17. september - Endel Rössler

Koolijuhataja ja kodu-uurija 
Endel Rössler
17.09.1923 Metsküla k, Suure-Kõpu v, Viljandimaa - 3.05.1991 Tartu

Endel Rössler sündis Viljandimaal Suure-Kõpu vallas Metsküla külas. Oma kooliteed alustas ta Metsküla Algkoolis, mille lõpetas 1935. aastal. Sellele järgnes Puiatu 6.-klassiline Algkool, Viljandi Kaubanduskool ja 1943. aastal Türi Gümnaasium. Olles valinud oma elukutseks õpetaja ameti astus ta 1948. a Tallinna Õpetajate Instituudi matemaatika-füüsika osakonda, kuid segased ajad ei lasknud tal kooli lõpetada. Alles 1957. aastal sai ta pedagoogi kutse lõpetades Tartu Pedagoogilise Kooli kaugõppe teel.

Esimesed tööaastad möödusid Viljandi Maavalitsuse transpordi ja liikluse osakonna transpordikorraldajana, Vastemõisa valla TSN TK-s sõjaväe arvelauapidajana, Statistika Keskvalitsuse Suure-Jaani jaoskonna inspektorina ja Palitse sideagentuuri juhatajana. Septembrist 1949. a sai temast Viimsi 7-klassilise kooli õpetaja. Kuna ta abiellus (22.10.1949) Saaremaalt Laimjala vallast Tooma talust pärineva Meeri-Laine Rüütliga, kes töötas õpetajana Saaremaal, siis asus 1950. aasta algusest tööle Kingissepa haridusosakonnas statistikuna. Töötas aastaid direktorina Saareküla (1950), Lõõne (1951–1953) ja Pamma 7-kl. koolis (1953–1960) ning Kingissepa linna Tehnilises Erikutsekoolis (1960-1961). Viimast töökohta pidas oma pedagoogilise töö raskeimaks perioodiks, kuna õpilased olid peamiselt lastekodu lapsed. 

1961/1962 õppeaastal lahkus E. Rössler tervislikel põhjustel kooli direktori kohalt ning asus tööle EKP Kingissepa Rajoonikomitee instruktorina. 

1964. aastal haigestus tuberkuloosi, mille tagajärjel sai II invaliidsusgrupi. Peale tütre Malle keskkooli lõpetamist (1969) kolis pere Tarusse. Siin töötas Endel Rössler Tartu Plastmasstoodete Katsetehases brigadirina, teeninduskombinaadis Edu vastuvõtjana, TRÜ kirjastuse trükiosakonnas tehnilise toimetajana. 

Endel Rössler suri Tartus 3. mail 1991. Ta on maetud Viljandimaa Kõpu kalmistule.

Endel Rössler alustas aktiivset tegevust kodu-uurijana 1978. aastal. Ta on teinud kaastööd Eesti Raadiole, osalenud mitmel nimekonkursil, koostanud kodu-uurimuslikke töid oma koduküla ja -valla kohta. 

Teatmematerjalid:

1. Teatmematerjale Metsküla ajaloost ja seltside tegevusest. Tartu, 1978. 233 lk. + lisad. 
2. Teatmematerjale Kõpu kihelkonna Suure-Kõpu valla Metsküla ajaloost ja seltside tegevusest Tartu, 1978. 235 lk. + lisad. 
3. Teatmematerjale Metsküla rahvaraamatukogu asutamisest ja tegevusest aastail 1908-1968. Tartu, 1987. 
4. Vastemõisa koduloost 1.: Vastemõisa minevikust, kultuuriloost ja majanduselust. Tartu, 1978. 211 lk. 
5. Vastemõisa koduloost 2.: Vastemõisast võrsunud tublisid mehi ja naisi. Tartu, 1980. 264 lk. 
6. Vastemõisa minevikust, kultuuriloost ja majanduselust. Tartu, 1980. 264 lk. 
7. Teatmematerjale Vastemõisa aja- ja haridusloost, kultuuri- ja majanduselust – Tartu, 1986. 248 lk.

Publikatsoonid: 

1. Rössler, E. Seitsekümmend aastat : [ koori- ja orkestrijuht ning koduloo-uurija Jaan Joandi ] // Kultuur ja Elu ( 1980 ) nr. 7, lk. 35 : foto. 
2. Rössler, E. “ Pillipuu ” ja “ Perepill ” [: Raidsalude pere- ja sugu-võsa-kapellid ]. Kultuur ja Elu 1984:7, 12-14, ill. 
3. Rössler, E. Lagi käeulatuses [: Kandlemängija Erni Kasesalu ]. Kultuur ja Elu 1982:10, 32-33, ill.
4. Rössler, E. Mantlipärija [: Torupillimängija Ants Taul ja rahvamuusikarühm “ Torupill ”]. Kultuur ja Elu 1983:4, 15-17, ill.
5. Rössler, E. Taimelava [: Rahvamuusikajuht Vello Tikerpalu ja Muhu 8-kl. Kooli rahvamuusikaorkester ]. Kultuur ja Elu 1983:10, 25-28, ill. 

Fotokollektsioonid: 

• Eesti Filmiarhiivis asub tema fotokollektsioon – Vastemõisa kultuurielu 1902-1979. 

Allikad: 

• Rang, M. Endel Rössler 1923-1991 // Leole (2013) 1. sept. URL:  https://dea.digar.ee/page/leole/2013/09/01/3 (vaadatud 07.09.2023)

Foto allikas: 

• Kingissepa Erikutsekooli nr. 3 direktor Endel Rössler annab diplomi Palmile, kooli 1961. a. meistrile poksis. Ajapaik. URL: https://ajapaik.ee/photo/704760/kingissepa-erikutsekooli-nr-3-direktor-endel/ (vaadatud 08.09.2023)

Biograafia koostas Laura Randoja

16. september - Ants Rulli

Eesti kirurg

Ants Rulli

snd Alfred Hans Rullinkov

16.09.1908 Aidu v, Paistu khk, Viljandimaa - 31.10.1986 Tartu

Ants Rulli (kuni 1935. aastani Alfred Hans Rullinkov; 3. september (vkj)/ /16. september 1908 Aidu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 31. oktoober 1986 Tartu) oli eesti kirurg.

Kooliteed alustas Heimtali vallakoolis, jätkas Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille lõpetas 1928. aastal. 1928. a. detsembrist 1930. a. maini viibis sõjaväeteenistuses Tallinna sidepataljonis. 1930. aasta sügisel asus õppima Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda, kuid juba oktoobris läks üle arstiteaduskonda. 1936. aastal lõpetas A. Rulli Tartu Ülikooli arstiteaduskonna.

Pärast ülikooli lõpetamist asus tööle ülikooli haavakliinikus assistendina. 1940. aastal töötas lühikest aega Võrus linnaarst-kirurgi ametikohal, sealt siirdus edasi Viljandi haigla kirurgiaosakonna juhataja ametikohale.

1945. aastast oli ta Tartu Ülikoolis üldkirurgia kateedri juhataja ning pidas üldkirurgia loenguid. 1953-1954 töötas A. Rulli teaduskonnakirurgia kateedri juhatajana. 1955. aastal astus Leningradi I Meditsiiniinstituuti prof. F. G. Uglovi juurde doktorantuuri. Järgmisel aastal kutsuti dots A. Rulli uuesti üldkirurgia kateedri juhatajaks Tartusse. Samal aastal kirjutas A. Rulli valmis doktoritöö, kuid töö jäi kaitsmata. Tema doktoritöö ilmus 1959. aastal venekeelse monograafiana Tartu Riikliku Ülikooli toimetistes. 1969. aastal sai ta meditsiinidoktoriks, 1974. aastal professoriks.

Ta on õpetanud tuhandeid tulevasi arste. Ta on õpiku „Üldkirurgia“ üks autoreid.

Ants Rulli avab Tartu Kliinilise Haigla operatsioonibloki 

Allikad:

• Padrik, V. (2016). Eesti kirurgiast läbi aegade. – Tartu: E.J.N.T. : V. Padrik · Ants Rulli. – Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Ants_Rulli (vaadatud 01.09.2023)
• TRÜ : Tartu Riiklik Ülikool : EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja, nr. 24, 23 september 1983 https://dea.digar.ee/?a=d&d=truajaleht19830923.2.12&srpos=1&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-rulli%2c+ants------------

Fotode allikad 

• Alfred Hans Rullinkov (Ants Rulli). https://ajapaik.ee/photo/1133887/alfred-hans-rullinkov-ants-rulli/ (vaadatud 02.09.2023)
• Ants Rulli avab Tartu Kliinilise Haigla operatsioonibloki. Ajapaik. https://ajapaik.ee/photo/386316/ants-rulli-avab-tartu-kliinilise-haigla/ (vaadatud 02.09.2023)

15. juuni - Helgi Raidal

Raamatukoguhoidja, ajaleht Sakala keeletoimetaja ja -korrektor

Helgi Raidal
15.06.1933 – 05.12.2007

foto, Helgi Raidal u 1.a., 1934
 J. Riet, VM VMF 502:20 F 9368, Viljandi Muuseum
 http://www.muis.ee/museaalView/949176

Helgi Raidal sündis õpetajanna Regina Lauri (abiel. Raidal) ja meier Jaan Freudenthali (peale eestistamist Raidal) pere ainsa lapsena.

Ta lõpetas 1952. aastal Viljandi I Keskkooli ning jätkas õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis lõpetades Juhan Peegli õpilasena 1959. aastal Eesti filoloogia ajakirjanduse eriharu.

Töötas peale lõpetamist aastatel:

• 1959.-1961. Massiaru 8-kl kooli õpetajana.
• 1961.-1962. Uusna raamatukogu juhatajana
• 1962.-1972. Viljandi lasteraamatkogu lugemissaali juhatajana ja ka metoodikuna.
• 1972.-2002. ajalehtede Tee Kommunismile/Sakala keeletoimetajana.
• 2003.-2004. ajalehe Sakala korrektorina.

Peale viimaselt ametikohalt lahkumist jätkas erinevate väljaannete toimetamist ning tegeles hobidega, milleks olid reisimine, laulmine, raamatute lugemine, teater ja fotograafia.

Laulis noorena Artur Koorti naiskooris ja hiljem segakooris „Koit“, mille liige oli alates aastast 1962.

Fotohuvilisena oli tal päris suur pildikogu, milles leidus jäädvustusi paljudelt reisidelt, millel ta elu jooksul käis.

Viljandi toimetus 1975
Helgi Raidal esireas paremalt esimene
Aime Kivistiku erakogu

Allikad:

• Viljandi Linnaraamatukogu 100 : 1911-2011 / Koost. Sarapuu, L. - Viljandi: Print Best, 2011.
• Kase, S. Saarepeedi kultuurilugu. - Viljandi: Hetika, 2007.
• Verbum creat omina / Koost Uus, S., Vihalemm, P., Pallas, A. - Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond, 2004
• Eesti NSV Teeneline Segakoor „KOIT“ 1869-1969 / Koost. Kaljuste, J. - Viljandi: Trükikoda „Kiir“, 1969
• Kaldma, H. „Sakala“ toimetus tänas vealeidjat //  Sakala (2004) 06. mai
• In memoriam HELGI RAIDAL 15.06.1933-05.12.2007 // Sakala (2007) 07. dets.

Biograafia koostas Ingel Vossmann-Treial

24. aprill - Jaan Rannap (snd Reinbach)

Jaan Rannap
Eesti haridustegelane
Kuni 1936. aastani Jaan Reinbach 
24. aprill 1888 Kamsi k, Tuhalaane v – 22. märts 1955 Viljandi rajoon

Sündis 24. aprill 1888 Viljandimaal Tuhalaane vallas Kamsi külas tõllasepp Reinbachi pere noorema pojana.

Haridustee

Alustas õpinguid 8-aastasena isa kõrval ja jätkas järgmisest sügisest õpinguid Tuhalaane valla Taru koolis. Venna õpingute järel asus õppima Tarvastu kihelkonnakoolis, kust hiljem siirdus Kärstna ministeeriumikooli.

1904. aastal astus Jaan Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetas 1908. aastal.

Töökäik

Peale kooli lõpetamist 1908. aastal sai kohe asetäitjaõpetaja koha Helme ja hiljem ka Suure-Jaani kihelkonnakoolis õpetajate Hans Kapi ja Peeter Pratka kõrvale. I maailmasõja puhkedes läks sõjaväkke ning tegutses seal peamiselt kirjutajana kuni 1917. aastani.

1917. aasta sügisest valiti Halliste kihelkonnakooli juhatajaks. Selles ametis töötas Jaan Rannap 1948. aastani. Asutas koolimuuseumi, mille jaoks kogus materjale ise ja ka õpilaste abiga.

Jaan Reinbach organiseeris kooli 50. aastapäeva tähistamise ja sel puhul osteti koolile korjanduste ja muude tegevuste tulu eest pianiino. 1929. aastal rajati kooli ümber denropark, mille algmaterjali andis Õisu metskond. 1933. aastal rajas Jaan Reinbach kooli lähedal asuvale kalmistule tammeallee. Koos vilistlastega korraldas kooli raamatukogule laiaulatuslikku kogude täiendamist.

1935. aastal võttis Jaan Reinbach nimede eestistamise ajal omale nimeks Rannap.

1938. aastal leidis Halliste kool märkimist, kui eeskujulik kool. Samal aastal osteti koolile pidudel teenitud tulu eest mandoliinikomplekt ja esineti orkestriga kooli üritustel ja rahvamajas. Kooli juurde rajati meteoroloogiliste vaatluste väljak koos kõigi vajalike mõõteriistadega.

Halliste kooli mandoliiniorkester on olnud J. Rannapi juhtimisel Pärnumaa koolide parimaks muusikakollektiiviks.

1953. aastal esines J. Rannap ettekandega Pärnu oblasti õpetajate kongressil, selgitades oma tööd kooliaias. 1959.-1962. aastatel oli Halliste kool Moskva põllumajandusnäitustel esineja.

Pere

1923. aastal abiellus Jaan Halliste kooli õpetaja Linda Hermanniga.

1924. aastal sündis perre tütar Hilja, 1927. aastal sündis perre poeg Heino, kellest sai tunnustatud muusikapedagoog, ning 1931. aastal poeg Jaan, kellest sirgus kirjanik. Pere noorim tütar Linda sündis 1933. aastal ja temast sai kergejõustiklane ja treener.

Jaan Rannapi deviis oli „Rahvas kooliga ja kool rahvaga!“. Ta oli ise õppinud viiulit nii kodus kui seminaris ja tema mitmest viiulist üks oli tõllassepast isa tehtud.

Jaan Rannap suri 22. märtsil 1955. aastal ja on maetud Halliste kalmistule

Ta taotles:

• kooli ja kodu ühtsust
• teadmiste levitamist ringis õpetaja-õpilane-lapsevanem-õpilane
• majanduselu sõltuvuse teadvustamist haridusest

Rajas:

• Botaanilise pargi
• Iluaiad
• Puu- ja juurvilja näidisaia
• Spordiväljakud
• Meteoroloogilise vaatlusväljaku

Organiseeris:

• Koolikoori
• Kooliorkestri
• Suurlavastusi
• Rahvapärimuste kogumisi
• Koolimuuseumi
• Koolikooperatiivi
• Õpilasorganisatsioonid

Levitas kõnekoosolekutel teadmisi:

• Kodusest kasvatusest
• Looduse ja perekonna vahekorras
• Eesti omariiklusest ja demokraatiast
• C.R. Jakobsonist ja tema tähtsusest rahvuslasena
• Religiooni osast inimkonna elus
• Raamatust ja ta osatähtsusest kultuuris
• Hõimurahvaste sidemetest
• Vaimse elu ja majanduselu sõltuvusest teineteisest
• Arengu sõltuvusest tööst

Halliste Noorsoo Ühingu juhatus
Foto Halliste leerimaja / Facebook Alistekund

Istuvad vasakult: August Kuusik (7.07.1897 - 27.02.1986), Jaan Rannap (Reinbach) 24.04.1888 - 22.03.1955), Hendrik Luukas (25.12.1862 - 21.04.1931), Märt Nurk (9.01.1896 - 28.11.1939)

Seisavad vasakult: Hans Villemi (Villemson) (6.12.1894 - 25.08.1942), Johann Lainas (25.01.1898 - 4.05.1957)

Allikad:

1. Õpetajad kooli-, kultuuri- ja ühiskonnategelastena 1990 lk 23-30
2. Kodukotus nr 12 lk 98
3. Sakala 23. aprill 1988 
4. Jaan Rannap (õpetaja) https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Rannap_(%C3%B5petaja)
5.  Webzone.ee/halliste/kool.htm (11. mai 2023 kontrollitud)
6. Linda Rannap https://www.esbl.ee/biograafia/Linda_Rannap

Koostaja Ingel Vossmann-Treial

24. detsember - poliitik, diplomaat ja ajakirjanik Hans Rebane

Eesti poliitik, diplomaat ja ajakirjanik

Karl August Hindrey šarž Hans Rebasest

Hans Rebane
24.12.1882 Ärma t, Hallist khk—16.12.1961 Stockholm-Bromma

Hans Rebane õppis 1903 Tartu ülikoolis arstiteadust.

Oli 1906 ja 1911–1918 Postimehe toimetuse liige ja vastutav toimetaja, 1918–1927 Päevalehe vastutav toimetaja ja peatoimetaja, õppis 1921–1926 ühe semestri Berliini ülikoolis poliitikateadust ja reisis Euroopas.

1927–1928 oli Eesti Vabariigi välisminister; osales Eesti ja Nõukogude Venemaa, Eesti ja Läti ning Eesti ja Saksa kaubanduslepete sõlmimisel. 1931–1937 oli Eesti Vabariigi saadik Soomes, 1937–1940 Lätis. Riigikogu III koosseisu liige (põllumeestekogude rühmas).

Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 1941, põgenes Tallinna sadamas laevalt ja läks Rootsi.

1945–49 oli Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse minister peaministri ja välisministri ülesannetes. Osales pagulasorganisatsioonide töös. Vikipeedia artiklis selle kohta erinevad andmed: "Ta nimetati ministriks ja Välisministri kohuste täitjaks eksilis August Rei poolt salaja 15. jaanuaril 1945, kuid August Rei tühistas nimetamise kui teostamatu 24. juunil 1949. Hans Rebane ei ole kunagi olnud Vabariigi Valitsuse eksiilis välisminister."

Hans Rebase mälestuseks asutati erakondadevälise mittetulundusühinguna 2006. aasta alguses Hans Rebase Euroopa Instituut.

Hans Rebane on Toomas Hendrik Ilvese ema kasuisa vend. Tema abikaasa oli Johanna Sild-Rebane.

Autasud
• Belgia Kuningriigi Krooni I klassi orden (1927)
• Läti Vabariigi Kolme Tähe I klassi orden (1927)
• Polonia Restituta I klassi orden (1928)
• Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurrist (1933)
• Kotkaristi I klassi teenetemärk (1935)

Allikad:

• EE 14, 2000; muudetud 2011
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_Rebane (vaadatud 18.01.2018)

3. detsember - kirjanik Ado Reinvald

Eesti kirjanik
Ado Reinvald
3.12.1847 Uusna v — 6.02.1922 Kulbilohu, Elva

Ado Reinvald oli 19. sajandi lõpu rahvalik luuletaja, jutu- ning näitekirjanik, talupoeg- boheem. Sündis Viljandimaal Uusna vallas 21. nov 1847. Peagi siirdus perekond Tarvastu valda Ilisssa talusse. Reinvaldi koolitee kestis vaid ühe aasta Soone külakoolis, pärast mida täiendas end iseseisvalt. Oli 1867-1894 Tarvastu vallas talunik. Tema talust kujunes kohalik kultuurikeskus. 1894 müüdi talu pankroti tõttu oksjonil ja Reinvald elas erinevais paigus, sh Nõos ja Elvas.

Ado Reinvaldi tütar oli kirjanik Liisa Perandi.

Tema järgi sai nime Ado Reinvaldi tänav Tallinnas.

Nikolai Baturin on avaldanud laulumängu "Kuldrannake" (1986)  Ado Reinvaldi elu ainetel.

Elu lõpuaastail jäi ta oma Elva kodust ilma, elatus läbi häda kirjatööst. Reinvald suri Elva lähedal Kulbilohul 8. veebr 1922, ta on maetud Tartu Raadi kalmistule.

Loomingust

Reinvaldi esimene luuletus avaldati 1868 J. V. Jannseni ajalehes “Perno Postimees“. Oli "Sakala" kaastöölisi ja levitajaid, koostanud kalendreid ("Sakala kalender", "Lindanisa kalender"). Tema kirjanduslik nõuandja oli F. R. Kreutzwald. Reinvaldi isamaaluule järgib mõneti L. Koidula eeskuju. Kirjutanud ka loodus-, armastus-, kodu- jm. luulet.

1871 ilmus Reinvaldi esimene luulekogu “Viljandi laulik”, mille II osa järgnes mõne aasta pärast (1875). Hiljem anti välja ka luulekogu III (1877) ja IV osa (1889). Luulekogudest ilmunud ka "Õitsi öpik" (1876) ja koos vennaga kogu “Nalja – kannel ehk Laulurahe baltlase lilliaias “ I–II (1881–1883). 1904 ilmus valikkogu “Ado Reinvaldi laulud“. Postuumselt on ilmunud "Valik luuletusi" (1924).

Reinvaldi luuletusi on viisistatud, luuletusest "Kuldrannake" on saanud rahvalik laul. Kirjutanud ka jutustusi ("Rasva-Jaak", 1902, "Elusaatuse tormid", 1903), naljalugusid (kogumik "Suur Naljahammas", 1903) ja näidendeid ("Bagdadi kaliif", 1897").

Reinvaldi luuleloomingu kandvaks hoovuseks on patriotism, paljud ta luuletustest on pühendatud ärkamisaja tegelastele. Kirgliku kirikuvastasena ülistas ta mõistust ja mõtiskles moraali üle. Reinvaldi värsilooming on suuresti nii sisult kui vormilt lähedane riimilisele rahvalaulule.

Kuldrannake

 

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ju vara kalli koiduga

su poole võtsin purjeta’,

silm siiski veel ei kallast näe

siit üle kõrge lainemäe.

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Siin alles võõra ilma piir,

ei läigi ranna siniviir

sealt üle elumere vee,

kus lõpeb minu laevatee!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Ma ohkan siin kui väsind lind,

et vaikne elumere pind

ja torm ei laeva lendes a’a –

nüüd hilja sinu randa saa!

Kuldrannake,

mil jõuab laev su kaldale!

Küll õhtueha paiste sees

sind näen sinetamas ees,

oh, siiski raske elutee –

ta lõpeb üle merevee!

 

                                     Ado Reinvald

Allikad:

• EE14, 2000.
• Hinrikus, Rutt. Ado Reinvald (1847-1922). - Kreutzwaldi sajand: Eesti kultuurilooline veeb. URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=22&table=Persons (vaadatud 18.01.2018)
• Ado Reinvald. - Mulgimaa Innfoportaal. URL: http://mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/ado-reinvald/ (vaadatud 18.01.2018)

6. august - Mari Raamot

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.

Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis

Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

9. juuni - Heino Rannap

9.06.1927 Halliste
Muusik ja pedagoog

Heino Rannap sündis 1927. aasta 9. juunil Hallistes. Tema vanaisa oli Tuhalaane mõisa tõllassepp, kes tegi aga ka viiuleid. Isa Jaan Reinbach (aastast 1936 Rannap) oli Hallistes koolijuhataja.

 

Samas koolis oli õpetajaks ka ema Linda. Et vanemate korter asus otse klassitubade kõrval, alustas Heinogi varakult õpinguid. Esimeseks pilliks sai vanaisa tehtud viiul, ema õpetas klaverimängu.

 

Keskhariduse omandas Heino Rannap Viljandi Maagümnaasiumis. Aastatel 1945-1950 õppis ta aga juba Tallinna Konservatooriumis muusikapedagoogika erialal.

 

Pärast lõpetamist jätkas ta sealsamas õppejõuna, 1987. aastast alates professorina. Aastast 1995 on Heino Rannap Eesti Muusikaakadeemia emeriitprofessor. Andeka ja tööka inimesena on teda jätkunud õpetama ja juhatama Tallinna Muusikakooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli.

 

1965. aastast kuulub Heino Rannap õpetajate uurimiskursuste baasil moodustatud Ühiskondliku Pedagoogika Uuurimise Instituudi (ÜPUI) liikmeskonda, algul kursuslasena, hiljem kooliajaloo probleemgrupi juhataja ja ÜPUI direktorina. Heino Rannapi lemmikuurimisteemaks on kujunenud muusikaline kasvatus eesti koolides ja perekonnas. Samal teemal on tal valminud nii kandidaadi- kui doktoritöö. Üle 150 artikli on temalt ilmunud ajakirjanduses ja teadusväljaannetes. Rannapi olulisemad raamatud on "Muusikaseltsid Eestis", "Muusika eesti perekonnas ja rahvakoolis" ning "Eesti kooli biograafiline leksikon".

Allikas: Birk, Vaike. Rein Rannapi isal on sünnipäev // Sakala (2002) 8. juuni
Foto: https://www.geni.com/people/Heino-Rannap/6000000018922953315

Johanna Rebane

Sündinud Johanna Marie Sild

17.03.1882 Naistema t, Helme v, Helme khk, Viljandi mk – 23.11.1946 Stockholm

Eesti majandusteadlane ja ajakirjanik. Kaitses esimese eesti naisena doktoriväitekirja

Õppis kuni 1903. aastani Tartu Puškini Gümnaasiumis, sealt edasi Berni Ülikooli majandusteaduskonnas. 1911. aastal kaitses esimese eesti naisena doktoriväitekirja. Lõputöö teemaks oli Th. R. Malthuse teooria. Eestisse tagasi jõudes asus tööle Postimehe toimetusse majandusajakirjanikuna, töötanud ka Päevalehes. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liige ja auvilistlane.

Abiellus 7. juunil 1916 diplomaat Hans Rebasega. Peres kasvas poeg Endel (1919-2011).

Tema tööväljaks saigi tollane Eesti ajakirjandus, mille kaudu ta hakkas Eesti ühiskonna arengut mõjutama. Ta kutsus üles nõutama naistele meestega võrdset vabadust ühiskonnas, mõistma majanduses tootmist ja turgu, riigi rahandust, maksukoormusi ja ka kodanike heatahtelisi kohustusi oma enda riigi vastu.

1912 osales esimesel ülevenemaalisel naishariduse kongressil eesti naiste esindajana. "Kongress toimub "hariduse" tähe all, kuid tegelikult arutatakse seal naiste õiguste taotlemise ja naise juhtivatele kohtadele pääsemise küsimusi."

Avaldas naisõiguse alaseid kirjutisi ajakirjas Naiste Töö ja Elu. 1916/4 kirjutas näiteks naiste tööalastest probleemidest, 1917 organiseeritud naisliikumise tähtsusest, emade ja rinnalaste kaitsest. Esines Eestimaa Esimesel Naiskongressil 27.–28. mail 1917 ettekandega naisest abielus ja kutsetöös.

1933. aastal valiti ta Eesti Akadeemilise Naiste Ühingu esimeseks auliikmeks.

1946. aastal hukkus autoõnnetuses.

 

Eesti Teataja, 27 november 1946. Link täistekstile: https://dea.digar.ee/page/eestiteatajastock/1946/11/27/3

 

Allikad

• Vikipeedia
• TLÜAR väliseesti isikud
• Geni.com

26. veebruar – Olav Renno

Sündinud 26.02.1932 Tartus
Ornitoloog

Sündinud 26.veebruaril 1932 Tartus riigiametnike peres. Lõpetas Viljandi 2. Keskkooli (1950) ja Tartu Riikliku Ülikooli (1956) bioloog-zooloogi kutsega. Töötanud Rõbatši ornitoloogiajaamas, Looduskaitse Valitsuses ja 10 aastat Matsalu Riiklikul Looduskaitsealal, sealhulgas viis aastat direktorina. Oli 60-ndate aastate esimesel poolel TA Zooloogia- ja Botaanika Instituudi mittestatsionaarne aspirant ja kaitses 1968.aastal bioloogiakandidaadi kraadi.

Enam kui 35 kutselise ornitoloogina töötatud aasta jooksul süvenes Eesti sisevete, rannikute, rabade ja saarte (eelkõige Soome lahe saarte) haudelinnustiku väljaselgitamisse, huvitus veelindude rändest ja talvitumisest, organiseeris lindude lennuloendusi. Nende uuringute tulemused on avaldatud 145 teadusartiklis. Lisaks on kirjutanud üle 300 loodust ja looduskaitset tutvustava artikli, koostanud kümme aastakäiku “Looduse kalendrit”, tõlkinud eesti keelde loodusraamatuid.

Üheks suurimaks ettevõtmiseks oli Olav Rennole kindlasti “Eesti haudelindude levikuatlase” koostamine, mis tõi talle ka Eesti Vabariigi teaduspreemia (1994).

Kutsetöö kõrvalt oli Renno väga aktiivne ka looduskaitselistes seltsides, sealhulgas TA Looduskaitsekomisjoni teadussekretär ja Eesti Looduskaitse Seltsi asutajaliige. Tosin aastat juhtis ta ka LUS-i ornitoloogiasektsiooni (praeguse ornitoloogiaühingu) tööd.

Pärast pensionile siirdumist 1992.aastal elab Viljandimaal Karksis ja on võtnud jätkata oma isa kunagist tööd, olles talupidaja-kanakasvataja.

Allikas:
Eesti Ornitoloogiaühing / Estonian Ornithological Society http://www.eoy.ee/yhing/auliikmed/renno.htm

Foto:
Sakala. http://www.sakala.ajaleht.ee/340594/astmeline-tulumaks-loob-motteid/

18. jaanuar - Carl Gottlieb Reinthal

18. jaanuar 1797 Karksi –2. oktoober 1872 Tartu
Eesti vaimulik

Carl Gottlieb Reinthal (7. jaanuar/18. jaanuar 1797 Karksi – 20. september/2. oktoober 1872 Tartu) oli eesti vaimulik. Reinthal sündis Karksis mõisavalitseja pojana. Ta õppis Viljandi kreiskoolis, seejärel aastatel 1809–1814 Tartus gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1814–1817. Töötas seejärel koduõpetajana. Ordineeriti 22. juulil/3. augustil 1828 õpetajaks.

Ta oli aastatel 1828–1835 Rõuge Maarja koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1835–1844 sama koguduse õpetaja. 29. mail/10. juunil 1844 loobus ta pastoriametist. Oli seejärel pangaametnikuks Liivimaa mõisnike krediitkassa Tartu osakonnas.

Lisaks oli Reinthal aastatel 1849–1854 ja 1856–1857 ajakirja "Das Inland" toimetaja. Ta oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ja oli aastatel 1851–1853 seltsi presidendiks.

Ta avaldas esimesena aabitsa nime all tartumurdelise aabitsa, kasutades uut kirjaviisi ja pannes viimasel lehel paiknenud kuke pildi tiitellehele. Ta hakkas Kalevipoega saksa keelde tõlkima, jõudis 15-nda looni, kuid Kreutzwaldi vastuseisu tõttu katkestas tõlkimise. Ta toimetas aastatel 1846–1851 "Ma-rahwa Kalender'i ehk Täht-ramat'ut". Samuti tegi ta kaastööd Rosenplänteri "Beiträge..."-dele: "Etwas zur esthn. Wortfügung" (Beitr. XX, lk. 41 jj.) ja "Wörter und Redensarten, die in Hupels Wörterbuche nicht stehen" (Beitr. XX, lk. 49–120).

Carl Reinthali kirjutatud raamatud

• Ewangeliumi nink Epistli pühhast kirjast wäljakirjotetu, nink sedda körda möda säetu, kuis neid pühhapäewil nink pühhil kirrikun prugitas: Tarto-ma koggoduste tullus. [Carl Gottlieb Reinthal]. Riia, 1842.
• Tarto maa-keele Abits kost latse wõiwa täwweste lugemist opi: Manu om pantu 12 jutu lugemise-tükis. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tarto, 1845.
• Kuis mõistlik mees, ke Jumala abbiga om jõudnu hennele rahhatenga korjata, sedda nidade wõip kaswu päle wäljapanda, et ta hääd renti ehk eentressi saap nink middake se mant ärra ei kao. Hä nõuw kigile Liiwlandima rahvale antu. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1850.
• Oppus, kuis Tallorahwa Rendikassa abbiga wõip tallomaid osta. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1851.
• Õppetus, kuida Tallorahwa Rendikassa abbiga wõib tallomaid osta. [C. G. Reinthal]. Tartu, 1851.

Carl Reinthali tõlgitud raamatud

• Sädus kuis Liiwlandi-ma mõisnikuide Kredit-Kassa abbiga tallomaid wõip müwwa nink osta. [Tlk. Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1849.
• Tarto Alma materile Wiekümne aasta lõppetuse rõemo-pühhal sel 12. Teetsembril 1852 = Gratulations-Gedicht. Ütleb tänno ja sowib õnne Eestima-kele ja kirja-koggoduse nimmel Fr. Kreutzwald; tõlkinud C. Reinthal. Tartu, 1852.
• Wisika, ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest. (J. G. Schwartz; Tallinna keelde C. G. Reinthal). Tartu, 1855. Teine trükk: Tartu, 1867. 

Välislingid

• Carl Gottlieb Reinthal Eesti biograafilises andmebaasis ISIK http://www2.kirmus.ee/biblioserver/isik/index.php?id=3054
• Carl Gottlieb Reinthal Eesti vanema kirjanduse digitaalses tekstikogus EEVA http://www.utlib.ee/ekollekt/eeva/index.php?lang=et&do=autor&aid=182

Allikas: Vikipeedia

14. detsember – Theodor (sünd. Feodor) Rõuk

 

14.12.1891 Viljandi – 21.07.1940 Tallinn-Nõmme
Sõjaväelane, poliitik, jurist, I liigi 2. järgu Vabaduse Risti kavaler

Sündinud 14.12.1891 Viljandis. Õppis Viljandi apostliku-õigeusu kirikukoolis 1900-1903, Riia vaimulike koolis ja seminaris 1903-1911, Varssavi ülikooli õigusteaduskonnas 1911-1915, mille lõpetas canditatus juris astmega. 1916 Petrogradis Vladimiri sõjakooli ja Oranienbaumis kuulipildurite kursused, seejärel teenis Vene sõjaväes. Siirdus 1917 I Eesti polku, aastast 1918 tegeles Kaitseliidu organiseerimisega, oli Tallinna linna ja Harju maakonna Eesti Kaitseliidu ülem ja Tallinna komandant. 

1919. aasta mais Kaitseliidu ülema abiks, detsembris 1919 Tallinna tagavarapolgu ülemaks ja aprillis 1920 Sõjaringkonnakohtu alaliseks liikmeks, 1921-1923. aastail Tallinna-Haapsalu rahukogu ja kohtupalati abiprokurör ja sama rahukogu abiesimees. 24.03.1924 - 25.03.1925 oli siseminister, aastast 1925 Tallinnas vandeadvokaat. 

Rõuk oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (vapside) keskjuhatuse liige ning seepärast 1934 lühikest aega vangis. 1938-1940 Piirimaade Seltsi esimees. 

1940. aasta suvel oli poliitilise järelevalve ja repressioonide tegelik teostaja Eestisse suunatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp, kuid formaalne asjaajamine toimus ülevõetud Eesti Vabariigi institutsioonide – poliitilise politsei ja sisekaitse ülema – kaudu.

Esmajärjekorras kuulusid vahistamisele juhtivad poliitikud (eelkõige endised Eesti siseministrid, keda süüdistati võitluses kommunistide vastu), Kaitseliidu üleriiklikud ja kohalikud juhid, mõned riigiametnikud jt. Erilise tähelepanu all olid vene valgekaartlike organisatsioonide tegelased ja isikud, keda süüdistati luuretegevuses NSV Liidu vastu kolmandate riikide teenistuses. Sisekaitseülema H. Habermani otsuste alusel vangistati poliitilise politsei senised juhid ja juba ka madalamaid ametnikke. […] 21. juulil 1940 tappis enda enne arreteerimist vandeadvokaat, 1924. a siseminister olnud Theodor Rõuk.

Sooritas 21. juulil 1940 Tallinnas enesetapu. 

Allikad: 

• EE
• Siseministeerium
• Rahva hävitamine: Arreteerimised 1940-1941 / Okupatsioonide Muuseum. - URL: http://www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/23-rahva-haevitamine
• Geni

3. september – Jaan Rannap 85

3.09.1931 Pornuse vald, Halliste kihelkond

Kuni 1936 Reinbach

Lastekirjanik

Agu Sihvka, Salu Juhani, Nublu, Klaabu ja paljude teiste värvikate tegelaste autor Jaan Rannap tähistas 3. septembril oma 80. sünnipäeva. Kirjanik sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas.

Jaan Rannap sündis koolmeistri neljalapselise pere kolmanda lapsena.  Tema ema oli pärit Kõpu kandist. Vanaisa teenis elatist veskeid rentides ja sai seeläbi aina jõukamaks. Isa oli pärit Viljandimaalt Tuhalaanest ning oli Pornuse 6-klassilise Algkooli juhataja. Ema oli samas koolis õpetaja. Pere elas koolimajas, pidas samas väikest koolitalu.

Kodualgkooli järel õppis Jaan Rannap Abja Keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Instituut ja Pedagoogiline Instituut, mille lõpetas 1956. aastal matemaatika- ja füüsikaõpetaja kutsega. 

Jaan Rannap oli noorpõlves ka tuntud spordimees, teine eestlane Jaan Jürgensteini järel, kes kolmikhüppes 15 meetri piirist jagu sai.

Ajalehes "Maaleht" 22. juunil 2006 ilmunud artiklis "Vihmaste päevade ootuses" vastab kirjanik küsimusele "Kust kirjutustõbi alguse sai?" nii:

“Abjas koolis käies avastasime sõbraga, et lehte väikseid uudiseid saates saab kena kopika teenida. Näiteks: “Vana-Kariste külas alustati viljapeksu”. Ning mõned nimed juurde ka. Varsti olime nii kavalad, et saime täpselt aru, mis läheb ja mis mitte. Neid nupukesi ilmus Noorte Hääles ja Talurahvalehes, nimed all ja puha. Mäletan, et esimese omateenitud raha eest ostsin valge kummeeritud mantli. See oli 40ndate lõpus hullumoodi popp. Kui paar päeva olid käinud, hakkas mantel krobisema.”

Jaan Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja „Pioneer“, mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja „Täheke“ toimetusse. Just inspireeriv töökeskkond pani aluse Rannapi kujunemisele lastekirjanikuks. Tema esimene raamat „Roheline pall“ ilmus aastal 1962.

Jaan Rannapi rohkearvulise loomingu võib jagada kaheks suureks alagrupiks: looma- ja looduslugudeks ning põhikoolipoistest pajatavateks jutustusteks. Ennekõike on Rannap aga siiski tuntud autorina, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka oskab suurepäraselt edasi anda poiste hingeelu. Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku Eesti lastekirjanduspildis. 

Jaan Rannap on Kirjanike Liidu liige 1966. aastast, Ajakirjanike Liidu liige 1958. aastast. Tema raamatuid on tõlgitud armeenia, aserbaidžaani, bulgaaria, hispaania, inglise, jaapani, kreeka, leedu, läti, moldaavia, poola, saksa, slovaki, tšehhi, tšuvaši, turkmeeni, ukraina, ungari, valgevene ja vene keelde. Ta ise on tõlkinud lasteraamatuid vene keelest.

Tunnustus

• 1972 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Jefreitor Jõmm")
• 2001 – J. Oro nimeline lastekirjanduse preemia
• 2004 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Nelja nimega koer")
• 2010 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2012 – Eesti looduskaitsemärk
• 2018 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium
• 2021 – Eesti Kultuurkapitali elutööpreemia

Teosed

• Neid oli kaheksakümmend kuus (1962)
• Roheline pall (1962)
• Salu Juhan ja ta sõbrad (1964)
• Viimane valgesulg (1967)
• Musta lamba matused (1968)
• Topi (1970)
• Jefreitor Jõmm (1971)
• Nublu (1972)
• Agu Sihvka annab aru (1973)
• Seitseteist tundi plahvatuseni (1975)
• Maja metsa ääres (1976)
• Kukepoks (1979)
• Koolilood (1981), koolilugude kogumik
• Alfa+Romeo (1981)
• Maari Suvi (1983)
• Loomalood (1984)
• Toonekurg Tooni (1986)
• Põder, kes käis varvastel (1987)
• Klaabu (1987)
• Kasulaps (1989)
• Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994)
• Röövel Rinaldo (1995)
• Spordilood (1996)
• Tupsik (1998)
• Jänese mängutoos (1999)
• Lühikesed lood (2001)
• Nelja nimega koer (2004)
• Jänesepoeg Juss ja karupoeg Kusti (2005)
• Roheline kindlus (2006)
• Aptsihh! Aptsihh! Aptsihh! (2006)
• Kõverkäpp (2007)
• Lips-laps, lehelind (2008)
• Tupsik (2009)
• Proua Vaideri hiirekull (2011)
• Oi-oi, Jaana! (2011)
• Suvelinnud (2012)
• Maal ja merel (2016)
• Soosaare hõbeaare (2017)
• Minu koerad (2017)
• Metskits Lembi ja verevennad (2021)

Allikad: 

• Jaan Rannap Eesti Lastekirtjanduse Keskuse kodulehel
• Pall, Imar. Vihmaste päevade ootuses // Maaleht (2006) 22. juuni
• Palm, Jaanika. Juhuse tahtel lastekirjanikuks. Eesti Lastekirjanduse Keskuse koduleht (2. sept. 2011)
• Vikipeedia

14. juuni – Evald Reier

Pseudonüüm Eia
14. juuni 1916 Viljandi – 28. sept. 1987 Viljandi
Karikaturist, (nuku)teatrikunstnik

Keskhariduse omandas Viljandi Maagümnaasiumis. Määravat huvi avaldasid kunstihuvilisele noorukile joonistusõpetajad Villem Sasi ja Julius Mager.

Ta oli Viljandi Maagümnaasiumis õpetajate kallal oma kätt proovinud ja tema esimene karikatuur ilmus juba 8. juulil 1930 ajalehes “Oma Maa”. Juba 14-aastaselt sai teoks esimene personaalnäitus Põltsamaal. 1935. aastal panid Eia ja Jok („Sakala“ reporteri Henn Arvo) Viljandis Tartu tänavas Romantsovi majas kahe peale üles oma esimese šaržinäituse. Järgnes rida ühisnäitusi mitmes Eesti linnas (Viljandis, Narvas, Tapal, Tõrvas, Tallinnas).

1936. aastal sai Eiast illustraator-karikaturist “Uus Eesti” ja “Tallinna Posti” juures. Töötamine seal jäi lühikeseks, sest pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga lahkus Eia Tallinnast.

Sama aasta sügisel võttis Eia koos Jokiga ette reisi ümber Euroopa. Reisil teeniti raha kohapeal tuntud inimestest šarže tehes. Inglismaal joonistas Eia šaržid tantsijatest Ginger Rogersist ja Fred Astaire`ist, Saksamaal poseerisid talle Willy Forst, Marika Rökk jt. Inglismaal õnnestunud Eial avaldada üks karikatuur koguni “Punchis”. Barcelonas aga oleks nende reis peaaegu saatuslikult lõppenud.

Nad elasid ühes hotellis. Jok oli ühel hommikul hotellist varem väljunud ja ootas Eiat tänaval. Oli Hispaania kodusõja aeg. Kui Eia ukseni jõudis, nägi ta, kuidas Hispaania punased komissarid koos ühe vene leitnandiga kedagi konvoeerisid. “Mis siin toimub?” hõikas Eia Jokile. “Viivat fašista!” hõikas Jok mulgi murrakus vastu ja hetk hiljem olid nad mõlemad kinni võetud ja pidid selgitama, miks nad fašistidele elagu hüüdsid. Õnneks oli Eia Viljandi Maagümnaasiumis piisavalt vene keelt õppinud ja oskas vene leitnandile asja selgeks teha. Muidu viinuks nende tee koos sakslastega mahalaskmisele.

Pärast Euroopa reisilt naasmist korraldasid Jok ja Eia mitmeid näitusi Eestis ja jõudsid oma piltidega veel Helsingisse, Lahtisse ja Hämeenlinna. Enne sõda jõudis Eia töötada koos Evald Tammlaanega “Uue Elu” toimetuses. 

1939. aastal abiellus ta Anni Arrasega (1916-1992). 1940. aastal sündis poeg Jüri, 1943. aastal poeg Rein. 

Aastail 1937-1940 oli Eia peamiselt vabakutseline, 1940. aastal sai temast mõneks ajaks karikaturist “Punase Tähe” (ümbernimetatud “Sakala”) juures. 

1941. aasta suve lõpul avasid Eia, Jok ja Edmund Valtman Viljandis Lossi tänaval oma stuudios nn karikatuuripuhveti, kus igaüks võis endast mõõduka tasu eest lasta šarži teha.

Töötas karikaturistina Riias ajalehe “Deutsche Zeitung im Ostland” juures aastail 1941-1944. 1941. aasta septembri algul oli Eia Riias ametis. Ajalehe esimene number oli ilmunud juba 5. augustil 1941. Eia perekonna käsutusse anti neljatoaline korter Riia kesklinnas, lisaks veel üsna korralik palk.

1944. aasta suve lõpus oli Eia tagasi Viljandis ja töötas Ugalas dekoraator-nukuskulptorina ja „Sakalas“ karikaturistina.

Evald Reier oli küüditatud kulaku pereliikmena Siberis 1949-1957

1949. aasta märtsis küüditati Evald Reier koos abikaasa Anniga kui kulakute perekonna liige Siberisse Novosibirski oblastisse Kargati rajooni. Alates 13. aprillist 1950 on Eiast saanud kunstnik Kargatis.

Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal
1950. aastate algul.

Peale Stalini surma tõusis Eial lootus peagi Eestisse tagasi jõuda, kuid asjad ei edenenud. 8. jaanuaril 1957 saatis ta kirja ENSV peaprokurörile.

“Võib olla olnuks juba ammu õige pöörduda Teie poole, kuid rea ametasutuste-isikute suhtumine teiste väljasaadetute mitmesugustesse avaldustesse jätsid mulje, et avalduse kirjutamine oleks mõttetu, kuna see nagunii ei leiaks sisulist arutamist, vaid kuude või isegi aastate pärast saabuks lühike ja trafaretne eitav vastus.

Alles paari viimase aasta jooksul toimunud muudatused meie riigi siseelus kinnitavad, et seadus ja õiglus lõppude lõpuks siiski mitte ainult sõnas, vaid ka tegelikult on asumas või juba asunud omale kohale ja et on möödunud seesugused ajad, kus mõnigi kõrget ametikohta mittevääriv isik võis vastavalt oma tahtele ja isiklikele suhteile mängida inimsaatustega.

Minu ja minu abikaasa väljasaatmine toimus 1949. aastal Viljandi linnast, kus ma töötasin teater “Ugala” nukulavastuste dekoraatorina-nukuskulptorina. Pärast korduvaid nõudmisi, alles 1950. aasta lõpul, loeti minule ette väljasaatmise otsus, millest selgus, et minu isa, kes omas Viljandi lähedal 30 ha suurust talukohta, oli tunnistatud kulakuks ja määratud väljasaatmisele. Koos sellega oli väljasaatmisele määratud ka minu perekond kui “kulaku leibkonda kuuluv”.

Selline põhjendus minu väljasaatmiseks on täiesti aluseta, arvestades fakti, et juba 1936. aastal algas minu iseseisev tee “Uus Eesti” ja “Tallinna Pos” toimetustes illustraator-karikaturistina. Sama aasta sügisel, pärast teravat kokkupõrget peatoimetaja August Tupitsaga, lahkusin Tallinnast ja teostasin pikema välisreisi läbides portreekarikaturistina rea Lääne- ja Lõuna-Euroopa riike.

Pärast sundteenimist 1937. aastal, korraldasin rea karikatuurinäitusi Eesti ja Soome linnades, ning vahepeal abiellunud (tegelikult abiellus 1939. aastal. – H.R.), jätkasin kaastööd ajalehtedele kuni juunipöördeni 1940, millal asusin karikaturistina töötama Viljandis “Punase Tähe” toimetuses.

Okupatsiooni ajal töötasin (alates 1941. aasta septembrist kuni 1944. aasta juuli lõpuni. – H.R.) Riias “Deutsche Zeitung im Ostland” illustraator-karikaturistina, kust 1944. aasta sügis-suvel tulin tagasi Viljandisse ja pärast Viljandi vabastamist töötasin esialgu teatris “Ugala”, kust peagi asusin “Sakala” toimetuse koosseisu. 1947. aastal tulin uuesti “Ugalasse” dekoraatoriks-nukuskulptoriks, töötades seal kuni väljasaatmiseni 1949. aasta märtsis.

Ülaltoodud lühikesest, Teile kergesti kontrollitavast elulookirjeldusest nähtub, et minu väljasaatmisel “kulakliku perekonna liikmena” puudub igasugune alus. Kui aga minu väljasaatmisele aitas kaasa töö oma erialal okupatsioonipäevil, mis oli tingitud tol ajal minu poliitiliste tõekspidamiste puudumisest (ilmselt oli nii kasulik kirjutada. – H.R.), siis vastavalt NSVL Ülemnõukogu määrusele 17. sept. 1955. aastal, on seegi süütegu täielikult kustutatud.”

14. oktoobril 1957 arvatakse Evald ja Anni Reier välja kulakute nimekirjast ning neile lubatakse Eestisse tagasi tulla. 1. novembril 1957 on nad Eestis tagasi.

Tagasi Viljandis

Eestisse jõudnud, töötas Eia Viljandis mitmel kohal kunstnikuna või karikaturisti-illustraatorina: Ugala, Sakala, KEK, Kultuurimaja, Kaubastu. Ugalas jõudis ta korra isegi näitelavale, mängides “Kevades” Arno Talit. Karikatuure tegi ta peale sõda harva. See-eest või tema joonistusi ja šarže kohata peale ajalehe “Tee Kommunismile” veel “Kehakultuuris”, “Noorte Hääles”, “Kultuuris ja Elus” ja paljudes vene ja läti ajalehtedes ning ajakirjades. Kokku olevat neid Eia mustvalgeid ja värvilisi šarþe, mida ta tegi ajalehtedele ja ajakirjadele või joonistas kinkimiseks juubilaridele, ligi 12000.

1987. aasta septembris viidi Eia insuldiga Viljandi haiglasse. Evald Reier alias Eia suri 28. septembril 1987. aastal Viljandi haiglas.

 

Allikad:

• Raudla, Heiki. Eia – mees, kes tegi molusid // Kultuur ja Elu (2005) nr. 1 lk. 32-37
• Viljandi läbi aegade. Viljandi, 1983. Lk. 54-55

30. aprill - kolonel Jaan Rink 135

Pildikogumikust
"Eesti Vabadussõdalaste ja
Vabaduseristi kavalerid ajalooarhiivist"

Jaan Rink

30.04.1886 Uue-Kariste mõis, Halliste kihelkond – 30.07. 1927 Tallinn

Sõjaväelane, kolonel

 
Jaan Rink sündis mõisa vahimees Jaagu perre 30. (vkj 18.) aprillil 1886. Oli kaks korda abielus. Esimesest naisest on teada vaid surmaaeg 25. jaanuar 1918. Abiellus teist korda 9. märtsil 1924 Tallinna Kaarli kirikus Alide-Johanna Tammanniga (1897–1936). Lastetu. 

Üldhariduse omandas kodus. Sõjalised teadmised Vilno (Vilnius) sõjakoolis 1903–1906 ja Nikolai Sõjaväeakadeemias Peterburis 1912–1914. Korporatsioon Rotalia liige.

J. Rink esimeses maailmasõjas

Määrati Nikolai Sõjaväeakadeemia lõpetamise järel 1914. aastal Vene I korpuse staabiohvitseriks, hiljem rooduülemaks. Esimeses maailmasõjas oli I korpuse staabi käsundusohvitser august – november 1914. Osales lahingu tegevuses Saksa vägede vastu 96. jalaväepolgu roodu- ja pataljoniülemana kuni novembrini 1915. Sai maailmasõja lahingutes kahel korral peast põrutada. Detsembrist 1915 kuni maini 1918 teenis XIV korpuse staabis käsundusohvitserina, vanema adjutandina ning korpuse staabiülemana. Teenis Vene armees aastani 1918, siis naasis Eestisse.

J. Rink Vabadussõjas

Jaan Rink asus teenistusse Eesti Rahvaväes alampolkovniku auastmes 21. novembril 1918. 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta veebruarini oli ta 1. Diviisi staabiülem ja Viru rinde operatiivjuht. 1919. aasta veebruarist kuni 1920. aasta märtsini oli ta Kindralstaabi Valitsuse ülem ja ajakirja „Sõdur“ vastutav toimetaja ning 1919. aasta aprillist ka Vabariigi Sõjakooli õppejõud. 1919. aasta juunis ja juulis oli Jaan Rink Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutine kohusetäitja, juulis 1919 ülendati ta polkovnikuks ja oktoobris 1919 nimetati Sõjanõukogu liikmeks.

Rink osales 1919. aasta suvel Eesti delegatsiooni koosseisus vaherahu läbirääkimistel Landeswehriga pärast Landesveeri sõda, Pihkvas 1919. aasta septembris Pihkva rahukonverentsil ja Tartu rahu läbirääkimistel Nõukogude Venemaaga.

J. Rink rahuajal

Rink kuulus 1919. aasta novembrist Vabadussõja mälestusmärkide kavandite läbivaatamise ja hindamise komisjoni. 

1919. aasta detsembris nimetati Rink uuesti Sõjavägede Ülemjuhataja Staabi ülema ajutiseks kohusetäitjaks, kellena teenis kuni 1920. aasta veebruarini. Jaan Rink sai 28. märtsist 1920 Sõjavägede Staabi ülemaks, kuid 1920. aasta oktoobrist lahkus tegevsõjaväest.

1921. aasta veebruarist detsembrini oli ta Eesti Moskva saatkonna sekretär-atašee (täites tegelikult mitteametliku sõjaväe esindaja kohuseid). 1922. aasta alguses nimetati ta sõjaväeatašeeks Nõukogude Venemaale, kuid Vene võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1922. aasta novembris nimetati polkovniku auaste ümber koloneliks. 1923. aasta kevadel nimetati Rink sõjaväeatašeeks Prantsuse Vabariiki, kuid Prantsusmaa võimude vastuseisu tõttu ei kinnitatud teda sellele ametikohale.

1923. aasta septembris astus ta uuesti teenistusse ning määrati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutuste ülemaks. Samal ajal oli ta ka Kindralstaabi Kursuste ülem ja õppejõud. 1923. aasta novembrist oli ta Sõjanõukogu liige.

1924. aasta algul eraldati talle autasumaa Harjumaa Anija valla Anija mõisa südamest, kus asus ka valitsejamaja. Selle 48,83-hektarilise koha, mis nimetati Rinki taluks, sai rendile maist 1924. Pidama asus seda vend Peeter Rink. Talu pärisid koloneli surma järel tema ema ja abikaasa, kelle ühisomandiks koht 1929. aastal ka müüdi.

Jaan Rink suri 30. juulil 1927 Tallinna Sõjaväe Keskhaiglas südamehaigusse ning on maetud Tallinna Vana-Kaarli kalmistule. 

Rinki haual avati 1929. aasta oktoobris mälestussammas, mis purustati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Uus, teistsuguse kujundusega hauatähis pühitseti sisse 2001. aasta septembris.

Tunnustused

• Püha Anna orden 4. järk, 3. järk ja 2. järk
• Püha Stanislavi orden 3. järk ja 2. järk
• Püha Vladimiri orden 4. järk
• Vabadusristi I liigi 2. järk, 1920 (nr 10), 500 000 marka ja normaaltalu
• Eesti Vabadussõja mälestusmärk
• Läti Karutapja orden 3. järk (nr 911/17.03.1921)
• Läti Vabadussõja mälestusmärk

 
Allikad:

• EE 14. LK: 428-429
• Geni.com
• Pihlak, J. Halliste kihelkond ja vabaduse risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. Lk. 210-212. URL: http://muuseum.viljandimaa.ee/aastaraamat/2004/pihlak.pdf
  
• Vikipeedia https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Rink

VLRK 110: Hugo Raudsepp: "Jumal seda teab, kuidas ses möllus ja lärmis võimaldus ka veel lehte kirjutada!"

 

Kirjanik ja Viljandi Esimese Lugemisringi esimees aastail 1916-1917 Hugo Raudsepp (1883-1952) meenutas 1928. aastal ilmunud "Sakala" juubelinumbris, et toimetuses käis tema toimetajaks olemise ajal tänu Viljandi Esimesele Lugemisringile suur seltsielu - mehed mängisid malet, inimesed lugesid lehti, noored said kokku ja arutasid maailma asju:

„Sakala” ruumides oli Lugemisringi raamatukogu ja asjatalitus. Ja „Sakala” toimetajad olid ühtlasi ka ringi juhatajad ja tegelased. Pääle eelpool mainitud läbikäimise lähendas see toimetusele linna kirjandushuvilisi inimesi ja õppivat noorsugu. Ja kõik kokku võttes viis sellele, et „Sakala” toimetus osutus äärmiselt käidavaks avalikuks asutiseks. Nii elavat ja rahvarikast liikumist ei ole ma enne ega pärast näinud üheski toimetuses. See oli kui miski päevane klubi, kus lehti loeti, malet mängiti ja suhtlemisega aega veedeti. Revolutsiooni esimestel nädalatel oli see juba rohkem kui klubi, see võttis miski avaliku elu „turuplatsi” ilme, kus hommikust õhtuni tallas inimesi, alates „kõrgemate” kihtidega ja lõpetades linavabriku tüdrukutega.

    Jumal seda teab, kuidas ses möllus ja lärmis võimaldus ka veel lehte kirjutada!

    Ja nüüd on sest juba möödas tosin aastaid…

Hugo Raudsepp

Hugo Raudsepp hakkas Lugemisringi liikmeks juba 13. detsembril 1913. aastal, elades Uues tänavas Leisneri majas. Uusti liitus ta Lugemisringiga  13. veebruaril 1915. aastal.

Fotokollaažil on Hugo Raudsepp tagumises reas paremalt teine.

Põhipildi originaal FOTISes. 
Fotol olevad noored daamid on Viljandi Eesti Haridusseltsi gümnaasiumi õpetajad (viide origiaalile), vasakul esimeses reas olev noormees on FOTISe arhiivis kirjeldatud kui "Poliitilise politsei Tallinna jaoskonna poolt tagaotsitavad või vahtistatud isikud. Aleksander Sibul" (viide). Malet mängivad härrad on lõigatud Edward Winteri fotolt "New York, 1915: A Chess Photograph" (viide)

Allikas: Raudsepp, Hugo. Sõja ja rewolutsiooni "Sakala" : Mälestusi ajult, mil „Sakala" politilise sisu eest wastutas sõjatsensor ja erawahekordi lahendasid Wiljandi kolm nimekamat adwokaati // Sakala (1928) 23. märts