Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 29. märts 2016

Omaloominguvõistlusest seestpoolt


2016. aastal toimub Viljandimaa noorte omaloomingu võistlus juba 19. korda. Projekti eesmärk on algusest peale olnud julgustada noori ennast kirjandusliku omaloomingu kaudu julgemalt väljendama.
 
Olen omaloominguvõistluse korraldamise taga 2009. aastast alates. Korraldajana mu postkasti saadetud töid lugedes tundub, et tekstid on aasta-aastalt muutunud isikupärasemaks. Kui algusaegadel oli tunda tugevat emakeeleõpetaja suunamist, siis ajapikku on esitatud kirjutistes muutunud iga sõna siiramaks ja on äratuntavalt noore päris enda oma. Eks on aru saadud, et žürii koolikirjandeid antud kontekstis ära märkima ei hakka. See tagasiside ja sünergia, mis võistluses olijate - nii noorte kirjutajate kui žürii - poolt tuleb, motiveerib igal aastal uuesti alustama. Miskit imelist on selles peidus. Saada osa ja jagada loomisrõõmu. Võimalus rääkida intiimsetest asjadest. Avaldada oma mõtteid. Ja minule - kuulata ja vahendada neid mõtteid.
 
Aastad on tõestanud, et tunnustus motiveerib noori. Esimestel aastatel tuli preemiafond Minni Nurme ja Salme Ekbaumi lähisugulastelt, kuid hiljem on preemiafondi jaoks tuge leitud erinevatelt fondidelt. Viimasel kahel aastal on Kultuurkapital sõlminud laureaatidega stipendiumilepingud.
 
 
Laureaatide töid on lisaks iga kolme aasta tagant koostatavale kogumikule ja kohalikule ajalehele avaldatut ajakirjas „Värske Rõhk“. Varasematest aastatest on omaloominguvõistlusel osalenud noorte nimedest siiani tuttava kõlaga Sten Aus, Ketlin Beljaev, Elari Ennok, Taavi Hüva, Kristel Kangilaski, Mikk Maaten, Laura Mallene, Laura Mets, Kadri Noormets, Liisi Närep, Laineli Parrest, Triin Põldra (aka Nirti), Juhan-Mart Salumäe, Aleksandra Tšoba, Jaanus Uibu jpt.


Heade soovidega
Veronika Raudsepp Linnupuu
 


Ootame noorte omaloomingut!

Viljandi Linnaraamatukogu korraldab noorte omaloominguvõistlust 19. korda.
 
Viljandimaa 15-21-aastased noored on oodatud väljendama oma mõtteid ilukirjanduslikus vormis. Teretulnud on luuletused, haikud, jutustused, näidendid, novellid ja muud žanrid.
 
Laureaate hinnatakse eraldi luules ja proosas. Tänavuse võistluse žüriisse kuuluvad teatri- ja kultuurikriitik Alvar Loog, ajaleht „Sakala" kultuurireporter Margus Haav ning võistluse varasemad laureaadid lavastaja Laura Mets ja luuletaja Aleksandra Tšoba.
 
Eelarvamustevaba hinnangu saamiseks edastame võistlustööd žüriile lugemiseks ning hindamiseks pseudonüümi või märgusõnaga allkirjastatult. Saabunud võistlustööd postitatakse hindamiseks blogis.
 
Vabalt valitud teemal kirjutatud omaloomingu palume saata 10. aprilliks e-posti aadressile kultuurikonks@gmail.com.
 
Lisaks töödele palume kirjale lisada oma nimi, vanus, elukoht, kool (kui on), telefoninumber ning pseudonüüm.
 
Parimad tööd saavad auhinnatud Kultuurkapitali stipendiumiga.
 
Raamatukogul on õigus võistlusele saabunud töid avaldada. Tänavu avaldatakse kogumik 2013. - 2015. aasta võidutöödest. Järgmise kolme aasta parimate kirjutistega kogumik avaldatakse 2018. aastal.
 
Pressiteate juures on kasutatud Keily Tammaru illustratsiooni Sünnijärve.
 
Võistlust toetavad Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupp ja Viljandimaa Omavalitsuste Liit / Haridus- ja Teadusministeerium.
 
Häid mõtteid ja mõnusat kirjutamist!
Veronika Raudsepp Linnupuu, projekti koordinaator

esmaspäev, 28. märts 2016

28. märts - Jaak Sõggel 145

Jaak Sõggel
(28.03.1871 Kaarli vald – 8.12.1963 Abja)
Rahvaluulekoguja
145 aastat sünnist


Oma aja tuntuim Saarde kihelkonna kirjamees – rahvaluulekoguja, folklorist ja kirjanik – Jaak Sõggel sündis 28. märtsil 1871. aastal Kaarli vallas Viljandimaal. Tema ametlik haridustee piirdus Paistu Araku algkooli kahe koolitalvega, kuid ta täiendas end pidevalt iseõppimise teel.

Iseseisvat töömeheteed alustas 1894. aastal Uue-Kariste metsavahina, jätkas 1906. aastal Voltveti (Tignitz) mõisa kupjana ning alates 1920. aastast Voltveti valla Võidu talu peremehena. Igapäevase leivatöö kõrvalt oli aktiivselt tegev kohalikus seltsi- ja ühistegelikus elus, korjas sõnalist vanavara J. Hurdale, M .J. Eisenile, Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti Rahvaluule Arhiivile, andmeid arheoloogiliste leidude ja kalmete kohta J. Jungile ning kohanimesid Fr. Kuhlbarsile.1961. aastal autasustati teda 70-aastase rahvaluule kogumise eest Kirjandusmuuseumi eripreemiaga.

Temalt on ilmunud jutte, luuletusi ja sõnumeid ajalehtedes Sakala, Olevik, Uus Aeg, Eesti Kodu, Virmalised, Eesti Postimees, Pärnu Postimees jm. Eraldi raamatutena on ilmunud proosakogud “Jahiraamat” (1898), “Pühade külaline” (1899), “Mänguaed” (1902) ja “Elu teeimed” (1910) ning lastenäidendid “Vanemuise pidu” (pseudonüüm Alide Moodela, 1906) ja “Juta unenägu” (pseudonüüm Marie Sõggel, 1909). Tal oli oma raamatukogu, kus paljud raamatud olid tema enda poolt köidetud.

1896. aastal ilmus Jaak Sõggeli sulest teadaolevalt esimene eestikeelne soid käsitlev metsamajanduslik kirjutis.

Haavatüvest endaõõnestatud venel käis ta jõgesid mööda kaks korda Pärnus ja avaldas oma teekondadest reisikirjeldusi „Olevikus".

Palju tähelepanu pühendas ta oma kodule, selle heakorrastamisele ja kaunistamisele, istutas puid ja põõsaid ning rajas viljapuuaia. Kindel koht õues oli lillepeenardel ja siit-sealt kokkukorjatud omapärase kujuga kividel.

Jaak Sõggel oli ka oma kodukandi kultuurielu suunaja ja kandja. Uuele ilmakodanikule tilgutas ta jumalasõna saatel otsmikule kolm korda ristimisvett. Väsinud ränduri pani “kuuselaudade vahele, kena kirstu keskele” ja saatis viimasele teekonnale. Aga ka hälli ja haua vahele mahtuvatel külarahva eluverstapostide tähistamistel kutsuti teda sõna sekka ütlema. Karsklase ja äkilise ütlemisega mehena aga oli teda – vana Sõkla – põhjust karta küla viinaninadel.

Kui 1945. aastal poeg vangina Siberisse saadeti ja minia kahe lapsega maha jäi, aitas ta temal neid kasvatada ja talutöödega toime tulla.
(Allikas: Saarde Sõnumid : Tähtpäevakalender)

pühapäev, 27. märts 2016

27. märts - Liis Käbin 120

Liis Käbin (sündinud Martinson)
(27.03.1896 Puiatu vald – 14.07.1976 Hamilton, Kanada)
120 aastat sünnist

Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi ajakirja "Taluperenaine" (1927-1940) peatoimetaja. Ajakiri oli Eesti Maanaiste Keskseltsi ja maanaisteseltside häälekandja. Aastast 1930 ilmus selle ajakirja lisana populaarne „Laste Maailm“.
(Allikas: Vikipeedia)

teisipäev, 22. märts 2016

22. märts - August Rei 130

August Rei
(22.03.1886 Kabala vald Kurla küla – 29.03.1963 Stockholm)
Ühiskonnategelane, poliitik
130 aastat sünnist

Foto allikas: ESTONICA

August Rei on üks nendest paljudest Eesti poliitikutest, kelle elu ja tegevus vajab veel põhjalikku uurimist. Võrreldes Konstantin Pätsi, Johan Laidoneri või Jaan Tõnissoniga on tema nimi avalikkusele kindlasti palju vähem tuntud, kuigi tema tegevus nii Eesti iseseisvumisel kui ka demokraatliku riigi ülesehitamisel on samavõrd märkimisväärne: August Rei oli Asutava Kogu ja Riigikogu esimees, riigivanem, diplomaat ja mitmel korral minister. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt oli August Rei ainuke riigivanematest, kes pääses punaste käest eluga Läände, kus tal oli oluline roll Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidjana.

August Rei sündis 22. märtsil 1886 Viljandimaal Kurla külas kooliõpetaja pojana. Pidevalt õpilaste hulgas olles sai lugemine-kirjutamine talle justkui iseenesest selgeks ja nii võis August juba viieaastaselt istuda koolipinki koos esimese klassi õpilastega. Vallakoolile järgnesid õpingud Pilistvere kihelkonnakoolis, siis Tartus gümnaasiumis. Tartus õppides hakkas August Rei osa võtma rahvuslik-radikaalsete ühenduste tegevusest ja asutas kaasõpilastega põrandaaluse salaühingu „Külvaja”. Üheks aktsiooniks oli allkirjade kogumine gümnaasiumis eesti keele õpetuse sisseseadmiseks, mis aga läbi ei läinud. 1902. aastal korraldati kinnine koosviibimine, kuid kooli juhtkond sai sellest rahvuslikust tsaarivõimu vastasest üritusest teada ja eestvedajaid, kelle hulgas oli ka August Rei, ootas koolist väljaheitmine. Selle ennetamiseks siirdus Rei Novgorodi gümnaasiumisse. Siingi osales ta põrandaaluse salaorganisatsiooni tegevuses. Lõpetanud Novgorodi gümnaasiumi hõbeaurahaga, astus Rei Peterburi ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele sai ta siin pühenduda vaid mõne kuu, sest 1905. aasta kevadsemestril suleti ülikool võimude poolt seoses revolutsiooniliste sündmustega. Muidugi oli August Rei ka Peterburis osa võtnud üliõpilaste meeleavaldustest ja koosolekutest ning otsustas nüüd Eestisse tagasi minnes siingi tsarismivastast kihutustööd teha. Esialgu tegutses ta Tartus, siis Tallinnas: tutvustas sotsiaaldemokraatlikke vaateid, asutas töölisühinguid, andis välja põrandaalust ajalehe Sotsialdemokrat, tegi kaastööd vasakpoolsele ajalehele Hommik, koostas revolutsioonilauliku, tõlkis Karl Kautsky raamatu „Suur Prantsuse revolutsioon” jne. Kuni ta 1906. aasta veebruaris arreteeriti ja oli sunnitud veetma viis kuud trellide taga. Rei vabastati süütõendite puudumisel ja ta võis jätkata katkenud õpinguid taas tegevust alustanud Peterburi ülikoolis, kus temast sai Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi üks eestvedajaid. Stuudiumi lõppedes 1913. aastal tuli läbi teha sõjaväeteenistus. Seejärel jõudis A. Rei olla mõnda aega Viljandis advokaat, kuid maailmasõja puhkedes kutsuti ta suurtükiväeohvitserina taas teenistusse.

1917. aastal siirdus Rei Tallinna, kus osales Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee abiesimehena suure innuga eestlastest sõjaväelaste kodumaale toimetamisel ja rahvusväeosade moodustamisel. August Rei oli küll vasakpoolsete vaadetega, kuid mitte enamlane. Ta oli üks Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei asutajaid ning selle ideoloogia väljatöötajaid, esindades mõõdukat tiiba. Ajutises Valitsuses oli A. Rei töö- ja hoolekandeminister, peaministri asetäitja ja ühtlasi Venemaal vangistuses viibiva haridusministri, kes oli tema naise vend, kohusetäitja. Kui ta oli aga avaldanud hukkamõistva artikli valgest terrorist Soomes, tõusis sellest suur skandaal ja Rei pidi ministri kohalt tagasi astuma. Kuna sotsiaaldemokraadid olid kõige suuremaks erakonnaks 1919. aasta 23. aprillil tööd alustanud Asutavas Kogus, siis valiti August Rei selle esimeheks. Ta pöördus kõnega Asutava Kogu liikmete poole: „Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks, ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine.” Asutav Kogu võttiski Rei eesistumisel vastu terve rea väga olulisi seadusi eesotsas põhiseaduse ja maaseadusega, mis panid Eesti riigile kindlad õiguslikud alused. August Rei oli valitud kõigisse Riigikogu koosseisudesse ja ta oli teise Riigikogu esimees.

Aastatel 1923–1925 oli August Rei Eesti–Läti piiriküsimuste läbirääkimistel Eesti delegatsiooni juht, samuti juhtis ta Eesti delegatsiooni Genfis Rahvasteliidu täiskogu koosolekul 1925. aastal.

1928. aasta detsembrist kuni 1929. aasta juulini oli August Rei sotsialistide, kristliku rahvaerakonna, tööerakonna ja asunike koalitsioonivalitsuse riigivanem. Sel ajal teostati mitmeid sotsiaalhoolekande ja haridusalaseid reforme ning suurendati riigieelarves vastavaid kulutusi, samuti sõlmiti Nõukogude Venega kaubandusleping.

Aastatel 1932–1933 oli Rei Konstantin Pätsi moodustatud kabinetis välisminister. 1934. aastal kandideeris ta koos K. Pätsi, J. Laidoneri ja A. Larkaga riigivanema (resp. presidendi) ametikohale, valimised jäid aga K. Pätsi võimuhaaramise tõttu lõpuni viimata. Kuna Rei oli Pätsi toetanud, sai temast 1936. aastal välisministri abi, seejärel oli ta aastatel 1938–1940 saadik Nõukogude Liidus. Tema Moskvasse asumise ajal toimus Peipsi järvel intsident, kus NSV Liidu piirivalvurid röövisid ja tapsid Eesti piirivalvuri ning küüdimehe. See tegi juba algusest peale saadiku tegevuse keeruliseks. 1939. aastal pidi Rei minema saadikuks Pariisi, milleks oli ka juba Prantsuse võimude nõusolek saadud. Ent siis algas II maailmasõda ja nii jäi Rei edasi Moskvasse, kus jätkus töö äärmiselt pingelises olukorras. Peagi väljusid Eesti suhted Moskvaga tavadiplomaatia raamest, järgnes Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt.

August Rei sai Rootsi Moskva saadikult endale ja abikaasale Rootsi viisad ning 1940. aasta 13. juulil Moskvast Tallinnasse tagasi pöördudes istusid Reid Riias Tallinna lennuki asemel Stockholmi lennukile ja pääsesid nii imekombel punasest haardest vabasse maailma. Rootsis asudes oli August Rei Uluotsa-Tiefi valitsuse välisminister ja pärast Jüri Uluotsa surma 9. jaanuaril 1945 sai temast kui vabariigi valitsuse vanimast liikmest eksiilvalitsuse peaminister presidendi ülesannetes. Selle kõrval oli ta Eesti Rahvusfondi ja Rahvusnõukogu asutajaid ja esimees ning juhtivalt tegev veel paljudes pagulasorganisatsioonides.

Kokkuvõtvalt võib August Rei tegevuses paguluses esile tõsta kahte olulisemat tahku. Esiteks oli tema püüdeks kõigi paguluses olevate eestlaste ühendamine ühise eesmärgi – vaba Eesti – nimel. Ta kutsus üles unustama varasemaid erimeelsusi ja hoiduma uute tekitamisest küsimustes, mis kodumaa saatuse kõrval on kõik teisejärgulised. Teiseks tegi ta kõik, et avada Lääne demokraatide sinisilmad Nõukogude Liidu ja kommunistliku korra inimvaenuliku olemuse nägemiseks. Selleks kasutas ta edukalt oma silmapaistvaid verbaalseid ja ajakirjanduslikke võimeid.

August Rei suri südamerabandusse valitsuse istungilt allmaaraudteega koju sõites 29. märtsil 1963.

2006. aasta 23. juulil jõudsid August Rei ja tema abikaasa Therese Rei tuhastatud põrmud perekonna soovil kodumaale ja 27. augustil viidi Tallinna Metsakalmistul läbi ümbermatmise tseremoonia.

(Allikas: Pillak, Peep. August Rei 120 / Välisministeeriumi aastaraamat 2006)

esmaspäev, 21. märts 2016

21. märts - Jaan Leppik 155

Jaan Leppik
(21.03.1886 Holstre vald – 5.07.1943 Holstre)
Kirjamees ja tõlkija
155 aastat sünnist


Sündis Punabu metsavahi pojana, õppis Pulleritsu külakoolis Jaan Adamsoni juures, Paistu kihelkonnakoolis ja Viljandi kreiskoolis; töötas mõisakirjutajana ja Punabul metsavahina 1907. a-ni, hiljem samas põllupidaja. Suri holstres, maetud Paistu kalmistule. Kirjutanud luuletusi, jutukesi, populaarteaduslike artikleid ja lastepalasid, teinud kaastöid „Postimehele“ ja „Meelejahutjale“, tõlkinud jutte jms. Kogus rahvaluulet J. hurdale, M. J. Eisenile ja ERA-le.
(Allikas: Eesti kirjanike leksikon)

laupäev, 19. märts 2016

19. märts - Jaan Tellisaar 130

Jaan Tellisaar
(19.03.1886 Vana-Võidu – 25.06.1955 Tartu)
Sordiaretaja
130 aastat sünnist


Aretanud taliõunasordi „Tellissaare“ Viljandimaal Pilistveres 1920. aastail, sordina hakati paljundama 1930. aastail. Läinud sajandi lõpus oli Eestis enim paljundatavaid sorte.
(Allikas: Rõngu aed)

neljapäev, 17. märts 2016

17. märts - Johan Emblik 150

Johan Emblik
(17.03.1866 Ülemõisa – 3.04.1935 Tartu)
Piimanduse eriteadlane
14 0aastat sünnist


1902.aastal lõpetas Tartu Ülikooli juures piimanduse bakterioloogia kursuse. Töötas Hollandis, Saksamaal, Soomes ja Taanis. 1910. aastast oli Eestis üks tähtsamaid ühispiimatalituse organiseerijaid ja piimanduse eriala teadlasi.
(Allikas: Viljandimaa turismiinfo)

teisipäev, 15. märts 2016

15. märts - Hendrik Allik 115 ja Jaan Uudelt 135

Hendrik Allik
(15.03.1901 Abja vald – 8.05. 1989 Tallinn)
Poliitika- ja ühiskonnategelane
115 aastat sünnist


Töötas 1916-1922 Tallinnas Balti Puuvillavabrikus ning 1922-1924 töölisajalehtede toimetustes. 1917. aastal astus ÜK(b)P liikmeks, 1923 koopteeriti ta EKP ja EKNÜ KK liikmeks. EKP KK-sse kuulus ta ka 1941-1950 ja 1958-1976. 1918. a.. lõpul oli Allik Tallinna Töörahva Saadikute Nõukogu liige. Ta valiti Töörahva Ühise Väerinna saadikuna II Riigikogusse. 1924 mõisteti Allik 149 kommunisti protsessil eluks ajaks sunnitööle. 1928. a. ta amnesteeriti, 1938-1940 oli ta EKP Illegaalse Büroo sekretär. Allik oli üks 1940. a enamliku riigipöörde juhttegelasi. 1940-1941 oli ta Eesti NSV kaubanduse rahvakomissar, 1942-1943 Eesti laskurkorpuse poliitosakonna ülem, 1943-1950 ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees. 1948 omandas ta TPI-s majanduse alal kõrghariduse, 1950 arreteerisid julgeolekuorganid Alliku, 1950-1955 viibis vangis. 1957-1961 oli ta ENSV Ministrite Nõukogu Plaanikomisjoni esimehe asetäitja, 1961-1973 selle esimees ning ühtlasi ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. 1966-1970 oli valitud NSVL Ülemnõukogu ning 1947-1950, 1959-1967 ja 1971-1975 ENSV Ülemnõukogu liikmeks. 1980. aastal valiti Hendrik Allik Tallinna aukodanikuks.

Oli abielus Olga Lauristiniga, nende poeg on Jaak Allik
(Allikas: TEA entsüklopeedia)



Foto allikas: Eesti Filmiarhiiv 0-132984
Portreefilmi revolutsiooniveteranist Hendrik Allikust(vasakult)režissöör-operaator Andres Sööt, helioperaator Silvi Pruul, Hendrik Allik, stsenarist Ene Hion (Foto: R.Kotov 1986)


Jaan Uudelt
(15.03.1881 Vastemõisa vald – 2.12.1989 USA)
Arstiteadlane, Võru Teataja asutaja ja toimetaja
135 aastat sünnist

Jaan Uudelt sündis taluniku pojana, õppis kohalikus algkoolis, Viljandi linnakoolis, H. Treffneri eragümnaasiumis ja sooritas eksternina 1906 küpsuseksamid Tartus. Õppis arstiteadust Tartu ülikoolis 1900-12, oli 1812-17 tegelik ja kooliarst Võrus, siis polguarst Vene sõjaväes, Tallinna kaitsepataljoni arst Eesti Vabadussõjas, Eesti Punase Risti Võru osakonna haigla juhataja ja võru garnisoni arst. Aastail 1920-21 oli Uudelt 2. suurtükiväe rügemendi arstiks ja 1921-30 Tartu ülikooli silmakliiniku vanemaks assistendiks. Omandanud 1929 dr. med. Astme, sai ta 1930 eradotsendiks silmahaiguste alal Tartu ülikoolis. Uudelt on juhatanud ühtlasi Tartu ülikooli silmakliinikut. Ta oli aastast 1931 dotsendiks silmahaiguste alal ja toimis aastast 1934 korralise professorina oftamoloogia õppetoolil.

Uudelt oli ajalehe „Võru Teataja“ asutajaid ja algusest aastail 1913-17 selle vastutav toimetaja ning 1914-18 ka Võru Hariduse Seltsi esimees. Ta on olnud 1926-34 Tartu Eesti Arstide Seltsi juhatuse liige, teotsenud aktiivselt „Pimedate Abi“ seltsis, Akadeemilises Itaalia-Eesti Ühingus, osa võtnud Balti riikide silmaarstide kongresside organiseerimistööst ja juhatamisest. Samuti on ta reisinud korduvalt teaduslikul otstarbel välismail. Soome arstide seltsi Duodecim kirjavahetajaliige on ta aastast 1938. Uudelt on avaldanud kodu- ja välismaa ajakirjus („Eesti Arst“, „Zeitschrift für Augenheilkunde“, „Klinische Monatsblätter für Augenheilkunde“ jm. ) teaduslikke töid, mis käsitlevad esmajoones trahhoomi. Neist on tähtsaim „Über das Blutbilt Trachomkranter“ (Acta A XIX, Tartu, 1930)

kolmapäev, 9. märts 2016

9. märts - Villem Reiman 155

Villem Reiman
(25.02 (vkj) / 9.03.1861 Suure-Kõpu vald – 25.05.1917 Kolga-Jaani)
Ühiskonnategelane, ajaloolane, pastor, Eesti kultuuriloo uurija
155 aastat sünnist




August Palm:
Rahvusliku liikumise perioodi keskseid tegelasi, kirjandus- ja kultuuriloolane ning ühiskonna ja kultuuri vaimsete ja moraalsete väärtuste eestseisja Villem Reiman sündis 25. veebr 1861 Viljandimaal Suure-Kõpu vallas rentniku pojana. Viljandi saksakeelse algkooli ja kreiskooli järel lõpetas Pärnu gümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus õppis teoloogiat ja kujunes rahvuslikult meelestatud noorte vaimseks juhiks. Lõpetas Tartu Ülikooli 1887 kandidaadi kraadiga. Prooviaja vaimulikuna sooritas J. Hurda juures Peterburis, kus oli ka abipastoriks. Aastast 1890 kuni surmani 12. mail 1917 töötas Reiman pastorina Kolga-Jaanis. Reimann on maetud Kolga-Jaani kalmistule.

Reiman paistis silma venevastase ja rahvusliku hoiakuga. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid ja juhte, Eesti Rahva muuseumi rajamise eestseisjaid, “Postimehe” ringkonna juhtivaid tegelasi ja aktiivne karskusliikumise eestvõitleja.

Reiman algatas EÜS-i albumite ja kalendri “Sirvialauad” väljaandmise ja oli nende toimetajaks, võttis aktiivselt osa ÕES-i tegevusest ja tegi kaastööd selle väljaannetele. Ta tegutses nii aktiivse publitsisti kui ka süvenenud kirjandusuurijana. Eesti kirjanduse vanema perioodi läbitöötajana toetus Reiman algallikaile tõi unustusest välja paljusid materjale. Ta toimetas trükki Georg Mülleri jutlused ja avaldas arvukalt uurimusi rahvaluule kogumise ja publitseerimise, kirikukirjanduse arengu ja kirjanduse ajaloo varasema perioodi kohta. Toimetas sarja “Eesti Kultura“ I–V (1911–1915). Reimani arvukate kirjutiste hulgas on “Eesti piibli ümberpanemise lugu” (1889), biograafia “Jaan Adamson” (1913). Ta kirjanduslooliste tööde valik ilmus kogumikus ”Kivid ja killud” (1907). Publitsistina avaldas ta mitmeid karskusteemalisi brošüüre, postuumselt ilmus Reimani “Eesti ajalugu” (1920).


Villem Reiman on silmapaistev nii teadlase kui rahvusliku ideoloogi ja kõikumatu aatemehena.
Allikas: August Palm. Villem Reiman (1937, 2005)
Eesti ajalugu elulugudes:
Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse. 1882 astus VR Tartu ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli VR seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sinimustvalge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas VR-i ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid Karl August Hermanni "Postimehes" ja olid suunatud venestamise vastu. Jakob Hurda eeskujul kutsus VR eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.

1887 lõpetas VR kandidaadikraadiga ülikooli ja siirdus prooviaastat pidama Peterburi. Seal süvenes temas huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai VR Kolga-Jaani kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. XII 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 hektari) ja tulukamaid Eestis. Järgmise aasta suvel abiellus ta Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi eesti perekonda, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas VR sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.

1890. aastast alates osales VR karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reimann pooldas täiskarsklust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid VR-le kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelvalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsessi ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus VR-i vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes VR-ile armuandmisega.

1896 ostis gupp eesti tegelasi VR-i algatusel K. A. Hermanni "Postimehe", millest J. Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvusluse peahäälekandja. VR andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus.

20. sajandi algul jätkas VR seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda, peamiselt Tartus. Revolutsiooni ja vägivalda VR ei pooldanud, ent 1905 astus ta välja karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks. 1905. a. lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Eduerakonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas VR avalikult nõude asendada baltisaksa härraskirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuse alusel.

1905 alustas VR koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks, mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis VR ülima kohusetundega 1914. aastani, oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. VR osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913. aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümnaasiumi kursusega erakooli. 1914 halvenes VR-i tervis järsult. Ta suri 56-aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.

VR toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS-i albumeid (I-VII, 1888-1902), kalendrit "Sirvilauad" (1896-1907), koguteost "Eesti Kultura" (I-V, 1911-15), "Eesti Haridusseltside Aastaraamatut" (1909-10), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja "Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetuse liige. Kõigis neis avaldas ta uurimusi, toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise jaloo" tõlke (1903-06, 1910-11) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on VR-i panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.

Eesti ajalukku on VR läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Tema vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism, kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas VR kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli VR optimist. Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu".
Allikas: Toomas Karjahärm. Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Koostanud Sulev Vahtre. Tln., 1997


Villem Reiman tütrega
Koostanud Tartu Linnamuuseumi teadur Aime Kärner:

Kaasaegsed ja aatekaaslased Villem Reimanist:

”Nagu elus tulesäde, mis alaliselt liikvel; mis imelikul säral ümbrust valgustab… Ilma Villem Reimanita ja tema vaimlise, kui ka tegeliku kaastegevuseta ei oleks meie tööd mitte olnud.” (Jaan Tõnisson).

“Sügavalt religioosne hing, kelle juure usuline tunne ühte sulab rahvuslikuga, nii, et mõlemate vahel raske piire tõmmata. Julge oma arvamiste eest välja astuma, ausale vastasele ka lugupidamist mitte keelav, kuid oma vaadete kaitsmisel ägedalt pealetungija kuni sallimatuseni” (Peeter Põld).

“Villem Reiman on lihtne oma loomuses…ja nii sisurikas ja keeruline vaimus, nagu iga täis and. Reimani mure rahva pärast oli orgaaniline, oli tegelik ja mitte sõnaline. Ta tundus tülitajana, märatsejana oma ümbruskonnas, rahurikkujana uimtukkuvas õhkkonnas.” (Juhan Luiga)

Villem Reiman sündis 9. märtsil 1861. aastal Viljandimaal Suure-Kõpu vallas. Koolipõlves ärganud ajaloohuvi süvenes Tartu ülikooli usuteaduskonnas õppides (1882-1887) ja suheldes seltsivendadega EÜS-is. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Jaani kiriku õpetajana Peterburis ning 1889. aastast kuni surmani Kolga-Jaanis abiõpetaja ja õpetajana.

Villem Reimani eluaastad langesid eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemise ajajärku. Ta oli mitmete meie kultuurile oluliste seltside (EÜS, Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum) asutajate hulgas. Tema põhihuvi koondus kultuuri, ajaloo ja kõlbluse probleemidele ning Jakob Hurda eeskujul ka eesti vanema kirjanduse ja kirjakeele uurimisele.

Villem Reimani suurimaks ja hinnatavamaks rahvuspoliitiliseks teeneks oli õhutada ja rahaliselt toetada Jaan Tõnissoni ajalehe Postimees omandamisel. 1. detsembrist 1896 hakkas leht ilmuma uue toimetuse juhtimisel ja Reiman kulutas kogu oma vaba aja Postimehele kaastööd kirjutades ja õhutades sellele teisigi.

Postimehes alustas Villem Reiman ka tõsisemat karskusteemaliste kirjutiste avaldamist. Karskusseltside esimehena asus ta alkoholivastase liikumise etteotsa. Ta rõhutas, et mitte kõrts pole vaenlane, vaid alkohol. Karske olek, sellega ka oma vara, tööjõu ja perekonna elatusvahendite kokkuhoid on rahvuslik kohustus.

Oma Kolga-Jaani koguduse jaoks oli Villem Reiman pühendunud hingekarjane. Ta oli Johan Kõpu sõnul “sirgjooneliselt mõtlev usuteadlane”. Jutlust ette valmistades jälginud ta alati, “et oleks midagi öelda”. Mõtterikkad ja tundesügavad jutlused olevat olnud kuulajaskonna jaoks ehk liigagi kõrged.

Villem Reiman suri 25. mail 1917. aastal ja maeti Kolga-Jaani kalmistule.

Kunagi kirjutas ta sõnad, mis käivad ta endagi kohta: ”Inimesed sünnivad ja surevad, tulevad ja lähevad. Pea ei tunne nende ase neid enam… Aga mitte kõik ei närbu, nagu rohi, kõik ei kustu, nagu langev täht. Mõned jätavad jälgi, mis kestavad. Mõne kohta maksab vana tõesõna “Nende teod käivad nende järel.

Tütar Helmi arvates oli isa suhteliselt lühikese elu edasiviivaks jõuks kohusetunne, mis “andis talle otse üliinimliku jõu”.
Allikas: Tartu : heade mõtete linn

esmaspäev, 7. märts 2016

8. märts - Johann Köler 190

Johann Köler
(24.02 (vkj)/8.03.1826 Lubjassaare, Vastemõisa vald, Suure-Jaani khk – 22.04.1899 St. Peterburg)
Esimene eesti soost maalikunstnik ja professor, Eesti rahvusliku liikumise tegelane
190 aastat sünnist

Eesti Kultuurilooline veeb:
Õppis Viljandi kreiskoolis, 1839–1846 Cēsises maalriametit, 1848–1855 Peterburi Kunstiakadeemias maalimist. Reisis enesetäiendamise eesmärgil Euroopas, pärast peamiselt Roomas veedetud aastaid naasis 1862 Peterburgi. Töötas sealses Kunstide Edendamise Seltsi Koolis ja ajutiselt Kunstiakadeemias, oli kunstiõpetaja keiser Aleksander II perekonnas.
Osalt tänu seotusele keiserliku perekonnaga oli Peterburis tunnustatud portreemaalija. Köler oli keskne tegelane nn Peterburi patriootide ringis, tema korter oli kogunemiskohaks Peterburis viibivatele eestlastele.
Osales rahvusliku liikumise üritustes: oli üks 1864 alanud Viljandimaa talurahva palvekirjaliikumise algatajaid ja toetajaid; aitas hankida “Sakala” jt ajalehtede ilmumisluba; kavandas agraarreforme, arutles aadlivõimu ja Balti erikorra üle. 1869–1870 oli Peterburi Kunstiakadeemia õppejõud ja 1877-st nõukogu liige, 1874-st Belgia Kuningliku Akvarellistide ühingu liige. Suri Peterburis, on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Köler on loonud rohkesti maastikumaale, portreid, kompositsioone. Eesti kultuurilukku on Köler läinud eesti esimese professionaalse kunstnikuna, maalikunsti rajajana ja rahvusliku liikumise tegelasena. Kodumaa-ainestikul lõi mitu oma paremat teost: “Kunstniku sünnikoht”, “Ketraja”, “Hiiu naised kaevul”; ühiskondlikult tähtsad olid ka F. R. Kreutzwaldi portree (1864) ja allegooriline kompositsioon “Ärkamine nõidusunest” (1864).(Allikas: Kreuzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb)
Johann Köler sündis Lubjassaare rendikoha pidaja seitsmenda lapsena. Vaesusele vaatamata püüdsid vanemad anda Johannile paremat haridust ja saatsid ta õppima algul Viljandi alg- ja seejärel kresiskooli. JK asus tööle Vastemõisa valitseja Faberi abilisena, kes JK kunstiandeid nähes soovitas tal astuda selliks oma venna, Võnnu (Cēsise) maalermeistri juurde. 1839 sõlmis JK Faberiga sellilepingu seitsmeks aastaks. Andekas noormees ei rahuldunud siiski maalriametiga, vaid püüdles kõrgemale.