Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 22. september 2020

Marek Sadam. GRIFOON LEENU


FD Distribution, 2019
99 lk.

Grifoon Leenu raamatusse on autor kirjutanud kõigest, mis on elus tähtis. Kõigist Marek Sadama raamatutest võib lugeja leida killukese iseendast. Raamatus on läbi Leenu silmade räägitud olulistest asjadest elus – nii grifooni kui inimese omas, sest tegelikult ei olegi me väga erinevad. Tõenäoliselt jääb Leenu siiski  võitjaks lakkumise peatükis. Raamatut lugedes saab mõtiskleda koos Leenuga hoolimisest, kurbusest, rõõmust, üksindusest, sõprusest, hirmust ja olulistest hetkedest.

Minevikust pärit hirmud teevad Leenu ettevaatlikuks ja kellegi usaldamine võib võtta omajagu aega. „… Huvitav, mida ma valesti tegin? Lakkusin palju? Haugatasin liiga palju pättide peale? Armastasin liiga palju süüa?... Arglikult astus vana koer kamina ette, nuusutas põhjalikult seda väsinud tegelast ja vaatas talle sügavalt silma…“

Lugejad võiksid Leenuga kaasa mõelda, et kuidas nende elus tähtsate asjadega on, sest tihti ei leita selleks aega. „… Inimesed oskavad hästi muretseda. Nad ei mõista heade hetkede headust…“. Igast olulisest, mõnikord ehk meile tavalisestki paigastki võiks rõõmu tunda nagu Leenu. „See on üks hea paik. … Imelik, mulle meeldib koht, kus mulle isegi midagi ei pakuta,“ arutas koer.“

Maailm muutub palju paremaks paigaks kui hoolimist on rohkem – hoolige ja hoidke oma lähedasi, sõpru, tuttavaid ja ka neid, keda veel ei tunne!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalisr (3. saal) ning Viljandimaa kodulookogus (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1939198

esmaspäev, 21. september 2020

Narine Abgarjan. Manjunja


Tänapäev, 2018
399 lk.

Nagu raamatukaanel kirjas – see on raamat lapsemeelsetele täiskasvanutele. Raamat jutustab kahe tüdruku – Manjunja ja Narka/Narine sõprusest, nende peredest ja koloriitsest vanaemast Nännist. Sündmused toimuvad nõukogudeaegses Armeenia Berdi linnas ja neid sündmuseid on palju! Autor on suutnud kõik juhtumid erilise stiiliga naljakateks, helgeteks ja kohati üle võlli lugudeks kirjutada. Tüdrukute fantaasial ei näi olevat piire ja nendega juhtub kogu aeg midagi, alalõpmata jäävad nad millegagi vahele ja saavad karistada. See viimane võib näida tõeliselt kohutav tänapäeva lapsevanematele, aga 50-60-aastastele on see kõik üsna tuttav ja naljakal kombel isegi armas. Kogu olustik, peresuhted, igapäevased toimetused, see kõik on tore taasmeenutamine ja kuidagi omane. Mingil vildakal moel võib seda raamatut võrrelda A. Lindgreni lasteraamatutega (just nimelt mitmetega, sest Vahtramäe Emily koerustükid, Tjorveni suuvärk, Bullerby laste peresuhted – kõik kompott on selles raamatus olemas. Samas ei ole see kohe kindlasti lasteraamat, kujutan ette, et väga raske oleks seletada oma võsukesele, mida tähendab nt „repratriantide laine“ või „ideelised kagebiidid“ (lk 277).

Manjuna sari on tegelikult triloogia - meil on tõlgitud seni ainult esimene neist, südamest loodan, et ka teised kaks saavad varsti eestikeelse tõlke ja avaldatakse. Mul oli võimalus kuulata neid raamatuid vene keeles, uskuge mind, kui teile meeldib esimene raamat, siis teised on veel paremad! 

Raamatus kujutatud lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.(Tiina Tarik, 2018).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1875697

teisipäev, 15. september 2020

15. september - Vello Lattik 85

Vello Lattik 85
15.09.1935 Tartu - 30.08.2007
Prosaist ja publitsist

Vello Lattik sündis 15. septembril 1935. aastal Tartus töölisperes. Lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused.

Ta töötas pikka aega Viiratsis Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Ent tema ametite reas oli ka perekonnaseisuaktide büroo juhataja, insener, katlamasinist, ajakirjanik, piirivalvur – elukogemus, mis on jätnud jälje ta realistlikesse romaanidesse ja meediamõtisklustesse.

Vello Lattiku loomingu läbivaks teemaks on eetika, inimese kindlaksjäämine oma põhimõtetele, vastuseis oludega mugandumisele – olgu need olud kujundanud nõukogudeaegne stagnatsioonisurutis või varakapitalistlik turuühiskond. “Kuus head inimest” (1979) ja “Mihklipäeval mihklikuul” (1983) vaagivad maaelu probleeme, “Orkester” (1989) kujutab tapamaja kaudu nõukogulikku groteski ja paranoilisust, “Laul märast tumepunasest ja mustast täkust” (1995) ja “Miljardär Roosi rõõmud” (1997) käsitlevad uusrikaste elu.  1999. aastal ilmus romaan kaasaegsest (maa)elust Eestis "Muhumaa kuumad naised".  Portreeraamat Viljandimaal elavatest ja töötavatest inimestest "Kass ja hiired jagavad urgu" ilmus 2000. aastal.  Lattik püüdis avada erinevas vanuses naiste hingeelu romaanides "Kohtumiseni unistustes!" (2001) ja "Omakohus (2002). Paroodiline ballaad vabamüürlusest Eestis on tema "Siim, viska padruneid!" (2004). Vello Lattiku viimased avaldatud raamatud olid “Messias Järvamaalt” (2006) ning “Kasakas ja neitsi” (2007).

Viljandimaa kirjanduselu aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa inimese meelt ja keelt. „…romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega kroonik,“ on Vello Lattik öelnud. Ta trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele sisendada uhkust oma päritolu üle.

Tunnustused:


Vello Lattik suri 30. augustil 2007.


Allikad:

Foto Elmo Riig https://kultuur.postimees.ee/1697783/suri-kirjanik-vello-lattik (vaadatud 03.09.2020)


Biograafia koostas:  Marju Roosileht

esmaspäev, 14. september 2020

Demi Moore. PAHUPIDI

Pegasus, 2020
192 lk.

Demi Moore'i fännide suureks rõõmuks on ilmunud üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne elulugu "Pahupidi", mis on täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo. 

Tegelikult mind sellise sõnastusega reklaam raamatut lugema ei ahvatlenudki. Võtsin raamatu hoopis ette muul põhjusel – suvel võiks lugeda midagi “naistekat”. Kuna ma ei ole traditsiooniliste naistekate lugeja, siis valisin hoopis tuntud Hollowoodi naisnäitleja mälestusteraamatut. Loen elulooraamatuid huviga, eriti selliseid, mis on kirjutatud siis kui inimene on elus ja eriliselt huvitav on lugeda neid meenutusi, mis on kirja pandud autori enda sõnadega.

Alguses tundus, et tekst on kuidagi konarlik ja ei haara eriti kaasa, mida edasi, seda rohkem ma Demi jutustusse süüvisin ja talle, kui naisele, järjest rohkem kaasa tundma hakkasin.

See raamat on Demi eneseanalüüs, tagasivaade oma läbielatud sündmustele. Demi on pärit suhteliselt vaesest perest, mis omakorda pani piirid tema haridusteele, suhted vanematega olid äärmiselt keerulised. Lapsepõlves saadud traumad on mõjutanud kõiki tema suhteid meestega ja kui siia lisada veel pidev ebakindlustunne oma keha pärast, siis alkoholisõltuvus või stressisöömine oli juba nagu paratamatus, mis aitasid tol ajal kõige rohkem tasustatud naisnäitlejal oma elu ja karjääriga toime tulla.

Olen näinud pea kõiki filme, kus Demi Moor mängib. Mõnede kesiste rollide kõrval on tal ka õnnestunud näitlejatööd -  “Mõned head mõtted”, “Siivutu ettepanek”, “Sõdur Jane”. Kõige tuntum film on vast “Striptiis”, mida peetakse väga kehvaks filmiks. Siinkohal tasub meenutada Demi probleeme oma keha pärast, mis paneb päris mõtlema, kuidas ta selles filmis oma palja keha näitamise ja tantsimisega üldse hakkama sai.

Lühike lõiguke raamatust lk. 184

Ma vajasin seda kõike, et minust saaks see inimene, kes ma praegu olen. Ma olin terve elu kinni hoidnud nii paljudest väärarvamustest enda kohta – et ma ei ole väärtuslik ja et ma ei väärinud kuskil heas kohas olemist. Olgu selleks kohaks siis armastav suhe minu enda tingimustel või suurepärane film näitlejatega, keda ma austasin ja kes teadsid, mida nad teevad. Mina uskusin narratiivi, et ma olen väärtusetu ja saastunud. Ja see polnud tõsi.

Päris hea lugemine.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1956249

teisipäev, 1. september 2020

Anders Hansen. EKRAANIAJU

Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab
Varrak, 2020
208 lk.


Kas tahad teada, kuidas on inimese aju evolutsiooni käigus arenenud ja kuidas sadu aastatuhandeid tasapisi muutunud „hallollus“ viimasel kümnendil hakkama on saanud? Selles raamatus on rohkem teemasid aruteluks kui otseseid vastuseid. Miks on inimaju viimasel kümnendil nii suurte muutuste keskel ja kas need on head või halvad?

„Kuigi elame kauem, oleme tervemad ja kogu maailma meelelahutus on ainult ühe nupuvajutuse kaugusel, tundume olevat kurvameelsemad kui kunagi varem.“ (lk 40) Kas selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et puudutame oma telefoni keskmiselt 2600 korda päevas (lk 48) või on olulised ka teised keskkonnamõjud?

Miks maailma suurkorporatsioonide olulised töötajad piiravad nii enda kui oma laste erinevate ekraanide kasutamist? Kas nad teavad miskit olulist, mis meil on märkamata jäänud? „… Rootsis kasutab iga kolmas laps vanusevahemikus 2-3 aastat iga päeva tahvelarvutit. Selles vanuses ei ole nad veel korralikult rääkimagi õppinud.“ (lk 57) Erinevate uuringute analüüsi tulemusena on tunnustatud lastemeditsiini professor Hugo Lagercrantz soovitanud piirata alla 18 kuu vanuste laste internetikasutust, sest „… eriti väikesed lapsed arenevad nende tõttu aeglasemalt.“ (lk 132)

Praeguses eriolukorras on kõik õpilased sunnitud olema koduõppel ja seega on hea mõtiskleda selle üle kuidas nutitelefonid ja arvutid mõjutavad õppimist, meeldejätmist ja mälu. Kuidas peaksime planeerima õppeprotsessi kui õpilastel on võimalik uuesti koolikeskkonnas õppida. Suurbritannias läbi viidud uuringu tulemusel „… päädis nutitelefonide keeld sellega, et üheksandikud õppisid nii palju rohkem, et see vastas tervelt üheksale lisakoolinädalale õppeaasta kohta!“ (lk 138)

Nutitelefonid ja arvutid ei ole oma olemuselt head ega halvad, oluline on see, kuidas me neid kasutame. „Me peame kasutama oma digitaalseid tööriistu targalt ja mõistma, et neil võib olla ka varjukülg. Muidu varitseb oht, et me kohaneme tühjade digitaalsete kaloritega sama halvasti kui tühjade kaloritega poe kommiriiulil. Nutiseade võib muuta meid nii iseenda versiooniks 0.5 kui ka 2.0.“ (lk 180)

Põnevat lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953118

esmaspäev, 24. august 2020

Aliis Jõe. UNUSTAMATU ÖÖBIKU VILLA

Hea Lugu, 2020

167 lk

Nautisin selle väikese formaadiga ja värvilise kaanepildiga raamatu lugemist täiega! Ja ma isegi ei suvitanud sel ajal.

Maarja on noor elult haiget saanud kooliõpetaja, kelle värskelt soetatud maakodu katus vajab hädasti remonti. Õnneks on tal heaks nõuandjaks atsakas naabriproua Mammi, kelle pea töötab nagu koorelahutaja. Peagi on äriplaan koos ja Maarja „kuut“ pannakse raha teenima. „Tee pänner ka, see mis see kogu aeg sol ninna üppab, kui sa miskit vahid,“ tead Mammi, kuidas asjad tänapäeva reklaamimaailmas käivad.

Selline see raamat ongi- täis Maarja kõhklusi ja kahtlusi ning Mammi elutervet maanaisefilosoofiat. Ühte kui teist on kõrva taha panna teistegi tegelase sõnavõttudest. „Lõpp oli kogu aeg lähedal, aga ikka tuli veel ja veel sitta,“ võtab villa külastaja Tanka kokku Mammi kanaaia teraapilise puhtaks rookimise. Aga kas ainult?

Ja mitte ainult. Kogu selle mahlaka huumori ja hoogsa villapidamise taustal leiab lugeja võimaluse ka pisara poetada. Tõsijutt!
Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1956428

kolmapäev, 5. august 2020

Suvesisustaja: Mulgi kirivöö tegemine

Tekst ja fotod: Reet Lubi

Mulgi rahvarõivaste kirivöö töötoad toimusid 6.-7. juunil ja kõik osalejad said kodutööks enda vöö lõpuni kududa. Kudumine on aeganõudev tegevus aga lõpptulemus on ilus ja südamesse tekib hea tunne. Mõni osaleja on vöö valmis kudunud ja vöökudumise teljedki raamatukokku tagasi toonud. 

Tuletame kõigile töötubades osalejatele meelde, et laenatud vöökudumise telgi ootame raamatukokku tagasi hiljemalt 14. augustiks 2020.

Viljandi Linnaraamatukogus toimub mulgi rahvarõivaste töötubade sari, mis kestab läbi aasta. Töötubades omandame kogenud meistrite käe all mulgi rahvarõivaste valmistamiseks vajalikke töövõtteid ja teadmisi.

Töötoad toimuvad Mulgimaa pärimuskultuuri meetme ja Rahvakultuuri Keskuse toel. Kui olud lubavad siis jätkame Mulgi rahvarõivaste töötubadega juba septembris. Täpsem info Viljandi Linnaraamatukogu veebilehel ja FB-s.




reede, 3. juuli 2020

Carlos Ruiz Zafón. KESKÖÖ PALEE

Varrak, 2019
232 lk
„Kesköö Palee“ on noorsooromaan, kus kuueteistkümne-aastaseks saanud noored lahendavad peadpööritavat müsteeriumi. Lastekodus kasvanud noorte austus üksteise vastu, kokkulepetest kinnipidamine ja teineteisest hoolimine aitavad hakkama saada müstiliste katsumustega.
Ühel päeval tuleb ilmsiks, et lastekodus kasvanud Ben peab vastu astuma olendile, mis on seotud tema vanematega. Enda vanematest ei tea vastsündinuna lastekodusse sattunud noormees mitte midagi. Peadpööritavates seiklustes on hirmu, usaldust ja usaldamatust, visadust ning hoolimist.
Põnev lugemine kõigile, kes armastavad müstilisi ja salapäraseid lugusid. 19. juunil 2020 surnud Hispaania kirjanik Zafóni teoseid on tõlgitud enam kui 30 keelde ning need on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.
Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1933084

neljapäev, 2. juuli 2020

Josh Malerman. LINNULAEGAS


Ühinenud Ajakirjad, 2019
248 lk

Seda raamatut julgen soovitada lugejale, kellele sobib praegusele hullule maailmale veel vinti peale keerata.

Ühel päeval ilmub maa peale miski, millele pilgu heitnud inimesed teevad eriti võikal moel enesetapu. Esialgu on see uudistes, toimub kaugel ja inimesed ei pööra sellele erilist tähelepanu. Kuid see tuleb lähemale, on varsti juba siinsamas linnas. Tuleb tuttav ette?

Malorie, kes on äsja teada saanud oma ootamatust rasedusest, peab sellises uues maailmas üksi hakkama saama. Silmasidemed, pimendatud aknad, autosõit kinnisilmi- see on uus normaalsus. Kas on kusagil veel pimeduses ekslevaid inimesi? Mis saab siis, kui laps ilmale tuleb?

Viis aastat hiljem sõidab Malorie koos Poisi ja Tüdrukuga paadiga allavoolu. Jätkuvalt kinnisilmi. Kas nad leiavad pelgupaiga?


Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1939858

teisipäev, 30. juuni 2020

Karsten Brensing. LOOMADE MÕISTATUS


Tänapäev, 2018
337 lk.

Karsten Brensing (s. 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud muu hulgas delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Karsten Brensing jutustab selles raamatus loomadest, kaladest ja putukatest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomade närvikoes ja ei ole inimestele tajutav.

Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ja rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest.
Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi seletada.

Putukad, kes kasutavad tööriistu, kalad, kellel on oma kultuur või elevandid, kes matavad oma surnuid. Loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb? Kuidas me peaksime seda võimet liigitama? Millal ja mis tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

Nendele ja paljudele teistele küsimustele püüab autor loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpuks küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju. Meil, inimestel on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Mis see on? Inimese troon ei löö sellest kõikuma. Aga maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.

Praegu ei kahtle ükski tõsiselt võetav teadlane, et loomadel on psüühika ning see võib ka haigeks jääda. Loomad võivad täpselt samuti nagu meie olla õnnelikud või masendunud.

Võib järeldada, kui sügavalt peavad olema juurdunud loomade kultuuritraditsioonid. Isegi eluohtlikus olukorras või kui kogu populatsioon on ohus, kõhklevad loomad tegemast midagi, mis teoreetiliselt ei peaks nende jaoks probleem olema. Mis see täpselt on, mis paneb loomad sedasi käituma?

Lõpetuseks võib öelda, et meie arutul käitumisel on täiesti arukad põhjused. Sellest hoolimata ei vabasta see meid vastutusest lahendada globaalprobleemid, mis on tingitud meie arutust käitumisest. Küsimus on vaid selles, kas anname selle vastutuse igaühe kätesse ja loodame, et nad hüppavad üle oma evolutsioonilise varju? Lapsena kehtis Karsten Bremsingi jaoks loomadega ümberkäimisel lihtne reegel: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881508

reede, 26. juuni 2020

Elli H. Radinger. VANADE KOERTE TARKUS


Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime
Tänapäev, 2019
321 lk.

Kuna tegu on isikliku raamatuga, otsustas autor kirjeldada teile kõiki tundeid ja elamusi, mida toob kaasa elu koos vana koeraga. Koerad on varandus. Mida vanemaks nad saavad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elli Radingeri koer Shira on inimaastates üheksakümne kuue aastane. Elu on oluliselt parem, kui meie kõrval on koer. Meie vanad koerad on saanud palju kogemusi jahilkäiguga, autode, laste ja võõraste inimestega, naabrite, loomaarstide ning teiste koerte ja kassidega. Koer on aastatega targaks saanud. Kui palju aastaid on koertele antud elada? Millised koeratõud elavad kõige kauem?

Koeraomanikud tunnevad omavahel end nagu nähtamatu niidiga ühendatuna. See side on armastus, soojus ja hoolitsus, mida oma loomadele iga päev pakume. See side muudab meid paremateks inimesteks. Pühakuid kujutatakse piltidel pead ümbritseva pühapaistega. Koerad sünnivad sellise nähtamatu oreooliga. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Autor katkestas oma koera pärast iga aastased hundiuuringud Yellowstone`i rahvuspargis. Hundid on tema elu rikastanud nii isiklikus kui ka intellektuaalses plaanis. Nüüd ta loobus sellest kõigest, oma koera nimel. Teadlased on teinud eksperimendi teada saamaks, mis aktiveerib koerte aju tasukeskust kõige enam. Tulemused näitasid, et kõigele muule eelistasid koerad oma peremehe kiitust, et sotsiaalne tasu on neile võibolla samasuguse tähendusega kui inimestele. Millised on koerte harjumused ja milline on koos oma neljajalgsete sõpradega parim ja naljakam koosveedetud aeg?

Kes osalevad Californias iga-aastasel maailma inetuima koera valimistel? 2017.a. võitis tiitli Napoli mastif Martha. Millega tema silma paistis? Kuidas üldse kutsikast kasvatada endale kuulekas ja usaldav sõber? Autor ütleb, et perfektsionism on keelumärk, mis ei luba edasi areneda.

Koerte jaoks on andestamine ja leppimine mõne minuti küsimus. Inimene on tõenäoliselt ainus elusolend, kes peab viha. Elu ja armastus on ettearvamatud. Asjad lihtsalt juhtuvad. Tuleb lahti lasta ja edasi minna. Meie koerad oskavad seda suurepäraselt. Koertel on võime jätta minevik selja taha ning tunda rõõmu igast päevast. Armastus on ainus mis maksab.

Koerad oskavad ka kuulata. Nad jälgivad teie kehakeelt, vaatavad teile otse silma, kallutavad kergelt pead ja ... kuulavad. Millised miimikamuutused võivad olla koerte teadlikud suhtluskatsed? Koeral on teie välimusest, sissetulekust või sotsiaalsest staatusest täiesti ükskõik. Ta tahab lihtsalt olla teiega koos. Selline ainulaadne poolehoid on tohutult tervendav. Meil kõigil on seda vaja.

Koertega on sama lugu nagu inimestega – kes ennast mentaalselt ei arenda, käib varem või hiljem vaimselt alla. Sellest, kuidas hallkoonudele tegevust pakkuda, on kirjutatud palju raamatuid. Eriti hästi sobib koertele lõhnajälje jälitamine. Lõhnade lugemine ja tõlgendamine arendab koeri vaimselt, parandades nii nende keskendumisvõimet. Aga milline põhimõte on Viini teadlaste poolt koerte jaoks arendatud arvutimängu programmil?

Koerte imepärast õpivõimet näitab Ameerika borderkolli Chasre, kes tunneb ära 1022 objekti kirjelduse ning suudab need jaotada isegi erinevatesse kategooriatesse.

Meie vanad koerad armastavad oma elu, olgu see häälekas või vaikne. Nad ei lase end vanaduse ilmingutest heidutada. Ka sellega võivad nad meile eeskujuks olla. See raamat on armastuse- ja tänukiri kõigile autori neljajalgsetele kaaslastele, kes on oma elu meiega jaganud ja kinkinud meile õnnelikke ja imelisi aastaid. Vanad koerad on suur õnnistus. Nende eest hoolitsemine ja nende armastus teevad meile au. Püüdkem olla selle väärilised.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest - usaldusest, kannatlikkusest, armastusest, tänulikkusest, andestamisest ja aastate jooksul kogutud elutarkusest. See raamat on suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1891077

neljapäev, 25. juuni 2020

Sarah Crossan. KUUTÕUS


Varrak, 2020
350 lk.

Sarah Crossan`i raamatutest on seniks eesti keelde tõlgitud kolm raamatut „Üks“, „Õun ja vihm“ ja „Kuutõus“. Neist viimasest tahaksingi siin pisut juttu teha. Kirjanik jutustab meile ühe õnnetu perekonna loo, kus isa ei ole, ema depressioonis ning pere kolm last Ed, Joe ja Angela peavad ise hakkama saama. Nad ei saa hakkama, sest pere kõige vanemat poega süüdistatakse politseiniku mõrvas ning teda ootab ees surmanuhtlus.

Ei tasu ehmuda lehekülgede rohkuse üle, sest romaan on vormindatud luulevormi, kuid ei ole luule selle klassikalises mõttes vaid nii, et kogu sündmustik jutustatakse läbi raskete hetkede, mis selle perekonna loos toimub.

Katkend raamatust:

KÕIK LÄKSID MINEMA
Mul      polnud kunagi isa
kuid     oli suur vend
ja         äkki teda enam polnud
ja         siis polnud enam ka ema
ja         ma mõtlesin palju sellele
millal    ma jään ilma
oma     õest
oma     tädist
kuni     kõik keda ma olen armastanud on läinud

            ja ma jään üksi.

Lisaks minu soovitusele lugeda seda raamatut, soovitab raamatu autor vaadata 1987. aastal valminud BBC dokumentaali „Fourteen days in may“ ning kuulata muusikat Eva Cassidy esituses.

Mitte kõik siin elus ei ole tegelikult nii, nagu see välja paistab.

Head lugemist!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1945988

reede, 19. juuni 2020

Nat Amoore. KOOLIHOOVI MILJONÄRI SALADUSED

Eesti Raamat, 2020
252 lk.

Tess Hecleton on kümne aastane ja käib viiendas klassis. Ettevõtlikkust tüdrukul jagub – ta on pidanud enda spiooniäri, viinud kokku nõudluse ja pakkumise ehk lapsed kellele meeldib koolitükke teha ja need, kellele see üldse ei meeldi. Ta on asutanud turismiäri ja vähendanud koolisöökla kasumit, pakkudes odavamate hindadega alternatiivi. Ideedest, kuidas raha teenida, tal muidugi puudu ei tule. Tessi eesmärk on saada rikkaks ja seda võimalikult ruttu.

Tessil on suur pere- kaks õde ja kaks venda, teatris töötav ema ja kodune isa. Parimaks sõbraks Toby, kes armastab numbreid, korda ja üle kõige igasuguseid nimekirju. Tobyst saab Tessile moraalne kompass, poiss on see, kes muretseb kõigi ja kõige pärast ja kellele üle kõige meeldib heategevus.

Ühel päeval näeb Tess, kuidas naaber suure spordikoti nende aeda peidab…ja siis tuleb politsei, kes Scotty ja tema sõbrad kaasa võtab. Loomulikult läheb Tess uurima, mida spordikott endas sisaldab. Ja leiab - miljon dollarit. Miljoni dollari leidmine oma aiast – iga lapse unistus? Toby soovitab raha leidmisest vanematele rääkida, aga Tessil õnnestub ta ümber veenda.  Tess ja Toby asuvad oma unistusi ellu viima nii nagu nende kümneaastane elukogemus ja oskused võimaldavad. Ega miljon taala sirgeks lüüa ei olegi nii lihtne, isegi siis kui tahad rahaga head teha. Üks apsakas toob kaasa teise, väike vale suurema. Lõpuks mässivad lapsed end nii puntrasse, et olukord muutub nende jaoks juba eluohtlikuks. Kuidas kõik laheneb? Vaja läheb miljon valedollarit ja põnevaid sündmusi teatris ja teatrilaval. Kas saame teada, kuhu kadus miljon dollarit Tessi voodi alt. Saame!!

Raamatus on ohtralt põnevust ja piiripealseid situatsioone, palju leidlikkust ja vaimukust. Kirjaniku jutustamisstiil on lobe ja sorav, lastele tuttava loogika  ja keelekasutusega – raamat, mis on laste jaoks põnev ja köitev, samas aga  mõtlemisainet pakkuv.

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1949771

kolmapäev, 17. juuni 2020

Pirkko Saisio. KAINI TÜTAR

Loomingu Raamatukogu, 2018

104 lk.

„Kaini tütar“ räägib loo armastusest ja kindlasti ei ole tegemist sellise armastuslooga, kus peategelased kohtuvad, armuvad ja elavad elu lõpuni õnnelikult koos. Õnne selle raamatu lehekülgedelt tegelikult ei leiagi. Pigem kehtib selle raamatu kohta tuntud mõte (mida ma nüüd veidi omatahtsi muudan), et kõik õnnelikud paarid (inimesed) on oma õnnes sarnased, aga õnnetuses oleme kõik erinevad. Raamatu kaks peategelast on noored ja kaunid naised: Anna ja Risku. Mõlemad on andekad muusikud, mõlemad on pärit keerulistest ja õnnetutest perekondadest ja sellega nende sarnasus ka lõpeb. Nendevaheline erinevus on märksa määravam, nende ootused armastusele, muusikale ja elule on sedavõrd erinevad, et kohati näib nagu vihkaksid nad üksteist jäägitult. Võib-olla ongi see suhe selline armastuse ja vihkamise kompott, kus ei saagi täpselt aru, kus üks tunne lõpeb ja teine algab. Raamatus on mitmeid kohti, kus on õhus ootus, et kohe-kohe juhtub midagi pöördumatut ja halba: sõidetakse paadiga hooga vastu kaljusid või valib emb-kumb vabasurma. Saisio ei selgita otsesõnu, miks Anna ja Risku on just sellised nagu nad on ja ka loo lõpp ei anna sellele selget vastust. Kuid ta laseb aimata, mis on kummagi naise elu mõjutanud. Kindlasti on seda teinud nende perekonnad, kus puudub lähedus ja mõistmine. Kõik inimesed selles Saisio loodud maailmas tunduvad olevat tohutult üksildased ja kurvad. Väga paljut on öeldud mitte otse, vaid kaude. On tunda ühiskonna taunivat suhtumist lesbisuhetesse, mis mõjutab ka seda, kuidas Anna ja Risku end oma armastuses tunnevad. Füüsiline armastus teise naise vastu toob kaasa ka viha, pideva hirmu teist kaotada, enesesüüdistamise ja ka enesevihkamise. Viimane on tõenäoliselt põhjus, miks läheb Risku ühel ööl kaasa võhivõõraste meestega, kellest üks naise vägistab. Anna hingeline segadus väljendub teisiti, tema on otsustanud haavata niigi haavatud Riskut teda korduvalt hüljates ja taas üles otsides.

Autor Pirkko Saisio kirjutas selle raamatu 1984. aastal. Oma lesbilisust tunnistas ta avalikult 1996. aastal. Suur osa tema teostest olevat autobiograafiliste sugemetega. Kui mõelda, kes võiks Saisio olla „Kaini tütres“, siis mina panustaksin Risku peale, sest üks-kõik kui väga Risku Annat ka ei armastanud, oli too üks paras snoob. Kokkuvõtvalt, kui kahe naise vaheline armastus silmi pööritama ei pane, siis tasub „Kaini tütart“ lugeda. Raamat on piisavalt õhuke, saab kiiresti loetud, stiil tundub alguses ehk lünklik ja rabe, aga sellega harjub kiiresti ning lugu ise on nukker ja intiimne, mis sobib eriti hästi melanhoolikutele.


Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881761


PS! Raamat sattus lugemislauale tänu Kolmanda kolmapäeva raamatuklubile. Seega, kui tahate samuti saada häid lugemissoovitusi ja loetu üle kellegagi arutleda, siis liituge meiega sügisel!

esmaspäev, 15. juuni 2020

Kate Di Camillo. EDWARD TULANE`I IMETABANE TEEKOND

Ersen, 2019
216 lk.

Raamat räägib mängujänesest, kelle vanaema Pellergina tellis oma lapse-lapsele Prantsusmaalt. Jänese nimi on Edward Tulane, ta on valmistatud portselanist, tal on maalitud ilmekad silmad ja käpakesed, mis liiguvad.

Tal on ka väga peen garderoob koos kullast taskukella- ja just tema jänesejalgade jaoks disainitud kingadega. Edward Tulane oli kahtlemata erakordne isend.

Tema perenaine kümneaastane Abilene tundis sama ja armastas oma jänest väga. Koos perega laevareisile Londonisse minnes võtab tüdruk oma jänese kaasa. Kuid rumala juhuse tõttu satub Edward vette ja leiab end ookeani põhjast. Algab seiklus, mis räsib ja raputab Edwardi maailma põhjalikult. Oma teekonnal kohtab ta erinevaid inimesi. Lähevad aastad. Edward saab tunda igatsust, sõprust, kurbust, valu...

See on väga köitev, inimlik ja lugemist väärt lugu.


Raamatut luges: Mare Kalda
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938722

neljapäev, 11. juuni 2020

Eliis Grigor. TEIBITUD SUU

Otto Wilhelm, 2017
128 lk.


Kõige naljakam on see, et inimesed lihtsalt ei pane tähele, milliseid võtteid sa enda peal katsetad. Sa oleksid nende jaoks nagu tühi koht, eikeegi, mõttetus.“ Kirjutab 14 aastane anorexia nervosa`t põdev Eleanora. 

Päevikuvormis kirjutatud raamat, mida tutvustan, on autori enda kogemuste kirjeldus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Kuidas tegelikult mõtleb, tunneb või mida soovib inimene, kes leiab, et ta on ikka veel paks ning pisut veel oleks vaja end näljutada. „ Kui ma olen kõhn, kaotan selle pekivoldi ja kaalun vot nii palju, siis ma olengi õnnelik!“ kirjeldab tüdruk oma tundeid. Nii ennast, kui teisi jälgides jutustab 13 aastane Eliis oma loo läbielamistest, mis varem või hiljem tabab neid, kes kannatavad söömishäirete all. Minategelane endale ei halasta ja räägibki kogu loo, nii nagu kõik toimus. Seevastu teisi kliinikus viibivaid kaashaigeid kirjeldab ta anonüümselt  toiduainete järgi, millega nad end elus hoiavad. Vapper Eliis – just nii võib teda nimetada, on hakkama saanud millegi sellisega, mida igaüks ei julge, jutustada oma lugu ausalt ja ilustamata. 

Soovitan lugeda seda raamatut kõigile neile, kes ise ennast selles loos ära tunnevad või siis, et ei taha veel tunnistada, et on probleem. Pereliikmetele, kui peres on keegi, kes söömishäire all kannatab. Lisaks on see lugu õpetlik ja suunav, sest raamatus jagatakse tegelikult päris palju infot selle haiguse kohta. Näiteks on välja toodud mitmeid fakte tervest maailmast selle haiguse kohta.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame."

Katkend raamatust lk. 56:
Oli järjekordne esmaspäevane kaalumine. Ma kaalun 46,7 kg. Jube, see on nii kohutav! Ma ei suuda oma pisaraid peatada. Kõik see rasv, mis mu keha katab, voolab mööda voodit laiali, vajub mööda voodiäärt põrandale ja liigub mööda põrandat edasi. Kogu keha on kaetud tselluliidiga ning nahk tundub selle tõttu nagu mandariinikoor. Värvige mind oranžiks, pange poeletile müügile ja inimesed ei märkagi erinevust, sest ma näen välja ümar nagu mandariin.

Head lugemist oleks kuidagi kohatu siinkohal öelda, sest tegemist ei ole meelelahutusliku romaaniga.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1440154

teisipäev, 9. juuni 2020

Jim Robbins. IMELISED LINNUD


Mida neilt õppida meist endi, maailma ja parema tuleviku kohta

Varrak, 2018
335 lk.

Mida on neilt õppida meil endi, maailma ja parema tuleviku kohta?

Raamat on paeluv pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu meie planeedi elu rikastavad.

Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma. Autor ütleb, et linnud lummavad teda. Peale kohtumisi ja vestlusi pistrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja paljude teistega avastas ta, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.

Põhitõed, mis meie arvates universumi toimimist juhivad, räägivad meile lugusid erinevatest tajuviisidest, mille kaudu on inimesed looduse lõimesse põimitud. Linnud on seal kaasteelised, vahel isegi perekonnaliikmed.

Käesolev raamat on autori tagasihoidlik katse kirjeldada lindude elu siin imelisel planeedil, mida me koduks kutsume. Linnud on olevused, kes suudavad lennata vahemaandumiseta teisele poole maakera, sukelduda inimesest kümme korda sügavamale ookeanivette, lennata tagurpidi ja pea alaspidi ning teha veel palju muudki, mida me senini aduda ei suuda.

Linnud on dinosauruste ellujäänud järeltulijad. Kuidas eelajaloolistel loomadel arenes lennuvõime? Millised linnuliigid on geneetiliselt dinosaurustele kõige lähemad? Austraalias ja Uus-Meremaal elavad rihukanad on julged ja ei tunne inimese ees mingit hirmu. Kuidas nad pesitsevad? Ühe (!) päeva vanused linnupojad on täieliku sulerüüga ja suudavad lennata ning vertikaalset kaljuseina mööda üles ronida.

Leonardo da Vinci uuris lindude lendamist, pani tähele lindude iseloomulikku kuju ja nende liikumisviisi läbi õhu ning avastas, et õhk toimib paljuski nagu vesi. See andis talle võtme lindude lennu mõistmiseks. Leonardo valmistas isegi mõned visandatud lennumasinate mudelid.

Pisikesed, peaaegu kaalutud habekoolibrid lendavad igal aastal ligi viis tuhat kilomeetrit USA põhjaosast Mehhikosse ja kevadel tagasi. Andides on nad surnust ülestõusmise sümbol, sest külmadel öödel langevad nad tardseisundisse, linnud on kui elutud. Aga hommikul, kui päike soojendama hakkab, ärkavad nad imepärasel viisil taas ellu. Kui mitu tiivalööki teevad koolibrid ühes sekundis? Millised on need keerukad jõud, mis linnu lendamise ajal toimivad? Lennates muudavad linnud sageli oma kuju. Nad teevad seda niivõrd osavalt ja põhjalikult, et see on lihtsalt hämmastav!

Linnud on looduse võlurid! Nad on korraga siin, seal ja kõikjal! Autor seisis ammuli sui ja jälgis rislade tantsu. Nad liitusid õhus voogavaks pilveks, mis muutis kogu aeg kuju ja ka värvi! Miks linnud niimoodi toimivad? See on metsikute lindudega seotud imeline ja salapärane nähtus.

Linnud on meie varustajad – nad annavad meile vahendid, mida me vajame. Ühed sellised on nende suled. Kõikidel lindudel (ja ainult lindudel!) on suled ning igal linnutüübil on need suled arenenud ainulaadselt erinevate vajaduste tarbeks. Teadlased on alles nüüd hakanud mõistma näiliselt lihtsa linnusule erakordset ehituslikku keerukust ja läbimõeldust. Kuidas linnud oma sulestikku puhastavad niiskusest ja mustusest? Kuidas tekkisid ja kasvasid suled? Raamatu autor on jõudnud järeldusele, et evolutsiooni käigus toimub asju, mida me ei oska eluski ette kujutada.

Peruu vanasõna ütleb et guaano pole küll pühak, kuid teeb palju imesid. Linnusõnnik paneb looduse
tsükli käima. See on planeedi tervise jaoks hädavajalik võimas väetis, mida emake loodus kasutab strateegiliselt, et elu kogu maakeral õitseks ja kasvaks.

Guaano moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks. Kõik, mida linnud meie heaks teevad – olles näiteks eeskujuks paremate lennukite ehitamisel, toiduks või aknaks kunagisse dinosauruste ajastusse, aitab nende elutegevus looduskeskkonda tasakaalustada.

Kuidas mõjutab loodust merelindude rändetrajektooride muutumine või üldse kadumine? Ja keda nimetatakse looduse koristajateks?

Lindudel on salakeel, mida meie nimetame lindude lauluks. Mille järgi on nime saanud elund, mille abil linnud laulavad? On selge, et linnud suudavad meid turgutada, meie enesetunnet parandada, anda meie elule tähendus ja eesmärk. Emily Dickinson on öelnud: „Loodan, et ka sina armastad linde. See säästab taevasse mineku vaeva“.

Loomulikult oleks suureks abiks, kui linnud oskaksid meile ise kõnelda, kuidas nemad asju näevad. Ning kuigi see võib tunduda üksnes pöörase soovunelmana, üritavad mõned teadlased just selleni jõuda.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid. Raamatute jaoks on ta kogunud lugusid kogu maailmast, käesolev on tal juba kuues raamat.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1867373

esmaspäev, 8. juuni 2020

8. juuni - Siim Kärner 75

Kunstnik ja kirjamees 
Siim Kärner 75
8.06.1945 Morna k, Tuhalaane v - 5.11.2007
Foto Elmo Riig https://sakala.postimees.ee/2189245/suri-kirjanik-ja-kunstnik-siim-karner (vaadatud 27.05.2020)

Siim Kärner sündis 1945. aastal 8. juunil Viljandimaal Tuhalaane vallas Morna külas. 

Lõpetanud Raudna 8-klassilise kooli ja Viljandi kaugõppekeskkooli.

Ta töötas Viljandis dekoraatori, transporditöötaja ja viimistlejana. Ta võttis alates 1962. aastast osa Viljandi kultuurimaja kunstiringist ja 1977 asus seda ise juhendama. Tema tööd on olnud väljas paljudel kunstinäitustel.

Siim Kärneri esimene kirjanduslik trükiproov ilmus 1964 ajakirjas "Noorus". 1979. aastal tuli trükist esimene luulekogu „Unekaste”. 

Järgmised luulekogud „Usseaid” (1994),  „Uitseviir” (1996), „Urikivi” (1999), „Unevalgel” (2003), „Uibuainamuru. Unusmaa” (2005) on mulgikeelsed. Sellisena on Siim Kärner uuema aja kolme olulisema mulgi luuletaja hulgas Lättemäe ja Baturini kõrval. 

Tema sulest on ilmunud lasteraamatud  „Tuulepesa” (2004), „Koordil, Marjumäel” (2004), „Pannkoogirahu” (2005) ning „Sohvi“ (2007) ja aforismiraamat „Salaküti märkmed” (1992). 

Viljandi kunstielust on ta avaldanud raamatud „Neljapäeva õhtul kell kuus“ (1984) ja  „Kuusteist aastat hiljem” (2000).

Siim Kärner on koostanud kaks olulist antoloogiat. “Ime kütken tähe poole kist. Eesti murdeluule antoloogia” (2002) on esinduslikem eesti murdeluule antoloogia. 2007. aasta  maikuus tuli välja eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…”, kus on haikusid 83 autorilt. 

Siim Kärner oli Eesti Kirjanike Liidu liige. Kirjarahvas teab teda kui emakeelepäeva korraldajat. 

Kärner võttis oma tegemisi väga tõsiselt, ta oli Viljandi ja Mulgimaa patrioot. Viljandi mõõtkavas oli ta kindlasti see, keda nimetatakse maa soolaks. Ta oli Viljandi kunstielu üks põhikorraldajaid, samuti Viljandi kirjanduselu oluline tegelane. Ta oli mees, keda teadsid kõik kultuurihuvilised viljandlased. 
Siim Kärner lahkus 5. novembril 2007.

Allikad:


Autoportree. URL:  https://www.osta.ee/siim-karner-autoportree-oliakruul-papp-1990ndad-40861300.html (vaadatud 27.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht