26. juuli - Enn Kose

ETBL
URL: http://etbl.teatriliit.ee/meedia/kose_enn2/kose_enn_(portreefoto)1

Enn Kose

Näitleja ja teatrijuht, Ugala teatri direktor 1973-2000

26.07.1939 Tartus

Ugala teatri näitleja ja teatri direktor Enn Kose on sündinud 26. juulil 1939. aastal Tartus. Tema isa oli pärmivabriku tööline.

Lõpetanud 1959 Tartu 3. keskkooli, 1963 Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio (töötades õpingute ajal tislerina) ja 1978 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna.

Keskkooliõpingute ajal oli aktiivne korvpalliharrastaja. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. Keskkooli järel ei saanud ta kehakultuuriteaduskonda sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Töö kõrvalt oli aktiivne tehase näiteringi liige ning juhendaja innustusel astus „Tallinnfilmi“ õppestuudiosse.

Pärast õppestuudio lõpetamist asus 1963. aastal näitlejana tööle Viljandi Draamateatrisse Ugala, kus töötas üle 45 aasta, aastatel 1973-2000 Ugala direktorina ja 2000-2009 teatri majandusjuhina, jätkates samal ajal näitlejatööd. Direktorina valmis tema käe all Ugala uus maja, mille heaks hoidjaks jäi ta oma tööaja lõpuni, luues samal ajal Ugala laval u 80 rolli.

Enn Kose on aastast 1964 abielus Elgi Kosega (Ugala teatri tehniline töötaja ja näitleja). Neil on kaks last.

Eesti Teatriliidu liige (1966).

Tunnustused:

• 1985 ENSV teeneline kunstitegelane
• 1997 Viljandi teatripreemia (oli esimene, kes selle preemia pälvis)
• 2020 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ühele väljasõidule võttis Enn korvpalli kaasa. 

«Seal on spordisaal,» selgitas ta. 

Kui kohale jõudsime, viskas Enn kuue maha ja tormas kohe palli põrgatades korvi alla. 

Hoogne jooks, hüpe ja pall libises korvi. 

... Uued põrgatused, uued korvid ... 

«Mängime punktidele!» 

«Mängime!»

Jäin  Ennuga ühele poole,' sest olen korvpallis kehvavõitu. 

Algas mäng. 

Ennu läbimurre ja avasime skoori 2:0. 

Ligemale kümme aastat tagasi, kui Enn Tartu 3. keskkoolis õppis, oli talle nagu teiseks koduks spordiplats ja korvpalliväljak. Ta kuulus Eesti NSV koolinoorte koondisesse kergejõustikus ja korvpallis oli tal I spordijärk. 

Aga kuidas sai spordipoisist «Ugala» näitleja? 

Keskkoolis tegi ta küll estraadi, kuid sellest mingisuguseid teatrimõtteid ei siginenud. Pärast kooli lõpetamist otsustas Enn õppida ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas, kuid ei saanud sisse ja hakkas konservivabrikus tööle. Seal tegigi Enn saatusliku sammu — astus näiteringi liikmeks. Tehase näiteringi juhendaja märkas noormehes sädet ja soovitas tal astuda teatrikooli. Ka teda ennast hakkas meelitama raske, kuid imepärase võluga kunst. Enn Kose astus «Tallinnfilmi» õppestuudiosse ja oli nende 20 õnneliku hulgas, kes mitmesajast soovijast vastu võeti. Algasid pingerikkad õpingud, mille jooksul noormehele sai selgeks, et näitekunst nagu sportki nõuab higi ja vaeva. 

Õppestuudiost tuli ta «Ugalasse» ja rakendati kohe vastutusrikastesse osadesse, nagu Kulmar («Inimesed valges»), Qaly-lay («Mees on mees») ja Rain («Noorukid omapead»). Viie aastaga kakskümmend kuus rolli. 

Kolmandat aastat järjest valiti Enn ka ametiühingukomitee esimeheks. Tema energiat jätkub proovidele, koosolekutele ja näitlejate korteritingimuste parandamiseks. 

Enn ei soovi tulevikus Hamletit mängida, nagu paljud noored mehed, vaid hoopiski vastuoksalist Shylock’it. Tal ei lähe meelest Lauteri nüansirikas ja meisterlik mäng. 

Aga igas rollis on võlu. 

Hurraa! Meie võitsime. Ja Enn viskas kõik korvid ...

Sarapuu, J. Enn Kose // Tee Kommunismile (1968) 12. märts, lk. 2. URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1968/03/12/12

Kiiler, Gert. Enn Kose – laevaehitajast kapten // Sakala (2020) 1. veebr., lk. 3. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2020/02/01/4.1

Enn Kosel on vedanud. Temast pole avalikkuse ees püütud «imet» teha ja see on teda säästnud enneaegse enesekindluse vohamisest, mis on näitlejale nagu vähktõbi. Teda pole ka eriti kõvasti sarjatud ning see on teda hoidnud psüühilistest traumadest ja pessimismimeeleoludest. Tõsi küll, kord nõudis üks vihane kriitik kogu näidendi «Kes päästab külapoisi?» lavastuse koosseisu saatmist teatrikooli. Varsti pärast seda läkski Enn Kose õppima. Aga mitte teatrikooli, vaid hoopis Tartusse õigusteadust tudeerima. Nagu Kose ise kinnitab, ei teinud ta niisugust valikut selleks, et pärast lõpetamist kriitikut käsile võtta, vaid et kui kord teatrist ära tuleb minna, siis oleks ka mõni teine elukutse olemas. Seda mõtteavaldust võib puhta kullana võtta inimene, kes ei tunne Kose omapärast huumorimeelt, mis kõige ootamatumatel kohtadel surmtõsise maski all võib lõkkele lüüa. Pigem on põhjus vajaduses läbi murda sellest uksest, mis takistab uuele tasandile jõudmist, õigusteadus ei ole halb variant. Maailmas on palju kultuuri- ja teatritegelasi, kes on erialalt juristid. Kose suurendab seda arvu veel ühe võrra, õppimine töö kõrvalt nõuab jälle tööd, tahtejõudu ja enesedistsipliini.

Torga, Heino. Mees ja tema töö // Tee Kommunismile (1975) 8. juuli, lk. 2. 

URL: https://dea.digar.ee/article/teekommunismileviljandi/1975/07/08/10.2

Allikad ja viited:

• ETBL, 2000. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kose_enn2
• Viljandi esimese teatripreemia saab Enn Kose // Eesti Päevaleht (1997) 5. juuni. URL: https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/1997/06/05/15.3
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Enn_Kose

29. juuni - kunstnik Peet Aren

Teatrileksikon

Peet Aren
29.06.1889 Oidiste k, Võisiku v, Viljandimaa - 26.01.1970 New York, USA
Maali- ja teatrikunstnik, graafik

Peet Aren oli Eesti maali- ja teatrikunstnik ning graafik.  Ta sündis 29. juunil 1889 Oidiste külas Võisiku vallas Viljandimaal renditalunike peres.

Lõpetanud õpingud kohalikus ministeeriumikoolis asus õppima Tartu Õpetajate Seminaris. 1905. aastal katkesid Tartus õpingud. Aastatel 1908–1913 omandas kunstihariduse joonestamise, maalikunsti ja dekoratsioonimaali erialal Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis N. Roerichi juures. N. Roerich on vene kunstis tuntud muinasteemade käsitlejana ja dekoratiiv-stiliseeriva laadi viljelejana. Oli rahvusromantilise suuna peamisi esindajaid vene kunstis. Lisaks on Peet Aren nimetanud oma õpetajatena I. Bilibinit ja A. Rõlovi.

Alates 1909. aastast osales pidevalt erinevatel kunstinäitustel. Tema tööd olid väga stiilitundlikud ja mõjutatud saksa ekspressionismist ning art déco’st.

1914. aastal suundus koos Paul Burmaniga Krimmi, sealt Viini ning Münchenisse end täiendama. Pärast sõja puhkemist interneeriti, oli Kemptenis ja Traunsteinis vangis. Vabanes vangistusest 1915. aastal ja pöördus peale seda kodumaale tagasi. Elas peale naasmist aastatel 1916–1918 Narvas. Vabadussõja ajal töötas Tallinnas Vabadussõja muuseumis joonestajana.

Aastail 1920–1925 oli Riigi Kunsttööstuskooli dekoratiiivmaali- ja akvarelli õppejõud. Aastast 1921 ka Draamastuudio ning 1926–1930 Tartus “Pallase” maali- ja graafikaõppejõud.

1944. aastal läks Saksamaale, alates 1949. aastast elas Ameerikas.

1930-ndail töötas Tallinnas ja lõi sel ajal peamiselt sisekujundusi sh erinevatele kohvikutele ja kinodele nii Tallinnas kui Tartus, samuti Pärnu rannahotellile. Peet Aren viljeles tahvel- ja monumentaal-dekoratiivmaali ning vaba-, raamatu- ja tarbegraafikat, lisaks tegi lava- ja sisekujundusi.

Tegi ka raha- ja postmargikavandeid ning osales 1918–1919 Eesti postmargikavandite võistluses, kus pälvis II koha auhinna. Rahvusvaheliselt leidis tunnustust margisari “Viikingilaev” (1919). Lisaks sellele kavandas linnavaadetega nahakunsti esemeid. Tema kujundatud on Eesti Vabadusristi autasu ja Eesti Draamastuudio teatri, hilisema Eesti Draamateatri embleem.

Peale teist maailmasõda maalis peamiselt maastikke. On loonud hulga plakateid, karikatuure ja eksliibriseid. Tema teoseid on ka Teatri- ja muusikamuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis lisaks Eesti kunstimuuseumile.

Tema tegevus hargnes peamiselt rakenduskunstiliste ja kujunduslike ülesannete alal. Lisaks eelmainitule lõi ta kujundusi Eesti osakondadele rahvusvahelistel messidel Königsbergis ja Berliinis. Fantaasiarikkus ja dekoratiivne komponeerimisnärv tegid temast paindliku ja kiiresti töötava kujundaja, mis võimaldas operatiivselt töötada ning vastas seeläbi ka kirjastajate ja autorite soovidele.

Oli nii kunstnikeühingu “Pallas” kui Rakenduskunstnike Ühingu liige ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu üks asutajaid ning „Fraternitas Artis“ auvilistlane.

Peet Aren suri 26. jaanuaril 1970 Ameerika Ühendriikides.

Tutvu kunstniku teostega Eesti Kunstimuusemi digitaalkogus  

Allikad:

• Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline leksikon. 1996. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Elulood. 2000. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Juske, A. 2013. Eesti maal läbi aegade. Tallinn: Printon Trükikoda.
• Läti, H. 1974. Peet Areni loomingust. – Kunst 1974 nr. 45/1, lk 21-25.
• Wikipedia: Peet Aren. https://et.wikipedia.org/wiki/Peet_Aren  (05. juuli 2024).
• Väike Mapp I Eesti maalijad: kuus värvilist ja neli ühetoonilist reproduktsiooni. 1923. Roman Espenberg.  (Fotod neist mapis olevatest maalidest on leitavad ka kunstimuuseumi digikogust.)
• Eesti Kunstimuuseumi digikogu veebileht. https://digikogu.ekm.ee/authors/author_id-438 (05. juuli 2024)
• Enn Kunila kunstikollektsioon. https://kunilaart.ee/et/artist/peet-aren/?width=1263&height=0 (05. juuli 2024)
• Kumu blogi. https://kumublogi.ekm.ee/2020/06/04/nadala-teos-peet-aren-autoportree/ (05. juuli 2024) (autoportree)
• Eesti Teatriliit. http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/aren_peet1   (05. juuli 2024)

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

Mariana Leky. MIDA SIIT NÄHA VÕIB

Varrak, 2022 
Sari „Moodne aeg“
263 lk.

Lugemisbingo 3. mängulehe soovitus: Raamat, mille tegevus toimub Euroopas / Raamat, mis paneb nutma 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Luise, kes on loo alguses 10-aastane ja raamatu lõpus 35, on üles kasvanud eraldatud väikeses külakeses ja elab tagasihoidlikku tööelu maakonnalinnas. Teda ümbritseb pisut omamoodi perekond ning külaelanikud, kes on samuti kõik oma hädade ja veidrustega. Kuid see, mis seda lugu koos hoiab, on hoolivus. Kuidas väike kogukond kokku hoiab, märkab ja hoolib, on südamepõhjani liigutav. Armastus selles loos on tunne, mida on palju, kuid millest vähe räägitakse. Armastus näidatakse välja väikeste tegudega, sahtlipõhja jäänud kirjadega, köögipõrandale joonistatud ringidega, lausega, millega Luise teatab oma isale kadunud koera leidmisest: „Ma leidsin ta, paps, ja koera ka“.

Raamatu peakiri võibki vihjata sellele, mida me võime näha siis, kui me hoolime lähedastest ja oleme olemas alati, mure, rõõmu ja segaduste aegadel.

Muidugi juhtub ka humoorikaid seiku, nagu elus ikka. Luise on raamatu minategelane, kuid tema tundlik meel ei jäta kedagi teist kõrvalossa. Loomi leidub samuti: metskits, juba eelpool mainitud porise lume karva koer Alaska, salapärane okaapi. Ka neil on külakese elus-olus oluline roll.

Raamatu keel ja tõlge paitavad lugeja silma ja meelt. Kõige traagilisem sündmus Luis elus on kirja pandud järgmiste sõnadega: „Surm astus sisse väikese hilinemisega, ja seda sõna otseses mõttes: ta tuli uksest. Võib-olla hilines ta sellepärast, et oli pikalt kõhelnud, kuni viimase hetkeni.“ Kuid surm on elu osa, Luise elab imeilusas maailmas, mida siit näha võib.

Raamatut luges: Marju Roosileht

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2023788

Heelia Sillamaa. FILTRITETA FILTRITEST

Ammuu, 2024
199 lk.

Lugemisbingo 2. mängulehe soovitus: Viljandimaaga seotud kirjaniku raamat / Uus raamat, mis on ilmunud 2024. aastal. 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Võtsin selle raamatu lugeda just selle pärast, et arvan end olevat valgusaastate kaugusel sisuloojate maailmast. Sotsiaalmeedia spetsialistid, suunamudijad, influencerid - milleks peaksin sellisel teemal üldse raamatut lugema? Tegin seda siiski, teadmata, milline sisu mind selles raamatus ootab. Suureks üllatuseks ei visanudki ma esimese kolme lehekülje lugemise järel raamatut nurka. Ka kolmekümnendal leheküljel mitte ja nii edasi kuni võiduka lõpuni.

Enne „Filtriteta filtritest“ on ilmunud Sillamaal autobiograafiline raamat „Ammuu“ ja enne seda mäletavad inimesed teda läbi meedia, Kanal2 reporteri ja saatejuhina. Seega on ta lähedalt kokku puutunud ajakirjanduse, sotsiaalmeedia turundamise ja sisuloomise protsessidega.

Autori eesmärk on rääkida selles raamatus läbi enda lugude asjadest nii nagu need sisuloojate maailmas tegelikult on, ilma ilustamata. See kõik seal internetis ei toimu päriselt ega juhuslikult, kõik ei ole aus ja hea. Raamatu tagakaanel kommenteerib psühholoog Rebecca Põldma raamatut nii: „Teos, mis võiks koha leida iga inimese käes, kes on jala korragi sotsiaalmeedia ukse vahele pistnud – olenemata soost, vanusest või jälgijate arvust.“

Katkend raamatust lk. 35: „Kõik said aru, et see on see koht raamatust, kus teiste üle nalja teinud ussist saab süütu ingel, kes postitab endast Instagrami ilma meigita pildi koos jube kurva jutukesega oma ebakindlusest. Seejärel kiidavad kõik õrna hingega lumehelbekesed sind muudkui takka. Kui ehe! Kui aus! Sulle hakkab selline kiidulaul hirmsasti meeldima ja sinu tähelepanuvajadus kasvab. Sina ise nimetad seda eputrillandust muidugi „aususeks“. Mis kuradi ausus see on, kui sa oma eraelu kogu ilmarahva ette vaatamiseks laod?“

Head avastamist!

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2302706

Clare Pooley. VIIENDA PLATVORMI RAHVAS

Varrak, 2023
324 lk.

Lugemisbingo 3. mängulehe soovitus: Raamat, mille tegevus toimub Euroopas. 
*Lugemisbingo kohta saad infot meie kodulehelt ja raamatukogu saalidest

Clare Pooley on inglise kirjanik ja blogija. Enne täiskohaga kirjanikuks hakkamist töötas ta 20 aastat reklaamimaailmas, ta peab Sober Mummy nime all populaarset blogi „Mummy was a Secret Drinker“.

See raamat on väga kaasahaaravalt kirjutatud, lugu ühest kirjust seltskonnast, keda ühendab kaks korda päevas sama rongiga punktist A punkti B sõitmine. Kui Londoni rongireisijate kirjutamata seadus ütleb, et kaasreisijat ei tohi kõnetada äärmisel juhul võib juba tuttava näoga inimesele tervituseks noogutada siis juhuste kokku langemise tulemusena need tegelased paraku eiravad seda. Lahti hakkavad hargnema väga erinevaid elusid elavate inimeste mured ja rõõmud. Tänu uutele rongituttavatele saab alguse nii mõnegi elu kardinaalne muutus. Otsa vaadatakse ilmselgetele ja kardetud kitsaskohtadele oma elus, millest tekivad uued võimalused tulevikuks.

Kui sa veel ei ole seda lugenud siis see on kindlasti üks selle suve raamat. Soovitan soojalt see kaasa haarata suvereisile või päikeselisele rannapuhkusele.

Raamatut luges: Rene Vridolin

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2156765

18. juuni – Jaak Sarapuu

Kirjanik, ajaloolane, pedagoog ja kirjastaja
Jaak Sarapuu
18.06.1939 Taheva k, Hargla khk, Valgamaa

Jaak Sarapuu sündis 18. juunil 1939. aastal Valgamaal Hargla kihelkonnas, Taheva külas talupidajate pojana. 

Haridustee

Jaak Sarapuu alustas oma kooliteed 1946. aastal Lepa algkoolis, mille lõpetas 1950. Aasta hiljem jätkas õpinguid Koikküla 7-kl koolis kuni 1954. aastani. 1954–1958 jätkas õpinguid Valga 1. keskkoolis. Kõrghariduse omandas Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis aastatel 1969–1975 ajalugu ja filoloogiat.

Jaak Sarapuu on töötanud:

• 1961–1967 õpetajana Harju- ja Tartumaal
• 1969–1973 Viljandi Internaatkoolis
• 1973–1983 Viljandi Kaugõppekeskkoolis
• 1967–1969 näitlejana Ugala teatris
• 1983–1984 Viljandi Koduloomuuseumis metoodikuna
• Hiljem uuesti õpetajana Viljandimaal J. Gagarini nim näidissovhoostehnikumis
• 1990–1993 õpetajana Kirivere põhikoolis
• 1993 – … kirjastajana Viljandis
• Jätkab õpetajaametit erinevates Eesti koolides

Kirjandustee alguses …

Tartu riikliku ülikooli ajalooteaduskonna lõpetanud J. Sarapuu on kirjutanud nii täiskasvanutele kui noortele. Tema debüüt oli ajakirjas Täheke aastal 1963. Ta on saanud erinevaid auhindu ajakirjade Noorus ja Looming korraldatud jutuvõistlustelt. Alates 1989. aastast on Jaak Sarapuu ka Eesti Kirjanike Liidu liige.

Esimene proosakogumik oli „Austusavaldus". Lühivormi harrastava autori juttude tegevus toimub enamasti külaolustikus 20. sajandi lõpul. Kohati on Sarapuu kasutanud rahvaluuleainelisi ulme- ja õudusmotiive, näiteks „Uru"-sarjas või novellis „Nõidallikas".

1980. aastal avaldas Sarapuu oma esimese noorsoole mõeldud ajaloolise ulmejutustuse „Taevaslindlased ja kirveslased". Sellest sai alguse Eesti vanemale ajaloole pühendatud „Uru kummaliste seikluste" sari, millest viimati on ilmunud „Imeuhmer" (1993), „Lembitu salakuulaja" (1995) ja „Ohtlik rada" (1998).

Ta on kirjutanud ja avaldanud Eesti ajaloo õpikuid, erinevaid lugemikke, töövihikuid, koostanud atlaseid, seinakaarte ja -tabeleid.

Jaak Sarapuu teoseid on tõlgitud vene, läti ja bulgaaria keelde.

Eesti keeles avaldatud teosed:

• Ajalooline romaan kuningas Lembitust:
• Kuningas Lembitu elu: ajalooline romaan. Tallinn, 1993.
• Kuningas Lembitu: ajalooline roman. Viljandi, J. Sarapuu kirjastus, 2017.
• Ajaloolised jutud lastele:
• Taevalindlased ja kirveslased. Eestimaa minevikust III aastatuhande lõpust e.m.a. Tallinn, 1980.
• Salakivi: jutustus pronksiajast. Tallinn, 1983.
• Soovaimude laukast: jutustus varasest rauaajast. Tallinn, 1987.
• Uru kummalised seiklused muistses Eestis. Ajalooline jutustus. 1. raamat. Tallinn, 1991.
• Imeuhmer. Viljandi: J. Sarapuu kirjastus, 1993.
• Lembitu salakuulaja: jutustus 13. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1995.
• Ohtlik rada: jutustus 14. sajandist. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
•  Lühiproosa:
• Austusavaldus: lühijutud. Tallinn, 1974.
• Kollendavate väljade vahelt: külajutte aastaist 1973–1977. Tallinn, 1978.
• Peremärgid. Jutud 1979–1986. Tallinn, 1990.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Kuni su küla veel elab... – lood külast koos paari lauluga. Tartu, 2016.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Ravvasita: jutukogu. Tallinn, 2021.
•  Õpikud:
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 1. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo algõpetus. Õpik põhikoolile 2. Viljandi: J. Sarapuu, 1994.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 1. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1997.
• Eesti ajaloo lugemik põhikoolile. 2. osa. Viljandi: J. Sarapuu, 1998.
• Irene Artma, Jaak Sarapuu, Vene kirjanduse õpik keskkoolile. Viljandi: J. Sarapuu, 2001.
• Jutustusi ajaloost: ajaloo õpik V klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2002.
• Jaak Sarapuu, Mihkel Zilmer, Inimeseõpetuse õpik 8. klassile. Viljandi: J. Sarapuu, 2011.
• Ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile. Viljandi: Jaak Sarapuu Kirjastus, 2011.

 

Allikad:

• Eesti kirjanike e-leksikon https://sisu-vana.ut.ee/ewod/s/sarapuu
• Eesti kirjanike leksikon (2000).
• Foto: Eesti kirjanike e-leksikon: https://sisu.ut.ee/ewod/s/sarapuu/ 

Biograafia koostas: Ingel Vossmann-Treial

Britney Spears. NAINE MINUS

Vesta, [2024]
270 lk

Maailmakuulsa popstaari ja näitleja elulooraamatu eesti keelde tõlkinud Tartu mänguasjamuuseumi arendusjuht Marge Pärnits hoiatas kohe, et kui raamatu lugeja juhtub olema keskmisest empaatilisem, võib selle lugemine mõjuda väga rusuvalt. Täpselt nii see raamat lugemisel mõjuski. 

Britney ise kommenteerib oma raamatut järgmiste sõnadega: “Mu elus on olnud nii palju hetki, mil olen kartnud rääkida hirmu tõttu, et keegi peab mind napakaks. Kuid sain nüüd oma õppetunni. Oma tunnetest tuleb rääkida ka siis, kui kardad. Tuleb rääkida oma lugu. Tuleb lasta oma häälel kõlada.” 

Selle raamatu puhul ei ole tõesti tegemist lihtsast perest väikese tantsu- ja lauluhimulise tütarlapse kiirest teekonnast maailmakuulsaks täheks. Palju rohkem tuleb juttu lihtsameelse ja liigselt usaldava neiu läbielatud traagilistest sündmustest tema elus. Kuulsa lapstähe jutustus algab tema lapsepõlve mälestuste ja roosamanna unistusega, saada suureks staariks. Lugu lõppeb täieliku vabanemisega oma isa eestkoste alt, saavutades sellega iseseisvumise ja hingelise tervemise. Sinna vahele jääb väga palju tööd, muusikat, turneesid, reisimist, armastuse leidmist ja kaotamist, emaks saamist, unistustes elamist ja kõike muud, mida elu talle pakkuda plaanis. 

Kindlasti on raamat mõeldud lugemiseks fännidele aga selle raamatu võiksid kätte võtta ka kõik need noored, kes salamisi unistavad üleilmsest aust ja hiilgusest. Kas see on seda alati väärt... 

Tema tuntumad lood on “Baby one more time”, “Oops!...I did it again”, “Toxic” jne. Staar on võitnud mitmeid Billboardi ja MTV Video muusikaauhindu. Lisaks raamatu lugemisele on huvilistel võimalik vaadata dokumentaalfilme staari elust, näiteks “Jamie vs. Britney: isa tütre vastu” või “Framing Britney Spears”. 

Raamatut luges: Jane Haavel

Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/2261606