reede, 16. aprill 2021

VLRK 110: raamatukoguhoidja Helle üksikud mälupildid

Raamatuvõlglane ei lase end koju raamatutele järele tulnud
raamatukoguhoidjast häirida ning jätkab rahumeeli kartulite koorimist

Raamatuvõlglased


Kõige suurem mure on olnud ajast aega raamatuvõlglased. Nii oli see ka sügaval stagnaajal. 

Meenub raamatuvõlglaste juures kodudes käimine õhtuti taskulampide valgel, kus tuli ette igasuguseid olukordi ühest äärmusest teise. 

Näiteks kutsuti lahkelt tuppa, et otsige ise riiulilt, tunnete oma raamatud ära, või siis öeldi, et pole aega otsida, mees tuleb töölt, tahab süüa, seejuures katkestamata kartulikoorimist.


Laenutustöö

Ja seal vanas majas see suur ruumikitsikus. Laenutuse ruum oli nii väike. Eriti on meeles laupäevased päevad, kus rahvast oli ruum nii täis, et töötajal tuli inimeste vahelt teed rajada, et jõuda kataloogi juurde või teise ruumi raamatut tooma.

Väga tähtsal kohal oli teaduskirjanduse soovitamine, mille üle pidi eraldi arvet pidama. Eriti oluline oli aga ühiskondlik-poliitilise kirjanduse soovitamine. Püüdsime siis leida selliseid huvitavamaid raamatuid, mida ilukirjandusele lisaks anda.

Meenub üks meie kauaaegne lugeja, kes suhtus lugejapiletisse austusega. Ta kasutas ühte lugejapiletit aastaid, kuna kleepis ise sinna pidevalt vahelehti juurde. Ta ei soovinud uut piletit, mida me korduvalt pakkusime. Pilet oli tal väga hästi hoitud. Nii mõnelgi oli pilet juba mõne kasutuskorra järel kortsunud või määrdunud ja ka üsna sageli kadunud.

Selline nägi vanas majas välja laenutuslett


Ühe lausega

Raamatukogutöötajad raamatukogu puid saagimas.

Kommunistlik laupäevak 1974. Siis rakendati raamatukoguhoidjate poolt üldiseks hüvanguks tööle ka kõik lähikondsed meeshinged



neljapäev, 15. aprill 2021

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija MARGUS KÕIWA

Margus Kõiwa

Esineb ka nimekuju Markus
2.05.1874 (vkj 20.04) Mäkiste talu, Polli vald, Karksi kihelkond, Pärnumaa - ?
Viljandi kaupmees

Kõiva vastutas raamatukogu eest ka 1912. aastal
Teade ilmunud "Viljandi Teatajas" 11. juunil 1912

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatust:

Liikmeks registreeritud aastatel 1912-1915, elukohaks märgitud lihtsalt „Viljandis“. Nimekujud:

  • 1911. aasta protokollides – Kõiwa, M. Kõiwa, M. Kõiva
  • Registreerimiskanne nr. 52 16.04.1912 – hr. M. Kõiwa
  • Registreerimiskanne nr. 129 30.10.1913 – Markus Kõiva (kanne nr 139 13.12.1913 pr. A. Kõiva)
  • Registreerimiskanne nr. 67 26.03.1914 – hr. M. Kõiva (kanne nr. 66 pr. A. Kõiva)
  • Registreerimiskanne nr. 7 29.01.1915 – Margus Kõiva (kanne nr 8 pr. A. Kõiva)

Kõiva valiti 1911.  aasta 18. augustil Lugemistringi raamatukogu uueks vastutajaks:

Herra Heinrich Tatsi kirja 16 augustist s.a. ärakuulates milles wiimane ennast raamatukogu wastutawast isikust lahti ütleb, teatades, nagu oleks temale ülemearalisi laitusi tehtud, sellepärast Lugemise ringi eestseisus ühelhäälel otsustas: Herra Heinrich Tatsi raamatukogu wastutavast isikust vabastada ja raamatukogu uueks wastutawaks isikuks M. Kõiwa walida, mille üle Kubernerile teada anda. (Lk. 3.2)

Kubernerilt saadi uus luba „Kõiva nime pääle tagasi“ 10. oktoobriks 1911 ning juba järgmisel päeval otsustati regulaarse laenutustegevusega uuesti alustada. Raamatuid otsustati anda teisi-, nelja- ja laupäeviti kell 8-9 ja pühapäeviti kell 4-5. (lk. 5.1)

14. veebruaril 1911 valiti Lugemisringi eestseisusekassahoidjaks Kõiwa“. Kõiva kassahoidjana ametis 1915. aastani (k.a) ning andis igal aastal kassa seisust põhjaliku ülevaate. 

Viljandi Esimese Lugemisringi aastamaksu
oli võimalik tasuda ka
M. Kõiva Lossi uulitsal asuvas kaupluses

Sakala (1912) 23. jaan. 
16. jaanuaril 1916 peetud „üleüldisel“ koosolekul pidi 1915. aasta kohta kassa aruande ette lugema hra A. Sibul, kuna „kassapidaja on ära sõitnud, abi pole ilmunud“. 1916. aastal saigi uueks kassapidajaks hr. T. Saarepera ning tema abiks A. Sepp valitud.

26. veebruaril 1913 otsustati „seltsi varandust 600 rub. eest kinnitada, agendi hra Kõiva juures.“ (Lk. 37.1)







***

Kaupmees Margus Kõiva sündis 2. mail 1874. aastal Polli vallas asuvas Mäkitse talus. 

M. Kõiva on lisaks Viljandi Esimese Lugemiringi kassahoidja tööle, kindlustusagendina tegutsemisele, oma kaupluse ning nahamäärde- ja kreemitööstuse pidamisele, linavabriku asutamisele ja juhatuse tööle panustanud ka Viljandi Mesilasepidajate Seltsi tegevusse, kandideerinud linnavalitsusse, andnud kohtus tunnistusi endise rahukogu esimehe G. Seene ja endise notari H. Kaspersoni süüasjas, olnud osaline Sakala Pangas ning toetanud ka tuletõrjet.

Rohu- ja värvipoe pidaja Kõiwa



M. Kõiva nahamäärde ja saapakreemi tööstus
 asutati 1900. aasta paiku. 

Tööstus valmistas nahamääret "Polli" ning saapakreemi "Wirve", tooteid tunnustati erinevate auhindadega ning eksporditi edukalt Venemaale. (Allikas: Postimees (1927) 4. aprill)



Eelmise sajandi esimesel kümnendil leidis ajalehtedes tihti teateid M. Kõiva toodete või kaupluse kohta.
2. aprillil 1909 "Sakalas" ilmunud teade kaupluse uue asukoha kohta

Viljandi Postimees (1926) 15. nov. 

Tema Lossi tänav nr 26 aadressil asunud rohu- ja värvikauplus natsionaliseeriti veebruaris 1941.


Linavabrikant Kõiwa

Markus Kõiva oli 23. aprilli 1912. aastal alustanud Viljandi Linavabriku üks asutajaid koos Magnus Laamanni, Ado Tõllasepa, Jüri Metsamärki, Johan Lutsu, Hans Miti ja Johannes Kondoriga.  

Ettewõte töötas alul omawahelise lepingu alusel, muudeti aga Eesti walitsuse päewil aktsia seltsiks ümber. […] Wabrikus leiawad praegu tööd kahe wahetusega päewas umbes 300 inimest – peale selle hulk ametnikke. Tööstuse juhatajaks on algusest peale püsinud Magnus Laamann. (Viljandi linavabrik 20 a. töötanud // Postimees (1932) 22. aprill)
1938. aasta märtsis oli linavabrikus suur tulekahju, tööta jäi 200 töölist ning 3. märtsil 1938 ajalehes "Waba Maa" ilmunud artiklis hinnati kahju 150 tuhande krooni peale, ehkki tulekustutustööd polnud veel lõppenud.


Õiget Margus Kõiwat otsides

Karksi kihelkonnast pärit Margus Kõiva nimelisi kaasaegseid olen vanades ajalehtedes ilmunud artiklite ja sugupuude põhjal suutnud tuvastada lisaks veel kolm:

  1. Margus Kõiva (15. okt. 1860 Murassoo, Äriküla, Karksi khk - 2. veebr. 1945), oli abielus Reet Rauksiga (1875-1944). 
  2. Margus Kõiwa (muud nimed "Markus", "Kõiva", "Köiwa";  4. märts 1838 Kase talu, Polli vald, Karksi khk - 8. veebr. 1922 Kõnnu talu, Peraküla, Polli vald), oli abielus Els Rõigasega (1842-1929)
  3. Eelmise poeg Margus Kõiva (muud nimed "Köiwa", "Kõeva", "Kõewa"; 3. juuli 1869 Kõnnu talu, Peraküla, Polli vald, Karksi khk - 30. märts 1937 Tartu kliinik), poissmees. Suri maovähki. On olnud agar vanavarakoguja ja rahvaluulekoguja (vt. Vana Kannel IV lk. 19). Ajalehes "Teataja" ilmus 31. märtsil surmateade: "Karksis, Polli-Kõnnu talus suri tuntud põllumees ja tööstur Markus Kõiwa. Kadunu oli Räpina veski omanikuks, mis üks suuremaid veejõul töötavaid veskeid maal."

Miks olen järeldanud, et 20. aprillil (vkj) 1874. aastal Mäkitse talus, Polli vallas sündinud Margus Kõiwa on õige isik? 

  1. Nimetatud isik oli abielus Anna nimelise naisega ning protokolliraamatusse on koos Lugemisringi liikmeteks registreerunud pr. A. Kõiva ning hr. M./Margus Kõiva. (vaata postituse algust)
  2. Autode kokkupõrge Wiljandis
        Jõulu laupäeval põrkasid Wiljandis Waksali tänaval kokku sõiduautod 
    W-234, juht Tõnis Kikas, ja W-21, juht Jaan Laur. W-21 sõitjateks olid 
    Wiljandi kaupmees Margus Kõiwa ühes abikaasa Anna ja tütre Maiega. 
    Kokkupõrke hoost sai pr. Kõiwa nii tugevasti põrutada, et wiibis 
    umbes 5 minutit meelemärkuseta olekus. Hiljem toimetati kodusele rawile. 
    Tütar sai muhu otsa ette.
        Õnnetus juhtus selle tõttu, et W-234 sõitis walekätt.
    Viljandi linnas tegutsenud kaupmees Margus Kõiva kohta ilmus 1935. aastal uudis autoavariist, milles olid nimetatud abikaasa ja lapse nimed. 
  3. Anna Kõiva surma puhul ajalehes "Sakala" 31. mail 1939 avaldatud kaastundeavaldused kinnitavad M. Kõiwa seost aktsiaseltsiga Viljandi Linavabrik ning M. Kõiwa rohukauplusega, kaastunnet avaldatakse abikaasale ja tütrele.
  4. Kalmistute register HAUDI andmeil on Viljandi Vanale kalmistu 3-kohalisele kirstuplatsile maetud Maianne Kõiva (sünd. 29.05.1920), Margus Kõiva (sünd. 2.05.1874) ja Anna Kõiva (Suga; sünd. 4.10.1876 - 29.05.1939). Siit sain sünnidaatumid uue kalendri järgi.

fotonegatiiv, Viljandi, Koidu (Harjutuse) tn algus, J. Rieti fotoateljee aed, mootorratas kolme rattaga, omanik Margus Kõiva (Kauba 7), 1911. aasta 3 hj ratas A.W. Wall
Foto: E-Varamu (e-varamu.ee)


Allikad:

15. aprill - Aare Pilv 45

Portrait of Aare Pilv by Jaak Kikas

Aare Pilv

15.04.1976
Luuletaja ja kirjandusteadlane

 

Sündinud Viljandis õpetaja ja elektriku pojana.

Õppis 1983-1994 J. Köleri nim. Viljandi 4. Keskkoolis (praegune Kesklinna Kool) ja 1994-1999 Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat (cum laude), seejärel magistrantuuris. Magistrikraadi kaitses 2002. aastal Peeter Toropi juhendamisel kirjutatud tööga „Autometatekstuaalsus kirjanduses“. Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli doktorantuuris 2002-2008.

Töötas 1997-1999 Eesti Kirjanduse Seltsi teadussekretärina, 1999-2002 Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse assistendina, 2002. aastal Ristikivi muuseumi teadurina ning seejärel Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadurina.

 

Looming

Üksikuid luuletusi avaldanud „Sakalas“ jm. 1993. aastast, pideva kirjandusliku tegevuse algust tähistavad esikkogu „Üle. Tekste 1993-1995“ (Viljandi 1996, ka veebiversioon), ühisesinemised Erakkonnaga ja osalemine viimase koondteostes „Üheksavägine“ (Tartu 1997) ja „Harakkiri“ (Tallinn-Taru-Viljandi 1999).

Teise koguga „Päike ehk päike. Vanaaegset luulet 1993-1997“ (Tartu 1997-1998) kujunes Erakkonna mõjukaimaks autoriks.

Luule- ja proosakogu „Näoline“ (2007) nomineeriti 2008. aastal Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale.

Suurema tähelepanu osaliseks sai Aare Pilve autobiograafiline romaan-reisikiri Itaaliast "Ramadaan" (2010). Romaan valmis tänu autori viibimise Mazzano Romano loomemajas Itaalias 2008. aasta ramadaanikuul. Linnadest keskendub ta Rooma kõrval ka Napolile ja Firenzele. "Ramadaani" on võrreldud Tõnu Õnnepalu "Harjutuste" (2002) ja "Flandria päevikuga" (2008) ja Viivi Luige samal aastal ilmunud Itaalia-keskse romaaniga "Varjuteater". Autor ise tõmbab romaanis paralleele Eduard Bornhöhe reisikirjutustega 19. sajandi lõpus. Pilv pälvis 2011. aastal teose eest Eesti reisikirjanduse auhinna ning nomineeriti Eesti Kultuurkapitali esseistikaauhinnale.

2017. aastal avaldatud luulekogu „Kui vihm saab läbi“ tõi autorile mitmeid auhindu: Tartu Kultuuri Kandja auhinna aasta looja kategoorias, Gustav Suitsu luuleauhinna, Eesti Kultuurkapitali luule aastapreemia ning Ivar Ivaski mälestusfondi stipendiumi.

Kokku on Pilv avaldanud 6 luulekogu, proosateose „Ramadaan“ ning mitmeid tõlkeid.

Pilv on tegev kirjandusteaduse alal, uurimisvaldkonnaks autometatekstuaalsus. Ta on uurinud Madis Kõivu, Tõnu Õnnepalu ja teiste eesti kirjanike loomingut ning kunstilise teksti rolli identiteediloomes. On oma artiklite eest pälvinud väljaannete „Keel ja Kirjandus“, „Teater. Muusika. Kino“, „Sirp“ ja „Looming“ aastaauhindu. Samuti on tema artikleid tunnustatud  Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhinnaga, Tartu Kultuuri Kandja auhinna ning Ants Orase nimeliste auhindadega.

  

Organisatsiooniline kuuluvus:

  • Üliõpilasselts Veljesto (1996)
  • Ühendus „Erakkond“
  • Eesti Kirjanike Liit (liige 1997. aastast, on juhatuses 2012. aastast)
  • Eesti Semiootika Selts (1999)
  • Karl Ristikivi Selts (2002)
  • Karlova Selts (2011)


Uuri lisaks Aare Pilve blogi: http://aarepilv.blogspot.com/

 

Allikad:

 

teisipäev, 13. aprill 2021

Marek Tihhonov. MAAILMALÕPU PÄEVIK

Sari: Orpheuse raamatukogu
Fantaasia, 2020
124 lk.

Raamatu idee on autorile mullu kevadel otse sülle kukkunud ning pärast seda on ilmselt kuulda olnud üksnes klaviatuuriklõbinat, sest see nö tulevikustsenaarium tuli müüki juba novembris 2020.

Maailmalõpu päeviku on kirjutanud umbes kolmekümnendates mees, kes seletamatutel põhjustel on ainus ellujääja koroonaviiruse poolt hävitatud maailmas. Juhtunud on võimalikust halvim, kus pärast mitmeid koroonalaineid sureb paari tunni jooksul kogu inimkond, muud elusolendid on lahkunud juba varem.

Üllatavalt kaine mõistusega minategelane seab ennast sisse eramusse Tallinna lähedal, kogub ümbruskonna kaubanduskeskustest mitme aasta jagu varusid ning otsustab viimaks asuda teele, et otsida omasuguseid. Kuna tegevus toimub Eestis, siis on huvitav lugeda, kuidas autor kujutab meie postapokalüptilist maad- tuttavad paigad kangastuvad lagunenuna, põlenuna, uue invasiivse taime- põismaguna poolt vallutatuna.

Imekombel kohtubki ta Rakvere lähedal Maria ja tema kolme leidlapsega. Tänu minategelase enda läbielamistele ja väikese sensitiivse Joosepi abil võib aimata, et üha laiemalt vohavatel põismagunatel on oma suur roll selles, mis meie maailmapallil edasi juhtuma hakkab.

Kuigi raamatu välja andmine on ilmselgelt käinud ennaktempos, ei hakanud tekstis silma ühtegi trüki-, kirja- ega muud viga, mis lugejat nörritaks. Küll oli seal mitmeid võikaid ja ka arusaamatuid stseene, aga maalmalõpp saabki olla üksnes võigas ning arusaamatu. Raamatu enda lõpp on õnneks lootustandev.

See lugu on ulmekirjanduse austajale nagu hea beseekook-magus ja põgus kuid mäletamist väärt.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1971096

reede, 9. aprill 2021

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija EUGEN KUIV

fotonegatiiv, pere
Eugen-Otto, Marie ja Erich-Voldemar Kuiv,
1916 a. foto J.Riet 
Allikas: EUROPEANA 
Eugen-Otto Kuiv

27.02.1880 – 7.01.1944
Kirjastaja, Viljandi Esimese Lugemisringi raamatuköitja

Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamatus on liikmeks registreeritud Eugen Kuiva koduseks aadressiks 1915. aastal märgitud „Kauba uul, Ilvese m.“. 

Sama aasta 19. veebruaril kinnitati protokolliga raamatuköitja teenuse tingimused ja hinnad:

Raamatuköitja hra E. Kuivaga lepiti kokku, et tema raamatud, mis temale köita antakse, ühe nädala jooksul kätteandmise päevast walmis teeb. Köited on kolmesugused, millise hinnad järgmised on: kartoneeritud köide à 08 kop., poolkalinguri köide väikeses kaustas à 25 kop. ja "Linda" suuruses poolnahkköites à 50 kop.

 

*** 

Eugen-Otto Kuiv oli abielus Olustverest pärit Marie Sarkiga (sünd. 1891). Peresse sündis kaks last: Erich-Voldemar Kuiv (1914-1991) ja Leida Elise Kuiv (1913-?).

Erich-Otto Kuiv pidas säilinud templite põhjal otsustades Viljandis raamatuköitmise äri, Rahakotitööstust ja trüki- ja köitekoda. 

Vanades lehtedes sobrades leiab teada, et Eugen Kuiv on 1924. aastal saanud elukorterite ehitajatele ja kogukondlikku ehituseks mõeldud laenu 360 000 marka ning 1925. aastal I auhinna koos diplomiga suure hõberaha peale peenraga tööde eest.

Tema kirjastus andis 1921. aastal välja naljakate ettekannete, kupleede ja laulude kogu „Naljanina“. Trükise kaanel seisab: „Ettekandmise loa eest iseäralist tasu ei nõuta, kui noodid väljaandja käest tellitakse. Adr.: E. Kuiv, Viljandis“. Brožüüri-mõõtu trükisega saab tutvuda Viljandi Linnaraamatukogu kodulookogus (3. korrus, 4. saal).

Samuti on teada fakt, et suurem osa kirjamees Reinhold Winkleri (1907-1942) väljaannetest ilmus Viljandis Eugen Kuiva kirjastuselt "Tervishoid" ning käsitles nii või teisiti tervishoiuga seotud küsimusi. Winkler oli üks neid väheseid kirjamehi, kelle raamatud sattusid Pätsi aja "hiiliva" tsensuuri ohvriks. 1934. aastal keelustati tollase sisekaitse ülema Johan Laidoneri korraldusega Reinhold Winkleri raamat "Aare I. Algupärane rahvalik arstiteaduse õppelugemik" ja kaks aastat hiljem siseminister Kaarel Eenpalu otsusega veel teinegi tema raamat "Juukseravi". Mõlema raamatu tiraaž otsustati kokku korjata ning hävitada. Pole teada, mida Reinhold Winkler oma raamatute keelustamisest mõtles või mida ta tundis, sest raamatute keelustamise puhul suhtles politseivõimudega hoopis kirjastaja Eugen Kuiv.

Eugen Kuiv suri 7. jaanuaril 1944, ta maeti Viljandi Vanale kalmistule.


Allikad:

VLRK 110 alternatiivajalugu: Nõuan tööd järjehoidjana!


Taaslavastuse fotokollaažil on
praegune direktor Reet Lubi ja raamatukogu juubelimaskott Pipa
noorpaarina nõudmas Evi Murdlalt tööd järjehoidjana
Stseeni taaslavastuses kasutatud 2006. aasta
aastapäevapidustusel esitatud sketšide foto fragmenti
Viljandi Linnaraamatukogul on hallidest aegadest saati iga kuu viimasel reedel sisetööpäev. Ennevanasti sai sel päeval lisaks riiulite korrastamisele ja sisekoolitustele ka puid laotud ja aknaid pestud. Selline aktiivne füüsiline liigutamine innustas riietuma lihtsamalt – kittel või väljaveninud „Marati“ dress, kammitsema juukseid rätiku sisse ning isegi imekaunis direktoriproua võis sel päeval välja näha nagu kõige klišeelikum kojanaine.

Kord olla sellisel päeval suutnud end majja susserdada lootusrikas noorpaar, kes nõudis audientsi väärika asutuse direktoriga. 

Lappide ja harjadega ringituhisenud Evi Murdlale saadi puhtaksküüritud riiulite jälil lõpuks jaole. Kujutan ette, et noortele ei jätnud tahmatriipu ninalt nühkiv ja mammikostüümis Evi oma positsioonile vastavat esmamuljet.

Tarmukas noorpaar informeeris direktrissi, et on valmis kohe lehes kuulutatud ametisse asuma ning soovis teada töötingimusi ning palga suurust. 

Kuna tegemist oli Evile teadmata lehes ilmunud töökuulutusega, ei osanud ta esialgu juhmistununa ööd ega mütsi kosta. Kuuldes aga, et kuulutuses pakuti tööd „raamatukogu järjehoidjana“, laskis Evi oma kuulsal kellukesenaerul heliseda: "Tegu on ju naljaga!"

 Loo pani kirja Veronika Raudsepp Linnupuu Ülle Rüüteli räägitu põhjal

Mõni aasta hiljem avaldas 14. veebruaril 2015 ilmunud "Liba-Sakalas" juhtumi kohta oma pahameelt Arno-Salvador Tali

neljapäev, 8. aprill 2021

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija DAGMAR KOOVIT

Viljandi Esimese Lugemisringi tegijate seast leiab mitmeid isikuid, kelle kohta on raske midagi leida, kuid kes on panustanud oma vabatahtliku tööga ringi tegevusse ning raamatukogu loomisesse. Mõne panus on vähem kajastatud, ent on isikuid, kes on aastaid kaasa tegutsenud ning kelle nime leiab VEL protokolliraamatust tihti.

4. märtsil 1917 valiti revidendi asendajaks Theodor Koovit, kelle kohta täiendavalt midagi öeldud pole ning kelle kohta ka erinevatest allikatest on seetõttu raske midagi leida. Seetõttu jääb tema nimi vaid mainimiseks käesoleva "Viljandi Esimese Lugemisringi tegija" sarjas.

Kahjuks ei saa kokkuvõtlikku biograafiat või isegi usaldusväärseid eludaatumeid lisada esimese protokolliliselt kinnitatud ja valitud naissoost abiraamatukoguhoidja Dagmar Kooviti nime juurde, kes on sama salapärane tegelane meie raamatukogu ajaloos nagu tema kolleeg August Juski. Ometi on neiu aastaid vabatahtliku tööga panustanud eelmise sajandi alguskümnendite Viljandi lugemishimulise linnakodaniku teenimisele ning Lugemisringi tegevuse järjepidevusse.

Lugemisringi protokolliraamatutest saame vaid pistelist teavet neiu elukohtade kohta Lugemisringi liikmeks registreerimise ajal: 1912. aastal „Wiljandis“, 1913. aastal „Looritse majas“ ning 1915. aastal on elukohaks märgitud „Karula mõis“.

Viljandit puudutavatest raamatutest tema nimi silma ei hakka ning internetiavarustest otsides leiab vaid sugupuu portaalis Geni.com ühe samanimelise isiku, kes võib ja võib ka mitte olla meid huvitav Dagmar Koovit: Dagmar Tamsar (sündinud Koovit), kes sündis 2. märtsil 1893 Võidulas, kes abiellus 31-aastaselt 9. veebruaril 1925 Hugo Alexius Tamsarega ning lahutas abielu 14. juunil 1935 Tallinnas. Naisel oli neli last. Abikaasa Hugo Tamsare kohta on rohkem infot "Postimehes" ilmunud artiklist „Hugo Tamsar – rahvusvahelisesalaluure suurmeister“ 

 

Mis töid tegi neiu Koovit lugemisringi heaks?

Juba esimeses meile kättesaadavas VEL protokolliraamatu 14. augusti 1911  kandest saame lugeda, et neiu valiti üldkoosolekul koos hr. A. Jussiga abiraamatukoguhoidjaks - mõlemad 13 häälega. Sama aasta oktoobris otsustati kogus olevatele raamatutele paber ümber panna, paberi ümberpanemise korraldamine jäi samuti „neiu Dagmar Kooviti hooleks“.

Oktoobris 1911 sai aktiivne neidis ülesandeid juurde:

„Seda ära nähes, et raamatukogu kapil üksainus võtti on ja see raamatute väljaandmises suurt takistust tee; sellepärast otsustati raamatukapi tarvis veel kaks võtit teha, nõnda sama otsustati laupäeval mitte enam raamatuid kogust väljaanda, sellekohane märkus tuleb raamatutes olevatele sedelitele äratähendada. Tähentus: Võtemete muretsemine jääb neiu Dagmar Kooviti hooleks.“ (protokolliraamat lk. 6-2 – 7)

Dagmar Koovit oli nende usaldusväärsete liikmete hulgas, kelle kätte usaldati 1912. aastal liikmekaardi raamat ning sellega ka liikmemaksu kogumise õigus. Paraku langeb sama aasta kevadesse ka ringi kirjatoimetaja hr. Pihlapi rumal nali selle kohta, et raamatukoguhoidja abi neiu Dagmar Koovit raamatute tagastamisega hilinenud meessoost lugejatelt trahviraha ei võta, mispeale auväärne raamatukoguhoidja Aleksander Sibul koos oma abide hr. August Jussi ning neiu Dagmar Koovitiga ähvardasid ameti maha panna. Juhtumi kohta on eraldi blogipostitusVLRK 110: Diskrimineerimisskandaal aastast 1912“ 

1916. aastal, Aleksander Sibula esimehe kohalt taandumise järel, tuli Lugemisringi aktiivi seas rollid ümber jagada ning valimistel kandideeris D. Koovit kirjatoimetajaks. Paralleelselt jätkas ta aasta esimestel kuudel koos Aleksander Sibula ja salapärase neiu Oskariga raamatute väljaandjana pühapäeviti kell 3-5. Juba 21. aprilli koosolekul tuli tal aga teatada, et pole võimalik „edaspidi enam raamatuid wäljaandma ilmuda“.  Lugemisringil aga paistis neiu abi hädasti vaja minevat, sest 17. novembril 1916 otsustati lahkunud eestseisuse liikmete asemel kutsuda eestseisusesse esimehe kandidaat T. Koik ja kirjatoimetaja kandidaat D. Koovit.

1917. aasta valimistel märtsis sai kirjatoimetaja asemikuks valitud Dagmar Koovit, kellest sai kirjatoimetaja abi juba sama aasta oktoobris, mil elukoha muutuste tõttu lahkusid esimees Hugo Raudsepp ja kirjatoimetaja abi J. Kärner.

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija THEODOR KOIK

Theodor Rudolph Koik

2.01.1888 Türi – 4.11.1942 Sosva, Sverdlovski oblast
Õpetaja ja koolijuht, Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige ja revident

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatel 1913-1915. Esineb 1916, 1917 ja 1919 aasta protokollides esimehe kandidaadi, eestseisuse liikme ning revidendi rollides.
  • 13. veebruaril 1914. aastal peetud üldkoosolekul "kõneles hra Th. Koik Raadiumist. Kõneleja näitas, kuidas elektri abil viimati raadiumini jõuti. Kõnet selgitasivad katsed elektriga. Suuremaid vaielusi ei peetud, mõned ainult täiendasivad omalt poolt kõnet."
  • 29. aprillil 1915 tegi hr. Koik ettepaneku "raamatukogu reisikirjeldustega täiendada".

 ***

2. jaanuaril 1888 sündis Türi alevis luteri kiriku köstri ja orelimängija Mihkel Koigi peres neljanda lapsena poeg, kes sai nimeks Theodor-Rudolf. Mihkel Koik oli ka kihelkonnakooli õpetaja — range, aga õiglane. Temal ja abikaasal Maril oli kuus last: neli tütart ja kaks poega.

Pereisa suri varakult, 1893. aastal ning kitsikusse jäänud peret aitasid onud Peeter, Jüri, Tõnis, Taavet ja Ado ning vanatädi Liisa Kodres. Nende toel sai noor Theodor kihelkonnakooli lõpetamise järel 1900. aastal jätkata õpinguid Tallinnas: algul linnakoolis ja hiljem Peetri Reaalgümnaasiumis. Hakkamasaamiseks andis noormees järeleaitamistunde. Tallinnas võttis Theodor Koik osa õpilaste kirjanduslikest referaadi- ja diskussiooniõhtutest ning karskusringi tööst. Sealt pärines tema karskuseaate järgimine, mis oli eeskujuks ka õpilastele.

Sooritanud siis veel ladina keele täienduseksami, astus ta 1909. aastal Jurjevi Keiserlikku Ülikooli matemaatikat õppima. 1910. aastal läks üle Peterburi ülikooli, kus õppimine oli soodsam. Õpingute kõrval võttis ta agaralt osa seltskonnaelust – kuulus Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatusse, osales kirjanduslikel ja lauluüritustel ning abistas koos Artur Wallneri, Aleksander Weidermanni, Ferdinand Petersoni, Gustav Gromeli ning Natalie ja Rudolf Wallneriga eesti üliõpilasi ja noorkunstnikke. Aktiivsele elule vaatamata jõudis ta raudse tahte ja visaduse varal „ülikooli täieliku kursuse läbikuulamise“ tunnistuseni juba 1912. aastal.

Sügisel 1913 valiti Theodor Koik Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Progümnaasiumi matemaatika ja loodusloo õpetajaks. Seda ametit pidas ta 1918. aasta sügiseni ning just sel perioodil tegutses aktiivselt ka Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liikmena. 1915. aastal laienes kool gümnaasiumiks ning selle esimene lend lõpetas 1920. aasta juunis. 1916. lõpetas Koik matemaatikuna Tartu ülikooli.

1917. aasta septembris sõlmis Theodor Koik abielu Minna Alide Kuusega (1888-1965), kes pärines Valgast ja oli samuti kooliõpetaja. 1921. aastal sündis tütar Juta-Virgu ja kolm aastat hiljem poeg Nurmi-Eerik.

 

Poliitiline tegevus

Theodor Koik jagas sotsiaaldemokraatlikke ideesid ja kuulus aastatel 1917—1919 sotsiaalrevolutsionääride erakonda. 1917. aasta juulist kuni enamlaste võimuletulekuni oli ta paralleelselt õpetajaametile Viljandi linnavalitsuse sekretär. Poliitiliselt ei suutnud ta aga värskelt Eesti Asutava kogu liikmeks valituna kaasa minna erakondliku väikluse ja korruptsiooniga ning lahkus sellelt kohalt ja poliitikast üldse juba mõne päeva pärast, et pühenduda pedagoogitööle ja perele.

Saksa okupatsiooni ajal (veebruar-november 1918) tagandati mõlemad abikaasad õpetajaametist, kuna saksa võimudele ei meeldinud nende meelsus. 

Sama aasta detsembris valiti Theodor Koik Viljandi maakonna haridusosakonna juhatajaks, kellena töötas 15. juulini 1919. Osakonnajuhatajana tegi suure töö täiel määral eestikeelsele haridusele üleminekul Viljandimaa koolides.  

 

Koolidirektor Koik

Alates 19. septembrist 1919  sai temast aga Viljandi Eesti Haridusseltsi Poeglaste Reaalgümnaasiumi juhataja. 1920. aastal kolis kool 1877. aastal Liivimaa rüütelkonna poolt ehitatud koolimajja ja kooli nimeks sai Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasium. See nimi ja sama direktor püsisid tervelt 20 aastat. Esimene gümnaasiumilend väljus punastest tellistest koolihoone uksest 1921. aasta kevadel.

Eesti Vabariigi algusaastad olid rasked. Avalikuks õppeasutuseks saanud koolil ei olnud õppevahendeid ega inventari. Kool sai tuntuks range distsipliini ja kõrge õppetasemega, mistõttu hakati selle juhti Theodor Koiki tunnustavalt Vana Kõvaks kutsuma. Hüüdnimi Vana Kõva ei olnud pilkenimi, pigem mingisugune kraad või aunimetus.

Koik õpetas matemaatikat ja kosmograafiat. Gümnaasiumi teleskoobiga uuriti koolipargis või Uueveskil taevalaotust. Ta avaldas kolm matemaatikaõpikut: Elementaarne algebra (1920), Matemaatika õpperaamat kesk- ja kutsekoolidele I-II (1935-1936).

Ta oli ühtlasi samas majas paikneva Viljandi Progümnaasiumi ja Viljandi Kaubandus-(kommerts-)keskkooli direktor. Juunis 1940 saatis ta ellu maagümnaasiumi viimase iseseisvusaegse, 19. lennu 24 noormeest. Direktor Koigi allkirja kandis selle kahe aastakümne kestel kokku 730 lõputunnistust.

 

Isiksus Koik

Theodor Koik oli keskmist kasvu, kõhn, kuid autoriteetne. Alati korralikult riietatuna ülikonda, kes kandis tänaval kaabut ning lühinägelikkuse tõttu näpitsprille. Theodor Koigi elu valdas vastutustunne talle usaldatud kooli akadeemilise standardi, väljapaistva distsipliini ja rahvusliku meelsuse eest. Tal oli viis tähtsat põhimõtet: ausus, õiglus, karskus, sõnapidamine ja lubaduste täitmine. 

Suitsetamine oli koolis (ka õpetajate toas) rangelt keelatud. Oma printsipiaalsete vaadete tõttu sattus Theodor Koik sageli konflikti nii tema põhimõtetest mitte hoolivate poiste kui nende vanematega. 

Koigi tütar Juta-Virgu meenutab, et kodus valitses harmooniline õhkkond. Pere armastas jalutada ja puhata looduskaunis kohas. 1932. aasta juulis omandas Theodor Koik Meeme ja Koidula tänaval ehituskrundi, ning pere sai ka suved Viljandis veeta. 

Koik oli bibliofiil ja kasutas enamiku õhtuid lugemiseks. Tervisega Theodor Koik paraku ei hiilanud: ta oli aldis külmetushaigustele ja mandlipõletikule ning viimasel elukümnendil andis ka süda tunda.

Kooliväliselt juhendas Theodor Koik Viljandimaa noorkotkaste malevat. Ta soosis õpilassporti, lasi kooli pargis välja arendada mitmekülgse spordiväljaku ja hoolitses, et talvel töötaks seal avalik liuväli. Kooli õuele rajati tenniseväljak, kus ka direktor mängimas käis. Peale selle tegi ta pikki jalutuskäike ja mängis hästi malet.

1928. aastal juhatas ta koolipoisse Uueveski männiku istutamisel. Sellest võtsid linnapea August Maramaa algatusel osa teistegi koolide õpilased.

 

Nõukogude võim ja küüditamine

Nõukogude võimuga nimetati kool Viljandi 2. Keskkooliks ja direktor Theodor Koik saadeti juhatama Paide keskkooli, kust tema asemele tuli Anton Härma. Koik oli võimude terava tähelepanu all ning 1941. aasta 14. juuni varahommikul koputatigi tema uksele. Imekombel ei pandud autole kogu perekonda, piirduti vaid temaga.

Tütar Juta oli tollal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna III kursuse üliõpilane. Septembris 1944 emigreerus Minna Koik lastega välismaale. Pärast raskeid aastaid siirdusid nad USA-sse. Juta-Virgu lõpetas ülikoolis arstiteaduskonna ja kaitses edukalt doktoriväitekirja, töötas praktikuna. Poeg Nurmi tegutses ärialal.

Tervisega Theodor Koik paraku ei hiilanud: ta oli aldis külmetushaigustele ja mandlipõletikule ning viimasel elukümnendil andis ka süda tunda. Ta suri juba novembris Sverdlovski oblastis Serovi rajoonis Sosva Kaldalaagris kopsupõletikku. Perekond sai tema surmast vaid umbmäärase teate. Tema viimaste päevade kohta on teada pastor August Arumäe mälestuste põhjal, kes 4. novembril Theodor Koigile ja tolle saatusekaaslastele ühise matusetalituse pidas. Maeti puusärgita, ühte hauda pandi mitu meest, igal puulaast registreerimisnumbriga rinnal. Hauale asetati kepi otsa sama number. 

1990. aastal pandi Theodor Koigile ja tema abikaasale Koigi vanemate hauaplatsil Türi kalmistul mälestuskivi.

 

Allikad:

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija KARL KIDER

Karl Kider

Sündinud Karel Kidder; ka Kaarel. Pseudonüüm Redik Soar
13.04.1882 Kirikuküla, Valjala vald, Saaremaa - 27.03.1946 Kodasoo vald, Harjumaa
Kooliõpetaja, prosaist, ajakirjanik ja Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige 1913. aastal


VEL liikmeks registreerimise kanne protokolliraamatus aastast 1913 ütleb, et isiku elukohaks on "Kihelkonna kool".

28. septembril 1913. aastal toimunud protokollist saame teada, et "Täiendavatel valimistel esimehe asemikuks Viljandist äraläinud Paul Öpiku asemele valitakse kooliõpetaja Karl Kider Viljandi kirikumõisast."

***

Kirjanikunimega Redik Soar tuntud Karl Kider sündis 13. aprillil 1882. aastal Saaremaal Valjala vallas Kirikukülas vabadiku pojana. Õppis Valjala kihelkonnakoolis, Kuressaare linnakoolis (lõpetas 1901) ning pedagoogilistel kursustel Valgas (1904) ja Haapsalus (1906), omandas algkooliõpetaja kutse. Võttis osa 1905. aasta revolutsioonist.

Aastatel 1906–1907 oli Läänemaal Oru ministeeriumikooli õpetaja. Aastatel 1907–1908 Põhja-Kaukaasias Soriküla eesti asunduse köster-kooliõpetaja (lahkus sealt kiusamise tõttu). 1908–1911 Krimmis Sõrt-Karaktšora eesti asunduse köster-kooliõpetaja. 1911–1912 viibis Kaukaasia ja Krimmi eesti asundustes. 1912–1913 töötas õpetajana Põltsamaa ja Viljandi kihelkonnakoolides. Edasi mitmete ajalehtede toimetaja. (sealhulgas kajastas 1914 ajakirjanduses Suhhumi eestlaste laulupidu). 1915–1917 sõjaväes, osales Eesti rahvusliku sõjaväe loomisel; seejärel taas ajakirjanik ja toimetaja. 

Esimese raamatu „Esimesilt päevilt“ avaldas ta Redik Soare nime all 1921. aastal Tartus. Selles kirjeldab Karl Kider oma lapsepõlvemaad Valjalas, tuues lugejani huvitavaid pilte Valjala elu-olust 19. sajandi lõpul. Raamatut „Esimesilt päevilt“ peetakse tema parimaks teoseks.

Avaldanud ka näidendi ja novelle. Alates 1926 pidas Harjumaal Kodasool asundustalu. 

Suri 27. märtsil 1946 Harjumaal Kodasool.


Allikad:

kolmapäev, 7. aprill 2021

VLRK 110: Hugo Raudsepp: "Jumal seda teab, kuidas ses möllus ja lärmis võimaldus ka veel lehte kirjutada!"

 

Kirjanik ja Viljandi Esimese Lugemisringi esimees aastail 1916-1917 Hugo Raudsepp (1883-1952) meenutas 1928. aastal ilmunud "Sakala" juubelinumbris, et toimetuses käis tema toimetajaks olemise ajal tänu Viljandi Esimesele Lugemisringile suur seltsielu - mehed mängisid malet, inimesed lugesid lehti, noored said kokku ja arutasid maailma asju:

„Sakala” ruumides oli Lugemisringi raamatukogu ja asjatalitus. Ja „Sakala” toimetajad olid ühtlasi ka ringi juhatajad ja tegelased. Pääle eelpool mainitud läbikäimise lähendas see toimetusele linna kirjandushuvilisi inimesi ja õppivat noorsugu. Ja kõik kokku võttes viis sellele, et „Sakala” toimetus osutus äärmiselt käidavaks avalikuks asutiseks. Nii elavat ja rahvarikast liikumist ei ole ma enne ega pärast näinud üheski toimetuses. See oli kui miski päevane klubi, kus lehti loeti, malet mängiti ja suhtlemisega aega veedeti. Revolutsiooni esimestel nädalatel oli see juba rohkem kui klubi, see võttis miski avaliku elu „turuplatsi” ilme, kus hommikust õhtuni tallas inimesi, alates „kõrgemate” kihtidega ja lõpetades linavabriku tüdrukutega.
    Jumal seda teab, kuidas ses möllus ja lärmis võimaldus ka veel lehte kirjutada!
    Ja nüüd on sest juba möödas tosin aastaid…
Hugo Raudsepp

Hugo Raudsepp hakkas Lugemisringi liikmeks juba 13. detsembril 1913. aastal, elades Uues tänavas Leisneri majas. Uusti liitus ta Lugemisringiga  13. veebruaril 1915. aastal.

Fotokollaažil on Hugo Raudsepp tagumises reas paremalt teine.

Põhipildi originaal FOTISes. 
Fotol olevad noored daamid on Viljandi Eesti Haridusseltsi gümnaasiumi õpetajad (viide origiaalile), vasakul esimeses reas olev noormees on FOTISe arhiivis kirjeldatud kui "Poliitilise politsei Tallinna jaoskonna poolt tagaotsitavad või vahtistatud isikud. Aleksander Sibul" (viide). Malet mängivad härrad on lõigatud Edward Winteri fotolt "New York, 1915: A Chess Photograph" (viide)


Allikas: Raudsepp, Hugo. Sõja ja rewolutsiooni "Sakala" : Mälestusi ajult, mil „Sakala" politilise sisu eest wastutas sõjatsensor ja erawahekordi lahendasid Wiljandi kolm nimekamat adwokaati // Sakala (1928) 23. märts

teisipäev, 6. aprill 2021

6. aprill – August Maramaa 140

August Maramaa

6.04.1881 Aakre vald, Tartumaa – 26.12.1941 Lesnaja küla, Kaiski rajoon, Kirovi oblast, Venemaa
Kuni 1921 Marfeldt
Töötanud Viljandis ja Viljandimaal õpetaja ja koolijuhina, oli Viljandi linnapea, I Riigikogu liige. Avaldanud algkooli matemaatikaõpikuid

August Maramaa (kuni 1921. aastani Marfeldt) sündis 6. aprillil 1881 Suurekõrva talurentniku peres Aakre vallas Tartumaal.

Ta sai üldhariduse Astuvere külakoolis, Aakre õigeusu abikoolis ja Rõngu õigeusu kirikukoolis. Astus 1897. aastal Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetamise järel 1902. aastal asus tööle õpetajana Viljandimaale Vastemõisa ministeeriumikooli. Kahe aasta pärast sai Maramaast Vastemõisa 2-klassilise ministeeriumikooli juhataja. Jaanuaris 1906 tagandati ta koolijuhataja kohalt seoses 1905. aasta sündmustega.

1909. aastal abiellus August Maramaa Anna Roossoniga. Peresse sündis viis last: pojad Ülo ja Kalev ning tütred Maimu, Salme ja Linda.

Järgnevalt töötas õpetajana Viljandi Wilhemsoni erakoolis ja Tõrva algkoolis. Alates 1913. aastast tegutses Viljandi algkooli juhatajana.

Õpetajana töötamise katkestas aastaiks 1915—1917 teenistus telefonistina Vene armees. Ilmselt just seal puutus ta kokku poliitikaga ja tutvus sotsialismiideedega.  

Juba enne sõda oli ta endale nime teinud, “Postimehe” juubelialbumis-leksikonis (1909. a.) on ta märgitud artikliga kui agar seltsitegelane (Helme-Tõrva ja Viljandi haridusseltside asutaja), “Postimehe” ja “Lastelehe” autor. Ka õpetajana oli Maramaa väljapaistvalt võimekas, hea metoodik ja osav sulemees. Varakult hakkas ta kirjutama õpikuid, juba 1907. a. ilmus koos Richard Tiitsoga esimene “Rehkenduse ülesannete kogu” (1918. a. viies trükk).

Aastail 1917—1919 töötas Maramaa taas Viljandi algkooli õpetajana. Ta oli üks Viljandi Hariduse Seltsi ja Helme-Tõrva Hariduse Seltsi asutajaid. A. Maramaa oligi põhiametilt matemaatikaõpetaja ja erakonnakuuluvuselt sotsiaaldemokraat.

 

Maramaa esimene periood linnapeana


1919. aastal sai August Maramaast ESDTP liige ja esimest korda Viljandi linnapea. Töö linnapeana 1920. aastate algul polnud kerge. Linna elanike arv oli kasvanud, halduspiirkond kitsaks jäänud, uusi hooneid vajasid paljud asutused (koolid, haiglad), halvas seisus olid tänavad ja kanalisatsioon. Eelarvet kurnas rängalt hoolekanne, tööpuuduse süvenedes kasvas ka abivajajate arv. Maramaa ja sotsiaaldemokraatlik volikogurühm taotlesid neil aastail järjekindlalt hoolekande-, haridus- ja tervishoiukulude suurendamist. Hoolekanderahad kahe- ja kolmekordistusid lühikese aja jooksul. Hoolekandeministeeriumi toetusel organiseeriti töötutele hädaabitöid.

See periood lõppes 1921. aastal, mil Maramaast sai Riigikogu liige A. Rei valitsuses. Veidi üle aasta istus ta rahvaasemiku toolil, kuid siis loobus, sest oli tegudeinimene. Ka ei piisanud pere ülalpidamiseks Riigikogu liikme napist sissetulekust.

1921-1927 panustas Viljandi linna ellu volinikuna ja oli aastatel 1922-1927 Viljandi 5. algkoolis õpetaja. Koolilõpetajana juhtis ta aastatel 1923-1927 Viljandimaa Õpetajate Liidu tegevust, olles selle esimees.

 

Maramaa - matemaatikaõpikute kirjastaja


1920.-1930. a. avaldas aukartustäratava hulga matemaatikaõpikuid. Nende lehitsemisel rabab nende praktilise eluga seotus: protsendivõtmist õpetatakse Eesti rahvaloenduse andmeil, tekstülesannetes on kasutusel kohalikud sõiduhinnad, ilmastikuvaatlused, loodusrikkused. Eraldi rahandusülesannete peatükk käsitleb hoiusummat ja intressi, laene, veksleid, tulumaksu jm. 

Õpikute väljaandmiseks asutas Maramaa Viljandisse oma kirjastuse “Siir”. Kirjastuse tulu aitas Maramaal peret ülal pidada ja ehitada 1926. a. Uueveski teele maja. Tema sulest on ilmunud ja aabits, vene keele õpik ja raamat kaasaegse koolimaja põhijooniste kavanditest.

 

Maramaa teine periood linnapeana


Teist korda sai August Maramaa Viljandi linnapeaks 1927. aastal ja siis juba kuni 1939. aasta lõpuni. Seejärel valiti Viljandi linnapeaks Albert Vilms. 

August Maramaa oli üks tolleaegsetest kohalikest omavalitsustegelastest, kes oli Eesti Vabariiki ülesehitava ja ümberkorraldava töö (linnade majandus- ja sotsiaalsfäär, planeerimine ja ehitus, heakord, hoolekanne, haridus, tervishoid, kultuur) tegelikke elluviijaid. 

Tema eluunistus oli teha Viljandist vaba rahva vääriline musterlinn, kus tuksub jõukas äri- ja tootmistegevus, kus on kaasaegsete hoonetega linnasüda ja inimsõbralikud aedlinnaalad, palju parke, platse, puiesteid, mälestussambaid, muuseum, teater jt. kultuuriasutused, heas korras ajaloomälestised, spordiväljakud ja supelrannad. Tulevikunägemuses heiastus idülliline sisemaakuurort, mis tõmbab ligi puhkajaid ja turiste. 

Maramaa tegevusperioodil ehitati moodne hotell EVE, uus rekoda, rannakohvik, haigla, lastekodu, vanadekodu jne. Rajati lennuväli, Uueveski basseinid, staadion, uus turg, alustati Paala linnaosa ehitamist. 

August Maramaa pidas linna heakorda nii tähtsaks, et 1928. aastal moodustati isegi linna ilu ja puhtuse komisjon. Sündisid uued pargid ja puiesteed. 

Eesmärgiga meelitada Viljandisse rohkem turiste kirjutas linnapea 1934. aastal sisuka raamatu „Viljandi“.

August Maramaa oli alates 1. septembrist 1937 Riigi Viljasalve nõukogu liige (Linnade Liidu esindaja).

 

Elluviimata plaanid


Siiski ei õnnestunud tal kõiki mõtteid ellu viia. Näiteks 1919. aastal tegi Maramaa ettepaneku asutada Eesti vaprate vägede auks lossimägedesse „Vabaõhu Museumi“. Seal oleksid kõik oma maa puud, taimed, linnud, ehitused, mälestusmärgid ja geoloogilised iseärasused. Lisaks asuks seal Eesti muistne talu koos rahvarõivas elanikega. Volikogu võttis selle ettepaneku isegi vastu. Grandioosne kava jäi küll ellu viimata, ent pisike loomaaed rajati hiljem lossimägedesse siiski. Teiste hulgas olid seal kaks kitse, põder Juku ning faasanid.

1919. aasta ühe volikogu koosoleku naelaks kujunes vanapoiste maks. Maramaa pidas sütitava kõne, milles rääkis kõigepealt Prantsusmaa ja siis Eesti rahva väljasuremisest ning teatas kurbusega, et meie maal on surmade arv sündide omast kümme protsenti suurem. Lõpuks tegi ta ettepaneku kehtestada vanapoiste maks üle 35-aastastele meestele. Läbirääkimised võtsid seejärel üsna lõbusa tooni. Volinikud ei olnud Maramaa seatud vanusepiiriga nõus ega jõudnud ka kuidagi kokkuleppele, millest alates üht meest vanapoisiks pidada, ning see maks jäigi Viljandis vaid kavatsuseks.

1930. aastate lõppu ilmestasid üldse grandioossed projektid. 1938. aastal kuulutas Viljandi linnavalitsus eesotsas Maramaaga välja Vabaduse platsi ümberehitamise projekti. Konkursile esitati kaheksa kavandit, üks uhkem kui teine. Võitnud projekti autoriks osutus Roman Koolmar. Projekt jäi ellu viimata.

Veelgi grandioossem oli Valuoja oru kujundamise plaan. Sinna pidid tulema neli tiiki, lehtlad, raidkujud, purskkaevud, sillad ja sillakesed. Seegi mõte jäi teostamata.

1934. aastal on Maramaal peas mõte alustada linnas võimla ehitamist. Isegi koht oli valmis vaadatud. 1938. aastal selgus lõplikult, et majandusministeerium ehitamiseks raha ei anna ja nii jäi ehitus ära. Võimla valmis alles 1955. aastal, aga enam-vähem Maramaa kavandatud koha peale.

1935. aastal tõusis teravalt üles algul Viljandi rahvamaja, hiljem Viljandi kultuurihoone ehitamise küsimus. Viimati nimetatus pidid lisaks teatrile peavarju leidma muuseum ja raamatukogu. 1936. aastal asutati isegi sihtasutus Viljandi Kultuurihoone. Teatriinimesed leidsid, et vaja on eraldi teatrimaja. Maramaa pidas seda ideed liiga kalliks. Uus teater, mis pidi rajatama Mõisa tee ja Politsei tänava vahelisele maa-alale, jäi ehitamata. Viljandlaste unistus sai teoks alles 1981. aastal, mil Valuoja kaldale kerkis moodne teatrimaja.

 

Emapalga idee


August Maramaa osales 1930. aastatel aktiivselt lavastuslikes seltskondlikes kohtuprotsessides. Need olid tollal väga moes. 1935. aasta 13. mai emadepäeva aktusel Ugalas rõhutas Maramaa oma kõnes emaarmastust laste vastu ning tuli lõpuks välja väga originaalse ettepanekuga: tuleb luua emade palga seadus. Igale emale tuleb ilmale toodud laste eest palka maksta; palka tulevat maksta nii abielus kui vallasemadele; raha selleks pidavat saama neilt, kellel pole perekonda.
 

Lastekasvatust suunavad ettepanekud


1935. aastal keelas Maramaa Viljandi algkoolides saiade müügi, sest võileib sisaldavat saiast rohkem vitamiine.

1938. aasta jõulupühade eel teatas Maramaa, et ta on otsustanud linnavalitsuses sisse seada niinimetatud musta raamatu, kuhu kirjutatakse üles kõikide nende laste nimed, kes tabatakse ulakuste tegemiselt. Lapsevanemad asusid ägedalt protestima ja seegi mõte maeti kalevi alla.

 

Tüli ajakirjanikuga


Ajakirjanduse kui neljanda võimuga tuleb hästi läbi saada, seda arvestab peaaegu iga poliitik. Ka Maramaa teadis seda hästi, aga ikkagi andis ta 1929. aastal oma au haavamise eest „Sakala“ vastutava toimetaja Erwin Laarmanni kohtusse. Kohus karistas Laarmanni ühekuulise üksikvangistusega. See oli pretsedenditu lugu ka tol ajal.

 

Elu pärast linnapeaks olemist


1939. aastal, pärast kaksteist aastat kestnud linnapea ametit, loobus August Maramaa kandideerimast ja läks Tallinna Kopli kinnisvarade juhatajaks. 

Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel okupeeriti, siirdus ta Läänemaale ja töötas Vigalas Penu algkooli õpetajana. 

August Maramaa arreteeriti 6. jaanuaril 1941 ja ta suri 26. detsembril 1941. Tema süü seisnes selles, et ta tegi oma tööd hästi ning julges ja suutis olla tubli linnapea. 

Abikaasa Anna küüditati samuti Nõukogude Liitu. Poeg Ülo mõrvati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Tütar Maimu pidi aastaid end varjama. Kahel tütrel, Salmel ja Lindal, õnnestus pääseda vabasse maailma. 

Tema väimees Harri Haamer oli Püha Jakobi koguduse, Tartu Pauluse koguduse, Tarvastu Peetri kogudus ja Kõpu Peetri koguduste õpetaja, tütrepoeg Eenok Haamer on Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja, tütretütar Maarja Haamer-Renter on eesti laulja. Tema vend oli keemik Jaan Maramaa.


Tunnustus


A. Maramaa omas Eesti Punase Risti 3. kl. teenetemärki (1938) ja mitmeid Vene aumärke.

Viljandi Linnavolikogu tunnustas August Maramaa suuri teeneid Viljandi linna ees ja otsustas 31. mail 1996. aastal anda Maramaale postuumselt Viljandi linna aukodaniku nimetuse.


Mälestuse jäädvustamine

  • Alates 1992. aastast toimub Viljandi kooliõpilastele iga-aastane august Maramaa nimeline matemaatikaülesannete lahendamise võistlus.
  • Viljandis asub ka August Maramaa puiestee ja skulptuur.

Legendaarse Viljandi linnapea August Maramaa ja tema koera (Neff) skulptuur raekoja kõrval Trepimäe alguses - autor skulptor Aili Vahtrapuu, avati 3. augustil 2007. aastal.

Pronksi valatud elusuuruses kuju väärtustab oma olekus August Maramaa (6. aprill 1881 - 26. detsember 1941) isikut ja tema linnapeaks oleku tegusat eluperioodi. Kuna linnaruum koosneb ka linna lahti mõtestavatest legendidest, siis raekojast väljanud linnapea ette sattunud koer annab võimaluse taaselustada muhedad seigad Viljandi linna ajaloost. Näiteks muretseti kunagi Maramaa poolt kehtestatud koerte maksustamise tulust Viljandi linnas "Ugala" teatrile klaver.

Skulptuuri väärtustab lan-valgusriba, mida on Eestis veel vähe kasutatud. Augut Maramaa oli Viljandi linnapea aastatel 1919-1921, linna volinik 1921-1927 ja uuesti linnapea 1927-1939. Linnapeana pühendus August Maramaa sellele, et Viljandist saaks kaunis sisemaa puhkelinn, kus on arenenud äritegevus ja tööstus ning kus on palju rohelust. Maramaa juhtimisel rajati Viljandisse palju puiesteid, parke, tänavaid ja uusi linnaosasid, ehitati staadion, EVE-hotell, uus raekoda, rippsild lossimägedesse, neli koolihoonet, haigla, rannahoone ja palju muud.

Tänane Viljandi on ilus linn paljuski tänu linnapea August Maramaa tegevusele. Ka tänapäeval jätkatakse mitmete tema julgete ideede elluviimist. 8. jaanuaril 1941. aastal August Maramaa arreteeriti. sama aasta 28. mail otsustas NKVD erinõupidamine määrata August Maramaale nõukogudevastase tegevuse eest üheksa aastat vangilaagrit. August Maramaa suri 26. detsembril 1941. aastal Kirovi oblastis Kaiski rajoonis Lesnaja külas.
(Allikas: Viljandimaa Turismiinfo)

 


Foto: Viljandi Muuseum
Omavalitsuste probleemid olid Maramaale alati südamelähedased. 1933. aastal ilmus tema sulest raamat „Maavalitsuste kaotamine ja valdade ümberkorraldamine“, mis võib-olla oli mõneti eeskujuks haldusreformi korraldajatele. Kuid linnapea ei jäänud kõrvale ka ühiskondlikust tegevusest. Alates 1936. aastast juhtis ta Viljandimaa Õhukaitse Ühingut. Juunis 1919 toimunud Viljandi Linnavolikogu valimistel said sotsiaaldemokraadid enamuse ja moodustasid linnavalitsuse. August Maramaast sai esimest korda Viljandi linnapea, sellele kohale jäi ta kuni 1921. aasta augustini.



Lisaks lugemisoovitusi

  • Raudla, Heiki. August Maramaa aeg : Viljandi kroonikad 1918-1940 : [pedagoog ja omavalitsustegelane : 1881-1941] Heiki Raudla ; [eessõna: Malle Vahtra]. - Viljandi : Viljandi Muuseum, 2004. - 207, [2] lk. : ill., portr. - August Maramaa raamatud : lk. 203-204. - Bibliograafia lk. 205-207
  • August Maramaa. Minu mälestused 1905. aastast. – Viljandi muuseumi aastaraamat 1999. - lk. 173-178

Allikad:

  • 10 Maramaa võistlust : A. Maramaa nimeline matemaatika ülesannete lahendamise võistlus / toimetanud Toomas Rähn. - Viljandi : Viljandi Arvutikool, 2001
  • Pihlak, Jaak. August Maramaa // Sakala kalender 1997. Viljandi 1996. Lk. 52-54
  • Raudla, Heiki. August Maramaa grandioossed plaanid // Sakala (2006) 1. apr., lk. 12 https://dea.digar.ee/page/sakala/2006/04/01/12