Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 16. juuni 2014

Kultuur kui uuritav objekt ja kultuur kui uurimistulemus? : Essee

. 7Efektiivsus on intelligendi laiskus.
Tundmatu

 
Kultuur, kui sõna, on mentaalne konstruktsioon, mis omandab erinevates varjundites erineva tähenduse. Sestap on tal tohutult erinevaid definitsioone ning rõhuasetusi. Asja „lihtsustamiseks“ on mõiste käsitlus leidnud oma koha erinevates teadusdistsipliinides ning toonud muudest teadusvaldkondadest kaasa uusi piire hägustavaid termineid, mistõttu on kultuuri kui tervikut akadeemilises mõttes raske üheselt hoomata. Iga koolkond ja mõjukas autor piiritleb ja uurib kultuuri vastavalt sellele, mida tema oluliseks peab.

Laias laastus on olemas kaks kultuuri põhidefinitsiooni. Esimene neist on üldiselt tuntum, see kirjeldab kultuuri kui esteetilise kvaliteedi standardit. Teine definitsioon (seostub Herderi ja 18. sajandiga) juurdus antropoloogias, kus kultuuri mõiste tähistab ühiskonnas olulisi sümboleid ja väärtusi.

Kultuuri uurimine teadusena on valgustusaja laps, mis on oma teel kultuuri olemuse ja selle mõistmise poole teinud läbi mitmeid muutusi. Tema filosoofiliseks teljeks on humanism. Alates 19. sajandi universalistide ja relativistide vastasseisust ning uute interpretatsioonide lisandumisest on kultuuri uurimise põhimotiiviks saada tuge ühiskondlike muutuste, arengute ning kultuuridevaheliste erinevuste mõistmisel. Marvin Harris väidab, et kultuuri mõistmisel on peaaegu alati olnud mängus poliitiline aspekt, mis on mõne küsimuse toonud esiplaanile või kuulutanud tabuteemaks.

Kultuur mõistena eeldab teatud ühtsust ja homogeensust, kuid päriselus on lugu hoopis mitmetahulisem ja –tasandilisem. Marksistlik ja neomarksistlik kriitika tõi välja, et kultuuriuurimine ei saa silma pigistada tõsiasja ees, et iga kindel kultuuriline ilming on seotud kindla ajahetke, ühiskonna ja ideoloogiaga ning et samal ajal samas sootsiumis võivad paralleelselt esineda hoopis teised kultuurigrupid- ja nähtused. Kultuur kui nähtus on fikseeritud kas teksti- või kultuurikandja tasandil. Seega luuakse kultuuri fikseerides erinevaid suhtumisi kultuurikeskkondade kaudu.

Identiteet kultuuri osana


Kultuurist rääkides on oluline roll identiteedil. Identiteediküsimused on humanitaarteadustes tähtsal kohal – identiteedi antropoloogiline kontseptsioon, relatiivse identiteedi filosoofiline käsitlus jne. Tähtis on ka tõsiasi, et identiteet on allutatud ajaloole.

Edward Spicer on öelnud, et: „Igasuguse identiteedisüsteemi oluliseks tunnuseks on indiviidi usk enda kuuluvusest teatud sümbolite juurde, või täpsemalt öeldes: kuulumine selle juurde, mida need sümbolid väljendavad. Nagu on olemas individuaalsed identiteedisüsteemid, on olemas ka kollektiivsed.“

Juri Lotmani kultuurisemiootikast võib järeldada, et identiteet sünnib dialoogis ning seega on alati mitmemõõtmeline, kujutades endast samastumisvõimaluste võrgustikku, mille põhialus sõltub sellest, kelle suhtes end määratletakse. Identiteediloome käigus ühendatakse individuaalses mälus ja kultuurimälus sisalduvad samastumisvõimalused arusaamaks iseendast suhtes ümbritsevaga. Analüüsides kultuurilise identiteedi kujunemist ja selle manifestatsioone kultuuritekstides saame teha vahet individuaalse ja kollektiivse ning tegeliku ja deklareeritud identiteedi vahel. Nii indiviidi kui kultuuri aktuaalne identiteet kujuneb seega kommunikatsiooni ja mälu, reaalse kultuuriprotsessi ja enesekirjelduste vahelises pingeväljas.

Identiteedi peamiseks ülesandeks suheastumise ning enesekuuluvuse määratlemise kõrval on suutlikkus mõista. Rein Veidemann on artiklis „Identiteet ja müüt“ öelnud, et „Mõistmine tähendab kõigepealt valmisolekut erinevate identiteetide kujunemisteede ja -viiside analüüsiks ja seejärel ka identiteedierinevuste tunnustamist.„

Peeter Torop on tõstatanud küsimuse teadlase identiteedist – kuidas teadlane identifitseerib end oma distsipliini sees ja millise suuna ta valib: „Kultuurianalüütik on seega kahekordse vastutusega teadlane. Tema professionaalsus seisneb nii analüüsivõimes kui uurimisobjekti loomise (kujutlemise, piiritlemise) võimes. Võime luua uurimisobjekti ja analüüsivõime määravad ära ka analüüsitavuse parameetrid. Seega sõltub kultuuri analüüsitavus sellest, kuidas analüütik dialoogi enda ja oma uurimisobjekti vahel arendab, olgu ta siis antropoloog või kultuurisemiootik.“

Kultuur akadeemilise metakeele paljusese inspireerijana


Algselt valitses mõtteviis, et kultuur on midagi uurijast väljaspool asuvat – objekt. Kultuuri uurimise metakeele kujunemist võib jälgida uusaja alguse (Vico, Herder jt.), kuid on saanud olulisi mõjutusi ka filosoofilistelt koolkondadelt alates sümbolismist ja hermeneutikast ja lõpetades kultuurisemiootikaga. Kant pani alguse traditsioonile, mis võttis küsimärgi alla uurija positsiooni kultuuriuurimise protsessis. Üha enam hakati esitama küsimust, kas kultuur mõjutab indiviidi või mõjutab indiviid kultuuri ning kuidas on võimalik uurida midagi ise asja mõjusfääris olles või ennast sellele vastandades (võõraid kultuure uurides).

Kultuuri loojaks on inimene, objektiks loodus või ühiskond. Vastavalt viimasele jaguneb kultuur loodust- või ühiskonda korraldavaks. Erinevaid käsitlusi lugedes saab selgeks, et kultuuriteadustes pole enam kesksel kohal mitte niivõrd see, mida uuritakse ehk asi iseeneses, vaid see, kuidas seda üheselt mõistetavalt paika panna, analüüsida. Kultuuri uurivates teaduses jagunevad uurimissuunad laias laastus kaheks – üks püüab täpsustada seda, mida kultuuris uuritakse ning teine seda, millist distsipliini oleks mõistlikum kasutada, et jõuda tervikkäsitluseni. Kultuur aga on selline uurimisobjekt, mis on küll olemas, kuid vajab samal ajal teatut loovust objekti nägemisel. 

„Ühel juhul määratletakse kultuuri distsiplinaarsena (kultuur on see, mida üks või teine distsipliin suudab kultuuris analüüsida), teisel juhul kirjeldatakse distsiplinaarseid kultuurikäsitlusi kultuuri parameetritena, mille sünteesimise kaudu on võimalik (teoreetilise ideaalina) jõuda kultuuri tervikkäsitluseni. Isegi elementaarse konkretiseerumise korral, liikudes inimkultuuri tasandilt läbi etnilise ja sotsiaalse kultuuri individuaalse kultuuri tasandile, säilib see mõlema tendentsi ühildamise keerukus.“ (Peeter Torop. Kultuuri analüüsitavusest)

Erinevatel distsipliinidel on kultuuri uurides seega sama probleem – kuidas suhestuda kultuuri kui uurimisobjekti? Neil kultuuriuurijatel, kes lähevad otse kultuuri sisse ja püüavad sealt ilma eelkontseptsiooni loomata vaid teatud andmeid hankida, on olukord lihtsam. Teised, kes püüavad selgust saada, kuidas üldse saavutada uuritavust, seisavad silmitsi mitmete paradoksidega ning põimivad probleemi lahendamiseks erinevate kultuuri uurivate distsipliinide meetodeid ja termineid hägustades alldistsipliinide vahelisi piire veelgi. Püüd luua kultuuri uurimiseks täiesti uute alused on päädinud kulturoloogias, mille eesmärk on töötada välja integreeritud lähenemine kultuurile tervikuna.


Mida rohkem kultuuri üle teoretiseerida ning seda mõista tahta, seda enam saab aru, et valdkonnas olemasolevad teooriad ning kultuuriuurimises kasutatavad meetodid on sunnitud end üha uuesti looma ning kulutavad palju aega enesedefineerimisele. See sunnib meid pidevalt otsima uusi viise selleks, et selgitada asju üheselt arusaadavas keeles.

Lugedes kultuuriuurimisele keskendunud tekste tekkis tunne, et ma püüan rehaga heina niita. Valdkonna tihe põimumine teiste humanitaarteadustega ning iga teoreetiku erinev lähenemine ja arusaamad kinnistasid küll teadmise, et nõnda vehkides võib mõne viljakõrre maha lõigata, kuid üldine pilt jääb siiski segane. Teksti alguses välja toodud aforismi ideed järgides oleks samaväärselt hea lahendus võtta kätte käärid ning lõigata kõrsi ükshaaval. Vaeva kultuuri kui uuritava objekti mõistmiseks või uurimise tulemuse saamiseks tuleb näha niikuinii – me võime seda teadust (nimetagem seda nii) distsiplineerida, integreerida, interdistsiplineerida, transintegreerida ja dedistsiplineneerida, kuid tulemus on igas ajas ja ühiskonnas ikkagi erinevalt tajutav ning mõistetav. Kultuur oli ja on abstraktne mõiste. Selles peitubki tema võlu.


Inspireerivad ja kasutatud allikad


  • Barkalaja, A. Identiteet ühiskondliku ja isikulise vahelülina: efektiivse keha mõiste kasutusvõimalusi. – Kirikiri http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=381
  • Laanemäe, A. Kulturoloogia. - A&L, 2007
  • Dundes, A. Kes on rahvas?. – Varrak, 2002
  • Lotman, J. Semiosfäärist. – Vagabund, 1999
  • Lotman, J. Kultuurisemiootika. – Olion, 2006
  • Torop, P. Kultuuri analüüsitavusest // Acta Semiotica Estica VI . – Tartu, 2009
  • Veidemann, R. Identiteet ja müüt // Postimees Online 21.06.2007 http://www.postimees.ee/210607/esileht/arvamus/267758.php

  Veronika Raudsepp Linnupuu