttsepale jäi mulje, et Vabbe ja Ormisson olid koos käinud ka Pariisis, sest jutt käis Pariisi lõbumajadest. Õieti Vabbe rääkis, Ormisson istus kägaras diivanil ja naeris. Nõusolek saadi ja nii algas elu Tartus. 

Villem Ormisson ei olnud abielus. Tema perekonnaks olid õe- ja vennalapsed, eriti õe perega oli ta väga seotud. Mõlemad õelapsed mäletavad teda suure soojusega, väites, et onu hellitas neid rohkem, kui oma vanemad seda tegid. Õepoeg Heldur Ester elas 1938. aastast ülikoolis õppides tema juures Pallase õuemajas, kust veidi enne Ormissoni surma koliti Riia tänavale. Korter, milles nad elasid, oli väga tagasihoidlik, isegi boheemlaslik. Samal ajal oli Ormisson mootorratta omanik, mis 1930. aastatel oli kaunis suur luksus. 

Ormissoni elus oli kolm suurt kirge, millega ta tegeles periooditi, kuid siis põhjalikult. Need olid maalimine, malemäng Verneris ja kalapüük. Nädala ringis oli ta haaratud ühest tegevusest, teistele tähelepanu pööramata. Kõik olid midagi enamat kui hobi, näiteks kalapüük terve teadus, mille pärast võis ta ka õppetöölt puududa. Varustus oli kõige uuem ja korralikum ning püüdis ta valdavalt vääriskala: lõhet, harjuskit ja forelli. Selline pingevaba olek väljendub enamasti ka tema loomingus, mis on valdavalt helge, probleemideta ja head meeleolu loov. Ormissoni õnnetus oli see, et ta harva oma piltidega rahule jäi. Neid ikka ja jälle üle maalis, kuni väsis või keegi takistas. 

Õpetajana oli Ormisson olnud väga diskreetne. Kõige rohkem, mis ta teha võis, oli öelda: “Nu katske siit tetta, uukriga näiteks!” Teine soovitus oli “Võtke valget!”. Vastupidine soovitus valgega ülepingutajatele: “Läheb lubjaseks!” Oma emotsioonidel ei lasknud ta hindamise juures kunagi välja paista. Otseselt halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi, maksimum piirdus fraasiga “hästi, tehke edasi”. Tegelikult oli Ormisson väga hellahingeline inimene. Seltskondlikkus, lõbusus ja anekdoodid oli väline. Sageli oli ta melanhoolne ja endassetõmbunud, pehme iseloomu tõttu pidevalt hädas rahalaenajatega. Aeg-ajalt tundus talle, et temasse suhtutakse halvasti, jälitatakse või pilgatakse. Pikka aega vaevas Ormisson mingi sisemine haigus – valud paremal pool küljes. Kuna isa oli surnud vähki, kartis ta selle ka endal olevat. 

1939. aastal sai Ormisson tellimuse suurele pannoole Vanemuise teatris. Ta võttis seda tööd väga tõsiselt, maalis ööl kui päeval, unustades söömise – “ainult paberosse läheb mitu pakki päevas” – ning oli lõpuks täiesti kurnatud ja haige. Maal “Pühajärv” tuli aga suurepärane. 

Augustis 1940 vabastati Villem Ormisson Pallase abidirektori kohalt. Ärevust tekitas ta hotelliomaniku maine, kuigi hotell sellel ajal enam nende perele ei kuulunud. Kui aasta lõpul hakati suurejooneliselt valmistuma Eesti kunsti dekaadiks Moskvas, said väga paljud kunstnikud tellimustööd. Tema pärimise peale vastas Juhan Nõmmik orgkomitee nimel, et vaevalt Ormissonile nõukogude võimu ajal selline töö ikka südamelähedane on. Pärast seda jutuajamist varises Ormisson esimest korda kokku. Ta päästeti, kuid hiljem haiglas olles ütles ta Püttsepale, et teda ei taheta enam ja temal pole enam mingit mõtet elada. Nädalapäevad pärast haiglast kojutulekut ta elust lahkuski.

Järelehüüded olid 1941. aastal ülistavad: “V. Ormisson lahkus meie keskelt paremas meheeas, 49. a vanuses, kusjuures ta viimase aasta aktiivsem tegevus loomingulisel alal andis põhjust temalt oodata uusi kunstialaseid saavutusi ja väärtuslikku kaasa-töötamist meie kunstiloomingu uutele radadele suunamisel.” 1948. aastal, kui Tartu Kunstimuuseumis korraldati Ormissoni mälestusnäitus, sai see üleval olla vähe aega, siis keelati kui uude ühiskonda mittesobiv formalistlik nähtus. Enamik Villem Ormissoni perest oli selleks ajaks kas hukatud, Siberis või raja taha põgenenud. Eks omamoodi põgenemisega päästis end ka see hella ja kaasatundva südamega kunstnik. Tema maalide vaikset veetlust ei kustuta aga miski. 

Allikas: Reet Markin. Villem Ormissoni kaunis elu // Eesti Ekspress (2002) 7. Aug. http://ekspress.delfi.ee/areen/villem-ormissoni-kaunis-elu?id=69076351

17.juuli - Reinhold Joost 95

Ajaloolane ja kodu-uurija. Endine Viljandi muusuemi direktor
17.07.1922 Viljandis - 15.10.2016 Viljandis
95 aastat sünnist

Isa Emil Joost, maaler. Ema kodune. Abikaasad: Asta Evert, kaks last, ja Koidula Saariste.

Lõpetanud Viljandi 2. Algkooli ning 1964 TRÜ ajaloo erialal, ajaloolane ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Juuli 1941—nov 1946 sõjaväeteenistuses. 

Töötanud kehakultuuri ja spordi alal. 1953—1982 Viljandi Rajoonidevahelise koduloomuuseumi direktor, 1983—1987 teadur aj 1987—1991 teadusdirektor. 

1948—1970 oli vehklemise treener ja osales võistlustel, 1958—1998 meeskoori “Sakala” laulja, kroonik ja juhatuse sekretär, 1947—1987 ajalehe “Sakala” kirjasaatja. Juhendas ning tegi koostööd koduloolise sarja MEIE KODU LUGU väljaandmisel. Algatas Viljandi Helikunsti Seltsi taastamise. 1959 algatas ajalehes “Sakala” rubriigi “Kodu-uurimise radadel”, mis ilmus üle 30 aasta, seal avaldasid oma töid kodu-uurijad ja muuseumitöötajad. Joosti algatusel hakkas ilmuma ajalehes rubriik “Viljandi rajooni kultuurimälestised”. 1983. aastal avaldas ajalehes “Sakala” seoses Viljandi linnaõiguse 700. aastapäevaga kronoloogilise ülevaate Viljandi ajaloo tähtsamatest sündmustest. 

1950. aastate lõpul avas Viljandi rajooni täitevkomitee toetusel Tallinna ekskursioonibüroo Viljandi filiaali, kus toimus giidide ettevalmistamine. 

Juhendas keskmiselt 30 õpilastööd aastas. Rajas Viljandi muuseumile kaks filiaali: Hüpassaarde helilooja Mart Saarele (1972) ja Suure-jaani heiloojate Kappidele pühendatud muuseum (1973). Lisaks kohamuuseumid Mustla, Holstre, Tänassilma jt, kus toimus aktiivsem kogumistegevus. 

Autasud: 1958 ja 1960—kultuuriministeeriumi aukiri, 1972—Viljandi rajooni täitevkomitee preemia kultuurimälestiste kaitse eest. Lisaks aukirjad tehtud töö eest, muuseumi aastapäevade puhul ja ühiskondliku tegevuse eest. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 24—25

17. juuli - Theodor Schiemann 170

Theodor Heinrich Christian Karl Schiemann (17. juuli 1847 Grobiņa, Kuramaa – 26. jaanuar 1921 Berliin) oli baltisaksa ajaloolane ja harrastusarheoloog. 

Ta õppis alguses Gläseri koolis, seejärel aastatel 1858–1867 Jelgava kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1867–1872 õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu (sai aastal 1868 kuldauraha). 

Schiemann oli varauusaja ja uusaja uurija, ta töötas nii Tallinna linnaarhivaarina aastast 1883 kui ka Berliini ülikooli ajalooprofessorina. 

Tema juhtimisel toimusid Viljandi ordulinnusel esimesed arheoloogilised kaevamised, mis paljastasid konvendihoonete keldrivõlve. Paraku jäeti võlvid lahtiselt seisma ja nõnda lagunesid need mõne aastaga. Samuti müüs Schiemann kaevamiste kulude katteks varemetelt telliseid. Siiski panid need kaevamised aluse Viljandi linnuse järjepidevale uurimisele. 

Loe ka Sakala Kalendris 2005 lk. 180-184 ilmunud Tiit Tamme artiklit “Viljandi Maagümnaasiumi õpetaja ja keiser Wilhelm II sõber Theodor Schiemann” 

Allikas: Vikipeedia.—https://et.wikipedia.org/wiki/Theodor_Schiemann

16.juuli - Tiina Tafenau 55

Sündinud Piir, 16.07.1962 Viljandis. 
Veterinaararst, kodu-uurija ja genealoog. 

Isa Johan Piir, lukksepp. Ema Leida Piir (snd Patune), laohoidja. Abikaasa Maidu Tafenau, zooinsener. Peres neli poega.

Õppinud 1969—1980 Viljandi 5. Keskkoolis, 1980—1985 EPAs, omandanud veterinaararsti kutse. 1992—1993 õppinud ja omandanud Viljandi õppekeskuses koka, käsitöömeistri, õmbleja ja masinakirjutaja kvalifikatsiooni.

Töötanud 1985—1988 Sõmerpalu sovhoosis vanem-veterinaararsti, 1988—1994 Viljandimaal “Vambola” kolhoosis zootehnik-selektsionääri, 1995—1997 OÜ Karpo õmblustöökoja juhataja, 1998 AS If Eesti Kindlustuse müügiesindajana.

Eesti Genealoogia Seltsi liige aastast 1993, Viljandi osakonna esimees, Eesti kodu-uurimise Seltsi kuulub aastast 2001, ERMi kirjasaatja aastast 2004.

Juhendanud ühe õpilase uurimistööd. Koostanud Villem Reimani emapoolse Laksbergide sugupuu V. Reimani muuseumi püsiekspositsioonis. Perenäitus 1999 koos abikaasaga Viljandis Kilpkonna galeriis (loodusfotod, lapitekid ja sugupuud).

Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 85

16. juuli - Endel Priidel 85

Kirjandusloolane, toimetaja ja tõlkija Endel Priidel Sündis 16. VII 1932, Tarvastu v, Viljandimaal. 

Talupidaja poeg. Lõpetas 1950 Viljandi 2. Keskkooli, 1956 TÜ eesti filoloogia erialal. Oli 1956–58 Eesti Riikliku Kirjastuse, 1958–98 kirjastuse Eesti Raamat toimetaja.

Avaldanud töid eesti kirjanduse- ja koduloost, koostanud pühendusluuletuste jm kogumikke (“Mu meelen kuldne kotukotus”, 1960; “Ikka Liivist mõteldes”, 1969; “Mere laulud”, 1980; “Loov inimene”, 1987 jt), kogumiku eesti kirjanike loomingulistest kirjutistest, Eesti kirjandus- ja kultuuriloolise kaardi (O. Soansi graafiline teostus).

Tunnustused:
1981 ENSV teeneline kultuuritegelane
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk

Allikas: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013 


TOIMETAJA

Endel Priidel on sündinud 16. juulil 1932. aastal Viljandimaal Tarvastu vallas. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist eesti filoloogina 1956. aastal suunati ta Eesti Riiklikku Kirjastusse eesti kirjandust toimetama. 1964. aastal üritati teda panna eesti kirjanduse toimetust juhatama, kuid administratiivne töö, vähemalt tollastes oludes, oli talle ülimalt vastunäidustatud. Ja nii jäigi ta reatoimetajaks kolmekümne kuueks aastaks järjepanu. Ega tema üksinda, paljud tollal kirjastusse suunatud jäid sinna aastakümneteks. Miks ikkagi? Arvan, et kirjastus- ja raamatukogutöötajad on ühte mesti. Kui nad ei lahku oma kohalt esimestel aastatel, siis jäävad kogu eluks: ühed pühenduvad raamatu loomisele, teised hoidmisele.

Endel Priidelil on mulgi jonni ja visadust, väsimatust. Temal on ühe töö tegemine puhkuseks teisest tööst. Ta on toimetanud üle paarisaja raamatu, koostanud või kirjutanud ligi paarkümmend raamatut ja brošüüri, esinenud ajakirjanduses.

Erihariduselt folkloristina tuli tal kirjastuses toimetada rahvaluuleväljaandeid, sealhulgas akadeemilisi, nagu “Eesti muistendite” kolm paksu köidet, “Eesti rahvalaulud” neljas köites, “Eesti muinasjutud”, “Eesti vanasõnad” I — IV, “Vana kandle” köited jpm. See on terve raamatukogu rahva loodud, tagasi antud ja sel teel põlistatud vaimuvarast, mis on ühe mehe süsteemikindla ja hoolsa pilgu all raamatuteks organiseeritud.

Priidelit võib pidada paljude raamatute kaasautoriks. Üheks näiteks tohiks olla L. Siimiskeri ja A. Palmi süvauurimusliku albumi “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst” ( 1978 ) raamatuks loomine. Vähemalt niisuguste väljaannete puhul tahaks seal edaspidigi näha toimetaja nime.

Priideli toimetusel on ilmunud ka “Fr . R . Kreutzwaldi kirjavahetus” I , V ja VI köide, “Eesti kirjanduse ajaloo” mitu viimast raamatut, alles hiljutine faksiimileväljaanne C. R. Jakobsoni “Kolm isamaa kõnet” ja G. Suitsu “Luule”.

Luule toimetamine ja sellega tegelemine on Priideli meelisalasid. P. Rummo koostatud “Eesti luule ” (1967) jäi kauaks esindama eesti luulepilti. Uue, K. Muru koostatud neljaköitelise eesti luule antoloogia “Sõnarine” 1. raamat (1989) osutab väga hoolikale ja raskele tööle väljaande tekstidega. Selle põhjalikkust tõendavad Priideli ulatuslikud kommentaarid, esitrükkide ja alustekstide allikate esitus. Neid on tarvis ka tulevastele antoloogiate koostajatele.

Priideli süvenemine luulesse on andnud meile mitu huvitavat pühendusluulekogumikku, nagu Juhan Liivile “Ikka Liivist mõeldes” (1969), Fr . R . Kreutzwaldile “Tuli öös” (1973 ), F. Tuglasele “Loov inimene” (1987) jt. Endel Priidel on koostanud raamatu “Teose sünd” (1976), milles kirjanikud jutustavad oma loometööst. Temalt on “Kirjanduslik Mulgimaa” (1966), “Viljandi ja kirjamehed” (1971), “Kirjanduslik Hiiumaa” (1972) jt. Selle kokkuvõtteks on “Eesti kirjanduslooline kaart” graafik Olev Soansiga kahe peale.
Endel Priideli abivalmidus ja sõbralikkus, ent ka täpsus ja süsteemikindlus, nõudlikkus autorite, koostajate ja eeskätt iseenda vastu olid heaks kooliks nii autoritele-koostajatele kui ka paljudele kirjastuse toimetajatele. Neid ju ükski kool ette ei valmista: kõik on saanud õpetust tegelikus töös kirjastustes vanemate kolleegide juhendusel. Nüüd on seegi kool kinni ... Ja on mure eesti editsioonikultuuri arengu pärast.

Toimetajad on kirjastustes koondatud. Alles on jäänud üksikud kogenud. Ka Endel Priidel on seni ametis. Igal juhul on tal tööd veel palju.

Mida muud soovida siis eesti kultuurile nii vajalikule mehele, keda töökaaslased kutsuvad lihtsalt Priiduks, kui õnne, tervist ja ikka visadust meie raamatukultuuri, üldse eesti kultuuri rikastamisel.

                                                                                                                JAAN TOOMLA
Ilmunud: Sirp, nr. 28, 17 juuli 1992

10.juuli - Wolf Dietmar Aleksander Herbert von Stryk 80

Meremees, kaupmees, maakler ja kodu-uurija 
80 aastat sünnist

Sündis 10.07.1937 Dresdenis.

Isa Alf Dietrich Alexander Reinhold von Stryk, Suure-Kõpu mõisaomaniku poeg. Ema Hegarth von Stryk (snd Wienbröker), pärit vabrikandi perest. Abikaasad: Tamara Colditz (snd Keβler). Peres kolm last. Elma Tomson (snd Virolainen), 1996. 

Kooliaastad algasid 1943, jätkusid Bredstedti rahvakoolis Schleswig-Holsteni liidumaal, seejärel üheksa kuud noorsoo organisatsioonis “jugendaufbauwerk”, maakonnalinna Husumi kutsekoolis. Töötanud laevadel, õppides samaaegselt merekoolides. Meremeheelust loobumise järel suundunud autokaubandusse. Lühemat aega tegutsenud maaklerina, pidanud ka oma äri. 

Koordineeris perekonna kabeli taastamist Riidajal. Suguvõsa materiaalsel toel on kabel taas kasutuskõlblik ja pühitsetud kirikuna. 

Huvi perekonna ja suguvõsa ajaloo vastu on tipnenud vastavateemaliste raamatute-brožüüride avaldamisega. 

On olnud maakonna meister õhupüssist laskmises (pronksmedal), saanud Saksa Laskeliidu kuldse laskjanööri, 30 medalit väikekaliibrilisest õhupüssist laskmisel. 

Tunnustus Eestis: Valga maavalitsuse tänukiri Riidaja kabeli taastamise eest (2003), Eesti Rahva Muuseumi tänukiri sisuka kaastöö eest etnograafilise ainese kogumise võistlusel (2003), Viljandi Linnaraamatukogu tänukiri (2002). 

Eestis elades on kirjutanud artikleid ajalehele “Sakala” kui ka “Sakala Kalendrile” (2000, 2002, 2007), samuti saksakeelsele rüütelkonna ajalehele “Nachrichtenblatt”. 

Suri 12.06.2015. Põrm sängitatud 19.06.2015 Riidaja kabeliaeda 

Allikad: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 80-81; Kressa, Jaanika. Von Stryk jõudis puhkama oma kabeliaeda // Sakala (2015) 22. juuni

1.juuli - Maximilian Põdder 165

1.07.1852-15.10.1905
Prosaist ja tõlkija
165 aastat sünnist
 
Prosaist ja tõlkija Moritz Maximillian Põdder sündis 1. juulil 1852 Viljandimaal Kolga-Jaani kihelkonnas Rõika peeglivabriku kooli õpetaja peres. Õppis algul isa juures, hiljem Tartus gümnaasiumis, mille lõpetas kuldmedaliga. Astus Tartu ülikooli õppima algul teoloogiat, siis arstiteadust, kuulas ka filoloogialoenguid. Tartus puutus Põdder kokku M. Veskega, kelle mõjul ühines rahvusliku liikumise radikaalsema suunaga. Õpingud katkesid 1876, hiljem elas Põdder koduõpetaja, tõlkija ja kirjamehena Rõikal. 1980-te lõpul töötas H. Treffneri eragümnaasiumis kasvatajana. 19./20. sajandi vahetusel sooritas ta prantsuse keele õpetaja eksami ja töötas sellel alal elu lõpuni J. Umblia erakoolis. Suri 15. okt 1905 Tallinnas, maeti Rahumäe kalmistule. 

Põdder oli Eesti Kirjameeste Seltsi aktiivne liige, Eesti Postimehe, Postimehe, Sakala ja Oma Maa kaastööline. Ajakirjanduses on Põdder avaldanud rahvusliku liikumise aegset külaelu kujutavaid jutustusi: „Jonn peab olema, jonn on loodud!” (1882), „Jah, kui sa juba meister oleksid!” (1882), „Kaotatud rahapung” (1883), „Kas Tukk või Sukk?” (1884) jt. 

Tema silmapaistvaim ilukirjanduslik teos ja toonase proosa parimaid esindajaid on „Bob Ellerhein” (1884), mis käsitleb eestlaste ärkamisaja probleeme ja kritiseerib Balti erikorda. Peategelane Bob Ellerhein on noor eesti arst, kelle saatus viib Tartust Venemaa suurlinnadesse ja Vene-Türgi sõtta. Hea keele ja stiiliga „Bob Ellerhein” on üleminekuteoseid romantismilt realismile. 

Põdder on avaldanud populaarteaduslikke kirjutisi, nagu „Kuu ja kuu-usk” (1881), „Peegel ja tema vabritseerimine” (1884) jt. Viljaka tõlkijana on ta eestindanud vene, saksa ja prantsuse proosat. Silmapaistvamad tõlketööd on L. Tolstoi „Sõja ja rahu” ja J. Verne’i „Viieteistkümneaastase kapteni” tõlked. 

Kõrgelt on hinnatud Põdderi vene keele käsiraamatut „Lühikene Wene keele grammatika” I (1884) ja tema kui lingvisti suurtööd „Saksa-Eesti sõnaraamat” (1906). 

ALLIKAD