Anu Raud, Anu Kotli. Kiri kari

Raamat kiriloomadest ja kirilindudest

Toimetaja Signe Susi
Koostaja ja kujundaja Monika Hint
Keeletoimetaja Liina Smolin
Kirjad joonistas Sten MatikainenFotod Mariana Hint, Jaana Kool, Anu Kotli, Ingmar Muusikus, Elmo RiigEesti Loomeagentuur, 2010
Kuidas teha oma Kiri Kari? Küsige vanaemalt või poemüüjalt natuke ilusat lambavillast lõnga, lööge vardad läikima ning kirjake oma kari just selliseks, nagu soovite. Ütleb ju vanasõnagi, et "Kellel kari kirjatud, sellel kuri karja ei tule". Ja mis veel eriti vahva – Kiri Karja ei kuulu vaid koduloomad vaid seltsi võetakse ka sõpru metsast.

Autorite sõnul on raamat kokku pandud käsitöise loomisrõõmu jagamiseks ja eesti rahvuslike ornamentide ja värvi-kombinatsioonide tutvustamiseks. Lustlik viis oma pärandit hoida ja tundma õppida.

Kirikariloomade meisterdamine on hea võimalus nii algajatel kui edasijõudnutel (pigemini siiski viimastel) kätt proovida, sest igaühe kirikariloom tuleb just täpselt selline nagu peab.

Samuti on tegu hiiglama vahva kingitusega oma lastele, sõpradele ja kõigile toredatele inimestele.

Kiri Kari jutustab kirikariliste sünniloo ning sisaldab loomade kudumisõpetusi ning mustreid inspiratsiooniks. Samuti on raamatusse valitud hulk toredaid lugusid loomadega mängimiseks.

Lõpetuseks veel üks vanarahvatarkus: Ega kirjat' kari süüa nori!

„Esimese kirilooma mõte ja iva oli õpetada lastele mängu ning nalja abil eesti erinevaid suka- ja kindakirju, teha neid tuttavaks meile iseloomulike värvikombinatsioonidega ja, miks ka mitte, alustada kudumisõpetust loomameisterdamisega kui lapsele loomuomase tegevusega.

Selle raamatu kirielukate kudumisega algaja käsitööhuviline vast kohe omapäi hakkama ei saa. Vähemalt alustama peaks loomakudumist koos juhendajaga. Raamatu panime kokku selleks, et jagada teiega oma käsitöist loomisrõõmu ning inspireerida tegelema eesti rahvuslike ornamentide ja värvikombinatsioonidega. Loodame, et kasutate neid ise ja õpetate ka lastele. Arvame, et see on üks lustlik ja liitev peatükk oma pärandi hoidmise, tundmise ja teadmise varamus."

Anu Raud

Pildikesi raamatu seest:

Edu Kuill. Soomaa loomajutud

toimetanud Aita Nurga
illustraator Tiiu Kuill
joonistused Edu Kuill
kujundanud Maret Müür
Mytho, 2010

Selles raamatus on pärimuslikud lood, mis on korjatud rahvasuust Soomaa Rahvuspargi lähikonnast, minu lapsepõlve mängumaadelt. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on sündinud Soomaa serva peal Kõpu vallas, Serükülas, Endla talus 9. jaanuaril 1952. Isa ja onu tahtsid poisist teha me tsaülemat, teda ennast huvitasid bioloogia, geograafia ja muusika. Kõrghariduse omandas ta tollases Leningradi Metsatehnilises Akadeemias puidutöötlemise tehnoloogia erialal. Muusika ja näitemängu tegemine, kunstihuvi ning huumorimeel on tema elu pärisosa. "Üksiolemise hetkedel võtsin kätte pliiatsi ja kripseldasin. Tihti kadusin lihtsalt metsa n-ö kalale, et taevas pilvi vahtida ja vulisevat vett kuulata," meenutab Edu, kes on sellesse raamatusse joonistanud oma juttudele algustähed ja joonistused.

1993. aastal, kui loodi Soomaa Rahvuspark ja kui onu talu jäi tühjaks, asutas ta seal Väike-Männiku turismitalu. Kohalikku elu edendades on edu olnud ka Kõpu vallavolikogu esimees ning kooliõpetaja.

Muuseumitööks ja Soomaa külastajaile lugude rääkimiseks pärimusi uurides süvenes Edu huvi muinaseestlaste šamanistlike traditsioonide vastu. Nii sai ka temast endast šamaan.

Edu ise ütleb et selles pole midagi imelikku ega ebatavalist: "Elan lihtsalt oma tavalist elu ebatavalisel moel. See elulaad, loodusega kooskõlas kulgemine on aidanud tasakaalustada hingelist seisundit ja eluraskustega toime tulla."

Foto: Mehis Pärnamets ("Sakala")

Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 1884–1904

Koostanud Tarmo Piir
Saksakeelsed kirjad tõlkinud Krista Räni
Toimetanud Tarmo Piir ja Siiri Ombler
Kujundanud Mari Ainso
Ilmamaa, 2010

Villem Reimani (1861–1917) ja Jakob Hurda (1839–1907) kirjavahetus pärineb aastatest 1884–1904. See oli omalaadne ajajärk, mil eestlased tundsid end juba oma kultuuri ja ajalooga rahvusena ja üritasid end poliitilistelt kehtestada.

Reimani ja Hurda kirjavahetus sisaldab mitmekülgset teavet mõlema mehe kohta. Korrespondents kajastab kahe ametivenna omavahelisi suhteid, nende akadeemilist ja ühiskondlikku tegevust, isikliku elu tahke, suhtumisi ja hinnanguid oma kaasaegsetesse, kiiret ja aktiivset elurütmi, pidevat hõivatust ning töökoormust. Samuti annavad kirjad informatsiooni ühiskondlike olude ja poliitika kohta Eesti- ja Liivimaal ning Peterburis. Antud kirjavahetus peegeldab selgelt sedagi, milline tähtsus oli Hurdal Reimani kujunemisel rahvuslikuks suurmeheks.

Raamat ilmus koostöös Villem Reimani Kolleegiumiga. Väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Tiiu Männiste. Neli päeva Pariisis...

Illustratsioonid Mare Hunt
Kujundus ja küljendus Epp Barkalaja
[Viljandi] : [s.n.], 2009

Lugu ilmus 1993. aastal 26. oktoobrist - 9. novembrini ajalehes Sakala. Kohendatud autori järelmärkustega 2009. mais

Eessõna asemel

Öeldakse, et kui soovid midagi unustada, pane see kirja - märgi üles. Tõepoolest, kas pole nii, et meie kõige võimsamad emotsioonid ja mälestused, mis aeg-ajalt meenuvad, on kirjas mitte paberil, vaid meis endis. Kuid ka meie sisemine kirjutamata mälu vajab teinekord turgutust. Hiljuti lauasahtleid korrastades leidsin oma ammuse reisikirja. üle viieteistaasta vanust teksti üle lugedes meenusid taas need 90-ndate aastate metsikud ja vesed ajad, kus kõik oli veel ees ja avastamata, kus kõik olid võrdsed...

Lugu "Neli päeva Pariisis" kajastab aega, mil odavate bussireiside kaudu avastati maailma.

Nii angu minagi, lubasid paljud neil reisidel endale, et tullakse kaunitesse paikadesse tagasi, kuid minu jaoks on see lubaduseks jäänudki...

Reet Post. Sinule... : [CD] : valik luulet

Loevad Karmela Tannemaa ja Indrek Sammul
Solistid Helin Arumets, Kaia Köörna, Kadri Kosk
Viljandi : [Reet Post], 2010

See heliplaat, mida sa kuulama asud, on Sinule, kes sa armastad muusikat ja luulet. Olen selle kokku pannud oma nelja seniilmunud raamatu järele. Need on "Palju tähti", "Kaksteist lille", "Aoeelsed laulud" ja valikkogu "Hilissuvi".

Loevad Karmela Tennemaa ja Indrek Sammul. Muusika on Triin Normani vokaalkvartetilt ja solistidelt. Heli vahendab Jaan Viilberg.

Tänan Viljandi Linnavalitsust, Eesti Kultuurkapitali ja Viljandi Muusikakooli, kes aitasid mul plaati välja anda.

Loodan, et see CD pakub Sulle palju ilusat äratundmisrõõmu ja naudingut heast muusikast, nagu ta pakkus selle tegijale.

Hääd kuulamist!

Lugupidamisega,
Reet Post
22. XI 2010


Sisu:
Sinule / Karmela Tennemaa
Four friends / (T. Normann, T. Normann)
Ilus on ikkagi Isamaa pale / solist Helin Arumets (H. Runnel, K. Tamra)
Viljandile / Indrek Sammul
Otse - ESTOLE / Karmela Tennemaa
Kes oleksin? / Indrek Sammul
xxx sinu silmad / Karmela Tennemaa
Kõnelus vihmaga / Karmela Tennemaa
Kannikesed emale / solist Kaia Köörna (H. Hermani, K. Kirsi, K. Kikerpuu)
Pärast ema surma / Karmela Tennemaa
Jaanipäine / Indrek Sammul
Karikakramäng / Indrek Sammul
Kullerkupp / Indrek Sammul
Tuliliilia / Karmela Tennemaa
Hellitav hääl / (Hannah) solist Kadri Kosk
Jumalagajätt / Indrek Sammul
Ära II / Karmela Tennemaa

Reet Post on ise enda kohta öelnud:
Olen sündinud 7. septembril 1950. aastal Viljandis. Põhikoolihariduse sain Viljandi Maagümnaasiumis. 1971. aastal lõpetasin Tallinna Georg Otsa nimelises Muusikakoolis Leelo Kõlari klaveriklassi.

Kirjutama hakkasin juba lapsena. Esimese luuletuse "Lumehelbeke" panin kirja 5-aastaselt. Oma loomingut olen avaldanud kogumikes "Ilmre", "Valguseoks" ja "Kontakt" ning ajalehes "Sakala". 1996. aastal võitis minu "Otse - ESTOLE" "Kuldse kaselehe" luulevõistluse I preemia.

Mulle meeldib koostada kassette ning salvestada heliplaate eesti luule ja klassikalise klaverimuusikaga.

Helle Paldra. Olen kui vikerkaar : Elu mõte on armastus

Kujundus: Evi Kaur2010
Helle Paldra esimene trükitud luulekogumik. Ta on Viljandi tantsuklubi Linavästrik treener

Foto autorist: Elmo Riig (Sakala)

Autorilt
Olen 1946. a. sündinud tantsuõpetaja. Elan ja töötan Viljandis. Mul on hea abikaasa, kaks tublit tütart ja kaks toredat tütrepoega.

Käesolev luulevihik on paljudele üllatuseks, sest seni teadsid minu harrastusest väga vähesed. Ootamatu uitmõte viis osalema luulekonkursil, mille tulemusena on osa elu jooksul sahtlisse kogunenud hingelauludest nüüd raamtuks saanud.

Julgustuse, toetuse ja abi eest tänan Ingvar Luhaäärt, kunstnik Evi Kauri ja oma lähedasi, eriti Kristinit ja Tobiast.

Olen tänulik, kui mu luuletused kedagi liigutavad, panevad kaasa leama ja enda sisse vaatama.

Et kogeda ilu ja armastust, leia need üles eneses. Head asjad tulevad su juurde, kui oled valmis neid vastu võtma. Ja kunagi pole hilja.

Ava uks Armastusele.

Kevad saabub
Kevad saabub.
Midagi muud
ma ei tea.
Kevad saabub!
Arukad mõtted
lahkuvad reas.

Loe veel:Helgi Kaldma Tantsuõpetaja Helle Paldra tõi oma luuleloomingu
salalaekast väljaPealkirjad "Varasügis", "Nostalgia", "Sügisball", "Talve viimane öö",
"Kevad saabub!", "Loojang" räägivad enda eest.Endastki mõeldes võtab autor appi looduse:Uhke roos ma ei tahagi olla
ja pole ma uimastav nelgiõis.
Olen kasvanud kaskede alla,
samblamätastelt kastet ma jõin.See on avaluuletus, neiupõlves loodud "Kreedo" esimene salm. Riimide looja
kirjutab, et tahab olla sinilill või süda muretu, mõtted täis luulet / -
karikakra õrnlihtne õis.Loe edasi: Sakala (2011) 14. jaan., lk. 9

Öökulli noodi- ja pildiraamat

Tarvastu Muusika- ja Kunstikooli õpilaste omaloomingu kogumik 2007-2010
Tarvastu, 2010

Tarvastu Muusika- ja Kunstikoolis õppijate jaoks kujunes selle aasta tippsündmuseks ”Öökulli noodi- ja pildiraamatu” väljaandmine. Sellesse omaloomingukogumikku on koondatud õpilaste loodud muusikapalad ja neist inspireeritud kunstitööd aastatest 2007 – 2010. Trükisega on kaasas CD.

„Öökulli noodi- ja pildiraamatu” sünniloost kirjutab direktor Mai Talu eessõnas: „Igal palal on erinev saamislugu. Näiteks „Kotinõel ja Pikk Hermann” ning „Pikk Peeter ja Maias Mees” on õpilaste kirjutatud sõrmeharjutused. Selle asemel, et otsida harjutusi noodimaterjalist, on õpilastele pakutud võimalust need ise kirjutada. Nii mõnigi pillitund on alanud sõnadega: Õpetaja, mul on oma lugu, kas ma võin seda mängida?” Kunstikooli lapsed on püüdnud piltidel edasi anda meeleolusid, mida loo kuulamine neis tekitas.”

Õpilaste tööd said avaldamisküpseks tänu muusika- ja kunstikooli õpetajatele Riina Grencšteinile, Lii Tammele, Jaan Tammele ja Merike Kiivitile. Kogumik on valminud Tarvastu Avatud Noortekeskuse rahalisel toel.

Erna Kupperkukk. Tundeteerajad : laulik

Sõnad ja viis Erna Kukk
Nooti kirjutanud Ermas Hein
Noodigraafika Tõnu Kallaste
Illustreerinud, kujundanud ja küljendanud Kärt Kukk
Viljandi, 2010
Väljaandmist toetas Tarvastu Vallavalitsus

Nii nagu füüsiline kest vajab elamiseks

HINGE,

on hinge elushoiuks vaja

ARMASTUST.

Sestap ei tähendagi

hingamine alati elusolemist!

Sisu:

Ilusad muinasjutud

Aegade laul

Eraku sisemaailm

Suvevirv

Hingelinnud

Tuhalaane nostalgia

Hingedepäev

Kustunud täht

Sügismuusika

Vihur pillutab oksi

Hingeränd

Läbi ajavoolu

Lahkumine

Uks homsesse

Taaskohtumine

Erna Kupperkukk (kodanikunimega Erna Kukk) on sündinud Mulgimaal Tarvastus. Tema ema juured on Karksi ning isa omad Penuja-Tuhalaane kandis. Sestap pole ime, et ta kirjutab ka murdeluulet. Peale selle on ta teinud laule (nii sõnad kui viisi), mida ta loodab lähemal ajal samuti trükituna näha.

Luuletusi on ta kirjutanud juba V klassist alates, aga avaldatud on neid paarkümmend aastat. Eelnevalt on tema loominguga saanud tutvuda ajalehtede, almanahhide ning valimike «Valguseoks» kaudu.

Ta on lõpetanud Tartu meditsiinikooli ja töötanud Paistu haiglas ning Kärstna hooldekodus.

Erna on üles kasvatanud kolm tütart ja kaks poega. Ülo Alo Võsar ütleb Erna loomingu kohta, et Erna Kupperkuke luule on mitmekihiline, ulatudes isiklikest siseheitlustest inimeste kannatusteni. Ta oskab näha, mida paljud ei näe või ei taha näha.

(Eluloolised andmed võetud ajalehest Tarvastu Teataja nr. 7 (2007), lk. 1 ning Sakala on-line arhiivist)

Ülo Alo. Kus külas kõndis Koidula : Monika Järvekülje šaržid

Värsid Ülo Alo
Šaržid Monika Järvekülg
Ü. A. Võsar, 2010

"Kus külas kõndis Koidula..". Need on ju Koidula enda sõnad!

Pealegi päris hästi teda iseloomustavad, sest kuigi ta oli põhiliselt Vändra, Pärnu ja Tartuga elulooliselt seotud, on tema jalajälgi kõik Eesti külad täis, kaasa arvatud Viljandimaa omad. Nimetame siin vaid mõnda: vanaema kodukohta Pärassaaret, tädi talu Pärstis kauni järve kaldal, kus sugulasi elab tänaseni, Tarvastut ja Helmet.
Meie monumentaalseim poeet Betti Alver käis tihti külas oma tädil, kes elas Suislepa lähedal Voorus Alverite põliskodus. Debora Vaarandi jättis pärast sõda Viljandisse jälgi muu seas Viljandi Noorte Autorite Koondist juhtides... Jaan Taltsi võis siin näha tihti mitmesugustel "Jõu" katsumistel...

Friedrich Kuhlbars tuli Sangaste lähedalt Unikülast noore mehena Viljandisse ja jäi siia igavese uinumiseni. Aga tema luule pole uinunud tänini: see andis eestlastele võitlusvaimu isegi Vabadussõjas.
Viljandis on linna nime kandev poeet Villi Andi sama hästi kui unustatud. Aga tema sünnikohas, praeguses Õru vallas peetakse tema tähtpäevi meeles. Keda veel kui mitte Villi Andit tuleks Viljandisse pronksi valada!?
Ega Juhan Liivistki enam suurt kõnelda. Õnneks on tal siin oma tänav ja mälestustahvel kunagisel kodumajal, mälestussammast mitte.
Viljandimaalt võrsunud ja pikki aastaid pagulasena Torontos elanud (ja elav) kuulus dirigent Roman Toi on Viljandi linna aukodanik. Tema oli see, kes sõnas ja rahas toetas linna sümboli – vana veetorni – restaureerimist.
Kaheksakümnendate lõpul laulis „Ugala“ laval üle Eesti kokku tulnud huvilistele tollane vene dissidentlik bard Bulat Okudžava… Nii võikse nende jälgede otsimist Koidula vaimus jätkata. Ainult vähestel siin joonistatuist-värsistatuist pole otseseid sidemeid selle raamatu autorite sünnilinnaga. Aga kaudseid on kõigil. „Vanemuise“ balleti looja Ida Urbeli radadel jätkas niisama edukalt kui rajaja Ülo Vilimaa…

Ülo Alo Võsar
lk. 2

Ülo Alo Võsar on sündinud 1942 Viljandis. Alustas satiiriliste värssidega, kuid läks peagi üle lüürikale. Teda on avaldatud omal ajal "Pikriski". Epigramme ja epigrammilaadseid luuletusi on pidevalt hiljemgi kirjutanud. Temalt on ilmunud kümme luuletuskogu, kusjuures kolmes on ka mälestusi.

Monika Järvekülg (Liiv-Hendrichson) on sündinud 1948 Viljandis kuulsa matemaatiku Boris Hendrichsoni perekonnas. Tema ema on Juhan Liivi vanema venna järglane. Sellest siis ka Monika huvi luule ja luuleraamatute illustreerimise vastu. Kümnete luulekogude kujundamise kõrval on ta alati ka karikatuure joonistanud ning avaldanud neid nii Viljandi kui pealinna perioodikas. Temalt on ilmunud karikatuurialbum "Naerata ometi". Šaže Monika Järvekülje sulest on avaldatud varem "Sakalas".

Mart Helme. Lembitu : Eestlaste kroonimata kuningas

Kunst, 2010

Kes oli tegelikult Lembitu, kelle nime me ju kõik teame?

Milline oli tema maailm, milline tema Eesti? Need ja paljud teised on küsimused, millele siin raamatus vastuseid otsitakse, vaadeldes uudse pilguga tollaseid poliitilisi olusid ning eestlaste keerulisi suhteid naaberhõimude ja -riikidega. Läbi tollaste sündmuste värske sõjaajaloolise analüüsi püüame välja selgitada, millised võisid olla Lembitu poliitilised eesmärgid, kuidas õnnestus tal saavutada nii oluline positsioon eestlaste malevate eesotsas, kuidas koguda Madisepäeva lahingusse üle terve Eesti kuus tuhat meest. Siiski jääb vastuseta hulk küsimusi: Lembitu langemise täpsemad asjaolud, tema maharaiutud pea asukoht, tema võimalik saatus parema ajaloolise õnne korral... Kas Lembitust oleks võinud saada Eesti kuningriigi rajaja ning kuningas?

Kas Lembitu juhtimisel oleks eestlastele osaks saanud parem ja suurem ajalugu?

Loe ka:
Mihkel Mäesalu, Lembitu biograafia (Sirp nr 42, 12.11.2010)
Viimasel ajal on Eestis väga populaarne biograafiate ja elulugude lugemine. Nüüd on meil lõpuks ilmunud raamat ka kõige kuulsamast muinaseestlasest Lembitust. Katse kirjutada Lembitu biograafia on igal juhul tervitatav, kuid ka äärmiselt problemaatiline. Seda peamiselt seetõttu, et informatsioon, mida me tema kohta omame, on väga kasin. Ometigi pole Mart Helme lasknud end sellest heidutada ning on lünkade täitmiseks mananud lugeja silmade ette pildi tolleaegsete eestlaste ühiskonnast ja tollasest rahvusvahelisest poliitilisest situatsioonist, eesmärgiga luua kontekst Lembitu isiku ja tema tegevuse selgitamiseks. Lisaks otsib autor vastust ka küsimusele, miks eestlased kristianiseerimissõdades alla jäid. Loe edasi

Märt Lond. Curriculum vitae

Toimetanud ja kujundanud Ülo Alo Võsar
Viljandi : M. Lond, 2010

Märt Londi elulooraamat

Loe ka:
Vilve Torn "Sisukas elu tagasihoidliku kaane taga"
Sattusin hiljuti lugema Abja-Paluojal pensionipõlve pidava Märt Londi (snd 1930) elulooraamatut „Curriculum vitae”. Tagasihoidliku kujundusega pehmekaaneline raamat ei trooni suurte raamatupoodide avalettidel, kuigi võiks – tegemist on lihtsa eesti mehe tagasivaatega oma elule, ja see elu on olnud huvitav
Loe edasi Eesti Päevaleht

Aare Pilv. Ramadaan

Tuum, 2010 «Ramadaan» on Itaalia reisikiri ja on loodud tänu autori viibimisele Mazzano loomemajas. Samas on raamat segu autobiograafilisest päevikust, Itaalia vaatamisväärsuste tutvustamisest, reisisündmuste detailsest eritlusest, luulekatketest, mõtisklustest erinevate teemade üle ning jääb niimoodi žanriliselt erinevatel piiridel mängijaks. Tegemist on luuletajast autori väga poeetiliselt ja väga täpselt kirjutatud tekstiga. Aare Pilve raamatut võib näha kuulumas ka eesti kirjandusloo Itaalia reisikirjade üldisesse rivisse, asetudes niimoodi Friedebert Tuglase, Karl Ristikivi, Aimeé Beekmani jt kirjanduslike reisikirjade kõrvale. Suhet traditsiooniga rõhutavad läbi teksti korduvad tsitaadid eelnimetatud teostest. 

Loe veel: 

Berk Vaher "Aken orgu, teler itta" 

Aare Pilve „Ramadaan” on kõige huvitavamat tüüpi raamat: vaheldumisi on „selge” ja „segane”, kuni „selge” pole enam üheselt „selge” ja „segane” pole nii „segane”. Loe edasi Sirp 

Mari Peegeli intervjuud Aare Pilvega "Kirjutasin Ramadaani valmis oma peasiseses Itaalias" Päevikut, reisikirja, analüüsi ja luulet miksiv Aare Pilve „Ramadaan” kirjeldab elegantselt ja tabavalt õhtumaise kultuuri hälli Itaaliat 21. sajandi hakul. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Janika Kronberg "Nädala raamat: Ramadaan Roomas" 

Luuletaja ja kirjandusteadlane Aare Pilv astub oma esimese proosaraamatuga jõuliselt eesti kirjanduse Rooma-reisijate hulka. Meenutagem näiteks Ants Laikmaa ja nooreestlase Tuglase avastusretki või hilisemast Ristikivi reise ja “Rooma päevikut”. Pilve teejuhtideks on Eduard Bornhöhe ja baltisaksa teoloog Johannes Adam Frey – 19. sajandi lõpu kirjamehed. Ent nad ei kammitse 21. sajandi autori pilku. Loe edasi Ekspress.ee 

Kaarel Kressa "Passiivsuse kihi all ragiseb reflekteeriv masin : Pilve Itaalia-reisikirjas ei juhtu midagi põnevat" 

Sellest, mida autor saapamaal TEGI, saame teada vähe, sest Pilv ja tema kaaslane sõuavad lõunamaisest reaalsusest läbi nagu kummitused, enamasti lillegi liigutamata. Passiivsuse kihi all aga ragiseb lakkamatult jäädvustav ja reflekteeriv mehhanism. Loe edasi Eesti Päevaleht 

Marek Tamm "Reis Itaaliasse: uuest eesti proosast" 

Tänavune hea proosa-aasta paistab jätkuvat: siinsamas juba tutvustatud Lauri Sommeri, Maarja Kangro ja Lauri Pilteri juturaamatutele ilmus äsja täienduseks Aare Pilve “Ramadaan” – reisikiri Itaaliast. Esmalt põhiline, “Ramadaan” on väga hästi kirjutatud. Tõsi, mitte üdini isikupäraselt, sest minu jaoks kumas tekstist sageli läbi Kaplinski “Teekond Ayia Triadasse” ja “Kevad kahel rannikul”, kohati ka Õnnepalu “Flandria päevik”. Ent “Ramadaani” võlu peitub eeskätt kirjutaja pilgus. See on süütu, kuid tähelepanelik pilk. Loe edasi Varraku raamatublogi

Foto: Varrku raamatublogi

Sakala kalender 2011 : loomingulise kollektiivi Sakala Kalender väljaanne

Loominguline kollektiiv Sakala Kalender: Heiki Raudla, Ain Vislapuu, Jaak Pihlak, Marge Liivakivi, Olav Renno
Sakala Kalender, 2010

Äsja ilmunud 22. «Sakala Kalender» võtab luubi alla sellised Viljandimaaga seotud inimesed, kellest ajaloo annaalides tihti ei räägita. Kalendrit välja andva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et muu hulgas on juttu ehitusmeister Jaan Rotbergist, kes ehitas Viljandis ja selle ümbruses üle poolesaja maja. Pikem käsitlus on peaaegu 108-aastaseks elanud mehest Juhan Kallastest. Trükitud on ülevaade Ilmar Raua turniiridest ja lugu sellest, kuidas taassündis Seasaare teater. Samuti on juttu linnapea põgenemisest Saksamaale 1991. aastal. Lisaks leiab käsitlusi meedium Helmi Reisest, vapsidest Kihnu saarel ja paljust muust. Traditsiooniliselt on kalendris koha leidnud kalendaarium, tähtpäevade loend ja kultuurisündmuste kroonika.

(Allikas: «Sakala Kalender» keskendub isikutele .- Sakala (2010) 14. sept., lk. 3)

Olav Renno "Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet"
Veel enne sügisest pööripäeva jõudsid Põltsamaa trükkalid päevavalgele lasta järgmise, 2011. aasta «Sakala Kalendri». See on pärast 1991. aastat taas ilmuma hakanud kalendri 22. järjestikune köide. Vahepeal oli kunagine «Sakala Tähtraamat» pool sajandit varjusurmas olnud. Tema ilmumislugu küünib tagasi koguni 1879. aastasse, mil Schnakenburgi trükikoda andis Tartus välja «Sakala Kalendri». Järgmised tähtraamatud sellesama või lähedase tiitliga ilmusid üsna heitlikult: järgmise 62 aasta kestel kokku 28.

Tüse ja sisukas
Niisiis võime Sakala kalendrite praegust seeriat pidada üheks meie vabariigi stabiilsuse näitajaks. Kummatigi on tema trükiarv aasta-aastalt kahanenud, nii et paarikümne aasta taguse 30-tuhandelise tiraaži asemel läheb kalendreid seekord müüki umbes 35 korda vähem.

See tõik ei osata üldsegi, et Sakalamaa tähtraamatud oleksid jäänud sisutühjemaks kui näiteks tosina aasta eest ilmavalgust näinud üllitised — ka siinkohal ilmutab end kurikuulus masu. Aga täppest peaks see noorpõlvest välja jõudnud seeria küll kaugel olema! Aastate vältel põhjalikult uuenenud loomingulise kollektiivi esiritta on jäänud väga produktiivne ja sihikindel publitsist Heiki Raudla, kelle õlul lasub enamik tegemisi ja kes on olnud kalendriideede põhigeneraator.

Äsja lugejate lauale jõudnud kalendriköide on parasjagu tüse ja sisukas.Tavakohasele kalendaariumile, tähtpäevade loendile ja kultuurisündmuste
kroonikale järgnevad põhiliselt Viljandimaaga seotud kirjutised, nii enneolnud asjust kui praegustest päevaprobleemidest.

Saame pildi Viljandi kultuurimaja ajaloost, 19 aastat sisukalt tegutsenud Viljandi kunstisaali käekäigust, kuulsaima Viljandis sirgunud maletaja Ilmar Raua ja legendaarse fotomeistri Endel Veliste elukäigust, Viljandi muuseumi meestenäitusest ja muudestki kultuuriilmingutest.

Ajaloolainetel saame tuttavaks järjekordse pühakoja, Penuja Kõikide Pühakute kirikuga, Sakalamaa hobupostijaamade ja 150 aasta taguse postikorraldusega ning ühega Eestimaa kunagistest vähestest pagenduskohtadest, Kihnu saarega ja sinna välja saadetud mitut plaani tegelinskitega. Huvipakkuv on Viljandi autobaasi üle 60 aasta kestnud tegevus.

Õpetlik ja optimistlik
Leiame põnevaid isikulugusid. Viljandis on Eesti kõigi aegade vanimaks, 107-aastaseks meheks elanud Juhan Kallaste. Siin on oma taieseid loonud kunstnik Helmi Reise ning hulga hoonete püstitamisel toimetanud ehitusmeister Jaan Rotberg. On pajatatud ka karikaturist Olav Nõmme, baltisakslannast filantroobi Inge von Minckwitzi ja mitme teise Viljandiga seotud inimese elust.

Mõndagi õpetlikku ja optimistlikku leidub intervjuudes ettevõtja Imre Michalsky ja
põllumajandusminister Helir- Valdor Seedriga. Esimene soovitab uut ettevõtet alustada enne masu lõppu, sest see on pannud inimesi nuputama ja rohkem tegutsema. Helir-Valdor Seeder aga jagab muljeid ja mõtteid Valgevenest. Need polegi nii pessimistlikud, kui võinuks arvata.

Saame teada, miks ja kuidas pages pöördeaastal 1991 Saksamaale tollane linnapea Ahto Ani. Räägitakse lahti, mis on kinesioloogia ja kuidas iidsest ajast Hiinas arendatud võtetega saab abi mitme ihuhäda puhul, ka eneseravi korras.

Uus kalender edastab traditsiooniliselt mõtteteri, mis sobivad nii seletuseks kui lohutuseks paljude eluseikade juures. Kümmekond läbimõtlemist väärivat pala seisab pealkirja «Kuldsed lood» all. Omapärased kihlveod panevad lugeja pisut muigama nagu ka neile järgnev rubriik «Mõndasugust». Siit ja sealt nopitud piibulood on võib-olla tõesti aset leidnud.

Nii et päris suur hulk teavet ja aimet, ajalugu, pajatusi ja huumoritki on saanud kalendrikaante vahele. «Sakala Kalendreid» on raamatusõbra riiulile kogunenud nüüd juba poolteise vaksa jagu ja mõndagi huvitavat leidub selle varasemates aastakäikudes.
(Allikas: Renno, Olav. Sakalamaa uus tähtraamat pakub teavet ja aimet /
Olav Renno. - Sakala (2010) 22. sept., lk. 9)

Jaak Pihlak. Karutapjad ja Vabaduse Risti vennad

Viljandi Muuseum, 2010

Käesolev monograafia annab ülevaate Läti Karutapja ordeni ja Eesti vabaduse Risti ajaloost ning kasutamisest. Tegemist oli iseseisvunud vabariikide esimeste teenetemärkidega, mida annetasid mõlemad riigid Vabadussõjas aastatel 1918–1920 vastastikku osutatud teenete eest.

Raamatu mahukama osa moodustavad ordeni pälvinud isikute ülevaatlikud elulood. Karutapja orden annetati 142 Eesti sõjaväelasele ning Vabaduse Risti sai 50 tsiviilisikut ja sõjamehest Läti kodanikku. Teos on rohkesti illustreertitud teemakohaste fotodega. Lisatud on kronoloogiline loend mõlema riigi teenetemärkide annetamise kohta ning läti-ja ingliskeelne lühikokkuvõte.

Arvustused:

Haav, Margus. Raamat täidab lünka / Margus Haav . - Sakala (2010) 22. juuni, lk. 1

Renno, Olav. Relvavendlusest sündinud vabadus / Olav Renno . - Sakala (2010) 10. juuli, lk. 5

Pajur, Ago, 1962-
Kui eestlased tapsid Lätis karusid / Ago Pajur .- Akadeemia, ISSN 0235-07771. (2010) ak. 22, nr. 10, lk. 1894-1899.

Hans Hinrikson : Statsionen eines Künstlerlebens

Irdlisa eesti keeles: Hans Hinrikson : Ühe kunstniku elust - rändamisaastad ja peatused
Heinz Hinrikson-Wepfer
Winterthur, 2009
Tõlkinud Nora Glass

Hans Hinriksoni elu algas Lõuna Eestis, Uue-Võidu vallale (märkus: raamatus trükitud maakonnale) kuuluvas Pingo talus. [lk. 7/8]

Hans Hinrikson, 1873-1913, on jätnud oma lühikese elu jooksul meile erinevad jäljed. [..] Hans Hinriksoni maalid on tema eluajal korduvalt positiivset arvustust leidnud nii näitustel kui ka ajakirjade kommentaarides. Vaatamata sellele ei leia kunstniku nime üheski vastavas käsiraamatus saksa keeles. Kusntniku kodumaal, Eestis, tuntakse teda sellegipooelst. Ühes erialaraamatus, mis uurib eesti kunsti kuni 1920 aastani, on temast mitmeid kordi juttu olnud. Ühes ajakirjas on juttu Hans Hinriksonist, kui "Eestile kadumaläinud kunstnikust". [lk.5]

Rein Aunistu. Rebase rada

2010

See maailm tutvustas end mulle esimest korda pool sajandit tagasi - 10.07.1959, Tallinnas.

Õppisin Tallinna 46. Keskkoolis ja hiljem Tallinna 2. Tehnikakoolis. Olen töötanud trükikojas "Punane Täht", Tallinna Paberivabrikus ja veel mõnes ettevõttes erinevatel ametikohtadel. Nüüdsels olen elanud Viljandimaal juba üle kümne aasta oma KODUS.

Armastan Looja loodu(s)t igas tema iluhetkes.
Armastan kunsti, luulet ja luuletada.

Armastan, Luuletan.
See on minu tee.
See on rebase rada.

Jaak Kõdar. Madallend üle maakera

Fotod: Kristjan-Jaak Tammsaar
Steamark, 2010

Kui ma poleks elus õppinud mäeasjandust, iga päev lõhanud sada kilo ammoniiti, poleks kõrvale hiilinud Vene sõjaväest, õppinud mehhaanikainseneriks, töötanud tehases meistrina, konstruktorina, toimetanud TPI ajalehte, olnud TV uudistereporter ja kommentaator, SKTB Desintegraatori juhtiv töötaja, süüdimõistetu ja süütuskmõistetu, masinaosade eskportija ja puidutöömasinate importija, turu liider, kui ma poleks taastanud oma põliskodu, kui ma poleks seal ehitanud, kaevanud, rajanud näitelava ja luuleküüni, olnud talu peremees, oleks kogu elu kirjutanud üknes luuletusi ja jutukesi, siis oleksin täna ainult poeet, sest muud poleks mu kohta kellelgi midagi öelda.

Armas Maakera!
Sinu mahakandmise akt
oli inimese halb nali.
Sa oled ainus ja kordumatu.
Sa suutsid kivist,
veest ja päikesekiirtest
ning kes teab veel millest,
teha minusuguse kordumatu olendi.
Palun, lepime ära.
Olen nõus kõigega.
Kui saaks veel natuke olla!
Palun, ära korda minu rumalat nalja.
Palun!

Sinu inimene.

****

Päev-päevalt,
samm-sammult,
tõde-tõelt,
läbi rakkude galaktika,
mööda närvide internetti,
hääle ja mõistuse e-maili
saab valmis inimene.

Viljandimaa mõisad

Koostanud Valdo Praust
Sari Väike mõisaraamat
Tänapäev, 2010


Ligi 60 Viljandimaa mõisa kirjeldused koos põhjaliku ajalooülevaate ning vanade fotodega on kokku pannud mõisauurija Valdo Praust, kes on ka sama seeria kuue varasema raamatu –“Pärnumaa mõisad” “Läänemaa mõisad“ “Tartumaa mõisad“ jt – autor.

Esmapilgul ei üllata Viljandimaa mõisad millegi erilisega, neid on lihtsatest hoonetest suursuguste lossideni nagu mujal Eestis. Kuid Viljandimaa mõisatele lisavad omapära arvukad 20. sajandi alguse juugend- ja heimantstiilis hooned. Seal asuvad Eesti selle stiili vaieldamatud tipud Taagepera, Väikemõisa ja Holdre, lisaks veel Peetrimõisa. Ka Eesti üks luksulikum Inglise stiilis mõisahoone - 20. sajandi alguse püstitatud Olustvere - asub Viljandimaal.

Viljandimaa mõisaid iseloomustab ka eraldi seisvate mõisakalmistute rohkus: neid on arvukamalt kui kusagil mujal. Nii mitmeltki mõisakalmistult leiab pilkupüüdvaid matusekabeleid, näiteks Tarvastu ja Jõgeveste klassitsistlikud kabelid kuuluvad vaieldamatult oma stiili tippude hulka. Mausoleumiks kutsutavale Jõgeveste matusekabelile annab kuulsust lisaks ta ajalugu - sinna on maetud kunagine Vene vägede ülemjuhataja Michael Andreas Barclay de Tolly. (lk. 5)

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Mehis Heinsaar

Sügaval elu hämaras

VERB, 2009
Sügaval elu hämaras varjub Mehis Heinsaare aastaid hoolikalt arendatud poeetiline geenius tubade alal, millel pole uksi. See on maagiline maailm, mis ühendab aegu ja ruume, siin- ja sealpoolsust – uus lehekülg eesti luules.


SÜGAVAL ELU HÄMARAS

Olen tunglemas
kummalise, saagiahne kalana
piki hilise nooruse ahtaksjäänd jõge
keskea sügavasse järve.

Jõuan kohale enne lõunat
ja sukeldun välkkiirelt
osjade, tõlkjate vahele -
vesi võngub mu kohal
kui pelglikult kalda all varjun.

Läbi veepinna kumendab rohekas taevas,
puude õõtsuvad tüved ja kõrkjad
ning veel mingi peibutav sädelus -
läbi mille näen laskumas
rammusa vaglaga konksu.

Sukeldun põhja.
Olen nüüd suurem ja aeglasem,
valvsam ja targem
kui varem.

Uimed liiguvad tasa,
kui mu pilk puurib siinsete
süvavee-aastate kollakat hämarust
pelglikult, vaagivalt –

selles sogases maailmas
on ohte ja endeid, pinnavee avarust,
mudaseid soppe ja õõnsusi -
mitmeid õdesid-vendi välgatab mööda
kes maitsevad mulle -
ja neidki kellele mina...

Tundub sügav ja sume
see pikkade aastate asum
ning küllap siin hää juba on -
kui mu pungsilmses peas
vaid ei kummitaks umbjärvne küsimus -
kas leidub siin hämaras ilmas ka oja
mis voolab siit edasi?
lk. 104-105

Raamatuarvustused:
Aivar Kull. Jutuvestja päästis valla oma luulesooneTartu Postimees (8.12.2009)
Seni lühijuttude ja romaaniga tunnustust võitnud Mehis Heinsaar on nüüd kogunud ühtede kaante vahele oma luuletused, mida ta on kirjutanud 16 aasta jooksul. Loe edasi
Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis 1. 03.2010
Vahel juhtub, et ei taha loetu kohta midagi kirjutada, arvata või kinnitada. Soovid hoida elamuse ainult iseendale, sest õigeid sõnu leidmata võib kaotsi minna avastatu võlu ja maagia. Olen seda kogenud näiteks Mari Vallisoo ja Doris Kareva tekstide puhul, ja nüüd ka sootu nooremast põlvkonnast kirjaniku Mehis Heinsaare kogu lugedes. Loe edasi

Veiko Märka. Härra Mehise kroonikadEesti Ekspress (26.03.2010)
Kirjanik Mehis Heinsaar (36) on pealtnäha konfliktivaba persoon. Ta meeldib žüriidele – on võitnud kolm Tuglase novelliauhinda (rohkem on vaid Jaan Krossil ja Mats Traadil). Ta meeldib lugejaile. Ta meeldib ka vastassoo esindajaile – ilmselt oma ujeduse ja rahu tõttu. Loe edasi

Marek Tamm. Luules annab teatud määral tooni päevikulikkus
Postimees (7.03.2010)
Marek Tamm, Luule Epner, Maarja Kangro, Kajar Pruul ja Ülo Tuulik valisid luule aastaauhindadele kandideerima kuus luulekogu. Loe edasi

Lauri Sommer. Kolm yksiklast

Menu, 2010
Seto külaravitseja Darja Kõvõrmägi, varalahkunud trubaduur Nick Drake ja vaimuvägilane Uku Masing. Igaüks omal moel eraklik hing, kes unistab ja otsib, leiab ja kaotab. “Kolm yksiklast” on luuletajana tuntud Lauri Sommeri esimene proosaraamat. Oleks vähe öelda, et see sisaldab hästi jutustatud lugusid. Need on haruldase tunnetusvõimega n ä i d a t u d elud – lugeja kaob iseenesest kolme hinge sisse ning on sealt välja tulles kujutatavatega nagu isiklikult kohtunud.

Kuhu unistused meid viivad? Milline on suurim lähedus ja eraldatus? Kas inimese elu määravad aeg ja tavad või miski muu? Hetked ja lood sulavad nende kysimustega tegelevaks kolmainsuseks. Head rändamist.

Raamatuarvustused:

Tiina Sarv. Kolm üksiklast poevad lugeja hinge

artikkel ajalehes "Sakala" (26. juuni 2010)

„Kolm yksiklast“ on aga raamat, mis tõstab Lauri Sommeri tippude hulka, isegi kui ta enam midagi erilist ei kirjuta. Nii rikka keele, võimsa sisendusjõuga („Annis“ oli kohti, mida lugedes meenusid Marquez ja Rushdie) ning haaravaid teoseid ilmub eesti autoritelt väga harva. Lisaks kirjutamisandele on Sommeril väga tugev empaatiavõime, Sest palja meisterlikkusega selliseid asju ei loo. Või on tal hoopiski Esiemalt Darjalt päritud erilise nägemise võime? Edasi loe siit

Toomas Vint. Valus raamat

Toomas Vint blog (märts 2010)

Kõigepealt kuulake „itku vanaisa matustel“, mis saadaval KAGO kodulehel, alles seejärel asuge lugema ja te rändate Setomaale, kus jälgite isepäise ravitseja Darja elukäike, mis mitut puhku käivad vastu küla enese käimistele. Misjärel pidage pausi ja kuulake Nick Drake’i laule, et uue tundega rännata sitaste seitsmekümnendate Inglismaale. Edasi loe siit

Jan Kaus. Voolavus ja ekstaas

Sirp (26.02.2010)

Lauri Sommeri vaimsuse ja üleloomulikkuse taju tõttu paistab olemasolev voolava ühtsusena. Edasi loe siit

Auri Jürna. Lugu üksildusest ja armastusest

Eesti Päevaleht (12.02.2010)

Luuletaja-muusiku Lauri Sommeri esimene proosateos „Kolm yksiklast” on väike, kolme looga raamat või täpsemalt – nagu autor kaanel tutvustab – kolmainsuseks sulanud hetked ja lood. See on omamoodi tsükkel, variatsioonid üksilduse, läheduse- ja õndsuseotsingu teemadel. Kolm ajalis-kultuuriliselt kauget inimest, eri päritolu ja probleemidega, keda ühendavad müstiline, tunnetamatu, argisusest suurem teravnenud taju ja painav sisemine üksildus. Edasi loe siit

Tõnu Õnnepalu. Uus tase uues dokumentaalproosas

Varraku raamatublogis 4. veebruar 2010

Kui luuletaja tuleb proosasse, toob ta ikka midagi sealt – luulest – endaga kaasa. Vahel on seda proosa jaoks liiga palju ja “poeetiline proosa” tähendab sel juhul midagi loetamatut. Vahel on seda liiga vähe, et kompenseerida loojutustamisoskuse puudujääke. Ja vahel on just parasjagu. Edasi loe siit

Viljandimaa põhikoolide ja gümnaasiumide lõpetajate kogumik : "Sakala" kaasväljaanne

Sakala Kirjastus, 2010

Kogumik on pühendatud kõigile neile, kes olid 2010. aasta kevadel lõpetamas Viljandimaa põhikooli või gümnaasiumi. Kogumikus on ilmutatud koolilaste omalooming ning informatsiooni erinevate edasiõppimise võimaluste kohta.

Mulgimaa turism

MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut, 2010

Teatmiku ja veebiraamatu kokkupanemisel osalesid Aksel Tiideberg, Kalle Gaston, Piret Kask, Kristel Habakukk ja Alli Laande

Kaardid trükistesse ja veebiraamatusse pani kokku AS REGIO.

Projekti rahastas Leader meetme raames MTÜ Mulgimaa Arenduskoda ja MTÜ Mulgi Kultuuri Instituut.

Mulgimaaks nimetatud piirkond oli XIX sajandi lõpuni mulgi keele alusel selgelt eristatav etnograafiline ja lingvistiline ala, Muinas-Sakala maakonna järeltulija. Selle kunagine sõjakas elanikkond sai ülemöödunud sajandil teise hingamise. Selle põhjus on rahva jõukus.

Tänapäeval märgistab ja määrab Mulgimaa viit kihelkonda (Halliste, Helme, Karksi, Paistu ja Tarvastu) paraku vaid teatud rahvarõivaste tüüp ja vanemate inimeste seas ka mulgi ehk Lõuna-Eesti keele läänemurde leviala.

Erinevalt paljude inimeste eksiarvamusest ei ole praegune Viljandimaa Mulgimaa. Viljandimaalased väljaspool viit kihelkonda pole mulgid ning Mulgimaa pealinn ei ole Viljandi, pigem on seda Abja-Paluoja.

Projekti käigus pandi kokku kultuurilooline kogumik Mulgimaa vaatamisväärsustest, tuntud inimestest ja olulistest faktidest. Sellest kogumikust kasvas välja kompaktne, lühendatud turismiteatmik, mida hea reisil kasutada.

Palju põhjalikum, inforikkam ning pidevalt täienev on allpool viidatud veebilehekülg, kus huvilised saavad tutvuda Mulgimaaga ning mulgimaalased enda teadmisi täiendada. Siia lehele saab pidevalt midagi juurde lisada ja vananenud infot eemaldada. Esialgu ongi see veebiraamat testimiseks, kõik ettepanekud on teretulnud aadressil turism@mulgikultuur.ee

Teaviku koduleht SIIT

Ülo Mallene. Viljandi Tarbijate Ühistu 100

Toimetaja Heiki Raudla
Keeletoimetaja Alli Lunter
Viljandi, 2010

Juubelikogumik

Viljandimaa kirjasõnas 2009: Edmund Valtmani nimeline IX Viljandi karikatuurivõistlus : [brožüür parimatest töödest]

Seekordse võistluse teema oli "Meeletu sõnatukstegev maailm". Kokku saatsid karikatuure 23 autorit ja pilte oli ligi 100.

Edmund Valtmani IX karikatuurivõistluse võitjad:I peapreemia: Hiie Ivanova (illustreeriv pilt*)
II peapreemia: Marko Pikkat
III peapreemia: Tarmo Vaarmets
I eripreemia: Heiki Maiberg
II eripreemia: Antu Ott
III eripreemia: Aare Martinson
I ergutuspreemia: Urmas Nemvalts
II ergutuspreemia: Hugo Hiibus
III ergutuspreemia: Kaljo Apri

Žürii: humorist Jüri Paet, karikaturist Viljar Ansko, ettevõtja Matti Looga, karikaturist Heiki Raudla, kunstnik Lembit Küüts.

Võistluse korraldajad: Teet Lindma, MTÜ Viljandi Kunstiklubi president, Viljandi kultuurimaja.

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Erna Kupperkukk. Sütelkõnd : teine kogu värsse

Illustreerinud Monika Järvekülg
Kujundanud ja toimetanud Ülo Alo Võsar
Küljendanud Piret Holtsmann
Viljandi, 2009

Põletage mind nagu ketserit,

aga mitte elusalt.

Igaüks, kelle tundekeeled nende salmide puudutust tajuvad, võib end minu inspiratsiooniallikaks pidada.

Kvaliteediõpetus

Koostanud Andres Jagomägi
Tallinna Tehnikakõrgkool, 2009
Teine, parandatud ja täiendatud trükk.

Kvaliteediõpetuse loengukonspekt on mõeldud Tallinna Tehnikakõrgkooli üliõpilastele eesmärgiga anda ettekujutus kõikvõimsatest mõistetest

Sisu lühidalt:
- Standard
- Kvaliteedisüsteemi hindamine
- Kvaliteedimudelid
- Kvaliteedi- ja keskkonnajuhtimine organistatsioonis
- Juhtkonna kohustused
- Kvaliteedijuhtimise süsteemi loomine organisatsioonis
- Ressursside juhtimine
- Tooteteostus
- Mõõtmine, analüüs ja parendamine
- Keskkonnajuhtimine
- Kvaliteedi juhtimise ja tagamise parendamise võtted

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Ilukirjanduslikud kogumikud

Tiit Aleksejev, Epp Annus, Luule Epner, Alo Joosepson, Tiina Kirss, Janika Kronberg, Lauri Sommer, Berk Vaher ja Aimar Ventsel
Retked avarilmas : Mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust

Kirjanik Nikolai Baturinit on aastakümnete jooksul ülistatud ja võõristatud, peetud nii väärtkirjanduse üheks viimaseks rüütliks Eestis kui ka siinse ilmanuka jaoks liigagi suuresõnaliseks autoriks. Vähesed söandavad ta loomingut arvustada ja nii mõnigi, kes söandab, jääb ülesandele alla. Ometi on Baturini teosed hakanud paljudesse hingedesse – uue aastatuhande hakul ei ole ta vanamoodi maailmu maha vaikitud, vaid neid vaetakse ikka ja jälle. Vaeti ka 26. augustil 2006. aastal Tartu Kirjanduse Majas, tähistamaks Nikolai Baturini 70. sünnipäeva.

Kogumik neist ettekannetest on küpsenud aegamööda nagu küpsevad ka Baturini romaanid, näidendid ja luule. Kõnekoosolekust on tänaseks möödas üle kolme aasta; ometi on need tõdemused vajalikud täna ja hommegi, et mõista ühe suurima eesti kirjaniku elu- ja kunstitõdesid – et aidata neil jõuda sellesse lugejate avarilma, mida Baturin ammugi väärib.

Kalmetu luulepäev 2008
Kalmetu
Kalmetu Luulepäev on Viljandi maakonna üritus, kus 5. –9. klassi õpilased kohtuvad luuletajatega ja kirjutavad ise luuletusi. Nendest valmib luulekogu, mille saab kingituseks iga kirjutaja, kelle luuletus on luulekogus ja tema eesti keele õpetaja. Üritus kannab V. Luige nime ja sellega viiakse õpilasteni teave, et Kalmetu Põhikoolis on õppinud luuletaja Viivi Luik.

Mehed ei nuta : Kirjandusfestivali Prima Vista kirjanikeränd` 2009. 65/100

Loe ka postitust Mehed ei nuta : Kirjandusfestivali Prima Vista kirjanikeränd` 2009. 65/100

Meie mõtted : Viljandimaa õpilaste omalooming 2006-2008
Viljandi Linnaraamatukogu
Viljandi Linnaraamatukogu eestvedamisel on toimunud mitmeid projekte, millega on püütud väärtustada eesti keelt ja kirjandust, tutvustada kodukandi kirjanikke, arendada loovust ning lähendada koolinoori ning noori autoreid omavahel. Idee tähistada Viljandimaalt pärit kirjanike Minni Nurme ja Salme Ekbaumi sünniaastapäevi koolinoorte omaloominguga sai alguse kirjanike sugulastelt.

Igal sügisel kutsub linnaraamatukogu gümnaasiumiealisi noori üles omaloomingut kirjutama, 2009. aastal juba kolmeteistkümnendat korda. Emakeele õpetajate soovil hakati auhinnatud töid avaldama kogumikus „Meie mõtted“. Esimene kogumik koostati C. R. Jakobsoni nim. gümnaasiumis, järgnevad aga Viljandi Linnaraamatukogu üldlugemissaali töötajate eestvõttel. Kogumikku avaldatakse iga kolme aasta tagant.

Käesolev kogumik on järjekorralt neljas ning selle kujunduses on kasutatud Eve Tihase ja Jaanika Hundi joonistusi. Kogumiku toimetas Veronika Raudsepp Linnupuu.

Loe 2009. aasta võistluse võidutöid siit

Tartu rahutused : Valik jutte
Koostanud ja toimetanud Berk Vaher
Petrone Print
Tartu on väike puust linn. Tartu ei ole väike puust linn. Kas Tartu on üldse üks linn? Kas need, kes siin on, elavad siis ühes ja samas linnas? Kas tudeng ja prükkar elavad ühises Tartus? Kas need, kes Tartusse satuvad, on siis selles linnas, milles tartlased elavad – või millises neist?

Kas linna piiresse jõudnu ikka üldse jõuabki Tartusse või peab ta tõttama ühekorraga kõigile tänavatele, et Tartusse jõuda? Peab ta hakkama rottmehi ja deemoneid nägema, et Tartusse jõuda? Või piisab siin lapse saamisest?

Ehk muutubki Tartu tegelikkuseks vaid siis, kui sellesse saabutakse või sellest lahkutakse? Aga ikkagi – kas pabinas abiturient jõuab sellessesamasse Tartusse, millesse pageb redutama pronksiöö noakangelane? Kas Tartu sünnib musta lennukiga lahkumisest või Tartu surma eest põgenemisest? Nendes, kes taipavad, et ei saagi lahkuda ega põgeneda?

Kas Michael Jacksonil ja Marju Lauristinil on/oli seesama Tartu? Sest miks ei võinuks ka Michael Jacksonil oma Tartu olla. Sellest raamatust selgub, et oligi. See on üks väheseid asju, mis sellest raamatust selgub. Kõik muu läheb üha segasemaks. Tartu tekitab rahutust. Ja rahutusi.

Tartut ja iseennast otsivad raamatus: Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Dagmar Lamp, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

Valguseoks : Viljandimaa luuleklubi valimik XToimetanud Ülo Alo Võsar

Kujundanud Hilve Koidla
Küljendanud Piret HoltsmannViljandimaa Luuleklubi

Viljandi, 2009

Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuurkapitali Viljandimaa Ekspertgrupp; Abja, Kolga-Jaani, Tarvastu ja Viiratsi Vallavalitsus; OÜ Sallasto, Sirje Raotma, Väino Luik

Autorid: Veronika Ariva, Rein Aunistu, Vaike Birk, Hilda Kaljula, Mari Karilaid, Lev Konovalov, Maie Lond, Tiiu Luht, Reet Oidermaa, Heinrich Oja, Antu Ott, Maie Perve, Reet Post, Peeter Raotma, Jüri Tamtik, Aadu Tomson

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Nikolai Baturin

Delfiinide tee : Romantiline histooriaEesti Raamat
Kusagil soojal üksildasel ookeanirannal kõrgub kummaline ehitis, mis on tekkinud ookeanivärina tagajärjel üksteise otsa kuhjunud laevavrakkidest. Sel kummalisel moodustisel on siiski ka oma väike elanikkond, koosnedes üksildunud inimestest, igal oma lugu. Ühel päeval saabub sealt suunast, kust ei tulda, uus asukas; selgub, too naine on väljunud… merest. See on romaan ühest võimalikust maailmast, kus valitseb omapärane kooskõla, see on jutustus kohusest ja kaastundest, armastusest ja kurbusest, inimestest ja delfiinidest.

Noor jää
Eesti Raamat

Lugeja leiab siin ühe noore perekonna ootamatu purunemise loo. Ent triviaalsest armastuskolmnurgast enam huvitab autorit inimsuhete keerulisus, elu ja armastuse ning egoismi süvahoovused. Romaani võib pidada oma juurte, eestimaise kohatruuduse, iseendaks jäämise looks. Kui sellele lisada romaanitegelasi aeg-ajalt häiriv, peaaegu kuulmatu taevaalune müra, siis tõdeme koos autoriga, et inimeste maailmas on peaaegu alati midagi korrast ära.

Sodiaak : luulekogumik CD-lKoostanud Reet Post
Muusika Jan Viileberg
Loevad Indrek Sammul ja Karmela Tennemaa
Luulepõimikus kasutatud Nikolai Batuurini luule kõrval ka Urmas Sisaski, Tõnis Kaumani ja Timo Steineri tekste

CD väljaandmist toetasid Eesti Kultuurkapital, Viljandi Muusikakool, Viljandimaa Omavalitsuste Liit, Viljandi Linnavalitsus ja Viljandi Linnaraamatukogu

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Sirje Kiin "Marie Under"

Sirje Kiin (Sirje Ruutsoo; sündinud 23. augustil 1949 Viljandis) on eesti kirjandusteadlane, kirjanik, ajakirjanik ja tõlkija. Kriitiku ja kirjandusteadlasena on ta keskendunud eesti luulele.

Sirje Kiin kirjutas Viljandi raamatukogule kingitud eksemplari pühenduse.
foto: Tiina Sarv

Marie UnderTänapäev

Sirje Kiini uurimusliku biograafia eesmärk on anda eesti rahva ühest mõjuvõimsamast luuletajast Marie Underist nii terviklik ülevaade kui võimalik, kirjeldades ja analüüsides tema lapsepõlve ja vaimset kujunemisteed, suhteid sugulaste, sõprade ja armsamatega, tema luuleloomingu aluseid, muutumist ja vastuvõttu nii ta kaasajal kui ka hiljem, nii kodu- kui ka välismaal. Portreteeritava isiku kaudu avaneb ühtlasi kogu eesti rahva 20. sajandi emotsionaalselt kaasahaarav ajalugu. Raamat on illustreeritud mitmesaja pildiga.

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Jaan Lattik

Meie noored
Valimik raamatutest Meie noored, Mets ja Minu kodu
Canopus

Karula valla talurentniku kirikuõpetajast, riigitegelasest ja kirjanikust poeg Jaan Lattik (3.11.1878 - 27.06.1967) jutustab selles raamatus lugusid elust 19.-20. sajandi vahetuse Karula kihelkonnas. Need lood kõnelevad kehvast, kuid nii laste kui täiskasvanute poolt palavalt armastatud kodust, tollest kaugest ajast, kui väikesel Jaanil ja tema sõpradel veel püksa ei olnud ning edimädsest armastusest... Tänastele rändajatele juhatab Karule kiriku juurde teed kivisse raiutud karjapoisike Mäksite (Mägiste) talu teeotsas.

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Nirti

Nirti (õieti Triin Põldra; sündinud 28. veebruaril 1988) on eesti noorkirjanik ja blogija. Trükis on avaldatud üks romaan, kaks juttu ja raamatuarvustusi.

Ja anna meile andeks meie võlad...
Petrone Print
Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.

Loe ka postitust Ja anna meile andeks meie võlad... 

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Birk Rohelend

Õige nimega Hele-Riin Moon
Sündinud Viljandis 17. aprillil 1981. aastal. Eesti kirjanik.

On õppinud ja 1999. aastal lõpetanud Viljandi C.R. Jakobsoni Gümnaasiumi. Ülikooliaastatel, õppides geenitehnoloogiat, füsioteraapiat ja kommunikatsiooni, elas Birk Tartus, nüüd on Tallinnas.

Ta on üks kirjastuses Tänapäev välja antud noorsooromaani sarjade (2007 ja 2009) autoritest. Alates 2008. aasta sügisest kirjandusrühmituse Purpurmust org liige.

Originaalfoto autor Rita Martinson

Loe veel noore kirjaniku kohta siit

Alexander ja Belle : Ballaad
Tammerraamat

Ja olen liigselt armastanud üht.
Te andestage mulle,
et jätan teile tühjad pihud,
kust kare õnn on välja libisenud...
Ja jätan teile selged silmad,
mis näinud tõde liiga alasti.

Raamat on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna.

Enesetapjad
Raamat sarjast Tänapäeva noorsooromaan
Tänapäev

Kui inimesed mitte ei sünniks, vaid neid aretataks inkubaatorites, oleksid ehk nad kõik normidele vastavad. Ometi on võimalik, et isegi siis oleksid mõned katseklaasibeebid teistmoodi. Alati leidub mõni valge vares. Ja valged varesed torkavad silma. Valgel inimvaresel on kaks võimalust: kas kanda oma valget sulestikku kõigest hoolimata või võõbata see mustaks. Paraku ei mõju kunstlikud suled kuigi usutavalt. Ja oma sisemist olemust, seda ei saa kuidagi mustaks võõbata.

«Enesetapjad» on Birk Rohelendi teine noorsooromaan, mis saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistlusel I–II koha.

Mu sõraline sõber
Tammerraamat

Raha eest saab kõike. Kõige lihtsamini saab nendelt, kellel on raha vaja. Meeleheitest pääsemisel on oma kindel hind - kõik see, mida lugesite endale kuuluvaks. Võib-olla on tõsi, et raha eest pole võimalik midagi «tõelist» saada; aga ärge petke ennast, et te üldse suudaksite teha vahet näiliselt ja tegelikul. Igasugune suhe inimese ja inimese vahel on kaubanduslik tehing: mina tarbin teid, teie mind; ma annan teile midagi, mis mulle kuulub, ja võtan vastutasuks tükikese teist.

Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel III koha pälvinud käsikiri. žürii liige Peeter Helme: «Birk Rohelend osav petis. Nimelt ei oleks ma käsikirja lugedes kuidagi tulnud selle peale, et selle autoriks on naine. Müts maha! Autor, kes oskab lugeja valejälgedele juhatada, on andekas!»

Viljandimaa kirjasõnas 2009 : Luule

Anu Adari
Luitetuulte sosin
Deco Galerii

Esitatud on lembelüüre, millele sekundeerivad fragmendid Pallo-Vaigu maalidest.

Tegelikult ikkagi illustreerivad pildid toekalt kirjandust ning tegemist kolme looja koostööga, kus kõik on harmooniliselt omavahel seotud: nii kujundaja, kunstnik kui ka luuletaja.

Vaata ka postitust Kultuur : 8/2009

Andres Allan
Öötrükid
Käsikirjade põhjal koostanud Lauri Sommer
Menu

Mõistatuslikult ja vara lahkunud Andres Allan (1965-1988) jõudis olla varane punkar, teoloogia üliõpilane, karateka, mõisaomanik ning müstilise varjundiga rändaja. Tema jõuliselt siirad, nägemuslikud ja looduslähedased tekstid on ehk kaheksakümnendate huvitavaim varju jäänud luuleleid. Kolmandik “Öötrükkide” luuletustest on varem ilmumata. Pikk järelsõna räägib nii Eesti alternatiivkultuuri suunanud teemadest, kui Allani omailma varjatud soppidest.

Lauri Sommer on ära teinud suure ja tänuväärse töö. 50-leheküljeline järelsõna raamatu lõpul on tõeline biograafiakatse. Hoolega on intervjueeritud lähedasi ja läbi töötatud järelejäänud pabereid. Ja kõik need leheküljed on pühendatud luuletajale, kes lahkus meie seast 22aastaselt! Ilus on ka autori venna Raoul Kurvitza kujundus koos ohtrate, möödaniku salapära õhkuvate fotodega Käända mõisast. (Kalev Keskküla, Eesti Ekspress 2.05.2009)

Ülo Alo
Sõnade simman : luulet jooksval lindil
Fotod Endel Veliste
Vali Press

Luuletust luuletuse järele
Tipid –
See on see maailmavalu.
Ükskord me olime hipid,
Päikesest purjus
Ja paljajalu.

foto: ELMO RIIG/SAKALA

Jaak Kõdar
Poolel teel mõttetusse
Steamark

Natuke soojust,
natuke valgust,
natuke hinge,
natuke algust,
ja mõni kübeke armastust.

Maie Lond
Püha muld
Kujundanud Ülo Alo Võsar
Illustratsioonid Maie Lond

Aeg kaob

Kõnnin vaikselt kirjul vaibal,
kindlat aega tiksub kell.
Aeg ei peatu ja siis taipad,
tunde loeb su liivakell.
Taipad ja sul hakkab kiire –
pliidil aurab supipott…
Lõksu pead veel püüdma hiire,
eile lõksus oli rott.
Elu nõuab kindlat rütmi,
kingatallad kinnitust…
Jätkuma siis peab veel kõiki –
usku, lootust, armastust.