28. märts – Mihkel Kampmaa

28.03.1867 Pappsaare küla, Pärnumaa – 30.09.1943 Tartu

Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog

Pseudonüümid: -mpm-, In, Collaborator, M. K., a, Kampuse Mihkel jt.

Mihkel Kampmaa oli Eesti kirjandusloolane, koolikirjanik ja pedagoog, kes kandis kuni 1936. aastani perekonnanime Kampmann.

M. Kampmaa sündis Sauga vallas kaluri ja erusoldati Madis Kampmann ja Anu Maidlase pojana. Oma haridusteed alustas ta Papsaare külakoolis (1875−1877). Kampmaa õppis Audru kihelkonnakoolis (1887−1881), Pärnu gümnaasiumis (1882−1884) ning Valga köstrite ja kihelkonnakooliõpetajate Cimze seminaris (1884−1888). Kampmaa oli külakooliõpetaja Tõstamaal (1888−1889), kihelkonnakooli õpetaja ja köster Väike-Maarjas (1889−1893) ning seejärel Sakala toimetaja Viljandis (1894−1897). Ta oli ka Viljandi kirikukooli (A. von Stryki eraalgkooli) juhataja ja linnakoguduse köster (1896−1903) ning Volmari Õpetajate Seminari õpetaja (1903−1907). Asunud 1907 Tartusse tegutses Kampmaa õpetajana Eesti Nooresoo Kasvatamise Seltsi tütarlastegümnaasiumis, Sahkapuu põllutöö- ja majapidamiskoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris (1919−1928).

Kampmaa oli Tartu linnavolinik ja haridusnõunik ning paljude seltside liige (Viljandi Eesti Põllumeeste Selts, lauluselts „Koit”, Eesti Kirjanduse Selts, „Vanemuine”, Õpetatud Eesti Selts, Tartu Majaomanike Selts, Tartu Õpetajate Selts jt). Ta tegi kaastööd Postimehele ja teistele ajalehtedele-ajakirjadele ning koguteostele („Raamatu osa Eesti arengus” 1935). Lisaks kogus Kampmann ka rahvaluulet. Ta pooldas J. Tõnissoni ja V. Reimani rahvuslikke vaateid ning hiljem kuulus Eesti Rahvaerakonda.

Mihkel Kampmaa abiellus aastal 1892 Porkuni mõisavalitseja 18-aastase tütre Marie Henriette Sonnega (1874–1931). Neil sündis seitse last.

Kampmaa oli väga mitmekülgsete huvidega. Kõige jäävama väärtusega on Kampmaa tegevus kirjandusloolasena. Ta kogus esimesena väga suure kirjandusloolise materjali. Esimese teosena ilmus „Eesti vanem ilukirjandus” (1908). Tema peateos on „Eesti kirjanduse peajooned” I−IV (1912, 1913, 1923, 1936), kordustrükid I köitest (1920, 1924, 1938) ja II köitest (1921, 1933). Kuigi Kampmaa kirjanduslugu on suurel määral hinnatud eklektiliseks ja ajastu kriitika hinnanguid refereerivaks, on tunnustatud selle kapitaalsust ja andmete hulka.

Kampmaa tegeles viljakalt pedagoogika teoreetiliste küsimuste ja õppekirjanduse loomisega. Ta oli reformpedagoogika (töökooli) pooldaja. Tema koolikirjanduse tuntuim raamat on „Kooli Lugemiseraamat” I-II (1905-1907), mis vastas rahvakooli vajadustele ning pakkus arendavat ja mitmekesist materjali. „Eesti lugemik” I−VI (1922−1936) ilmus paljudes kordustrükkides. Kampmaa on kirjutanud ka aabitsaid: „Koduõpetus” (1905, 6 tr 1921), „Uus aabits” (1929, 4 tr 1936). Tema teene on mitmete uute ideede rakendamine õppetöös. Nii tõi ta kooli kodumaa tundmise põhimõtte, mis seab õppimise keskmesse koduümbruse ja kodumaa ning sõna maastik ja annab esimese Eesti maastikulise liigestuse raamatus „Kodumaatundmise õpeviis” (1917). Selle jätkuks võib pidada koduloolist koguteost „Eesti kodumaa” I−II (1918, 1921). Kampmaa kasvatusteaduslik peateos, esimene eesti didaktikaõpik, on „Didaktika põhijooned” (1932), kus ta summeeris oma pedagoogilisi seisukohti.

Ta on avaldanud tagasihoidliku luulekogu „Kandlehääled” (1896) ning kirjutanud ka teose „Eestlase iseloom ja laad” (1902), loogika- ja ajalooõpiku, piibliloo metoodika ning põllumajandusalaseid raamatuid.

Mihkel Kampmaa korraldas oma abikaasaga A. Kitzbergile lahkumispeo, kui viimane Viljandis ökonoomi kohalt lahkus ning Lätimaale suundus. Kampmaa oli haridustasemelt Kitzbergist kõrgemal ja oli talle vaimseks rikastajaks.

Kasutatud kirjandus:

• Kampmaa, Mihkel. - Eesti biograafiline andmebaas ISIK URL: http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=805 (22.11.2012)
• Kampmaa, Mihkel. - Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk 172-173
• Paatsi, Vello. Mihkel Kampmaa (1867-1943). - Kreutzwaldi sajand / Eesti kultuurilooline veeb URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=221&table=Persons (22.11.2012)
• Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. - Eesti Raamat, 1971

Foto allikas: http://www.osta.ee/mihkel-kampmaa-foto-parikas-1926-p142-26284985.html (20.11.2012)

 

Ülevaate koostanud praktikant Liina Kriisa

28. märts - Jaak Sõggel 145

Jaak Sõggel

(28.03.1871 Kaarli vald – 8.12.1963 Abja)
Rahvaluulekoguja

Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.

Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.

1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.

Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.

Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.

Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.
(Allikas: Saarde Sõnumid : Tähtpäevakalender)

28. märts - Ants Matsalo 125

Eesti sõjaväelane ja Vabaduse Risti kavaler
Ants Matsalo 125
28.03.1895 Kolube t, Turvaküla, Paistu khk - 2.02.1945 Norilski vangilaagris

Eesti sõjaväelane ja Vabaduse Risti kavaler Ants Matsalo (kuni 1935. aastani Hans Matson, 1935–1938 Hans Matsalo) sündis  28. märtsil 1895 Kolube talus Turvakülas Paistu  kihelkonnas. Omandas üldhariduse kohalikus vallakoolis ja Viljandi linnakoolis. Sõjalise hariduse sai Gatšina lipnikekoolis ja Alalisväe Ohvitseride Kursustel ning 1926. aastal lõpetas Kõrgema Sõjakooli.

Võttis osa I maailmasõjast 1915-1917 nooremohvitserina. 

Vabadussõjas osales 2. jalaväepolgu roodu ning pataljoni ülemana, võttes osa paljudest lahingutest ja saades haavata. Osutatud teenete eest annetas Eesti Vabariigi valitsus talle Vabaduse Risti II liigi 3. järgu.

Pärast Vabadussõda jätkas teenistust 2. jalaväerügemendis, 3. diviisi staabis ja kindralstaabis. 1932–1934 oli Viljandis paikneva Sakala üksiku jalaväepataljoni ülem, ühtlasi ajutine Viljandi garnisoni ülem. Tema juhtimise all kolis pataljon Tallinna tänavasse, hoonesse, kus praegu asub Kultuuriakadeemia. Võttis osa Vabadusristi Vendade Ühenduse Viljandi osakonna tööst ning oli Sakala Partisanide Ühingu abiesimees. 

Aastast 1934 oli 1. diviisi staabi ülema kt, alates 1939 3. diviisi staabi ülem. 1938 ülendatud koloneliks. 

Ants Matsalo arreteeriti NKVD poolt 18. juunil 1941, ta suri 2. veebruaril 1945 Norilski vangilaagris (teistel andmetel Siblagis). 

Tema ja ta venna Jaan Matsoni sünnikohas Paistu vallas endise Kolube talu juures avati 23. veebruaril 2008 mälestuskivi.

Foto:  https://www.geni.com/people/Ants-Matsalo-Hants-Matson/6000000009877201475

Allikad:

• Ohvitseride andmekogu // Eesti Sõjamuuseum - kindral Laidoneri Muuseum : Eesti ohvitserid 1918-1940. URL: http://prosopos.esm.ee/index.aspx?type=1 (vaadatud 04.05.2020)
• Ants Matsalo // Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Matsalo (vaadatud 04.05.2020)
• Tiiu Luik // Paistu kihelkond.  Paistu Vallavalitsus, 1998. Lk 104

Biograafia koostas: Marju Roosileht