Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 30. jaanuar 2018

28. jaanuar - Mihkel Veske 175

Eesti teoloog, keeleteadlane, luuletaja ja ühiskonnategelane
Mihkel Veske
28.01.1843 Veske t, Vilimeeste k, Holstre v – 16.05.1890 Kaasan

Mihkel Veske oli esimene kõrgelt haritud eesti soost keeleteadlane, kes 1872. aastal kaitses doktorikraadi soome-ugri keelte võrdlev-ajaloolise grammatika alal Leipzigi ülikoolis, mis oli üks tolleaegseid keeleteaduse tippkeskusi. Kuulus Carl Robert Jakobsoni vaadete pooldajana eesti rahvusliku liikumise juhtide hulka. Veske tuntuimad tekstid on rahvalikud laulud "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt" ja "Mingem üles mägedele".
 
Sündis 28. jaanuaril 1843 Veske talus talumehe peres. Ta õppis algul Pulleritsu külakoolis ja Paistu kihelkonnakoolis ning seejärel vabakuulajana Tartu gümnaasiumis.
 
1866. aastal siirdus ta Paistu Maarja koguduse õpetaja Woldemar Adolf Hanseni toel õppima Leipzigi misjonikooli, mida ta ei lõpetanud. Seejärel astus ta Leipzigi ülikooli, kus õppis võrdlevat keeleteadust. 1872. aastal kaitses ta doktorikraadi keeleteaduses.
 
Peale doktorikraadi kaitsmist naases Veske Eestisse, kus tegi esmalt kaastööd ajalehtedele „Neue Dörptsche Zeitung“ ja „Eesti Põllumees“. 1874. aastast oli Veske Tartu Ülikoolis eesti keele lektor. Veske oli esimene eesti keeleteadlane, kes rakendas võrdlev-ajaloolist meetodit. Väitekirjas „Untersuchungen zur vergleichenden Grammatik des finnischen Sprachstammes” (Leipzig, 1873) osutab ta muu hulgas eesti keele 3. välte tekkepõhjustele.
 
1878. aastast oli eesti keele õpetaja Tartu venekeelses seminaris.
1879 ilmus „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis”, milles ta soovitas rajada kirjakeel põhjaeesti keskmurdele ning võtta kasutusele foneetiline kirjaviis.
1875–1984 käis Veske suviti murdeuurimisreisidel
1880 viibis Soomes
1881–1883 avaldas „Soome keele õpetus“ I-II
1882–1986 Eesti Kirjameeste Seltsi president
1884 asutas ajakirja Oma Maa
1885–1886 viibis Ungaris, kus omandas vahest esimese eestlasena ülikiiresti ungari keele oskuse.
 

Mihkel Veske luuletajana

 
Luules taotles Veske regivärsi eeskujul rahvalikku lihtsust, konkreetsust ja kõlarikkust; luuletuste põhilaad on ülev ja optimistlik. Avaldas luulekogu „Laulud Wiisidega” (1874) ja koorilauluväljaande „Laulukogu...” (1880, koos P. Abeliga; Veskelt 13 laulu). Postuumselt ilmusid 1899 „Dr. Veske laulud”.
Tema isamaalised luuletused „Kas tunned maad, mis Peipsi rannast” ja „Minge üles mägedelle” on muutunud rahvalikeks lauludeks. Enda kogutud rahvaluulet avaldas Veske antoloogias „Eesti rahwalaulud” (I–II, 1879–83). Kirjutas rahvaluule kohta ka mitu püsiväärtusega uurimust. Eestindanud saksa, vene, soome, ungari jmt rahva luulet.
 

Mihkel Veske Kaasanis

 
Veskest oleks võinud saada esimene eesti keele professor Tartu ülikoolis, aga venestusajal sai talle ilmselt saatuslikuks tema liigne rahvuslikkus. Nii pidi ta olude sunnil jätkama oma teadustegevust Kaasani ülikoolis, kuhu ta siirdus 1886. a sügisest. Kaasanisse aitas tal kohta leida Baudouin de Courtenay, maailmakuulsa Kaasani koolkonna rajajaid, kes ise töötas sel ajal Tartu ülikoolis. Kaasani ülikoolis tegutses Veske soome-ugri keelte õppejõuna kuni oma ootamatu surmani 1890. aastal.
 
Mihkel Veske ametlik nimetamine Kaasani ülikooli soome-ugri keelte õppejõuks toimus 8. veebruaril 1886. 1887. a veebruaris saabus Veske Ungarist Peterburi. Aprillis sõitis sealt edasi Moskvasse, kus aabitsatki appi võttes õppis väga kiiresti selgeks vene keele, mis siiski, nagu hiljem osutus, ei olnud piisav kuulajate leidmiseks. Alles 6. augustil sõitis Veske Moskvast Kaasanisse. 3. septembril 1887. aastal pidas ta Kaasani ülikoolis oma esimese loengu teemal „Finnoloogia tähtsus ja edusammud”.
 
Mõnikord on arvatud, et Veske oli Kaasani ülikooli professor, kuid sellele väitele ei ole võimalik leida kirjalikku alust. Kuna ta ei vallanud piisavalt vene keelt, siis oli tal vaid üks üliõpilane – N. Titov. Siiski ei jäänud Veske Kaasani-aeg ka vene teadusloo jaoks tarbetuks: tal ilmus paar raamatut ja mitmeid artikleid. Samuti sooritas Veske kaks ekspeditsiooni soome-ugri rahvaste juurde ja korjas ligi 200 tšeremissi ja mordva laulu. Veske tööd, mis, etterutatult öeldes, jäid pooleli, leidsid tunnustust 16. juunil 1889. a, mil ta sai riiginõuniku auastme.
 
Kaasanis elas Veske kehvades tingimustes. Palk oli tal küll korralik, kuid võlad olid nii suured, et 200 rublast sai ta kätte vaid 30 rubla. Teadlane elas Nikolai väljakul Juškovi majas kolmandal korrusel korteris 14, madalas väikeste akendega toas. Magamisase oli raamaturiiulite taga. Veske oli väikest kasvu, 164 cm pikkune poissmees. Sõi põhiliselt korra päevas – õhtuti –, mistõttu kannatas alatoitluse all. Töötas öösiti. Parimaks sõbraks oli talle marilane Mari El-ist, Morko rajoonist pärit Kaasani ülikooli üldajaloo professor Ivan Smirnov (1856–1904), kes hiljem ka seda oma mitmes töös märgib. Smirnov on koostanud ka Veske eluloo ja tööde bibliograafia, avaldanud temast ülivõrdelisi artikleid ja samuti nekroloogi.
 
Kaasanis huvitus Veske volga keeltest. Kaasanis elades käis ta uurimismatkadel maride ja mordvalaste juures, avaldas käsitluse mari keele murrete („Исследования о наречиях черемисского языка”; Kaasan, 1889) ning läänemeresoome ja slaavi rahvaste kultuurisuhete kohta („Славяно-финские культурные отношения по данным языка”; Kaasan, 1890).
 
Mihkel Veske suri Kaasanis 16.05.1890. Tema põrm toodi Tartusse ja maeti Raadi kalmistule.
 
1899. aastal avati tema haual Tartu Uus-Jaani kalmistul mälestussammas.Graniidist alusel asus August Weizenbergi loodud Mihkel Veske büst. Büst eemaldati haualt pärast II maailmasõda, haud ise ning samba graniitalus on muinsuskaitse all.
 
Allikaid:
  • Ernits, Enn. Mihkel Veske panusest vene keelde laenatud soome-ugro sõnade uurimisse. – URL: http://www.kirj.ee/public/ESA/2013/esa_59_2013-9-27.pdf (vaadatud 30.01.2018)
  • Kuningas, O. Mihkel Veske C. R. Jakobsoni järglasena // Sakala (1943), nr. 12, 25 jaan., lk. 4. Täistekst RR arhiivis DIGAR http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1943/01/25/27 (vaadatud 30.01.2018)
  • Mihkel Veske. – Eesti Värss. URL: http://www.ut.ee/verse/index.php?m=authors&aid=16&lan=est (vaadatud 30.01.2018)
  • Mihkel Veske. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Mihkel_Veske (vaadatud 30.01.2018)
  • Olesk, Sirke. Mihkel Veske (1843-1890). – Kreutzwaldi sajand. URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=19&page_start=&table=Persons (vaadatud 30.01.2018)
  • Prozes, Jaan. Mihkel Veske 170. Kaasan ja soome-ugri rahvad // Sirp (2013) 31. jaan. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mihkel-veske-170-kaasan-ja-soome-ugri-rahvad/ /vaadatud 30.01.2018)
  • Veske, Mihkel. – EE 17, 2000; muudetud 2011. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/veske_mihkel (vaadatud 30.01.2018)

teisipäev, 23. jaanuar 2018

18. jaanuar - Albert Kivikas 120

A. Kivikas A. Kamseni kaubanduskooli õpilasena 1916
KM EKLA A-37:5200

Kirjanik Albert Kivikas

18.01.1898 Suure-Jaani 19.05.1978 Lund, Rootsi

Albert Kivikas sündis Suure-Jaani alevikus 18. jaanuaril 1898. aastal teenijatüdruku teise pojana. Ema Anu Kivikas (1865-1946) oli elukutselt kangur, peale rõivakangaste osav vaipade ja suurrättide kuduja – sai Viljandi näitustel nende eest mitmel korral auhindu. Kirjaniku isa kohta andmed puuduvad. 

Oskar Kruusi andmeil teenis tema vanem vend Jaan Kivikas (sündinud 1887) Punaarmees diviisikomissarina ja suri 1921. aastal Ukrainas.

A. Kivikase arvatav sünnikoht
Valula karjamõis Suure-Jaani agulis aug. 1966
KM EKLA B-37:3459
Kirjaniku varaseimad mälestused ulatuvad tagasi 1905. aasta rahutuste aega, mil ta elas emaga Olustvere mõisas. Teine kodu oli Olustvere jaama lähedal asuv Särru moonamaja, kust poisike 1907. aasta sügisel Reeguldi vallakooli viidi. Sügisel 1909 jätkus tulevase kirjaniku haridustee Vastemõisa ministeeriumikooli teises klassis. Vastemõisa ministeeriumikoolis Kivikas käis neli aastat, lõpetas kursuse 1913. aasta kevadel. Õppimine ministeeriumikoolis oli toimunud suurte majanduslike raskustega võideldes, nüüd haridustee jätkamisele linnakoolis ei võidud mõelda. Aastase vaheaja järele, mis oli elatud ühe sugulase juures Vaalamäel, versta maa kaugusel Kildult – tädi Liisa pidas seal õmbluskooli ja õpetas peretütardele kodust käsitööd – õnnestus emal leida töö- ja elamisvõimalus Viljandi eeslinnas Kantrekülas.


Tõllasepa maja Viljandis, mille teisel korrusel asus A. Kamseni kaubanduskool.
Foto: J. Riet, u 1915. Viljandi Muuseum VM VMF 176:220 F
Kantreküla sai Albert Kivika elus tähtsaks pöördepunktiks – siit avanesid talle linnakooli uksed, mis olid kehvikulapse puhul suursündmuseks. 1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud.

Aastal 1916 kuulus Albert Kivikas oma vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg.

Tartus kommertskoolist läks Kivikas koos teiste õppursõduritega Vabadussõtta. 22. detsembril 1918, kui Tartu langes Vabadussõjas Punaarmee kätte, suundus Albert Kivikas tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudnud, liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Kaarel Eenpalu (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega. 31. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Koolipoisid olid oma ülesande rindel täitnud, nad toodi Tartusse tagasi ja saadeti kooli, kuigi olid samas õppursõduritena majutatud kasarmusse ja sõid sõduritoitu, käisid sõjalistel harjutustel.

Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni 1920. aastal. "Nimed marmortahvlil" põhineb Kivikase isiklikel kogemustel.

1920–1922 õppis Kivikas Tartu Ülikoolis ajalugu, kirjandust ja filosoofiat. Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju Henrik Visnapuu loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. 1921. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada Igor Severjanini mõjutusi Visnapuu loomingule. Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto. Õpingud ei edenenud Kivikal just kiiresti, kuna ta enamiku ajast pühendas ilukirjanduslikule loomingule. Osalt sundis teda selleks tagant majanduslik kitsikus – kirjutamine oli sissetulekuallikas.

1922. aasta varakevadel katkestas kirjanik õpingud ülikoolis ja siirdus Berliini, et asuda majanduslikel põhjustel sinna kolinud ajakirja „Odamees“ toimetajaks. Juba augustis 1923 oli kirjanik kodumaal tagasi.

Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks produktiivsemaid.
 

Albert Kivikase ema Anu ja poeg Tiit
KM EKLA A-37:4372
Albert Kivikas abiellus 1926. aastal Tallinna kaupmehe Otto Niggoli tütre Gertrud Niggoliga (26.09.1901-22.01.1934). Neil sündisid kolm poega. Poeg Tiit (24.09.1927-28.03.1936) uppus Tallinnas saviaugul uisutades. Poeg Henn (3.05.1930-27.07.1930) suri maimukesena. Poja surma kogemust võib aimata romaanis „Vekslivõltsija“. Poeg Peep (17.07.1931-14.09.1967) oli sõja ajal ühe taudi läbi kaotanud kuulmise teravuse. Ta oli ametilt tüpograaf. 14. sept. 1967 hommikul Lundis tööle minnes ei olnud ta raudteest ülemineku kohal kuulnud rongi lähenemist. Peep Kivikas oli Lundi eestlaskonnas hästi tuntud, ta kuulus eesti näiteringi ja esines laval edukalt karakterosades.

Teine abielu oli Anna Varikuga (18.01.1899 – 6.06.1976) 1936. aastal. Selleski abielus sündis kolm poega. Abielus sündisid pojad Tõivelemb (14.07.1937, tuumafüüsik Rootsis), Ihameel (1938) ja Uldenago (5.03.1941-21.05.2014, arhitekt).



KM EKLA B-37:5123
Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinna, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe „Vaba Maa“ juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 Eesti Päevalehe toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe „Uus Eesti“ kultuuriosakonda. Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees. Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles 1935–1938 dramaturg Eesti Draamateatris ja aastatel 1938–1940 teatris Estonia.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte „Eesti Sõna“ ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.

Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni sügiseni elasid nad Soome pealinnas Helsingis, siis suundusid edasi Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris. Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.

Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.

Albert Kivikase looming

Kivikal on kolm ainevaldkonda, mida ta korduvalt läbi kirjutab. Esiteks Põhja-Viljandimaa külaelu XX sajandi algul ("Sookaelad", "Jüripäev", "Jaanipäev", "Mihklipäev", "Karuskose", "Tulililled"), teiseks Vabadussõda ("Verimust", "Ristimine tulega", "Punane ja valge", "Nimed marmortahvlil I") ja Tartu kultuurielu 1920-ndate aastate algul ("Maha lüüriline shokolaad!", "Vekslivõltsija", "Nimed marmortahvlil" II—IV). Ainult viimane romaan "Kodukäija" (1963) toob juurde uue probleemide ja motiivide ringi.

A. Kivikast on peetud Eesti uusrealismi rajajaks. Oskar Kruusi hinnangul näitab Kivika erakordselt pikaaegne kõikumine eri stiililaadide vahel, et ta teadlikult ei pürginud realismi uuendajaks. Ka oli Kivikal üpris vähe ning juhuslikke teadmisi kirjandusteooriast, sest ta haridus oli jäänud lünklikuks ja poolikuks. Kommertskoolis oli humanitaarainete programm märksa väiksem kui tavalises gümnaasiumis, ent sealgi läks Kivikal palju õpiaega kaotsi sõjast osavõtmise tõttu. Rindelt Tartusse tagasi saabunud, jäi Kivikas edasi sõjaväelaseks, ning kasarmuelu oli samuti takistavaks teguriks haridusteel. 1920. aastal astus Kivikas küll Tartu ülikooli ajalugu ja eesti filoloogiat õppima, kuid needki õpingud katkesid juba algusjärgus. Aastail 1922—1923 Berliinis ajakirju Odamees ja Aeg toimetades võis küll Kivikal jääda rohkem aega kirjandusalaste teadmiste kogumiseks. Kuid tal ei jätkunud sihikindlust, et asuda oma haridust süstemaatiliselt täiendama, nagu tegi seda Johannes Semper Berliini ülikoolis õppides. Pealegi seisis ka tolleaegne Berliin ekspressionismi ning muude modernistlike voolude mõju all, teatritesse tõmbasid publikut just Ernst Tolleri, Walter Hasencleveri, Alfred Brusti jt retoorilised draamad, oma kuulsuse tippu oli jõudnud ekspressionistlik lavastaja Erwin Piscator. Niisiis impulsse uusrealismi kujundamiseks sai Kivikas vaevalt leida sõjajärgselt Saksamaalt, Berliin võis just tugevdada tema ekspressionistlikke otsinguid. Niisugused tõsiasjad moodustavad A. Kivika kirjandusliku tee alguse.

Andres Kamseni kaubanduskooli päevil osales noor Albert Kivikas ajakirja „Lõõmav Tõlvik“ toimetamisel. Päris esimene Albert Kivikase saadetud sonett ajaleht "Sakala" trükiveergudele ei jõudnud ning sai toimetaja Hugo Raudsepalt 6. aprillil 1916 avaliku ja karmi eituse. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 25. aprillil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivika esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedaja nime all.
Väljalõige 25. aprilli 1916 Sakalast

Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale „Muusa“. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku. Albert Kivikase esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti Friedebert Tuglase õhutusel trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama.

Albert Kivika loominguline tegevus katkes esikteose trükis olles. Esimesed vabad hetked, mil jälle võis mõelda kirjutamisele, saabusid 1919. aasta kevadel õpilaspataljoni staabis. Nii ilmus „Sookaelad“ alles suvel 1919 pseudonüümi Mart Karus all, kuna vahepeal oli Kivikas tuttavaks saanud futuristliku kirjanikuna ja ta ei pidanud kohaseks oma nime all avaldada vanamoelisi külanovelle. Nii kaasaegsete kui ka hilisemate hinnangute kohaselt on tegu Kivika noorusaja parima kirjandusliku saavutusega. Tol ajal aga võõrastas futurismi teele suundunud kirjanik oma kooliõlvetöid. Ummikust pääsemiseks tunnistati külarealist Mart Karus varsti surnuks – sõbrad avaldasid ajakirjas Odamees surmakuulutuse: „Lahingus parunite vastu langes kirjanik Mart Karus. Kurbuses „Odamehe“ toimetus“ (Odamees 21.08.1919, nr. 1).

Kivikas futuristina

20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Ka noor Kivikas ei jäänud puutumata neist impulssidest viljeleda trotslikust eitamisatitüüdist, ekstravagantsest stiilist ja keelest kantud iseloomulike joontega kirjandust. Vabadussõjast saadud kogemuste järel olekski olnud keeruline kujutleda Kivikast jätkamas seal, kus ta „Sookaeltega“ pooleli jäi. Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Mõni tema futuristlikest töödest tekitas palju kära – nende üle ei vaieldud ainult lugejate ja kirjanike ringkondades, vaid isegi riigikogus.

Eestis leviv futurism oli Kivika puhul üsna ähmane kompromiss meie vanade maneeridega, sealjuures koolipoisilik moodsa ja kõmulise otsimine. Kaasakiskujaks noorele Kivikale sai Tartu reaalkooli õpilane Erni Hiir, kes samuti oli endine Viljandimaa poiss. Koos Erni Hiirega anti Carl Sarapi kirjastamisel 1919. aasta kevadel välja 8-leheküljeline koguteos „Ohverdet konn“ (Loe ERNIst).
Väljalõige 1920. aasta Meie Matsist nr 93, lk. 13
Sama 1919. aasta hiliskevadel õnnestus Kivikal esineda iseseisva futuristliku brošüüriga, millest kujunes ilmumiskronoloogia mõttes ta esikteos – 22 trükitud lehekülge sisaldav „Lendavad sead“ (Loe ERNIst), mis oli trükitud kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", "Kinos"), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega ("Laulvad kalad", "Piimluik", nimijutt "Lendavad sead"). Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks. Sõnaühend "lendavad sead" kinnistus niivõrd, et veel 1922. aastal kasutas haridusminister Heinrich Bauer seda oma sõnavõtus kirjanduse riikliku toetamise teemal, kaheldes, kas Eestis ongi õigeid kirjanikke või on kõigi puhul tegu "lendavate sigadega".
Kevad 1919. Vabadussõda. Landeswehri alistamine päevakorras. Paberit ei olnud kusagilt võtta, et raamatuid trükkida. Siis avastaski kirjastus Odamees trükikojas lahti lõikamata paberipoognad – ühel poolel sildid ­«Pilsener II. Brauerei A. LeCoq akt.ges. Dorpat.London.». Teine pool aga valendas puhtuses.
Sellele poolele trükitigi 21aastase Albert Kivikase 22leheküljeline futuristlik üllitis «Lendavad sead»: «Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugelle läbi tinakerge õhu...»
Kolm aastat hiljem tegi toonane lühiajaline haridusminister Heinrich Bauer esimese sammu lendavate sigade kuulsaks saamisel, kui kuulutas kirjandustoetuste arutelul parlamendi kõnetoolist: «Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti rahva hingeelule võõrad ohverdet konnad, lendavad sead ja roosad seelikud...»
Toetusraha jäetigi endistviisi napiks. Erni Hiire ohverdet konnad ja August Alle roosad seelikud üldtsiteeritavaks ei saanud. Küll aga Kivikase lendavad sead, mis on seda tänapäevani. Originaallause muide kõlab: «Saabudes randa tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pea tiibade vurisedes...»
Kivikasel on teisigi häid kohti nagu «vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile» või «telefoon mikrofooni piksel viskab kõne kauguse keresse» ja «töölise kisav Hing jääb masinasse!».
Erilaid, Tõnis. Kuidas lendavad sead üldtuntuks said // Õhtuleht Online 12. veebr. 2015. URL: https://www.ohtuleht.ee/662117/kuidas-lendavad-sead-uldtuntuks-said 
F. Tuglase toimetusel ilmuvas ajakirjas "Ilo" publitseeris Kivikas 1920. a jaanuaris kolm pooleleheküljelist „vinjetti“ – "Lehmnaine", "Faasanid" ja "Jäneshärg". Sama ajakirja märtsikuu numbris olid visandid muutunud veelgi lühemaks, paari-kolme rea pikkusteks telegrammideks (Alfons Kivivaas, Marineerit siluetid. Ilo 1920, nr. 5, lk. 47).

Aastal 1920 järgnes iseseisev teos 26-leheküljeline ego-futuristlik „Mina“. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse Arlekiin väljaandes ilmuma veel tema raamat "Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.

Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!" (Loe ERNIst), kus ta tegi maha kõiki oma ajastu tuntumaid kirjanikke ja luuletajaid. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades „Murrang“ ja „Tarapita“, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis "Ristimine tulega" (1922).

Vabadussõja temaatika loomingus

Esimene sõjateemaline lühijutt "Malmsireenid" ilmus 1919. aastal futuristlikus kogumikus "Lendavad sead". Aastal 1920 järgnesid ajakirjas "Ilo" ilmunud lühijutud "Fasaanid" ja "Lätlane", neist viimane esitas autori muljeid Valguta lahingust. Kogumik "Verimust" (1920) oli tema esimene täielikult sõjatemaatikale pühendatud jutukogu. Seal sisaldus proloog (juba varem ilmunud "Malmsireenid"), kuus lühikest sõjanovelli ja epiloog. 20-leheküljelises sõjanovellis "Süütu" (1921) analüüsis ta Eesti kaitseväe leitnant Riimani hingeelu, kes Punaarmeele infosulu tekitamiseks laseb hukata viimaseid teabega varustanud kerjuspoisi. Novell ilmus ajakirjas „Murrang“.

Aastal 1922 ilmus kaheksas osas ajakirja "Odamees" veergudel Kivika esimene täispikk sõjaromaan "Ristimine tulega", mis eraldi raamatuna anti välja 1923 Berliinis. Sõjasündmusi käsitletakse minategelase vaatevinklist. Kriitikud on heitnud teosele ette liigset memuaarlikkust ja psühhologiseerimist, tunnetatavad on futurismi järelmõjud. Vaatamata võimalikele puudustele on tegu esimese Vabadussõja-ainelise romaaniga ja esimese massipsühholoogia käsitlusega eesti kirjanduses.

Novellikogumikus "Punane ja valge" (1927) sisaldus seitse novelli, millest kuus käsitles otseselt sõjatemaatikat. Novellide seas oli ka kuus aastat varem kirjutatud "Süütu", mis veel samal aastal anti välja ka eraldi raamatuna.
Kirjanduslike auhindade laureaadid 1937. aastal A. Kivikas, J. Semper, F. Tuglas ja K. A. Hindrey
KM EKLA B-37:5449
Aastal 1935 hakkas ajalehe „Uus Eesti“ veergudel ilmuma Kivika uus romaan, mis põhines tema isiklikel läbielamistel Eesti Vabadussõjas. Raamatu täiendatud ja parandatud versioon ilmus 1936. aastal 539-leheküljelisena Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandes ja kandis pealkirja "Nimed marmortahvlil". Selle teose eest sai Kivikas 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia. Kaks aastat hiljem jõudis teos August Annisti poolt kohandatuna ja Ants Lauteri lavastuses teater Estonia lavale. Aastal 2002 lavastas Elmo Nüganen sama romaani alusel filmi.

Aastal 1939 kirjutas Kivikas koostöös August Annistiga veel ühe sõjateemalise näidendi, mis kandis pealkirja "Landesvääri veri" ja käsitles kadakasaksluse probleeme Eesti Vabadussõja päevil. Päev enne 10. aprillil 1940 toimuma pidanud esietendust otsustas valitsus siiski näidendi etendamise keelustada, sest kardeti pahandada Saksamaad.

Kivikas ja uusrealism

Kooliajal kirjutatud novellikogu „Sookaelad“, mille avaldamine sõja tõttu viibis, ilmus vahepeal futurismiusku pööranud Kivikalt hoopis Mart Karuse nime all. Siiski sai uue suuna valinud kirjaniku teos arvustajate rikkaliku heakskiidu osaliseks ning paljude hinnangul suutis oma külarealismiga juhatada sisse eesti uusrealismi. Niisiis toimus Kivika kirjandusse astumine kahes omavahel konfliktis olevas suunas, nii realismi kui ka futurismi lipu all. Realismi Kivikas häbenes, futurismi aga propageeris mitte ainult oma järgmiste teostega, vaid ka trükitud manifestidega.

Ekspressionismi ja realismi võitlus jätkub ka Kivika järgmistes teostes, kaua aega ei suuda ta langetada otsust ühe või teise kasuks. 1921. aastal avaldas ta aga realistliku külaeluromaani "Jüripäev". Romaan on kiiruga kirjutatud ning seetõttu kompositsioongi läbi mõtlemata: 1924. aastal avaldas autor romaani ümbertöötatult pealkirjaga "Murrang". Niisiis 1921. aastal „Sookaelte“ järel teistkordselt realistliku teosega esinedes oli Kivikas selle kirjutanud kiirustades ning mingist hingeelu kujutamise sügavusest pole siin märkigi. Kuid just tegelaste psühholoogia nüansirikast esitust ning sõnastuse stiililist viimistlemist peetakse uusrealismile iseloomulikuks. Väikese ajalise distantsiga ilmunud "Jüripäevas" ja A. H. Tammsaare "Kõrboja peremehes" võib täheldada lõpplahenduse motiivilist lähedust, kuigi stiililiselt need romaanid suuresti erinevad. "Jüripäeva" autor kirjutas "Kõrboja peremehe" kohta üpris laitva arvustuse. Kuid üllatav rünnak Tammsaare vastu ei suutnud näidata siiski Kivikat uusrealismi teadliku eestvõitlejana. Pealegi jätkas Kivikas ka pärast "Jüripäeva" väherealistlike teoste avaldamist.

1922. aastal ilmus talt õudusjutt "Verine väits" ja 1923. aastal sõjaromaan "Ristimine tulega". Viimases võib küll märgata pürgimist realismi poole, kuid fragmentaarsete sõjaepisoodide reastamine pole tal võimaldanud luua küpset romaani. Küll võib aga õnnestunud realistlikuks novelliks pidada 1923. aasta "Loomingu" mainumbris avaldatud lugu "Üle soo", mis kujutab teravajooneliselt klassivõitlust. Oma asjaliku laadiga sobis see kokku "Sookaeltega" ja selle 2. trükis leidiski "Üle soo" uuesti avaldamist.

1924. aastal saatis Kivikas lugejate kätte külaelu kujutavad romaanid "Jaanipäev" ja "Mihklipäev". Kirjanduslugudes on hakatud neid pidama "Jüripäeva" järjeks ning koos nimetama asunikutriloogiaks. Kui "Jüripäeva" halba stiili püüdis autor seda "Murranguks" ümber töötades parandada, siis samasuguseks viimistlustööks ei leidnud Kivikas "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" puhul enam mahti. Nii jäi talle palju tähelepanu toonud külatriloogia visandlikuks ja õigupoolest lõpetamata teoseks.

1926. aastal põikas Kivikas järjekordselt realismi rajalt kõrvale, avaldades kogumiku lühiproosat "Miniatüürid", kus pakub redigeeritult palasid "Lendavatest sigadest". 1927. aastal trükitud sõjanovellide kogu "Punane ja valge" esitab seitse lugu: "Sohi-Maie õnn", "Hammas hamba vastu", "Punane ja valge", "Peremees ja sulane", "Süütu", "Kevade-ended" ja "Kah inimelu". Need on asjalikult jutustatud rämedad ja julmad episoodid Vabadussõjast, klassivahed ja -võitlus selgelt toonitatud; stiililt on lood lähedased "Sookaeltele". Kuid ka selle raamatuga ei lõppenud Kivika kõikumine realistliku ja ekspressionistliku kujutusviisi vahel.

Pärast pikemat vahet ilmus 1931. aastal romaan "Vekslivõltsija", mis tõi Kivika loomingusse uue ainevaldkonna. Siin kujutab kirjanik 1920-ndate aastate alguse eesti haritlasi, eeskätt kirjanikke. Peategelane Lodjapuu on pandud pihtima oma ebaõnnestunud elulugu ning Kivikas esineb tema käsikirja trükkitoimetajana. Raamat äratas suurt tähelepanu, sest tegelaste hulgast oli kerge ära tunda tegeliku elu prototüüpe (Kaspar Merilille puhul on eeskujuks olnud Friedebert Tuglas, William Wihuri puhul Gustav Suits, Artur Asmuse puhul Johannes Semper, Toomas Maaruse puhul August Alle jne), samuti on seal refereeritud Siuru ja Tarapita rühmituste tegevusest tuntud sündmusi. Ka vekslivõltsimise probleem ise oli aktuaalselt päevakorral: just 1931. aasta oktoobris mõisteti Mart Raud ja Richard Roht selle patu pärast vangi. Uusrealistlikule kujutamisviisile iseloomuliku hingeelulise analüüsi ja stiililise viimistluse saavutas Kivikas alles oma tippromaanis "Nimed marmortahvlil I" (1936).

Oskar Kruusi hinnangul polnud Kivikal oma loomingulise tee alguses võimalusi ega soovigi uuendada kirjanduslikku meetodit uusrealismi suunas, mitmesugused asjaolud suunasid noorkirjaniku hoopis realismist eemale. Kiirustatult kirjutatud romaanitriloogia külaelust ei sündinud teadlikust realismi taotlusest, vaid oli autorile vajalik eeskätt elatusvahendite hankimiseks. Realismi uuendamiseks olid hoopis paremad võimalused neil kirjanikel, kes olid läbi teinud vanarealismi kooli ning võisid tugineda omandatud kogemustele (E. Vilde, O. Luts, J. Mändmets, M. Metsanurk ja A. H. Tammsaare).

Pagulaskirjandus

Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947 ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas.

Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.

Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled".


Anna Kivikas, Enn Nõu, Peep Kivikas ja Albert Kivikas
KM EKLA B-37:7437

Albert Kivikas tõlkijana

Albert Kivikas tegeles ka väliskirjanduse tõlkimisega peamiselt vene, vähesel määral ka saksa keelest.

Raamatuna on ilmunud:
• Nikolai Kulbin, "Kubism". Kirjastus Arlekiin, Tartu 1920, 20 lk
• Nikolai Jevreinov, "Lõbus surm: arlekinaad". Arlekiin, Tartu 1920, 50 lk
• Vladimir Krõmov, "Samuraide maalt. Reisumärkmeid Jaapanist". Sari Looduse universaal-biblioteek (LUB), nr 19. Kirjastus Loodus, Tartu 1928, 63 lk
• Vladimir Krõmov, "Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist". LUB nr 25, Tartu 1928, 61 lk
• Vladimir Krõmov "Dollarite maalt. Reisumärkmeid Ameerikast". LUB, nr 32, Tartu 1928, 64 lk
• E. T. A. Hoffmann, "Preili de Scuderi. Jutustus Louis XIV ajast" (saksa keelest). LUB nr 71, Tartu 1929, 64 lk
• Vladimir Krõmov, "Harakiri maalt" (raamatu "Samuraide maalt" järg). LUB nr 55, Tartu 1929, 64 lk
• Vladimir Krõmov, "Linn-sfinks. Reisumärkmeid Londonist". LUB nr 65, Tartu 1929, 64 lk
• Georg Ebers, "Vaarao tütar" (saksa keelest). Sari Looduse kuldraamat, nr 41, Loodus, Tartu 1934, 272 lk; 2. trükk: kirjastus Orto, Toronto 1972, 298 lk
• Nikolai Gogol, "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" I (romaan; ka tõlkija järelsõna). EKSi tõlkeseeria Maailmakirjandus. EKS, Tartu 1937, 326 lk • Hella Wuolijoki, "Niskamäe leib" (näidend, "Niskamäe naiste" II osa). Eesti Haridusliit, Tallinn 1939, 110 lk.
 
Allikad:
• Albert Kivikas (Kiivikas). Geni URL: https://www.geni.com/people/Albert-Kivikas/6000000001316973904?through=6000000001318138683 (vaadatud 22.01.2018)
• Albert Kivikas (1898-1978). Kreutzwaldi sajand . URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=348&table=Persons  (vaadatud 22.01.2018)
• Kruus, Oskar. Kas Albert Kivikas rajas eesti kirjandusse uusrealismi? // Keel ja Kirjandus (1999) nr. 9, lk. 622-633
• Meie Kodu = Our Home : Australian Estonian weekly, 5 oktoober 1967. URL: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=meiekodu19671005.1.3 (vaadatud 22.01.2018)
• Salu, Herbert. Albert Kivikas. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Kivikas (vaadatud 22.01.2018)

Uuri lisaks:
• Albert Kivika tekste Eesti kirjandusmuuseumi kodulehel. URL: http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/kivi_b.html (vaadatud 22.01.2018)
•  Kirjanik Albert Kivikas : portreesaade. ERR arhiiv http://arhiiv.err.ee/guid/201005070148563010010002081001517C41A040000005020B00000D0F004335 (vaadatud 22.01.2018)
• Kivikas, Tõivelemb. Tõivelemb Kivikas ootab filmi "Nimed marmortahvlil" esilinastust / intervj. Aime Jõgi // Sakala (2002) 19. okt., URL: https://sakala.postimees.ee/2389059/toivelemb-kivikas-ootab-filmi-nimed-marmortahvlil-esilinastust (vaadatud 22.01.2018)
• Mäeorg, Kaarel. Albert Kivika poeg õppis Mustla koolis // Sakala (2002) 26. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2389237/albert-kivika-poeg-oppis-mustla-koolis (vaadatud 22.01.2018)
• Ugart, Oskar. Mõningaid momente Albert Kivika loomingust. // Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika URL: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=811 (vaadatud 22.01.2018)

13. jaanuar - Eduard Liibus 125

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kolonel
Eduard-Ervin Liibus
13.01.1893 Palu t, Vanamõisa v, Pärnumaa – 20.12.1941 Molotovi obl UssolLag

Sündis talupidaja peres. Õppis Pärnu gümnaasiumis, 1914 Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas, 1914-1915 Pauli sõjakoolis, 920-1925 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (ei lõpetanud), 1921-1922 alalisväe ohvitseride kursustel ja 1925-1927 Kõrgemas sõjakoolis. Korp! Vironia liige.
 
Sõjaväelist karjääri alustas I maailmasõja ajal tõustes alamkapteni järguni ning 1918 jaanuarist märtsini oli 2. Eesti polgu 2. pataljoni ülem. Vabadussõja ajal alates 23.11.918. 2. jalaväepolgu 5. roodu ülem, detsembrist 1919 2. pataljoni ülem, novembrist 19191 polguülema abi. Kapten juunist 1919. Osales lahingutes Punaarmee vastu Lõuna-Eesti ja Lätimaal. Sai autasuks Harjumaal Kabala vallas Kingu talu ja prii kooli kõrgkooli lõpuni. 18. veebruaril 1925 sai Eduard-Ervin Liibus II liigi 3. järgu Vabadusristi. Jätkas sõjaväelist karjääri, tõustes 1938. aastal koloneliks. Oktoobris 1940 vabastati teenistusest.
 
Oli sõjaringkonnakohtu liige, 2. ja 7. jalaväerügemendi ohvitseride kogu esimees, 2. jalaväerügemendi kohtu eesistuja ning VRVÜ Tartu, hiljem Valga osakonna liige.
 
Sügisel 1940 asus elama Abja valda Palu tallu.
 
Abikaasa Minna, sündinud Uin (1899-1982). Pojad Valdeko (1926-1940) ja Hanno-Rein (1933-2009).
 
Nõukogude võim arreteeris ta 2. juulil 1941 Palu talus, viidi Venemaale. Suri 20. detsembril 1941 Molotovi obl UssolLagis.

Nimi tahvlil Tori kirikus.

Teised autasud:
  • 1935 Kotkaristi III klassi teenetemärk
  • Vene Anna III ja IV klassi orden
  • Vene Stanislavi III klassi orden

Allikas: Pihlak, Jaak. Liibus, Eduard-Ervin // Jaak Pihlak, Mati Strauss, Ain Krillo. Eesti Vabaduse Risti kavalerid. Viljandi Muuseum, 2016. Lk. 405-406

7. jaanuar - Vello Tarmisto 100

Majandusteadlane ja geograaf
Vello Tarmisto
7. 01.1918 Võru – 6.11.1991 Tallinn

Majandusdoktor (1973), Eesti Teaduste Akadeemia liige (1977), professor (1979).

Teenekas teadlane Vello Tarmisto sündis 7. jaanuaril 1918. aastal Võrus. Julius Tarmisto poeg.
Tema lapsepõlv ja kooliaastad möödusid looduskaunis Õisus.

1936. aastal lõpetas ta Viljandi MPG (Maagümnaasiumi) ja asus edasi õppima Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas. Õppimine jäi 1939. aastal pooleli sõjaväeteenistuse tõttu eesti kaitseväes. Oli hiljem territoriaalkorpuses.

Lõpetas 1946 Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonna, jäi samasse õppejõuks (oli prodekaan). Töötas 1949–1991 Eesti Teaduste Aakadeemia majanduse instituudis (1974–1983 direktor).

Algatas 1955 Eesti Geograafia Seltsi rajamise, oli selle asutajaid (1956–1985 esimees). Osales agaralt ka ENSV Teaduste Akadeemia Kodu-uurimise Komisjoni töös (1958–1976 aseesimees, 1977–1990 esimees).

Uurimusi Eesti põllumajanduse suunitluse, majandustegevuse territoriaalse organiseerimise, tootlike jõudude paiknemise ja regionaalökonoomika alalt. Koostanud Eesti kohta monograafilisi ülevaateid, mis Moskvas ilmununa leidsid teatmeallikatena kasutamist ka mujal maailmas.

ENSV teeneline teadlane (1978).
Ungari, NSV Liidu ja Eesti Geograafia Seltsi auliige (vastavalt 1971, 1985, 1989).

Töid
• Stalinliku ajastu suurehitised (1953)
• Eesti NSV. Majandusgeograafiline ülevaade (1955, koos Mihhail Rostovtseviga, vene keeles 1957)
• Eesti NSV. Andmete kogumik (1959, koostaja)
• Эстония (1967, koos Endel Varepiga)
• NSV Liidu regionaalmajanduslik arenguprogramm (1979)
• NSV Liit. Teatmik (1987, koostaja)
• T. Hägerstrandi ühiskonna ajaloolis-geograafiline mudel. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 22, 1987

Allikad:
  • EE 14, 2000
  • Vallo Tarmisto // Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 115

reede, 19. jaanuar 2018

3. jaanuar 2018 - Juhan Ennulo 120

Eesti arstiteadlane
Juhan Ennulo
Kuni 1925 Orik
3.01.1898 Kowali t, Vana-Võidu v—27.02.1982 Tallinn

Sündis kowali talus talupidaja Ado (Aadu) Oriku ja tema abikaasa Marie (neiuna Saarem) pojana.
 
Lõpetas tartus hugo Treffneri Gümnaasiumi 1918. aastal ja astus samal aastal Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Samal aastal läks sealt üle arstiteaduskonda, kuid õppimine katkes Vabadussõja puhkemise tõttu.
 
1918-1920 võitles Vabadussõjas. Meditsiiniõpinguid jätkas juba sõja ajal 1919. aastal ja lõpetas vaheaegadega õppides 1927. aastal arsti astmega.
 
1925. aastal astus abiellu Tartu restoranipidaja Aleksander Elleri tütre Leontinega (Lonni) ja sellest abielust sündis kaks poega: Juhan ja Jaan.
 
1927. aastal täiendas end Pariisis ja siis töötas kuni 1932. aastani Tartu Ülikooli hospitaalhaavakliiniku assistendina. Selle töö juures valmis tal ka doktori väitekiri teemal "Mõningate keemiliste ainete fikseerimisest erütrotsüütidega", mille kaitses 6. mail 1932. aastal omandades dr. med. kraadi. Samal aastal toimus uue professori valimine hospitaal-haavahaiguste kateedrisse, kus kandideerisid dr J. Ennulo, dr A. Linkberg ja dr C. Prima. Valituks osutus dr A. Linkberg ja dr Ennulo siirdus tööle Võrru sealse haigla kirurgina ja Võru linnaarstina. Sellel ajal täiendas ta end 1934. aastal Pariisis ja 1936. aastal Viinis.
 
1940. aastal töötas ta sõjaväearstina. 1941-1944 töötas Raudtee Polikliiniku kirurgina, kuna raudtee-süsteem vabastas mobilisatsioonist sõjaväkke. Saksa okupatsiooni viimasel aastal oli meeste puudus sõjaväes juba nii valdav, et mobiliseeriti mehi juba kõigist ametkondadest ja ka dr Ennulo sattus kutse alla.  Kuna ta kutsest kõrvale hoidis, vangistati ta desertöörina ja saadeti Klooga laagrisse, kus sel ajal oli juba sõjaline sistsipliin nii allakäinud, et tal õnnestus 17. septembril 1944. aastal vaevata põgeneda ja töötada lühikest aega Tallinna Ühise Haigekassa kirurgina.
 
1945. aastal sai temast Tartu Ülikooli dotsent ja 1945-1948 hospitaalkirurgia kateedri juhataja. Selle perioodi lõpus asus ta taas Tallinna Kivimäe sanatooriumisse kopsukirurgina. 1949-1951 ja 1954-1957 oli ta ENSV Tervishoiuministeeriumi Õpetatud Nõukogu teadussekretär ja samal ajal 1951-1957 Tallinna tuberkuloosidispanseri kirurgiaosakonna juhataja.  Alates 1956. astast töötas ta Eksperimentaal- ja Kliinilise Meditsiini Instituudi teadurina ja alates 1957. aastast samas tuberkuloosisektori juhatajana. 1964. aastal jäi pensionile.
 
Dr. J. Ennulo on kopsutuberkuloosi kirurgilise ravi rajaja Eestis. Tema sulest on ilmunud arvukalt teadustöid ja mälestusteraamat "Kirurg meenutab". Ka on ta kahe originaalse ravimeetodi väljatöötaja.
 
Dr. med. Juhan Ennulo suri 27. veebruaril 1982 Tallinnas ja on maetud Tallinna Metsakalmistule
 
Allikas: Ennulo (enne 1925. Orik), Juhan (Johann) // Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940-1960. 2000. Lk. 153

2. jaanuar - Juhan Meos ja Theodor Koik 130

Õpetaja ja koolijuht
Theodor Koik
2.01.1888 Türi – nov 1942 Sosva, Sverdlovski oblast

Lõpetas 1916 Peterburi ülikooli. Oli aastast 1913 matemaatikaõpetaja, 1920–40 Viljandimaa poeglastegümnaasiumi ja 1940–41 Paide gümnaasiumi direktor. Küüditati 1941. Avaldanud õpikuid („Matemaatika õpperaamat kesk- ja kutsekoolidele" I–II, 1935–36).

Allikas: EE 12, 2000


Matemaatik, füüsik, astrofüüsik, õpetaja, haridustegelane
Juhan Meos / Meus
2.01.1888 (vkj 21.12.1887) Tarvastu - 24.04.1976 Göteborg, Rootsi

Sündis talupoja Märdi perre. Ema Ann (n. Nerin). Märt Meose vend. Abiellus 31.10.1918 Anna Eliabet Koikiga.

Õppis Tarvastu Kihelkonnakoolis, 1903-1907 Tartu Õpetajate Seminaris. Lõpetas 1936. aastal eksternina Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledži. Lõpetas 1942. aastal Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna. Õpingute ajal oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige.

1907-1910 Viljandi Kihelkonnakoolis õpetaja
1910-1911 õpetaja Katarina kiriku algkoolis Peterburis
1911-1913 õpetaja Cesises Võnnu linna saksa progümnaasiumis
1914-1917 oli Vene sõjaväes
1917-1921 õpetaja Eesti Aleksandri Põllutöökoolis
1921-         õpetaja Viljandi Eesti Haridusseltsis ja Tütarlaste Gümnaasiumis. (Ehitas õpilastega raadio saate- ja vastuvõtujaama)
1942-1944 Õpetaja Tallinna 2. Gümnaasiumis
1944-1949 emigreerus Saksamaale. Töötanud Saksamaal voolamisnähtuste uurijana prof R. Saueri juures (Technisvhe Hochschule Karslruhe)
1949- surmani elas Rootsis. Oli 1949-1960 õppejõud Chalmersi Tekniska Högskola`s (Göteborg, Rootsi)

Allikas:
TLÜAR väliseesti isikud http://isik.tlulib.ee/index.php?id=2904 (vaadatud 19.01.2018)

Foto allikas FOTIS

1. jaanuar - Jüri Peet 160

Ajakirjanik, Sakala toimetaja ja omanik
Jüri Peet
1.01.1858 Peedi t, Karula v - 30.11.1893 Viljandi

Jüri Peet sündis 1. jaanuaril 1858 aastal Karula vallas Peedi talus. Esmase hariduse sai kohalikus vallakoolis. Edasi õppis ta viljandi kihelkonnakoolis. Täiendas end veel Audru kihelkonna koolis, kus sellel ajal  oli koolmeistriks hilisem ajalehe “Olevik" toimetaja A. Grenzstein. 3. juunil 1875 tegi Jüri Peet koolmeistri eksami ära ja jäi siis üheks aastaks Audrusse Grenzteini abiliseks; sealt astus ta aasta pärast Viljandi kihelkonna kooli juurde koolmeistriks.

Viieks aastaks (1877-1882) jäi Peet selle kooli juurde tööle, mill ajal ta ka Klausson-Roosi käsitöö õpetuse kursuse läbi tegi ja võttis siis kutse Kõpu kihelkonna koolmeistri koha peale vastu, kuhu ta kaheks aastaks jäi (1882—1884). Sealt tuli ta isamajasse tagasi ja asus põllumeheks.

Ajaleht “Sakala" elas sellel ajal raskeid päevi - Jakobson oli surnud, J. Jürgensteini järele oli J. Lipp lehe ajutine toimetaja. Kui siis ka Lipp toimetusest lahkus, pakuti lehe toimetus Peeti kätte, mida ta ka vastu võttis. 8—9 numbrit võis tema sulest ilmuda, siis jäi leht seisma.

1885. aastal ostis Peet ajalehe „Sakala“ ning andis seda välja kaheksa aastat. Vahepeal, kui ta Feldti trükkaliga enam kaubale ei saanud ja lehte vahepeal suisa Tartus trükkida lasti, lõi Peet ise omale trükikoja.  Tema surma järel sai „Sakala“ omanikuks ja väljaandeks vanem vend Ado Peet (1853-1913).

Jüri Peet oli Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi abiesimees ning lauluseltsi „Koit“ esimees ja koorijuht.

Jüri Peet suri 30. novembril 1893 kõigest 35-aastasena raske haiguse järel. Ta maeti 4. detsembril Viljandi Pauluse surnuaeda.

Allikas: Sakala (1878-1940), nr. 1, 5 jaanuar 1894 http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1894/01/05/7

28. detsember 2017 - Kolonel Eduard-Alfred Kubbo 130

Kolonel Eduard-Alfred Kubbo
28.12.1887 Helme v—10.06.1941 Tallinn

Eduard-Alfred Kubbo sündis 28. (vkj 16.) detsembril 1887 Viljandimaa Helme kihelkonna Helme vallas kõrtsmiku peres. Õppis Viljandi linnakoolis ja Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1908. aastal.

Teenis 25. Siberi kütipolgus ja viidi sealt 1914. aasta augustis üle 45. Siberi kütipolku. Esimese maailmasõja puhkemise ajal oli Kubbo leitnandi auastmes. Sõja käigus võttis osa lahingutest Karpaatides, Poolas, Galiitsias ja Lätis ning sai kahel korral haavata. Teda autasustati Georgi mõõgaga 22. aprillil 1915. aastal. Autasu anti 5–6. detsembril 1914. toimunud lahingu eest, kus leitnant Kubbo lõi oma rooduga tagasi mitu vastaste rünnakut ja sattunud piiramisrõngasse, murdis sellest täägirünnakuga välja.

Ülendati alampolkovnikuks 1917. aasta juunis.

Eduard Kubbo tuli 1918. aastal Eestisse ja oli jaanuarist kuni märtsini Viljandis asuva 2. Eesti jalaväepolgu majandusülem.

Vabadussõja eel 1918. aasta 11. novembrist määrati ta Viljandi maakonna ja Viljandi linna Kaitse Liidu ülemaks. 1918. aasta 21. novembrist oli ta 3. jalaväepolgu ülem, 1919. aasta veebruarist 2. Diviisi I brigaadi ülem ning 1919. aasta aprillist 2. Diviisi ülema abi.

Aastal 1919. ülendati koloneliks (polkovnikuks).

Peale Vabadussõda oli 1921–1924. aastani 1. Diviisi ülema abi, 1924–1930. aastani 2. Diviisi ülema abi ja 1927–1929. aastani 2. Diviisi ülema kohusetäitja.

Läks erru 1934. aastal.

Lisaks sõjaväelisele karjäärile õppis Eduard Kubbo 1925–1930. aastal Tartu ülikoolis juurat. Õpingute ajal astus korp! Sakalasse.

Kuulus ka Vabadussõjalaste Keskliidu juhatusse ja arreteeriti selle tõttu 1934. aastal ning viibis aastatel 1936–1938 vangis.

Peale vangistust oli aastatel 1938–1939 vandeadvokaat H. Reimann-Poomi abi ja alates 1939. aastat vandeadvokaat Tartus.

Eduard-Alfred Kubbo arreteeriti pärast Eesti okupeerimist nõukogude võimu poolt 6. novembril 1940 ja hukati nõukogude julgeolekuorganite poolt Tallinnas 10. juunil 1941. aastal. Tõenäoliselt maeti tundmatuna Tallinna Liiva kalmistule.

Allikad:

27. detsember 2017 - Märt-Villem-Hendrik Orumets 120

Mõisaküla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu juhtiv tegelane
Märt-Villem-Hendrik Orumets
Kuni 1937 Oinas
27.12.1897 Mäsa t, Abja v—13.10.1976 Mõisaküla

Sündis 27. (vkj 15.) detsembril 1897 Abja valla Mäsa talus üürniku peres. Abiellus 27. detsembril 1931 Halliste kirikus Ida Akkaja´ga (1906–?). Poeg Lembit (1932–1956).
 
Õppis valla- ja kihelkonnakoolis. Esimeses maailmasõjas teenis Peeter Suure Merekindluse raudteepataljonis Tallinnas. Vabadussõjas alates 7. märtsist 1919 Pärnu Kaitsepataljoni 4. roodus. Mais 1919 määrati 9. jalaväepolguks ümbernimetatu üksuse 8. roodu, kus teenis rühmaülema. Lahingus osutatud vapruse eest ülendati jaanuaris 1920 kapraliks. Aprillist kuni demobiliseerimiseni augustis 1920 teenis polgu 2. roodus.
 
Vabariigi Valitsuse otsusega 8. oktoobrist 1920 annetati 9. jalaväepolgu kapral Mart Oinas´ele Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 1431, “hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus Mühlgrabeni all”. Lisandus 10 000 marka ja Vabadussõja Mälestusmärk.
 
Elas järgnevatel aastatel Mõisakülas ning töötas sepana Mõisakülas Raudteetehastes. Osales aktiivselt Mõisaküla Vabatahtlikus Tuletõrje Ühingus ning kuulus VRVÜ Pärnu osakonda.
 
Mõisaküla alevi perekonnaseisuametniku otsusega 13. veebruarist 1937 muudeti senine “halva tähendusega” perekonnanimi Oinas nime Orumets vastu.
 
Märt-Villem-Hendrik Orumets suri 13. oktoobril 1976 Mõisaküla linnas hüpertooniatõve tõttu. Maetud Mõisaküla kalmistule. Mõisaküla Tuletõrje Ühingu poolt asetati tema kui teeneka tuletõrjuja hauale mälestustahvel.
 
Allikas: Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja Vabaduse Risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 205. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf (vaadatud 19.01.2018)

26. detsember 2017 - August Pobol 130

Vabaduse Risti kavaler arst
August Pobol
26.12.1887 Kurista v—25.05.1959 Valga

Sündis Põltsamaa kihelkonnas Kurista vallas Kraani talu peremehe Jaan Poboli ja tema abikaasa Mari (neiuna Beckmann) pojana. Õppis Kurista vallakoolis ja Tartu Klassikalises Poeglaste Gümnaasiumis ja astus 1907. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Ülikooli lõpetas arsti astme väärilisena 1981. aastal, kuuludes akadeemiliselt alates 1908. aastast Eesti Üliõpilaste Seltsi.
 
I maailmasõjas teenis Vene väes välihaiglates. 1. jaanuaril 1918. aastal siirdus Eesti diviisi laatsaretti nooremordinaatorina. Vabadussõjast võttis osa 3. jalaväerügemendi vanemarstina. Ta on I liigi 3. järgu Vabaduseristi kavaler.
 
Sõjaväest lahkus 1920. aasta lõpus ja 921-1929 töötas Tartu Ülikooli kirurgiakliinikus prof Wanachi assistendina. 1929-1940 oli Tartus Eesti Erakliiniku kirurg.
 
1940. aastal tunnistas Arstide Koja Eriarstide Toimkond ta haavahaiguste eriarstiks. Saksa okupatsiooni ajal töötas 1943-1944 Tartu Feldlazareti operatsiooniarstina. 1944. aastal saadeti ta Valka ja töötas valga haigla kirurgiaosakonna juhatajana kuni 1959. aastani. Ta oli vallaline. Tema õetütar dr Tiina Pärlin-Bougas on arst USA-s.
 
Dr August Pobol suri 25. mail 1959. aastal Valgas ja maetud Valga kalmistule.
 
Allikas: Pobol, August // Merila-Lattik, Helbe. Eesti arstid 1940-1960. 2000. Lk. 286-287

26. detsember 2017 - Juhan Kunder 165

Eesti näitekirjanik, luuletaja, õpikute autor ja pedagoog
Juhan Kunder
26.12.1852 Kovali t, Pulleritsu k, Holstre v—24.04.1886 Peterburi

Oma aja mainekamaid pedagooge, folklorist, kirjandusloolane, lastekirjanik ja ühiskonnategelane Juhan (Johann) Kunder sündis Viljandimaal Holstre vallas taluperemehe pojana 26. detsember 1852. Oli Hain Henno poolvend.
 
Õppis Pulleritsu külakoolis, Paistu kihelkonnakoolis, Viljandi alg- ja kreiskoolis. Lõpetas 1875 Tartu õpetajate seminari (kreiskooli õpetaja eksam 1882).
 
Töötas 1875–1976 Tartus ning 1876–1986 Rakvere elementaar ja kreiskoolis pedagoogina, õppis 1886 Kaasani ülikoolis loodusteadust ja aastast 1887 Peterburi õpetajate instituudis.
 
Osales rahvusliku liikumise radikaalse suuna pooldajana mitmekülgselt ühiskonna- ja kultuuritegevuses. Kunderi kujunemist mõjutasid Mihkel Veske ning õpetajate seminaris tekkinud huvi ilukirjanduse ja loodusteaduste vastu. Võitles Eesti Aleksandrikooli asutamise eest, temast loodeti koolile juhatajat.
 
Aastatel 1882–1988 Eesti Kirjameeste Seltsi asepresident. Kuulub oma aja kirjanduskriitika edendajate hulka. Toimetas 1885–1986 kirjanduslikku nädalalehte "Meelejahutaja", kus avaldas arvustusi, mis anti välja raamatuna „Eesti kirjandus koolile ja kodule” (1890, 1924).
 
Avaldas umbes 100 raamatut (õpikuid, lasteraamatuid, luulet, näidendeid). Koostas looduslooõpikud „Looduse õpetus” (I – „Elajate riik”, 1877, II – „Taimede riik”, 1882, III – „Kivide (mineraalide) riik”, 1885) ja „Weikene Looduse õpetus” (1879) ning populaarse „Maakera elu ja olu” (1878).  Kunder arendas oluliselt eestikeelset loodusteaduste terminoloogiat.
 
Kunder oli Eesti esimesi lastekirjanduse teoreetikuid, pidades selle kohta ettekandeid EKmS-s. Tema toimetatud on C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” I osa. Kunderi ümberjutustus F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojast” kujunes tuntud rahvaraamatuks. 
 
Kunderi „Laste raamat” (1884) ja „Lu’ud lastele” (1885) sisaldavad peamiselt õpetlikke proosapalu. Menukaks raamatuks kujunes „Eesti muinasjutud” (1885), mille tuntuimad muinasjutud on ilmselt „Ahjualune”, „Suur Peeter ja Väike Peeter”, „Vaeslaps ja talutütar” ning „Vigur rehepapp”. „Eesti perekonna õpetlikku ja lõbusat nädalalehte”
 
"Meelejahutajat" toimetades keskendus Kunder populaarteaduslike artiklite ja ilukirjanduse avaldamisele. Algupärase eesti kirjandusega varustas ajakirja küllalt lai kaastööliste ring. Sageli avaldas toimetaja ka omaenda loomingut ning saksa ja vene keelest tõlgitud tekste. Kunderi mugandustest on J. Swifti Gulliveri-lood ka raamatuna ilmunud („Härjapõlvlane ja Hiiglamaa”, 1890). Küllalt tagasihoidlikult levinud "Meelejahutajast" kujunes ometi 1870.–1880. aastate eesti kirjanduselu olulisemaid väljaandeid, seda eriti Kunderi toimetamise ajal. Ajakiri on avaldanud mõju järgnevale kirjanduspõlvkonnale.
 
Kunder oli oma aja silmapaistvamaid kirjanduskriitikuid. Tema tuntuimad kriitilised kirjutised on ilmselt M. J. Eiseni koostatud antoloogia „Eesti luuletused” (1881) ning Kreutzwaldi pooleli jäänud ja postuumselt avaldatud poeemi „Lembitu” (1885) arvustused. Kunderi kriitika sisaldas enamasti nagunii ka konstruktiivseid ettepanekuid, „Lembitut” aga püüdis ta koguni ümber kirjutada (tema värssnäidend „Lembit” on osaliselt ilmunud Valguse kalendris 1891).
 
Tähelepanu väärib Kunder ka eesti kirjanduse kaanoni kujundajana. Algul "Meelejahutaja" veergudel avaldatud eesti luulet analüüsivad kirjutised (sari „Eesti laulikud”) ilmusid hiljem koguna „Eesti kirjandus, koolile ja kodule…” (1890). See teos oli planeeritud esimeseks osaks ulatuslikumast eesti kirjandusloost, mis jäi autori varase surma tõttu valmimata. Sellegipoolest võib Kunderi D. H. Jürgensoni, T. Sanderi ja K. A. Hermanni kõrval esimeste eesti kirjandusloolaste hulka arvata. Uuenduslik on, et erinevalt eelkäijatest alustab ta eesti kirjanduse ülevaadet rahvaluulest ja ei käsitle baltisaksa kirjasõna. Kunder oli ärkamisaja suurkujude esimene kanoniseerija: teoses tutvustatakse tutvustatakse F. R. Kreutzwald, J. V. Jannsen, Lydia Koidula, Mihkel Veske, Linnutaja (C. R. Jakobson), Friedrich Kuhlbars, Ado Reinvald ja C. E. Malm elu ja loomingut. Palju tekstinäiteid sisaldav kirjanduslugu täidab ühtlasi antoloogia ülesannet. Rahvaluulenäited pärinevad seejuures „Kalevipojast”. Oma luulekogudes kordas Kunder rahvusliku ärkamisaja tähtsamate luuletajate teemasid: isamaa, loodus, tunded jm. Luulekogud „Õie-kuu ja külm elu maanteel” (1873), „Kümme laulu” (1876) ja postuumne „Algupäralised luuletused” (1890) jäävad paraku oma eeskujudele alla. Ehkki Kunder väärtustas kõrgelt eesti regivärssi, viljeles ta ise enamasti lõppriimilist luulet. Ajastu maitse kohaselt on Kunderi luuletused enamasti paleuslikud ja kaunikõlalised. Luuletustest on senini rahvaliku lauluna tuntud „Munamäel” (K. A. Hermanni viis). Käsikirja on jäänud Kunderi varasemad, sh anakreontilised luuletused, mis võiks Kunderi ja tema ajajärgu lüürika kuvandit mitmekesistada.
 
Lydia Koidula järel sai Kunderist silmapaistvaim draamakirjanik. Kirjaniku esimestes näidendites „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” (1881) ja „Muru Miku meelehaigus” (1882) on Koidula romantiliste jantide eeskuju selgelt aimatav. Eesti näitekirjanduse õnnestunumaid teoseid on aga Kunderi siiani populaarne külakomöödia „Kroonu onu” (1885). Näidend on üles ehitatud oma laste abiellumist takistava jõuka talumehe ja vaese rentniku vahelise konfliktile. Autor toob noortele appi maailmakirjanduses toona levinud nutika soldati tegelase. Samuti hästi üles ehitatud ja viimistletud on näidendid „Mõrsja ja märatsejad” (1887), mis käsitleb toonast äärmuslike lahkusuliste probleemi, ja „Kingu Laos” (1890), mis räägib alkoholi lõksu sattunud noormehe kurvast saatusest. Lisaks on Kunder kirjutanud näidendi „Vallavanema valimine”, mis ilmus „Valguse” lisalehes (1889) ja eluajal käsikirja jäänud näidendi „Vorst”.
 
Kunderile omistatakse ka J. V. Jannseni ja baltisakslaste sobinguid käsitlev satiiriline värssnäidend „Neljas Apokriiva raamat Mulgi rahvale”, mida peeti kaua C. R. Jakobsoni teoseks.
 
Kirjutas menuka kogu rahvajututöötlusi „Eesti muinasjutud” (1885, 1924) ja „Kalevipoja” proosaümberjutustuse (1885).
 
Haigestus seal tüüfusesse ja suri 24. aprillil 1888. Maeti 30. aprillil 1888 Rakvere kalmistule.
 
Juhan Kunderi mälestuse austamine
 
  • Juhan Kunderi monument asub Rakveres. Raha soetamist Kunderi mälestuse jäädvustamiseks alustas Rakvere linnavolikogu, eraldades selleks otstarbeks 1924. aasta eelarvest 10 000 marka (100 krooni). Roman Haavamägi loodud monument avati seoses Juhan Kunderi 50. surma-aastapäevaga 24. aprill 1938. Huvitav teada: monument asub paigas millest mööda kulges pikki aastaid Juhan Kunderi kodutee.
  • Juhan Kunderi kivi (rändrahn) on Võru maakonnas Haanja vallas Suure Munamäe tipus, vaatetornist 50 m lõuna pool.
  • Tallinnas on Juhan Kunderi tänav.
  • Rakveres Pikk tänav 29 tegutseb Juhan Kunderi Selts. MTÜ Juhan Kunderi Selts loodi 1992. aastal eesti kirjaniku ja kooliõpetaja J. Kunderi (1852-1888) ideede jätkamiseks. Hoonele, kus selts tegutseb, aga algselt oli Rakvere elementaarkool ja kus Kunder elas, kinnitati 24. aprillil 1998 mälestustahvel, millega tähistati 110. aasta möödumist tema surmast.
  •  Aastast 2012 annab Juhan Kunderi Selts välja Juhan Kunderi nimelist Vaimsuse auhinda.
  • Kovali tallu, kus sündis Kunder ja elas rahvusliku liikumise tegelane Hain Henno, asukohta on püstitatud mälestuskivi.

Allikad:

neljapäev, 18. jaanuar 2018

24. detsember 2017 - Hans Rebane 135

Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik
Karl August Hindrey šarž Hans Rebasest
Hans Rebane
24.12.1882 Ärma t, Hallist khk—16.12.1961 Stockholm-Bromma

Hans Rebane õppis 1903 Tartu ülikoolis arstiteadust.

Oli 1906 ja 1911–1918 Postimehe toimetuse liige ja vastutav toimetaja, 1918–1927 Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, õppis 1921–1926 ühe semestri Berliini ülikoolis poliitikateadust ja reisis Euroopas.

1927–1928 oli Eesti Vabariigi välisminister; osales Eesti ja Nõukogude Venemaa, Eesti ja Läti ning Eesti ja Saksa kaubanduslepete sõlmimisel. 1931–1937 oli Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1937–1940 Lätis. Riigikogu III koosseisu liige (põllumeestekogude rühmas).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, põgenes Tallinna sadamas laevalt ja läks Rootsi.

1945–49 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös. Vikipeedia artiklis selle kohta erinevad andmed: "Ta nimetati ministriks ja Välisministri kohuste täitjaks eksilis August Rei poolt salaja 15. jaanuaril 1945, kuid August Rei tühistas nimetamise kui teostamatu 24. juunil 1949. Hans Rebane ei ole kunagi olnud Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister."

Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.

Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend. Tema abikaasa oli Johanna Sild-Rebane.

Autasud
• Belgia Kuningriigi Krooni I klassi orden (1927)
• Läti Vabariigi Kolme Tähe I klassi orden (1927)
• Polonia Restituta I klassi orden (1928)
• Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist (1933)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1935)

Allikad:

19. detsember 2017 - Olev Aru 90

Agronoom
Olev Aru
19.12.1927 Aidu, Vardja—11.07.1992 Rõhu, Tartumaa

Isa Jaan, ema Juuli, neiuna Sarv.

Hariduselt EPA agronoom, Äksi ja Mäeotsa sovh. aiandusagronoom ja direktor 1952-58, rajas Rõhul Lõuna-Eesti Puuvilja- ja marjakultuuride Sordikatsepunkti, selle juhataja 1958-87.

Allikas: Kuulsad mulgid. Koostanud Mati Laane. URL: https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf (vaadatud 18.01.2018)

8. detsember 2017 - Oskar Veldemann 105

Sportlane, ajakirjanik ja karikaturist
Oskar Veldemann
8.12.1912 Viljandi—24.12.1942 Gorki obl. Suhho-Bezvodnaja vangilaager

Oskar Veldemann (ka Veldeman; pseudonüüm Ove ja O-we) oli eesti motosportlane, suusahüppaja, spordiajakirjanik, följetonist ja karikaturist.

Oskar Veldemann õppis Viljandi kaubanduskoolis. Ta tuli neli korda Eesti meistriks suusahüpetes (1933, 1936–1937 ja 1940)[1]. 1934. ja 1935. aastal tuli ta Eesti meistriks hipodroomisõidus.

Ta töötas Rahvalehe toimetuse liikmena ja Uudislehes karikaturistina. Aastatel 1939–1940 töötas ta Kadrioru Noortepargi instruktorina. Kuulus Tallinna Spordipressi Klubisse.

22. juunil 1940 toimus Tallinnas Kadriorus Nõukogude okupatsiooni vastane meeleavaldus. Demonstratsioonil osalejad otsustasid valida neljaliikmelise delegatsiooni, kellele ülesandeks oli viia Vabariigi Presidendile lilli. Üheks väljavalituks oli Oskar Veldemann. Kadrioru lossis presidenti ei olnud ja lilled anti üle kindral Aleksander Jaaksonile. Veldemann arreteeriti 3. septembril 1940 süüdistatuna kuulumises nõukogudevastasesse organisatsiooni. Veldemannile mõisteti 16. detsembril 1941 erinõupidamise poolt KrK § 58-10 alusel 10 aastat vabadusekaotust. Ta hukkus Nõukogude Liidus Gorki oblastis Suhhobezvodnoje vangilaagris.

Allikad
Loe ka:

8. detsember 2017 - Kristjan Sander 40

Eesti ulmekirjanik
Kristjan Sander
Sündinud 8.12.1977

Kristjan Sander on eesti ulmekirjanik. Sander on kirjutanud peamiselt ulmejutte, aga ta on avaldanud ka ühe romaani või jutukogumiku ("13 talvist hetke", sisaldab 4 temaatiliselt seotud juttu), ühe jutukogumiku ("Õhtu rannal") ja ühe lühiromaani ("Valguse nimel").

Kristjan Sander on võrguajakirja Algernon toimetuse liige. Sander tegeleb aktiivselt ka malemänguga, ta on Tartu Ülikooli Maleklubi esimees. Kirjanik asus mõne aasta eest elama Tarvastu valda Raassilla maile.

Allikad:
• Vikipeedia
• Ilves, Kristi. Kristjan Sander jalutab Mulgimaa metsas kiviaja ja ulmelise tuleviku vahel : teadlane // Sakala (2017) 2. märts, lk. 8

3. detsember 2017 - Ado Reinvald 170

Eesti kirjanik
Ado Reinvald
3.12.1847 Uusna v — 6.02.1922 Kulbilohu, Elva

Ado Reinvald oli 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem. Sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847. Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta Soone külakoolis, pärast mida täiendas end iseseisvalt. Oli 1867-1894 Tarvastu vallas talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus. 1894 müüdi talu pankroti tõttu oksjonil ja Reinvald elas erinevais paigus, sh Nõos ja Elvas.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi.

Tema järgi sai nime Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

Nikolai Baturin on avaldanud laulumängu "Kuldrannake" (1986)  Ado Reinvaldi elu ainetel.

Elu lõpuaastail jäi ta oma Elva kodust ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Loomingust

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes “Perno Postimees“. Oli "Sakala" kaastöölisi ja levitajaid, koostanud kalendreid ("Sakala kalender", "Lindanisa kalender"). Tema kirjanduslik nõuandja oli F. R. Kreutzwald. Reinvaldi isamaaluule järgib mõneti L. Koidula eeskuju. Kirjutanud ka loodus-, armastus-, kodu- jm. luulet.

1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa (1889). Luulekogudest ilmunud ka "Õitsi öpik" (1876) ja koos vennaga kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud“. Postuumselt on ilmunud "Valik luuletusi" (1924).

Reinvaldi luuletusi on viisistatud, luuletusest "Kuldrannake" on saanud rahvalik laul. Kirjutanud ka jutustusi ("Rasva-Jaak", 1902, "Elusaatuse tormid", 1903), naljalugusid (kogumik "Suur Naljahammas", 1903) ja näidendeid ("Bagdadi kaliif", 1897").

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.


Kuldrannake
 
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ju vara kalli koiduga
su poole võtsin purjeta’,
silm siiski veel ei kallast näe
siit üle kõrge lainemäe.
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Siin alles võõra ilma piir,
ei läigi ranna siniviir
sealt üle elumere vee,
kus lõpeb minu laevatee!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a’a –
nüüd hilja sinu randa saa!
Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!
Küll õhtueha paiste sees
sind näen sinetamas ees,
oh, siiski raske elutee –
ta lõpeb üle merevee!
 
                                     Ado Reinvald

Allikad: