Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 28. aprill 2020

Raamatukogud on tõesti toredad!

Teksti autor: Nele Grosthal

Kõik raamatukoguhoidjad, mina nende hulgas, jälgivad Facebookis põnevusega lehekülge „Raamatukogud on toredad“. Enamiku postituse puhul olen ühendava määranguga vägagi nõus, mõne puhul mõtlen, et õigem oleks vist öelda, et raamatukogud on tobedad… Igatahes! Tänu sellele leheküljele tekkis mul mõte rääkida sellest, kuidas mina, vana raamatukoguhai, seda raamatukogunduse värki näen.

Rahvaraamatukogu seadus sätestab selgesti, et iga raamatukogu püha kohus on koguda, säilitada ja süstematiseerida trükiseid või muid infokandjaid ja võimaldada rahval neile ligi pääseda. Selge, ilus ja üllas. Millegipärast arvatakse raamatukoguringkondades, et sellest ei piisa. Laias laastus ühendab kõiki raamatukogundusega seotud kirjutisi või sõnavõtte alati väike ebakindlus või halvemal juhul tühja tünni kõmin. Tonaalsus on selline, nagu ei oleks raamatukogud endas päris kindlad. Tihtilugu kuuleb juttu sellest, et peame end tõestama ja kõlab küsimusi, kas ja mis kujul meid ikka ühiskonnale vaja on. Juba siis, kui ma vastküpsetatud raamatukoguhoidjahakatisena tööle asusin, pani selline suhtumine mind imestama. Kuidas saabki tõsiselt võtta neid, kes oma tegevuse vajalikkuses kahtlevad!? Kus on raamatukoguhoidjate kutseau, millest koolis nii palju räägiti? 35 aastat hiljem ei ole selles suhtes muutunud midagi, peale terminoloogia - lugejast on saanud klient, raamatust teavik, raamatukoguhoidjast klienditeenindaja jne. Raamatukogu on võtnud end ühte ritta auväärsete teenindusasutustega: kõrts, saun, bordell, supermarket jne. Ühise nimetaja all käimisel poleks ju häda midagi, kui kahjuks läheb nii kaduma iga ameti identiteet. Ühises kaoses võib juhtuda see, mis juhtus Tartu Ülikooli hõlma lükatud raamatukogunduse õppetooliga. Meid lihtsalt tapetakse maha.  

Raamatukogu ei pea ennast tõestama ega õigustama, sest raamatukogu tõestuseks on tema lugejad ja õigustuseks tuhandete aastate pikkune jätkusuutlikus. Lugevaid inimesi on olnud igal ajal ja on ka praegu kindel protsent rahva arvust. Ärge alahinnake rahva lugemishuvi, sest niipea kui tekib hetkeks hingetõmbeaeg, haaratakse kohe raamatu järele!

Ja teate mis! Raamatukogud on tõesti toredad! See toredus on uhkesti särama löönud just nüüd, katku ajal, kui kogu tilu-lilu on raamatukogu ümbert maha kukkunud ja alles on jäänud see, milleks targad mehed ajaloo hämaruses esimese raamatukogu asutasid – vaimse kultuuri hoidmise ja levitamise tempel. Tänapäeva veidi hullumeelses maailmas on raamatukogule lisandunud veel üks tähtis otstarve - rahva vaimse tervise toetamine. Seega oleme osaliselt muutunud ka meditsiiniasutuseks.

Niipea kui vaevatud maakera poolt alustatud revolutsioon märtsi keskel Eestisse jõudis ja tekkis kahtlus, et raamatute kättesaadavus võib halveneda, läks madinaks. Eesti rahva raamatuhuvi aktiviseerus plahvatuslikult. Esimestel ärevatel päevadel ragisesid raamatukogu seinad külastajate pressingu all, riiulid tühjenesid nagu multifilmis ja kodudesse rändas tonnide viisi kirjandust. Telefonid helisesid lakkamatult ja raamatukoguhoidjad vastasid kuivanud huuli naksutades paanikas lugejate korduma kippuvatele küsimustele raamatute edaspidise kättesaamise kohta. Mitte ei mäleta, et keegi oleks midagi suusakeppide laenutamise kohta küsinud.

Selguse huvides kirjeldan veidi kriisiaegse Viljandi raamatukogu argipäeva. Esmalt ütlen kohe, et laenutuste arv on eelmise aasta sama ajaga võrreldes tõusnud 1000 võrra ja töökoormus on mitmekordistunud, sest kõikvõimalikku lisategevust on kohe mõnusasti juurde tulnud. Mõnel õhtupoolikul toimub töötajate liikumine kogude ja laenutusala vahel peaaegu käparoomakil.


Meie raamatukogu esimene korrus on kohandatud raamatute välja andmise ja tagasi võtmise alaks. Seal tegutsevad eesliini raamatukoguhoidjad maskides ja kinnastatutena klaaside taga nagu mingis ulmelaboris. Direktor Reet on meid korduvalt keelitanud end hoolega hoidma, sest niipea kui üks meist batsilluse saab, pannakse kogu raamatukogu kinni. Seda õnnetust me oma lugejatele ja raamatukogule küll ei soovi ja seepärast oleme üpriski ettevaatlikud. Lumelabidal raamatuid aknast välja just ei ulata, aga ega palju puudu ka ei ole.

Inimesed tellivad kirjandust läbi andmebaasi broneerides või esitavad oma soovid helistades ehk kirjutades. Nädala alguse päevadel on broneeringuid pehmelt öeldes palju. Tavaliselt kulub siis neljal inimesel hommikul raamatute välja otsimiseks ja süstematiseerimiseks rohkem kui 3 tundi. Jooksval lindil lisanduvad päeva jooksul üha uued ja uued lugemissoovid.

Edasi suunduvad raamatuvood alla laenutajate kätte. Nemad paigutavad saadud vaimuvara kuupäevade ja nimede udupeenesse süsteemi, et oleks käepärane kohe õiged raamatud haarata, kui lugeja innukas nägu klaasi taha ilmub. Pikka pidu leti ees ei sallita, sest väljas trepi peal tammuvad närviliselt juba uued raamatuhuvilised.

Väga mahukas ja kanget musklirammu nõudev töö on karantiinis olnud raamatute välja kärutamine,  lugejakontodelt maha võtmine ja kogus oma kohtadele paigutamine. Seda töölõiku mõõdetakse kärutäite, hunnikute ja laudimeetritega. Esmaspäeval ja teisipäeval võib neid kärutäisi olla tosin või rohkem, nädala edenedes läheb asi kergesse langusse ja reedel täismõõdus Cheopsi püramiidi raamatutest laduda enam ei õnnestu. Ja ausalt öeldes on orjad selleks ajaks ka juba üsna kurnatud.

Komplekteerimisosakond vurab täitel tuuridel. Uutest raamatutest puudu ei ole ja kiletajal on sõrmeotsad villis.

Riskigruppi kuuluvad raamatukoguhoidjad töötavad klapid peas ja mikrofonid nina all elektroonikast ümbritsetutena kodukontoritest. Teavitamine ja nõustamine on suuresti nende õlgadel.

Huvijuht korraldab video vahendusel lastele mälumänge, meisterdamisi ja isegi matku ning kui aega üle jääb, loeb raamatuid ette.

Raamatukogu juhtimisest ei ole mina päris pädev kirjutama, kuid vaadates meie Reeta, kes perioodiliselt näost valgena kabinetist välja vangub ja kõigilt kommi norib, võib oletada, et kerge see ei ole. Õnneks on tema üks kange karakteriga naisterahvas ja kaebesõna ta huulilt ei pudene - komm põske, lahke-rõõmus nägu pähe ning tagasi kirjutuslaua ja helendava monitori manu. Reeda fookus on suunatud põhiliselt majast väljaspoole jäävatele asjaajamistele ja meie raamatukogu kaugema ning lähema tulevikuga seotud strateegiate väljatöötamisele. Oma naistele võib ta siseasjades kindel olla, sest vana hea organisatsioonina töötame me rõõmsasti ka iseregulatsioonil.

Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!

Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda.

Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.

Minu arvamus eriolukorra kohta võib kõlada küll ketserlikult, aga mõnes suhtes on kriis olnud ammu igatsetud tõehetk, mis on näidanud, kes on kes ja mis on mis.

Kolleegid raamatukoguhoidjad on hakanud kõvasti kokku hoidma, osakondlik killustatus on vähenenud miinimumini ja abi pakutakse enne, kui küsida jõutakse.

Eestlased on tõestanud, et on endiselt lugeja rahvas.

Raamatukogud on seisnud vapralt eesliinil ja kuuluvad kindlalt institutsioonide hulka ilma milleta igapäevaelu ei toimi.

Raamatukogud on tõesti toredad, eriti Viljandi Linnaraamatukogu ;)

Peter Wohlleben. LOODUSE SALAJANE VÕRGUSTIK


Selles raamatus kirjeldab metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben kuidas puud teevad pilvi ja vihmaussid juhivad metssigu.

Loodus on palju keerulisem kui üks suur kellavärk, kõik on omavahel seotud. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi mõistma selle täit ulatust.

Kui keerulised võivad olla suhted looduses, seda seletab autor meile huntide põneva näite varal. Neil kiskjail on nimelt hämmastav võime muuta jõgede kulgu ja kujundada ümber nende kaldaid.

Hunt annab metsale tagasi ta metsiku hinge.
See näitab veelkord selgesti, et ökosüsteemid on äärmiselt mitmekihilised ning muudatused ei puuduta kunagi vaid üksikuid liike.

Kui loomad ja kalad paarisrakendina toimivad vaid veekogude ääres, siis on veel üks loodusjõud , mis avaldab toimet kogu maapinnale. See on vesi. Ta kujundab mäestikke, vormib orge ja jõeniite, kuid peamiselt töötab suure ümberjagamismasinana. Põhjus on vee omadustes ja raskusjõus, ta kannab toitaineid laiali nii maa peal kui maa all. Meie jalgealustel korrustel on palju suuri eluruume. Sellest varjatud ökosüsteemist tunneme vaid murdosa. Kuidas ringleb põhjavesi ja kelle toidulaud sellest sõltub? Kuidas toimetavad metsas sipelgad ja kuidas nad puid kaitsevad? Sipelgaid nimetatakse ka maastike salajasteks valitsejateks.

Pisut ülevaatlikum on lugu suurte surnud loomadega. Jah, ka nemad on omaette ökosüsteem, umbes nagu väike planeet looduse maailmaruumis. See on paljude liikide jaoks eriline maiuspala ja selle ümber toimub põnevaid asju.

Erilist tähelepanu jagab autor öise metsa ja loomariigi toimetustele. Kuidas leiavad tee ööliblikad? Ja kuidas loevad peegelduva kaja järgi nahkhiired, kes või mis nende teel on? Metsades elutseb palju putukaid, kes kasutavad partneri otsinguiks omamoodi välksignaalidest koosnevat morsekoodi, mille takt ja sagedus peab ligi tõmbama ainult oma liigi esindajaid.
Peter Wohlleben kirjeldab suurepäraste näidete varal, kuidas valguse vilgutamine öises metsas tulemusi annab.

Raamatust saame teada ka seda, mis õieti sunnib linde aastaaja vahetumisel kaugetesse maadesse lendama ja kuidas nad leiavad õige tee. Et varesed toovad toitjale tänutäheks kingitusi ja miks ei saa puud enam metssigadest lahti, ka see on raamatus arusaadavalt ära räägitud.

Kas teate, et suurem osa maismaast asub põhjapoolkeral? Seepärast kasvab siin ka enamik puid. Ja kui puud ühekorraga lehed langetavad, siis ka sellel on oma mõte. Midagi ei toimu niisama. Nagu tõusud ja mõõnad on sisuliselt maakera raskuspunkti muutmised.

Autor räägib metsatulekahjude põhjustest ning sellest, kuidas puud püüavad tulest kõige vähem kahjustatud saada, kliimasoojenemise tagajärgedest ning ka sellest, kuidas mets taastub ja puud kolivad.

Peter Wohllebeni raamat annab sellest peenest võrgustikust selgema pildi ja näitab hämmastavaid seoseid loomade, taimede ja keskkonna vahel. Te jalutate koos autoriga läbi looduse, imestate koos ja mets ühes kõige selles elunevaga saab palju tuttavamaks.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1943051

reede, 24. aprill 2020

Zink, Valija. DRAAKONI ÄRKAMINE

Karrup, 2019
256 lk.

Raamatule omistati möödunud aastal „Hea lasteraamatu“ märgis. 

„Läbi maailma heljus vaikne heli. Draakon tõstis pea. Oli aeg. Aeg tagasi pöörduda.“


Raamatu pilkupüüdev kaanepilt toob kujutlusse midagi iidset ja salapärast. 

Tegelikult on lugu vägagi kaasaegne fantaasialugu, mis pikitud mõnusa huumori ja tempoka süžeega. 

Krapsakad õde-venda Janka ja Johann ei usu oma silmi kui ühel päeval kohtavad pahura naabritädi juures elavat päris draakonit. Suurlinna tornmaja kaheksandal korrusel. Kuidas saada hakkama ühe draakonibeebi kasvatamisega väikeses korteris? Küsimusi on palju - kuidas temaga teistele märkamatult jalutama minna, mida talle süüa anda- selle kõigega peavad tegelased hakkama saama. Draakon aga aina kasvab…ja tahab lennata. Mis  tunne võiks olla 21. sajandil lennata draakon Kurmo seljas läbi öise linna? Närvekõditav ja põnev. 

Loo arenedes selgub, et proua Tossilo juurde kogemata sattunud draakoni on endale tellinud  rahvusvaheline energiakontsern, kellel on temaga kavas suured, kuid mitte just sõbralikud plaanid. Nüüd läheb aga aina põnevamaks : ühel päeval on naabritädi teadmata kadunud. Kurmo, kes prouat emmeks peab, on üdini  õnnetu. Lapsed asuvad proua Tossilot koos draakoniga otsima ja algab seiklusrohke teekond hoopis salapärastesse paikadesse. Juhtuma hakkavad vägagi ohtlikud seigad. Olukorrast pääsemiseks tulevad kasuks Johanni arvutioskused ja Janka leidlikkus. 

Tegevus ärgitab laste kujutlusvõimet ja nii nagu ühele heale lasteraamatule omane, leiab siit seiklust ja põnevust, mille sisse on põimitud  inimlikud tunded ja emotsioonid : sõprus, hoolimine, emaarmastus. 

Peatselt on oodata „Draakoni ärkamise“ järgmist osa. 

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1935294

teisipäev, 21. aprill 2020

21. aprill - Voldemar Tilga 105

Veterinaar
Voldemar Tilga 105
21.04.1915 Põrga mõis, Kärstna v - 20.08.1991

Voldemar Tilga sündis Viljandimaal, Kärstna vallas, Põrga mõisas 21. aprillil 1915. a. 

Kärstna 6-klassilise algkooli lõpetamise järel asus Voldemar tööle Valka, kus tal töö kõrvalt õppis Poeglaste Gümnaasiumi juures korraldatud õhtukursustel. Valga gümnaasiumi lõpetas ta 1935. a. 1937. a. astus Voldemar Tilga Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonda. Seoses keeruliste sõja-aastatega tuli V. Tilgal ülikool lõpetada kaks korda. 1942. a. anti talle ajutine loomaarsti diplom ning teistkordselt lõpetas ta loomaarstiteaduskonna 1946. a.

Peale ülikooli lõpetamist asus ta tööle TÜ Veterinaariateaduskonnas loomataudide ja mikrobioloogia kateedri assistendina. 1949. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja marutaudi laboratoorse diagnostika probleemidest. Aastail 1951-1954 töötas ta veterinaararstina Tartu ja Paide veterinaaria-laboratooriumides. 1954. aastal asus V. Tilga uuesti tööle ELVIsse (Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut), kus ta töötas kuni oma surmani. Instituudis oli V. Tilga noorem- ning vanemteadur ja mikrobioloogia laboratooriumi juhataja. Aastail 1959-1961 oli ta Instituudi teadusdirektor. Viimastel aastatel töötas prof. V. Tilga veterinaariaosakonnas professor-konsultandina. Teadustöös on V. Tilga põhjalikumalt uurinud veterinaarse mikrobioloogia, loomade nakkushaiguste diagnostika, profülaktika ja ravi küsimusi. 1959. a. kaitses ta doktoriväitekirja Moskva Veterinaaria Akadeemias teemal "Sigade punataudi epizootoloogiast Eesti NSV-s ja punataudi immunogeneesi eksperimentaalne uurimine". Professorikutse omistati talle 1965. aastal. Ta avaldas 259 teaduslikku tööd, neist 5 raamatut ja 3 brožüüri. Kaasautoriks oli ta 4 raamatule. 1991. a. valiti prof. V. Tilga EPA audoktoriks.

Suri 20. augustil 1991

Allikad:
Biograafia koostas: Valli Tammsalu


neljapäev, 16. aprill 2020

Micelle Thomas. MINU S*TT TERAPEUT & MUUD VAIMSE TERVISE LOOD

Tänapäev, 2019
269 lk.

Millal veel, kui mitte praegu sellise pealkirjaga raamatut lugeda:))

2013. aastal, kui raamatu autor kannatas sügava depressiooni all, otsis ta meeleheitlikult raamatuid, artikleid jms, millest võiks tema olukorras abi olla. Ei leidnud. Kõik, mis talle kätte sattusid, tundusid tema meelest masendavad, kuivad ja patroneerivad. Ta otsustas ise kirjutada raamatu, milles kirjeldada oma kogemusi ja vaateid, samuti leidis ta hulgaliselt inimesi, kes olid nõus oma olukorda lugejatele jagama.

Ma ei ole eriti lugenud nn „eneseabi raamatuid“. Olen senini suhtunud neisse reservatsiooniga, aga - see raamat pakkus toredat üllatust. Raamat ei sisalda lahterdamist, meeleheites inimeste hala. Läbi naljakate olukordade, eneseiroonia annab autor pildi inimeste maailmast, kes ei tule toime oma „ajudedes kükitavate allüürnikega“ (lk 15).

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel elab depressiooniga praegu rohkem kui 300 miljonit inimest üle maailma. Ligikaudu iga neljas kogeb igal aastal vaimse tervise probleeme. Autori koduleheküljel  https://www.michellethomas.org/ on mitmed lugejad postitanud oma tänusõnu ja kiitvaid arvustusi, neid on see raamat aidanud. Mul on olnud õnne, et mul ei ole vaimse tervise probleeme (loodetavasti!), kuid seda raamatut oli ikkagi väga tore lugeda.

Meil on vaid üks elu – on patt raisata seda hirmu, kibestumise ja rõõmutuse peale. Maailmal on su ajule ja südamele pakkuda nii palju ilusaid, nutikaid, rikastavaid asju: raamatuid, kunsti, filme, tantsimist, söögitegemist, matkamist, ahingupüügi võistlust... Proovi kõike.“ (lk 249) 

Olge terved!

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938428

teisipäev, 14. aprill 2020

Aleksei Turovski, Marcus Turovski. TEEKOND URUST TEMPLISSE ehk märk on vaataja silmades


Kirjastus Tänapäev, 2016
252 lk.

Raamatus kirjeldatakse müütide süsteemi, mille järgi ja mille abil inimkond elab, kui oluline see nähtus on ning kui palju sarnasusi on pärisinimesel paljude teiste loomaliikidega ja ka sellest, kuivõrd omapärane on just inimene.

Aleksei Turovski tunnistab ausalt, et kaotab aina kiiremini veendumust, et teistel liikidel ei ole kontseptuaalset mõtlemist, keelt ega sellega lahutamatult seotud isiksuslikku nähtust. Üha enam on tal tekkinud arusaam, et ka teised liigid tajuvad aja möödumist ja liigikaaslase surma.

Kuidas elavad ja toimetavad linnud, näiteks kaaren ja kotkas? Milliseid erilisi võtteid kasutavad nad oma käitumises jahti pidades ja poegi kasvatades?

Millised müüdid on seotud madude vägevate võimetega, nimelt jäsemeteta liikumise ja mürgisusega? Madude vapustavalt omapärane kehaehitus ja eluviis tekitavad väga suurt huvi selle vastu, kuidas nad selliseks arenesid. Selle tõttu on maod seotud nii müstika kui maagiaga.

Madu on vee (ka maismaal ja õhus oleva vee) liikumise sümbol. Kuid merede, ookeanide ja järvede elukeskkonna märgiliseks loomaks on kala. Autorid räägivad sellest, kuidas kalad elavad selles omaette maailmas koos omavaheliste suhetega.

Kõige edukamateks loomadeks läbi aegade võib nii mõneski mõttes pidada putukaid. Nad on hõivanud kõik maailma paigad, elunišid, kasutavad toiduks kõikvõimalikku ja võimatut ning paljunevad lugematutel eri viisidel. Nad on olnud Maal kauem kui roomajad, linnud, kahepaiksed ja imetajad kokku. Nad oleks justkui teadlikud sellest, et on evolutsioonilise võidujooksu ammu võitnud.

Raamatus on ka lühike sissejuhatus drakonoloogiasse. Draakon on inimkultuurides mütoloogiline olend, eriti Kaug-Idas, Iraanis ja Põhja-India territooriumil. Kaug-Idas on draakon maailma harmoonia vaata et peamine garant.

Ida- ja kagupoolse maailma ning läänemaailma hinnangud ja suhtumine ahvidesse on erinevad. Mütoloogias on ahvidel kindel koht. Võib oletada, et just paavianidelt õppisid aafrika rahvad sõjalise rivistuse taktikaid. Kuid Euroopas kujutati ahve pigem negatiivsete müütiliste suurkujude käsilastena, karikatuurina inimkonnale.
Millised on ahvlaste esivanemad ja kuidas nende areng on kulgenud? Millised on ahvlaste sotsiaalsed struktuurid? Kuidas ennast vaenlase eest kaitstakse ja milliseid pettemanöövreid kasutatakse, ka sellest antakse raamatus väga hea ülevaade.

Vajadus muljete järele tingib inimese kui loova liigi soovi otsida ja tõlgendada maailma asjade vahelisi seoseid. Otsitakse, hinnatakse ja seletatakse kontraste, teisalt sarnasusi. Meid hämmastavad loomade koostöövormid, ehitustöö, sõjalised strateegiad ja -taktikad kaitsekäitumises. Nad on oma oleku poolest meiega nii sarnased, kuid füüsiliselt nii erinevad.

Märk on teatavasti vaataja silmades ja inimese jaoks on päikese märkideks nii päeva ajal aktiivselt lendavad röövlinnud kui ka päikese mudeleid, sõnnikust tehtud kuule veeretavad sõnnikumardikad.

Aleksei ja Marcus Turovski on pööranud selles raamatus tähelepanu eelkõige liikide zooloogiale ja mütoloogiale, kuid väga vähe sellele, kuidas reaalsed loomaliigid on olnud ja siiani on kaasatud maagiasse.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1405301

esmaspäev, 13. aprill 2020

13. aprill - Algo Kärp 35

Foto allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Algo_K%C3%A4rp#/media/Fail:KAERP_Algo_Ville_Tour_de_Ski_2010.jpg


Eesti murdmaasuusataja 
Algo Kärp 
Sündinud 13. aprillil 1985 Kolgas-Jaanis

Lõpetas 2005. aastal Audentese spordigümnaasiumi Otepää filiaali, õpib alates 2018. aastast TÜ Pärnu kolledžis ettevõtluse ja projektijuhtimise erialal.

Algo Kärp alustas suusatreeninguid 1995. aastal Urve Bergmani juhendamisel. 2006. aastal osales esimest korda maailmakarika etapil Otepääl, kokku on osalenud 91 MK etapil ja jõudnud punktikohale, ehk siis 30 parima sekka kaheksal korral.  Parim koht MK-etapil on 2014 Oslos 50 km klassikasõidus saadud 16. koht. Tour de Skil on ta jõudnud kolm korda 30 parema hulka.

2009. aasta Estoloppeti sarja Tamsalu-Neeruti Maratonil, Viru Maratonil ja  Haanjas oli Algo Kärp Eesti kiireim pikamaasuusataja. Kokku on ta 2006–2016 Eesti meistivõistlustel võitunud individuaalselt 6 kulda, 2 hõbedat ja 2 pronksi ning sprinditeates 1 pronksi. Eesti Suusaliit valis 2017. aastal Algo Kärbi parimaks meessuusatajaks.

Olümpiamängudel osales Algo Kärp 2010. aastal Vancouveris, 2014. aastal Sotšis ja 2018. aastal   Pyeongchangis. Parimaks saavutuseks olümpiamängudel jäi teatesõidu 10. koht Sotšis.

2019. aastal Seefeldis suusalade MMil lahvatanud dopinguskandaali järel tunnistas Algo Kärp avalikult, et on kasutanud alates 2016. aastast veredopingut. Võttes arvesse Kärbi ülestunnistust ja koostööd, vähendas Rahvusvaheline Suusaliit tema karistust aasta ja kuue kuu võrra. 6. märtsil 2019. aastal alanud ajutine võistluskeeld arvestatakse karistusest maha ja nii kehtib Kärbi võistluskeeld 5. septembrini  2021. 20. jaanuaril 2020 langetatud otsuse kohaselt tühistatakse kõik Kärbi tulemused pärast 2017. aasta 22. veebruari, sealhulgas tema 2018. aasta PyeongChangi taliolümpiamängude 50 km klassikasõidu 16. koht. Viljandimaa Spordiliit võttis Algo Kärbilt tagasi 2018. a Viljandimaa parima meessportlase tiitli.

Allikad:
Biograafia koostas: Marju Roosileht

kolmapäev, 8. aprill 2020

Maeve Binchy. PEEGELJÄRV

See raamat on mind kummalisel kombel kummitanud aastaid :)) ja mul polnud aimugi, kuidas seda arvustust kirjutama hakata. Raamat ilmus eesti keeles 1996. a. ja sel ajal sai ju loetud kõike, mis kätte juhtus. Nüüdseks olen seda raamatut paar korda lugenud ja iga kord uuesti lugedes valin endale lemmikuks uue tegelase, Kit´i, Lena, isegi õe Madeleine.

Algus. Kit McMahon on tüdruk, kes elab väikeses Lough Glassi külas Iirimaal, kus kõik tunnevad üksteist. Arvatakse, et ta elab võluvat elu - tal on ema ja isa, vend, kellega ta saab hästi läbi, palju sõpru (sealhulgas pinnapealne, kuid elurõõmus Clio Kelly). Ühel õhtul läheb Kiti ema Helen kõndima ega tule enam kunagi tagasi - pärast kuudepikkust otsimist leitakse surnukeha, mis arvatakse Heleni oma olevat, ja Kit leinab kadunud ema. See oli sissejuhatus. Ja edasi  jutustab raamat juba ise.

See on lugu eludest, saladustest ja valedest ning käputäie inimeste tehtud valikutest. Saame jälgida, kuidas nende tehtud valikute tagajärjed kujundavad nii paljude inimeste elu ligi kümne aasta jooksul.

See raamat tundub nagu lugu tegelikust elust – ilmselgelt mõneti üledramatiseerimisega. See ei ole lugu jubedatest sündmustest, mis on seotud mõne päeva, nädala või kuuga. Ei, see puudutab aastate mõju, inimeste valikute mõju, romantikat ja vanema-lapse suhet.

Liigitan selle raamatu ajaviiteromaaniks, naistekaks, kuidas keegi soovib. Kui aga pea tahab puhata ja tekib isu kerge lugemise järele, siis julgen soovitada.

Head lugemist!


Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/310893

teisipäev, 7. aprill 2020

Kaja Nordengen. AINULAADNE AJU


Postimees Kirjastus, 2019
175 lk.

Põnev lugemine, et aru saada kuidas nii abitult ilma sündiv olend (inimene) on saanud maailmas nii tugeva positsiooni. Autor paneb lugejat mõtisklema selle üle, kuidas erinevates situatsioonides käituda, mis on mõistlik ja mis mitte, millised tegurid otsuste langetamist mõjutavad. Aeg-ajalt tehakse raamatus põige ajalukku, et vaadata aastakümnete eest tehtud avastusi ja mis neist tänaseks on saanud.
Autor selgitab mitmeid inimkäitumise viise läbi isikliku kogemuse. Lugeja saab häid nõuandeid kuidas paremini õppida, parandada enda mälu, vältida või vähendada vananedes dementsuse riski, keskenduda olulisele jne. Kas rööprähklemine on tõesti olemas või on see pelgalt meie meelepete?
Kes on normaalne inimene? Kas geniaalsus on miskit sellist, mille poole me peame pürgima? Millised on kuulsad geniaalsed inimesed, kelle elude põhjal on vändatud mängufilme.
Elundidoonorlus on kiiresti arenev meditsiinivaldkond aga mis juhtub siis kui suudetakse ajusurnule siirdada uus aju? Kas inimene kellele aju siirdatakse on ikka tema ise?

Põnev lugemine kõigile, kes soovivad enda kohta rohkem teada saada!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1933965

Delia Owens. KUS LAULAVAD LANGUSTID


Rahva Raamat, 2019
391 lk.

Raamatu peategelane paduratüdruk Kya kasvab üles madalsoodes, mis asuvad Põhja-Carolina ranniku lähedal ja piirnevad väikese külaga. Tema ema, õed ja vend jätavad ta kuue aastaselt üksi vägivaldse isaga. Lõpuks kaob ka isa. Raamat kirjeldab Kya ellujäämist, kasvamist, sõpruse, armastuse ja kaotusvalusid. Seda kõike ümbritseb metsiku looduse täiuslik kirjeldus. Kaks raamatus olevat ajajoont lülituvad edasi ja tagasi, kuni need ühendatakse üheks, läbivaks mõrvamüsteeriumiks, mis saab omapärase lahenduse.

“Kus laulavad langustid” on ilmumisest alates (2019) olnud New York Timesi raamatumüügi edetabeli tipus.

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1936719

Michael Robotham. EMA SALADUS

Petrone Print, 2019
376 lk.

„Mis võib juhtuda emaarmastusega, kui kokteili lisada süü, lein, igatsus ja probleemsed peremustrid?“ küsib Epp Petrone raamatu sisekaanel.
Kaks lapseootel naist. Mõlemal on saladus.
Agatha elu on olnud keeruline. Viimaks ometi tundub, et kõik on laabumas. Ta töötab toidupoes, tal on mereväes teeniv poiss-sõber ja peagi sünnib kaua igatsetud beebi. Agatha suhted emaga on keerulised, kuid noormehe vanemad on tema beebiootusest elevil. Sünnituse ajaks saabub merel koju ka Hayden.
Meghani elu suurepärane. Ta elab avaras majas, tal on edukas abikaasa ja kaks toredat last. Ta on kodune ema ja peab populaarset emmeblogi Räpalapsed. Nüüd on oodata üllatusbeebit.

Ühel hetkel hakkavad mõlemad lood lagunema. Kui kaua veel saab Agatha valetada, kui kaua Meghan varjata?
See raamat võttis minult terve pühapäeva ja see ei olnud raisatud aeg. Sel hetkel, kui saladused hakkasid ilmsiks tulema, ei olnud ajal enam tähendust.
Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1900958

1342 FAKTI, MIS LÖÖVAD SIND PAHVIKS


Koostanud John Lloyd
Tallinn, Ersen, 2019
223 lk

Raamatu „1342 fakti, mis löövad sind pahviks“ võid paari tunniga läbi lugeda. Hea raamat selleks, et aeg maha võtta ja lihtsalt lugeda.

Lisandväärtuseks on see, et lisaks lugemise nautimisele võib midagi ka „kõrva taha jääda“. Loodan, et faktid löövad sind pahviks samamoodi kui mind.

Mõned faktid sellest raamatust:
*bussi oodates tundub aeg minevat kiiremini, kui seisad paigas, kus kasvab rohkesti puid.
*Edmund Hillary tähistas Everesti tippu jõudmist pissides.
*kui inimene oleks nähtamatu, siis ta ei näeks midagi.
Kahtluse korral saad kõik üle kontrollida veebilehelt qi.com/1342. Kliki lingil ja saad lugeda pikemat seletust fakti kohta.

Hoiatan ette, et selle raamatu lugemise ajal võib tekkida abibliofoobia. Mis see veel on? Saad teada, kui raamatu kätte võtad.

Head lugemist!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1937780

Jaan Aru. AJUST JA ARUST: UNEST, TEADVUSEST, TEHISINTELLEKTIST JA MUUST


Kirjastus Argo, 2017
160 lk.

„Ajust ja arust“ räägibki nagu pealkirjas lubatud ajust ning sellest, mis on teadvus ja kuidas see tekib. Veel on teemaks, kas tehisintellekt saab olla inimesega võrdväärne ning juttu on ka unest ja unenägudest. Minu jaoks räägib see raamat eelkõige inimeseks olemise tähendusest ja mulle näib, et romantilise meelelaadiga inimesele võib see raamat tunduda isegi veidi kurb. Sest ütleb ju autor keerutamata, et ilma ajuta ei ole teadvust ja ilma teadvuseta inimest. Ei ole mind. Samas, kui ikka tahta uskuda hinge ja vaimu, mis on ajatu ja füüsilisest kehast sõltumatu, siis jätab Jaan Aru siin pisikese võimaluse, öeldes, et teadusel on veel käia väga pikk tee leidmaks kõikidele küsimustele vastuseid ja teadlase ülesanne ongi uurida, küsida, proovida, eksida ning küsida ja proovida ja eksida uuesti.

Raamatu juures istub mulle autori selge ja rahulik jutustamisviis. Kuigi aju on sedavõrd keeruline masin tundub Arut lugedes, et saad päris hästi aru, mida ta ütleb. Tooksin siin välja ka ühe laialt levinud müüdi justkui kasutaksid inimesed vaid 5% oma ajust (või selle potentsiaalist). Millegipärast meeldib paljudele inimestele seda uskuda ja levitada, ehkki minule kõlab Aru argument selle müüdi kummutamiseks palju paremana. Ta kinnitab, et me kasutame oma aju maksimaalselt, sest olgem ausad, oleks ikka narr küll käia ringi ja omada sellist suurepärast instrumenti nagu aju, aga kasutada sellest vaid murdosa. See oleks sama hea kui hoida terve elu üsna väikeses elutoas tiibklaverit ja käia sellelt vaid tolmu pühkimas.

Raamatu huvitavaim ja uudseim osa oli minu jaoks une ja unenägude osa. Kellele ei meeldiks mõelda, et näeme unes ennustusi või siis lahendab aju unes meie eest meie probleeme. Kas see nii aga ka tegelikult on? Aru kirjutab, et ei, pigem mitte. Siiski sain inspiratsiooni oma unenägude meelde jätmiseks ja üleskirjutamiseks. Sisendan endale enne uinumist (nagu autor soovitas), et jätan unenäo meelde ja ma kinnitan, et see toimib. Isegi kui unenägu on ärkamise hetkel justkui minema libisenud, tuleb see iga päevaga mälusoppidest aina kergema vaevaga välja. Milleks seda teha, kui unel puudub ennustav või elu muredele vastuseid pakkuv funktsioon? Mina põhjendan seda nii, et kui me magame kolmandiku oma elust, siis oleks ju lihtsalt huvitav teada, millega meie keha üks olulisim lihas sellel ajal tegeleb.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saal (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1430650



Jørn Lier Horst. SALAMANDRI MÕISTATUS


Varrak, 2019
147 lk.

Cecilia Gaathe polnud kunagi varem surnud inimest näinud. Kuni praeguseni.

Cecilia Gaathe elab idüllilises Paadisadamas pansionaadis Pärl, mille omanik on ta isa. Koos sõprade Leo ja Une ning koer Egoniga avastavad nad, et pansionaadis elavad mingid saladuslikud tüübid. Kas neil tüüpidel on midagi ühist surnud mehega, kes rannalt leiti?

Sõbrad hakkavad asja uurima omal käel, puutuvad kokku keerulise kuriteoga, millesse on segatud nii kahtlased isikud, laevahukk, palju raha kui salapärane salamander.


JØRN LIER HORST on endine kriminaalpolitseinik ja Norra soositumaid ning tunnustatumaid krimikirjanikke.

Salamandri mõistatus on tema esimene raamat lastele mõeldud krimisarjast „CLUE“. Praeguseks on raamatuid kokku juba 13, nii et kindlasti läheb peale sissejuhatust veel põnevamaks.

Üks korralik ja hea kriminull tõelistele krimka fännidele. Lugu võtab päris ohtlikke pöördeid. Lastel tuleb rikkuda mitmeid reegleid, võtta riske, olla julge ja nutikas.


Raamatut luges: Kalli Hendrikson
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1912435

Martin Algus. MIDAGI TÕELIST


Tallinn: Varrak, 2018
177 lk.

Autori esikromaan on saanud sel aastal mitme tunnustuse osaliseks - Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna intrigeeriva elulise teema käsitlemine põnevas, mahlakas ja kirjanduslikult meisterlikus vormis.
Algselt kirjutas autor selle teksti näidendina ja 2018 lavastati see Sadamateatris, kus lavastust siiani menukalt etendatakse. Veiko Porkanen äsja vanglast vabanenud Karli rollis pälvis 2018 teatriliidu parima meespeaosatäitja auhinna.
Romaan jutustab loo pornosõltuvuses vaevlevast Leost, kes otsustab internetist välja tulla ja kellegagi päriselt kohtuda, et lõpuks ometi midagi tõelist tunda, aga satub karmi väljapressimise küüsi. Keskealise abielumehe ja kahe lapse isa maailm lendab nüüd pea peale, algab võitlus elu eest.
Raamat räägib tõsistel teemadel, mis on omased praegusele nutisõltlaste ühiskonnale. Põnev lugemine. Soovitan!

Raamatut luges: Ege Mücker
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1879764

Silja Vaher. UURIJA

Hea Tegu, 2019
231 lk.

Loen Eesti kirjanike kirjutatud krimikirjandust suure huviga. Silja Vaheri raamat „Uurija“ oli esimene minu raamat, mille puhul ma juba esimeste lehekülgede lugemise järel helistasin oma tuttavatele ja küsisin, kas nad on juba lugenud seda raamatut. Kuigi raamat oli väga põnevalt kirjutatud politseinike tegemistest seoses mõrvade uurimisega, ei köitnud see mind nii palju kui see, et järjest edasi lugedes tulid tuttavad kohad lapsepõlvest: Lalsi, Odiste, Rõika, Kolga-Jaani, Meleski, Viljandi.

Nagu autor on öelnud, toimub tegevus raamatus peadpööritava kiirusega, kus üks sündmus järgneb teisele, andmata uurijatele aega hinge tõmmata. Lugege ja üllatuge, loodan, et saate peale mõnusa lugemiselamuse ja nende kohtade kohta, kus tegevus toimub, rohkem teada.

Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1912174

Heather Gudenkauf . EI AINSATKI HELI


Inglise keelest tõlkinud Merike Kivilo
Tallinn: Ersen, 2018
279 lk.

Raamat "Ei ainsatki heli" on ilmunud sarjast New York Timesi bestsellerid, kus Heather Gudenkauf on üks menukamaid autoreid.

Kriminaalromaani peategelane on meditsiiniõde Amelia Winn, kes on raske autoavarii järel kurdiks jäänud ja langenud sügavasse depressiooni. Viimaks kaotab ta kõik - töö, abikaasa Davidi ja kasutütre Nora.


Kaks aastat hiljem on tema ainsaks truuks seltsiliseks abikoer Stitch ja tundub, et on aeg jalule tõusta. Paraku tema hoolikalt taastatud elu ähvardab taas kildudeks puruneda, kui ta leiab oma metsade sügavuses asuva kodu lähedalt jõest endise töökaaslase surnukeha. Ootamatult paisatakse Amelia kõhedakstegeva müsteeriumi keskele ja mõrvaasjaolude selgumisel leiab naine end liigagi sügavalt juurdlusesse kaasatuna.

Kogu romaan on haarav ja näitab, kui paljuga on üks naine võimeline riskima, et tõde päevavalgele tuua ja tapja kohtu ette saata.

Olen kindel, et lugejatele, kellele "krimkad" meeldivad, on raamat "Ei ainsatlki heli" tõeline maiuspala.

Raamatut luges: Marju Must
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
https://www.lugeja.ee/record/1857952



Fredrick Backman. VANAEMA SAATIS MIND ÜTLEMA, ET TA PALUB VABANDUST


Varrak, 2018
347 lk
Elsa on 7-aastane, vanaema 77-aastane. Elsa on omamoodi tüdruk ja vanaema on üsna pöörane vanainimene. Võib-olla seepärast nad nii hästi sobivadki, neil on oma salakeel ja muinasjutu salamaailm. Nad veedavad koos palju aega ja igav neil küll pole.

Kui vanaema sureb, jätab ta Elsale ülesande- ta peab viima kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluma. Sellest saab omamoodi suur seiklus ja aardejaht, kus Elsa kohtub muuhulgas selliste mõistatuslike tegelastega nagu Monstrum, vorss, sündroomiga poiss jne. Kas tavalised inimesed on tavalised, või on kõik omamoodi? Kui kõik on omamoodi, kuidas siis sellega toime tulla? Ühes trepikojas on koos erinevad maailmad.

Viimase kirja saab vanaemalt Elsa ise. Ja kõik läheb paremaks. Kõik läheb hästi.


Ehkki raamatu peategelane on 7-aastane tüdruk, on see siiski lugemine täiskasvanutele. Naljakas, kurb, mõtlemapanev leppimise ja lepitamise raamat.


Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda:  ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1850318

Wolfgang Herrndorf . MIKS ME VARASTASIME AUTO?


Eesti Raamat, 2018
212 lk

Ühteaegu äge ja naljakas, seikluslik ja samas mõnusa kergusega lihtsamaid ja keerukamaid noorteprobleeme lahkav raamat. 200 leheküljele mahub tõesti palju: sõprus ja armastus, koolitarkuse vastandumine päriselule, rassism ja inimeste erinevused, vaesus, alkoholism jne.

Peategelane Maik õpib ühes Berliini gümnaasiumi 8. klassis, koolis on ta märkamatu, kellel ei ole sõpru ega suhtle ta eriti ka klassikaaslastega. Ühel päeval saabub aga klassi uus poiss Andrei Tšihhatšov (Tšikk) - mongoliidsete näojoontega vene päritolu, „asotsiaalse“ välimusega poiss, kelle nime hääldamisega pedagoogidki hätta jäävad. Temast saab edasiste sündmuste käivitaja. Koolivaheajal, mil Maigi isa on sõitnud silmarõõmuga puhkama ja ema viibib järjekordselt võõrutusravil, ilmub Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga Maigi ukse taha. Tšikk suudab Maigile selgeks teha, et temagi on ühe lõõgastava puhkuse ära teeninud ja kutsub poisi reisima Valahhiasse. Alguse saab tragikoomiline road movie, millesse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, prügimägesid ja kaevandusi. Maigi jaoks on see midagi ennenägematut ja täiesti pöörast, Tšikk võtab aga kõike stoilise rahuga. Pöörane suvine seiklus ilma kindla sihi, teekaardi ja mobiilita. Teekonnal saab poistele selgeks kui hindamatu on sõprus, ustavus ja ausus. Autor on suutnud tempoka süžee ja sooja huumoriga luua noorteraamatu, mis lugedes endasse haarab ja peategelaste seiklustele kaasa elama paneb. Raamatu põhjal on vändatud ka noortefilm. („Tchick“).

„Miks me varastasime auto“ on täiendus noortekirjanduse riiulis, sest teismeliste poiste probleeme, muresid ja mõttemaailma ei leia noortele suunatud raamatutest just eriti sageli.

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1864870