Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 27. märts 2018

27. märts - Johannes Selg 110

Johannes Selg
27.03 (vkj 14.03) 1908 Jõngu talu, Viljandi v - 12. 11. 1973 Viljandi
Laste- ja näitekirjanik. Pikaaegne Sakala (hiljem Tee Kommunismile) ajakirjanik

Johannes Selg sündis 27. märtsil 1908 Viljandi vallas Jõngu talus. Kirjaniku lapsepõlves vahetasid vanemad päris mitmel korral elukohta, jäädes lõpuks pidama Viljandi-lähedase Päri valla Risti talusse. See kujunes Johannes Selja koduks paljude aastate vältel. Alles hiljem kolis ta Viljandisse.
 
Hariduse algul kodus ja hiljem Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis, misjärel töötas peamiselt ajakirjanikuna. Ajakirjanikutööd alustas "Viljandi Uudiste" toimetuses, jätkas teiste Viljandi lehtede juures.
 
1927. aastal abiellus Johannes Selg Elfriede Taakeliga, kellest sai hiljem Frieda Selja nime all samuti kirjanik. Kahe aasta pärast sündis perekonda poeg Sarm.
 
Johannes Selja kirjanduslikud harrastused alguse juba gümnaasiumipõlves. 1928. aastal debüteeris ta väikeseformaadilise luulekoguga "Aegade vaim". Valdavalt eleegilisi, surma ja üksindusega mänglevaid meeleolusid kajastav luuleraamatuke jäi ainsaks omalaadseks tema loomingus. Ilmselt oli põhjus selles, et luulekogu ei õnnestunud müüa ning "Noor-Eesti" kirjastus, kelle poole Selg palvega pöördus, keeldus allesjäänud tiraaži ostmast.
 
Aastatel 1929 - —1933 õppis Johannes Selg kirja teel Berliinis asuva stuudio Atelier für Praktischer Zeichnen juures. Aastatepikkuse kursuse lõpetas ta diplomiga ning seetõttu pidas ta ennast diplomeeritud rakendusgraafikuks. Tõenäoline, et mitmed Selja raamatute, eelkõige näidendite kaanekujundused on tema enda tehtud. Kindlasti pärineb temalt tema esimese ja ainukese luulekogu "Aegade vaim" kaanekujundus.
 
Järgmise raamatuna ilmus temalt mustlaslaagrisse paigutuva sündmustikuga lühiromaan "Patt" (1933). Seejärel nägid ilmavalgust kaks Vabadussõja-ainelist näidendit — "Granaattüdruk" (1935) ja "Aavo vabadusrist" (1939). 1940. aastal vahetult enne riigipööret ilmus Seljalt tuntud laulu ainetel kirjutatud järelromantilise maiguga näidend "Viljandi paadimees".
 
1935. aastal avas Johannes Selg Viljandis Kauba tänav 5 oma rakendusgraafika ateljee, kuid pidi selle varsti klientide vähesuse tõttu sulgema ning ajakirjanduslikule tööle tagasi pöörduma.
 
Tunnustust leidis Johannes Selg 1939. aastal ilmunud noorteraamatute "Ahvenapoiss Sulev"  ja "Sipelgas Si-ga". Mõlemad on illustreerinud üks 1930. aastate lõpu viljakamaid raamatuillustraatoreid Ernst Kollom. "Ahvenapoiss Sulev" saavutas kirjastus Looduse lasteraamatute konkursil teise koha.
 
1941. aastal kolis Johannes Selg lühikeseks ajaks Valka, kuid pöördus sealt varsti Viljandisse tagasi. Alates 1944. aastast töötas ta siin ajalehe "Uus Sakala" (hiljem taas "Sakala") juures.
 
1950. aastal oli Selg sunnitud töölt lahkuma. Ilmselt olid põhjuseks tema omaaegsed Vabadussõja-ainelised näidendid.
 
Pärast Stalini surma leidis Selg taas rakendust ajalehe "Tee Kommunismile" toimetuses. Mõnda aega toimetas ta lehe koduloole ja looduskaitsele pühendatud erikülgi. Lisaks sellele oli ta tol perioodil viljakas teatrikriitik, kes ei jätnud vahele ühtki Ugala etendust. Selja viimaseks ametikohaks oli ajalehe "Tee Kommunismile" kirjade osakonna toimetaja.
 
Nõukogude ajal jõudis Selg avaldada mõned novellid, kuid enamik tema tolleaegsest loomingust jäigi käsikirja. Johannes Selja ainsa raamatuna ilmus 1953. aastal tollase kunstiinstituudi üliõpilaste kujundatud jutustus "Lubjaahi", mida trükiti üksnes kümme eksemplari.
 
Johannes Selg suri 1973. aastal ning ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.
 
Allikad:

23. märts - Mats Tõnisson 165

Mats Tõnisson
23.03.1853 Tatramäe talu, Ahimäe, Aidu vald – 23.11.1915 Petrograd
Kalendrikirjanik, rahvusliku liikumise tegelane

Sündis Viljandimaal paistu kihelkonnas Aidu vallas Tatramäe popsiperes.
 
Õppis Aidu Tölli valla- ja seejärel Viljandi kihelkonnakoolis, kus tema õpetajaks oli Mats Kirsel. 1872 omandas vallakoolmeistri ameti. Oli 1873–1880 Vana-Vändra valla Pumbioja Aleksandri vallakooli õpetaja.
 
1880. aastast tegutses talupidaja ja kirjamehena Vana-Vändras Kirikaru talus, kus rajas puukooli ja iluaia ning pidas mesilasi.
 
Abiellust Mari Vilteriga sündisid lapsed Avelinius-Friedemann, Lootus, Tõsidus, Ustus ja Õnneleid.  
 
Üheks hobiks oli Tõnissonil ka fotograafia. 1894 avas ta Vändras koos poja Aveliniusega „Päevapildi Töökoja". 1909. aastal sattus Tõnisson konflikti kohaliku mõisniku von Ditmariga, kes keeldus eraldamast haridusseltsile maad tütarlastekooli ehitamiseks. Tõnisson andis vajaliku maatüki oma krundist.
 
1912. aastal kolis Tõnisson koos abikaasaga poja juurde Türile. Ühes tema kalendris ilmunud seletus sõna "kurat" päritolu kohta tõi kaasa kohtukaasuse, mille tulemusena määrati Tõnisson kaheksaks kuuks Petrogradi vanglasse, kus ta ka suri. Mats Tõnisson on maetud Türi vanale kalmistule.
 
Tema sünnikohas Ahimäel on mälestuskivi. Tõnissonile kuulunud Kirikaru talu maale ehitati 1913 kahekorruseline juugendstiilis koolimaja (praegu Vändra Gümnaasium).

Loominguline tegevus

Kogus rahvaluulet, tegi kaastööd Carl Robert Jakobsoni ajalehele Sakala, samuti ajalehtedele Perno Postimees ja Eesti Postimees. Tõnissoni esimene raamat oli "Vaimulikud Maasikad" (Viljandis, 1879). Talupidajana andis 1896 välja raamatu „Mesilaste kasvatus". Avaldas rahvaraamatuid, laulikuid, mitmesuguseid käsiraamatuid ja aabitsa („ABDraamat", 1883, 17. trükk 1920, kõikide trükkide kogutiraaž 300 000).
 
Andis aastast 1881 välja populaarset kalendrit (pealkiri 1882 „Rahva Tähtraamat", 1884–89 paralleelselt „Tallinna tähtraamat ehk kalender", „Pärnu tähtraamat ehk kalender" ja „Tartu tähtraamat ehk kalender" ning 1890–1916 „Tõnissoni Tähtraamat"), mille lisas avaldas ka rahvapärimusi. Et kalendrite käsikiri oli koostatud aastani 1931, ilmusid need ka pärast Tõnissoni surma; suure populaarsuse tõttu jätkati tähtraamatu väljaandmist Tõnissoni nime all aastani 1940.
 
Kirjandus
• H. Raudla. Kalendrimats ja filosoof : [Mats Tõnisson]. – Sakala kalender 1998. Viljandi, 1997
• P. Üllaste. Matsi raamat. Mats Tõnisson 1853-1915. Tallinn, 1997
 
Allikad:

19. märts - Anzori Barkalaja 50

Anzori Barkalaja
19.03.1968 Dušambe
Folklorist, judokas

Lõpetas 1987 TSIK-i ja 1995 eesti rahvaluule alal TÜ filoloogiateaduskonna. PhD rahvaluuleteaduse alal (2002, TÜ).
 
Judot hakkas harrastama 1977 Andres Lutsari käe all, hiljem on tema treenerid olnud Jaan Heinroos ja Aavo Põhjala. Kuulunud 1984–1987 Eesti koondisse. Võitnud 1986 juunioride klassis NL-i aü-te võistlustel kehakaalus kuni 86 kg pronksmedali ning saanud Eesti mv-tel 1984–2003 4 hõbedat ja 5 pronksi. 3. dan (must vöö) (2003).
 
Olnud 2001–2005 Viljandi Kultuuriakadeemia rektor, 2005–2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia direktor ja aastast 2015 TÜ haridusuuenduskeskuse juhataja.
 
Valgetähe III klassi teenetemärk (2014).
 
 
Allikad:
ESBL

19. märts - Adam Peterson 180

Adam Peterson
19. III 1838 Holstre vald – 11. XII 1918 Holstre vald
Talurahvaliikumise tegelane ja luuletaja, Peeter Samuel Petersoni vend

Sündinud Paistu kihelkonnas Holstre valas Kipi talus rentniku pojana. Hariduse sai Pirmastu külakoolis, Paistu kihekonnakoolis 1854-1856, Viljandi kreiskoolis 1856 ja Pärnu kreiskoolis 1857.
 
Töötas aastail 1858-1863 Pärnumaal mõisavalitseja ja vallakirjutajana, 1864. aastal oli  koos üliõpilasest venna Peetriga Viljandimaal talupoegade liikumise eesotsas, aitas koostada keisrile edastatavaid kollektiivseid petitsioone ning käis neid saatkondade eesotsas Peterburi ametivõimudele esitamas.Rahvaliikumine summutati ning mõlemat venda hakati poiltsei poolt kimbutama. Vangistati mitu korda, vabastati senati otsuste alusel (viimati 1868).
 
Peeter Peterson saadeti Vjatka kubermangu sundasumisele ja Adam Peterson järgnes hiljem talle vabatahtlikult. Elas vaenamisest pääsemaks 1871–1900 Kesk-Venemaal, kus tegutses mõisavalitseja ja -rentnikuna. Laostunult tagasitulnuna elas aastani 1907 Holstres ja hiljem Tallinnas, kus töötas linna raamatukogus.
 
Suri Holstres, maetud Paistu kalmistule.
 
Luueltamist alustas Peterson 1850ndail vallatlevaid armusalmikuid sepitsedes. Järgneval kümnendil tungis tema värssidesse tugevaid ühiskondlike noote, millega lähenes mõisavastastele satiirilistele rahvalauludele. Luuletused ei pääsenud tollal trükki, vaid levisid käsikirjaliselt ja suuliselt. Tema luulele oli iseloomulik lootus olukorda parandada tsaarilt abi otsides. Pikemates luuletustes meenutas ta enda ja venna kannatusi ning 1860ndate talurahvaliikumist.
 
Värsid ilusid neljas vihus „Adam Peterson'i laulud”, aastatel 1895–1900.

Välislingid
• Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine veebisaidil Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika. URL: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=161 (vaadatud 27.03.2018)


Allikad:
  • Eesti kirjanike leksikon, 2000
  • EE 14, 2000; muudetud 2013

16. märts - Julius Hink 115

Julius Hink
16.03.1903 - 14.06.1942
Kooliõpetaja
 
Sündinud 16. märtsil 1903 Turva külas Aidu vallas Viljandimaal väikekohapidaja ja puusepp Jaan Hingi perre. Ema Kadri Hink, sündinud Kitsing.
 
Õppis Aidu vallas Tölli vallakoolis. Lõpetas Paistu kihelkonnakooli 1918, Viljandi kommertsgümnaasiumi 1923, kuulas Tartu ülikoolis mandusteaduskonna loenguid 1923-1925 ja lõpetas eksternina Tartu Õpetajate Seminari 1924.
 
 Oli Eesti Panga Viljandi osakonna ametnik 1923-1924, Uue-Vändra valla Juurikaru algkooli õpetaja 1924-1925, Vana-Kariste valla Maru algkooli juhataja 1925-1932, Vana-Kariste 6-klassilise algkooli juhataja 1932. aastast.

Koolis peale otsese õppe- ja kasvatustöö arendanud noorte isetegevust ja levitanud ühistegevuse ideid koolikooperatiivi loomise ja juhtimise kaudu. Pannud aluse õpilaste raamatukogule ja kandnud erilist hoolt koolimaja ümbruse korrastamise ja kaunistamise eest. Organiseerinud koolile õppevahendite muretsemise ja raamatukogu täiendamise summade saamiseks pidude korraldamist.
Abiellus 1926. aastal Marie Jaanussoniga.


Maru algkool. Keskel koolijuhataja Julius Hink.
Vana-Kariste kool, grupp, sh koolijuht J.Hink u 1935 (VM VMF 500:64 F 9309); Viljandi Muuseum
Allikas: Halliste kihelkond (Facebooki leht)


Ühiskondlik tegevus:
  • Kuulus Vana-Kariste Haridusseltsi aktiivi 1928. aastast (vaheldamisi juhatuse liige, esimees ja abiesimees).
  • Asutas 1930. aastal laulukoori, ühtlasi juhtiv tegelane näitemängu arendamisel ja seltsimaja ehituse algataja.
  • Isamaaliidu Vana-Kariste osakonna asutaja ja juhatuse liige 1935. aastast.
  • Kamali Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu revisjonikomisjoni esimees
  • Kamali Piimaühingu raamatupidaja 1930. aastast.
  • Saapaküla Piimaühingu juhatuse liige 1933. aastast.


Järva Teataja (1926-1944), nr. 113, 27 september 1930
"
Sost tapmise järelkajad wiiwad Joonase jälle kinni.
1928. aastal 29. detsembril ilmus sotsialistide häälekandjas „Rahwa Sõnas" kirjutus pealkirja all: „Kelle kätel leiame Sosi wereplekke", milles kahtlustati Wana-Kariste walla Maru algkooli juhatajat Julius Hinki, nagu oleks tema selle weretööga kuidagi seotud. Selle kirjutuse ilmumise järele astus J. Hink samme „Rahwa Sõna" waswtawa toimetaja Erich Joonase wastutusele wõtmiseks. Wiljandi-Pärnu rahukogu, kus afi grutusel oli, mõistis E. Joonasele 3 kuud üksikwangistust ehk 4 kuud üldwangistust, ja peale selle weel 58b kr. rahatrahwi. Sama otsuse kinnitas ka kohtupalat ning Möödunud kolmapäewal riigikohus."

Allikad:

12. märts - Minni Patune 100

Seinavaip "Sõnajalaõis" 1967 nahk, autoritehnika
Minni Patune
12.03.1918 Surva k, Tänassilma v. – 20.12.2016
Eesti nahakunstnik

Minni Patune sündis ja kasvas üles Viljandimaal talupidaja perekonnas. Ta õppis Vana-Tänassilma Kalmetu 6-klassilise koolis lõpetas aastal 1936 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi.
 
Teda ei rahuldanud väljavaade elada oma elu ära taluperenaisena ning 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit Tallinna tehnika¬ülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk. Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940ndate alguses läks ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tundus pretensioonikale neiule liialt ühekülgne. 1945. aasta talvel leiduski tarbekunsti instituudis nahkehistöö erialal vaba koht, kuhu Minni Patune õppima asus. Aastal 1950 lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi nahakunsti erialal.
 
Minni Patuse elutööks kujunes pea¬kunstniku amet kunstikombinaadi Ars nahaateljees aastatel 1950–1973. Ateljee peakunstnikul tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada konflikte ja seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Patune tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks ja õiglaseks ning tehes selle kõrval ka loometööd. Minni Patune oli see inimene, kelle silme alt käisid aastakümnete vältel läbi kõik Arsile teos¬tamiseks esitatud nahatöökavandid.
 
1960ndatel hakkas ta tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati. Elevustki põhjustanud vastuvoolu ujumine andis vääramatu tulemuse: just nende töödega on Minni Patune naelutanud end meie nahakunsti ajalukku. Teadmine, et iga asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas elukestev armastus akvarelli vastu, mida ta samuti oma näitustel rohkelt eksponeeris.
 
Minni Patune säilitas oma elupäevade lõpuni erakordse erksuse, huvi maailma ja inimeste vastu. Ta hoidis end kursis päevapoliitikaga ja valutas südant oma eriala toimimise pärast ka veel elu viimasel õhtul. Ta oli tundlik ja terane ega muutunud mitte kunagi enesekeskseks. Ta astus läbi oma pika elu alati sirge seljaga, sõbralik naeratus näol.

Töökäik:
1945–1950 Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, nahakunsti eriala
1950–1973 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS nahkehistöö ateljee kunstiline juht
1973. aastast vabakutseline kunstnik
1954 Eesti Kunstnike Liidu liige
1983. aastast auliige Eesti Nahakunstnike Liidu auliige

Loonud põhiliselt laekaid, karpe, köiteid, külalisraamatuid ja 1968. aastast nahkvaipu. Tehnikatest on olnud eelistatumad vool, põime, põletus, intarsia, käsi- ja presstrükk, on kasutanud palju musta ja valge ühendust ning kulda. Esinenud arvukatel näitustel kodu- ja välismaal.

Isikunäitused:
1968, 1978, 1988 – Tallinna Kunstisalong
1991 – Viljandi
2003 – Estonia teatri talveaed
2008 – “Minni Patune 90”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Valik näitusi:
1958 – Brüsseli maailmanäitus (ARS-i väljapanek, kuldmedal), Belgia
1960, 1968 – Eesti tarbekunstinäitused, Helsingi, Berliin, Oslo Alates
1968 – akvarellinäitused
2008 – nahakunstinäitus “Paikkond”, Estonia teatri talveaed

Allikad:

11. märts - Juhan Jõgevest 120

Juhan Jõgevest
11.03.1893 - 4.10.1945
Kolonelleitnant, VR I/3 ja II/3 kavaler

Sündis 11.03. (vkj 27.02.)1893 Viljandimaal Ala-Aitsra vallas Laane talu pidajate Hansu ja Liisi peres. Peres oli veel 6 tütart.
 
Õppis Hummuli valla- ja Helme kihelkonnakoolis, Tartu Aleksandri gümnaasiumis, 1916 Gatšina lipnikekoolis nin 1923-924 alalisväe ohvitseride kursustel. 1912-1914 oli apteekri õpilane Kuressaares.
 
I Maailmasõja ajal augustis 1914 osales vabatahtlikult 1. tagavarapataljonis, jaanuarini 1916 sanitar Semjonovskoje kaardiväepolgu Aleksandri sõjaväehaiglas. Sõjakoolis aprillist 1916, sama aasta augustist lipnik. Teeninud nooremohvitserina 66. Butõrka ja 729. Novo-Ufimski jalaväepolgus ning jaanuarist veebruarini 1918 Eesti tagavarapataljonis Tartus. Võttis osa lahingutest Saksa vägede vastu. Alamleitnat aprillist 1917.
 
Vabadussõja ajal alates 1. detsembrist 1918 Viljandi maakonna Helme kihelkonna Kaitseliidu ülema abi, jaanuarist 1919 12. Roodu ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehri vastu Lõuna-Eestis ja Lärimaal, sai 2. Juulil 1919 Lätis Kurtenhofi all haavata. Leitnant septembrist 1919 alamkapten jaanuarist 1920. Sai autasuks Tartumaal Vana-Kuuste vallas Reola mõisa Hõimre talu.
 
Abiellus Maria Tammega (1905-1990), neil sündis 24. augustil 1930 poeg Üllar.
 
Rahvusarhiivi fotode andmebaas; EFA.651.0-399926
Jätkas sõjaväelist tegevust Vabariigi ajal, tõustes 1938. aastal kolonelleitnandiks. Oli Vabaduse Risti Vendade Ühenduse liige.
 
Septembrist 1940 Eesti sõjaväeasutuste likvideerimise komisjoni liige. Vabastati teenistusest jaanuaris 1941, misjärel total lukksepana Tallinnas.
 
Juunist 1941 metsavend Jägala kandis. Oktoobrist 1941 Eesti omavalitsuse politse ja omakaitse valitsuse teenistuses, septembrist 1943 Eesti Relva SS-brigaadi peainspektuuris kodifitseerija, märtsist septembrini 1944 Eesti Relva SS-vägede kindralinspektuuri 1. osakonna juhataja.

Septembris 1944 üritas koos perega põgeneda Hiiumaalt Rootsi, ei õnnestunud. Novembrist 1944 Tallinnas elektrimontöör.
 
Nõukogude võim arreteeris ta 17.02.1945 Tallinnas. Suri 4. oktoobril 1945 Kemerovo oblastis SibLagis.
 
Kenotaaf Tallinna Rahumäe kalmistul, nimi tahvlil Tori kirikus ja Riia vennaskalmistu Läti Karutapja Ordeni kavaleride kabelis

Autasud:
03.12.1920 tasuta maa, normaaltalu mõõdus, 3. jalaväepolk (autasu määramine)
13.05.1921 Vabaduse Risti I liigi 3. järgu kavaler
28.11.1924 "Karutapjate ordu" III järk (autasu kandmise loa andmine)
18.02.1925 Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler

Allikad:

reede, 9. märts 2018

10. märts - Augustin Pung 120

Augustin Pung
10. märts 1898 Valga – 28. aprill 1972 Tartu
Eesti koori- ja orkestrijuht, muusikapedagoog ja esperantist

Õppis Valga kirikukoolis, Valga linnakoolis ja Tallinna Kolledžis. Ta lõpetas aastal 1928 Tallinna Konservatooriumi laulu- ja muusikaõpetaja diplomiga; juhendajaks Juhan Aavik.

Töötas aastast 1928 Viljandi ühisgümnaasiumis laulu- ja muusikaõpetajana. Juhatas aastatel 1931–1933 Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori ja aastatel 1935–1940 segakoori "Koit".

1929. aasta 26. septembri «Sakalas» avaldati järgmine üleskutse: «Kõigile meeslaulu sõpradele. Helikunsti Selts, vastu tulles paljude laulusõprade soovidele, on otsustanud asutada Viljandis meeskoori. Esimene harjutus on reedel, 27. septembril 1929 Sakala maleva staabi ruumides kl. 8 õhtul. Palutakse ilmuda kõiki asjast huvitatuid, et luua tüsedat ja korralikku meeskoori. Juhatus.»


1930 asutas Eesti Lauljate Liidu Viljandimaa osakonna ja oli selle esimees. Oli 1931. aastal Sakalamaa VI laulupeo üldjuht.

Ta oli aastatel 1944–1945 Viljandi linna täitevkomitee esimees ja aastatel 1945–1946 Viljandi 1. Keskkooli direktor.

 Ta oli aastal 1945 Viljandi Lastemuusikakooli asutajaid, oli selle viiuliõpetaja ja aastatel 1945–1966 kooli direktor; tema õpilasteks olid Mati Kärmas, Mare Teearu, Jaan Tork.

Asutas aastal 1947 ja juhtis aastani 1961 Viljandi taidlus-sümfooniaorkestrit.

Sai 1958. aastal Eesti NSV teeneline kunstitegelase tunnustuse. Oli tegev ka Valga, Tallinna ja Viljandi karskus-, muusika- ja teistes seltsides. Avaldanud kirjutisi eesti muusika ja kirjanduse üle välis- ja kodumaa ajakirjanduses. Kirjutanud koori- ja soololaule ning instrumentaalpalu.

Septembris 2009 avati Viljandi muusikakooli seinal infotahvel Sakala meeskoori eelkäija Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori esimesest proovist, mida juhatas Augustin Pung.


Augustin Punga elamu Kõrgemäe tänaval.

Allikad:

esmaspäev, 5. märts 2018

5. märts - Elmar Johannes Karu 115

Foto: Geni
Eesti psühhiaater, Tartu Ülikooli professor
Elmar Johannes Karu
5.03.1903 Helme vald – 25.06.1996 Tartu

Elmar Johannes Karu (5. III 1903 Helme – 25. VI 1996 Tartu), psühhiaater, Laur Karu ja Toomas Karu isa, meditsiinidoktor (1939); Helme mõisa aedniku poeg.
 
Lõpetas 1924 Tallinna Kolledži ja 1932 Tartu Ülikooli (TÜ). Täiendas end 1938 Rootsis Lundi ülikoolis professor Erik Widmarki laboratooriumis vere alkoholisisalduse määramise alal, kaitses järgmisel aastal Tartus sel teemal väitekirja.
 
Oli 1925–29 Tartus sõjaväevelsker, 1931–34 ja 1938–44 TÜ vaimu- ja närvihaiguste kliiniku assistent, 1934–36 TÜ kohtuarstiteaduse instituudi assistent, 1936–38 Tartus kohtuarst, 1941 ja 1944–75 Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatriakateedri juhataja, aastast 1944 professor, 1944–49 ka arstiteaduskonna prodekaan ja 1949–50 dekaan, 1945–64 ühtlasi Vabariikliku Tartu Kliinilise Psühhoneuroloogiahaigla peaarst ning 1945–68 Eesti NSV peapsühhiaater, aastast 1993 emeriitprofessor.
 
Uurimusi alkoholismi, skisofreenia ja depressiivsete seisundite ning nendega kaasnevate haiguslike muutuste diagnoosimise ja ravi, kohtupsühhiaatria ning psühhiaatrilise abi korralduse ja ajaloo alalt. Eesti NSV teeneline arst (1981).
 
Töid
• Jooni kurtummade õpetamise arengust Eestis. – Eesti Arst 7, 1936
• Maniakaal-depressiivse psühhoosi diagnoosist (1942)
• Kas kaitserõugete pookimine mõjustab progressiivse paralüüsi tekkimist? (1943)
• Widmark'i alkoholi määramise mikromeetodi rakendamise alustest Eestis ja kroonilise alkoholismi diagnoosimise võimalusest selle abil: eksperimentaalne uurimus (väitekiri, 1939)
• Skisofreenia aktiivne teraapia (1944)
• Vaimuhaigused. – Tervishoiu käsiraamat (1962)
• Развитие психиатрии в Тартуском университете (1981, koos J. Saarmaga)
• Oligofreenia (1985)
 
Kirjandus
• Professor Elmar Karu tööde bibliograafia. Koostanud E. Saarma, V. Vahing. Tartu, 1988
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000
• M. Vehe. Professor Elmar Karu – 100. – Kliinikumi Leht 52, märts 2003
 
Allikas: EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (T. Karu); muudetud 2011

laupäev, 3. märts 2018

3. märts - Jaan Lepajõe 90

Jaan Lepajõe
Aastani 1937 Jaan Jürisson; 3. III 1928 Taevere vald – 9. IV 1999 Tartu
Põllumajandusteadlane, põllumajandusdoktor (1973, kinnitatud 1974)
 
Jaan Lepajõe sünnitalu asub Lepakosel Navesti jõe lõunapoolsel kaldal Kaansoo lähedal. Jänedal ja Vigalas saadud põllumajandusteadmised aitasid Jaan Lepajõe vanematel mõne aastaga viia perekonnatalu eeskujulikule järjele. Isal oli hingestatud ettekujutus loodusest, inimese osast loodusväärtuste kasutamisel ja muutmisel. Neil sündis neli last, kes kõik omandasid põllumajandusliku kõrghariduse. Lastele õpetasid vanemad kõigepealt töökust, eesmärgistatud ja põhjalikult läbimõeldud tööd.
 
 Jaan Lepajõe ise on oma lapsepõlve meenutanud: „Töö algas koos vanaisaga karjas käies, hiljem jätkus iseseisvalt koos nooremate vendadega. Maast-madalast tuli teha põllutöid. Sellest ka huvi põllumajanduse ja üldse loodusteaduste, eriti botaanika ja zooloogia vastu. Kaks suve kulus oma koduümbruse tundmaõppimiseks ja herbaariumi koostamiseks, see sai teoks sõja aastail. Botaanikaõpetaja oli põhiliselt isa, sest tal oli taimede kohta raamatuid, peamiselt saksakeelsed, nagu taimede atlas Linnč süsteeemi järgi jt. Isa teadis taimede ladinakeelseid nimetusi. Kui heina vedasime, tegin mina koormat, isa tõstis peale. Siis ta ikka küsis ja ütles, et see on kerahein - Dactylis glomerata, see ristik - Trifolium pratense jne. Pühapäeviti tuli ka töötada, nii muutus töö sageli üksluiseks”.
 
Haridustee algas lähedal asuvas Rääka koolis: „Seal ma olin küll parimate õpilaste hulgas, kuid koerusi kogunes ka üsna palju. Lahmuse koolis virgutas õpetaja ja üliõpilane Paul Kees huvi ajaloo, võõrkeelte ja filosoofia vastu. Karjas käies uurisin Jälevere raamatukogust saadud ajalooraamatuid, nii et kui sügisel koolis õppima hakkasime, oli mul see õpik tavaliselt läbi loetud, kõik juba teada. Viljandis keskkoolis käies tekkis sügavam huvi muusika kuulamise vastu. Kuna kontserte siis Viljandis ei olnud, jäid peamisteks kontserdiandjateks raadiovaljuhääldajad, mida kuulasime tänaval ja lastepargis.”
 
Nooruses tekkinud mitmekülgsed huvid laiendasid silmaringi, arendasid tulevaseks teadustööks vajalikku kujutlusvõimet, eruditsiooni. Ta tegeles aktiivselt spordiga, eriti maadlusega ja raskejõustiku aladest veel tõstmisega, hiljem Tartus ka vehklemisega jm.
 
Jaan Lepajõe lõpetas 1947. aastal Viljandi II keskkooli. Sama aasta sügisel astus Jaan Lepajõe õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda, kuid lõpetas 1952. aasta märtsis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonna kiitusega agronoomia erialal.
 
Töötas aastatel 1952–1955 Otepää masina-traktorijaama agronoomina, seejärel aastatel 1955-1957 õppis aspirantuuris Leningradi Põllumajandusinstituudis ning kaitses samas 1958 kandidaadi kraadi odra saagikuse parandamise bioloogiliste ja praktiliste võtete teemal. Ta töötas õppejõuna EPA-s, kokku üle 40 aasta. Algul ta oli assistent (1957-1960). siis vanemõpetaja (1960-1963), dotsent (1963-1975) ning professor (1975-1992). Alates 28.05.1993 oli ta EPA maaviljeluse kateedri emeriitprofessor.
 
Doktoritöö kaitses Jaan Lepajõe 1973. aastal Moskva Põllumajandusinstituudis teemal "Õlleodra headuse ja saagikuse suurendamise teoreetilisi ja praktilisi aspekte". 1974. a omistati talle põllumajandusteaduse doktori kraad. Ta on avaldanud trükis ligi 400 artiklit, sealhulgas üle 150 teadusliku artikli, temalt on ilmunud trükis 25 raamatut ja brošüüri. Uurinud teraviljakasvatust, eriti odra saagikuse suurendamist ja töödeldavuse parandamist ning maaviljeluse ajalugu, loodussõbralikku maaviljelust ja keskkonnakaitset.
 
Jaan Lepajõe ja tema abikaasa Leida Lepajõe elu läks teadustööd tehes. Pojad lõpetasid samuti EPA, Tiit õppis maaparandust ja Madis põllumajanduse mehhaniseerimist. Tütar Marju on tunnustatud eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
 
Jaan Lepajõe korraldas Suure-Jaani kultuuriloolist uurimist ja 1984–1992 iga-aastasi Suure-Jaani kihelkonna koduloopäevi, 1992–1998 oma kodutalus eesti rahvuskultuuri probleeme käsitlevaid sümpoosione „Lepakose lugemised“. Ta valis välja vestlusteemad või kutsus külalisesinejaid väljastpoolt, nagu kunstiteadlane Maire Toom, geoloog-paekiviuurija Rein Einasto, muusikateadlane Valve Jürisson jt.
 
Osales 24 teadusorganisatsiooni ja -seltsi tegevuses, sh oli Bengt Gottfried Forseliuse Seltsi, Krahv Friedrich von Bergi Fondi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Jaan Lepajõe oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ning ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige 1989. aastast alates, Soomaa Rahvuspargi nõukogu liige, Vanemuise Seltsi liige.
 
Suure-Jaani kultuurielule kaasaaitamise eest omistati Jaan Lepajõele juba 1998. aasta märtsis tiitel “Suure-Jaani aasta inimene 1997”. Tiitlile lisandus rahaline autasu 3000 krooni.
 
Jaan Lepajõe avaldas heal kirjanduslikul ja kultuuriloolisel tasemel Lepakose ja selle ümbrusega seotud kultuuriloolisi lugusid, kohalikus ajalehes Tee Kommunismile s.h. näiteks rubriigis Lepakose aastaringid (1985-1986), hiljem Sakalas, kuid ka muudes väljaannetes. Eraldi trükisena on ilmunud „Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada. Teejuht.“ (Tallinn 1991).
 
Ta kavatses avaldada oma kultuuriloolised ja filosoofilised kirjutised ka raamatuna “Lepakose aastaringid”. See töö jäi pooleli. Raamat ilmus peale tema surma Madis Lepajõe, Liivi Veldre, Tiit Merenäki ja Endel Vingissare kaasabil ja korraldamisel Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena 2000. aasta lõpul. Raamat „Lepakose aastaringid“ sisaldab Jaan Lepajõe kirjatöid meie lähimineviku maaelust. Eriti südamlikult on ta kirjeldanud elu ja inimesi sünnipaigas Navesti jõe kaldal, selle lähikonnas Suure-Jaani kihelkonnas. Raamatus on avaldatud tema arutlusi looduse ja põlluga seonduva ning looduse ja kultuuri seoste üle, samuti kirjutusi, mis väljendavad tema enda suhet loodusega ning seostatust muusika, ilukirjanduse ja kunstiga. Jaan Lepajõe armastas kuulata muusikat, käia kontsertidel, teatris, lugeda ilukirjandust, eriti luulet, kogus kunstiraamatuid. Tema kirjanduslikest esseedest ilmneb, et tema igatsus vaimse, kultuurilise ja filosoofilise olemise suunas oli väga tugev ning paratamatult vajalik elamiseks ja hingamiseks.
 
Mõtiskluses „Inimesed suveöös“ on Jaan Lepajõe öelnud: „Minu Louvre on Lepakosel, pidu eneses pean Navesti jõe kaldal. Kodust kaugel tunnen eriti selgesti, et metsaäärne heinamaa oma nepilennuga liigutab mind rohkem kui Montparnasse ja keldrilael kasvavat mändi vaatan hardamalt kui Eiffeli torni. Miks mulle meeldib ülitagasihoidlik sünnimaanurgake? Siis nägin ma esmakordselt ilmavalgust, olen tekkinud sellest õhust, veest ja mullast. Ega mina üksi sinna kipu. Pääsukesed Vahemere kallastel tunnevad, kui Eestimaale ligineb kevad, ja ruttavad sünnikoju. Vähesed ellujäänud tulevad tagasi sinna räästa alla, kus nad koorusid ja oma esimese sääse püüdsid. Vist sellepärast ei saakski ma kuulata vaikust Boulone´i metsas ega suudaks Notre Dame´i kellamäng asendada tedre kudrutamist Tammiksaare raiesmiku.“

 
 
Suure-Jaani fenomen
 
Jaan Lepajõe looduse- ja kultuuriloolistest lugudest tuleks esile tõsta „Jüriõue radadel“, „Vanaõuest Kurgjale“, „Altnurga loodus“, „Rääka kool ja koolmeistrid“, „Koolmeister August Milliste“, „Tõe ja õiguse mäng Lepakosel“, „Suure-Jaani fenomen“.
 
Jaan Lepajõe arvates on Eestis üks omapärane paikkond Suure-Jaani - Vastemõisa - Kaansoo kolmnurk, siinne loodus ja ümbrus Pärnu poole laiuvate rabaserva aladel. Ta on nimetanud seda nähtust ka Suure-Jaani fenomeniks kuna kusagil mujal Eestis polevat teist sellist asuala, kus 19. sajandil oleks nii väikselt maaalalt sirgunud või põlvnenud nii palju vaimukultuuri suurkujusid, nagu seda olid Johann Köler, Mart Saar, Anton Hansen Tammsaare, Liidia Koidula, Suure-Jaani muusikud Kapid jpt.
 
Lepajõe järgi ristusid Suure-Jaani piirkonnas, mis geograafiliselt on Eesti naba, läänest ja idast, põhjast ja lõunast alguse saanud geneetilised mõjud. Kuna siin oli rahvast vähem, hõredamalt, siis olevat Eesti rahva jaoks rasketel aegadel 16.-17. sajandil koondunud siia, harva asustusega metsade, soode ja rabade varju nii maapuuduse, kui ka katku ja nälja sunnil mujalt Eestist inimesi, kes tõid kaasa oma kõnepruugi ja keele, ent kõige tähtsam, ka geenid, mis segunesid kohalikega. Seetõttu tekkinudki siin vajalik genofond andekate inimeste sünniks. Pärilik andekus ja võimed ilmutasid end alles 19. sajandil, mil olid paranenud majandus- ja haridusolud. Jaan Lepajõe arvates tuleb loovisikute loomingu täielikuks mõistmiseks tunda neid olusid, milles meistrite anne, oskused, elu- ja kunstifilosoofia on kujunenud Sellepärast ta kirjutas oma viimases tööski Lepakose aastaringid, et talentide geentsenter Suure-Jaani-Vastemõisa-Kaansoo kolmnurgas on unikaalne nähtus Eesti kultuuriloos ja vajaks tõhusamat tutvustamist ning kaitset.). Antud kolmurgas asub ka Lepakose, Paasioja, Vahemuru, Mustikõue, Aaviku, Miiliaugu, Õhatu, Sandra, Karuskose, Kibaru jt olulised kulltuuriloolised paigad.
 
Jaan Lepajõe suri 9. aprillil 1999. aastal ja tema põrm maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale.
 
Töid
• Võitlus teraviljade talvekahjustustega (1960)
• Sordiaretuse ja seemnekasvatuse praktikum (1966, autoreid)
• Teravilja koristusjärgse töötlemise ja säilitamise alused (1974)
• Õlleoder (1975)
• Taimekasvatussaaduste säilitamine ja ümbertöötamine (1979)
• Пивоваренный ячмень в Эстонии (1980)
• Rukis (1982) • Nisu (1984)
• Oder (1986)
• Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada (1991)
• Umbrohud ja nende tõrje (1991)
 
Organisatsiooniline kuuluvus
• Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige
• B. G. Forseliuse Seltsi asutajaliige
• Krahv Friedrich von Bergi Fondi asutajaliige
• Tartu Põllumeeste Seltsi asutajaliige
• Teadusajaloo ja Teadusfiolosoofia Eesti Ühenduse juhatuse liige
• Eesti teaduse biograafilise leksikoni toimetuskolleegiumi liige
 
Kirjandus
• Jaan Lepajõe personaalnimestik 1944–1996. Tartu, 1997
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 2. köide. Tallinn, 2005
 
Kasutatud allikad: