esmaspäev, 23. jaanuar 2023

Melissa Wiesner. TÜDRUK FOTOL

Ersen, 2022
296 lk

Tegan on noor naine, kellel on olnud raske lapsepõlv. Nad kolisid tihti ning tema eest hoolitses põhiliselt tema vanem vend. Ta ei ole käinud ülikoolis, ta on pidanud erinevaid ameteid ning proovib nüüd kirjutada raamatut. Jackil on olnud üsna tavaline lapsepõlv, ta on haritud ning tööalaselt edukas noormees. Selles loos viib teekond kokku just need kaks täiesti erinevat inimest.

Tegan ja Jack kohtuvad teeäärses einelas. Kuna Tegani auto on katki läinud, otsib ta küüti. Ta päästab Jacki ootamatust ohtlikust olukorrast. Seejärel õnnestub tal meest veenda, et too talle transporti pakuks. Esmamulje järgi ei tunne kumbki teineteise vastu just midagi väga positiivset. Jack näeb Teganis määrdunud riietega hipit, kes rändab mööda riiki hääletades. Teganile tundub Jack uhke ja ülbe rikkurina.

Jack ja Tegan on sunnitud üle nädala reisima koos ühes autos, tegema söögipeatusi, valima sobiva marsruudi sihtkohta jõudmiseks ning leidma igaks õhtuks ööbimiskoha. Algul on neil häirivalt ebamugav koos reisida, kuid päev-päevalt üksteist tundma õppides ja ennast avades muutub nende suhtlus kergemaks. Selgub, et esmamulje ei andnud päris õiget pilti. Nad hakkavad teineteist paremini mõistma ning sellega avardub ka mõlema mõttemaailm. Vaikselt tulevad välja ka erinevad mineviku haavad ja plaanid tuleviku suhtes. Milline saladus peitub aga juhuslikult leitud fotol, kus peal on kena ja salapärane naine?

“Tüdruk fotol” on ajaviiteromaan suhetest, saladustest, süütundest ja leinast.

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2029264

esmaspäev, 16. jaanuar 2023

Jessie Greengrass. KINDLUS

Eesti Raamat, 2022
247 lk

Vältimatu kliimakatastroofi ootuses on teadlane Francesca loonud kindlusesse pelgupaiga - seal on viljapuuaed, loodebasseinis töötav elektrigenetaator ja küünisuurune ladu esmatarbekaupadega. Enne, kui Fancesca tormis hukkub, on ta andnud kasutütrele Carole käsu koos pisipoja Paulyga kindlusesse varjuda. Caro võtabki ette raske teekonna, kuid kohale jõudes selgub, et kindluses on teisigi asukaid.

Kuidas tulla koos poolvõõrastega toime järjest isoleeritumas olukorras, kui varud kahanevad ja vihm ei näi iialgi lakkavat? Lugeja võiks samastuda tegelastega ja mõelda, kuidas saada hakkama, kui ainsaks tegevuseks ongi jäänud vaid eluspüsimine.

Sõnal „kindlus“ on eesti keeles kaks omavahel põimuvat tähendust. Üks tähendab tugevat rajatist ja teine lootustandvat tunnet. Kuigi raamatu pealkiri tähendab pigem esimest, kanduvad lugedes mõtted sageli ka teise tähenduse peale.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2031694

esmaspäev, 9. jaanuar 2023

Raamatuklubi soovitab: Eva ja Indrek Koff. LASTE HOTELL

Kogumikus:  Hea sõna : aastasaja alguse eesti laste- ja noortenäidendeid
Eesti teatri Agentuur, 2009
317 lk

Valisin tutvustamiseks Eva ja Indrek Koffi näidendi "Laste hotell" (ilmunud aastal 2010 kogumikus "Hea sõna"), sest see jõuab õige pea Ugala mängukavasse ja on plaanis seda vaatama minna. Näidendid on lugemiseks ses mõttes head, et need toidavad tohutult fantaasiat. Kui proosatekstis on kirjeldatud tegelaste mõtteid, ilmeid ja väljanägemist, siis näidendi dialoogimaailmas pigem mitte. Ning siis hakkab ettekujutus palju paremini tööle.

"Laste hotell" ei ole lihtsakoeline lastenäidend, kus tegelased on üheplaanilised ja tegevus lõbus ja naljakas nagu võiks ühelt lastenäidendilt oodata. Oeh, missugused nauditavad karakterid! Laste hotell on üks omapärane koht, kus viibivad väga erinevad lapsed (näiteks koerakoonlane!), kelle vanematel pole mahti nendega tegeleda. Ja siia on sattunud ka üks vanaonu Riks, kes tervisehäda tõttu istub ratastoolis ja kelle tütar tunneb muret, kuidas isa omapäi hakkama saab. Ehk et siis midagi lasteaia ja vanadekodu vahepealset või siis kaks ühes. On ülipüüdlik asutuse juhataja Kulla Juurikas, kes laveerib vanemate nõudmiste ja laste soovide vahel, kes peab olema asjalik ametnik, kes salamisi naudib muusikat. Ja muidugi ei saa mainimata jätta kõrge kvalifikatsiooniga mängijat Renét ning tema "arendavaid" tegevusi. Ja ainus on mõistagi Riks, kes tihkab toriseda, et mis jama see veel peaks olema.

Selles loos avaldub tasahaaval lapse kurbus üksioleku pärast, meeletu ootus ning mure, et ei vasta oma vanemate ootusele. Ja teisalt vanainimese üksi jäämine, tema ootus ja kurbus. Ent siin tuleb ka see, kui oluline on eaka inimese elukogemus ja kuidas tema saab lapsi oma elutarkusega toetada ja aidata. Ja vana Riks oma aususega

Tore on selles loos see, milliseid remarke on autorid lugejale ja lavastajale jätnud. Üks on päris pikk - peaaegu lehekülg - ja selles selgitatakse üpris detailselt, milline peaks olema Ilmalind. Ja siis on tärniga joone alla lisatud märge: "Teatrikunstnik vaatab nüüd ise, kuidas ta hakkama saab." See oli päris humoorikas!


Mõtlemapanev lugemine!

Tea Raidsalu,
raamatukogu lugeja

Kogumikuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/514454

teisipäev, 3. jaanuar 2023

Koduloolised tähtpäevad jaanuaris 2023

Kodulooliste isikute põhjalikuma biograafiaga tutvumiseks klikake isiku nimele!

2. jaanuar 

3. jaanuar 
7. jaanuar 
13. jaanuar
18. jaanuar
28. jaanuar
  • Esimene palgaline raamatukoguhoidja Viljandis, Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja, Viljandi Keskraamatukogu juhataja Anna Marend 130 (28.01.1893-19.09.1981)
  • Eesti teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane Mihkel Veske 80 (28.01.1843-15.05.1890)
30. jaanuar 

esmaspäev, 2. jaanuar 2023

Tiia Selli. MIRTMÄRT LOOMAPÄÄESTEKAMP

Varrak, 2022
152 lk

Mirt ja Märt on naabrid. Nad mõlemad armastavad loomi ning nad soovivad, et kõigil loomadel oleks hea elu. Nad tahaksid, et kõigil loomadel oleks hea peremees ning et tänavatel ei oleks hulkuvaid kasse ja koeri. Seetõttu asutavad lapsed kahekesi loomapäästekamba.

Ühel päeval koolist koju jalutades märkavad nad puu külge seotud koera. Nad asuvad asja uurima, see on nende loomapäästekamba esimene juhtum. Esialgu otsustavad nad koerale kodust süüa tuua. Tagasi jõudes on aga üks mees juba koera juures. Lapsed hiilivad lähemale ning näevad, et mees ei käitu koeraga hästi. Selgub, et ta on koera varastanud ning annab talle uinutit. Lapsed hakkavad meest ja varastatud koera jälitama. Peale põnevat luuramist ning varga järel hiilimist jäävad nad koeraröövlile vahele. Karistuseks lukustatakse lapsed keldrisse. Nad püüavad sealt põgeneda ronides kitsast keldriaknast välja. Paraku reedavad varastatud koerad haukuma hakates, et midagi on teoksil ning põgenemiskatse ebaõnnestub. Lapsed peavad silmitsi seisma mitmete ohtudega ning nende seiklustel ei paista lõppu tulevat.

See on põnev ja seiklusi täis raamat noorele lugejale. Parajalt kriminaalne lugu, kuhu on lisatud ka huumorit. Iga peatükk on piisavalt pingeline, et oodata huviga, mis lastega järgmisena juhtub. Jääb vaid loota, et lapsed pääsevad ohtlikust olukorrast, kuhu nad juhuse tahtel sattusid.


Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: Laste- ja noortekirjanduse saal (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2033540

pühapäev, 1. jaanuar 2023

16. august - raamatukoguhoidja ja kodu-uurija Linda Sarapuu

Viljandi Linnaraamatukogu pikaaegne peaspetsialist
Linda Sarapuu
Snd Mitt
16.08.1942 Kõssa k, Kõpu khk, Viljandimaa - 29.10.2022 Viljandi 

Linda Sarapuu (s Mitt) sündis Kõpu kihelkonnas Kõssa (praegu Kiini) külas. Peres kasvas kolm last: tütar ja kaks poega. Oma kahe venna, Juhani ja Arvoga oli Lindal väga lähedane suhe.

Kooliteed alustas Linda Kõpu 7-klassilises koolis, jätkas õpinguid Viljandi II keskkoolis ja Viljandi kultuurharidustöökoolis raamatukogunduse erialal. Pärast kooli lõpetamist suunati ta tööle Kangilaski külaraamatukokku, jätkates kaugõppes õpinguid Tallinna pedagoogilise instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. 1967. aastal asus Linda tööle Viljandi keskraamatukokku laenutajana ja hiljem teenindusosakonna juhataja, direktori asetäitja ja alates 1994. aastast peaspetsialistina. Ta on korraldanud arvukalt väga sisukaid ja huvitavaid teema- ja kirjandusõhtuid, raamatunäitusi ning koolitusi. Ta oskas end panna raamatukogu külastaja rolli ja üllatada kolleege üha uute ideedega. Oma tegemistes oli Linda hästi pühendunud, sihikindel ja andis endast alati parima.

Seitsmekümnendatel aastatel hakati Linda algatusel ostma antikvariaatidest raamatukokku kunsti- ja väärtkirjandust. Nii õnnestus hankida kunstialbumite sarju, mis tutvustavad suuri maalikunstnikke, maailma kunstimuuseume ja galeriisid. Sellega pandi alus kunstiraamatute kogule, mida täiendati, tutvustati. Need raamatud on kättesaadavad lugejatele tänaseni.

Lindale oli eriti südamelähedane kodulootöö. Ta kandis hoolt, et raamatukogus oleksid kõik Viljandimaa eluolu ja inimesi kajastavad ning siin ilmunud trükised. Eesti raamatu aastal (2000) valmis Viljandi seisukohalt oluline väljaanne „Viljandi trükikojad ja trükised 1875−1944“, mille koostamist kureeris Linda Sarapuu. Ta oli infolehe „Raamatu aasta Viljandimaal“ üks koostajaist.

Kodu-uurijana kirjutas ta artikleid mitmetest siinsetest kultuuritegelastest. Viljandi muuseumi aastaraamatus on 2007. aastal ilmunud pikem uurimus Viljandi raamatukaupmehest, kirjastajast ja bibliofiilist Hans Leokesest. Oma tegevusega on Linda innustanud uurimistööle ka maakonna raamatukogude kolleege.

1991. aastal said Viljandis alguse rahvusvahelised vanaraamatupäevad. Linda oli selle ettevõtmise üks tulihingelistest eestvedajatest. Kaasatud olid Eesti bibliofiilianõukogu, Tallinna bibliofiilide klubi, Viljandi raamatuklubi ja raamatukogu. Peeti teaduskonverentse ning toimusid oksjonid, näitused ja kohtumised külalistega.

Kui aastast 1990 hakkas taas ilmuma „Sakala kalender“, kuulus Lindagi pikka aega selle loomingulisse kollektiivi, kuni 2008. aastani.

Aastail 1978−1987 oli Linda Sarapuu praktikust õppejõud Viljandi kultuurikolledžis, valmistades ette noori raamatukogutööks.

Raamatukogu peaspetsialistina koordineeris Linda Viljandimaa raamatukogude tööd ja korraldas töötajate täiendusõpet, organiseeris õppe- ja kultuurireise. Linda eestvedamisel koostati 2011. aastal raamat „Viljandi Linnaraamatukogu 100“ ja 2013. aastal kogumik “Viljandimaa raamatukogud“.

Linda Sarapuu jäi pensionile 2013. aastal.

Allikas: 

In memoriam Linda Sarapuu 16. VIII 1942 - 29. X 2022 // Sakala (2022) 4. nov., lk. 7. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/11/04/15

kolmapäev, 28. detsember 2022

28. detsember - Kolonel Eduard-Alfred Kubbo

Kolonel Eduard-Alfred Kubbo
28.12.1887 Helme v—10.06.1941 Tallinn

Eduard-Alfred Kubbo sündis 28. (vkj 16.) detsembril 1887 Viljandimaa Helme kihelkonna Helme vallas kõrtsmiku peres. Õppis Viljandi linnakoolis ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1908. aastal.

Teenis 25. Siberi kütipolgus ja viidi sealt 1914. aasta augustis üle 45. Siberi kütipolku. Esimese maailmasõja puhkemise ajal oli Kubbo leitnandi auastmes. Sõja käigus võttis osa lahingutest Karpaatides, Poolas, Galiitsias ja Lätis ning sai kahel korral haavata. Teda autasustati Georgi mõõgaga 22. aprillil 1915. aastal. Autasu anti 5–6. detsembril 1914. toimunud lahingu eest, kus leitnant Kubbo lõi oma rooduga tagasi mitu vastaste rünnakut ja sattunud piiramisrõngasse, murdis sellest täägirünnakuga välja.

Ülendati alampolkovnikuks 1917. aasta juunis.

Eduard Kubbo tuli 1918. aastal Eestisse ja oli jaanuarist kuni märtsini Viljandis asuva 2. Eesti jalaväepolgu majandusülem.

Vabadussõja eel 1918. aasta 11. novembrist määrati ta Viljandi maakonna ja Viljandi linna Kaitse Liidu ülemaks. 1918. aasta 21. novembrist oli ta 3. jalaväepolgu ülem, 1919. aasta veebruarist 2. Diviisi I brigaadi ülem ning 1919. aasta aprillist 2. Diviisi ülema abi.

Aastal 1919. ülendati koloneliks (polkovnikuks).

Peale Vabadussõda oli 1921–1924. aastani 1. Diviisi ülema abi, 1924–1930. aastani 2. Diviisi ülema abi ja 1927–1929. aastani 2. Diviisi ülema kohusetäitja.

Läks erru 1934. aastal.

Lisaks sõjaväelisele karjäärile õppis Eduard Kubbo 1925–1930. aastal Tartu ülikoolis juurat. Õpingute ajal astus korp! Sakalasse.

Kuulus ka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusse ja arreteeriti selle tõttu 1934. aastal ning viibis aastatel 1936–1938 vangis.

Peale vangistust oli aastatel 1938–1939 vandeadvokaat H. Reimann-Poomi abi ja alates 1939. aastat vandeadvokaat Tartus.

Eduard-Alfred Kubbo arreteeriti pärast Eesti okupeerimist nõukogude võimu poolt 6. novembril 1940 ja hukati nõukogude julgeolekuorganite poolt Tallinnas 10. juunil 1941. aastal. Tõenäoliselt maeti tundmatuna Tallinna Liiva kalmistule.

Allikad:

teisipäev, 27. detsember 2022

27. detsember - Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane Märt-Villem-Hendrik Orumets

Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane
Märt-Villem-Hendrik Orumets
Kuni 1937 Oinas
27.12.1897 Mäsa t, Abja v—13.10.1976 Mõisaküla

Sündis 27. (vkj 15.) detsembril 1897 Abja valla Mäsa talus üürniku peres. Abiellus 27. detsembril 1931 Halliste kirikus Ida Akkaja´ga (1906–?). Poeg Lembit (1932–1956).
 
Õppis valla- ja kihelkonnakoolis. Esimeses maailmasõjas teenis Peeter Suure Merekindluse raudteepataljonis Tallinnas. Vabadussõjas alates 7. märtsist 1919 Pärnu Kaitsepataljoni 4. roodus. Mais 1919 määrati 9. jalaväepolguks ümbernimetatu üksuse 8. roodu, kus teenis rühmaülema. Lahingus osutatud vapruse eest ülendati jaanuaris 1920 kapraliks. Aprillist kuni demobiliseerimiseni augustis 1920 teenis polgu 2. roodus.
 
Vabariigi Valitsuse otsusega 8. oktoobrist 1920 annetati 9. jalaväepolgu kapral Mart Oinas´ele Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 1431, “hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus Mühlgrabeni all”. Lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.
 
Elas järgnevatel aastatel Mõisakülas ning töötas sepana Mõisakülas Raudteetehastes. Osales aktiivselt Mõisaküla Vabatahtlikus Tuletõrje Ühingus ning kuulus VRVÜ Pärnu osakonda.
 
Mõisaküla alevi perekonnaseisuametniku otsusega 13. veebruarist 1937 muudeti senine “halva tähendusega” perekonnanimi Oinas nime Orumets vastu.
 
Märt-Villem-Hendrik Orumets suri 13. oktoobril 1976 Mõisaküla linnas hüpertooniatõve tõttu. Maetud Mõisaküla kalmistule. Mõisaküla Tuletõrje Ühingu poolt asetati tema kui teeneka tuletõrjuja hauale mälestustahvel.
 
Allikas: Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 205. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf (vaadatud 19.01.2018)

esmaspäev, 26. detsember 2022

26. detsember - arst August Pobol

Vabaduse Risti kavaler arst
August Pobol
26.12.1887 Kurista v—25.05.1959 Valga

Sündis Põltsamaa kihelkonnas Kurista vallas Kraani talu peremehe Jaan Poboli ja tema abikaasa Mari (neiuna Beckmann) pojana. Õppis Kurista vallakoolis ja Tartu Klassikalises Poeglaste Gümnaasiumis ja astus 1907. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooli lõpetas arsti astme väärilisena 1981. aastal, kuuludes akadeemiliselt alates 1908. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi.
 
I maailmasõjas teenis Vene väes välihaiglates. 1. jaanuaril 1918. aastal siirdus Eesti diviisi laatsaretti nooremordinaatorina. Vabadussõjast võttis osa 3. jalaväerügemendi vanemarstina. Ta on I liigi 3. järgu Vabaduseristi kavaler.
 
Sõjaväest lahkus 1920. aasta lõpus ja 921-1929 töötas Tartu Ülikooli kirurgiakliinikus prof Wanachi assistendina. 1929-1940 oli Tartus Eesti Erakliiniku kirurg.
 
1940. aastal tunnistas Arstide Koja Eriarstide Toimkond ta haavahaiguste eriarstiks. Saksa okupatsiooni ajal töötas 1943-1944 Tartu Feldlazareti operatsiooniarstina. 1944. aastal saadeti ta Valka ja töötas valga haigla kirurgiaosakonna juhatajana kuni 1959. aastani. Ta oli vallaline. Tema õetütar dr Tiina Pärlin-Bougas on arst USA-s.
 
Dr August Pobol suri 25. mail 1959. aastal Valgas ja maetud Valga kalmistule.
 
Allikas: Pobol, August // Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940-1960. 2000. Lk. 286-287

26. detsember - näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog Juhan Kunder

Eesti näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog
Juhan Kunder
26.12.1852 Kovali t, Pulleritsu k, Holstre v—24.04.1886 Peterburi

Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. detsember 1852. Oli Hain Henno poolvend.
 
Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi alg- ja kreiskoolis. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari (kreiskooli õpetaja eksam 1882).
 
Töötas 1875–1976 Tartus ning 1876–1986 Rakvere elementaar ja kreiskoolis pedagoogina, õppis 1886 Kaasani ülikoolis loodusteadust ja aastast 1887 Peterburi õpetajate instituudis.
 
Osales rahvusliku liikumise radikaalse suuna pooldajana mitmekülgselt ühiskonna- ja kultuuritegevuses. Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti koolile juhatajat.
 
Aastatel 1882–1988 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident. Kuulub oma aja kirjanduskriitika edendajate hulka. Toimetas 1885–1986 kirjanduslikku nädalalehte "Meelejahutaja", kus avaldas arvustusi, mis anti välja raamatuna „Eesti kirjandus koolile ja kodule” (1890, 1924).
 
Avaldas umbes 100 raamatut (õpikuid, lasteraamatuid, luulet, näidendeid). Koostas looduslooõpikud „Looduse õpetus” (I – „Elajate riik”, 1877, II – „Taimede riik”, 1882, III – „Kivide (mineraalide) riik”, 1885) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning populaarse „Maakera elu ja olu” (1878).  Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.
 
Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks. 
 
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”. „Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte”
 
"Meelejahutajat" toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele. Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring. Sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut ning saksa ja vene keelest tõlgitud tekste. Kunderi mugandustest on J. Swifti Gulliveri-lood ka raamatuna ilmunud („Härjapõlvlane ja Hiiglamaa”, 1890). Küllalt tagasihoidlikult levinud "Meelejahutajast" kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.
 
Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891).
 
Tähelepanu väärib Kunder ka eesti kirjanduse kaanoni kujundajana. Algul "Meelejahutaja" veergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari „Eesti laulikud”) ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, mis jäi autori varase surma tõttu valmimata. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata. Uuenduslik on, et erinevalt eelkäijatest alustab ta eesti kirjanduse ülevaadet rahvaluulest ja ei käsitle baltisaksa kirjasõna. Kunder oli ärkamisaja suurkujude esimene kanoniseerija: teoses tutvustatakse tutvustatakse F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Linnutaja (C. R. Jakobson), Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald ja C. E. Malm elu ja loomingut. Palju tekstinäiteid sisaldav kirjanduslugu täidab ühtlasi antoloogia ülesannet. Rahvaluulenäited pärinevad seejuures „Kalevipojast”. Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.
 
Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”.
 
Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.
 
Kirjutas menuka kogu rahvajututöötlusi „Eesti muinasjutud” (1885, 1924) ja „Kalevipoja” proosaümberjutustuse (1885).
 
Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti 30. aprillil 1888 Rakvere kalmistule.
 
Juhan Kunderi mälestuse austamine
 
  • Juhan Kunderi monument asub Rakveres. Raha soetamist Kunderi mälestuse jäädvustamiseks alustas Rakvere linnavolikogu, eraldades selleks otstarbeks 1924. aasta eelarvest 10 000 marka (100 krooni). Roman Haavamägi loodud monument avati seoses Juhan Kunderi 50. surma-aastapäevaga 24. aprill 1938. Huvitav teada: monument asub paigas millest mööda kulges pikki aastaid Juhan Kunderi kodutee.
  • Juhan Kunderi kivi (rändrahn) on Võru maakonnas Haanja vallas Suure Munamäe tipus, vaatetornist 50 m lõuna pool.
  • Tallinnas on Juhan Kunderi tänav.
  • Rakveres Pikk tänav 29 tegutseb Juhan Kunderi Selts. MTÜ Juhan Kunderi Selts loodi 1992. aastal eesti kirjaniku ja kooliõpetaja J. Kunderi (1852-1888) ideede jätkamiseks. Hoonele, kus selts tegutseb, aga algselt oli Rakvere elementaarkool ja kus Kunder elas, kinnitati 24. aprillil 1998 mälestustahvel, millega tähistati 110. aasta möödumist tema surmast.
  •  Aastast 2012 annab Juhan Kunderi Selts välja Juhan Kunderi nimelist Vaimsuse auhinda.
  • Kovali tallu, kus sündis Kunder ja elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno, asukohta on püstitatud mälestuskivi.

Allikad:

laupäev, 24. detsember 2022

24. detsember - poliitik, diplomaat ja ajakirjanik Hans Rebane

Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik
Karl August Hindrey šarž Hans Rebasest
Hans Rebane
24.12.1882 Ärma t, Hallist khk—16.12.1961 Stockholm-Bromma

Hans Rebane õppis 1903 Tartu ülikoolis arstiteadust.

Oli 1906 ja 1911–1918 Postimehe toimetuse liige ja vastutav toimetaja, 1918–1927 Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, õppis 1921–1926 ühe semestri Berliini ülikoolis poliitikateadust ja reisis Euroopas.

1927–1928 oli Eesti Vabariigi välisminister; osales Eesti ja Nõukogude Venemaa, Eesti ja Läti ning Eesti ja Saksa kaubanduslepete sõlmimisel. 1931–1937 oli Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1937–1940 Lätis. Riigikogu III koosseisu liige (põllumeestekogude rühmas).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, põgenes Tallinna sadamas laevalt ja läks Rootsi.

1945–49 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös. Vikipeedia artiklis selle kohta erinevad andmed: "Ta nimetati ministriks ja Välisministri kohuste täitjaks eksilis August Rei poolt salaja 15. jaanuaril 1945, kuid August Rei tühistas nimetamise kui teostamatu 24. juunil 1949. Hans Rebane ei ole kunagi olnud Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister."

Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.

Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend. Tema abikaasa oli Johanna Sild-Rebane.

Autasud
• Belgia Kuningriigi Krooni I klassi orden (1927)
• Läti Vabariigi Kolme Tähe I klassi orden (1927)
• Polonia Restituta I klassi orden (1928)
• Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist (1933)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1935)

Allikad:

esmaspäev, 19. detsember 2022

19. detsember - agronoom Olev Aru

Agronoom
Olev Aru
19.12.1927 Aidu, Vardja—11.07.1992 Rõhu, Tartumaa


Isa Jaan, ema Juuli, neiuna Sarv.

Hariduselt EPA agronoom, Äksi ja Mäeotsa sovh. aiandusagronoom ja direktor 1952-1958, rajas Rõhul Lõuna-Eesti Puuvilja- ja marjakultuuride Sordikatsepunkti, selle juhataja 1958-1987.

Allikas: Kuulsad mulgid. Koostanud Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf (vaadatud 18.01.2018)

esmaspäev, 12. detsember 2022

Inge Pitsner, Marek Sadam. TAHAKS VEEL MIDAGI ÖELDA... LEA DALI LION

Pilgrim, 2022
240 lk

Raamatus on kirja pandud siirad ja positiivsed meenutused Lea Dali Lioni elust. Need lood on meeldetuletuseks, et tuleb nautida iga hetke, iga päeva. Kui märkad midagi head, siis ütle see välja. Leia aega inimeste jaoks, kellest hoolid. Jää positiivseks, naudi elu! Lihtsad tõed, mis kipuvad kiires argipäevas ununema.

Lea oli andekas, ainulaadne ja isikupärase häälega laulja. Ta sai tuntuks ansambel Blacky kähedahäälse solistina. Lea oli heatahtlik ning soe inimene. Ta oli habras ja naiselik, kuid samas ka vapper ning tugev. Muusika oli tema elu. Minu meelest annab Lea olemuse hästi edasi raamatus toodud kirjeldus: "Ta oli mitmevärviline ja siiruviiruline pulgakomm. Muusikaliselt hästi kirev. Võis laulda rokivõtmes ja armsalt klaveriga üksinda."

Lea heatahtlikkust ja siirust kirjeldab tema enda öeldud lause: “Kui keegi teeb sulle midagi halba, siis mõtle, kas sina tahaksid teha kellelegi taolist asja. Kui tunned, et ei taha, siis saad juba selle üle õnnelik olla, et sinus puudub iha teha kellelegi midagi vastikut. See on juba väga suur asi, mille üle rõõmustada.”

Soovitan lugeda lisaks sellele raamatule ka Lea Dali Lioni kirjutatud raamatut "Joonista valgus".

Raamatut luges: Laura Randoja
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saal (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2020510

neljapäev, 8. detsember 2022

8. detsember - Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist Oskar Veldemann

Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist
Oskar Veldemann
8.12.1912 Viljandi—24.12.1942 Gorki obl. Suhho-Bezvodnaja vangilaager

Oskar Veldemann (ka Veldeman; pseudonüüm Ove ja O-we) oli eesti motosportlane, suusahüppaja, spordiajakirjanik, följetonist ja karikaturist.

Oskar Veldemann õppis Viljandi kaubanduskoolis. Ta tuli neli korda Eesti meistriks suusahüpetes (1933, 1936–1937 ja 1940)[1]. 1934. ja 1935. aastal tuli ta Eesti meistriks hipodroomisõidus.

Ta töötas Rahvalehe toimetuse liikmena ja Uudislehes karikaturistina. Aastatel 1939–1940 töötas ta Kadrioru Noortepargi instruktorina. Kuulus Tallinna Spordipressi Klubisse.

22. juunil 1940 toimus Tallinnas Kadriorus Nõukogude okupatsiooni vastane meeleavaldus. Demonstratsioonil osalejad otsustasid valida neljaliikmelise delegatsiooni, kellele ülesandeks oli viia Vabariigi Presidendile lilli. Üheks väljavalituks oli Oskar Veldemann. Kadrioru lossis presidenti ei olnud ja lilled anti üle kindral Aleksander Jaaksonile. Veldemann arreteeriti 3. septembril 1940 süüdistatuna kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile mõisteti 16. detsembril 1941 erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta hukkus Nõukogude Liidus Gorki oblastis Suhhobezvodnoje vangilaagris.

Allikad
Loe ka:

8. detsember - ulmekirjanik Kristjan Sander

Eesti ulmekirjanik
Kristjan Sander
Sündinud 8.12.1977

Kristjan Sander on eesti ulmekirjanik. Sander on kirjutanud peamiselt ulmejutte, aga ta on avaldanud ka ühe romaani või jutukogumiku ("13 talvist hetke", sisaldab 4 temaatiliselt seotud juttu), ühe jutukogumiku ("Õhtu rannal") ja ühe lühiromaani ("Valguse nimel").

Kristjan Sander on võrguajakirja Algernon toimetuse liige. Sander tegeleb aktiivselt ka malemänguga, ta on Tartu Ülikooli Maleklubi esimees. Kirjanik asus mõne aasta eest elama Tarvastu valda Raassilla maile.

Allikad:
• Vikipeedia
• Ilves, Kristi. Kristjan Sander jalutab Mulgimaa metsas kiviaja ja ulmelise tuleviku vahel : teadlane // Sakala (2017) 2. märts, lk. 8

kolmapäev, 7. detsember 2022

Zane Zusta, Diana Zande. PRUSSAKAD MINU PEAS - LOOD NAISTEST

Läti keelest tõlkinud Ilze Tälberga
Helios, c2020
238 lk.
Raamatus on viisteist lugu. Lood jutustavad elulisi situatsioone, millesse on erinevas vanuses naised oma väga erinevates eludes sattunud. Miks nad on sellistes situatsioonides ja kas on võimalik, et neil on peas prussakad (igasugused mõtted, eelarvamused, etteheited, viha, solvangud, kapriisid, neuroosid)? Kuidas prussakad ära tunda, neid eemaldada või nendega koos elada – just sellest see raamat kaudselt räägibki. Kaudselt sellepärast, et kui mõni lugu sind kohe väga kõnetab siis see ongi just see mõtlemisekoht, „äratundmisrõõm“. Iga loo järel on psühhoterapeudi kiri, milles ta süveneb iga naise probleemi ja proovib talle ulatada abistavat kätt. Kui ühestki loost enda prussakatele vastuseid ei saa (milles ma tegelikult kahtlen) siis tore lugemine sellegipoolest, et saad aimu, milliste prussakatega naised oma eludes tegelevad.

Raamatut luges: Rene Vridolin
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1969468

laupäev, 3. detsember 2022

3. detsember - kirjanik Ado Reinvald

Eesti kirjanik
Ado Reinvald
3.12.1847 Uusna v — 6.02.1922 Kulbilohu, Elva

Ado Reinvald oli 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem. Sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847. Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta Soone külakoolis, pärast mida täiendas end iseseisvalt. Oli 1867-1894 Tarvastu vallas talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus. 1894 müüdi talu pankroti tõttu oksjonil ja Reinvald elas erinevais paigus, sh Nõos ja Elvas.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi.

Tema järgi sai nime Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

Nikolai Baturin on avaldanud laulumängu "Kuldrannake" (1986)  Ado Reinvaldi elu ainetel.

Elu lõpuaastail jäi ta oma Elva kodust ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Loomingust

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes “Perno Postimees“. Oli "Sakala" kaastöölisi ja levitajaid, koostanud kalendreid ("Sakala kalender", "Lindanisa kalender"). Tema kirjanduslik nõuandja oli F. R. Kreutzwald. Reinvaldi isamaaluule järgib mõneti L. Koidula eeskuju. Kirjutanud ka loodus-, armastus-, kodu- jm. luulet.

1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa (1889). Luulekogudest ilmunud ka "Õitsi öpik" (1876) ja koos vennaga kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud“. Postuumselt on ilmunud "Valik luuletusi" (1924).

Reinvaldi luuletusi on viisistatud, luuletusest "Kuldrannake" on saanud rahvalik laul. Kirjutanud ka jutustusi ("Rasva-Jaak", 1902, "Elusaatuse tormid", 1903), naljalugusid (kogumik "Suur Naljahammas", 1903) ja näidendeid ("Bagdadi kaliif", 1897").

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.


Kuldrannake
 
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ju vara kalli koiduga
su poole võtsin purjeta’,
silm siiski veel ei kallast näe
siit üle kõrge lainemäe.
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Siin alles võõra ilma piir,
ei läigi ranna siniviir
sealt üle elumere vee,
kus lõpeb minu laevatee!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a’a –
nüüd hilja sinu randa saa!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Küll õhtueha paiste sees
sind näen sinetamas ees,
oh, siiski raske elutee –
ta lõpeb üle merevee!
 
                                     Ado Reinvald

Allikad:

reede, 2. detsember 2022

2. detsember - Mullateadlane ja agrokeemik Anton Nõmmik

Mullateadlane ja agrokeemik
Anton Nõmmik
2.12.1882 Kurista vald, Viljandimaa – 20.10.1957 Uppsala

Lõpetas 1916 Petrogradi ülikooli, täiendas end 1920 Halle ülikoolis ja 1925–1926 Rockefelleri fondi stipendiaadina USA-s. Oli Põhja-Eesti põllutöökeskkooli rajajaid ja 1918–1920 selle juhataja, 1920–1944 Tartu ülikooli (TÜ) õppejõud (1921–1925 põllumajandusteaduskonna dekaan, 1924–1944 professor).

Rajas TÜ-s mullateaduse ja agrikultuurkeemia õppetooli (oli 1920–1944 selle juhataja) ja Raadile agrikultuurkeemia katsejaama (oli 1921–1944 selle juhataja).

Läks 1944 Rootsi, oli 1944–1957 Ultunas põllumajanduskõrgkooli keemiainstituudis keemik-assistent. Uuris Eesti muldi ja nende keemilist koostist, koostas Eesti esimese mullastikukaardi (1924), rajoonis Eesti mullastiku, korraldas hulgaliselt väetamiskatseid ja määras kultuuride väetisnorme, toitainete kasutamise dünaamikat ja väetamise tasuvust. Uuris eri liiki loomade sõnniku ja virtsa keemilist koostist, orgaanilise aine mullas lagunemise kiirust ning lahustunud ainete sisaldust Eesti suurimate jõgede vees. Lõi oskussõnu. Oli Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis asutajaid ja 1945–1949 selle esimene esimees.

Töid
• Kodumaa mullastikust (1925)
• Lühike ülevaade kodumaa mullastikust (1927)
• Mulla reaktsioon, selle põhjused ja määramise meetodid (1927, 1928)
• Uurimusi meie söödajuurviljade arenemisest ja toitainete tarbimisest (1937)
• Eesti NSV jõevete keemilisi uurimusi (1940)

Kirjandus
• Prof. Anton Nõmmiku mälestuseks. – Eesti Metsamees Eksiilis (Rootsi) 25, 1957, lk 37–38
• K. Vahtras. Professor Anton Nõmmik. Tema elust ja tööst. – Eesti Agronoomide Selts Rootsis. Toimetis nr 1, 1975
• E. Turbas ja K. Tarandi. Prof. Anton Nõmmik ja Eesti vooluvete keemilise analüüsi ja maastike geokeemia algus. – Eesti maastike geokeemia küsimusi. Tallinn, 1988

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2011

kolmapäev, 30. november 2022

Ruby Hummingbird. KADUNUD MÄLESTUSTE AED

Ersen 2022
304 lk

Kui Billy ja Elsie esimest korda kohtuvad, pole neil mitte midagi ühist. Billy on kümneaastane Londoni poiss, kes on ema korraldatud äkilise elumuutuse tõttu sunnitud elama mingis kolkas. Elsie on Billy naabruses elav üksik vanaproua, kel on oma rutiin ja nimekirjad, mille järgi ta oma päevi veedab.

Kui Billy ema viib poisi naabrinaise juurde hoiule, pole kumbki pool sellest mõttest vaimustatud. Elsie puhastaks parema meelega pliiti ja Billy vaataks kodus televiisorit, kui vaid see tal seal oleks. Kui aga Elsie avab ukse oma tagaaeda, on poiss müüdud. Billy kaevab, rohib ja istutab sellise innuga, et Elsiegi süda võiks heldida. Siis aga kaevab poiss aianurgast välja naise kõige suurema saladuse.

See raamat annab üksikutele, tõrjutud ja kiusatud inimestele lootust, et maailmast pole kadunud inimesed, kes mured ära kuulavad ja aitavad leida väljapääsuteid.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 

laupäev, 26. november 2022

26. november - luuletaja ja ajakirjanik Ülo Alo Võsar

Foto: Elmo Riig / Sakala

Luuletaja ja ajakirjanik

Ülo Alo Võsar
26.11.1942 Viljandis 


Sündinud Viljandis sõjaväelase ja kunstnikust ema pojana, õppis Viljandi koolides, sh. 1956-1961 Viljandi 1. Keskkoolis. Oli 1961-1964 Nõukogude armees ajateenistuses. Astus 1964 Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda eesti filoloogiat õppima. Katkestas õpingud 1968 aastal, sai ülikoolidiplomi 1972. aastal. 

Aastast 1968 töötas Viljandi ajalehe „Tee Kommunismile“ toimetuses, koostas seal lehekülgi „Loomingulistelt radadelt“. 1972. aastal edutati tegevtoimetajaks. Töötas „Sakala“ nime tagasisaanud lehe toimetajana 1994. aasta sügiseni, pärast seda veel kultuuri-toimetajana. 

1995. aastast vabakutseline literaat Viljandis. 

Ajalehe toetusel rajas ja toimetas „Sakala“ harrastusluuletajate (Ü. Alo, E. Eha, M. Maagemust, I. Põldsaar, M. Pärn, E. Rajari, L. Rohtla, K. Tammik) värsikogude sarja, toimetas ka mujal avaldatud algajate luuletajate (A. Tosin, E. Põder, V. Osila) värsivihikuid, samuti viljandlase Jaak Sarapuu raamatuid. Avaldas perioodikas ülevaateid, intervjuusid ja mälestusi kirjanikest, eriti viljandlastest (Minni Nurme, Valda Raud, Vello Lattik, Jaak Sarapuu jt.).

Allikas: Kruus, O. Alo, Ülo // Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 28 

Ülo Alo Võsari panus Viljandi kultuuriellu on kaalukas. Eriti tuleb esile tõsta teda kui kultuuriloolast: ta teab aegu ja inimesi ning on oma mälestusi ilmekalt ja heas keeles jäädvustanud. Paljud on ilmunud Sakalas, mõned on küllap ilmumatagi. Kas ei ole Viljandi linna või kultuur-kapitali maakondliku ekspertgrupi kohus ärgitada ja aineliselt toetada kõigi nende sisukate tekstide kõvade kaante vahele koondamist? Autor on veel tegus ja võimeline seda ise tegema, nii et selleks on just õige aeg. Ülo Alo Võsari iseloomu teades on raske eeldada, et ta ise kuhugi abi paluma läheb ja projekte kirjutama hakkab. Initsiatiiv peaks tulema mujalt.
Allikas: Sarv, Tiina. Lõbus vaadata, huvitav lugeda // Sakala (2017) 4. veebr.

Võsar, Ülo (Alo, Ülo) Es. luuletus ilmus „Pikris“ 1962, kui ise teenis sõjaväes. Hiljem avaldas „Edasis“. „TK“ ei võtnud algul vastu. „Pikris“ ilmus teise nime all (seda ei avaldanud). Arvab, et Alo ei jäägi lõpl. nimeks. (Telefonitsi 14.III 75) 
Allikas: Orig. kodulookartoteegis


Luule- ja mälestustekogud 

  • Anarhia ananassiga (2011) 
  • Betti Alverile tähtedesse (2006)
  • Eestimaa valge lumi (1992) 
  • Hüpassaare hüüe (2002) 
  • Jõuluheinamaa (2005)
  • Kingitakse kristalli (2006)
  • Kus külas kõndis Koidula (2010) 
  • Kuupaistekaasikud (1990) 
  • Mälestustega mängides (2013) 
  • Näost näkku Eiaga (2016) 
  • Peeglite pidu (2019) 
  • Pilved lõhnavad lumest (2004)
  • Sõnade simman (2009) 
  • Täht põleb laubal (2020)
  • Universumi unede udus (2012)
  • Viiulivaikus (2002) 
  • Õnne asupaik (2017)
  • Ööbikuvalgus (1994)

  

esmaspäev, 21. november 2022

Erle Stanley Gardner. HOOLETU KASSIPOJA JUHTUM

Tänapäev, 2022
270 lk 

Erle Stanley Gardneri kriminaalromaanid on vanakooli kriminullisõpradele üldiselt kindla peale minek. Sa tead alati, mida saad. Advokaat Perry Mason peab päästma kohtukulli käest süütu inimese, abiks võluv sekretär Della Street ja eradetektiiv Paul Drake. Seekord on aga asi komplitseeritum, sest ka Della Street satub kohtu alla. Mängus on ka aastaid tagasi kadunud rikas mees, kes võib-olla polegi kadunud, võltsitud tšekid, noored armunud ning üks hooletu kassipoeg. Ja loomulikult jõuab juhtum haripunkti kohtusaalis, kus Perry Masonil on ringkonnaprokurör Hamilton Burgerile nii mõnigi üllatus varuks. 

Olles pikaaegne Gardneri romaanide austaja, on mul tegelikult järjest vähemoluliseks muutunud küsimusele “kes on mõrvar?” vastuse saamine ja järjest rohkem olen hindama hakanud autori oskust lugu jutustada. Nauditavad on Perry Masoni ja politseileitnant Traggi omavaheline kassi-hiire mäng ja vastastikused ülekavaldamised, kui ka lihtsalt eelmise sajandi keskpaiga olustikukirjeldused. 

“Hooletu kassipoja juhtum” nägi esimest korda Eestis trükivalgust veerandsada aastat tagasi Elmatari “Öölase” sarjas.  


Raamatut luges: Gert Kiiler 
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal) 
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2036899