Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 8. august 2017

20. august - Ele Saar 55

Sündinud Lentso
20.08.1962 Tsirguliina, Valgamaa - 16.04.2009
Pedagoog, kultuuritegelane, kodu-uurija

Õppinud Pühajärve 8-klassilises koolis. Lõpetas Tartu pedagoogilise kooli 1981 alglasside õpetajate kutsega. 1981-1986 töötanud Valgamaa Restu 8-klassilises koolis algklasside- ja ajalooõpetajana. Aastast 1986 elas Viljandimaal.

1987-1996 töötanud C. R. Jakobsoni nim gümnaasiumis vanempioneerijuhi ja ajalooõpetajana, hiljem huvijuhi ja ajalooõpetajana. Tema juhendatud õpilased on esinenud paaril korral maakondlikel kodu-uurimiskonverentsidel.

1991-1996 juhendanud koolis taasloodud Sakala ringkonna kodutütarde koolirühma ja osalenud ringkonnajuhatuse töös.

1996. aastast töötas Viljandimaa Omavalitsuste Liidus kultuuri- ja noorsoonõunikuna. Korraldanud aastate jooksul maakondlikke koolinoorte kodu-uurimiskonverentse ja seisnud hea Viljandimaa õpilaste osalemise eest vabariiklikel konverentsidel.

Allikas: Allikas: Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 75-76

18. august - Hans Kuusik 145

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija
145 aastat sünnist

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 
• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

15. august - Aino Tõnisson-Sepp 85

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.
Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).
Allikas:

esmaspäev, 7. august 2017

11. august - Luule Komissarov 75


Neiupõlvenimi Proos; Aastani 1969 Laanet, 1969 – 1974 Paljasmaa 
Näitleja 

Sündinud 11. augustil 1942. aastal Haapsalus. Isa ekspediitor, ema lasteaiakasvataja. Peale Lihulas keskkooli lõpetamist (1961) õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis näitlejaks (1965). 

Olnud abielus Aivo Paljasmaa ja Kalju Komissaroviga. Luule Komissarov on mänginud suuremaid ja väiksemaid rolle kunagises Noorsooteatris (1965-1992) ning praeguses töökohas Ugalas (aastast 1996), esinenud teistelgi teatrilavadel, telelavastustes ja filmides. Laiem avalikkus teab teda teleseriaalis „Õnne 13" tegutsevat kõva sõnaga Lainena. 


Tunnustused: 
  • 2016 Näitlejate Liidu kolleegipreemia
  • 2013 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2012 Viljandi linna teatripreemia
  • 2009 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2005 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
  • 2004 Valgetähe IV klassi orden
  • 2003 Oskar Lutsu huumoripreemia
  • 2002 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 2001 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 1999 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun”
  • 1998 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
  • 1996 Ugala kolleegipreemia – parim naisnäitleja
Vaata ka fotoalbumit Luule Komissarovi õnnitlemisest kolleegide poolt 11. augusti 2017 hommikul Ugala Facebooki lehel!

Allikad: 
• ETBL, 2000 (A. Kreem)
• Ugala teatri koduleht ugala.ee

• Sakala (2017) 11. jaan., lk. 3

pühapäev, 6. august 2017

6. august - Mari Raamot 145

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja
145 aastat sünnist

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.
Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.
1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.
Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis
Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

6. august - Ants Jõgi 125

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja
125 aastat sünnist

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

neljapäev, 3. august 2017

3. august – Els-Aliine Blum-Sapas 125

3.08.1892 Kuivsaapa/Saapa talu, Uue-Kariste v., Halliste kihelkond, Viljandimaa – 14.08.1945 Frantsevka, Tšainski raj., Tomski oblast
Meditsiinidoktor, NKK Abja jaoskonna esinaine
125 aastat sünnist

Sündinud Vana-Karistes Kuivsaapa/Saapa talus. Pärimuste järgi on Saapa talu saanud nime sellest, et Rootsi kuningas Karl XII olevat seal jahil olles kaotanud saapa. Talu pererahvas andnud talle uue saapa asemele. Selle eest andnud kuningas talu priiks. Lugu on kirjas Aime jõgi 2002. a. ilmunud raamatus "Rändavate kivide, Ristimänni ja rahapaja jälil". Oletatavasti on muistendi inspireerijaks olnud tõsiasi, et rootsi ajal, see tähendab üle 300 aasta tagasi, sai Saapa talu tõesti vabatalu õigused. Kuni II maailmasõjani elasid Saapa talus sama suguvõsa järglased. Koha viimane omanik oli Peeter Sapase tütar Els-Blum Sapas. Praegu elavad Sapaste suguvõsa järglased välismaal ja talu seisab tühjana.

Ema Tiina pärines samuti heast perest – Puisi suurtalust. Uue-Kariste mõisale kuuluva Puisi suurtalu (väärtus 32 taalrit 12 krossi, maad 561 Riia vakamaad ehk 208,5 hektarit) ostis 1865 kohalik mees Karl Hunt/Unt krahv Paul Fersenilt 6426 rubla 66 kopika eest.

Elsa/Els Sapas-Blum elas aastast 1923 Šveitsis ning kutsus sinna ka oma õetütre Hilda Kapsta. Els-Aliine Blum-Sapas õppinud Šveitsis Zürichi ülikoolis psühhiaatriks, kus tutvus samas õppinud Ernst Blumiga. Nad abiellusid 1928. Pärast ülikooli lõpetamist oli abikaasadel Bernis oma arstipraksis. Tulnud Eestisse, töötasid mõlemad Tartu ülikoolis õppejõuna.



1931. aastal laskis vahepeal 12 aastat Šveitsis töötanud ja seal abiellunud dr med Els Sapas-Blum tallu ehitada suure ja moodsa elumaja.
See oli võrdlemisi traditsioonilises vaimus ehitatud, liigendatud väliskujuga, valgeks krohvitud, tahutud palkidest maja, mida kattis laastudest mansard-poolkelpkatus. Hoone esikülg oli sümmeetriline: keskel veerandkelpkatusega kõrge väljaaste all geomeetrilise laudisega tiibuks ning selle mõlemal küljel madalad, lauge plekk-katusega tiivad. Eelkirjeldet väljaaste taga oli teine, laiem ja madalam väljaaste, mille kaldkatus algas põhikatuse harjalt. Maja aiapoolsel küljel oli katusel samuti kõrge kaheosalise katusega väljaehitis. Selle all oli lai klaasveranda, kust pääses treppi mööda aeda. Ühel 1930. aastate pildil on verandal kaldkatus, teisel on katus lame ning sellel on rinnatisega rõdu. Mõne ehitusdetaili järgi otsustades tundub, et esialgne lamekatus vahetati hiljem kaldkatuse vastu ning rõdu kaotati. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli 12 eluruumiga majas kasulikku pinda kokku 400 m² ning siia oli sisse seatud veevärk. 1950-1970 oli majas Kariste Kolhoosi keskus, hiljem elasid seal majandi töölised. Praeguseks on hoone hävinenud.

Kunagise Saapa talu maadel kasvab Vana-Kariste hõberemmelgas. 1998. a. mõõtis Hendrik Relve remmelga kõrguseks 22 m ja tüve ümbermõõduks kõige peenema koha pealt enne harunemist, 0,7 m kõrguselt maapinnalt, 740 cm.

Teise maailmasõja puhkedes sõitis Ernst Šveitsi kodanikuna kodumaale. Els võeti juuniööl kinni koos tütarde Alma (1927), Ingrid-Klaara (1930) ja Irene-Mariaga (1932). Els suri Frantsevkas augustis 1945. Lastel lubati minna 1946. Neil õnnestus järgmisel aastal Punase Risti abiga pääseda isa juurde Berni.

Allikad:
  • Blum-Sapas, Els-Aliine. – Küüditamine Eestist Venemaale; Juuniküüditamine 1941 & küüditamised 1940-1953. Eesti Represseeritute Registri Büroo, 2001. Lk. 377
  • Joosep, Elmar. Elmar Joosep: Seal Siberi külas Fratsevkas // Pärnu Postimees 15.06.2001 URL: http://www.parnupostimees.ee/470842/elmar-joosep-seal-siberi-kulas-frantsevkas/ (11.01.2013)
  • Pärdi, Heiki. Halliste kihelkonna taluhäärberid – moodsa taluelu sümbolid. – Viljandi Muuseumi aastaraamat 2007. Viljandi, 2008. Lk. 160
  • Räägel, Andres. Et mälestus kestaks // Lõuna-Mulgimaa (2010) mai, lk. [4]
  • Vana-Kariste hõberemmelgas. – Relve, Hendrik. Põlispuud. Tallinna, 2003. Lk. 215