kolmapäev, 28. juuli 2021

28. juuli - Helmen Kütt 60

Sündinud
 28. juulil 1961 Viljandis
Eesti poliitik, XIV Riigikogu liige ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees

Ta oli alates 26. märtsist 2014 kuni 9. aprillini 2015 sotsiaalkaitseminister Taavi Rõivase esimeses valitsuses. Aastatel 1993–2001 ja 2005–2011 töötas ta Viljandi linnavalitsuse sotsiaalameti juhatajana ning aastatel 2001–2005 Viljandi abilinnapeana. 2001 lõpetas Kütt Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaaltöö erialal ning kaitses 2003. aastal samas magistrikraadi.

Kütt oli aastatel 2006–2010 Rahvaliidu liige. Alates 2011. aastast kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. 2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Järva ja Viljandi maakonnas, sai 1693 häält ning osutus valituks. 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Järva- ja Viljandimaa valimisringkonnas, kogus 3817 häält ja osutus valituks.

Kuni 2016. aasta detsembrini oli Kütt Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees. 2016. aasta 5. detsembril valiti ta Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeheks. Ta on Eesti Haigekassa nõukogu liige.


Allikas: 

Vikipeedia

pühapäev, 25. juuli 2021

25. juuli - Aita Parik 75

25.07.1946 Suure-Jaani - 5.03.2006 Viljandi
Jurist, arhivaar


Aita Parik sündis 25. juulil 1946 Suure-Jaanis Kabala metskonna metsavahi Juhani ning Saarde valla Kalita küla karja kontrollasistendi Helene Pariku perre. 

Õppis Villevere algkoolis, 1960-1964 aastal Carl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi 1. keskkoolis. 1986-1988 Tallinna majandustehnikumi, kust sai juristi diplomi kiitusega. 2001. aastal asus ta Viljandi Kultuurikolledžis õppima dokumendihaldust ja infoteadusi, mille lõpetas 2005. aastal. 2002. aastal sai Aita Parik Viljandimaa Aasta Õppija tiitli.

Tema esimeseks töökohaks oli Viljandi Rajooni TSN TK Ehituse ja Arhitektuuri osakond. 1972. aastal suunati Aita Parik Viljandi Rajooni Riikliku Arhiivi juhatajaks. Viljandi Maakonna arhiivi direktorina töötas 998. aastani, 1999-2000 oli Rahvusarhiivi Viljandi maa-arhivaari kt ja 2001-2006 Viljandi Maa-Arhiivi peaspetsialist. 

1996-2006 oli ka Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli asjaajamise pedagoog. Lisaks olnud õppejõuks ka Viljandi Kutsekeskkoolis, KEA Õppekeskuses nind Sotsiaalteaduste Erakõrgkoolis Veritas. 

Kuulus Eesti Arhivaaride Ühingusse ja Eesti Dokumendihaldurite Ühingusse. Oli mõlema juhatuse liige.


Allikad:


laupäev, 10. juuli 2021

10. juuli - Olga Sööt 70

Sündinud Saar
10.07.1951 Kõosaare t, Turba k, Petserimaa
Raamatukoguhoidja

Sündis 10. juuli 1951 Peeter ja Maria (snd Kand) Saare perre. Kodutallu asutati sõja ajal lennuväli ja kolhoosi loomisel brigaadi keskus. Venestamine ja kodu saatus sundisid vanemaid uut kodu otsima. See leiti 1955. aastal Viljandimaal Mõnnaste külas Partsi suurtalu elumajas. 

Õppinud Mõnnaste algkoolis, Sürgavere 8-klassilises koolis ja lõpetanud 1969. aastal Adavere 8-klassilise kooli. Õpinguid jätkas Viljandi kultuurharidustöö koolis, mille lõpetas 1972. aastal vanemraamatukoguhoidja kutsega.

Kooli lõpetamise järel suunati Pärsti raamatukogu juhatajaks, kellena töötab tänini. 

Kogu elu ühele ametile ja paigale truuks jäänud raamatukoguhoidja käis kultuurikooli teisel kursusel õppides madisepäeval koos koolikaaslastega Pärsti koolis külas. Tollane direktor Adik Sepp kurtis, et nende raamatukoguhoidja jäi pensionile ja on tarvis uut.

«Kes siia poripõrgusse ikka tahab tulla,» ütles tütarlaps toona, ent valis pärast kooli lõpetamist siiski Pärsti, ehkki oli käinud vaatamas ka Viisu raamatukogu ja loobunud koguni võimalusest linna tööle jääda. (Allikas: Mölter, Kaie. Olga Sööt juhatab lugeja õige teose juurde // Sakala (2012) 19. veebr.)
Olga Söödi eestvedamisel on raamatukogus lavastatud näidendeid, peetud külapidusid, rahvakoosolekuid ja korraldatud palju muudki. Maaelu- ja olusid tundva inimesena on O. Sööt saavutanud tuntuse ka mitmes Viljandimaa ühenduses. Juba 1972. aastal asutas külade seltsi "Järvelill" jm. On olnud Pärsti vallavolikogu liige, Eesti Genealoogia Seltsi liige 1999-2002, Eesti Kodu-uurimise Seltsi kuulub 1999. aastast. Olnud Eesti Kodu-uurimise Seltsi Viljandimaa osakonna juhataja. 

Kodu-uurijana on kirja pannud Pärsti, Vanamõisa ja Kookla küla ajalugu. Koostanud Pärsti raamatukogu kroonika, rajanud koduloo toa.

Abikaasa, Kalev Sööt, peres üks laps.

Allikas: Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. LK. 83-84

pühapäev, 4. juuli 2021

4. juuli - August Vomm 115

Foto allikas: Geni.com
August Vomm 

4.07.1906 Sika talu, Abja Pärnumaa – 1.05.1976 Tallinn
Eesti skulptor ja pedagoog

August Vomm sündis Abja vallas põllutööliste peres. Pärast Viljandi kommertsgümnaasiumi lõpetamist 1924. aastal kolis Vomm Tartusse. 

Ta õppis 1924–1927 kõrgemas kunstikoolis Pallas ning oli selle kooli 17. lõpetaja. Esialgu õppis ta Ado Vabbe juures maalikunsti, hiljem aga Anton Starkopfi ja Voldemar Melliku juures skulptuuri. August Vomm täiendas end 1929. aastal Prantsusmaal. 

August Vomm oli abielus maalikunstnik Benita Vommiga. Aastal 1944 põgenes Benita Vomm koos lastega Saksamaale. Nende poeg on kunstnik Ants Erik Vomm ja tütar maalikunstnik Mai Reet Järve-Vomm.

1946. aastast oli ta ERKI õppejõud, aastast 1971 professor.

1953. aastal ostis Vomm endale Eesti Panga presidendi Jaaksoni õunaaia valvuri putka. Ja ehitas putkast selle maja. Kui vene ajal kunstnikele kortereid jagati, siis Vommile ei antud. 

1967. aasta suvel õnnestus professor August Vommil sõita Eestist Kanadasse oma perekonnale külla.

Vomm oli noorena kena väljanägemisega suur tugev mees. Skulptorid on alati hästi teeninud ja raha Vomm ei lugenud. Levib hulgaliselt legende tema liiderdamise ja laaberdamise kohta. Elu nautis ta täie rinnaga.

Ants Vomm suri Tallinna keskhaiglas 1976. aasta esimesel mail.


Looming

POISS KALAGA
Asukoht: Viljandi Johan Laidoneri platsil
Aasta: 1934

Purskkaevu valmimise kohta saab lähemalt lugeda:
 29. juunil 1934 ilmunud „Sakala“ artiklis „Purskkaev valmib“


Enne II maailmasõda koosnes August Vommi looming valdavalt portreebüstidest ja kümmekonnast töömahukast hauasambast. Ta on kujutanud Ruts Baumani, Ants Lauterit, Hugo Lauri, Gustav Ernesaksa, Romulus Tiitust, Ferdi Sannameest jt.

Ühena vähestest sõja-aastad kodumaal veetnud kunstnikest kohanes August Vomm uute nõudmistega kohe esimestel sõjajärgsetel aastatel. 1945. aastal liitus ta skulptorite brigaadiga, luues Estonia teatri liiduvabariike sümboliseerivad reljeefid ja skulptuurigrupp “Kaitsel”. 

1947. aastal valmis monument Viljandis Suures Isamaasõjas langenuile, 1952. aastal avati brigaadimeetodil loodud Lenini monument Tartus ning koos Lagle Israeliga Nikolai Burdenko mälestusmärk Tartu Toomemäel.  

Tema loodud on nüüdseks teisaldatud revolutsioonitegelaste Johannes Vares-Barbaruse ja Hans Pöögelmanni monumendid Tallinnas. 

Lenini juubelinäitusele 1970 lõi Vomm hiigelmõõtmetes tammepuidust V. I. Lenini portreebüsti, mille eest pälvis koos Elmar Kitse ja Avo Keerendiga riikliku preemia ja Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse, samuti üleliidulise äramärkimise ajakirjanduses.

Eriline osa oli tema loomingus ka lapsi ja loomi kujutaval skulptuuril.

1970 – Eesti NSV teeneline kunstnik


Allikad

reede, 2. juuli 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Proua Smirnova

Fotol Pipa, Nele ja alati särav Linda koos tundmatu peniga

Raamatukoguhoidjaid ja koeri ühedas hirm saada
proua Smirnovalt tutakas raske kõvera kepiga

Raamatukogu vastas üle tänava elas vanapaar, kellel oli väike paks koer. Räägiti, et vanapaar pidi olema väga tordisõbralik ja ega koergi koogitükile sülitanud. 

Koer armastas peesitada ukse ees trepimademel. Trepist üles ja alla tõstis teda vanapapist peremees, sest töntsakas kere ja lühikesed jalad tegid selle kõrgemat pilotaaži nõudva manöövri loomakesele raskeks. Oma loomult oli see koerake leebus ise. Ta võis tundide kaupa trepil tukkuda või möödavoorivaid inimesi sõbraliku pilguga silmitseda. 

Ainsad korrad, kui teda väledalt liikumas nägin, olid need, kui raamatukogu külastas proua Smirnova. Proua Smirnova oli aplaagris prokurör, konksus ja üdini tige vanainimene, kelle kõverat keppi olid saanud maitsta nii mõnedki viljandlased. Ka tema käigud raamatukokku lõppesid tihti sõimu ja skandaaliga.

Lühidalt öeldes, proua Smirnovat ei armastanud keegi, ka mitte meie naabrite priske koerake. Tarvitses vaid proual tänavanurgale ilmuda, kui kohmakast vanast radikuliidihaigest koerast sai noor puuma. Ta vihises graatsilise hüppega trepist alla ja maandus lõrisedes proua jalgade ette. Põigeldes osavalt kepihoopide eest vasakule ja paremale, keerutas ta marulises masurkas ümber vehkleva ja sõimava vanaproua, seni kuni peremees välja jooksis ja oma raevuka murdja süles tuppa kandis. 

Proua Smirnova seotusest raamatukoguga veel niipalju, et kord lõi ta bussipeatuses kepiga vastu kintse Linda Sarapuule, kes kogemata talle teele ette oli koperdanud.


Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110: Raamatukogu asukohad seltside aegadel 1910-1940

Viljandi Esimese Lugemisringi periood


Posti 6

Viljandi karskusseltsi „Vabadus“ kirjandushuvilised liikmed koostasid ühe Riia lugemisringi eeskujul põhikirja, millele kirjutasid alla Viljandi raudteejaama ülem Aleksis Parnitsky, raamatukaupluse ja trükikoja omanik Ado Tõllasepp ja raudteeametnik Heinrich Tats. Liivimaa tsiviilkuberner Nikolai Zvegintsov allkirjastas lugemisringi põhikirja 14. aprillil 1910. Ringi nimeks sai Viljandi Esimene Lugemisring (edaspidi VEL), teisi taolisi sellel hetkel linnas polnud.

23. augusti 1910 "Viljandi Teataja" teavitas, et raamatute väljaandmisega tehakse algust 25. augustil karskusseltsi "Vabadus "ruumides Posti tänav 6. Päriselt tuli laenutustegevus seisata kuna raamatud olid arvele võtmata ja nõuetekohaselt korrastamata.


Tartu 9 ja Tartu 9a


Foto originaal: Viljandi, A. Tõllasepa maja (Tartu 9), u 1915, foto J. Riet.
Allikas: ajapaik.ee
1911-1914 - karskusseltsi "Vabadus" uutes ruumides

2. veebruari 1911 peabki praegune Viljandi Linnaraamatukogu oma sünnipäevaks. Raamatukogu asus esialgu karskusseltsi "Vabadus" uutes ruumides Tartu tänav 9.

1914-1920 - „Sakala“ toimetuse ruumides


Plaaniti leida ühisruum kolmele seltsile: lugemisring, karskusselts "Vabadus" ja spordiselts "Tulevik". Selles pidi Soome eeskujul leiduma ka tee- ja kohviruum. Väärt mõte jäi kahjuks teostamata. Ruumipuuduse mure püsis ja läbirääkimiste tulemusel õnnestus lugemisringi raamatukogul 1914. aasta märtsis leida varjupaik kõrvalolevates "Sakala" toimetuse ruumides Tartu tänav 9a. Lugemisringi kasutada olid lauad ja toolid. 



Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi periood



RÜS raamatukogu esimene asukoht
aadressil Lutsu 3
(veebruar 1920-mai 1921)
Lutsu 3 (1920-1921) - 
Colongue maja


Raamatukogu aga, mis seni oli peavarju leidnud „Sakala“ talituses, avas nüüd – 1. veebruaril 1920. aastal – Lutsu t. 3 end Colongue majas avaliku raamatukoguna oma uksed.  Raamatukogu uksed avati pärast hädapärast remonti. Kahest toast üks kuulus raamatukogule, teine lugemistoale. Ruumid olid küll avarad, kuid külmad ning sünged.  Lutsu tänaval saadi olla vaid 1921. aasta maikuuni, kuna omanik vajas ise neid ruume.









Viljandi mõis (1921-1928)

Pildi allikas: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:65701/11730
Linnavalitsuse kaasabil saadi uued ruumid Viljandi mõisa (parun Ungern-Sternbergi loss). Raamatukogu kasutada oli alumise korruse seitse ruumi. Põrandapinda oli külluses, kuid puudus vajalik küte ja ruumid kandsid alles sõjajärgset pitserit, vajades hädapärast remonti. Raha aga ei piisanud ruumide korrastamiseks, sest raamatukogu võimalused olid piiratud - sissetulekut saadi vaid liikmemaksudest ja lugemismaksust. Riiklik toetus raamatukogule polnud nimetamisväärne, millest ei jätkunud kaugeltki remondi tegemiseks.

Endises Viljandi mõisas paiknes raamatukogu pea kaheksa aastat, pakkudes oma ruume ka naisseltsi lasteiale.  Majanduskriisist tingitud marga kursi languse tõttu pidi selts 1924. aasta 1. maist hakkama samade ruumide eest maksma 6000 marka kuus. Seetõttu otsustati lasteaiale kasutada antud tubade eest võtta kuus 2500 marka üüri. Muudetud üürileping nägi ette, et juhul, kui põllutööministeerium ei soovi enam raamatukoguga lepingut uuendada, on tal õigus see kuuajalise etteütlemisega lõpetada ning selts kohustus ruumid tõrkumata vabastama. 

1928. jaanuaris saigi selts kirja, milles talle ruumid mõisahoones 1. maist üles öeldi. Kuna raamatukogu ei saanud uute ruumide puudumisel ka pärast mitmekordset nõudmist lossist lahkuda, taheti teda kohtuga välja tõsta. 5. oktoobrile määratud kohtuistung jäi siiski pidamata, kuna linnavalitsuse abiga leiti uued ruumid ning 4. oktoobril alustas raamatukogu väljakolimist.


Eha 4 (1928-1931)

Eha 4

Selts üüris Martha Martinsenilt Eha tänav 4, Rieti majas alumisel korrusel asuva seitsmetoalise korteri koos maja juurde kuuluva aiaga. Ilma aiata polnud pr Martinsen nõus korterit välja üürima. Üüriks määrati 90 krooni kuus.  Raamatukogu avati 20. oktoobril 1928. 

Kahte tänavapoolset suuremat tuba hakkasid kasutama raamatukogu ja lugemislaud, köögi kõrval asuv väiksem tuba jäi seltsi kasutusse, üks eraldi paiknev tuba sai raamatukoguhoidja eluruumiks. Kolm aiapoolset tuba koos aiaga üüriti 40 krooni eest kuus välja ühele perekonnale. Kööki, sahvrit ja keldrit hakkasid raamatukoguhoidja ja allüürnikud ühiselt kasutama.  

1931. aasta sügisel teatas majaomanik üürilepingu pikendamisel, et soovib üüri tõsta, millega selts ei nõustunud. Kuna seltsi juhatuse ja majaomaniku vahelised läbirääkimised tulemusi ei andnud, oldi sunnitud ruumid vabastama. Eha tänav 4 ruumidesse jäädi 28. oktoobrini 1931, siis alustati kolimist Oru tänav 8 majja.


Oru 8 (1931-1941)


Oru 8
Raamatukogu avati Oru tänav 8 majas 10. novembril. Toad olid küll soojad, kuid liiga väikesed. raamatute arv kasvas aasta-aastalt ja 1939. aastaks kujunenud olukorda kirjeldab 9. juuni "Sakala" artiklis "Huvi kirjanduse vastu suureneb": „Ei ole enam ruumi, kuhu mahutada uusi raamatukappe ja -riiuleid. Seepärast on tulnud paigutada osa raamatuid isegi aknalauale. Rahval on ruumide väiksuse tõttu jälle raskusi raamatute vahetamisel. Sageli täitub säälne väike ruum nii rahvast, et hilisemad tulejad peavad ukselt tagasi pöörduma ja ootama, millal osa rahvast raamatukogust lahkub.” 

Uusi avaramaid ruume ei läinudki seltsil korda soetada.

***

Sissevaade Oru 8 asunud raamatukogule
1940. aasta juunis alanud nõukogude okupatsioon tõi kaasa täieliku pöörde kõikides eluvaldkondades. Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadi korraldusel likvideeriti senised „kodanlised” vabahariduslikud seltsid, nende kirjatoimikud ja vallasvara, sh raamatukogud anti üle linnavalitsusele. 

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu eksisteeris kuni 1940. aasta novembrini. 

Pärast arhiivi korrastamist ja arhivaalide saatmist Viljandi linnavalitsusele, tegilinnavalitsus ettepaneku anda seltsi raamatukogu linna kasutusse. Raamatukogu nimetati 1940. aasta novembrist Viljandi Keskraamatukoguks, seda nime hakati kasutama ametlikes dokumentides. Samal ajal võib näha kirjavahetuses Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu nimesid, vahel ka Viljandi Rahvaraamatukogu nime. Keskraamatukogusse hakati vähehaaval koondama teisigi linnas likvideeritud seltside väiksemaid raamatukogusid.

Raamatukogu asus Oru tänav 8 aadressil kuni 1941. aasta aprillini.

neljapäev, 1. juuli 2021

W. Bruce Cameron. KOERA LUBADUS

Pegasus, 2020
396 lk.

Loo peategelane on koer Bailey, kes taassünnib siia ilma põhjusega. Sarja esimene raamat on “Koera elu mõte”, kust saab täpsemalt lugeda, kuidas Bailey hing rändama hakkas ja oli toeks oma poisile, Ethanile. “Koera teekond” on sarja teine osa, kus sama hing on toeks CJ-le - tüdrukule ja hiljem naisele, kes vajab oma elus koera. Raamatus “Koera lubadus” jätkub Bailey elu Cooperina, ratastoolis oleva Burke abikoerana. Ta ei mäleta oma varasemaid elusid, kuid ta teab, et tal on elus kindel eesmärk aidata, armastada, toetada ja kaitsta oma inimest.

Raamat räägib Cooperi elust teenistuskoerana, tema soovist olla toetav ja tubli koer. Kui tema inimene hakkab peale operatsiooni ja suuri jõupingutusi järjest rohkem ise oma jalgadel liikuma, tundub Cooperile, et tal ei ole enam eesmärki. Ta ei mõista, miks ta ei saa enam teha “aitat”, “tõmbat”. Õnneks mõistab Burke´i vanaema, et koerale on vaja anda ülesandeid, et ta tunneks ennast olulise ja vajalikuna. Ta soovitab Burkel leida koerale tegevust ja õpetada uusi trikke.

Cooperi hing rändab raamatus läbi erinevate koerte kehade. Väliselt on ta küll erinev koer, kuid tema hing on sama. Uues kehas sündides leiab ta peagi tee oma inimese juurde. Samuti leiab ta igas uues elus üles oma koer-hingesugulase Lacey, sest nad kuuluvad kokku.

See raamat jutustab lugejale läbi põnevate seikluste, kuidas koerad mõtlevad, mida nad tajuvad ja mis on nende elu eesmärk. Nad oskavad lugeda inimese kehakeelest välja tema emotsioone ning vastavalt sellele käituda. Koera suurim soov on olla vajalik ja teha inimesi õnnelikuks. Kas igale koerale on vaja enda inimest? Selle küsimuse ainus õige vastus on jah! Aga võibolla peaks hoopis küsima - kas iga inimese ellu on vaja koera, kellel on täita oma lubadus?

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1967398

reede, 25. juuni 2021

VLRK 110 alternatiivajalugu: Raamatukoguhoidja Elle meenutab "Kuidas me Nelega Tartust Ameerika näitust Viljandisse tõime ehk Murphy põhiseadus : kui midagi saab untsu minna, siis ta ka untsu läheb"

Juba läinud aasta lõpul  (kirjutaja peab silmas aastalõppu 2011 - blogi haldaja märkus) sai koostöös Ameerika saatkonnaga paika pandud plaan, et aprillikuus saabub Tartust Viljandisse enneolematu ja suurejooneline näitus „Kujutades Ameerikat“, mis koosneb 40 raamitud pildikesest ning mille saatkonna auto meile ukse ette toimetab. Leppisime Mairega kokku, et näitus saab riputatud galeriisse, kus aprillis just selleks vaba aeg.

Kui näituseaeg hakkas kätte jõudma, teatas saatkonna töötaja, et tema selle väikese asja pärast Tartusse ja sealt Viljandisse sõitma ei hakka – katsugu me ise hakkama saada. Maire aga ohkas oma paberites tuustides, et kahjuks on asjad veidi segi läinud, galerii soomlastele ära lubatud, ja hõimuvelled on ju ometi tähtsamad kui mingid jänkid! Lubas meil Ameerika näituse trepikotta üles riputada ja soovitas kuidagi hakkama saada.

Minu õnnetuseks oli aga Tartu näituse korraldaja mu kirjale vastamata ära kaugele Ameerikamaale lennanud. Ootasin siis kannatlikult, et ehk ta siiski kallile kodumaale naaseb ja mulle näituse üle annab. Päevad aga möödusid, ei kippu ega kõppu. Viimases hädas, kui suur osa aprillikuust läinud oli ning trepikoja tühjad seinad kurvalt vastu vaatasid, saatsin uue ja karmimas toonis kirja teele. Ühtlasi tundsin ka huvi, kui suur ja raske näitus ka on, et kas jõuab üks nõrk naisterahvast inimene selle autosse tõsta. Kuna sellel teemal mingit vastust ei järgnenud, järeldasin, et asi mitte kardetav pole. Aga nagu juba vanarahvas ütles, et ettevaatus on tarkuse ema ja et kaks naist on ikka kaks naist, kutsusin appi kandva jõuga kolleegi Nele.

Murdmatu tandem juba "vanas" majas: Elle Sihver ja Nele Grosthal

Pressisime siis kokkulepitud päeval ja kellaajal ennast, täissaledad nagu me oleme,  ettevõtmiseks tellitud Ford Transiti esi- st. ainsale istmele ning Tartu poole! Autojuhi lobeda jutuvada saatel läks teekond ruttu ja Tartu piirile jõudes helistasin kokkulepitud numbril, et aegsasti teatada meie saabumisest. Kuid – oh häda! Number lihtsalt ei vastanud! Õnneks oli teada aadress, kuhu minna ja sinna jõudsime probleemideta kohale. See, keda kohal polnud, oli näituse üleandja! Kõndisin sisse paokil ustest ja vahtisin tubades ringi – tühjus! Hakkasin heleda häälega hüüdma. Selle hüüdmise peale ilmus tagumistest ruumidest neiu, kellele oma muret kurtsime. Tema teadis rääkida, et asjaomane isik tähtsal koosolekul viibib ja juhatas meid lahkesti nurga taha, kus kaks rinnakõrgust puidust kaubakonteinerit seisis, ja neile osutades lausus: „Siin see ongi“. Minul lõi kohkumisest kurgu kuivaks, ei saanud ma muud küsida, kui et kuidas niisugused monstrumid küll kohale toimetati. „Mingi kolimisfirma tõi“, lausus neiuke ja haihtus teadmata suunas. Nele suutis enne kätega rinnust haaramist ja koridoris olevale pingile vajumist veel märgata, et ühele kastile oli peale kirjutatud 124 ja teisele 128 kg! Kui me viimaks õudusest kangestunud jalgu liigutada suutsime, tormasime meeleheites õue ja kirjeldasime seal ootavale autojuhile täbarat olukorda. Vahepeal oli ka näituse-naine välja ilmunud ja ajas fuajees telefoniga juttu. Mina talle kohemaid ligi ja selgitust nõudma, miks ta polnud meile öelnud, millised konteinerimonstrumid meid ootavad! Kui ma poleks ennist kuulnud teda telefoniga rääkimas, oleksin võinud arvata, et meil on kõnevõimetuga tegemist. Õnneks äsas meie hakkaja autojuht konteineriotsast kinni, proovis jõudu ja teatas, et selle „me viime ära küll“. Vahepeal oli näituse-naine ka kohapealse kohviku kokapoisid pliidi tagant appi kamandanud, ja nelja mehe ponnistusel vinnati näitus lõpuks tänaval ootavasse autosse.

Tagasitee möödus kiiresti, aga muremõtetes, et kes need konteinerid küll Viljandis maha tõstab ja raamatukogusse tirib ning kust leida lisaks autojuhile kolme tugevat meest. Aga seekordki osutusid tõeks laulusõnad „mulk alati on tubli mees, ei kedagi (midagi) ta pelga…“. Bussijuhi ja tubli Toliku 2x2  tugevat kätt lohistasid „selle väikese näituse“ kähku tagauksest sisse.

Hakkasin siis eksponaate pakendist välja koorima. Kõige peal lebasid lahtiselt ja läbisegi piltide allkirjad, trükitud kenasti valgetele plaadikestele ja peal tekst nii eesti kui vene keeles. Kuid oh häda! Tartlased olid oma näitust maha võttes jätnud plaadikeste tagant eemaldamata kleepuvad kahepoolsed teibid ning neid kahekaupa kokku surudes moodustanud lahutamatud tandemid stiilis „kuni surm meid lahutab“! Kahe tunni pärast olin kuuldavale toonud lugematul hulgal mulle teadaolevaid sajatusi ajudeta kunstiinimeste aadressil, saanud tulemuseks kümme puhast ja kaks katkist plaadikest ning veritsevad sõrmenukid. Otsustasin loobuda ja järgneva tunni või paari jooksul valmistasin oma arvutis uued 40 kahekeelset pildiallkirja. Tööga valmis saanud, läksin uuesti konteinerite juurde, et pilte välja tõsta ja – ennäe! konteineri põhjast vaatas vastu kummiga ümbritsetud komplekt uusi kasutamata pildiallkirju!

Kuid kannatuste rada ei olnud selleks korraks veel lõppenud, sest kuigi esiotsa leidsid 40 „pildikest“ mõõtmetega 60X100 cm abivalmis kolleegi Suur-Kalli abil väärika koha galeriiseintel, tuli neil peagi oma positsioon loovutada ja vähendatud koosseisus trepihalli ümber kolida.

Tegelikult ei ole Murphy põhiseadus oma täielikku tõestust veel saanud, sest kergendusega võime alles siis ohata, kui see näitus siit ükskord lõplikult läinud on.

 

Muljetas Elle Sihver

esmaspäev, 21. juuni 2021

Silja Vaher. Nii palju kurjust

Hea Tegu, 2020
256 lk.

"Nii palju kurjust" on järg raamatule "Uurija", mis ilmus 2019. aastal ("Uurija" raamatutuvustust saate lugeda SIIN). "Uurija" peategelasteks on Viljandi politseinikud ja nende kolleegid teistelt ametikohtadelt, kes uurivad toimepandud mõrvu minu lapsepõlvekodule lähedastest kohtadest Viljandimaal. Erinevad sündmused toimuvad Lalsi, Odiste, Meleski ja Rõika külas, Kolga-Jaanis ning Viljandis. Näiteks Kolga-Jaanis põikavad uurijad ka raamatukokku, et sealselt juhatajalt mõne talu asukohta täpsustada. 

"Nii palju kurjust" jätkavad Viljandi politseinikud oma kolleegidega igapäevaste tööülesannete täitmist uute mõrvade uurimisel. Selles raamatus korduvad juba tuttavad kohad: Lalsi ja Vaibla küla, ning Kolga-Jaani. 

Lugemine on huvitekitav, sest kõik sündmused toimuvad peadpööritava kiirusega, üks mõrv järgneb teisele ning iga järgnev päev toob ametimeestele midagi uut. Lisaks mõrvadele toimub ka tulekahju hukkunuga. 

Lugejale jätkub põnevust kuni raamatu viimase peatükini, sest vahelduvate tegelaste ja kahtlusaluste, ühe peategelase Laura nägemuste ning ootamatute pööretega kaasahaaravus ei lase raamatut enne käest panna kui viimane rida on loetud. 

Minul pakkus nende raamatute lugemine palju põnevust, sest (nagu ka autor raamatu sissejuhatuses kirjutas) paljud killud nendes lugudes pärinevad elust enesest ja nii mõnedki prototüübid oma käitumise ja iseloomuga oleks nagu elust enesest. Jah, tõesti nii huvitav kui see ka pole, nii mõnigi kord oli tuttav tunne, et oleks nagu midagi sarnast kuulnud. 

Lugu tervikuna on aga väljamõeldud ega ole sellisel kujul kunagi aset leidnud, kirjutab autor. 
Ootan väga raamatule järge. Loodan, et see tuleb. 
Edukat lugemist!

Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1974124

pühapäev, 20. juuni 2021

20. juuni – Andres Aavik 170

Mälestuskivi Paistu kalmistul
20.06.1851 Vana-Suislepa (Suistle) vald – 27.12.1918 Paistu

Koolmeister, laulu- ja puhkpilliorkstri juht, dirigendi, helilooja ja muusikategelase Juhan Aaviku isa


Andres Aaviku kodukoht oli Vana-Suistle vallas Kingu metsavahitalus. Õppis kohalikus vallakoolis ja seejärel Tarvastu kihelkonnakoolis (õpetaja Hans Wühner), 1869 sooritas vallakooliõpetaja kutseeksami. Töötas abikoolmeistrina Helme kihelkonnas Riidaja vallas, aastast 1871 Paistu kihelkonnas Heimtali vallakooli juhatajana. 

Ta tuli Holstre Pulleritsu koolmeistriks Jaan Adamsoni surma järel 1879. aastal, töötas seal 1884. aastani, mil ta vallandati mõisnike survel.

Juba Heimtalis juhatas Andres Aavik "mängukoori" ning jätkas ka Holstres innukalt koorilaulu viljelemist. 1880. aastal asutas sinna ka pasunakoori, "mis sajandi lõpus kujunes oma ala parimaiks kogu meie kodumaal". Holstre pasunakoor saavutas tema juhatusel 5. üldlaulupeol Tartus (1894) esimese koha.

Holstres leidis Andres Aavik endale kooriliikmete hulgast elukaaslase, kelleks oli põline holsterlane, neiupõlvenimega Ainson ja pärines Massumõisa talust. Nende esimene poeg sündis 29. jaanuaril 1884 ja ta ristiti Juhaniks.

Oli 1885–1888 õigeusu kirikukooliõpetaja Vasila karjamõisasas, seejärel rentnik Larmi-Tossu talus Tarvastu vallas ja 1891–92 Aidu vallas Laanekuru erakooli õpetaja-juhataja. 1892 sai õpetaja ametiõiguse tagasi, töötas kuni 1912. aastani Pirmastu algkooli juhatajana. 

Tema elutöö oli haridus- ja kultuurielu edendamine Holstre piirkonnas, kus asutas ja juhatas laulu- ja mängukoore. 

Jaan Hansson Holstre pasunakoorist meenutas 1944. aastal ajalehes "Eesti Sõna": 

Andres Aaviku asutatud Holstre pasunakoor on üldlaulupidudelt kaasa toonud kaks esimest ja ühe teise auhinna - juba see märgib tolleaegse orkestri kõrget taset. Juhan Aavik hakkas isa orkestris varakult kaasa mängima, kuid peamiselt tegi ta seda Viljandis õppimise ajal ja konservatooriumi-õpilasena, jutustab hallpäine orkestrant. 

Andres Aaviku iseäralduseks oli see, et ta nõudis niihästi laulukoorilt kui ka orkestrilt piinlikult ilusat tooni ja puhast mängu. Puhas mäng ja ühtlane toon oligi see, millega me kõiki võlusime. A. Aavik oli ise väga hea kornetimängija, ka mängis ta sageli soolot. Meil oli üks pala, mille nimi oli "Eksija metsas", mida solist mängis orkestrist eemal. See pala tekitas igal pool suurt vaimustust. Kord konservatooriumi vaheajal mängis ka noor Juhan ühel metsapeol Holstres seda soolot. Orkester asus peoplatsil, kuna solist mängis eemal põõsaste vahel.

Holstre mängukoor sai üldse väga palju kutseid esinemiseks. Mängisime Viljandi ja Valga väljanäitustel, mõisnike pallidel, Aleksandi koolimaja pühitsemisel, prof. Köleri matustel jne. Kõiki kutseid ei suutnud ajapuudusel kunagi täita. Kui Juhan oli konservatooriumist kodus, andis see orkestri esinemistele alati hoogu, isa lausus sel puhul: "No nüüd on Juhan kodus, nüüd võtame kutsed vastu."

Lõbus vahepala juhtunud kord, kui orkester kutsutud „Ständcheni" viima Abja parunile, keda kogu Mulgimaa tundis tema omapärase kõneviisi tõttu. Parun ilmunud särast mängimist orkestri juure ja ütelnud: "Mängisite ikka ilusasti kah!" Ja silmates orkestri keskel väikest Juhanit, imestanud parun: „Teil on väikesi poisse kah? Temal on pill kah? Ja ta mängib kah!?"

Meie lugupeetud muusikamehe isa Andres Aavik puhkab juba üle 25 aasta Paistu kalmistul. Tema elu ei olnud kerge. Kuigi ta oli väga tagasihoidliku iseloomuga ja väga hea inimene, sattus ta vastollu kiriku juhtidega, kes vallandasid ta ametist ja tegid takistusi uue koha leidmisel.

Allikad:

reede, 18. juuni 2021

VLRK 110: Raamatukoguhoidja Marju R. meenutab, kuidas ta tööle tuli

Marju T, Marju M ja Marju R ehk
Hele-Marju, Must-Marju ja Tume-Marju
või ka Pikk-Marju, Alumine-Marju ja Ülemine-Marju.
Hüüdnimesid oli veelgi. Töötajad said lisa järgi kohe aru, kellest jutt.
Ütleme spekulatsioonide vältimiseks kohe juurde, et
lisand "Must" tuli perekonnanimest,
mis oli jätkuvalt tõhusaim meetod isiku tuvastamiseks töökoosolekutel
2020. aasta septembri lõpuni tööl kolm raamatukoguhoidjat nimega Marju. Marjudele lisaks aitas majas puhtust hoida kaunis Marja.  Täna saate aimu, kuidas Marju R meile tööle tuli.

Olid 2018. aasta augustikuu alguse päevad, kui ma osalesin Loodi külas Jutumajas toimunud lugude jutustamise seminaril „Marjakobarast unenäorongini“.

Ilm oli väga palav, puude otsast potsatas õunu ja sealsamas õuemurul asusid nende kallal maiustama herilased ja liblikad. Minul kiheles jalatald herilase nõelamisest, sest olin otsustanud paljajalu üle õue lipata. See ei takistanud aga täiel rinnal endasse ahmida kõike seda, mida Piret Pääri juhatusel neil päevadel meile pakuti. Lugude lugemist ja kuulamist, mängimist, joonistamist…

Ühel hetkel märkasin, et minu vaigistatud mobiiltelefonis on vastamata kõne tundmatult numbrilt. Kõnede ajalugu näitas, et sama numbriga olin rääkinud mõned kuud varem kevadel. Järelikult on usaldusväärne tagasi helistada. Selgus, et kõne oli tulnud Viljandi Linnaraamatukogust ja teises otsas vastas direktor Reet Lubi.

Olin kevadel osalenud linnaraamatukogu töökonkursil ja nüüd küsis Reet, kas ma endiselt soovin sinna tööle tulla. Arvan, et vastus tuli sekundiga ja see oli „Jah!“ Sealsamas sain teistele seminaril osalejatele kinnitada, et muinaslugude jutustamise sekka on nüüd ka üks suur soov täide läinud.

Grupipilt augustis 2018 toimunud Mulgimaa õppereisil

Minu tööle asumise juures on tore meenutada, et olles veel eelmise töökoha hingekirjas, osalesin uue kollektiivi õppereisil. See oli hea viis tulevaste töökaaslaste tundmaõppimiseks. Eriti, kui silmas pidada Torupilli talus toimunud üliemotsionaalset üldkoosolekut. Mõni kolleeg meenutab seda tänini ja imestab, et ma minema ei jooksnud. Minule oli aga sedasorti asjade selgeks vaidlemine väga kosutav kogemus.

Minu ametlik tööelu Viljandi Linnaraamatukogus algas 10. septembril 2018.

Meenutas Marju Roosileht

18. juuni – Roman Toi 105

Roman Toi

18. juuni 1916 Kõo vald - 7. mai 2018 Toronto, Kanada 
Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog


Roman Toi on sündinud Viljandimaal Kõo valla kirjutaja pojana 18. juunil 1916. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid poja õppima Tallinna Westholmi poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik.

Keeruline haridustee

Vettiku mõju Toile võis olla isegi määrava tähtsusega. Noormehele anti võimalus juhatada kooli koori ja ka orkestrit. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit.

Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Seal õpitu kulus hiljem keerulistel aegadel marjaks ära. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest Saksa ajal õppis Toi jälle Tallinna konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Aastatel 1940–1944 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja, sealt sai ta sisse hoo heliloominguga tegelemiseks.

Roman Toi lõpetas poolelijäänud õpingud välismaal pagulasena. Tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik aitasid muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.

Esimesed laulupeod pagulasena
Energiline muusikategevus aktiviseerus eriti sõjajärgsel Saksamaal eesti põgenikelaagrites. Just siit tulid esimesed ideed ja kogemused laulupidude korraldamiseks. Asja lihtsustas eestlastega seostuv iseäralik nähtus – olgu nad kodumaal või paguluses, põgenikelaagris või väljasaadetuna Siberis – ikka seostub nende tegevusega koorilaul ja sellest välja kasvavad laulupeod. Eestlaste kohta öeldakse, et kui neid juba kolm koos, siis on oodata koori sündi. Toi tabas asja tuuma ära ja olukordades, kus inimeste põhimureks peaks olema elu sees hoidmine, muretses ta, kuidas uusi koore asutada või kuidas põgenikelaagritevahelisi laulupidusid korraldada. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Esimene eestlaste laulupäev peeti 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli ligi 500 eestlast. Järgnesid juba suuremad laulupeod Augsburgis, eestlaste põhilaagris Geislingenis, Kemptenis. Saksamaale lahkus Toi 1944. aastal.

Uus algus Kanadas

1949. aastal, seoses põgenikelaagrite likvideerimisega, rändas Toi koos abikaasa Vaiki ja pisipoja Antsuga Kanadasse. Seal oli esimeseks teenistuskohaks üks Montreali öölokaal, kus Toi mängis kontrabassi. 1950. aastate algul, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositsiooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Šveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School’is Ohios 1977. aastal.

Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu Välis-Eesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952–1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956–1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toronto Eesti Meeskoor on esinenud tema juhtimisel Manitoba Centennali pidustustel ning Stratfordi Shakespeare'i festivali avamisel. Bethlemas ja Jeruusalemmas rahvusvahelistel jõulukontsertidel esindas ta Estonia ooperikooriga Kanadat. Estonia ooperikooriga käis ta ka 1988. a Estol Melbourne'is ning osales 1994. a üldlaulupeol Tallinnas, kus oli nii au- kui ka üldjuht.

Looming

Roman Toi helilooming koosneb valdavalt vokaalteostest. Ta on kirjutanud mitmeid kantaate, lühikantaate, ballaade, esinenud loengutega paljudel seminaridel.

Kuna Toi muusikaline tegevus on ikka olnud seotud kooridega, siis moodustabki tema heliloomingu suurema osa koorimuusika. Mitmed laulud on Välis-Eesti kooride poolt populaarseks lauldud: “Aiut-taiut”, “Nõmm”, “Ränduri palve!”, “Su ette astun!”, “Kui tume...”. Aga Toil on loomingut veel teisteski žanrites – sümfoonia, viis kantaati, vokaalsuurvorm “Te Deum laudamus”, ballaad “Järv leegib” naiskoorile ja orkestrile, mitmesuguseid kammerpalu.

Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973–1974 ka Ontario Kooriföderatsiooni president. 1974. alustas Toi tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis, kus oli veel mõned aastad tagasi tegev.


Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952–1968 Toronto Centennial United Church’i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks, kus ta tegutseb veel praegugi. Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on olnud Toi  1970. aastatel asutatud E.E.L.K. usuteaduse instituudi kirikumuusika lektor. Pikka aega olnud kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ning kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht.

Rahvusluse esindaja

Lisaks "muusikalisele vabadusvõitlusele" on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses.

Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse esimeste päiksekiirtega ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata. Seetõttu on ta paljude eesti ja välis-Eesti organisatsioonide auliige. Eriti tõhusat abi sai Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õpetusele aluse panemisel. Kodulinna Viljandi heaks on maestro teinud veel mõndagi, kas või seda, et oli Viljandi vana veetorni taastamise suurtoetaja.

Tunnustus

Estonia Selts ja RAM valis Roman Toi oma auliikmeks. Nüüdseks on Roman Toi Viljandi aukodanik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. 1993. aastal autasustati Toi Eesti Vabariigi Presidendi teenete aurahaga ja 1996. aastal Riigivapi ordeniga.

Käesoleval aastal, 19. juunil 2011, annab Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder  Tallinna Toomkirikus üle teeneteristid ja aukirjad. Kiriku elutööpreemia vääriliseks on tunnistatud helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi.

Roman Toi elas 101 aasta vanuseks. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule heliloojate künkale.

Refereeringu allikad:

teisipäev, 15. juuni 2021

VLRK 110: Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu kasutamine ja kogud

Diagrammile klikates näeb seda suuremana!
Enim lugejaid oli  1926/27 (702 lugejat), Kõige vähem lugejaid 1932/33 (434 lugejat).
Enim laenutati 1939/40 (23157 raamatut), kõige vähem 1931/32 (10231 raamatut).
Kogude kasv oli võrdlemisi stabiilne, püsides 100-200 uue teaviku vahel. Vaid 1929/30 ja 1930/31 kujunes kasinaks.




Viljandi Esimeselt Lugemisringilt saadud raamatud panid hea aluse RÜS raamatukogule. Lugemisringi pärandusena oli raamatukogul ligi 2000 eestikeelset teost, kus oli päris korralikult esindatud varasem eesti kirjandus. Esimese tegevusaasta jooksul täiendati kogu 710 köitega. 

Seltsi aruandeid on vähe säilinud, erinevates ajaleheartiklites esitatakse erinevaid arvandmeid, aga arengusuundade ja suurusjärkude osas on võimalik ülevaade saada. Raamatukogu kasvas pidevalt – 1925. aastal oli seal juba 3276 köidet. Sel aastal saadi rohkem raamatuid juurde kui tavaliselt – 1255 köidet. Seda tänu 1925. aasta oktoobris likvideeritud Viljandi Koolinoorsoo Liidule, mille arhiiv ja raamatukogu 160 538 marga väärtuses anti üle seltsi raamatukogule. Tavaliselt lisandus aastas 120-200 köidet.

Majanduslikult väga raskeks osutus tegevusaasta 1929/30, mil saadi juurde vaid 74 raamatut. Kokku oli siis raamatukogus 4489 köidet. Sakala andmetel ei ostetud 1. aprillist kuni 1. oktoobrini 1930 raamatukokku ühtegi uut teost ja lugejaskond vähenes peaaegu poole võrra. Peapõhjuseks oli rahapuudus, mis tekkis alaliste toetuste kärpimise tõttu. Teiseks põhjuseks oli seltsi liikmemaksu tõstmine. Seltsi juhatus lootis sissetulekuid suurendada, kuid see ei õigustanud ennast – paljud seltsi liikmed polnud maksujõulised.

Ajaleheartiklitest nopitud andmete põhjal oli kõige vähem külastusi aruandeaastal 1932/33 - 5786. Lõpuaastatel kerkis külastuste arv aga rekordilise 11725. külastuseni aastas.

Tegevusaasta 1931/32 lõpuks oli lugejaid 462. Suurem tõus oli raamatuaastal 1935/36, mil lugejate arv ületas esmakordselt 500 piiri. Raamatuid võeti siis lugemiseks 16 953 köidet. Mõnda aega ei olnud erilist kasvu märgata, kuni 1939/40 oli lugejaid siiski juba üle 600 ja laenutusi 23 157. Raamatukogu viimase tegutsemisaasta (1. aprill 1939 – 1. aprill 1940) lõpus oli kogus 6364 raamatut, mis jagunesid järgmiselt: ilukirjandust 3694, teaduslikku kirjandust 2486 ja lastekirjandust 184 köidet. Keelte järgi oli eestikeelseid raamatuid 5432, saksakeelseid 536, venekeelseid 267, ingliskeelseid 114, muudes keeltes 15. Kui siia lisada veel need 1645 Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu, mis asusid linnavalitsuse pööningul, siis oli raamatukogus kokku 8009 raamatut.

 

Urmo Raus. PARNASS. PARIIS 1991-1993

Tammerraamat 2020
218 lk.

Urmo õppis usinalt ENSV Riiklikus Kunstiinstituudis maali erialal, kui 1991. aasta juunikuus potsatas tema Viljandi kodumaja postkasti kiri välismaalt. Täpsemalt siis Pariisi riiklikust kunstikõrgkoolist École des Beaux-Arts ehk Kaunite Kunstide koolist. Seda missioon impossible maratoni, mida ta kõigest nädala jooksul läbi tegema pidi, et kooli õigeks ajaks kohale jõuda, ei kujutaks vist tänapäeval keegi ka kõige fantaasiarikkamas unenäos ette. Eesmärk pühitseb abinõu ja nii ka läks, sest kõikidele bürokraatlikele takistustele vaatamata jõudis entusiastlik noormees täiesti õigeks ajaks Pariisi kooli eksamitele. Mis veelgi põnevam - ta sai kooli sisse! 

Vähese kogemuste pagasiga ja suhteliselt vaesel tudengil vedas, sest ta ei jäänud suurlinnas elamispinna otsingu ja pidevate rahamuredega pikalt üksi. Leidus teisigi eestlastest saatusekaaslasi kellega koos lahendada esmavajalikud olme- ja toiduprobleemid. Katus pea kohal, kõht kartulipudrust täis, öövalvuri amet peaaegu selgeks õpitud, saabus aeg kaevuda kohalikku kunsti- ja kultuuriellu. Juhuse tahtel kohtus Urmo nii kohalike prominentidega kui ka siit Eestist kunagi lahkuma pidanud vaimse kõrgklassi kuuluvate tegelastega. Nende seas olid näiteks: skulptor Maire Männik, näitleja Ene Rämmeld, filmirežissöör Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar jpt. Igatahes kõik need kohtumised jätsid oma jälje ning aitasid tublisti kaasa noore kunstniku arengule ja maailmavaate kujunemisele. 

Katkend raamatust lk. 118:
„Hinge puudutav kunst sünnib siis, kui seda elatakse läbi, ollakse õnnest eufoorias, piineldakse armuvalus või hingelistest piinades, kannatatakse puuduses. Kunsti taga on alati inimene ja hingeelu on lahutamatu osa tema loomingust. Kaunil mererannal võrkkiiges kiikudes tulevad küll võib-olla ilusad mõtted, kuid see on kõigest sillerdus ja harva muutub see tormiks, millest sünnib midagi tõelist. Kõik sõltub ka sellest, mida elus otsitakse ning milline roll meile elus määratud. Lõpuks on see meie enda teha, kas kiigume Marokos võrkkiiges või riietame lahti häbeliku Berberi tüdruku, nagu seda tegi Eduard Viiralt.“ 

Tekstikatkendi jätkuks tahaks mainida, et ühel laupäeval korraldas Urmo eesti sõpradega talgud ning ühistöö tulemusena sai Viiralti hauakivi üle aastakümnete mustusest ilusti ka puhtaks tehtud. Kes veel Urmost midagi eriti ei tea, siis infoks juurde, et lisaks maalile ja graafikale on ta tänaseks loonud mitmeid vitraažiprojekte. Rausi töid on paljudes era- ja avalikes kunstikogudes kodu- ja välismaal ning ta on publitseerinud erinevates väljaannetes nii artikleid kui ilukirjanduslikke tekste. Viimased aastakümned on ta elanud ja töötanud põhiliselt Madalmaades. Selle raamatu läbilugemine võiks huvi pakkuda kunstisõpradele ja ajaloohuvilistele või siis neile, kes Urmot lihtsalt tunnevad/teavad, tegemist ju Viljandi oma inimesega 😉 

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: kodulookogus (4. saal)
Raamtut saab laenata: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969809

esmaspäev, 14. juuni 2021

14. juuni – Evald Reier 105

Pseudonüüm Eia
14. juuni 1916 Viljandi – 28. sept. 1987 Viljandi
Karikaturist, (nuku)teatrikunstnik

Keskhariduse omandas Viljandi Maagümnaasiumis. Määravat huvi avaldasid kunstihuvilisele noorukile joonistusõpetajad Villem Sasi ja Julius Mager.

Ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil 1930 ajalehes “Oma Maa”. Juba 14-aastaselt sai teoks esimene personaalnäitus Põltsamaal. 1935. aastal panid Eia ja Jok („Sakala“ reporteri Henn Arvo) Viljandis Tartu tänavas Romantsovi majas kahe peale üles oma esimese šaržinäituse. Järgnes rida ühisnäitusi mitmes Eesti linnas (Viljandis, Narvas, Tapal, Tõrvas, Tallinnas).

1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti” ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.

Sama aasta sügisel võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarže tehes. Inglismaal joonistas Eia šaržid tantsijatest Ginger Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.

Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist varem väljunud ja ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta, kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga kedagi konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas Jok mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni võetud ja pidid selgitama, miks nad fašistidele elagu hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi Maagümnaasiumis piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile asja selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.

Pärast Euroopa reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses. 

1939. aastal abiellus ta Anni Arrasega (1916-1992). 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943. aastal poeg Rein

Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline, 1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures. 

1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus igaüks võis endast mõõduka tasu eest lasta šarži teha.

Töötas karikaturistina Riias ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail 1941-1944. 1941. aasta septembri algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk.

1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja „Sakalas“ karikaturistina.


Evald Reier oli küüditatud kulaku pereliikmena Siberis 1949-1957

1949. aasta märtsis küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni. Alates 13. aprillist 1950 on Eiast saanud kunstnik Kargatis.

Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal
1950. aastate algul.

Peale Stalini surma tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda, kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV peaprokurörile.

“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist, vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike ja trafaretne eitav vastus.

Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile mängida inimsaatustega.

Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi, alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal 30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.

Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.

Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe” toimetuses.

Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944. aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”, kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947. aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks, töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta märtsis.

Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil, mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.), siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele 17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult kustutatud.”

14. oktoobril 1957 arvatakse Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis tagasi.


Tagasi Viljandis

Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel kohal kunstnikuna või karikaturisti-illustraatorina: Ugala, Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu. Ugalas jõudis ta korra isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno Talit. Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või tema joonistusi ja šarže kohata peale ajalehe “Tee Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte Hääles”, “Kultuuris ja Elus” ja paljudes vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades. Kokku olevat neid Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi ajalehtedele ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks juubilaridele, ligi 12000.

1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga Viljandi haiglasse. Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi haiglas.

 

Allikad:

  • Raudla, Heiki. Eia – mees, kes tegi molusid // Kultuur ja Elu (2005) nr. 1 lk. 32-37
  • Viljandi läbi aegade. Viljandi, 1983. Lk. 54-55