Teksti autor: Nele Grosthal
Kõik raamatukoguhoidjad, mina nende hulgas, jälgivad Facebookis põnevusega lehekülge „Raamatukogud on toredad“. Enamiku postituse puhul olen ühendava määranguga vägagi nõus, mõne puhul mõtlen, et õigem oleks vist öelda, et raamatukogud on tobedad… Igatahes! Tänu sellele leheküljele tekkis mul mõte rääkida sellest, kuidas mina, vana raamatukoguhai, seda raamatukogunduse värki näen.
Rahvaraamatukogu seadus sätestab selgesti, et iga raamatukogu püha kohus on koguda, säilitada ja süstematiseerida trükiseid või muid infokandjaid ja võimaldada rahval neile ligi pääseda. Selge, ilus ja üllas. Millegipärast arvatakse raamatukoguringkondades, et sellest ei piisa. Laias laastus ühendab kõiki raamatukogundusega seotud kirjutisi või sõnavõtte alati väike ebakindlus või halvemal juhul tühja tünni kõmin. Tonaalsus on selline, nagu ei oleks raamatukogud endas päris kindlad. Tihtilugu kuuleb juttu sellest, et peame end tõestama ja kõlab küsimusi, kas ja mis kujul meid ikka ühiskonnale vaja on. Juba siis, kui ma vastküpsetatud raamatukoguhoidjahakatisena tööle asusin, pani selline suhtumine mind imestama. Kuidas saabki tõsiselt võtta neid, kes oma tegevuse vajalikkuses kahtlevad!? Kus on raamatukoguhoidjate kutseau, millest koolis nii palju räägiti? 35 aastat hiljem ei ole selles suhtes muutunud midagi, peale terminoloogia - lugejast on saanud klient, raamatust teavik, raamatukoguhoidjast klienditeenindaja jne. Raamatukogu on võtnud end ühte ritta auväärsete teenindusasutustega: kõrts, saun, bordell, supermarket jne. Ühise nimetaja all käimisel poleks ju häda midagi, kui kahjuks läheb nii kaduma iga ameti identiteet. Ühises kaoses võib juhtuda see, mis juhtus Tartu Ülikooli hõlma lükatud raamatukogunduse õppetooliga. Meid lihtsalt tapetakse maha.
Raamatukogu ei pea ennast tõestama ega õigustama, sest raamatukogu tõestuseks on tema lugejad ja õigustuseks tuhandete aastate pikkune jätkusuutlikus. Lugevaid inimesi on olnud igal ajal ja on ka praegu kindel protsent rahva arvust. Ärge alahinnake rahva lugemishuvi, sest niipea kui tekib hetkeks hingetõmbeaeg, haaratakse kohe raamatu järele!
Ja teate mis! Raamatukogud on tõesti toredad! See toredus on uhkesti särama löönud just nüüd, katku ajal, kui kogu tilu-lilu on raamatukogu ümbert maha kukkunud ja alles on jäänud see, milleks targad mehed ajaloo hämaruses esimese raamatukogu asutasid – vaimse kultuuri hoidmise ja levitamise tempel. Tänapäeva veidi hullumeelses maailmas on raamatukogule lisandunud veel üks tähtis otstarve - rahva vaimse tervise toetamine. Seega oleme osaliselt muutunud ka meditsiiniasutuseks.
Niipea kui vaevatud maakera poolt alustatud revolutsioon märtsi keskel Eestisse jõudis ja tekkis kahtlus, et raamatute kättesaadavus võib halveneda, läks madinaks. Eesti rahva raamatuhuvi aktiviseerus plahvatuslikult. Esimestel ärevatel päevadel ragisesid raamatukogu seinad külastajate pressingu all, riiulid tühjenesid nagu multifilmis ja kodudesse rändas tonnide viisi kirjandust. Telefonid helisesid lakkamatult ja raamatukoguhoidjad vastasid kuivanud huuli naksutades paanikas lugejate korduma kippuvatele küsimustele raamatute edaspidise kättesaamise kohta. Mitte ei mäleta, et keegi oleks midagi suusakeppide laenutamise kohta küsinud.
Selguse huvides kirjeldan veidi kriisiaegse Viljandi raamatukogu argipäeva. Esmalt ütlen kohe, et laenutuste arv on eelmise aasta sama ajaga võrreldes tõusnud 1000 võrra ja töökoormus on mitmekordistunud, sest kõikvõimalikku lisategevust on kohe mõnusasti juurde tulnud. Mõnel õhtupoolikul toimub töötajate liikumine kogude ja laenutusala vahel peaaegu käparoomakil.
Meie raamatukogu esimene korrus on kohandatud raamatute välja andmise ja tagasi võtmise alaks. Seal tegutsevad eesliini raamatukoguhoidjad maskides ja kinnastatutena klaaside taga nagu mingis ulmelaboris. Direktor Reet on meid korduvalt keelitanud end hoolega hoidma, sest niipea kui üks meist batsilluse saab, pannakse kogu raamatukogu kinni. Seda õnnetust me oma lugejatele ja raamatukogule küll ei soovi ja seepärast oleme üpriski ettevaatlikud. Lumelabidal raamatuid aknast välja just ei ulata, aga ega palju puudu ka ei ole.
Inimesed tellivad kirjandust läbi andmebaasi broneerides või esitavad oma soovid helistades ehk kirjutades. Nädala alguse päevadel on broneeringuid pehmelt öeldes palju. Tavaliselt kulub siis neljal inimesel hommikul raamatute välja otsimiseks ja süstematiseerimiseks rohkem kui 3 tundi. Jooksval lindil lisanduvad päeva jooksul üha uued ja uued lugemissoovid.
Edasi suunduvad raamatuvood alla laenutajate kätte. Nemad paigutavad saadud vaimuvara kuupäevade ja nimede udupeenesse süsteemi, et oleks käepärane kohe õiged raamatud haarata, kui lugeja innukas nägu klaasi taha ilmub. Pikka pidu leti ees ei sallita, sest väljas trepi peal tammuvad närviliselt juba uued raamatuhuvilised.
Väga mahukas ja kanget musklirammu nõudev töö on karantiinis olnud raamatute välja kärutamine, lugejakontodelt maha võtmine ja kogus oma kohtadele paigutamine. Seda töölõiku mõõdetakse kärutäite, hunnikute ja laudimeetritega. Esmaspäeval ja teisipäeval võib neid kärutäisi olla tosin või rohkem, nädala edenedes läheb asi kergesse langusse ja reedel täismõõdus Cheopsi püramiidi raamatutest laduda enam ei õnnestu. Ja ausalt öeldes on orjad selleks ajaks ka juba üsna kurnatud.
Komplekteerimisosakond vurab täitel tuuridel. Uutest raamatutest puudu ei ole ja kiletajal on sõrmeotsad villis.
Riskigruppi kuuluvad raamatukoguhoidjad töötavad klapid peas ja mikrofonid nina all elektroonikast ümbritsetutena kodukontoritest. Teavitamine ja nõustamine on suuresti nende õlgadel.
Huvijuht korraldab video vahendusel lastele mälumänge, meisterdamisi ja isegi matku ning kui aega üle jääb, loeb raamatuid ette.
Raamatukogu juhtimisest ei ole mina päris pädev kirjutama, kuid vaadates meie Reeta, kes perioodiliselt näost valgena kabinetist välja vangub ja kõigilt kommi norib, võib oletada, et kerge see ei ole. Õnneks on tema üks kange karakteriga naisterahvas ja kaebesõna ta huulilt ei pudene - komm põske, lahke-rõõmus nägu pähe ning tagasi kirjutuslaua ja helendava monitori manu. Reeda fookus on suunatud põhiliselt majast väljaspoole jäävatele asjaajamistele ja meie raamatukogu kaugema ning lähema tulevikuga seotud strateegiate väljatöötamisele. Oma naistele võib ta siseasjades kindel olla, sest vana hea organisatsioonina töötame me rõõmsasti ka iseregulatsioonil.
Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!
Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda.
Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.
Minu arvamus eriolukorra kohta võib kõlada küll ketserlikult, aga mõnes suhtes on kriis olnud ammu igatsetud tõehetk, mis on näidanud, kes on kes ja mis on mis.
Kolleegid raamatukoguhoidjad on hakanud kõvasti kokku hoidma, osakondlik killustatus on vähenenud miinimumini ja abi pakutakse enne, kui küsida jõutakse.
Eestlased on tõestanud, et on endiselt lugeja rahvas.
Raamatukogud on seisnud vapralt eesliinil ja kuuluvad kindlalt institutsioonide hulka ilma milleta igapäevaelu ei toimi.
Raamatukogud on tõesti toredad, eriti Viljandi Linnaraamatukogu ;)
.jpg){kind=link}
