 |
| Elmo Riigi foto Maarja Möldre erakogust |
Helgi Kaldma
Sakala ajakirjanik
24.03.1933 Kaagjärve, Valgamaa − 19.09.2011 Viljandi
Helgi Kaldma (s Pikk) sündis 24. märtsil 1933. aastal Valgamaal Kaagjärvel taluteenija tütrena. Helgi ema suri 1940. aastal haiguse tagajärjel ning ta kasvas olude sunnil üles Koikkülas tädi hoole all, suvel karjas ja talvel koolis käies.
Unistades õpetaja ametist asus ta 1941. aastal õppima Koikküla 6-klassilisse algkooli, mille hoone peale saksa vägede lahkumist põletati.
Kooliteed tuli jätkata Laanemetsa 7-klassilises koolis, mille lõpetas 1947. aasta kevadel. Edasi jätkas õpinguid Valga I keskkoolis. Veel enne kooli lõpetamist juunis 1951. aastal kinnitati ta kevadel Valga I keskkooli asendusõpetajaks ja komsorgiks. Samal ajal õppis töö kõrvalt ka ülikoolis.
1952. aasta veebruaris sai Helgi parteikomiteest telefonikõne: „Oleme otsustanud teid Tallinna ajakirjanike kursustele saata.“ Helgi vaidles vastu: mulle koolis meeldib, ma saan õpetajaks ja ajakirjanikuks ma ei soovi.
Sellest hoolimata saadeti ta oma sõnul vastu tahtmist kuuks ajaks Tallinna ajakirjanike kursustele. Peale kahte nädalat loenguid, suunati Helgi praktikale ajalehe Rahva Hääl kirjade osakonda. Pärast praktikat oodati teda sinna tööle.
Aga elul olid omad keerdkäigud ... ja ta töötas koolis edasi.
14. aprillil 1952 helistati Valga ajalehe toimetusest ja küsiti, kaua nad peavad talle kohta hoidma. Kuna kooli direktor Julius Lee oli olnud Helgi klassijuhataja ja hea sõber, siis teda ta kuulas: „Sa pead ajalehe toimetusse tööle minema. Sa pead juba homme minema.“
Nii alustas Helgi ajakirjanikutööd 15. aprillil 1952. aastal Valga rajooni ajalehes Valga Bolševik. Tema ametinimetuseks sai kirjade osakonna juhataja.
„Tollases „Valga Bolševikus“ polnud vene keele oskajat. Ja ühtäkki olin seal mina, kes ma keskkooli lõpetamise järel võisin vene- ja inglisekeelset lihtsamat teksti peaaegu ilma sõnaraamatuta tõlkida. End kõnes väljendada oli raskem.
Sain ülesande tõlkida kõiki venekeelseid kaastöid, mis toimetusse oli saabunud. Neid polnudki nii vähe.
Mäletan oma esimesi käike. Elektrijaam. Jõusöödatehas. Raudtee.“
Helgi esimesest portreest
„Mu esimene portree oli eesrindlikust vedurijuhist, oma klassiõe isast… Millest rääkisime, ei mäleta, küll aga mäletan kirjutamise protsessi ja enda saamatusest tulenenud häbi.
Mu kirjatüki esimene osa koosnes sellest, mida üks vedurijuht võib sõidul aknast näha. See oli õige pikk romantiline kirjeldus. Teine osa oli kuiv informatsioon sellest, kuidas mees oma tööülesandeid täidab. Lehe vastutav sekretär Virve Rätsep tõmbas kohe esimese, selle ilutseva poole maha ja jättis alles üksnes hallilt kirjutatud osa, sest need kaks poolt ei sobinud kuidagi üheks tervikuks.“
Valga ajalehes kirjutas Helgi ka oma esimese kriitikasõnumi, mille avaldas varjunime N. Kivi all. Ta kirjutas 50-realise nupu tähtpäevade mittetundmisega seoses. See oli tema esimene varjunimi.
Sama aasta (1952) 6. septembril vallandati ta päevapealt, sest oli teinud tühise, aga poliitilise vea ajalehe juhtkirjas. Oktoobris ennistati ta tööle, kuid solvununa läks ta tagasi üksnes ajutiselt, madalamale ametikohale, sest tema asemele oli juba uus töötaja võetud. Siis töötas ta kirjandusliku kaastöölisena kuni 25. detsembrini 1952.
1952. aasta detsembris pakkus Tartu oblastikomitee talle Orava traktorijaama lehe Kolhoosi Eesrindlane sekretäri kohta. Orava asus tookordses Räpina rajoonis. Seal kirjutas ta aasta otsa kogu lehe üksipäini täis, tegi maketid ja korrektoritöö.
„Esimesel tööpäeval, see oli jõululaupäev, ilmnes, et mina, alles 19-aastasena, olen vastutava sekretärina selle lehekese ainuke ajakirjanik.
Lehel oli siiski ka toimetaja – kuue klassi haridusega mees, kes enne seda oli olnud ühe väikse külanõukogu esimees. Õnneks oli see toimetaja nii tark, et ta lehe tegemisse ei sekkunud, ja ma võisin isegi tema harva kaastöö kas ümber teha või koguni avaldamata jätta.
Olin selle aja peale kogenud, mis on intervjuu, mis sõnum ja mis reportaaž ning mida peab sisaldama juhtkiri. Neid kõiki ma kirjutasin, nii hästi-halvasti kui oskasin.
Kogesin sedagi, kuidas teised traktorijaamalehtede toimetajad oma elu lihtsaks tegid: nad kasutasid kääre ja liimipotti. Toonase halli ja materdava kriitika saamiseks ei teinud nad muud, kui tõmbasid teises lehes olnud kolhooside nimed maha ja kirjutasid oma piirkonna nimed asemele. Sama juhtus isikunimedega.
Mina selliselt ei saanud. Kirjutasin ikka kõik lood ise, oma paremise arusaamise ja oskuse järgi. Vastukaja oli ka. Vahel sain kiita ja vahel sõimata.
Traktorijaamade poliitosakonnad likvideeriti 1954. aasta 1. jaanuarist ja sellest ajast ka minu töö.“
Järgnes töö Räpina ja Rapla ajalehtedes
1954. aastal asus Helgi tööle Räpina ajalehte Sotsialistlik Räpina kirjade osakonna juhatajana.
„Toimetajale minu sekretäritöö meeldis, kuid ta ütles, et mind ei saa siiski selle ameti peale panna, sest siis poleks inimest, kes lehe täis kirjutaks. Ma kirjutasin tõesti Räpina lehte täis kuni 1958. aastani. Selle aasta sees hakati toimetuse töötajaile maksma honorari ja siis juba kirjutasid kõik.“
1961. aasta 1. mail, kui Räpina rajoon likvideeriti, sai ka terve toimetus ootamatult tööst priiks. Helgi ootas siis oma teist last. Abikaasa Henn Kaldma läks tema suure sundimise peale Rapla lehte Ühistöö põllumajandusosakonna juhatajaks. Sama aasta oktoobris sai ka Helgi seal tööd, esialgu korrektorina.
Rohkem kui 12 Raplas veedetud aasta jooksul oli ta sealse lehe korrektor, kirjanduslik kaastööline, vastutav sekretär ehk tegevtoimetaja ja toimetaja asetäitja, ka toimetaja eest töö ärategija.
Rapla ajalehes Ühistöö ilmus järjejutuna H. Kaldma reisikiri „Suur Siberimaa“ (27. osaline järjejutt 1972). Artikliseeria eest pälvis ta ajakirjanike liidu aastapreemia. Reisikirja koopia on Viljandi linnaraamatukogu kodulookogus.
 |
Foto Aime Kivistiku erakogust.
Pildil Johannes Tetsmann, Aime Kivistik, Helgi Kaldma |
1973. aasta mais kutsuti Henn Kaldma Viljandisse kohaliku lehe põllumajandusosakonda juhatama. Detsembris valmis korter. Siis lõpetas Helgigi Raplas töö. 1973. aasta detsembris alustas ta tööd Viljandi ajalehe Tee Kommunismile kirjade osakonna juhatajana.
„Mu esimene tööpäev „Sakala“, vabandust ajalehe „Tee Kommunismile“ toimetuses oli 1973. aasta jõululaupäeval ja mu esimene suurem kirjutis ilmus uusaastanumbris. See oli ehitatavast hiiglaslikust seakombinaadist ja seal tööle asunud Vello Tirest, kes otsis parajasti kokku seemnematerjali ehk suguemiseid.“
Hiljem oli lehes Helgi käes kogu tööstus ja majandus (v. a põllumajandus), tuletõrje, kindlustus, pangad, sport ja muudki mida tuli kajastada.
„Siinne kogemus oli varasematega võrreldes uudne. Esiteks selles toimetuses ei joodud. Teiseks oli Viljandi kandi rahval oma lehele kirjutamise harjumus ja kaastööde puudust polnud; see oli lehetegemisel väga oluline. Selleks ajaks oli peaaegu sajand olnud oma lehe lugemise ja sellele kirjutamise kogemust.“
Üks tema varjunimedest oli ka Liidia Mõtus, mida ta kasutas ajalehes Tee Kommunismile (1970−1980. aastad). Varjunimesid läks rohkem vaja, sest toona ei peetud heaks tooniks ühe ajakirjaniku nime kordumist ühes lehenumbris.
Töötamise kohta erinevates väljaannetes ja Eestimaa kohtades on Helgi öelnud järgmist:
„Oma kogemuste põhjal võin öelda, et ajakirjanikule on sellised vaheldused vägagi olulised. Uues paigas oled otsekui teine inimene. Sa pead end tõestama, ennast korrates sa ometi ei korda ennast ning maakonnas ringi liikudes on kõik uudne ja avastuslik, puudub rutiin.“
 |
Viljandi toimetus. Helgi Kaldma 2 reas paremalt kolmas 1975
Aime Kivistiku erakogu |
Vist ühegi esimese Eesti aegse maakonna rahvast polnud ajalehe nime muutus solvanud nõnda kui Viljandimaa inimesi. Ajalooline kohanimi ja aastakümneid lehe nimi olnud „Sakala“ oli ühtäkki mõne parteitegelase käsul vahetatud lohisevaks parteiliseks käsulauaks. Nimi oli ilmselt võetud Nõukogude Liidu ajalehtede soovituslikust ajalehenimede loetelust, sest selle nimega väljaandeid oli kogu suur riik täis.
„Kui miski oli eriti vastik, siis oli see nimi. Koosolekutel, kus oli vaja end kohalolijana kirja panna, vältisin seda kommunismiteelist ning nimetasin töökohaks Viljandi ajalehe.“
Tee Kommunismile ajal (1951−1988) tuli igal aastal lugejailt toimetusse mitu kirja küsimusega, millal ajaleht oma endise nime tagasi saab. Õige parteilise hoiakuga mees vastas alati, et seda nime ei tule ja ei saagi tulema.1980. aastatel oli Viljandimaal ja selle ümbruskonnas üks poliitilisi loosungeid „“Sakalale“ „Sakala“ nimi tagasi!“. Sest „Tee Kommunismile“ nime kandja oli juba 1960. aastatest alates olnud üks Eesti paremaid rajoonilehti.
14. aprillil 1988 ilmus Viljandi rajooni ajaleht sama päismiku all, mille oli joonistanud 1878. aastal Carl Robert Jakobsoni vend.
Ajaleht Sakala oli Eestis esimene, kes oma nime suurte võitluste järel tagasi sai.
1994. aastal, pärast Sakala erastamist võttis lehe omanik ja toonane peatoimetaja Peep Kala Helgi Kaldma oma lehte uudistereporteriks. „Ehk jooksvaks vanamooriks,“ nagu Helgi ise talle omase huumorimeelega on öelnud ja täpsustanud samas, et „reporteriamet tähendab ju jooksmist.“
„Helgi, sa kirjutad uut moodi!“
Need sõnad ütles Viiratsis elav kirjanik Vello Lattik, kes oli toimetuses alati sage külaline ja kes kõike sageli erilise nurga alt nägi.
„Kirjutangi. Kes oskaks öelda, mitu korda olen uut moodi kirjutama hakanud. Alati olen tahtnud kirjutada hästi – mitte ainult õigesti, vaid ka hästi, et see, kellest kirjutan, minuga rahule jääks, ning seegi, kelle kohta midagi ebameeldivat ütlen, võiks tunnistada sedasama. Ja et endal, kui lugu ette juhtub, hea hiljem lugeda oleks.“
„Selleks läks vaja uut aega ja uut „Sakalat“.
„Praeguse „Sakala“ väljaandja Peep Kala arvas poolteist tundi kestnud jutuajamise järel minu olevat tema „Sakalas“ uudistetoimetaja koha väärilise. Mina nagu selle tasuks hakkasin uudiseid kirjutama etteantud reegli järgi.
Vahel Kaldma siiski ka protesteerib, sest tüütuks läheb ühes formaadis kirjutada.“
1994−1996 oli Peep Kala „Sakala“ peatoimetaja.
Helgi on ise põhjendanud, miks temast ikkagi sai ajakirjanik
„Aastakümneid hiljem olen juurelnud selle üle, miks just mina olin see, keda poolvägisi ajalehte tegema sunniti. Ilmselt küsiti Valga 1. keskkoolist kelleltki andmeid nendest, kes oskavad kirjandeid kirjutada. Sellega võisin küll silma paista, sest ma lugesin palju ja olin kirjutanud oma kirjandid ise, ajalehtedest ja ajakirjadest midagi maha kirjutamata, nagu paljud mu klassikaaslased tegid. Minu kirjandit oli ka naaberklassis ette loetud.“
Helgi on öelnud, et ta on ajakirjanik, sest see on ilus töö.
„Ilmselt minu loomus sobib selleks: olen võrdlemisi uudishimulik, tahan kogu maailmast kõike teada saada ja töö sunnib oma argusest üle olema,“ loetles ta põhjusi ning lisas, et vanasti oli ta kohe väga arg. „Käisin kolm korda ümber maja, enne kui sisse julgesin minna.“
 |
Viljandi toimetus korraldas Üleriigilised ajakirjanike suvepäevad Kivilõppes 1974
Aime Kivistiku erakogu |
Lisaks ajakirjanikutööle veel killukesi HelgistHelgi armastas väga lilli ja magusat. Temast voolas ülimalt positiivset suhtumist kõigisse ja kõigesse. Seda võis ta ammutada igalt poolt: lilledest, mõnest ilusast sõnast, mõnest kenast pilgust.
Helgile meeldis väga reisida ja koostada oma reisidest põhjalikke fotoalbumeid. Ta töötas 10 aastat ka kutselise giidina (1980−1990) ja mõistagi ajakirjanikutöö kõrvalt. 2003. aasta 29. märtsi Sakalas ilmunud portreeloos temast, on Eve Rohtla kirjutanud, et viimased 40 aastat on Helgi Kaldma igal aastal reisimas käinud, see aitab tema vaimu virgena hoida. Ta on ujunud 30-kraadises Lõuna-Hiina meres, 26-kraadises Punases meres, veidi üle viie soojakraadiga Baikali järves ja seitsmekraadises Jenisseis.
Kolm aastat hiljem kirjutas Liisi Seil Helgist ajakirjas Tervis Pluss, kuidas täiskasvanuna õppis ta ujuma ja jalgrattaga sõitma. Helgi sai 50. juubeli puhul kolleegidelt kingituseks jalgratta. Sellest ajast on ta kõik suved vändates tööle sõitnud. Samuti laulis ta pikka aega segakooris „Koit“.
Uudishimu ja elutahet jätkus Helgil viimastelgi päevadel. Kui teda haiglas vaatamas käidi, rääkis ta esmalt ära kõigi palatikaaslaste elu- ja töökäigu ning selle, kus ja millistes oludes ta oma ajakirjanikutöös nendega kokku on puutunud. Mitte haiguslugudele, vaid ikka huvitavatele seikadele palatikaaslaste elus pühendus ta.
Helgi Kaldma suri 19. septembril 2011. Ta on maetud Viljandi Metsakalmistule.
Helgi Kaldma mälestusnäitus Viljandi linnaraamatukogus
24. märtsil 2023 toimus Viljandi linnaraamatukogus pidulik Helgi Kaldma 90. sünniaastapäevale pühendatud näituse „Helgi Kaldma ja tema portreed „Sakalas““ avamine. Kohale oli tulnud endisi kolleege ja Sakala toimetuse töötajaid. Avamisel võtsid sõna Hans Väre Sakala toimetusest, Heino Laiapea ja Aime Kivistik. Näituse avamisel sai vaadata Ain Meriranna videosid Helgi Kaldmast, kus ta võttis sõna Viljandi kunstisaalis 2002. aastal näituse avamisel. Tavaliselt ta ise alati intervjueeris inimesi, kuid seekord avaldas oma arvamust. Teine video oli 2006. aasta Krimmi reisist, kus ta käis koos Johann Köleri fondiga.
Artikli kirjutamisel on kasutatud
- raamatut „Meie jäljed jäävad : Eesti ajakirjanike elulood I“ (lk 158−176, Tartu, 2004),
- artikleid:
- E. Rohtla „Helgi Kaldma“ Sakala (29.03.2003),
- E. Rohtla „Hüvasti, Helgi, lustlik ja teistega arvestav kolleeg“ Sakala (21.09.2011),
- H. Kaldma „Ajalehe sisu oleneb ajast“ Sakala (22.03.2008),
- L. Seil „Nooruse tembud“ Tervis Pluss (nr 6/2006).
Koostaja Marge Liivakivi-Minina
