10. märts – Els-Aliine Blum-Sapas

10.03.1892 Kuivsaapa/Saapa talu, Uue-Kariste v., Halliste kihelkond, Viljandimaa – 14.08.1945 Frantsevka, Tšainski raj., Tomski oblast
Meditsiinidoktor, NKK Abja jaoskonna esinaine

Erinevates allikates erinevad sünnidaatumid:

• Sünnidaatum Eesti Represseritute Registri Büroo andmete põhjal: BLUM-SAPAS, Els-Aliine, Peeter 03.08.1892 Viljandimaa Uue-Kariste v., eluk. Pärnumaa Saapa t., kõrgh., arst, asum. Tomski obl. Tšainski raj. Frantsevka, surn. asum. 14.08.45. [698M]
• Sünnidaatum "Pärnumaa Tegelaste Biograafiad" põhjal 10.03.1892
• Sünnidaatum pereregistris: BLUM;SAPAS, ELSS;ELSA-ALIDE, PETER, ema eesnimi TINA-KATHARINE, naine. Sünd: 1892-03-10, VANA-KARISTE V. Raamat: ABJA V kd 12 lk 395.
• Sünnidaatum andmebaasis Geni.com 29.03.1892

Sündinud Vana-Karistes Kuivsaapa/Saapa talus. Pärimuste järgi on Saapa talu saanud nime sellest, et Rootsi kuningas Karl XII olevat seal jahil olles kaotanud saapa. Talu pererahvas andnud talle uue saapa asemele. Selle eest andnud kuningas talu priiks. Lugu on kirjas Aime jõgi 2002. a. ilmunud raamatus "Rändavate kivide, Ristimänni ja rahapaja jälil". Oletatavasti on muistendi inspireerijaks olnud tõsiasi, et rootsi ajal, see tähendab üle 300 aasta tagasi, sai Saapa talu tõesti vabatalu õigused. Kuni II maailmasõjani elasid Saapa talus sama suguvõsa järglased. Koha viimane omanik oli Peeter Sapase tütar Els-Blum Sapas. Praegu elavad Sapaste suguvõsa järglased välismaal ja talu seisab tühjana.

Ema Tiina pärines samuti heast perest – Puisi suurtalust. Uue-Kariste mõisale kuuluva Puisi suurtalu (väärtus 32 taalrit 12 krossi, maad 561 Riia vakamaad ehk 208,5 hektarit) ostis 1865 kohalik mees Karl Hunt/Unt krahv Paul Fersenilt 6426 rubla 66 kopika eest.

Õppis Halliste eratütarl.koolis, Viljandi tütarlaste l.-k.; lõpetas Valga gümn. 19ll ja Zurichi ülik. (Schveitzis ) arstiteaduse doktorina 1917. a. 

Töötas Münsterlingeni kantonis Thurgau närvi- ja vaimuhaigete kliinikus assist. 1918-19, Zürichi antropoloogia ja neuroloogia instituudis 1920-1921. Täiendas end Viinis neuroloogia ja psühhoanalüüsi alal 1921-1922. Töötas Tartu ülik. füsioloogia instituudis 1922-1923. Elsa/Els Sapas-Blum elas aastast 1923 Šveitsis Bernis ning kutsus sinna ka oma õetütre Hilda Kapsta. Els-Aliine Blum-Sapas õppinud Šveitsis Zürichi ülikoolis psühhiaatriks, kus tutvus samas õppinud Ernst Blumiga. Nad abiellusid 1928. Pärast ülikooli lõpetamist oli abikaasadel Bernis oma arstipraksis. Tulnud 1935. aastal Eestisse, töötasid mõlemad Tartu ülikoolis õppejõuna.

1931. aastal laskis vahepeal 12 aastat Šveitsis töötanud ja seal abiellunud dr med Els Sapas-Blum tallu ehitada suure ja moodsa elumaja.

See oli võrdlemisi traditsioonilises vaimus ehitatud, liigendatud väliskujuga, valgeks krohvitud, tahutud palkidest maja, mida kattis laastudest mansard-poolkelpkatus. Hoone esikülg oli sümmeetriline: keskel veerandkelpkatusega kõrge väljaaste all geomeetrilise laudisega tiibuks ning selle mõlemal küljel madalad, lauge plekk-katusega tiivad. Eelkirjeldet väljaaste taga oli teine, laiem ja madalam väljaaste, mille kaldkatus algas põhikatuse harjalt. Maja aiapoolsel küljel oli katusel samuti kõrge kaheosalise katusega väljaehitis. Selle all oli lai klaasveranda, kust pääses treppi mööda aeda. Ühel 1930. aastate pildil on verandal kaldkatus, teisel on katus lame ning sellel on rinnatisega rõdu. Mõne ehitusdetaili järgi otsustades tundub, et esialgne lamekatus vahetati hiljem kaldkatuse vastu ning rõdu kaotati. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli 12 eluruumiga majas kasulikku pinda kokku 400 m² ning siia oli sisse seatud veevärk. 1950-1970 oli majas Kariste Kolhoosi keskus, hiljem elasid seal majandi töölised. Praeguseks on hoone hävinenud.

Kunagise Saapa talu maadel kasvab Vana-Kariste hõberemmelgas. 1998. a. mõõtis Hendrik Relve remmelga kõrguseks 22 m ja tüve ümbermõõduks kõige peenema koha pealt enne harunemist, 0,7 m kõrguselt maapinnalt, 740 cm.

Teise maailmasõja puhkedes sõitis Ernst Šveitsi kodanikuna kodumaale. Els võeti juuniööl kinni koos tütarde Alma (1927), Ingrid-Klaara (1930) ja Irene-Mariaga (1932). Els suri Frantsevkas augustis 1945. Lastel lubati minna 1946. Neil õnnestus järgmisel aastal Punase Risti abiga pääseda isa juurde Berni.

Allikad:

• Blum-Sapas, Els-Aliine. – Küüditamine Eestist Venemaale; Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940-1953. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2001. Lk. 377
• Joosep, Elmar. Elmar Joosep: Seal Siberi külas Fratsevkas // Pärnu Postimees 15.06.2001 URL: http://www.parnupostimees.ee/470842/elmar-joosep-seal-siberi-kulas-frantsevkas/ (11.01.2013)
• Pärdi, Heiki. Halliste kihelkonna taluhäärberid – moodsa taluelu sümbolid. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2007. Viljandi, 2008. Lk. 160
• Pärnumaa tegelaste biograafiad 1937. Lk. 21. URL: https://drive.google.com/file/d/0B6VpiGhJq8l4UG1nS2pCWTRhSDQ/view
• Räägel, Andres. Et mälestus kestaks // Lõuna-Mulgimaa (2010) mai, lk. [4]
• Vana-Kariste hõberemmelgas. – Relve, Hendrik. Põlispuud. Tallinna, 2003. Lk. 215

5.august – Nikolai Baturin 85

5.08.1936 Arumetsa küla, Suislepa - 16.05.2019

Kirjanik

Nikolai Baturin on sündinud Suislepas Võrtsjärve ääres Arumetsa külas. Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast - suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elas, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus. Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija".

 

Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses maagümnaasiumis. 1952. – 1955. õppis Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis. Teenis viis aastat mereväes allveelaeval, kaitstes Kaspia mere naftavarusid ning teenides Atlandi ookeanil. Kuus aastat töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis. Veel on ta töötanud naftaväljadel, olnud kalur ning viisteist aastat oma elust Siberi taigas lepinguline kütt.

 

Kirjutamisvajadust hakkas Nikolai Baturin tundma alles hiljem – esimese suleproovini jõudis naisemehena ning tema debüüdiks oli 32. aastaselt kahe teise autoriga kahasse avaldatud luulekogu „Maa-alused järved“. Nüüdseks Nikolai Baturini looming on rikastanud Eesti kirjandusmaastiku juba rohkem kui neli aastakümmet. Tema teosed on eesti trükisõna paremiku vaieldamatu osa – loomingu eripäraks on lõputuna näivad fantastilised maastikud, eepilisus ning haruldane keeletaju. Samas on kirjanik jäänud erandlikuks ja eraklikuks – vähesed on julgenud tema teosed arvustada, veelgi vähesemad julgevad üldse midagi arvata. Kuid ometi tunnevad need, kes teda lugenud, end kõnetatuna ning Baturini sõnadesse püütud maagiline maailm jääb sügavale sisemaailma helisema.

Artiklikogumiku „Retked avarilmas“ saatesõnas nimetab Berk Vaher kirjanik Nikolai Baturinit „väärtkirjanduse üheks viimaseks rüütliks Eestis“.

Autor ise on enda ja oma loomingu kohta lausunud nii: „Sündinud olen Võrtsjärve veerel, Arumetsa külas, 1936. aastal lõikuskuu viiendamal päeval. Hilisem lapsepõlvekodu – kodu tänase päevani – Tarvastu-Välustes. Elus olen teinud kõike: sõitnud merd, rännanud kõrbet ja käinud kõrvet. Muuhulgas kirjutanud raamatuid: luulet, õnnestunumaid mulgi murrakus. Ja muud…“ („Kuldrannakese“ kavalehelt)

Kirjanik teab, millest ta oma teostes räägib ning ehk just seetõttu on tema peategelaste nimed tuletatud tema enda nimest – Karu südame Niika, Kentauri Nikyas Bigard, Sõnajalg kivis Nikolas Batrian. Ta on öelnud oma intervjuus Jaak Urmetile: „Minu käest on küsitud, kellele ma kirjutan – et elan väikesel maal ja kirjutan kogu maailmast. Ma kirjutan kogu inimkonnale, aga kuna ma kirjutan eesti keeles, siis ennekõike eesti rahvale, eesti lugejale. Nii või teisiti, see sõnum läheb eesti keele kaudu ennekõike siia. Kirjanik ei saa rääkida teistest asjadest kui neist, mida ta teab. Kuna olen naftat puurinud ja geoloogilistel ekspeditsioonidel käinud, kõik mu noorepõlve aastad on ju rännakute rõõmud, siis olen selles sfääris ringelnud. “Karu südame” kirjutasin metsast, nüüd kirjutasin kõrbest, ja järgmise raamatu tahan kirjutada merest, sest merd ma ka tunnen, olen kuus aastat merd sõitnud. Kõrb, meri ja mets on kolm maailmasfääri, millest ma tahaks kõnelda.“

Nikolai Baturin on illustreerinud ise mitu oma teost ning lavastanud Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris oma näidend-novelli „Anekdoot Haroni venest“.

Tema teoseid on tõlgitud teistesse keeltesse, peamiselt vene keelde. Nikolai Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.

Nikolai Baturin oli Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.

Nikolai Baturin suri 19. mail 2019. 

Loe Eesti Kirjanike Liidu järelhüüet "Sirbis": Nikolai Baturin 5. VIII 1936 – 16. V 2019

Kasutatud allikad:

• Eesti kirjanike leksikon / koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel ; toimetanud Heino Puhvel. - Tallinn : Eesti Raamat, 2000. - 693 lk.

• Epner, Luule. Nikolai Baturin : an unusual Estonian writer // Elm : Estonian Literary Magazine (2004) nr. 19, sügis, lk. 24-27 : foto (N. Baturin)

• Nikolai Baturin : Biography. Estonian Literature Information Centre (URL: http://www.estlit.ee/?id=10817&author=10817&c_tpl=1066&tpl=1063, viimati külastatud 5.08.2011)

• Nikolai Baturin 50 : kirjanduse soovitusnimestik / koostaja Helle Valgus // Viljandi : Viljandi Keskraamatukogu, 1986. - 17 lk.

• Palli, Ilmar. Nikolai Baturin : just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga // Maaleht (2008) 31. juuli, lk. 14-15 : fotod (N. Baturin)

• Retked avarilmas : mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust / [toimetaja ja eessõna Berk Vaher ; kujundaja Andres Rõhu] // Tartu : Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, 2009 (Tallinn : Bookmill). - 135, [1] lk. : ill.

Raamatud kronoloogiliselt

*Numeratsiooni kannavad vaid esmatrükid.

1. Maa-alused järved : luuletusi 1963-1967 (1968)
2. Väljadelt ja väljakutelt : Loodus ja lembelüürikat kirja- ja murdekeeles (1972)
3. Kuningaonni kuningas : laanejutustus (1973)
4. Varahilisel ajal : [jutustus] (1974)
5. Kajokurelend : luuletusi mulgi murden (1975)
6. Oaas : [jutustused] (1976)
7. Galerii : Maaliassotsiatsioone luules (1977)
8. Leiud kajast : [romaan] (1977)
9. Lüürakala : Sõna- ja mõttemängulist lüürikat (1978)
Король Королевской избушки : таежные повести (1978)
10. Poolusevaikus ; Vaikusepoolus : talvitusluuletusi, 1979-1980 (1980)
11. Tirelilood : [luule-proosapõimik] (1980)
12. Laiuvad laaned, kauguvad kõrved : ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele : proosapoeem (1981)
13. Noor jää : armastusromaan (1985)
14. Teemandirada ; Mu ööde päevik : lugemisteater (1986)
15. Karu süda : romaan (1989)
Молодой лед : любовный роман (1989)
Полет колодезного журавля : стихи (1989)
16. Sinivald : luuletuse mulgi murden, 1963-1983 (1990)
17. Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija : lapsepõlvemartüürium (1993)
18. Kummitus kummutis : lugemisteater (1993)
19. Mõrv majakal : kriminaalromaan (1993)
20. Ringi vangid : romaan (1996)
21. Apokalüpsis anno Domini... : [romaan] (1997)
Сердце медведицы : роман (1998)
Karu süda : romaan (2. tr., 2001)
Оазис ; Алмазная тропа : [повесть и пьеса] (2001)
22. Kentaur : romaan (2003)
23. Sõnajalg kivis : romaan (2006)
24. Delfiinide tee : romantiline histooria (2009)
Noor jää : armastusromaan (2. tr., 2009)

Kentaur : romaan (2. tr., 2010)
25. Lendav hollandlanna (2012)
26. Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

27. Fööniksburgi karusell (2017)

28. Maskide defilee : poeetiline elurännak (2019)

2021. aastal ilmus Inna Baturini raamat "Piiritu igatsus", millesse on põimitud Nikolai Baturini kirjad Innale. 

Nikolai Baturini teoseid saab laenata Viljandi Linnaraamatukogu 2. korruse ilukirjanduse saalist.

Tunnustus

• Tammsaare romaaniauhind "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse" eest (2018)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia (2016)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2009)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2007)
• Kultuurkapitali 2007. aasta kirjanduse aastapreemia kandidaat proosa kategoorias romaaniga Sõnajalg kivis“ (2007)
• Tarvastu valla Hendrik Adamsoni nimelise murdeluule võistluse peapreemia ajakirjas „Looming“ ilmunud luuletsükli „Elukillu“ eest (2006)
• Viljandimaa Vapimärk (2005)
• Tarvastu valla aukodanikuks valimine (2004)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kolmeaastane loomestipendium (2004)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2003 aastaauhind: proosa - romaan "Kentaur" (2003)
• Eesti Romaaniühingu romaanivõistluse peapreemia romaani "Kentaur" eest (2002)
• Valgetähe V klassi teenetemärk (2001)
• Romaanivõistluse II auhind romaani „Apokalüpsis anno Domini…“ eest (1997)
• Kirjanduse aastapreemia (1996)
• F. J. Wiedemanni keeleauhind (1994)
• Riiklik kultuuristipendium (1992)
• „Ugala“ näidendivõistluse eripreemia näidendi „Kääbus koturnidel“ eest (1991)
• E. Vilde kirjanduspreemia romaani "Karu süda" eest (1990).

13. märts - VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija KAAREL BAARS

Kaarel Baars

Enne nime muutmist Karl-August

13.03.1875 Igaste mõis, Karula khk, Valgamaa - 27.02.1942 Kirovi oblast

Poliitika- ja majandustegelane, jurist

VEL liikmeks registreerimise kanded protokolliraamatus aastatest 1913-1915. 

1913. aasta kande juures täpsustus "Pohli majas", mujal "Viljandis". Lisaks lugemisringi liikmeks olemisele, osales aktiivselt eestseisuse töös ning esindas 1913. ja 1914. aasta suviste kursuste korraldamise koosolekutel Haridusseltsi. 

1915. aastal annetas koos oma prouaga "Lugemiseringile suure hulga väärtuslisi raamatuid".

***

Vandeadvokaat Kaarel Baars sündis 1. (vkj 13.) märtsil 1875 aastal Igaste mõisatööliste peres. Õppis Kudina valla külakoolis, Thomsoni eraalgkoolis. 1888-1896 Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, tegi küpsuseksami Narvas ja õppis 1896-1900 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. 

Eraelulist

1906. aasta 25. märtsil abiellus Kaarel Baars Frieda Helene Agnes Sangerneboga (1884-1949). Sel ajal ei peetud Viljandis kuigi viisakaks, et haritlased räägivad maakeelt ja käivad läbi "alamatega". Baarside perekonnas kõneldi ainult eesti keelt ja nii naine kui mees viisid trostlikult eesti keele ka "Koitu", mis oli tol ajal kohaliku haritlaskonna kogunemiskohaks, ja ka mujale. Baarside salongis viibisid nii muusikud, kunstnikud, näitlejad kui kirjanikud.

Õnnelikult alanud abielu lõppes lahutusega 30. detsembril 1930. Samal päeval abiellus ta uuesti 1903. aastal sündinud Erna Kuurmanniga (esimeses abielus Talts; 1902-?). 

Ajakirjanik ja sportlane Oskar Veldemann kirjutas sel puhul: 

Kui kord viljandlasil oli selline uudistekriis, et viimases hädas hakati klatšima voorimeeste hobuseid, siis Baars likvideeris oma senise perekonnaelu ja võttis tuliuue noore naise. Sellest on jätkunud tänaseni väärtuslikku kõneainet ja ei kardetagi enam, kui peaks jälle saabuma uudistekriis. Küll Baars hoolitseb!

Aga veel aasta hiljem oli lehemeestel see lahutus hambus ja nad pidid märkima 17. oktoobri "Nooles":

Baars oli võtnud enesele kristlikuks abieluks, kuigi ta kirikut ei poolda, vaid end ainult laulatada laseb seal, ärafelliinerdada oma sõbra ja ligimese Gustav Taltsi naise nii, et ta oma endine naine sellega väga rahule jäi ja sest suurt kasu olla saanud.

Pärast lahutamist jagasid endised abikaasad oma vara, kusjuures rikkaks jäid mõlemad. Ent 1934. aastal, mil Baarsi juhitud Sakala Pank pankrotti läks ja mees esimeselt naiselt oma maju tagasi tahtis saada, siis ei võtnud naine teda enam jutulegi. 

1936. aastal koostas Frieda testamendi. Selle põhjal pärandas ta oma kuus maja Viljandis Posti, Tartu ja Lutsu tänaval ning kaks maja Tartus Liiva tänaval Eesti Naisseltside Liidu kontrolli all Viljandi tollastele naisorganisatsioonidele ja Viljandi loomakaitsjatele. Naine armastas nimelt väga kasse ja tal oli neid palju. Targa naisena kirjutas Frieda Sangernebo sisse sõnad "kontrolli all". See välistas naisliidu varadega kauplemise. 1939. aasta kinnistusraamatus on Frieda Sangernebole kuuluvatena märgitud Viljandi majad aadressidel Tartu t. 14, Posti t. 21-a ja 23, Posti t. 26 ning Lutsu t. 3 ja 3-a. Nõukogude võim natsionaliseeris majad 1940. aastal.

Kui Eesti riik asus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastama, sai pärimise korras hooned endale Iris-Viktoria Raska, Frieda õe Elinore tütar, kes elas Inglismaal. Teda asus esindama advokaat Aivar Kello. 1991 tuli vanaproua Eestisse ja suri siin, pärandades kinnistud Kellodele.

Vahepeal oli aga Frieda sugulane Jüri Sangernebo, kes uuris Sangernebode sugupuud, toonud avalikkuse ette naise unustatud testamendi. Selle põhjal oli kinnistutele õigus Viljandimaa Naisliidul. Kohtu korras hakkas sellele toetudes maju endale soovima Viljandi linn. 2003. aastal otsustasid Viljandi Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus kinnistud anda hoopis riigile.

Lapsi Baarsil ei olnud, kuid tal oli kasutütar Tea Talts.

Karjäär ja ühiskondlik tegevus

Ülikooli lõpetamise järel oli augustist 1900 kuni märtsini 1902 "Postimehe" toimetuse liikmeks, siis pool aastat Riias ringkonnakohtu juures kohtuameti kandidaadiks. Aastatel 1902-1903 advokaat Tartus. 

Üks sõjaeelse Viljandi sündmusi mõjutanud inimesi oli kahtlemata Kaarel (enne nime muutmist Karl-August) Baars, kes asus siia elama 1903. aastal.  

1904. aastal sai temast mõneks aastaks laenu-hoiuühisuse nõukogu liige, esimees ja asjaajaja ning aastail 1907 ja 1908 selle juhatuse esimees. 

Ta oli “Koidu” seltsi juhatuse esimees aastatel 1905-1906, hiljem kuulus ta mitme juhatuse koosseisu, oli mitu korda revisjonikomisjoni liige. 

Ta oli Viljandi Eesti Haridusseltsi asutajaid ja juhatuse liige aastast 1908. Samal aastal asutas see selts esimese Viljandi eestikeelse progümnaasiumi. 

Baars oli tegev ka Viljandi Kaubatarvitajate Ühisuses. 

Ta oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi abiesimees ja esimees kauemat aega, Viljandi Lihaühisuse nõukogu esimees paar aastat ja 1907-1908 juhatuse esimees.

Tema algatusel ja eestvõttel kutsuti kokku "Koidu" saali 24. veebruaril 1907 Viljandi Vastastikuse Krediidi Ühisuse asutamise koosolek ja sama aasta 2. aprillil avas nimetatud rahaasutus oma tegevuse. Krediit-Ühisus töötas Kaarel Baarsi juhatusel kuni 29. veebruarini 1920, mil moodustati ümber Sakala Pangaks.

Lossi ja Tartu tänava nurgal asunud Sakala pank kujunes 1920. aastatel suurimaks finantsasutuseks Viljandimaal ning Baars oli tosin aastat selle juhatuse esimees. 1930. aasta algul muutus Sakala panga olukord kriitiliseks. Et vältida halvimat, kirjutas Baars kaks kahekorruselist ja ühe ühekorruselise maja Frieda nimele. 1934. aastal läkski pank pankrotti. Sellest, mis majadest edasi sai, on juttu eespool.

Baars ajalehe väljaandjana

Ta oli vabameelse ajalehe “Viljandi Teataja” asutajaid 1909. aastal,  oli selle vastutav toimetaja ja väljaandja (ilmus 1910-1914 ja katkendlikult 1918). Ajaleht ühines 1914. aastal "Sakalaga".

Kirjanik Jaan Vahtra meenutab "Viljandi Teatajas" töötamist raamatus "Minu noorusmaalt III" niiviisi: 

Vastutav toimetaja Karl Baars näitas end toimetuses harva. Ka kirjutas ta üsna harva mõne juhtkirja. Üldiselt kandis "Viljandi Teataja" õige käredat pahempoolset ilmet, ja tema tähtsamad väliskaastöölised kuulusid 1905. aasta tegelaste hulka.

Olime lehe kaastöölisteks kutsunud Eduard Vilde ja Mihkel Martna. Vilde kirjutas lehele Kopenhaagenist, Martna Berliinist. Pariisis oli meie kirjasaatjaks Ferdinand Kull. Lühikese aja jooksul kujunes "Viljandi Teataja" üheks intelligentsemaks ja radikaalsemaks ajaleheks Eestis.

Ajaleht "Sakala" väljaandja oli Baars aastail 1914—1919 ja 1928—1933. Aastail 1928—1933 tegutses ta selle peatoimetaja ehk vastutava toimetajana ning Sakala kirjastuse juhatuse esimehena.

Kirjanik Hugo Raudsepp on oma "Sakala" päevilt Karl Baarsi meenutanud järgmiselt:

Pärast "Päevalehe" kitsendavaid olusid oli tarvidus jälle olla vaba ja iseseisev ajakirjanik. Selle iseseisvuse ja vabaduse kindlustas mulle K. Baars väljaandjate nimel. Ja tõotust peeti kindlasti, ennastsalgavalt isegi 1917. a. parteivõitluste pöörises. [...]  

Ühendatud "Sakalaga" oli 1914. a. sügisel tehtud suur vaherahu Viljandi "voolude" vahel, ses õhkkonnas oli väga meeldiv töötada. Asutuse hingeks oli osaühisuse esimees K. Baars. Baarsi nimi puutus mulle vist juba 1905. a. paiku või pisut hiljemini lehtede kaudu silma populaarse käremeelse tegelasena. Olin harjunud enesele tegelasi, päälegi käremeelseid, kujutlema Tõnissoni liigutustega. Ja olin üllatatud, kui vähe Baarsis oli „kangelast", välist poosi. Ta oli kokku kasvanud Viljandi elu ja asutustega, teotses sellega, mis teda huvitas, lihtne, otsekohene, otsimata kunagi aplause. Kui ma enesele tõuomadustega eesti intelligenti kujutlen, siis ma soovitan Baarsi tüüpi. Baarsi kaudu lahendusid kõik majanduslikud ja muudki küsimused, milles toimetus end kompetendiks ei pidanud ja nõu ning toetust vajas. Sellest ühisest, vastastikusele usaldusele rajatud koostööst on mulle jäänud kõige paremad mälestused. [...]  

Baars oli haritlasena teadlikult maamehe (vallamanema!) tüüpi pidama jäänud, ta minu Viljandi tulles oli küll veel Karl Baars, kuid muutus hiljemini õigusega Kaarliks. 

(Raudsepp, Hugo. Sõja ja rewolutsiooni "Sakala" : Mälestusi ajult, mil „Sakala" politilise sisu eest wastutas sõjatsensor ja erawahekordi lahendasid Wiljandi kolm nimekamat adwokaati // Sakala (1928) 23. märts https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1928/03/23/37)

Majanduskriisi ajal püüdis Baars "Sakalat" müüa Ühinenud Põllumeeste Kogudele.

Baars poliitikuna

Revolutsiooni ajal oli Baars kuulunud esseeride parteisse. 31. märtsil 1917 Viljandis linnaomavalitsuse asjade ajamiseks asutatud elanikkude 33-liikmelises ajutises komitees oli ta majaomanike asemik. 

Eesti Tööerakonna nimekirjas kuulus Baars korduvalt Viljandi linnavolikokku ja 1917. aasta märtsis valiti ta Viljandi miilitsaülemaks. Ta oli 17. juunil 1917 kokku tulnud 65-liikmelise Eesti Maanõukogu liige, selle esimene abiesimees, Asutava Kogu liige, I, II, III, IV ja V riigikogu liige ning Viljandi maavolikogu liige alates 1921. aastast.

1918. aasta 29. jaanuaril viidi ta koos Leo Sepa ja teistega vahi all Tallinna, kus nende süüdistusasi pidi õige pea revolutsioonilise tribunali ees arutusele tulema. Siiski pääses ta punaste käest vaid kahenädalase vangistusega. Hiljem sattus ta taas vangi ning pidi veetma ühe kuu Tallinna ja teise kuu Petrogradi Krestõ vanglas. Aga seegi kord pääses osava jutuga advokaat vabadusse.

Rahandusminister ning kohtuministri kohusetäitja Ants Piibu (1920) ja Friedrich Akeli (1924) kabinetis. 

Ajalehes "Kaja" ilmus 1924. aasta 24. aprillil selle kohta üsna tänapäevaselt kõlav repliik: 

Autor: Oskar Veldemann

K. Baars'i lugu on tõepoolest huvitav. Ta ei lase end enne ministriks valida, kui Sakala panga peakoosolek möödunud, kus talle direktori koht kindlustatakse. On see koht kindlustatud, siis asub ta kohe järgmisel päeval rahaministriks, ning Viljandi panka pannakse direktori härra äraoleku ajaks "asetäitja". Ja sellega arvatakse kõik üsna korras olevat. Nii muutuvad tööerakonna talus üle öö vaated ministrite äritegevuse peale, kui tegemist on oma meestega.

8. novembril 1930. aastal avaldas "Uudisleht" Oskar Veldemanni karikatuuri Baarsist koos tekstiga: 

Ta on muidu vaikne mees, teeb nohisedes äri, lõikab, kust saab, ilma et südametunnistus selle juures kaasa räägiks. Aga mõni kord aastas juhtub, et ta mõistust tumestab kange joomaaeg, siis lendab kõik – napsiklaasist kuni supitirina ja serviisini, vahel isegi puhvet kogu sisseseadega. Siis selgub, et on ikka kihvtine mees.

Aastail 1934—1940 tegutses ta peamiselt advokaadina ning mõningal määral äris ja kohalikus poliitikas.

Elu viimane vaatus Nõukogude esimese okupatsiooni ajal

1940. aasta suvel algas Eestis Nõukogude okupatsioon. Baars arreteeriti 23. jaanuaril 1941 Viljandis oma korteris Jakobsoni tänav 25-a. Läbiotsimist toimetas julgeolekutöötaja Aleksander Enger. Läbi otsiti ka naisele kuuluv Pampo talu Viljandi vallas ja korter Tallinnas.

Ülekuulamistel käitus Baars rahulikult. Ta ei andnud kedagi välja ega öelnud kellegi kohta halvasti. Kirovi oblastikohtu otsusega mõisteti Kaarel Baars 26. augustil 1941 surma ilma vara konfiskeerimiseta. 25. novembril 1941 asendati surmanuhtlus kümneaastase vabadusekaotusega.

Kaarel Baars suri Kirovi oblastis Kaiski rajooni Lesnaja külas 27. veebruaril 1942.

Allikad: 

• Eesti Avalikud Tegelased 1932, lk 23
• EE 14, lk 31
• Kaarel Baars 50-ne aastane // Sakala (1925) 12. märts. URL: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1925/03/12/3
• Raudla, Heiki. Kirjastaja pakkus Lehele uudisteainest // Sakala (2008) 29. märts. URL: https://sakala.postimees.ee/2194215/kirjastaja-pakkus-lehele-uudisteainest
• Reinart, Heili. Tulihingeline eesti asja ajaja Frieda Sangernebo suri vaesuses ja üksilduses // Elu24 (2017) 29. august. URL: https://sobranna.elu24.ee/4225851/tulihingeline-eesti-asja-ajaja-frieda-sangernebo-suri-vaesuses-ja-uksilduses 

19. märts - Anzori Barkalaja

Anzori Barkalaja
19.03.1968 Dušambe
Folklorist, judokas

Lõpetas 1987 TSIK-i ja 1995 eesti rahvaluule alal TÜ filoloogiateaduskonna. PhD rahvaluuleteaduse alal (2002, TÜ).

 

Judot hakkas harrastama 1977 Andres Lutsari käe all, hiljem on tema treenerid olnud Jaan Heinroos ja Aavo Põhjala. Kuulunud 1984–1987 Eesti koondisse. Võitnud 1986 juunioride klassis NL-i aü-te võistlustel kehakaalus kuni 86 kg pronksmedali ning saanud Eesti mv-tel 1984–2003 4 hõbedat ja 5 pronksi. 3. dan (must vöö) (2003).

 

Olnud 2001–2005 Viljandi Kultuuriakadeemia rektor, 2005–2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia direktor ja aastast 2015 TÜ haridusuuenduskeskuse juhataja.

 

Valgetähe III klassi teenetemärk (2014).

 

Loe CVd Eesti Teadusifosüsteemis. URL: https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/7ffde1dc-2bdb-4535-81de-90e9a5cc52e4?TextBoxName=anzori%20barkalaja&PersonVID=37789&lang=EST&FromUrl0=isikud.aspx (vaadatud 27.03.2018)

 

Allikad:

ESBL