Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

neljapäev, 23. märts 2017

23. märts - Friedrich Amelung 175

23.03.1842 Võisiku – 20.03.1909 Riia
Baltisaksa tööstur, kultuuriloolane
175 aastat sünnist

Friedrich Amelung  oli baltisaksa tööstur ja kultuuriloolane ning isalt päritud Rõika-Meleski peeglivabriku direktor (1864-1879, 1885-1902).
Ta õppis 1862–1864 Tartu ülikoolis filosoofiat ja keemiat. Amelung elas Baltikumi mitmes linnas, enne kui 1902. aastal Riiga koolis. Amelung avaldas hulga kirjutisi Eesti ala kultuuriloo ja kohaliku ajaloo kohta.
Amelungi pere ja ka tema ise oli ka tuntud maletaja ja maleülesannete koostaja. 1879-1885 elas Amelung Tallinnas ja kogus väga edukalt Baltimaa male märkmeid 1888–1908 andis ta välja maleajakirja Baltische Schachblätter. 1898 oli ta üks Balti Maleliidu asutajaid ja 1901. aastani selle esimene sekretär. Ta oli ka mitmete ajakirjade maleveergude toimetaja. Kokku on ta avaldanud umbes 230 uurimust ja mõne miniatuuri. Seega võib F. Amelungi pidada Baltimaade esimeseks male-ajaloolaseks.
Tema silmapaistvamaks teoseks on nüüd juba rohkest vananenud „Baltische Kulturstudien a. d. vier Jahrhunderten der Ordenszeit (1184-1561)“ (1884-1885). 2010. aastal ilmunud V. Reimani ja F. Amelungi raamat „Eesti rahva haridusejärg muistse iseseisvuse ja ordu aja“ sisaldab Amelungi kirjutist „Eesti rahvahariduse algus“ (tõlkinud Eva-Liisa Fillbrandt). Kohaliku ajaloo alalt on Amelungi kõige rohkem huvitanud Viljandi, Põltsamaa ja Tallinna minevik.

Kasutatud kirjandus:
Foto allikas http://en.wikipedia.org/wiki/File:F_L_Amelung.jpg

Töö ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

28. märts – Mihkel Kampmaa 150


28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu
Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog
150 aastat sünnist

Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel jt.
Mihkel Kampmaa oli Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime Kampmann.
M. Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate Cimze seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).

Kampmaa oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik ning paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Ta tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Lisaks kogus Kampmann ka rahvaluulet. Ta pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid ning hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda.

Mihkel Kampmaa abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (18741931). Neil sündis seitse last.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos, esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris oma pedagoogilisi seisukohti.

Ta on avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.

Mihkel Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.

Kasutatud kirjandus:

 
Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

kolmapäev, 22. märts 2017

22. märts - Jaak Kärner 125

22. märts 1892 Halliste vald – 22. juuli 1937 Tartu
Maailmameister laskmises
125 aastat sünnist

Jaak Kärner sündis Õisu vallas (praegune Halliste vald, Päidre küla) Liiva talus. Pärast kohaliku algkooli ja Paistu kihelkonnakooli lõpetamist töötas ta isatalus põllumehena. Noormeheaastatesse langes karm osalus Esimeses Maailmasõjas ja Vabadussõjas. Eesti vabaduse eest vapralt võidelnud Jaak Kärnerit autasustati 1922. aastal Vabadussõja mälestusmärgiga. Noores Eesti Vabariigis jätkas ta koos vennaga Liiva talu pidamist, aga põllutöö kõrval harjutati usinalt laskmist maja juurde rajatud lasketiirus. Isegi vihmane ilm ei seganud, siis anti märklaudadele tuld avatud akna kaudu elutoast.
 
Jaak Kärner ise oli Poola Küttide Liidu ekstraklassi ja esimese klassi meister, tal olid kõigi Eesti laskurklasside märgid, peale nende veel üle kahekümne riigi laskurtunnusmärgi. Peale täpse silma ja kindla sihtimise olid tal veel kuldsed meistrimehe käed. Oma väikeses töötoas oli ta relvade tavaremondi kõrval ise valmis meisterdanud originaalse vabapüssi, mis ei jäänud laskeomadustelt alla kuulsate vabrikute mudelitele. Jaak Kärner sai Viljandimaal tuntuks aktiivse kaitseliitlasena, kes asutas 1925. aastal Kaitseliidu Paistu malevkonna Õisu kompanii, kus hiljem tõusis relvurpealikuks. Tema ajal tõusis Sakala malev keskmise lasketulemuse osas mehe kohta parimaks malevaks ning aktiivne tegevuse eest pälvis ta Kaitseliidu Valgeristi III klassi ja Kotkaristi V klassi teenetemärgi (1933). Jaak Kärneri kuulsus kohustab Sakala malevat korraldama temanimelisi laskevõistlusi alates 2007. aastast.
 
Jaak Kärner oli 43-aastane, kui ta arvati 1935. aastal Eesti laskekoondisse, et osaleda Roomas MM-võistlustel. Eelvõistluste tulemused ei olnud head, sest laskepaigad olid viletsad, sekeldused märklaua saamisega ning võõras kliima ja toit viisid eestlased rööpast välja. Võistluspäevadeks harjusid eesti laskurid kohaliku elu-oluga ja tõusid favoriitideks Šveitsi ja Soome kõrvale. 1935 MM-il sai Kärner kolm medalit: vabapüssist 40 lasku põlvelt individuaalne kuld, 3 x 40 lasku individuaalne pronks ja meeskondlik hõbe (püsti 1., lamades 2. ja põlvelt 3. koht). Ta osales 1932–33 ja 1935 Eesti-Soome maavõistlusel. J. Kärner püstitas kolm individuaalset Eesti rekordit ja osales viie meeskondliku rekordi püstitamisel. Tema isiklikud rekordid: vabapüssist 3 × 40 lasku 1103 silma (1935), põlvelt 40 lasku 377 silma (1935), väikepüssist 3 × 20 lasku 573 silma (1935).
 
1937. aasta talvel haigestus Jaak raskelt ning ei paranenudki, vaid neli päeva pärast Männimäe lasketiiru avamist suri ta Tartu Ülikooli kliinikus piinava haiguse tagajärjel. Jäi proovimata vastne lasketiir, osalemata Eesti meistrivõistlustel, et saada individuaalset medalit, kuigi Eesti rekordeid oli ta püstitanud kaheksal korral. Jaak Kärner oli esimene lahkuja Eesti maailmameistrite rivist. Viljandimaad ja Eesti laskesporti oli tabanud uute MM-võistluste eel raske kaotus.
 
Kasutatud kirjandus:

Foto allikas: http://www.spordiinfo.ee/esbl/biograafia/Jaak_K%E4rner

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

22. märts - Johannes Semper 125

22. märts 1892 Tuhalaane vald, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn
125 aastat sünnist

Johannes Semper oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist, poliitik (üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest) ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.

J. Semper sündis õpetaja peres. Ta alustas õpinguid 1901. aastal Viljandis Heine eraprogümnaasiumis (praegune Viljandi Kesklinna kool) ning jätkas 1905. aastal Pärnu gümnaasiumis. Haridusteekond jätkus Peterburi ülikoolis 1910.-1914. aastani, kus õppis romaani-germaani filoloogiat. Edasi läks J. Semper Moskvas asuvasse Riia polütehnikumi (1915-1916), kus õppis arhitektuuri. 1917 mobiliseeriti Semper Vene sõjaväkke, kus ta lõpetas sõjakooli lipnikuna. Naasnud Eestisse, astus Semper ohvitserina I Eesti Polku ning osales samal ajal poliitilises elus. Ta oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige, üks eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajatest ning 1919-1920 ka Asutava Kogu liige.
 
Peagi ta loobus poliitilisest tegevusest ning siirdus Berliini, kus õppis aastatel 1921-1925 võrdlevat rahvateadust, filosoofiat ja esteetikat. Järgnevad paar aastat elas ta Pariisis ning 1928. aastal lõpetas Johannes Semper Tartu ülikooli magistrikraadiga kirjanduse alal. Samal aastal alustas ta seal ka tööd õppeülesandetäitjana. 1930. aastast alustas J. Semper tegevust ajakirja „Looming“ toimetajana. Pärast Eesti okupeerimist liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Semper oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Ta oli aastail 1940-1948 Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941-1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse juhataja, aastail 1946-1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komisjoni.
 
Kirjanduslikku tegevust alustas Johannes Semper „Noor-Eesti“ väljaandeis. Ta kuulus nii „Siuru“ kui ka „Tarapita“ rühma. Tema loomingusse kuuluvad artistilised luuletistekogud (nt 1917 „Pierrot“, 1919 „Jäljed liival“, 1922 „Maa- ja mereveersed rütmid“), novellikogud (nt 1919 „Hiina kett“, 1927 „Ellinor“), psühholoogiline romaan „Armukadedus“ (1934), reisikirjad. Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm (nt kogumikud "Näokatted" ja "Meie kirjanduse teed"). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. J. Semper on avaldanud ka rohkesti tõlkeid, suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi. Oma ilukirjandusliku toodangu, tõlgete ja paljude kunstiküsimusi käsitlevate artiklitega on Semper tunduvalt mõjustanud eesti esteetilise kultuuri tasapinda.
 
Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks. Ta kirjutas ENSV ajal ka teisi teoseid, kuid langes 1950. aastal EKP Keskkomitee VIII pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.
 
Johannes Semper sai 1940. aastal Valgetähe V klassi teenetemärgi. Teda on tunnustatud 1945. aastal kui Eesti NSV teenelist kirjanikku ning 1964. aastal kui Eesti NSV rahvakirjanikku. Johannes Semperi nime on kunagi kandnud Tartu 8. Keskkool.
 
Kasutatud allikad:
  • Johannes Semper. – Vikipeedia http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_Semper (22.11.2012)
  • Semper, Johannes. - Eesti Entsüklopeedia : VII köide. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994. Lk 683
  • Semper, Johannes. - Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk 521-522

Foto allikas http://www.kirmus.ee/erni/foto/semp01.jpg

Kirje ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

esmaspäev, 6. märts 2017

6. märts – Oskar Lõvi 125

6.03.1892 Pihlaka talu Viljandimaa – 4. 08.1977 Montreal, Kanada
Prosaist, agronoom, ärimees
Kirjanikunimi Jaan Järvalane
125 aastat sünnist

Oskar Lõvi sündis Viljandimaal Põltsamaa kihelkonnas Pajusi vallas Tapiku külas taluomaniku pojana. Oskar Lõvi vanemad olid Mihkel Lõvi ja Anna-Maria Lõvi. 1897. aastal ostsid Lõvi vanemad suurema talu – Lindre talu Rammal Järvamaal.

Oskar Lõvi õppis Ramma külakoolis 1900-1904, Järva-Jaani apostlikus õigeusu kihelkonnakoolis 1905-1907 ja Tartus Treffneri gümnaasiumis 1907-1912. Gümnaasiumi lõpetas Peterburis 1913 ja astus seejärel Peterburi ülikooli, kus õppis loodusteadusi ning agronoomiat. Oskar Lõvi võttis osa Peterburi Eesti Seltsi tegevustest. 1917. aastal lõpetas ta Peterburi ülikoolis agrnonoomiateaduskonna.
 
Seejärel asus teenistusse Kesk-Aasias Turkestanis Venemaa põllutööministeeriumi esindajana. Oktoobris 1917 tuli Lõvi tagasi Peterburi, kus mõni päev enne enamlikku riigipööret abiellus. Pulmad peeti Tsarskoje Selos. Ajavahemikus 1918-1919 töötas Lõvi põllumajanduse alal Turkestanis. Peagi tuli tal abikaasaga põgeneda saabunud kodusõja eest. 1920. aastal töötas Lõvi lühemat aega Eesti põllutööministeeriumis viinavabrikute osakonna juhatajana.
 
Pärast viinavabrikute võrgu korraldamist siirdus ta Prantsusmaale. Elas 1921-1927 Pariisis, kus töötas Renault`autovabrikus insenerina ning täiendas end Sorbonne'i ülikoolis keemia ning radioloogia alal ning sai magistrikraadi Marie Curie juhendamisel. Oskar Lõvi oli Pariisi Eesti Seltsi asutaja ning selle esimees. Samal, 1927. aastal lahutas ta abikaasast, kes polnud kohanenud eluga Eestis ja elas Pariisis. 1932. aastal abiellus Oskar Lõvi endast 17 aastat noorema Herta Leonore Steiniga. Abielust sündisid lapsed Viiu Maria (1934-2004), Madli Eva (1936) ja Tõnis Oskar (1939).
 
Oskar Lõvi oli kaaliumsündikaadi Eesti esinduse omanik ja asus Kaali Agronoomilise Büroo juhatajaks. 1928. aastal asutas Oskar Lõvi OÜ Lihaeksport, eesmärgiks põllumajandussaaduste hindade parandamine. Temast sai OÜ Lihaeksport juhataja ning tapamaja direktor. Ühing hakkas esimesena Eestis turustama liha ja elusloomi Rootsi, Soome ja Venemaale, samas varustati ka siseturgu. Oskar Lõvi on kirjutanud: „Venelased soovisid ainult hea kvaliteediga loomi, seda meil oli ja neid me ka müüsime ning nende eest kauplesime välja ka korralikud hinnad. Piimlehmade hindamise süsteem mõjutas meie siseturu hindu tohutult. Talupidajad hakkasid kasvatama ainult häid lehmi, tõstes seega kogu karjapidamise taseme mõne aastaga Skandinaavia riikide lähedale. Teatavasti oleneb ju talupidamise tasuvus tema pidamise intensiivsusest ja toodete kvaliteedist. Seda me kõik taotlesime, et tõsta talude sissetulekuid ja muuta selle pidamine tasuvamaks.
 
Liha müümise kõrval tegi Lõvi Venemaale pakkumisi ka piimasaaduste müügiks, teda toetasid selles majandusminister Karl Selter ja põllumajandusosakonna juhataja Kaarel Liidak. 1936. aastal võttis Moskva selle pakkumise vastu, nii tuli Oskar Lõvil asuda Vjatšeslav Molotoviga läbirääkimisi pidama. Lõvi kirjutab oma mälestustes: „See müük oli Eestile väga tähtis ja ühtlasi ka meie prestiiži küsimus. Pidime näitama, et suudame rahuldada ostja nõudmisi.“ Aga nõudmised kvaliteedi kohta olid karmid ja tingimused rasked. Piim ja koor tuli iga päev anda üle Leningradis omal riisikol, oma anumates ja samades kogustes. Nõukogude valitsus oli nobe oma väliskaubanduslikes tehinguis esitama moodsaid Lääne-Euroopa kvaliteedinõudeid.
 
Eesti Võieksporti ei pidanud Eesti valitsust sobivaks täitma lepingut Venemaaga, sest Võieksport oli poolriiklik asutus ja igasuguste arusaamatuste korral oleksid pinged kandunud valitsuste tasemele. Oskar Lõvi kirjutab: „Majandusminister arvas, et kui ma olin kord pidanud läbirääkimisi ja jõudnud venelastega kokkuleppele, siis võiksin ajada asja edasi ja organiseerida vastava piimaühingu. Seda ma ka tegin. Lõime poolühistegelise ettevõtte nimega OÜ Eesti Piim.“ Asutamisaastaks 1937 ja Oskar Lõvist sai Eesti Piima direktor. Lõvi tunnistab, et äri läks kohe hästi käima, juba kolmandal aastal saadeti Venemaale iga päev rongitäis piima ja koort. Talupidajad olid innukad piima andma hea hinna pärast.
 
Vene ja Saksa okupatsioonide ajal töötas Lõvi põllumajanduses, kuid tema sõnutsi iseloomustas neid aegu "pettumus ja nördimus". Pärast 16. juunit 1940 lubati tal mõnda aega juhtida endisi ettevõtteid, kuni septembris 1940 natsionaliseeriti OÜ Eesti Piim ja Lõvi asemele pandi osaühingut juhtima komissar. Aastavahetusel oli ta ilma ametita, kuid töötas edasi põllumajanduses, pidades oma talu Keilas Tutermaal, mis oli väiksuse tõttu jäänud puutumata nõukogulikust maareformist. Kuid 1941. aastal kutsuti Oskar Lõvi Tallinna ja pandi Põllutöö Rahvakomissariaadi Selhoznabi'i juhatajaks.
 
Saksa okupatsiooni tulles oli Lõvi jälle oma talus. Tema sihiks oli aidata taastada Eesti põllumajandust, mille venelased olid laastanud. 1942–1943 juhatas Oskar Lõvi Maardu fosforiidivabriku ehitamist. Oma mälestustes on ta kirjutanud: „Aga seal tuli mu tööle ootamatu lõpp. Olin nimelt sekkunud juba Vene okupatsiooni ajal Eesti vastupanuliikumisse, olin võtnud osa ühe saksavastase lendlehe koostamisest ja levitamisest ning olin käinud salajastel nõupidamistel, mis polnud nähtavasti jäänud teadmata Gestapole. Ühel päeval kutsuti mind Tõnismäele ja viidi ülekuulamisele. Siis toimetati läbiotsimine ja põhjalik uurimine.“ Kuid et läbiotsimisel midagi ei leitud, pääses Lõvi vangistamisest. Ometi ta vallandati ja jälle tuli siirduda Keilasse oma tallu. Seda pidas ta kuni põgenemiseni Rootsi 1944. aasta septembris.
 
Oskar Lõvi oli Üliõpilasselts Liivika Rootsi Koondise asutaja 1946. aastal. Hirm, et Rootsi võib eesti põgenikke Venemaale välja anda, viis perekonna 1950. aastal Kanadasse. Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks oli Oskar Lõvi ajavahemikus 1956–1962. Oskar Lõvi suri Montrealis 1977. aastal. Tema abikaasa Herta suri Vancouveris 1998. aastal.
 
 
Lõvi kui kirjanik
 
Juba koolipõlves korjas Oskar Lõvi vanavara: muinasjutte, kohanimesid jms. Kirjutamata ja oma töid avaldamata tiivustas teda Artur Adson, kuid kõige enam Aino Kallas, kelle meelest Lõvi tugevus oli tema teoste dramaatilisuses.
 
Naised on Lõvi teoste peategelased, sest naisi pidas kirjanik hingeliselt huvitavamateks kui mehi. Kõik Oskar Lõvi romaanid ilmusid paguluses varjunime Jaan Järvalane all. Hirm venelaste ja kommunistide ees oli aastakümneid hiljemgi veel nii suur, et sundis kirjanikku ühes erakirjas tunnistama: „Kartsin oma nime avaldamist, sest kommunistid võiksid autorit seirata ja talle kätte maksta.“
 
Nii on Jaan Järvalase nime all ilmunud Torontos romaani "Kolm naist" esimene ja teine osa (1965) ning ajalooliste romaanide triloogia pealkirjadega "Veretasu" (1966), "Risti tähe all" (1966) ja "Kirikuehitajad" (1970).
 
Autori poja Tõnis Lõvi arvates pole siiski enam mingit põhjust, miks ei võiks need teosed kordustrükis ilmuda Oskar Lõvi nime all.
 
Üliõpilasselts Liivika kirjastuse poolt välja antud koguteoses "Kodumaal ja võõrsil" ilmusid Oskar Lõvi mälestused "Viisteist aastat tööd Eesti põllumajanduses" (Toronto, 1965).
 
Oskar Lõvi on kirjutanud rohkesti artikleid kirjanduse, ühistegevuse, majanduspoliitika jms teemadel.
 
Kirjandus
• Maa-kalender: tegelikkude nõuannetega põllumehele ja kunstwäetiste tarwitamise tabeliga. Tallinn, E.T.K, 1927
• Kolm naist. Alma. Tallinn: Varrak, 2005
• Kolm naist. Klaara. Tallinn: Varrak, 2005
• Kolm naist. Viktooria. Tallinn: Varrak, 2005
 
Ilmunud pseudonüümi Jaan Järvalane all
• Kolm naist. 1. osa. Toronto: Orto, 1965
• Kolm naist. 2. osa. Toronto: Orto, 1965
• Veretasu: romaan kahes osas: Veretasu ja Risti tähe all. Toronto: Orto, 1966
• Kirikuehitajad. Toronto: Orto, 1970
 
Viited
↑ 1,0 1,1 Personaalraamat VIII. Pajusi, Rutikvere, Tapiku.; EAA.1168.1.210; 1865-1914, 1938 - viide sünnile, sünnikohale, vanemate nimedele
 
Kirjandus
• Ervin Jüri Nõmmera. Oskar Lõvi mälestades. Teataja, 17. september 1977, nr. 15, lk. 12.
• Oskar Lõvi Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
 
Kasutatud allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153
 
Foto allikas:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 153
 
Loe ka:
Janika Kronbergi artiklit ”Oskar Lõvi unustatud naised” http://www.kirmus.ee/nypli/koolid/2011/2011kronberg.html (vaadatud 3.06.2012)