VLRK 110 alternatiivajalugu: Endise teenindusjuht Maire meenutusi raamatukogust

Pipa ja Maire on lugejaid teenindades igasuguseid
pealkirju kuulnud. Küsitud on ka raamatut
"Tütarlapsest naiseks ja tagasi"

1989. aasta suvel saabusin Viljandisse töökoha asjus. Lootsin, et siin oodatakse heal meelel tööle pealinnast tulnuid. Ilusale suvisele päevale vaatamata pidin tõdema, et vähemalt raamatukogu uusi töötajaid ei vaja. Õnneks oli ees puhkus ja kolimine, nii et lootust veel oli. 

Puhkuse lõpupoole muutusin juba veidi rahutuks. Ka tõlke siin ei vajatud. Lõpuks pakkus abikäe sugulane, kohalik apteeker, kes lubas mind hädakorral „pudelipesijaks“ võtta. Mõtlesin, et parem ikka kui mitte midagi! 

Mõned päevad enne puhkuse lõppu tuli kauaoodatud kõne raamatukogust. Selgus, et laenutusosakonna juhataja läheb uude ametisse ja mind oodatakse tööle. Olin üliõnnelik, et sünnilinn võttis siiski minu ja mu pere nii sõbralikult vastu. Kuidas hakkab laabuma elu uues kohas? Toeks oli teadmine, et siinkandis elab palju sugulasi, pealegi olin siin veetnud suure osa oma koolivaheaegadest. Kuid uued töökaaslased? 

Kui ma septembri alguspäevil oma uude töökohta saabusin, oli väljas ilus suvelõpuilm, majas seeski tundus kõik kuidagi soe ja helge, kollane-kuldne. Mäletan sõbralikke naeratusi ja väikeste ruumide labürinti. Kuid ma ei teadnud veel, et talvel tuleb võidelda külma ja peavaludega, et ära kuluvad villased „kohvtad“ ja „hüvasti noorused“. Et järjekordse „peaka“ korral lähevad käiku värsked tabletid, mida me just sageli ei saanud endale lubada. Olime üks paras kamp peavalutajaid, samas ühtehoidev sõbralik pere. Oli omamoodi tore aeg, õhus oli huumorit, naeru, vaimukusi, tarkust, omamoodi naljakat keelt, millest teised ei pruukinud alati aru saada. 

Raamatukoguhoidja parimad sõbrad
 olid peavalurohud,
"kohvtad" ja "hüvasti noorused"

Alustasin poole kohaga. Üsna varsti oli vaja teha kokkuvõte eelmise viie aasta tööst. Selle aitasid mul korda ajada Linda ja Evi, toetudes vajalikele materjalidele, millesse mina polnud veel jõudnud oma nina pistagi. Aga kõige uuem asi oli ürituste korraldamine. Esimesed ristsed sain Jaan Kruusvalli kirjandusliku õhtuga. Sellest peale algas ka lõputu kirjandusõhtutele kutsuvate „nupukeste“ treimine Sakalale. Avaldamine kukkus välja iga kord isemoodi: vahel ilmusid need koos toimetusepoolsete kärbetega, vahel ei ilmunudki. Kirjanikke, kes olid valmis oma loometeest rääkima, oli tõesti palju. Hästi on meeles, kui mõtlesime välja küsimusi Kauksi Üllele ja Kivisildnikule. Muidugi sai nendega lagedale tuldud kohtumisõhtul. Luuletajatele esitatud traditsioonilisele küsimusele „Kuidas teist sai luuletaja?“, vastas pärast sügavamõttelist pausi Kivisildnik, et tema pole üldse luuletaja, vaid hoopis luuletajate õpetaja. Muidugi lõi selline tõdemus algul hinge kinni, kuid mine tea, eks ta vist on olnud ka nende õpetaja. Küsimus ise oli ka üksjagu tobe. 

Uue ajastu algusega läks ühtäkki vaja igat liiki kirjandust. Kirjastused töötasid täistuuridel, raamatuid tuli nagu Vändrast saelaudu (tean saelaudadest mõndagi, sest käisin Vändras koolis). Vaja läks võõrkeelset kirjandust, ka saksakeelset, mida oli peaaegu võimatu saada, kuid midagi siiski. Igal Tallinnas käigul sain omamoodi järelnoppimise korras Saksa kultuuriinstituudist üht-teist kaasa. Ega nad ju raamatukogusid varustanud, kuid koole küll, nende ülejääke antigi sõbraliku suhtlemise eest. Vahel oli seda kraami 6-7 kilo, sellega Tolli tänavalt läbi linna bussijaama jõuda oli päris raske katsumus. Sageli kasutasin „vahelaona“ tollase Kommunaalprojekti arhitektide tuba, kus töötas minu sõbranna. Sealt sai need hiljem autoga Viljandisse toimetatud. 

Mida teha humanitaarabina saadud "pliiatsitega"?

Eriti värvikaks kujunes periood, kui hakati sotsiaaltööd õppima ja välismaalt saadeti meile humanitaarabi. Siis sai tolleaegse pedagoogika ülikooli õppejõudude ja teiste selle ala korüfeede raamatuid kapi põhjast otsitud, et neid siinsetele teadmistenäljas õppijaile pakkuda. Üldse oli heameel, kui keegi midagi lisaks pakkus. Üle said vaadatud ka likvideeritavate raamatukogude hoidlad. Välismaa kolleegide abiga saime palju väliseesti raamatuid, mis olid rahvale vägagi meele järele. Kohati tuli ette päris iseäralikke saadetisi. Mida pidime peale hakkama rootsikeelsete täidetud keemia töövihikute või füüsikaõpikutega? Mida kasutatud kustukummide või päevinäinud pliiatsijuppide ja traadist õhupallivarrastega? Päris kasulikeks osutusid aga plastmasskaaned, mida poolkülmunud kuhilatest välja kangutasime, sinna sai ju vajalikke dokumente panna. 

Elu edenedes jõudsid meiegi majja esimesed arvutid. 1996. aasta lõpupoole komplekteerijatele, järgmistel aastatel said ka teised. Juba varem olime alustanud uue liigitusega, milleks kujunes kümnendliigituse lihtsustatud variant, loomulikult ilma juhisteta. Küll oli nuputamist! Olles mitmeid aastaid sobivaid indekseid konstrueerinud, ilmusid sinna juurde lõpuks ka armsad metoodilised juhised!

Välismaal käimisedki olid ju iseenesest päris muhedad. 1991 tegime ühise „dessandi“ Rootsi kuningriiki, grupis oli ka maakonna raamatukogude töötajaid. Siis me alles nägime raamatutempleid, milliseid soovisime endalegi, nagu Borlänges ja Falunis. Elu oli seal kuidagi teine, eriti kodus, kus mina peatusin. See oli liiga puhas, maitsekas, tehnika viimase sõna järgi ning kodus valitses üldine lahke olek. Ja autosõit, see tundus madalal lendamisena. Paljud meist leidsid endale häid sõpru päris pikaks ajaks. Aastaid hiljem olin sinna kogu perega taas külla oodatud. 

Järgmine sõit läks Saksamaale, sest meie maakond oli sõlminud sõprussidemed Minden-Lübbecke maakonnaga. Kui sakslased 1994. aasta suve hakul Viljandimaale külaskäigule tulid, pidi ka raamatukogu andma oma panuse külaliste vastuvõtmisse. Mina olin tõlgiks. Nii juhtuski, et mulle tehti ettepanek tulla Saksamaale neljaks kuuks stažeerima. 

Sain olla Mindeni linnaraamatukogus ühe kuu, sest pere ootas mind koju. Mulle oli see aeg aga tõeliseks elukooliks. Kui hea meel mul oli, kui juba järgmisel päeval minu kui raamatukoguhoidja poole pöörduti. Ja kui veel aidata ka suutsin! Kui hästi kõlas hommikuti kolleegide suust: „Frau Killar, haben Sie gut geschlafen?“ (tegelikult olin sunnitud palju öid üleval olema ja hirmust värisema, kuna kõrvaltoas käis valjuhäälne meeste jämm). Elasin Mindenis medõdede ühiselamus. Uut ja üllatavat oli palju. Kuidas tehti raamatunäitusi! Lisaks raamatutele kasutati igasugust butafooriat. Tuntud tegelaste elulooraamatute sisu täielikumaks avamiseks kõlbasid välgumihkliga kõrvetatud ja rulli keeratud „vanad kirjad“, pärlikeed, šampanjapokaalid, ülearuseks ei osutunud ka kontsaking. Ja kuhu meie nüüd ise oma näitustega jõudnud oleme? Loomulikult olid seal arvutid, tohutu kirjanduse valik, hubane lugemissaal, mida oleks võinud pidada ka kohvikuks. Sügava mulje jättis töökaaslane Stefan, assistent, bändimees ja pereisa. Temaga juba naljast puudu ei tulnud. 

Mälestusväärne oli 2001. aasta käik Soome. Vaatasime mitmed uudsed raamatukogud üle, et oma maja jaoks šnitti võtta. Järgnesid pikad ja tulised projektiarutelud, kuni 2002 avasimegi uue maja! Kui palju uudistajaid! Raamatukogu muutus linnas kuidagi tähtsamaks kui varem. Käidi imetlemas ilusaid ruume, näitusi, taheti tulla raamatukogutuuridele ja raamatuesitlustele ning hakata uues majas ametisse. Veel praegugi meenuvad Evi sõnad järjekordset uut arengukava tehes, et arvestagu me juba varakult sellega, et uues majas läheb elu veelgi kiiremaks ja keerukamaks. See osutus tõeks. 

Ega sellega sõidud veel ei lõppenud. 2005. aastal kutsus Riia Goethe Instituut inimesi arutama avalike raamatukogude ja koolide suhete ja koostöövõimaluste üle. Seal tuligi ette kanda, kuidas on meie suhted koolidega. Hea oli sellest rääkida, olime suhteliselt värskelt kolinud ja koostööks igati soodsad tingimused loonud. 

Aasta hiljem sain jälle Saksamaale. Rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide juhataja ettepanekul sain osa võtta Saksimaa pealinnas Dresdenis toimunud raamatukoguhoidjate kongressist. Teemaks oli rahvaraamatukogude rahvusvaheline koostöö. Tegin ettekande meie raamatukogu näitel. Kongressil oli 3000 osavõtjat, lähemalt sain tuttavaks Läti ja Leedu kolleegidega. 

Igal aastal peab aruandes raamatukogu kirjeldama kultuurikeskusena. Kui vanas majas ei leidnud lugemishuviline sageli istekohtagi, siis uus pakub lisaks istekohtadele ka huvitegevust, üritusi ja näitusi. Siia leiavad tee nii vanad kui noored, vaiksemad ja lobisemishimulisemad, tujukad ja sõbralikud, õppimishimulised ning tegutsemislustist pakatavad, reegleid austavad toredad inimesed ja needki, kes neist eriti ei hooli. Siia on asja õpilastel - õpetajatel, kultuuritöötajatel, kunstnikel, näitlejatel, täiendõppijatel ning omaloomingu viljelejatel ja kõigil kogukondlastel. Siin saavad kokku ristsõnalahendajad, auväärt poetessid-poeedid, kirjanduspreemiate nominendid, laureaadid. Kõik on alati teretulnud. 

Flaamlaste delegatsioonile tutvustab lugejate kartoteeki Maire Killar

Õnnelikul kombel olen aastakümnete jooksul saanud teha peaaegu kõike ning jõudnud pliiatsi, trükikaardi, perfokaardi ja kirjutusmasina ajastust lõpuks arvutiajastusse. Raamatuaastal 2001 oli üks konverents, mille pealkiri oli „Kloostrist internetini“. Siinkohal meenub mulle paralleelina ühe lugeja tore küsimus: „Kas teil on raamatut „Tütarlapsest naiseks ja tagasi““? Kas nii võib äkki juhtuda ka kloostri ja internetiga? Aga seni tuleb meil olla motiveeritud, tegutseda õhinapõhiselt, sulanduda uute trendidega, olla pildil, omandada üha põhjalikumat funktsionaalset ja infokirjaoskust. 

Raamatuid on liigitatud, pidades nõu kolleegide ja asjatundjatega. Tuhandeid kaarte kataloogidesse liidetud, neid sealt siis jälle välja võetud, bibliografeeritud, konsulteeritud, laenutatud, üritusi ja näitusi, isegi kunstinäitusi organiseeritud, kirjandusülevaateid, viktoriine, informiine, valikteadistust ja muud infotööd tehtud, üliõpilasi juhendatud. Mitte kõigil pole olnud võimalust olla uue raamatukogumaja sünni juures. Ees aga terendab veel midagi ulmelist… 

Raamatukogus on olnud alati, on praegugi palju töökaid, rangeid, sõbralikke, tõsiseid, keevalisi, loomingulisi, rahulikke, hoolivaid ja omanäolisi töökaaslasi. Ja kauneid naisi. Koos on tehtud palju asju praeguste ja endiste kolleegidega, kaasa haaratud õpingukaaslasi, sõpru, pereliikmeid, sugulasigi. Leitud uusi, huvitavaid inimesi. Tundma õpitud Viljandimaad. Imetlusväärsel viisil hoolivad kõik ühisest raamatute kodust, töökaaslastest, lugejatest, oma linnast. Kõike tehakse innuga. Kui palju kunstimeelt, huumorit, asjalikkust! Kui ilusaid mõtteid leitakse raamatutest! Jagatakse teistega. Inimesed hindavad raamatukogu tegemisi, kuid harva öeldakse seda otsesõnu välja. Siinkohal meenuvad küll Elle Eha sõnad, et raamatukogu on üks kuldne paik, kuhu alati tahaks tulla. 

VLRK 110: Minni Patune ja Viljandi Linnaraamatukogu

Kitsastes ruumides asunud Viljandi linnaraamatukogu lõi enne uude majja asumist sageli kaasa ülelinnaliste ürituste ettevalmistamisel. Ühena neist on paslik mainida 1991. aasta mais tulevases linna kunstisaalis avatud näitust, kus oma töid eksponeeris nahakunstnik Minni Patune. Näitus sündis Evi Murdla mõttest ning seda korraldati koos kunstisaali perenaise Aate-Heli Õunaga.

Viljandi Keskraamatukogu lugeja kaart nr 1599.
Välja antud raamatukoguhoidja Salme Tomsoni poolt
13. mail 1941 Minni Patusele
Originaalkaart annetatud Aires Põderi poolt
Linnaraamatukogu arhiivi 1. detsembril 2021

Näitust ette valmistades juhtunud kunstniku ja raamatukoguhoidja vahel järgmine lugu. Tulnud Minni Patune raamatukokku ja pöördunud raamatukoguhoidja poole: „Tere! Mina olen Patune!“

Raamatukoguhoidja järeldanud sellest, et tegu on suure võlglasega. Tol ajal puudusid raamatukogus arvutid ning raamatukoguhoidja Nele on siis kehtinud töömeetodit oma teistlaadi praktikaaruandes kirjeldanud järgmiselt: „Ainuüksi lugejakaartide paigutus laenutusletis oli omaette raketiteadus, kus kaardid jagunesid tagastamiskuupäevade, lugejate töökohtade, õppeasutuste ja raamatukogu töötajatega sugulus- või sõprussuhte alusel ning iga grupp oli märgistatud erinevat värvi plastmassist nupsukeste ehk reiteritega. Vene sõjaväelased olid varjatud vastupanu märgiks tähistatud mustade nupsukestega.“ 

Seega, et lugeja laenutuskaart üles leida, pidid raamatukoguhoidjad inimesi põhjalikult ristküsitlema. Kuna antud loos oli leti ette saabunud naisterahvas ise öelnud, et on patune, kumas ristküsitlust alustanud töötaja toonis ametniku konkreetsust ja õpetajalikku etteheidet: „Mis kuupäevaks Teil raamatud tagastada oli vaja?“ Kui proua tegi selgeks, et nimi on „Patune“, oli raamatukoguhoidjal pehmelt öeldes piinlik.

Õnneks kõik laabus ning suurejooneline personaalinäitus toimus. Ülo Võsar kirjutas 28. mail 1991 "Sakalas" avaldatud artiklis "Näitus Minni Patuse loomingust":

Viljandi kunstnike kevadnäitus on suletud. Aga juba homme kell 12 avatakse samas (Vabaduse plats 6) Viljandimaalt pärit tarbekunstniku Minni Patuse näitus, mille on kujundanud Aate-Heli Õun. Kahes saalis on väljas akvarellid, nahkvaibad, raamatuköited, külalisraamatud, heliplaadiümbrised, vakad, laekad ja karbid. Nii palju nahkehistöid ühekorraga ei ole küll vist varem nähtud. Sellepärast oleks tore, kui Viljandi Keskraamatukogu organiseeritud näitust, mis on avatud 19. juunini iga päev kella 10-18, ka hästi palju viljandlasi vaatama läheks.

Minni Patune on sündinud 12. märtsil 1918 Tallinna talus Surva külas Tänassilma vallas. 1936 lõpetas ta Viljandi Eesti Haridusseltsi Gümnaasiumi, niisiis praeguse C. R. Jakobsoni nim. Viljandi 1. Keskkooli. 1950-1973 oli ta kunstikombinaadi nahkehistööde ateljees kunstiline juht. Alates 1973. aastast on Minni Patune vabakutseline kunstnik. Näitustel on esinenud alates 1966. aastast. Tema loomingut peetakse üheaegselt suurejooneliseks ja lihtsaks.

Nahakunstnik Minni Patuse personaalnäituse avamisel 1991. aasta mais. Vasakult Kalle Jents, Evi Murdla, Minni Patune, Heiki Raudla, Aate-Heli Õun ja Ülo Stöör

VLRK 110: olulisemad teenusearengud uues majas

Paljud linlased vormistasid end lugejaks alles uues raamatukogus. 2002. aastal oli andmebaasis 8601 kasutajat. Esimestel aastatel käis uut maja uudistamas ligemale 1000 külastajat päevas. Harvad polnud juhtumid, kui raamatukogu leidsid üles välismaalastest Viljandimaal töötavad vabatahtlikud. Nii on lugejaks olnud sakslasi, austerlasi, soomlasi, jaapanlasi, norralasi, hispaanlasi jt.

Veebibuum jõuab raamatukokku

2003 oli esimene täispikk tööaasta uues raamatukogus. Külastajate käsutusse anti seitsme arvutiga avalik internetipunkt, mida külastab siiani mitukümmend inimest päevas. Eriti aktiivselt kasutatakse teenust deklaratsioonide ning näiteks ka sel suvel koroonapasside väljatrükkimise buumi ajal. Tihtilugu polegi vajadus avaliku internetipunkti järele sõltuvuses sellest, kas inimestel on juurdepääs arvutitele ja nutiseadmetele kodus olemas, vaid vajadus ja võimalus dokumente välja trükkida ning spetsialisti abi paluda. E-riigi laiad võimalused ning pidev areng toovad inimesi ikka raamatukokku tuge otsima.

2005. aasta juunist hakkas elektrooniliselt laenutama laste-, sama aasta augustist Männimäe ning 2006. aasta veebruarist kojulaenutusosakond. Lugejad harjusid arvutilaenutusega üllatavalt ruttu. 

2007. aastal hakkas toimima iseteenindus ja lugejatel tekkis võimalus teavikuid broneerida ja laenutähtaega pikendada elektroonselt. Majja jõudis WiFi. Lisaks lugejapiletile andis laenutusõiguse ID-kaart.

Männimäe osakonna lõpust sai koduteeninduse võimas algus

2013. aastal likvideeriti Viljandi Linnaraamatukogu Männimäe osakond ja selle kogud toodi üle peamajja. Seoses sellega toimusid muutused personali töökorralduses. Põhjalikult korrastati kogud ning uue teenusena hakkas Viljandi Linnaraamatukogu pakkuma raamatukogu koduteenindust Viljandi linna elanikele. Koduteenindus on teavikute koju toomise teenus, mida raamatukogu pakub eakatele ja liikumispuudega inimestele, kellel puudub võimalus ise raamatukogu külastada. Teenus on tasuta. Näites 2020. aastal kasutas koduteenust 28 inimest 700 korral, olles sellega suuremate näitajatega koduteenindust pakkuvate raamatukogude seas Eestis.

Aprillis 2020 kirjutas kolleeg Nele esimest koroonalainet kokkuvõtva "Raamatukogud on tõesti toredad!" ning kordame siinkohal tema koduteenindust kirjeldavat lõiku:

Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!

Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda. 

Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.

 

24/7 kättesaadav kogu

Esimene samm inimeste mugavuse ja kättesaadavuse poole tehti Viljandis juba oktoobris 2014, mil Viljandi Linnaraamatukogu peaukse juurde paigaldati raamatute tagastuskast, kuhu saab laenutatud raamatuid tagastada ajal, kui raamatukogu on suletud. Laenaja tagastatud raamatud tuvastatakse vöötkoodi abil.

Suure hoo ja ka võimalused teavikute kontaktivabaks kättetoimetamiseks lugejatele said  raamatukogud koroonakriisi tulemisega. Lääne Maakonna Keskraamatukogu avaldas esimesena soovi katsetada uudset lahendust raamatukapi näol. Et Cleveroni arendusplaanides oli juba väiksemate ustega välikapp, siis töötatigi välja raamatukogu soovidele vastav kapp. 

14. oktoobril 2020 sai Viljandi linnaraamatukogu nii Eestis kui terves maailmas esimeseks raamatukoguks, kes võib uhkeldada Cleveroni pakiautomaadiga: raamatukapiks ristitud automaati saab raamatuid tellida iga lugeja, kes soovib neid laenata kontaktivabalt või kellel pole aega raamatukokku minna selle lahtiolekuajal. 

Viljandi sai esimesena kapi, kuna Cleveron on Viljandi tehnoloogiaettevõte ja võimalusel katsetavad nad uute toodete töökindlust kodu lähedal. Praegu on üle Eesti kasutusel 34 Cleveroni raamatuautomaati, paigaldamisplaanid on veel 14-l ning soovijaid lisandub pidevalt. 

2021. aastal on meie raamatukogu raamatukapi kasutajaid kuus olnud keskmiselt 400. Kõige aktiivsem kasutus oli märtsis ja aprillis: mõlemal kuul üle 600 kasutuskorra. Ligi kolmandik kasutab kappi ajal, mil raamatukogu on suletud. Kui klient ise ei saa oma laenatud raamatutele järele tulla, on mugav edastada uksekood pereliikmele või sõbrale, kes need automaadist kätte saab. Nii ei pea klient raamatukokku helistama ja teatama, kes tema asemel raamatutele järele tuleb. 

Uutele raamatutele järele tulles saab vanad mugavalt lasta tagastuskasti. Peaukse kõrval asuvat raamatukappi ja tagastuskasti on kaaslinlaste poolt hästi hoitud, kuid igaks juhuks hoiab neil silma peal ka videovalve.

VLRK 110: Komplekteerimisosakonna töötaja Heli meenused

Minu tööaastad Viljandis algasid 1974. aastal, mil asusin tööle hiljuti loodud komplekteerimisosakonda. Kuna meie jaoks toonases raamatukogumajas kohta polnud, pesitsesime raekoja kõrval endise õhtukooli ruumides. Tollal oli palju nikerdamist: raamatud tuli tembeldada, nummerdada, nurgad kleepida, raamatukaardid käsitsi kirjutada. Saatelehtede koostamisel kasutasime siis veel tavalist arvelauda. Keegi teise maja kolleegidest olevat öelnud, et see on tapvalt igav töö, aga minu jaoks korvas selle rõõm ja põnevus  Bibkollektorist saabunud uute raamatusaadetiste avamine. Olime ju esimesed, kes said alles trükivärvist lõhnavaid raamatuid käes hoida. Veidi igavam oli trükikaarte laiali jagada ja kohandada, see töö oligi peamiselt minu õlul. Tollal oli buss, mis maale raamatuid laiali vedas.  Maja keldris asus vahetusfond, mis vahepeal uppumisohus oli ning raamatud seal hallitama kippusid. Mingil põhjusel kolisime vahepeal Jakobsoni tänavale, kuni meie jaoks valmisid ruumid Lossi 3 alumisel korrusel, kus ülemisel korrusel olid tookord veel korterid. Jälle tuli pambud kokku pakkida ja minna, aga kauaks seda rõõmu ei jätkunud, kuna ühel ööl puhkes ülemisel korrusel tulekahju. Meieni tuli õnneks ei ulatunud, küll saime kaela kogu kustutusvee. Mäletan siiani šokki, mis mind tabas, kui hommikul esimesena tööle jõudsin. Kuidas me raamatuid päästsime, kuidas vett täis lambikuplid üksteise järel alla kukkusid, kuidas mu tütar hirmunult sinna jooksis, kuna kooli oli jõudnud nagu ikka veidi liialdatud kuuldus, et raamatukogu põles maha.

Komplekteerimisosakond (1975)
Istub: Helle Valgus (osakonna juhataja)
Seisavad vasakult: Tiiu Laiapea (Proosa), Heli Raud (Kitsing), Hilja Soosaar

Ajutised ruumid saime Väikesel tänaval, kuni tules ja vees kannatadasaanud maja uuesti korda tehti, seekord juba meie lugemissaali ja juhtkonna jaoks.

Aegamööda osteti esimesed arvutid, millest mina küll oma kehvade silmade tõttu eemale hoidsin. Minu põhitööks sai liigitamine. Ajad olid kõvasti muutunud, nõukogude aja pealesunnitud ideoloogia ja parteimaterjalid olid küll kadunud, peale tuli ohtralt esoteerikat, massiliselt krimi- ja armastusromaane tõlkekirjandusena autoritelt, kellest varem kuulnudki polnud ja keda teatmeteostest otsida oli tavaliselt asjatu tegevus. Kui paljukirutud vene ajal olid tiitellehtedel andmed reeglina korrektselt kirjas, raamatu lõpus tihti järelsõna või vähemalt paarirealine annotatsioon, siis nüüd riburada tekkinud uued kirjastused sellega eriti vaeva näha ei viitsinud. Ilukirjandust tuligi tihtipeale poolpimesi ja vaistu järgi lahterdada, näiteks krimikirjandust selle põhjal, kas kurikaelu jälitas FBI või Scotland Yard. Uue kirjanduse tundmise võistlustel, kus mitu korda osalesin, lohutasin end alati minu noorusaegse kultuurikooli unustamatu õppejõu Endel Põdra sõnadega, et raamatukoguhoidja pea ei ole mitte prügikast, et ta kõike teadma peaks, kõige tähtsam on osata teatmeteoseid kasutada. Igapäevatöös tuli ikka tihti omaenese tarkusega toime tulla, kuna arvuti võib küll tark olla, liigitada ta siiski ei oska.

Vahepeal tuli üle minna UDK-le, jälle oli vaja ümber õppida ja uuega harjuda. Need olid ka aastad, kui hakkasid saabuma kastid välis-eesti kirjandusega. Mingil põhjusel hakkasin just mina sellega tegelema. Eriti algus oli ääretult huvitav - tutvuda autoritega, kes siiani lihtsalt mahavaikitud olid. Sain jälle targemaks ja uut lugemismaterjali. Kuna raamatukogu majad kuulusid pastoraadile, hakkas viimane neid tagasi nõudma. Päris uue maja ootamisega läks nii palju aega, et mina ära oodata ei jõudnudki, kuna ootamatu silmaoperatsioon  mu tööaastad katkestas. Tean, et olin ja jäin lugejate jaoks üsna tundmatuks tegelaseks, kuna mina nendega ei suhelnud. Hunnikute kaupa raamatuid sai ikkagi käest läbi lastud ja just meie osakonna töölaudadelt lugemismaterjal nende kätte jõudiski.

Meenutas Heli Raud
Komplekteerimisosakonna töötaja aastatel 1974-2002

VLRK 110: Vanas lugemissaalis oli viimaseks esinejaks peaaegu-Islandi-president Andri Snær Magnason

Kirjanik Andri Snær Magnasoni sissekanne raamatukogu külalisteraamatusse:

We came to read for the people of Viljandi Andri Snar Magnason and Haide Männamäe in a red volksvagen golf driven by Eha Vain with the good company of her son Taniel Vain and Külli Ummer from the national library with many thanks for a warm welcome. (p.s. Viljandi means "on Perpose" in Icelandic or "wanting".

Viimaseks ürituseks vanas lugemissaalis oli 2002. aasta märtsis kohtumine islandi kirjaniku Andri Snær Magnasoniga, kes esitles oma maa kirjanduspreemiaga pärjatud teose „Sinise planeedi lugu” eestikeelset tõlget.

Andri kandideeris Islandi presidendiks 2016. aastal ning jäi kolmandaks. Tema kohta saab lähemalt lugeda kirjaniku kodulehel https://www.andrimagnason.com/

***

2002. aastal Viljandis esitletud raamatu tutvustus: 

Sinisel planeedil, mis asub kusagil ilmaruumi avarustes, elab lugematu arv lapsi, kes ei saa iial täiskasvanuks. Nad on õigupoolest metslapsed, sest pole kedagi, kes neid käsutaks. Lapsed söövad, kui kõht tühjaks läheb, jäävad magama seal, kus väsivad, ja mängivad seal, kus neile pähe tuleb. Ühel õhtul, kui Brimir ja Hulda on parajasti Mustrannas, ilmub taevasse täht ja suundub otse nende poole. Sellest saab alguse ohtlik seiklus, mis viib lapsed läbi pimedate metsade, sügavate orgude ja lennutab neid ringi sinise taeva all.

Raamatule on omistatud 1999. a Islandi ilukirjandusauhind.

Huvi korral saab raamatut laenata Viljandi Linnaraamatukogu laste- ja noortekirjanduse saalist (3. saal). Link andmebaasi: https://www.lugeja.ee/record/49688 

VLRK 110: raamatukogu hoone pikk otsimine ehk me oleksime võinud olla Ugala keldris

Viljandi raamatukogu on algusest peale olnud ruumihädas. Aja jooksul tuli hakkama saada mitmes erinevas hoones toimetades ning vana hoone amortisatsioonist tulenevate probleemide tõttu oli aegu, mil osakondadel tuli hakkama saada suisa viiel-kuuel erinevas linna otsas asuval pinnal. Seetõttu pakub ajalugu põnevat pilti sellest, milline võinuks olla Viljandi linn ja raamatukogu siin linnas, kui mõned teed oleksid olnud vähem käänulised.

 

Eelajalugu ehk miks oli vaja raamatukogule otsida oma maja?

Lühike vastus on: ruumipuudus ja killustatus. Raamatukogu oli algusest peale justkui kurb sugulane, kelle abi ja vara väga tahaks, kuid keda on oma tagasihoidlikkuses ja leplikkuses kerge kõrvale lükata. Tihtilugu jäävad tema kompsud teiste kompsudele ette ning pagendatakse rohkete kniksude ja vabanduste saatel lakka või mujale enam-vähem kohta jalust ära. 

Raamatukoguhoidjad tegid vanasti oma kitsukeste
tööruumide hubasemaks muutmise nimel palju lisatööd 

1948. aastal kolis raamatukogu värskelt remonditud ruumidesse tuttavas majas Pikal tänaval. Praegu teame me kõik seda maja Jaani kiriku pastoraadihoonena, kus tegutseb Kondase Keskus.

Ruumipuudus hakkas 1950. aastatel. Siis asusid laenutusosakond ja lugemissaal ühes ruumis. 1957. aastal saadi pisut leevendust, kui nö „peahoonest“ üle tee avati eraldi lugemissaal. 1951. aastaks kasutas 1950. aastal eraldi asutuseks vormistatud ja peamajas asuvat lasteraamatukogu üle 500 Viljandi lapse ja õpilase. Ruumipuudust leevendas lasteraamatukogu kolimine veidi suuremasse ruumi (39 m²) Pioneeride Majas Pikk tn. 4 (tuntud Vabariigi ajal kui Villa Gabler ning nüüd kui Ingeri maja). Hiljem kolis lasteosakond veel mitu korda, kuni jõudis 1982. aastal Lossi tänava ruumidesse.

1949. aastal leidis tollane Viljandi Linnavalitsus, et Kantremaa areneva tööstuspiirkonna elanike jaoks on tarvis oma raamatukogu. Esialgu anti raamatukogu käsutusse üks 24 m2 suurune tuba Vaksali tänav 17 asuvas kommunaalmajas. Kantremaa raamatukogu tegutses pikalt eraldi asutusena ning maadles samuti ruumiküsimustega. 1990ndatel tõstatusid omandiküsimused ning asi päädis sellega, et 2. märtsil 2000 kirjutasid Viljandi linnapea Peep Aru ja Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktor Margus Ojaots alla kümneaastasele ruumide rendilepingule ning Kantremaa raamatukogust sai Viljandi Linnaraamatukogu Männimäe osakond, mis likvideeriti 2013. aastal.

1972. aastal loodud komplekteerimisosakond tegutses samuti eraldi ruumides ning kolis mitmeid kordi.

Vabariigi algusajaks oli raamatukogu oma asukohta vahetanud üheksal korral ning seisis ikka küsimuse ees: „Kus on kurva kodu?“

 

Aga mis oleks kui Vabaduse platsile parteimaja asemele oleks tulnud raamatukogu?

Kui raamatukogu asuks Vabaduse platsil
Taustafoto originaal visitviljandi.ee

1988.-1989. aastal, mil kommunistliku parte tegevus muutus nö mittesoovitavaks, kerkis Viljandis päevakorrale küsimus, mida teha parteimajaga. Kuigi hoone erilise iluga silma ei paistnud, asus ta keset linna ning erinevalt tolleaegsetest raamatukogu ruumidest ei ajanud seal ka katus läbi, mistõttu võtsid raamatukoguhoidjad südame rindu ning pakkusid välja projekti, mille järgi saaks parteimaja ümber ehitada maakonna raamatukoguks.

Esialgu leidis idee toetajaid ning isegi maavalitsus paistis seda soosivat, kuid õige pea selgus, et tollane EKP Viljandi Rajoonikomitee esimees Tõnu Tamme oli kategooriliselt selle vastu. Tema arvates ei tohtinud partei vara lihtsalt ära kinkida. Nii jäigi see projekt katki.

Tol ajal oli Viljandi Kultuuriameti juhatajaks Kalle Jents ning igakuisel nõupidamisel kerkis üles raamatukogu keeruline olukord. Lõpuks otsustati, et maja Pikal tänaval tuleb raamatukogu jaoks kapitaalselt remontida ning kasutusele võtta ka katusealune pind. Kapitaalremondi projekt valmis kiiresti ja oldi valmis ehitama. Raamatukogu pidi sellega juurde saama kuni 200 m² pinda. 

Siis aga selgus, et 1991. a. aprillis taasloodud Jaani kogudus tahab oma pastoraadihoonet tagasi. Jaani kogudusega sõlmitud rendileping kehtis toonase teadmise järgi kuni 1. juulini 1997.

Raamatukogu pidi hakkama otsima kohta, kus ta saab oma kompsudega edasi minna.

 

Aga mis oleks kui raamatukogu asuks Viljandi mõisahoones?

Aktualiseerus raamatukogu ruumide küsimus. Pakuti mitmeid põnevaid variante, millest ühena võib välja tuua Nõukogude armee alt vabanenud pinna, mis polnud oma lagunenud olukorras kuidagi vastuvõetav. Viljandi linnavolikogu esimees Jaak Allik ja aselinnapea Peep Aru tegid ettepaneku raamatukogu kasutusse toonase politseiprefektuuri hoone ning maavanem Rein Triisa andis selle kohta ka suusõnalise lubaduse. Politseiprefektuur asus 1998. aastani Viljandi mõisahoones. 

Koos Tallinnast kohale kutsutud raamatukogunduse ekspertide Ivi Tingre ja Tiiu Valmiga vaadati maja keldrist pööninguni üle ja otsustati pakkumine heaks kiita. Koostati projekt, leiti ka tuge Porvoost ja Härnösandist, kes lubasid suunata põhiabi raamatukoguhoone ehitamisele ja sisustamisele, kuid juba mõned kuud hiljem oli üsa selge, et Viljandi Politseiprefektuuril pole uute ruumide ehitamiseks ressursse ning rendilepingu lõppemise ajaks 1997. aastal raamatukogul sinna kolida võimalik ei ole. Meelsus hakkas muutuma pessimistlikuks ning kui 1996. aastal külastasid Viljandi kolleege Härnösandi raamatukogu töötajad, rääkis Viljandi linnapea Andres Soosaar, et mida rohkem ta praeguse plaani (politseimaja raamatukoguks ümberehitamine) mõtleb, seda vähem see talle meeldib. Ta ütles: „Minu arvates tuleks siiski Viljandisse ehitada täiesti uus raamatukogu.“ Ta lubas olemasoleva projekti ümberotsustamise küsimuse linnavalitsuse istungil arutlusele võtta. (Sakala 17. sept. 1996)

Otsuste venimine seadis ohtu kultuuriministeeriumilt lubatud ehituse alustamiseks eraldatav 940000 kroonine tugi, mille võinuks ehituse edasilükkumise korral endale saada hoopis Rakvere. Aasta-aastalt kahanesid riigilt raamatukogude ehitamiseks antavad summad – 1997. aastal võis raamatukoguhoone ruutmeetri kohta arvestada maksimaalselt 4500 krooni 1996. aasta 5000 krooni asemel.

Jälle oldi ringiga alguses tagasi, sest politseimaja hoone ehitus rahanappusel venis ning kodanike ekslev pilk viis kesklinnas seisva suure hooneni. 11. detsembril 1997 ilmus Sakala esikaanel lugu „Tauno Tuula pakub raamatukoguks ametite maja“:

Linnavolikogu esimehe Tauno Tuula arvamuse kohaselt peaks senise politseimaja saama endale maavalitsus, kuid linnaraamatukogu võiks saada ametite maja. […] Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder suhtub asutuste ümberpaigutamisse skeptiliselt, kuid linnapea Tarmo Looduse hinnangul ettepanek kaalumist väärt. Raamatukogu töötajad on kindlalt eitaval seisukohal, ent perekonnaseisuosakonna juhataja pooldab seda lahendust.

 

Aga mis oleks kui raamatukogu oleks tervisekeskuse taga õunaaias?

Vaatamata sellele et politsei kolis 1998. aasta sügiseks oma senistest ruumidest Viljandi kesklinnas välja, ei kiirustatud ruume raamatukogu jaoks ümber ehitama. Mõte ehitada päris uus hoone oli kanda kinnitanud ja veel 17. septembri Sakalas kirjutati, et linnavalitsus pakub raamatukogu uueks asukohaks krunti tervisekeskuse taha või raekoja ees olevasse parki. Siiski otsustati Viljandi volikogu 25. septembri istungil jääda vana otsuse juurde, mille kohaselt linna uus raamatukogu tuleb endisesse politseimajja.

Sama kuu lõpus saadi uudis, et väliseestlane Ingrid Millistfer Rennat annetas oma Paistu vallas asuva kodutalu müügist saadud raha raamatukogu arvutiseerimiseks.

1999. aastal oli raamatukogu ehitamine näiliselt kalevi alla pandud. Mingid liikumised siiski toimusid, sest 30. märtsi Sakalast sai lugeda, kuidas Viljandi volikogu lükkas edasi 227 inimese esitatud eelnõu arutamise, milles linnakodanikud soovisid uue raamatukogu rajamist tervisekeskuse taha õunaaia asemele. Mais oli raamatukogurahvas lootuse sedavõrd kaotanud, et lõhkus ruumi saamiseks välja ahju (Sakala 26. mai 1999)

Kui raamatukogu oleks õunaaias
Taustafoto originaal: Sakala

 

Mis oleks, kui raamatukogu asuks Ugala keldris?

Aastatuhande vahetus tõi uue hingamise ja palju toredaid visioone. Tollane Ugala kunstiline juht Andres Noormets paigutas oma loomenõukogule esitatud visioonis linnaraamatukogu teatri keldrisse. 

Ta tunnistas, et tal pole oma ideest täpsemat ettekujutust: „See on lihtsalt üks võimalik näide, kuidas me saaksime teatriga midagi meile sobivat liita,“ lausus ta. „Teatri all on ju täiskelder. Ugalal on suhteliselt palju tühjalt seisvaid ruume.“ Noormets täpsustas, et kuna teater töötab iga päev kirjandusega siis annaks see koostööks hea sünergilise platvormi ja et tema töö polegi selliste asjade teostamine, vaid idee väljakäimine ja diskussiooni alustamine. 

Abilinnapea Jaak Allik nõustus, et Ugalast saaks raamatukogu küll, aga selleks tuleks teater sulgeda ja maja ümber ehitada. Rahvusraamatukogu peadirektor Tiiu Valm kommenteeris: „Raamatukogu pole nööp, mida annab ükskõik mille külge õmmelda. Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik nii suure linna raamatukogu keldrisse paigutada. […] Parim variant oleks uus maja, sest Viljandi sugusele linnale oleks raamatukogu vaja vähemalt 1500 ruutmeetrit.“

Teema püstitus ajal, mil linnaraamatukogu ruumiküsimus oli täiesti soiku vajunud ning valitses teadmine, et spordihoone juureehituse tõttu saab raamatukogu ehitamine alata alles 2002. aastal ning projekteerimisega on aega küll.

Oli see nüüd oskuslik lavastajameisterlikkus, andekas juhus või linnavõimude hea juhtimistava, kuid Andres Noormetsa tõstatatud diskussioon kandis juba mõne kuu pärast vilja ja linnavolikogu võttis vastu otsuse uue hoone ehitamise kohta. Linnapea Peep Aru tegi ettepaneku ehitada raamatukoguks endise postkontorihoone uuem tiib laiendusega Sakala poe maa-alale.

Päriselt raamatukogu jaoks ehitatud hoone, mõtelge!

14. mail 2001 kinnitas linnavalitsus raamatukogu eelprojekti.Augustis kinnitati ümberehituse esimese järjekorra projekteerijaks RTG Projektbüroo AS Tartust. Viljandi Centrum oli nõus ehitama Sakala mööblikaupluse ja Teemu lillepoe asemele kolmekorruselise hoone ning andma selle kaks ülemist korrust kasutuslepinguga raamatukogule. Selle osa projekteerijaks sai Arhitektuuribüroo JVR OÜ (arhitekt Ilmar Jalas) Tallinnast.

Aastad 2001-2002 möödusid uue hoone ruumilahenduste väljatöötamise tähe all. Raamatukogu nõukogu eesotsas esimehe Jaak Allikuga toetas projekteerimise käigus meiepoolseid ettepanekuid. Korraldati lugejaküsitlus, töötati välja uus töökorraldus ja struktuur. 90. sünnipäeva tähistati küll veel vanades, kuid armsaks saanud ruumides. Sel puhul koostas „hea sulega” Elle Sihver teksti raamatukogu ajaloost, mille autor koos Helle Järve ja Maire Killariga ette kandis. Elle Sihveri ja Nele Grosthali mõtetest sündinud ülevaatenäitusel olid väljas kõnekad endisaegsed dokumendid, kroonikad, esemed ning fotod majadest, kus raamatukogu oli paiknenud.

Linnaarhitekt Kalle Kadalipp töötamas raamatukogu projektiga

2002. aastal sujus hästi koostöö linnavalitsuse, ehitus- ja projekteerimisfirmadega. Suure eeltöö tegi linnavalitsuse arhitektuuriosakonna juhataja Kalle Kadalipp, kes koostas raamatukogu soove arvestades ehituse esimese järgu eskiisprojekti. Projekteerimise käigus toimunud nõupidamistel osalesid projekteerijate ja ehitajate Facio Ehituse AS ning Leviehitus OÜ esindajad ja linnavalitsuse poolt Kalle Kadalipp ning Aavo Saar. Sõna sekka said öelda ka raamatukogu inimesed.

Sisekujunduse osas usaldati meie soove ja nägemust, mis koostöös sisekujundusfirma Varik Projekt OÜ sisearhitekti Kai Mursiga jõudis mõlemaid pooli rahuldavale lõpptulemusele. 9. mail 2002 pandi uuele hoonele nurgakivi. Tollane kultuuriminister Signe Kivi leidis, et selle hoone rajamist iseloomustab ütlus „Üheksa korda mõõda, üks kord lõika”. Maavanem Helir-Valdor Seeder arvas: „Viljandil on olnud kaks tuntud lugu. Üks neist on ilus legend järvel sõudvast paadimehest, teine aga nukravõitu lugu raamatukogust, mis kunagi valmis ei saa. Nüüd on see viimane siiski lahenduseni jõudmas”.

Uuele raamatukoguhoonele pani nurgakivi kultuuriminister Signe Kivi

Kojulaenutuse majas teenindati lugejaid kuni 23. juunini, lasteosakonnas 17. augustini 2002. Raamatukogu sulges uksed vanades majades lõplikult 16. septembril. Algas kogude ettevalmistamine kolimiseks: lasteosakonnas tehti inventuur, kogud puhastati aegunud kirjandusest ning raamatud pakiti. Kokku koliti Pika ja Lossi tänava majadest 1300 kasti raamatuid, lisaks veel lasteosakond. Raamatute vedu kestis põhiliselt 10.-16. septembrini. Viimane koorem jõudis raamatukogu uude koju 17. septembril.

5. oktoobril 2002 koguneti Pika tänava maja juurde, mis oli raamatukogule peavarju pakkunud 54 aastat. Teenekale puuveokärule asetati rahvuseepos „Kalevipoeg” ning teisi haruldasi raamatuid. Sealt liiguti rongkäigus lasteraamatukogu ette, kus kärusse lisandusid „Kevade”, „Bullerby lapsed”, „Naksitrallid”, aabitsad ja teised lastele olulised raamatud. Läbilõikavale külmale vaatamata oli maja juurde kogunenud hulgaliselt linnarahvast. Kui kõned peetud ja maja sisse õnnistatud, andis linnapea Peep Aru võtmed üle raamatukogu direktorile Evi Murdlale.

Ajaleht Sakala nimetas raamatukogu ehituse 2002. aasta teoks. Lugeja- ning töötajasõbraliku raamatukoguhoone valmimist tunnustas ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, määrates Evi Murdlale ühingu aastapreemia. 

Kauaaegse lugeja Reet Espe kirjutisest: „Ma arvan, et Viljandi linnaraamatukogu väärtus ei ole ainult rikkalikes kogudes, vaid on inimestes, kes siin töötavad. Töötada saab mitmeti, aga meie raamatukogus ollakse pühendunud, missioonitundega. Siin on kõrge töökultuur igal tasemel töötajal.”

Ehitust toetasid rahaliselt Kultuuriministeerium ja AS Centrum. Ameerika Ühendriikides Denveris elanud Ingrid Millistfer-Rennat annetas 1 000 000 Eesti krooni raamatukogule vajaliku infotehnoloogia ostmiseks. Raamatukogu logo kujundas graafik Tõnu Kukk.

VLRK 110 alternatiivajalugu: Ja siis tulid vargad ehk Nele ja politseiuurija pingeline afäär

Sakala (1920) 20. veebr.
Wargus lugemisetoas

Kolmapäeval on Rahwaülikoolide Seltsi awa-

likust lugemisetoast kaks elektrilampi ära wiidud. Ei tea 

kellele nad ette puutusid? Laua pääle järele jäetud saapa 

jälgede järele otsustades ei oleks nende saabaste kandja 

poolt seda tõepoolest mitte oodanud. Häbi peaks olema.

Raamatukogu on läbi aegade varastega hädas olnud. 

Juba üle-eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutati ajalehes Sakala, kuidas keegi oli poriste saabastega lugemistoa lauale roninud ja pirni laest ära varastanud. Ähvardati koguni politseipatrull raamatukokku valvesse panna. 

Ühel laupäeval olime Hiljaga kahekesi tööl ja külastajaid oli hõredalt. Korraga saabus kolm meest, kellest üks lipsas vene fondi, üks jäi koridori tolgendama ja üks tuli leti ette meiega juttu tegema. Vahetult enne seda oli meie töömees Tolik esiku seinale riputanud uut sorti väikese tulekustuti. Sarnaseid kustuteid kasutati ka autodes ja need olid üpris kallid. 

Nele ja Tolik jälgi ajamas

Korraga olid kõik kolm meest kadunud ja nendega koos ka meie tulekustuti. Märkasin seda kohe ja helistasin politseisse. Politsei ei lasknud ennast kaua oodata, vaid kihutas sireeni unnates kohale nagu oleks tegemist olnud vähemalt mõrvaga. Minult ja Hiljalt võeti tunnistused ja kästi koostada seletuskiri. Olin väga põhjalik ja kirjeldasin olukorda ning kahtlusaluseid äärmiselt detailselt, sest ma olin detektiivifilmides näinud, kuidas seda peab tegema. Seletuskiri sai kuus lehekülge pikk ja oli varustatud maja plaani ja kurjategijate liikumisskeemiga. Hilja oli targu oma kirjatükis teatanud, et kahjuks ei märganud midagi ega oska kedagi kirjeldada. 

Mõne päeva möödudes külastas meid uurija, kes lehvitas minu seletuskirja ja kiitis mu tähelepanelikkust. Seejärel võttis ta põuetaskust välja pataka meeste pilte ja küsis, kas mõni neist oli tol saatuslikul päeval raamatukogus olnud. Tuvastasin kolm kahtlusalust ja politseiuurija kiitis mind jälle. Tundsin end nagu miss Marple ja kujutlesin, kuidas ma uurimise ohjad enda kätte haaran ja Viljandi ohtlike kurjategijate jõugu paljastan. Saime uurijaga suurteks sõpradeks ja vestlesime kaua ning lõbusalt, hoolimata Hilja heidetud hoiatavatest pilkudest. 

Nüüd hakkas uurija mind iga päev külastama. Külaskäikude stsenaarium oli selline → algatuseks võttis ta põuest pildid välja, laotas lauale ja küsis : „Kas neid poisse tunnete?“ „Jah,“ vastasin mina teenistusvalmilt kätt kõrva äärde tõstes ja näitasin alati sama kolmikut. Seejärel pani politseinik pildid taskusse tagasi, lülitas oma raadiosaatja välja, asetas mütsi riiuli otsale ja istus ahju kõrvale toolile ning hakkas pajatama lõbusaid lugusid oma tööst. Lugusid sadas nagu küllusesarvest ja tema külaskäigud venisid järjest pikemaks ja pikemaks. Selle inimese eripäraks oli hästi läbitungiv pilk - tal olid helehallid väga väikese musta täpikesega silmad. 

Mida päev edasi, seda ebamugavamalt ma tema pilgu ees end tundsin. Oli aru saada, et midagi ta minust tahab, aga mida, seda ma oma sõnulseletamatus ignorantsuses ei taibanud. No ütleme nii, olin ma ju ka alles üsna noor ja roheline. Olles oma kriminaalalased teadmised  ammutatud sumedates kinosaalides istudes ja küüsi närides keerukaid krimifilme vahtides, hakkasin ma tema tihedate visiitide taga peidetud mõtet otsima. Äkki ta arvab, et ma olen kurjategijatega kuidagi seotud ja ootab momenti, mil ma ennast paljastan. Muutusin väga murelikuks. Seevastu Maire ja Elle, kellega me kabinetti jagasime, ootasid uurija külaskäike õhinal nagu lapsed rändtsirkuse etendust, ehkki nad teesklesid, et nad midagi ei näe ega kuule, kuid nende muigel suud ja pikaks veninud kõrvad rääkisid midagi muud. 

Kord jutustas uurija loo, kuidas ta paljalt kehakeele ja füsioloogiliste ilmingute põhjal oli ühe kurikaela vahele võtnud. Ilmutades märkimisväärset näitlejameisterlikkust, rääkis ta, kuidas kurjategija oli tema kavala küsimuse peale neelatanud ja mida see neelatus füsioloogiliselt tähendas ja kuidas tema seda tõlgendas. Äkki tundsin, kuidas sülg hakkas suhu kogunema ja ka mina neelatasin, siis veel ja veel ja veel. Püüdes oma füsioloogiat kontrolli alla saada, läks mul osa stoorist kaduma. Ärkasin sellel momendil kui jutustaja oli jõudnud punkti, kus ta andnud kahtlusalusele mingi paberi ja palunud sellele alla kirjutada ja kuidas tolle käed jäänud paberi külge kinni, sest need olnud higised, mis tähendanud seda, et neerupealsed olla aktiviseerunud, mis omakorda tähendanud seda, et kahtlusalune ei ole tõtt rääkinud. Korraga langes mu pilk oma kätele, mis lebasid tumedal lauaplaadil. Sõrmede ümber oli näha kerget niiskusest tekkinud varju. „Issand,“ mõtlesin ma : „mu neerupealsed on mind reetnud!“  

Lõpuks sai mul sellest lõbusast politseinikust villand ja ma edastasin talle valeteate, et ärgu rohkem raamatukokku tulgu, sest mul algab puhkus ja ma sõidan ära Sahhalinile ning kahtlane on, kas ma sealt enam kunagi tagasi tulen. Seadusesilm andis kurvalt au ja kõndis raamatukogust välja. Paari tunni pärast oli ta uuesti tagasi, kaasas minu seletuskirja põhjal koostatud protokoll. Veel pani ta hoolikalt kirja minu andmed, perekonnaseisu ja hariduse ning ulatas mulle paberi, kuhu palus alla kirjutada lause „olen protokolli läbi lugenud ja tunnistan selle sisu õigeks“. 

Pühkides oma higised käed vastu tagumikku kuivaks, võtsin lehe vastu ja taipasin äkki ehmatusega, et ei oska kirjutada sõna „protokoll“. „Kas see käib keskelt k-ga või g-ga“, mõtlesin ma paaniliselt, seistes pastakas püsti peos kivistunult keset tuba. Ilmselt ei andnud mu kehakeel küllalt selget märki mu mõtetest, sest selle asemel, et pakkuda mulle „Eesti keele grammatikat“, haaras politseinik mind toetavalt õlgadest ja sosistas ehmunult : „Mis on? Mis on? Mis on?“  Ehkki olin minut tagasi suureliselt teatanud, et mul on kõrgharidus, pidin häbiga tunnistama, et ei tea, kuidas kirjutada „protokoll“. Üle uurija näo veeresid kiiresti mitu ilmet, imestusest uskumatuseni ja siis ütles ta rõhutatult : „Kahe elliga!“ Laseme siinkohal kardinal langeda.

Meenutas: Nele Grosthal

VLRK 110: ajalehekatke raamatukogude koostööst aastal 1980

Kultuuriministeerium kutsus eelmisel aastal meediaorganisatsioonid enda juurde arutama, kas tähistada 2021. aastat ajakirjandusele pühendatud teema-aastana. Teatavasti möödub 2021. aastal 200 aastat O. W. Masingu ajalehe "Marahwa Näddala-Leht" ilmumisest. Kultuuriministeerium otsustas koroonaviiruse pandeemia laialdase leviku tõttu suunata ajakirjanduse teema-aastaks mõeldud 200 000 eurot kultuuriministeeriumi kriisiabi reservi, et hoida raha kiireloomulisteks toetusteks.

2022. aastal tuleb teema-aasta uuesti - tähistatakse raamatukogude aastat. Täna aga on raamatukogud pidanud meeles oma sõpru ajakirjanduses ning korraldanud hoolega meediakriitilisuse ja libauudiste äratundmist toetavaid koolitusi ja programme ning Eesti ajakirjanduse lugu avavaid kohtumisi, näitusi ja väljapanekuid.  

Viljandi linnaraamatukogu blogiski oleme tänavu kasutanud hulgaliselt katkeid vanadest ajalehtedest ning tänane postitus lubab meil siseneda 1980. aastasse, mil maailm oli küll hoopis teine, kuid erialainimeste koostöövaim ning raamatukogude selge siht kogukonda toetada on jäänud ajaloo tuultes samaks. Erialainimesed käivad nüüdki üksteiselt õppimas, kogemusi ja praktikaid uurimas ning šnitti võtmas. 

Allikas: Pentla, P. Meie raamatukogutöötajad Viljandi kolleegidelt õppimas // Ühistöö (1980) 29. nov. 

Artikli tekst:

Põhjust selleks oli omajagu, sest viljandlased kuuluvad vabariigi raamatukogude vahelises sotsialistlikus võistluses esikolmikusse. 

Seekord tutvuti kahel päeval Päri, Heimtali, Uus-Kariste, Saarepeedi, Tääksi, Suure-Jaani, Viljandi linna- ja keskraamatukogu tööga. Eriti silmatorkav on viljandlaste töös tihe kontakt kohalike majanditega. Tääksi külaraamatukogu juhataja Hilda Luik ütles, et majand on oma mureks võtnud raamatukogu remondi, samuti kütte. Nii on see ka Saarepeedil, Uus-Karistel, Heimtalil ning mujal. 

Ja veel, Uus-Kariste külaraamatukogu juhataja Hilja Sakk lausus päris rõõmuga, et temale Halliste sovhoosi juhtkonnalt naistepäevaks kingitud lill on veel praegugi alles ja hakkab õitsema. Pisike asi küll, aga teeb raamatukoguhoidja südame soojaks. 

Saarepeedi külaraamatukogu piir konnas on veidi üle 400 elaniku, neist raamatukogus lugejaid 250, Uus-Karistel olid arvud vastavalt 310 ja 217. Nimetatu kinnitab tihedat ja sisukat individuaalset tööd lugejaga. Hilja Sakk ütles, et päeva jooksul võtab tee raamatukogusse ette paarkümmend inimest: õpilasi, pensionäre, traktoriste, lüpsjaid, kelle kõigiga on hea kontakt saavutatud.

Viljandi rajooni raamatukogudes propageeritakse elavalt päevasündmusi, tähtpäevi ja kohalike majandite kohustusi. Igas raamatukogus nägime NLKP XXVI kongressi eelseid kirjandus näitusi, stende ja raamatuplakateid, samuti majandite kohustusi, mis võetud kongressi auks. Märkimisväärne on Viljandi keskraamatukogu metoodiline töö. Seal on koostatud kirjandusnimestikke, nagu «Mulgimaa tublid naised», «Viljandi rajoonist pärinevad silmapaistvad revolutsionäärid ja Suure Isamaasõja kangelased», «Johann Köler 150», ««Sakala»-lood» jne. Kõik need materjalid käsitlevad kodurajooni ja on seetõttu lugejaid köitvad. 

«Teie külaskäik aitas meil teada saada mõndagi teie tööst,» ütles Viljandi keskraamatukogu direktor Maie Tavaste ja kinnitas, et sellistest külaskäikudest on kahepoolne kasu. Viljandlasi huvitas ka see, et Rapla keskraamatukogu on koos raamatuühingu rajeoniorganisatsiooniga hakkama saanud ülerajooniliste kirjandusdekaadide, lugejate konverentside ning muude suuremate kirjanduslike üritustega.

P. Pentla

Pildil: Uus-Kariste raamatukogu juhataja Hilja Sakk ja Saima Veetamm Päärdust, Marna Lott Kuimetsast, Heli Õisnuu Lellest ning Urve Murumets Sipast. 

P. PENTLA tekst ja foto

VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 2

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Järg 8. oktoobril 2021 blogis avaldatud mälestustele. Link SIIN

 

Kuna ma ennast kohe algul innuka töötajana olin näidanud, usaldati mulle mõne aja pärast juba natukesehaaval laenutaja vastutusrikast tööd. Selles täielikuks orienteerumiseks kulus muidugi rohkem aega, sest seda, mida pidin õppima, oli ikka hirmus palju. 

Kõigepealt tuli selgeks saada tubade süsteem, et teada, kuhu mingi raamatu küsimise korral suunduda. Sest kui olid algul läinud labürindi valesse harusse, pidid sealt tühjade kätega tagasi tulles uuesti läbima laenutusruumi ja, silmad häbi täis, lugejate nähes teise harusse suunduma. 

Pähe pidin õppima tagatoa „kinnise fondi“, mis oli pidevalt muutuv suurus, sest uued raamatud paigutusid põhiliselt kõik sinna ja ruumipuudusel muutusid osad varem „kinnised“ nüüd „tavalisteks“. Raamatukaartide nurgalt lõigati salapärane tähis KF ära ja need raamatud rändasid vastavalt liigile teistesse tubadesse. 

Tuttavate all

Lisaks tuli meelde jätta seltskond nägusid, kes tasandatud häälel ja leti kohale kummardudes „midagi uut ja head“ soovisid, et neile siis teenistusvalmilt leti alt hunnik uudiskirjandust valimiseks välja tõsta. Seetõttu tuli end kurssi viia kataloogisahtli „TUTTAVAD“ sisuga, et siis vajaduse korral selle kategooria esindaja lugejakaart sealt välja tõmmata. 

Praeguses Kondase Keskuses asunud raamatukogus oli oma kataloogisüsteem.
Pildil otsib Helle Järv lugejakaarti

Seoses selle sahtliga esines minul kui algajal ka piinlik intsident. Naine maalt nagu ma olin, ei tundnud ma nägupidi kohaliku eliidi esindajaid ning seetõttu pidi üks auväärne daam, pärast seda, kui ma olin tulutult lugejakaartide hulgas sobranud ega vajalikku nime mitte leidnud, tungival häälel ülejäänud järjekorra kuuldes teatama: „Mina olen tuttavate all!“ Omandada tuli ka lugejatele kavaluse teel ühiskondlik-poliitilise kirjanduse kaasasokutamise kunst, mida eriti hästi valdas kolleeg Hilja.

Rängad eksimused töös

Õige pea tuli aga rinda pista oma põhitöö - raamatunäituste korraldamisega. Kuigi olin juba aastaid varem põhjalikult vastavasisulise metoodilise kirjandusega tutvunud ja külaraamatukogus rea metoodiku kiituse pälvinud näitusi korraldanud, oli linnaraamatukogu näitus hoopis midagi muud – see oli kõrgem pilotaaž! Ühe karmist kriitikust kolleegi arvates olin rängalt eksinud valikus, missugused raamatud asetada lauale püsti, missugused pikali. Samuti ei kannatanud kriitikat minu valitud lillevaasi asukoht näitusel. Aga nagu öeldakse, kriitika on edasiviiv jõud ja eks ta mindki edasi viis – ikka inimliku kõrguse poole, nagu on juba klassikud öelnud.

Pisut vabandavalt naeratav Sihver riiulite vahele suundumas
Foto originaal: FOTIS

Eksimuste karisid varitses minu ametimere näiliselt sileda pinna all muidugi veel.

Kord suvisel päeval astus laenutusruumi suurt kasvu ja tüse, lühikestes pükstes ja lohmakas T-särgis higiste juustega noormees. Kuna ta teatas oma nimeks M., otsisin lugejaankeetide hulgas ja leidsin tõepoolest ühe M.-i. Et asjas kindel olla, pärisin igaks juhuks, kas ta on K. M., sest see nimi seisis leitud ankeedil. „Ei, minu nimi on M.M. (märkus lugejale: naissoost isiku nimi)", vastas tema. „K. on mu vend.“ Oleks minu nimi ometi Viplala olnud! Ma oleksin ennast sealsamas paigas kirbuks tinistanud ja põrandaprakku peitu pugenud… Lisaks sain veel hiljem teada, et „noormehe“ ema on linnas auväärsel kohal tööl. Jäin valutava südamega ootama käskkirja enda raamatukoguhoidja ametist vallandamise kohta kehva silmanägemise ning üleüldise rumaluse tõttu. Kuna käskkiri viibis ning et vallandamises ikka päris kindel olla,  jõudsin teha uue fopaa ja seda juba kõrgemal, vabariiklikul tasandil.

Nimelt külastas sel suvel Viljandit haridusministeeriumi delegatsioon eesotsas haridusministriga, kelle nime ma siinkohal ei nimeta, sest lollused on aegumatud ja pealekaebajad ei ole ilmast kadunud. Meie laenutusruumi kataloogikapil seisis väike raadio, kus oli äsja lõppenud ülekanne intervjuust ministriga. Ilmselt ei ole raamatukogutöö ikka minu tõeline kutsumus, sest  suutmata maha suruda kiusatust imiteerida ministri väga omapärast kõnemaneeri ja kasutades ära olukorda, kui raamatukogus ei viibinud ühtegi lugejat, esinesin laenutusleti taga omapoolse tõlgendusega äsjalõppenud intervjuust. Sooja suveilma tõttu olid kõik uksed avali, et värsket õhku sisse lasta. SEE OLI VIGA! Koos värske õhuga oli kuulmatult ruumi sisenenud külastaja, lühikeste käistega suvesärgis mees, kes viibutas käes kilekotti. Ja kui ma varem polnud mõistnud väljendi „tardus soolasambaks“ tõelist tähendust, siis nüüd oli mul see võimalus. Vaevaliselt suutsid mu tardunud huuled vastuseks ministrihärra tervitusele teresõna vormida. Palavikulises rütmis tagus peas imepeenike lootuse trummipulk: ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud, ehk ta ei kuulnud! Aga vist oli Jumala nimi sellel päeval Sihver, kes mu keelepaelad õigel hetkel valla päästis.  Ladusalt vestlesime ministriga maakonna raamatukogudest ja Kolga-Jaani vallast ning selle tublist vallavanemast. Nimelt oli minister külastanud äsja nimetet valda, aga mina olin juhtumisi linnaraamatukokku tööle saabunud just sellest vallast ning vallavanemaga tuttav. Nagu öeldakse: juttu jätkus kauemaks!

Ning teadmata mul jäigi, kas minister mu improvisatsiooni kuulis või mitte. Igatahes tänase seisuga pole vallandamiskäskkiri veel kohale jõudnud…

Raamatukogutöö varitsevad ohud

Kohe ametisseastumise alguses viisid hoolitsevad kolleegid mind kurssi ka raamatukogutöö ohtudega. Selgus, et minu sinisilmne ettekujutus turvalisest ja meeldivast ametist varises pihuks ja põrmuks! Näiteks oli kolleeg Hilja hädavaevu eluga välja roninud fondis alpinismi harrastanud lugeja süül kokku kukkunud riiulite laama alt; kõikidel oli ette näidata arme ja veriseid sõrmi, mis saadud võitluses teravate liigieraldajate või katkiste riiuliservadega; mõned kobedamad ja nooremad olid üle noatera süütutena pääsenud neid vene fondis rünnanud perverdi käest, rääkimata nõrganärviliste ehmatusest, kohates sööginurgas hiiri, kes lõunaleivakottidest välja hüppasid. Samuti hoiatati mind ühe kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahva eest, kes iga kord raamatukogu külastades teda teenindanud töötajale midagi näkku nõidus: kellele odraiva silma, kellele hiiglasuure vistriku silmade vahele. No seda minul muidugi karta polnud vaja, sest mõlema eelpoolnimetatud näol esinenud nähtusega oli mul tihedaid kokkupuuteid olnud  juba enne selle mehega kohtumist! 

Suudlust pressivaid mehi pidi ontlik
Sihver eriti agaralt tõrjuma vene fondis

Aga hoolimata teadlikkusest ja kõigist ettevaatusabinõudest sattusin ikkagi ühe mind kavalalt vene fondi meelitanud mehe (nime mainimata, olgu muld talle kerge!) lõksu. Leidnud tema küsitud raamatu, tormasin kiiruga laenutusruumi poole tagasi, aga juba oli ta jõudnud ukseava blokeerida ja mind uksepiida vastu surudes matsuvate huultega suudelda püüdis. Kuigi ma selleks ajaks enam päris süütu, vaid kahe lapse ema olin, tundsin ausa abielunaisena end ülimalt solvatuna. 

Hilisem elu näitas, et lisaks raamatukogu ruumidele varitsevad ohud ka raamatukogu ees tänaval. Talvisel libedal unustas korraks ettevaatuse meie muidu väga ettevaatlik osakonnajuhataja Maire ning lisaks majanduslikule kahjule riietuse rikkumise näol hõrendas ränk kukkumine osakonna võitlussalga ridu pä
ris tükiks ajaks. Samuti oli eelpoolmainitud kurja silmaga, aga muidu igapidi kena meesterahvas suutnud maja ette kukutada stiilis nii-pikk-kui-lai toiduhankimisreisilt suurte kottidega saabunud kolleeg Hilja.

Tasapisi hakkas elu rööpasse minema ja töögi laabuma. Kuidagi märkamatult olin oma tegemistega ülakorruse katusekambrist laenutusruumi tagusesse pisikesse kabinetti kolinud ja endale toreda kabinetinaabri ja sõbra Nele saanud, sellesama uhke, kes seminari ajal varukogus käis. Temast pole ka uues majas töötades raatsinud kaugele jääda ja oleme jätkuvalt kabinetinaabrid. Minu järel kolis allkorrusele ka osakonnajuhataja Maire, sest tõsi on, et häid lambaid mahub palju ühte lauta. Selle tõestuseks on fakt, et 9-ruutmeetrises, sagedusega 2 korda minutis läbikäidavas toakeses asusid: 1 ahi, 2 ust, 1 aken, 4 riiulit, 1 eraldiseisev sahtlikapp, 3 kirjutuslauda, 3 tooli ja 3 naist (neist 2 ülekaalulised), millele hiljem lisandus 1 arvutilaud koos arvutiga.

Pipa, Sihver ja Nele peavad plaani, kuidas uues majas raamatud kõige paremini ruumis riiulitele paigutada

Seega olin raamatukogutööga Viljandi linnas algust teinud ja niiöelda vankri veerema lükanud.

Sedamoodi on see vankrike ikka tasapisi kõrinal veerenud – vanast pastoraadimajast uude raamatukoguhoonesse, vahel küll veidi toppama jäänud või munakividel ohtlikult põrunud, aga õnnega pooleks - kraavi pole ta seni läinud. Tõtt öeldes pole ma seda kunagi soovinudki, et vanker alles surnuaia väravas pidama saaks, kuid pensioniameti ukse taha oleks sellega küll kena sõita olnud. Nüüd aga on  igat sorti kriisid vankri liikumise vaevaliseks ja edasise teekonna suisa küsitavaks muutnud. Elame-näeme. Nagu laulusalmgi ütleb: ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, kuid ometi see, mis peab, tuleb kindlalt kõik!

 

Meenutas Elle Sihver Viljandis, 2013