Villem Reiman
(25.02 (vkj) / 9.03.1861 Suure-Kõpu vald – 25.05.1917 Kolga-Jaani)
Ühiskonnategelane, ajaloolane, pastor, Eesti kultuuriloo uurija
155 aastat sünnist
August Palm:
Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas rentniku pojana. Viljandi saksakeelse algkooli ja kreiskooli järel lõpetas Pärnu gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Aastast 1890 kuni surmani 12. mail 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. Reimann on maetud Kolga-Jaani kalmistule.
Reiman paistis silma venevastase ja rahvusliku hoiakuga. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, “Postimehe” ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja.
Reiman algatas
EÜS-i albumite ja
kalendri “Sirvialauad” väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa ÕES-i tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana. Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas
trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta.
Toimetas sarja “Eesti Kultura“ I–V (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on
“Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913). Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus
”Kivid ja killud” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre, postuumselt ilmus Reimani
“Eesti ajalugu” (1920).
Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena.
Allikas: August Palm. Villem Reiman (1937, 2005)
Eesti ajalugu elulugudes:
Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse. 1882 astus VR Tartu ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli VR seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas VR-i ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus VR eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.
1887 lõpetas VR kandidaadikraadiga ülikooli ja siirdus prooviaastat pidama Peterburi. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai VR Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. XII 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis. Järgmise aasta suvel abiellus ta Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi eesti perekonda, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas VR sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.
1890. aastast alates osales VR karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.
Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid VR-le kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus VR-i vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes VR-ile armuandmisega.
1896 ostis gupp eesti tegelasi VR-i algatusel K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvusluse peahäälekandja. VR andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus.
20. sajandi algul jätkas VR seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda VR ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas VR avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.
1905 alustas VR koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis VR ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. VR osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes VR-i tervis järsult. Ta suri 56-aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.
VR toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS-i albumeid (I-VII, 1888-1902), kalendrit "Sirvilauad" (1896-1907), koguteost "Eesti Kultura" (I-V, 1911-15), "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut" (1909-10), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on VR-i panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.
Eesti ajalukku on VR läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas VR kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli VR optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".
Allikas: Toomas Karjahärm. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997
Villem Reiman tütrega
Koostanud Tartu Linnamuuseumi teadur Aime Kärner:
Kaasaegsed ja aatekaaslased Villem Reimanist:
”Nagu elus tulesäde, mis alaliselt liikvel; mis imelikul säral ümbrust valgustab… Ilma Villem Reimanita ja tema vaimlise, kui ka tegeliku kaastegevuseta ei oleks meie tööd mitte olnud.” (Jaan Tõnisson).
“Sügavalt religioosne hing, kelle juure usuline tunne ühte sulab rahvuslikuga, nii, et mõlemate vahel raske piire tõmmata. Julge oma arvamiste eest välja astuma, ausale vastasele ka lugupidamist mitte keelav, kuid oma vaadete kaitsmisel ägedalt pealetungija kuni sallimatuseni” (Peeter Põld).
“Villem Reiman on lihtne oma loomuses…ja nii sisurikas ja keeruline vaimus, nagu iga täis and. Reimani mure rahva pärast oli orgaaniline, oli tegelik ja mitte sõnaline. Ta tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas.” (Juhan Luiga)
Villem Reiman sündis 9. märtsil 1861. aastal Viljandimaal Suure-Kõpu vallas. Koolipõlves ärganud ajaloohuvi süvenes Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppides (1882-1887) ja suheldes seltsivendadega EÜS-is. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Jaani kiriku õpetajana Peterburis ning 1889. aastast kuni surmani Kolga-Jaanis abiõpetaja ja õpetajana.
Villem Reimani eluaastad langesid eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemise ajajärku. Ta oli mitmete meie kultuurile oluliste seltside (EÜS, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum) asutajate hulgas. Tema põhihuvi koondus kultuuri, ajaloo ja kõlbluse probleemidele ning Jakob Hurda eeskujul ka eesti vanema kirjanduse ja kirjakeele uurimisele.
Villem Reimani suurimaks ja hinnatavamaks rahvuspoliitiliseks teeneks oli õhutada ja rahaliselt toetada Jaan Tõnissoni ajalehe Postimees omandamisel. 1. detsembrist 1896 hakkas leht ilmuma uue toimetuse juhtimisel ja Reiman kulutas kogu oma vaba aja Postimehele kaastööd kirjutades ja õhutades sellele teisigi.
Postimehes alustas Villem Reiman ka tõsisemat karskusteemaliste kirjutiste avaldamist. Karskusseltside esimehena asus ta alkoholivastase liikumise etteotsa. Ta rõhutas, et mitte kõrts pole vaenlane, vaid alkohol. Karske olek, sellega ka oma vara, tööjõu ja perekonna elatusvahendite kokkuhoid on rahvuslik kohustus.
Oma Kolga-Jaani koguduse jaoks oli Villem Reiman pühendunud hingekarjane. Ta oli Johan Kõpu sõnul “sirgjooneliselt mõtlev usuteadlane”. Jutlust ette valmistades jälginud ta alati, “et oleks midagi öelda”. Mõtterikkad ja tundesügavad jutlused olevat olnud kuulajaskonna jaoks ehk liigagi kõrged.
Villem Reiman suri 25. mail 1917. aastal ja maeti Kolga-Jaani kalmistule.
Kunagi kirjutas ta sõnad, mis käivad ta endagi kohta: ”Inimesed sünnivad ja surevad, tulevad ja lähevad. Pea ei tunne nende ase neid enam… Aga mitte kõik ei närbu, nagu rohi, kõik ei kustu, nagu langev täht. Mõned jätavad jälgi, mis kestavad. Mõne kohta maksab vana tõesõna “Nende teod käivad nende järel.”
Tütar Helmi arvates oli isa suhteliselt lühikese elu edasiviivaks jõuks kohusetunne, mis “andis talle otse üliinimliku jõu”.
Allikas: Tartu : heade mõtete linn
