Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 30. oktoober 2017

30. oktoober - Minni Katharina Nurme 100

Sündinud Neumann; 1936–1941 Minni Raudsepp, 1941–1958 kodanikunimi Minni Hint
30. okt. 1917 Aidu vald – 22. nov. 1994 Tallinn

Kirjanik ja tõlkija Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis Suure-Kõpu algkoolis 1925–1931 ja Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis 1931–1936.
 
Oli II maailmasõja ajal NSV Liidu tagalas, seejärel Tallinnas vabakutseline kirjanik.
 
Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1944. Ta oli Salme Ekbaumi õde.
 
Aastail 1936–1941 oli ta abielus Jaan Raudsepaga (1907–1962), kodanikunimi Minni Raudsepp, ja aastail 1941–1958 Aadu Hindiga, kodanikunimi Minni Hint. Tema tütred on Eeva Park ja Miina Hint, pojad Loomet Raudsepp, Päärn Hint, Aadu Hint.
 
Kirjutanud olustikulise ja psühholoogilise kallakuga proosat (romaanid „Kentaurid”, 1939, 2010, ja „Ratastool”, 1941, jutukogu „Lämbumine”, 1946, lühiproosakogud „Valus küsimus”, 1962, ja „Rähni laastud”, 1966). Loomingu põhiosa moodustab vormilt mitmekesine, traditsioonilist meetrikat ja vabavärssi kasutav luule. Sõjaaegsed luuletused vahendavad koduigatsust (esikkogu „Sünnimuld”, 1945, kogu „Pikalt teelt”, 1947). Isikupära pääseb mõjule hilisemas naiselikku loodus- ja tundelüürikat ning filosoofilisi eluvaatlusi sisaldavas luules („Juured mullas”, 1957, „Esmaspäeva künnisel”, 1960, „Metsõunapuu”, 1963).
 
Minni Nurme luulet on tõlgituna ilmunud vene („Мост над потоком дней”, Moskva 1977) ja saksa keeles („Mondwein”, Leipzig 1976), lisaks neile sisaldavad tema värsse (ja ka proosat) soome, läti, leedu, ukraina, kasahhi, usbeki, tadžiki, armeenia, moldova, mari, udmurdi ja teistes keeltes avaldatud antoloogiad ja perioodikaväljaanded.
 
Ta ise on tõlkinud ameerika (Harriet Beecher-Stowe, Eugene O'Neill, Robert Frost), inglise (George Gordon Byron, Percy Bysshe Shelley) ja soome kirjandust (Paavo Haavikko).

Allikad:
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/nurme_minni
• Minni Nurme. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Minni_Nurme

laupäev, 28. oktoober 2017

28. oktoober - Helmi Neggo 125

Aastani 1916 Reiman; 28. okt. 1892 Kolga-Jaani – 2. dets. 1920 Tartu
Eesti esimesi kutselisi etnograafe, Villem Reimani tütar
Pani aluse meie rahvakunsti süstematiseerimisele

Helmi Neggo oli üks huvitavamaid ja haritumaid naisi XX sajandi teisel aastakümnel. Tal oli õnn ja õnnetus sündida Villem Reimani vanima tütrena. Isalt, kes kindlasti oli tema suur eeskuju, päris ta nii süsteemse teadusliku mõtlemise ja suurepärase kirjutamisoskuse kui ka kehva tervise. Villem Reiman saatis tütre juba kaheksa-aastaselt Helsingisse kooli. See oli rahvusluse ja hõimumeelsuse ning saksa- ja venevaenulikkuse avaldus.
 
1911 lõpetas ta Helsingi Soome Tütarlastekooli täienduskursused ja 1916 Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-keeleteaduse osakonna. Tema põhiõppeaineks oli soome-ugri rahvateadus ning laudatur’i tasemel Soome ja Põhjamaade ajalugu, approbatur’i tasemel kunstiajalugu ja maateadus.
 
Eesti Rahva Muuseumi (ERM) liikmena aastast 1913 osales Helmi Reiman-Neggo muuseumi välitöödel. 1912. ja 1913. suvel käis ta läbi peaaegu terve Kolga-Jaani kihelkonna ja korjas nii ERMile 215 eset. Tema reisipäevikut – nimekirju ja kirjeldusi kogutud või kogumata jäänud asjade, marsruudi, ilmaolude, kohatud inimeste ja nende suhtumise kohta korjajatesse – hoitakse ERMi topograafilises arhiivis.
 
Aastatel 1916–1919 töötas ERMis, kuulus algul korjamis- ja kõne-, hiljem ka uuema kunsti toimkonda. Teadustöö vallas oli Helmi Neggo otsese kureerimise alla rahvakunst. Ta organiseeris muuseumi esemete ja nende mustrite joonistamist. 1917–1918 elas Tallinnas, tegutses ajakirjaniku ja rahvaülikooli lektorina.
 
Viis rahvakunsti käsitluse territoriaalselt süstematiseeritud ja võrdleva teaduse tasemele. Temalt pärinevad määratlused ja üldistused kohalikest geograafilistest rühmadest. Haaravad on ka eesti rahvakunsti kui ühtlase stiili määrangu katsed.
 
Helmi Reimann-Neggo oli abielus Gundemar Neggoga (21. märts 1888 Jursi mõis, Saaremaa – 26. sept 1933 Detroit), arsti ja diplomaadiga.
 
Helmi Reiman-Neggo suri 28-aastasena 2. novembril 1920 Tartus.

Allikad:
• EE [online] loodud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/reimann-neggo_helmi1
• Õunapuu, Piret. Ta isik oli ta meistritöö. Sirp online 18.03.2005. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/ta-isik-oli-ta-meistrit/
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Helmi_Neggo

Foto: Reiman-Neggo, Helmi. Rindportree URL: http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/50783/fo3972b_helmi_reiman_neggo_1910_ndad.jpg?sequence=1&isAllowed=y

kolmapäev, 25. oktoober 2017

25. oktoober - Enn Uibo 105

Enne eestistamist Ervin Uibu
25. okt. 1912 Kiisa t, Vana-Kariste v, Halliste khk – 31. aug. 1965 Dubravlag, Mordva ANSV
Luuletaja

Sündinud Pärnumaal Halliste kihelkonnas Vana-Kariste vallas Kiisa talus taluniku pojana. Õppis Maru algkoolis, Halliste kihelkonnakoolis ja Abja Kultuurtehnika gümnaasiumis.
 
Töötas aastani 1933 Tallinnas ajakirjanikuna, 1935. aastal lõpetas raamatupidamis-kursused Tallinnas ja töötas kuni 1941. aastani raamatupidajana peamiselt põllutööministeeriumis ja metsatööstuse peavalitsuses.
 
Osales aktiivselt taarausuliste ühingus „Hiis“ ja Ülemaailmse Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna osakonna kirjandussektsioonis. Avaldanud 1928-1944 üle 200 luuletuse, lühijutu ja artikli.
 
Enn Uibo loomingust ilmus eluajal vaid väikene osa, 1935. aastal esikkogu „Kuldkõrte igatsus” ja 1938. aastal „Homse nimel”. Kolmas valikkogu „Testament. Valik luulet 1930- 65” ilmus juba postuumselt 1995. aastal.
 
Oli 1941. aasta suvel metsavend. 1941. aasta sügisest töötas Tallinnas Omakaitse peavalitsuse raamatukogus, sügisest 1943 Omakaitse ülema kolonel A. Sinka käsundusametnikuna.
 
1944. aastal arreteeris Gestapo Enn Uibo rahvusliku meelsuse tõttu ja mõistis surma, kuid vabastati peagi. Pärast nurjunud katset põgeneda septembris Rootsi, arreteeris nõukogude sõjaväeluure Uibo 20. sept. 1944. aastal poliitilistel põhjustel ja Leningradi sõjatribunal mõistis ta 1945. aastal surma. Hiljem asendati otsus 15-aastase vabadusekaotusega Krasnojarski krai Norilski töö- ja paranduslaagris.
 
Vabanes laagrist 1954. aastal ja asumiselt Norilskist 1956. aasta suvel. 1957. aasta algusest oli remondi- ja laotööline Viljandi limonaadivabrikus.
 
Arreteeriti 25. aprillil 1957 rahvuslike ja nõukogudevastaste luuletuste pärast. Mõisteti 10 aastaks sunnitööle Mordvasse. Suri Dubravlagi poliitvangide laagris, maeti nimetusse hauda Sosnovska kalmistul. Mälestuskivi Metsakalmistul.

Allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 624-625
• Enn Uibo, leegitsev isiksus, unustatud luuletaja. - Tartu Memento kodulehel URL: http://tartumemento.ee/?p=462

Foto: URL: http://kultuur.elu.ee/ke490_uibo.htm

laupäev, 21. oktoober 2017

21. oktoober - Salme Ekbaum 105

Aastani 1941 Neumann; 21. okt. 1912 Aidu v – 10. sept. 1995 Toronto
Prosaist, luuletaja ja näitekirjanik

Sündis Viljandimaal Paistu kihelkonnas Aidu vallas lasterikka Kiini talu peremehe tütrena. Õppis kohalikus Taki ja Kõpu algkoolis, 1925–1930 Viljandis Eesti Haridusseltsi tütarlaste gümnaasiumis.
 
Lõpetas 1936 farmatseudina Tartu Ülikooli. Üliõpilasena praktiseeris Viljandi ja Abja-Paluoja apteegis, pärast lõpetamist töötas Võhma apteegis, vahepeal 1937–1939 haiglaravil. Edaspidi tegutses farmatseudina Kuressaare, Läänemaa, Karuse ja Tallinna Tõnismäe apteegis.
 
Perenaisekalduvusi tal ei olnud, talutööd jäid seetõttu võõraks, aga lugemine oli peres oluline küllaltki varasest east alates. Nii saidki Juhan Neumanni kahest nooremast tütrest lõpuks kirjanikud - Salme Ekbaumi noorem õde on Minni Nurme.
 
1944. aastal põgenes Salme Ekbaum Rootsi, kus töötas edasi õpitud erialal. Viis aastat Rootsis elanud, siirdus koos mehega edasi Kanadasse. Abikaasa Artur Ekbaum oli Eesti põllumajandus-, pangandus- ja ühiskonnategelane. Pere elas Torontos, seal loobus Salme Ekbaum apteekriametist ja tegutses edasi juba kutselise kirjanikuna.
 
Välismaise Eesti Kirjanikkude Liidu ja PEN-klubide liige. Suri 1995. aastal Torontos, tema põrm on maetud Paistu kalmistule.
 
 
Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestusele pühendatud üritustest
 
1997. aastal algatasid õdede Salme Ekvaumi ja Minni Nurme sugulased mõtte korraldada maakonna õpilastele omaloominguvõistlus. Algselt korraldasid võistlust koostöös C. R. Jakobsoni Gümnaasium ja Viljandi Linnaraamatukogu. Hiljem võttis korraldamise üle Viljandi Linnaraamatukogu. Ajapikku on võistluse seos Minni Nurme ning Salme Ekbaumiga vähenenud.
 
Alates 2003. aastast annab Paistu vald (nüüd Viljandi vald) välja Salme Ekbaumi ja Minni Nurme mälestuseks loodud kirjanduspreemiat. Kõnealuse koduloopreemiaga tunnustatakse kodukanti ja sellest kirjutavaid luuletajaid.
 
Allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 76
• Salme Ekbaum – 100. – Orissaare Raamatukogu kodulehel URL: http://orissaareraamatukogu.onepagefree.com/files/SALME%20EKBAUM.pdf
• EE 14, 2000; muudetud 2013 URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/ekbaum_salme

esmaspäev, 16. oktoober 2017

16. oktoober - Velli Verev 90

16. okt. 1927 Viljandi – 3. veebr. 1987 Tartu
Luuletaja

Sündis Viljandis sõjaväelase tütrena. Õppis Narva 2. Algkoolis 1934-1938, Narva 1. Progümnaasiumis 1938-1940, Valga Keskkoolis 1942-1943, lõpetas Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli 1952. aastal. Kõrghariduse sai Tartu Riiklikus Ülikoolis ajaloo-keeleteaduskonnas aastail 1952-1958, lõpetas eesti kirjanduse alal.
 
Töötas Tartus kindlustusinspektuuris 1945-1946, arveametnikuna Tartu metallkaupade vabrikus 1946-1947 ja Kavastu piimaühistus Koosal, 1950-1957 laborandina Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris 1957-1976 ja teadurina Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreuzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas 1976-1986.
 
ENSV Kirjanike Liidu liige 1979. aastast. Luuletusi hakkas kirjutama kooliõpilasena. Trükidebüüt „Noorte Hääles“ 1946. Peamiselt kirjutanud loodus- ja lembelüürikat.
 
Suri 1987. aastal Tartus, maetud Raadi kalmistule.
 
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 657
Fotol: M. Seping, V. Verev, üks soome kirjanik, J. Semper, U. Laht ja A. Smuul Karksis 1958. a. Allikas: KM EKLA, A-179:9

esmaspäev, 9. oktoober 2017

9. oktoober - Ants Simm 140

9. okt. 1877 Kivilõppe k., Vana-Suiselpa v. – 14. märts 1946 Vana-Suislepa v.
Näitleja, lavastaja, diplomaat ja ajakirjanik

Ants Simm sündis Simmi talus Jaan Simmi ja Ann Simmi (sündinud Jaas) peres. Tema noorem vend oli Juhan Simm. Õppis Vana-Suislepa vallakoolis ja Tarvastu kihelkonnakoolis. Jätkas õpinguid Tartus gümnaasiumis 1891–1899. Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1899–1905.
 
Lavategevust alustas 1900. aastal A. Wiera Vaenemuise trupis ja 1901. aastal Taara seltsis. Oli Taara Seltsi juhatuse liige; Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse nõukogu liige 1910–1920, Vanemuise Seltsi esimees 1932–1934, Eesti Rahvapanga nõukogu liige aastast 1937.

Töökäik
• 1902–1908 Postimehe toimetuse töötaja
• 1906–1921 Vanemuise näitleja ja lavastaja, 1914–1921 direktor
• 1919–1920 Tartu linnapea
• 1921–1922 Postimehe toimetaja
• 1922–1924 Berliini saatkonna vanemametnik ja konsul
• 1925–1940 Tartu Eesti Laenu ja Hoiu Ühisuse juhatuse esimees
• Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees 1903–1906

Abiellus 19.02.1905 Linda Kaartiga (16.12.1882 – 8.12.1958 Tallinn). Lapsed: Eha Simm (Kitsapea); Jaan Simm, Anneliis Simm.

Autasud: Kotkaristi V klass 1930

Allikad:
• Eesti Teatri Biograafiline leksikon. Tallinn, 2000. Lk. 622
• Ants Simm. Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Simm (vaadatud 06.10.2017)

Foto allikas: Simm, Ants. Rindportree. Laua taga istumas, raamatuga 1900 URL: http://dspace.ut.ee/handle/10062/45580

neljapäev, 5. oktoober 2017

5. oktoober - Helgi Muller 85

Aastani 1952 Orr
5. okt. 1932 Viljandis – 6. dets. 1971
Luuletaja, tõlkija ja lastekirjanik

Sündis Viljandis töölisperekonnas. Läks kooli 1940. aastal ja lõpetas Viljandi 1. Keskkooli 1951. aastal. Astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kus õppis algul õigusteadust, siis ajaloo-keeleteaduskonnas loogikat ja psühholoogiat, hiljem rahvaluulet. Lõpetas kaugõppes žurnalistika alal 1963. aastal.
 
Töötanud Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis, hoiukassa sekretärina 1960-1961, ajalehe „Kodumaa“ kaastöölisena, trikotaaživabrikus Marat 1962-1963 laohoidjana ja etikettijana.
 
Aastast 1963 kutseline literaat. Värsse hakkas avaldama 1954. aastal. Helgi Mulleri laulutekste on sageli viisistatud, ta oli Ülo Raudmäe opereti "Kiri nõudmiseni" kaasautor. Ta on tõlkinud näidendeid, ooperi- ning laulutekste ja luulet.
 
Oskar Kruus on kirjutanud artiklis „Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda“ Helgi Mulleri kohta järgmist:
„Järk-järgult jõudis masendavasse ummikusse kolme luuletuskogu autor Helgi Muller (1932–1971). Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan, / minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.// Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmub siin esmakordselt. Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.“

 
Allikad:
• Eesti kirjanike leksikon. Eesti raamat, 2000. Lk. 347
• Kruus, Oskar. Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda // Eesti Päevaleht online 13.05.2000. URL: http://epl.delfi.ee/news/melu/eesti-kirjanikud-lahevad-pigem-hulluks-kui-tapavad-enda?id=50787261 (vaadatud 06.10.2017)
• Helgi Muller. – Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Helgi_Muller

reede, 8. september 2017

28. september - Mart Saar 135

28. september 1882 Hüpassaare - 28. oktoober 1963 Tallinn
Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas

Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp aitas suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.
 
1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. St. Peterburg pakkus Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.
 
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921; 1927-1928).
 
Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.
 
Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed). Põhiline osa Saare loomingust tugineb eesti rahvamuusikal - soololaulud, klaveripalad, eriti aga koorilaulud. Saar, kes oli ise rahvalaule ka kogunud, suutis oma loomingus avada nende omapära väga loomulikult. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud.
 
1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal.
 
Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). 1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule.
 
Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.
 
1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, 1982. a. mälestussammas Tallinnas (Aime Kuulbusch).

Allikas: Multimeedialeksikon "Eesti muusika". URL: https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.htm

26. september - Lembit Eelmäe 90

Aastani 1936 Arved Eifel
26. september 1927 Holdre v – 2. juuli 2009 Tartu
Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja

Sündinud Valgamaal Holdre vallas sepa pojana. Õppis 1935-1941 Holdre algkoolis, 1941-1946 Tõrva keskkoolis, 1946-1947 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, 1947-1951 Eesti riiklikus teatriinstituudis.
 
Oli 1951-1957 „Endla“ teatris ja alates 1957 „Vanemuises“ näitleja. Elva keskkooli kunstilise kasvatuse õpetaja 1964-1968. Juhendanud mitmeid näiteringe. Tema tipprollideks olid osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Veli Joonatan" (1976) "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976), "Polonees 1945" (1976), "Kauka jumal" (1977), "Tõde ja õigus" (1978) ja "Kihnu Jõnn" (1980).
 
Lembit Eelmäe pidas oma mulgimaa päritolu kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Ta on avaldanud luulekogud "Mu tõne mailm" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 1997) ja "Tundelisi pärjavärsse" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 2003). Luulet autori ettekandes on salvestatud CD-l "Ku Pikässillast üle saa" (2002).
 
Abikaasa näitleja Herta Elviste. Vend kirjandusteadlane August Eelmäe. Poeg näitleja Andrus Eelmäe.
 
Tunnustused
• 1969 Eesti NSV Teatriühingu preemia– Paris lavastuses "Ilus Helena"
• 1976 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Põrgupõhja Jürka lavastuses "Põrgupõhja uus Vanapagan"
• 1977 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1977 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Mogri Märt lavastuses "Kauka jumal"
• 1978 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Andres lavastuses "Tõde ja õigus"
• 1996 Suure Vankri auhind
• 1997 Eesti Näitlejate Liidu auliige
• 2004 Mulkide Seltsi auliige
• 2005 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia (koos Herta Elvistega)
• 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2006 Vanemuise hõbemärk
• 2006 Tartu aukodanik koos Hans Trassi ja Helju Valsiga
• Vanemuise Seltsi auliige
• 2007 Tartumaa Pensionäride Ühenduselt aasta vanaisa tiitel
• 2008 Helme valla aukodanik

Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 69-70
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lembit_Eelm%C3%A4e
Foto: Uus Eesti. URL: http://uuseesti.ee/10258

18. september - Lilian Härm 90

Aastani 1954 Vahtramäe
18. september 1927 Tallinnas
Eesti kunstnik

Lilian Härma isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885–1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Tallinna Inglise Kolledžit ja Jakob Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal.
 
Lilian abiellus samal erialal õppinud tarbegraafiku Endel Härmaga, kellega sündis kaks poega.
 
Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).
 
1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.
 
Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid, näiteks Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984).
 
Lilian Härma lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lilian_H%C3%A4rm
Foto: Sakala. URL: http://sakala.postimees.ee/1121364/viljandi-eelmise-aasta-tegu-tehti-keset-jarve

Kunstnik Lilian Härm näituse avamisel oktoobris 2012 Kondase keskuses
 




 

17. september - Agnes Taar 120

Aastast 1933 kodanikunimega Blaubrük, eestistatult Kajara
17. 09.1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. 12.1976 Tartu
Laste- ja näitekirjanik, prosaist

Agnes-Elsa Taar sündis Pärnumaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–1910 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse.
 
Töötas 1916–1917 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–1922 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–1923 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–1925 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–1928 postkontoriametnik Viljandis.
 
Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja „Eesti Naine“ lisa „Väikeste Sõber“.
 
Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal.
 
Läks Tartus vabasurma üheaegselt koos abikaasaga, maetud Raadi kalmistule.
 
Lasteluulekogud
• Klu-klu (1928)
• Kuldnokk naasis (1970)
 
Lastejutud
• Merepoeg (1929)
• Imeline võõras (1930)
• Musta Notsu seiklused (1930)
• Kolm poissi ja õnnenumber (1931)
• Vallimäe vana vares (1932)
• Mustlase koer (värssjutustus, 1936)
 
Romaanid
• Mari-Ann õpetajatütar (1938, 2011)
• Hulkumas ja põgenemas (1940, 2011)
 
Lastenäidendid
• Mure ja Rõõmu lossis (lavastatud 1929)
• Kuri Killi loomade kohtus (lavastatud Vanemuises 1930)
• Viiukese sõit kevaderiiki (lavastatud 1932)
 
Näidendid
• Emake maamuld (lavastatud Vanemuises 1931)
• Kõrgemäe noored (1932)
• Kes on süüdi? (1934) • Kolm sündi (1935)
• Naine tulikahjumärgiga (1936)
 
Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2013 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/taar_agnes

kolmapäev, 6. september 2017

9. september - kodu-uurija Erich Mägi 85

9. september 1932 Vinni k, Küti v, Virumaa – 21. juuni 2010 Karksi-Nuia
Tehnik- tehnoloog, kodu-uurija, amatöörfilmide tegija
 
Sündis 9. septembril 1932 aastal Virumaal Küti vallas taluperes. Õppinud Vinni-Pajusi 6-klassilises koolis (1947), Karitsa 7-klassilises koolis (1948).
 
Olnud 1949-1957 Siberisse küüditatud. Lõpetanud 1954. aastal Ussinski õhtukooli 8. klassi, 1960 Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja 1969 Võru tööstustehnikumi. Töötanud traktoristi ja treialina, tehnik-tehnoloogina Nuia EPT-s, katlamaja juhataja ja tööde normeerijana.
 
Ühiskondlik tegevus on olnud mitmekesine. Osavõtt Karksi-Nuia taidlusringide tööst (meeskoor, rahvatants, puhkpill, foto- ja filmiring). Kuulus Eesti Filmiamatööride Liitu.
 
Videosalvestused August Kitzbergi ja Elena Animäg teemadega on osaliselt antud Tartu Kirjandusmuuseumile. Teinud 8-mm ja 16-mm amatöörfilme kohalikest sündmustest aastail 1975-1989. Alates 1989 videofilmid 182 kassetil.
 
Juhendatud õpilasuurimused: fotoring – kohalik kroonika, filmiring – kohalik kroonika. Vanavarakogu: fotoaparaadid, fotolaboratooriumi seadmed.
 
Osalenud muinsus- ja looduskaitses.
 
Erich Mägi tegevust on tunnustatud aukirjade ja diplomitega. 1986. aastal amatöörfilmide ülevaatusel III koht (pronksmedal).
 
Mälestustest Siberis avaldanud artikli „Pikad aastad“ Õilme Nurga artiklikogumikus „Mälestuseks teile kõigile (Rakvere, 2001).
 
Avaldanud artikleid vallalehes Karksi Sõna.
 
Suri 21. juunil 2010 Karksi-Nuias (vähk).
 
Allikad:

pühapäev, 3. september 2017

3. september - Luise Vaher 105

Aastani 1944 Kapstas
3. september 1912 Tõlliste, Sangaste khk – 14. veebruar 1992 Viljandi
Kirjanik

Sündinud Tartumaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Sangaste kihelkonnas Tõlliste mõisa aidamehe tütrena. Õppis 1921-1927 Valga 2. Algkoolis, 1928-1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930-1932 Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel töötas vanemate juures Kaagjärve vallas Ratsi talus., 1938-1940 ametnikuna Karula vallamajas.
 
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal toetas oma tegevusega Eesti ühiskonna sovetiseerijaid. Asus juunis 1940 tööle ajalehes "Lõuna-Eesti" (hiljem "Valga Enamlane") toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär.
 
Saksa-Nõukogude Liidu sõja algul astus 1941. aasta suvel hävituspataljoni, siirdus Nõukogude Liidu tagalasse ja oli seal aastatel 1942-44 rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Naasnud 1944 tagasi Eestisse, töötas 1944-45 Valgamaa TK haridusosakonna juhataja. Oli 1944-1946 ja 1947-1950 ajaleht "Valgamaalane" ("Valga Kommunist") vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati töölt.
 
Luise Vaher siirdus Viljandisse, kus töötas 1951-1958 linavabrikus laojuhatajana.
 
NLKP liige 1948-1950, heideti välja kulaklikus päritolus süüditatuna, taastati liikmeks 1989.
 
Alates aastast 1960 kutseline kirjanik, Kirjanike Liidu liige 1961. Esimesed luuletused avaldas Võru seminari õpilasena, hiljem ka lühiproosat ja vesteid. Esimene jutustus „Veomehed“ ilmus ajakirjas „Looming“ 1951. aastal. Võitnud pingestatud tegevusega novellidega („Öö huntidega“ 1957, „Maiöö“ 1958)võistlustel auhindu. 1959. aasta romaanivõistluse III auhinna sai „Emajõe jutustus“ (1960), mis ladusas rahvapärases esituses arutab sõjajärgse maaelu teravaid probleeme. Vaheri loomingus on keskne Hargula triloogia: romaanid „Rindeõde“ (1965), 2 tr. koos romaaniga „Tormipöörises“ (1982) ja „Põlev pärisosa“ (1987, Tammsaare nim. kolhoosi preemia 1988).
 
Suri 14. veebruaril 1992 Viljandis. Maetud samas Metsakalmistule.
 
Allikas: Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 638-639

laupäev, 2. september 2017

2. september - Eha Lättemäe 95

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja
95 aastat sünnist
 
Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.
 
Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.
 
Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.
 
Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.
 
Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.
 
Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:
„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“
Tunnustused
• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)
 
Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316
• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799
• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg

teisipäev, 8. august 2017

20. august - Ele Saar 55

Sündinud Lentso
20.08.1962 Tsirguliina, Valgamaa - 16.04.2009
Pedagoog, kultuuritegelane, kodu-uurija

Õppinud Pühajärve 8-klassilises koolis. Lõpetas Tartu pedagoogilise kooli 1981 alglasside õpetajate kutsega. 1981-1986 töötanud Valgamaa Restu 8-klassilises koolis algklasside- ja ajalooõpetajana. Aastast 1986 elas Viljandimaal.

1987-1996 töötanud C. R. Jakobsoni nim gümnaasiumis vanempioneerijuhi ja ajalooõpetajana, hiljem huvijuhi ja ajalooõpetajana. Tema juhendatud õpilased on esinenud paaril korral maakondlikel kodu-uurimiskonverentsidel.

1991-1996 juhendanud koolis taasloodud Sakala ringkonna kodutütarde koolirühma ja osalenud ringkonnajuhatuse töös.

1996. aastast töötas Viljandimaa Omavalitsuste Liidus kultuuri- ja noorsoonõunikuna. Korraldanud aastate jooksul maakondlikke koolinoorte kodu-uurimiskonverentse ja seisnud hea Viljandimaa õpilaste osalemise eest vabariiklikel konverentsidel.

Allikas: Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 75-76

18. august - Hans Kuusik 145

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija
145 aastat sünnist

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 
• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

15. august - Aino Tõnisson-Sepp 85

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.
Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).
Allikas:

esmaspäev, 7. august 2017

11. august - Luule Komissarov 75


Neiupõlvenimi Proos; Aastani 1969 Laanet, 1969 – 1974 Paljasmaa 
Näitleja 

Sündinud 11. augustil 1942. aastal Haapsalus. Isa ekspediitor, ema lasteaiakasvataja. Peale Lihulas keskkooli lõpetamist (1961) õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis näitlejaks (1965). 

Olnud abielus Aivo Paljasmaa ja Kalju Komissaroviga. Luule Komissarov on mänginud suuremaid ja väiksemaid rolle kunagises Noorsooteatris (1965-1992) ning praeguses töökohas Ugalas (aastast 1996), esinenud teistelgi teatrilavadel, telelavastustes ja filmides. Laiem avalikkus teab teda teleseriaalis „Õnne 13" tegutsevat kõva sõnaga Lainena. 


Tunnustused: 
  • 2016 Näitlejate Liidu kolleegipreemia
  • 2013 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2012 Viljandi linna teatripreemia
  • 2009 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2005 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
  • 2004 Valgetähe IV klassi orden
  • 2003 Oskar Lutsu huumoripreemia
  • 2002 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2001 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 1999 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 1998 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
  • 1996 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
Vaata ka fotoalbumit Luule Komissarovi õnnitlemisest kolleegide poolt 11. augusti 2017 hommikul Ugala Facebooki lehel!

Allikad: 
• ETBL, 2000 (A. Kreem)
• Ugala teatri koduleht ugala.ee

• Sakala (2017) 11. jaan., lk. 3

pühapäev, 6. august 2017

6. august - Mari Raamot 145

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja
145 aastat sünnist

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.
Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.
1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.
Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis
Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

6. august - Ants Jõgi 125

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja
125 aastat sünnist

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

neljapäev, 3. august 2017

3. august – Els-Aliine Blum-Sapas 125

3.08.1892 Kuivsaapa/Saapa talu, Uue-Kariste v., Halliste kihelkond, Viljandimaa – 14.08.1945 Frantsevka, Tšainski raj., Tomski oblast
Meditsiinidoktor, NKK Abja jaoskonna esinaine
125 aastat sünnist

Sündinud Vana-Karistes Kuivsaapa/Saapa talus. Pärimuste järgi on Saapa talu saanud nime sellest, et Rootsi kuningas Karl XII olevat seal jahil olles kaotanud saapa. Talu pererahvas andnud talle uue saapa asemele. Selle eest andnud kuningas talu priiks. Lugu on kirjas Aime jõgi 2002. a. ilmunud raamatus "Rändavate kivide, Ristimänni ja rahapaja jälil". Oletatavasti on muistendi inspireerijaks olnud tõsiasi, et rootsi ajal, see tähendab üle 300 aasta tagasi, sai Saapa talu tõesti vabatalu õigused. Kuni II maailmasõjani elasid Saapa talus sama suguvõsa järglased. Koha viimane omanik oli Peeter Sapase tütar Els-Blum Sapas. Praegu elavad Sapaste suguvõsa järglased välismaal ja talu seisab tühjana.

Ema Tiina pärines samuti heast perest – Puisi suurtalust. Uue-Kariste mõisale kuuluva Puisi suurtalu (väärtus 32 taalrit 12 krossi, maad 561 Riia vakamaad ehk 208,5 hektarit) ostis 1865 kohalik mees Karl Hunt/Unt krahv Paul Fersenilt 6426 rubla 66 kopika eest.

Elsa/Els Sapas-Blum elas aastast 1923 Šveitsis ning kutsus sinna ka oma õetütre Hilda Kapsta. Els-Aliine Blum-Sapas õppinud Šveitsis Zürichi ülikoolis psühhiaatriks, kus tutvus samas õppinud Ernst Blumiga. Nad abiellusid 1928. Pärast ülikooli lõpetamist oli abikaasadel Bernis oma arstipraksis. Tulnud Eestisse, töötasid mõlemad Tartu ülikoolis õppejõuna.



1931. aastal laskis vahepeal 12 aastat Šveitsis töötanud ja seal abiellunud dr med Els Sapas-Blum tallu ehitada suure ja moodsa elumaja.
See oli võrdlemisi traditsioonilises vaimus ehitatud, liigendatud väliskujuga, valgeks krohvitud, tahutud palkidest maja, mida kattis laastudest mansard-poolkelpkatus. Hoone esikülg oli sümmeetriline: keskel veerandkelpkatusega kõrge väljaaste all geomeetrilise laudisega tiibuks ning selle mõlemal küljel madalad, lauge plekk-katusega tiivad. Eelkirjeldet väljaaste taga oli teine, laiem ja madalam väljaaste, mille kaldkatus algas põhikatuse harjalt. Maja aiapoolsel küljel oli katusel samuti kõrge kaheosalise katusega väljaehitis. Selle all oli lai klaasveranda, kust pääses treppi mööda aeda. Ühel 1930. aastate pildil on verandal kaldkatus, teisel on katus lame ning sellel on rinnatisega rõdu. Mõne ehitusdetaili järgi otsustades tundub, et esialgne lamekatus vahetati hiljem kaldkatuse vastu ning rõdu kaotati. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli 12 eluruumiga majas kasulikku pinda kokku 400 m² ning siia oli sisse seatud veevärk. 1950-1970 oli majas Kariste Kolhoosi keskus, hiljem elasid seal majandi töölised. Praeguseks on hoone hävinenud.

Kunagise Saapa talu maadel kasvab Vana-Kariste hõberemmelgas. 1998. a. mõõtis Hendrik Relve remmelga kõrguseks 22 m ja tüve ümbermõõduks kõige peenema koha pealt enne harunemist, 0,7 m kõrguselt maapinnalt, 740 cm.

Teise maailmasõja puhkedes sõitis Ernst Šveitsi kodanikuna kodumaale. Els võeti juuniööl kinni koos tütarde Alma (1927), Ingrid-Klaara (1930) ja Irene-Mariaga (1932). Els suri Frantsevkas augustis 1945. Lastel lubati minna 1946. Neil õnnestus järgmisel aastal Punase Risti abiga pääseda isa juurde Berni.

Allikad:
  • Blum-Sapas, Els-Aliine. – Küüditamine Eestist Venemaale; Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940-1953. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2001. Lk. 377
  • Joosep, Elmar. Elmar Joosep: Seal Siberi külas Fratsevkas // Pärnu Postimees 15.06.2001 URL: http://www.parnupostimees.ee/470842/elmar-joosep-seal-siberi-kulas-frantsevkas/ (11.01.2013)
  • Pärdi, Heiki. Halliste kihelkonna taluhäärberid – moodsa taluelu sümbolid. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2007. Viljandi, 2008. Lk. 160
  • Räägel, Andres. Et mälestus kestaks // Lõuna-Mulgimaa (2010) mai, lk. [4]
  • Vana-Kariste hõberemmelgas. – Relve, Hendrik. Põlispuud. Tallinna, 2003. Lk. 215

laupäev, 1. juuli 2017

26.juuli - Villem (Vilhelm) Aleksander Ormisson 125

Sündis 26. juulil 1892 Viljandimaal Pärsti vallas.

Õppis Viljandis E. Heine progümnaasiumis ja 1910–1914 Riia kunstikoolis. 1922. aastal täiendas end Berliinis ja Dresdenis. Töötas joonistusõpetajana mitmes Viljandi koolis, sh. A. Kamseni erakaubanduskoolis, 1914–1919 Viljandi kõrgemas algkoolis ja 1916–1926 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumis, seejärel oli Tartu "Pallase" maaliklassi õppejõud ja 1929–1940 abidirektor. Aastatel 1927, 1930 ja 1937 oli V. Ormisson kunstiühingu "Pallas" esimees. 

Loonud peamiselt maastikke ja natüürmorte. Varaseis teostes on märgata impressionismi ja Konrad Mäe loomingu mõju. Pärast Saksamaal käimist sugenes maalidesse ekspressionistlikke jooni, koloriit tumenes ja valdavaks sai rohekassinine toon. 1920. aastate II poolel muutus maastikukäsitlus õhu- ja valguseküllasemaks. 

V. Ormisson suri 5. aprillil 1941. Tema viimne puhkepaik on Viljandi vanal (Riia mnt) kalmistul.

Allikas: Viljandi Muuseumi koduleht http://muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=130 

Reet Markin 

Villem Ormissoni kaunis elu 


Wilhelm Aleksander Ormisson sündis 1892. Pärsti vallas heal järjel oleva linakaupmehe perre. 1910. aasta paiku kolisid Ormissonid Viljandisse, ostsid tookordse linna uhkeima maja, kus asus Grand Hotell, ning asusid seda pidama. Sellel ajal õppis Ormisson juba Riia Linna Kunstikoolis. Riiga mineku puhul ei tekkinud koduste poolt mingit vastuseisu – raha ei mänginud takistavat rolli ja ka kunstnikuks saamise mõte vanemaid ei heidutanud. Kogu pere olevat olnud väga kultuurilembene, ja eriti ema. Riias läks noormehel päris hästi. Koolikaaslase Vahtra mäletamist mööda olevat maaliõpetaja Vilhelms Purvitis pannud talle suuri lootusi. 

Kui alanud ilmasõda 1914. aastal õppurid koju ajas, kutsus Semper noore kunstniku oma vanematekoju Hallistesse suvitama. Seal tehti mitmeid lõbusaid matku, sest Ormisson olevat olnud hea kaaslane. Loomult aga mugav. Ilmselt oli tal juba siis komme väljas maalimas käies mitte mingeid molberte, pinke vms kaasa võtta. Pildi riputas ta lihtsalt põõsa või puuoksa külge. Tema maalimisest ei jäänud muljetki, et ta töötab, kunagi ei tulnud juttu mingitest probleemidest, rääkimata kunstiprobleemidest. 

1914. aasta sügisest asus Ormisson Viljandis tööle joonistusõpetajana. See amet paistis talle hästi istuvat – ei pidanud ta tuimalt kinni ettenähtud programmidest, ei pidanud paljuks korraldada koolivälisel ajal joonistuskursusi. Tema kujundatud tütarlaste gümnaasiumi koolivorm kuulutati riigis üheks kaunimaks. Viljandist Pallasesse tulnud noorte hea ettevalmistus oli üks põhjusi, miks suvel 1926 Juhan Püttsep ja Ado Vabbe Viljandisse sõitsid pärima, kas Ormisson ei tahaks Pallasesse õpetama tulla. Nad võeti Grand Hotellis lahkesti vastu. Kutsuti üles tornituppa, kus läinud lahti reisimeenutused. Püttsepale jäi mulje, et Vabbe ja Ormisson olid koos käinud ka Pariisis, sest jutt käis Pariisi lõbumajadest. Õieti Vabbe rääkis, Ormisson istus kägaras diivanil ja naeris. Nõusolek saadi ja nii algas elu Tartus. 

Villem Ormisson ei olnud abielus. Tema perekonnaks olid õe- ja vennalapsed, eriti õe perega oli ta väga seotud. Mõlemad õelapsed mäletavad teda suure soojusega, väites, et onu hellitas neid rohkem, kui oma vanemad seda tegid. Õepoeg Heldur Ester elas 1938. aastast ülikoolis õppides tema juures Pallase õuemajas, kust veidi enne Ormissoni surma koliti Riia tänavale. Korter, milles nad elasid, oli väga tagasihoidlik, isegi boheemlaslik. Samal ajal oli Ormisson mootorratta omanik, mis 1930. aastatel oli kaunis suur luksus. 

Ormissoni elus oli kolm suurt kirge, millega ta tegeles periooditi, kuid siis põhjalikult. Need olid maalimine, malemäng Verneris ja kalapüük. Nädala ringis oli ta haaratud ühest tegevusest, teistele tähelepanu pööramata. Kõik olid midagi enamat kui hobi, näiteks kalapüük terve teadus, mille pärast võis ta ka õppetöölt puududa. Varustus oli kõige uuem ja korralikum ning püüdis ta valdavalt vääriskala: lõhet, harjuskit ja forelli. Selline pingevaba olek väljendub enamasti ka tema loomingus, mis on valdavalt helge, probleemideta ja head meeleolu loov. Ormissoni õnnetus oli see, et ta harva oma piltidega rahule jäi. Neid ikka ja jälle üle maalis, kuni väsis või keegi takistas. 

Õpetajana oli Ormisson olnud väga diskreetne. Kõige rohkem, mis ta teha võis, oli öelda: “Nu katske siit tetta, uukriga näiteks!” Teine soovitus oli “Võtke valget!”. Vastupidine soovitus valgega ülepingutajatele: “Läheb lubjaseks!” Oma emotsioonidel ei lasknud ta hindamise juures kunagi välja paista. Otseselt halba ei öelnud, kuid ka kiitusega oli kitsi, maksimum piirdus fraasiga “hästi, tehke edasi”. Tegelikult oli Ormisson väga hellahingeline inimene. Seltskondlikkus, lõbusus ja anekdoodid oli väline. Sageli oli ta melanhoolne ja endassetõmbunud, pehme iseloomu tõttu pidevalt hädas rahalaenajatega. Aeg-ajalt tundus talle, et temasse suhtutakse halvasti, jälitatakse või pilgatakse. Pikka aega vaevas Ormisson mingi sisemine haigus – valud paremal pool küljes. Kuna isa oli surnud vähki, kartis ta selle ka endal olevat. 

1939. aastal sai Ormisson tellimuse suurele pannoole Vanemuise teatris. Ta võttis seda tööd väga tõsiselt, maalis ööl kui päeval, unustades söömise – “ainult paberosse läheb mitu pakki päevas” – ning oli lõpuks täiesti kurnatud ja haige. Maal “Pühajärv” tuli aga suurepärane. 

Augustis 1940 vabastati Villem Ormisson Pallase abidirektori kohalt. Ärevust tekitas ta hotelliomaniku maine, kuigi hotell sellel ajal enam nende perele ei kuulunud. Kui aasta lõpul hakati suurejooneliselt valmistuma Eesti kunsti dekaadiks Moskvas, said väga paljud kunstnikud tellimustööd. Tema pärimise peale vastas Juhan Nõmmik orgkomitee nimel, et vaevalt Ormissonile nõukogude võimu ajal selline töö ikka südamelähedane on. Pärast seda jutuajamist varises Ormisson esimest korda kokku. Ta päästeti, kuid hiljem haiglas olles ütles ta Püttsepale, et teda ei taheta enam ja temal pole enam mingit mõtet elada. Nädalapäevad pärast haiglast kojutulekut ta elust lahkuski.

Järelehüüded olid 1941. aastal ülistavad: “V. Ormisson lahkus meie keskelt paremas meheeas, 49. a vanuses, kusjuures ta viimase aasta aktiivsem tegevus loomingulisel alal andis põhjust temalt oodata uusi kunstialaseid saavutusi ja väärtuslikku kaasa-töötamist meie kunstiloomingu uutele radadele suunamisel.” 1948. aastal, kui Tartu Kunstimuuseumis korraldati Ormissoni mälestusnäitus, sai see üleval olla vähe aega, siis keelati kui uude ühiskonda mittesobiv formalistlik nähtus. Enamik Villem Ormissoni perest oli selleks ajaks kas hukatud, Siberis või raja taha põgenenud. Eks omamoodi põgenemisega päästis end ka see hella ja kaasatundva südamega kunstnik. Tema maalide vaikset veetlust ei kustuta aga miski. 

Allikas: Reet Markin. Villem Ormissoni kaunis elu // Eesti Ekspress (2002) 7. Aug. http://ekspress.delfi.ee/areen/villem-ormissoni-kaunis-elu?id=69076351

17.juuli - Reinhold Joost 95

Ajaloolane ja kodu-uurija. Endine Viljandi muusuemi direktor
17.07.1922 Viljandis - 15.10.2016 Viljandis
95 aastat sünnist

Isa Emil Joost, maaler. Ema kodune. Abikaasad: Asta Evert, kaks last, ja Koidula Saariste.

Lõpetanud Viljandi 2. Algkooli ning 1964 TRÜ ajaloo erialal, ajaloolane ning ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja. Juuli 1941—nov 1946 sõjaväeteenistuses. 

Töötanud kehakultuuri ja spordi alal. 1953—1982 Viljandi Rajoonidevahelise koduloomuuseumi direktor, 1983—1987 teadur aj 1987—1991 teadusdirektor. 

1948—1970 oli vehklemise treener ja osales võistlustel, 1958—1998 meeskoori “Sakala” laulja, kroonik ja juhatuse sekretär, 1947—1987 ajalehe “Sakala” kirjasaatja. Juhendas ning tegi koostööd koduloolise sarja MEIE KODU LUGU väljaandmisel. Algatas Viljandi Helikunsti Seltsi taastamise. 1959 algatas ajalehes “Sakala” rubriigi “Kodu-uurimise radadel”, mis ilmus üle 30 aasta, seal avaldasid oma töid kodu-uurijad ja muuseumitöötajad. Joosti algatusel hakkas ilmuma ajalehes rubriik “Viljandi rajooni kultuurimälestised”. 1983. aastal avaldas ajalehes “Sakala” seoses Viljandi linnaõiguse 700. aastapäevaga kronoloogilise ülevaate Viljandi ajaloo tähtsamatest sündmustest. 

1950. aastate lõpul avas Viljandi rajooni täitevkomitee toetusel Tallinna ekskursioonibüroo Viljandi filiaali, kus toimus giidide ettevalmistamine. 

Juhendas keskmiselt 30 õpilastööd aastas. Rajas Viljandi muuseumile kaks filiaali: Hüpassaarde helilooja Mart Saarele (1972) ja Suure-jaani heiloojate Kappidele pühendatud muuseum (1973). Lisaks kohamuuseumid Mustla, Holstre, Tänassilma jt, kus toimus aktiivsem kogumistegevus. 

Autasud: 1958 ja 1960—kultuuriministeeriumi aukiri, 1972—Viljandi rajooni täitevkomitee preemia kultuurimälestiste kaitse eest. Lisaks aukirjad tehtud töö eest, muuseumi aastapäevade puhul ja ühiskondliku tegevuse eest. 

Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 24—25

17. juuli - Theodor Schiemann 170

Theodor Heinrich Christian Karl Schiemann (17. juuli 1847 Grobiņa, Kuramaa – 26. jaanuar 1921 Berliin) oli baltisaksa ajaloolane ja harrastusarheoloog. 

Ta õppis alguses Gläseri koolis, seejärel aastatel 1858–1867 Jelgava kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1867–1872 õppis ta Tartu Ülikoolis ajalugu (sai aastal 1868 kuldauraha). 

Schiemann oli varauusaja ja uusaja uurija, ta töötas nii Tallinna linnaarhivaarina aastast 1883 kui ka Berliini ülikooli ajalooprofessorina. 

Tema juhtimisel toimusid Viljandi ordulinnusel esimesed arheoloogilised kaevamised, mis paljastasid konvendihoonete keldrivõlve. Paraku jäeti võlvid lahtiselt seisma ja nõnda lagunesid need mõne aastaga. Samuti müüs Schiemann kaevamiste kulude katteks varemetelt telliseid. Siiski panid need kaevamised aluse Viljandi linnuse järjepidevale uurimisele. 

Loe ka Sakala Kalendris 2005 lk. 180-184 ilmunud Tiit Tamme artiklit “Viljandi Maagümnaasiumi õpetaja ja keiser Wilhelm II sõber Theodor Schiemann” 

Allikas: Vikipeedia.—https://et.wikipedia.org/wiki/Theodor_Schiemann

16.juuli - Tiina Tafenau 55

Sündinud Piir, 16.07.1962 Viljandis. 
Veterinaararst, kodu-uurija ja genealoog. 

Isa Johan Piir, lukksepp. Ema Leida Piir (snd Patune), laohoidja. Abikaasa Maidu Tafenau, zooinsener. Peres neli poega.

Õppinud 1969—1980 Viljandi 5. Keskkoolis, 1980—1985 EPAs, omandanud veterinaararsti kutse. 1992—1993 õppinud ja omandanud Viljandi õppekeskuses koka, käsitöömeistri, õmbleja ja masinakirjutaja kvalifikatsiooni.

Töötanud 1985—1988 Sõmerpalu sovhoosis vanem-veterinaararsti, 1988—1994 Viljandimaal “Vambola” kolhoosis zootehnik-selektsionääri, 1995—1997 OÜ Karpo õmblustöökoja juhataja, 1998 AS If Eesti Kindlustuse müügiesindajana.

Eesti Genealoogia Seltsi liige aastast 1993, Viljandi osakonna esimees, Eesti kodu-uurimise Seltsi kuulub aastast 2001, ERMi kirjasaatja aastast 2004.

Juhendanud ühe õpilase uurimistööd. Koostanud Villem Reimani emapoolse Laksbergide sugupuu V. Reimani muuseumi püsiekspositsioonis. Perenäitus 1999 koos abikaasaga Viljandis Kilpkonna galeriis (loodusfotod, lapitekid ja sugupuud).

Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 85

16. juuli - Endel Priidel 85

Kirjandusloolane, toimetaja ja tõlkija Endel Priidel Sündis 16. VII 1932, Tarvastu v, Viljandimaal. 

Talupidaja poeg. Lõpetas 1950 Viljandi 2. Keskkooli, 1956 TÜ eesti filoloogia erialal. Oli 1956–58 Eesti Riikliku Kirjastuse, 1958–98 kirjastuse Eesti Raamat toimetaja.

Avaldanud töid eesti kirjanduse- ja koduloost, koostanud pühendusluuletuste jm kogumikke (“Mu meelen kuldne kotukotus”, 1960; “Ikka Liivist mõteldes”, 1969; “Mere laulud”, 1980; “Loov inimene”, 1987 jt), kogumiku eesti kirjanike loomingulistest kirjutistest, Eesti kirjandus- ja kultuuriloolise kaardi (O. Soansi graafiline teostus).

Tunnustused:
1981 ENSV teeneline kultuuritegelane
2001 Valgetähe V klassi teenetemärk

Allikas: Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013 


TOIMETAJA

Endel Priidel on sündinud 16. juulil 1932. aastal Viljandimaal Tarvastu vallas. Pärast Tartu ülikooli lõpetamist eesti filoloogina 1956. aastal suunati ta Eesti Riiklikku Kirjastusse eesti kirjandust toimetama. 1964. aastal üritati teda panna eesti kirjanduse toimetust juhatama, kuid administratiivne töö, vähemalt tollastes oludes, oli talle ülimalt vastunäidustatud. Ja nii jäigi ta reatoimetajaks kolmekümne kuueks aastaks järjepanu. Ega tema üksinda, paljud tollal kirjastusse suunatud jäid sinna aastakümneteks. Miks ikkagi? Arvan, et kirjastus- ja raamatukogutöötajad on ühte mesti. Kui nad ei lahku oma kohalt esimestel aastatel, siis jäävad kogu eluks: ühed pühenduvad raamatu loomisele, teised hoidmisele.

Endel Priidelil on mulgi jonni ja visadust, väsimatust. Temal on ühe töö tegemine puhkuseks teisest tööst. Ta on toimetanud üle paarisaja raamatu, koostanud või kirjutanud ligi paarkümmend raamatut ja brošüüri, esinenud ajakirjanduses.

Erihariduselt folkloristina tuli tal kirjastuses toimetada rahvaluuleväljaandeid, sealhulgas akadeemilisi, nagu “Eesti muistendite” kolm paksu köidet, “Eesti rahvalaulud” neljas köites, “Eesti muinasjutud”, “Eesti vanasõnad” I — IV, “Vana kandle” köited jpm. See on terve raamatukogu rahva loodud, tagasi antud ja sel teel põlistatud vaimuvarast, mis on ühe mehe süsteemikindla ja hoolsa pilgu all raamatuteks organiseeritud.

Priidelit võib pidada paljude raamatute kaasautoriks. Üheks näiteks tohiks olla L. Siimiskeri ja A. Palmi süvauurimusliku albumi “A. H. Tammsaare. Pildikroonika eluteest ja -tööst” ( 1978 ) raamatuks loomine. Vähemalt niisuguste väljaannete puhul tahaks seal edaspidigi näha toimetaja nime.

Priideli toimetusel on ilmunud ka “Fr . R . Kreutzwaldi kirjavahetus” I , V ja VI köide, “Eesti kirjanduse ajaloo” mitu viimast raamatut, alles hiljutine faksiimileväljaanne C. R. Jakobsoni “Kolm isamaa kõnet” ja G. Suitsu “Luule”.

Luule toimetamine ja sellega tegelemine on Priideli meelisalasid. P. Rummo koostatud “Eesti luule ” (1967) jäi kauaks esindama eesti luulepilti. Uue, K. Muru koostatud neljaköitelise eesti luule antoloogia “Sõnarine” 1. raamat (1989) osutab väga hoolikale ja raskele tööle väljaande tekstidega. Selle põhjalikkust tõendavad Priideli ulatuslikud kommentaarid, esitrükkide ja alustekstide allikate esitus. Neid on tarvis ka tulevastele antoloogiate koostajatele.

Priideli süvenemine luulesse on andnud meile mitu huvitavat pühendusluulekogumikku, nagu Juhan Liivile “Ikka Liivist mõeldes” (1969), Fr . R . Kreutzwaldile “Tuli öös” (1973 ), F. Tuglasele “Loov inimene” (1987) jt. Endel Priidel on koostanud raamatu “Teose sünd” (1976), milles kirjanikud jutustavad oma loometööst. Temalt on “Kirjanduslik Mulgimaa” (1966), “Viljandi ja kirjamehed” (1971), “Kirjanduslik Hiiumaa” (1972) jt. Selle kokkuvõtteks on “Eesti kirjanduslooline kaart” graafik Olev Soansiga kahe peale.
Endel Priideli abivalmidus ja sõbralikkus, ent ka täpsus ja süsteemikindlus, nõudlikkus autorite, koostajate ja eeskätt iseenda vastu olid heaks kooliks nii autoritele-koostajatele kui ka paljudele kirjastuse toimetajatele. Neid ju ükski kool ette ei valmista: kõik on saanud õpetust tegelikus töös kirjastustes vanemate kolleegide juhendusel. Nüüd on seegi kool kinni ... Ja on mure eesti editsioonikultuuri arengu pärast.

Toimetajad on kirjastustes koondatud. Alles on jäänud üksikud kogenud. Ka Endel Priidel on seni ametis. Igal juhul on tal tööd veel palju.

Mida muud soovida siis eesti kultuurile nii vajalikule mehele, keda töökaaslased kutsuvad lihtsalt Priiduks, kui õnne, tervist ja ikka visadust meie raamatukultuuri, üldse eesti kultuuri rikastamisel.

                                                                                                                JAAN TOOMLA
Ilmunud: Sirp, nr. 28, 17 juuli 1992