Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 30. detsember 2020

30. detsember - Hans Pöögelmann 145

Foto allikas: FOTIS.
URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=844333&_xr=5fbf9b6e7bd69
Hans Pöögelmann

Pseud. Hans Rooskaja, Aidu Ats, Hans Halesüda
Vene keeles Ханс Густавович Пегельман
30.12.1875 Puiste t, Aidu v, Viljandimaa – 27.01.1938 NSV Liit (hukatud)
Luuletaja, tõlkija, publitsist ning Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu partei- ja haridustegelane ja ajakirjanik

 

Õppis aastail 1883-1885 Tuhalaane kirikukoolis. Ta lõpetas 1888. aastal Paistu kihelkonnakooli ja 1892. aastal Eesti Aleksandrikooli, kus õpetaja oli ka Jakob Tamm.

Aastatel 1892–1896 töötas ta Vitsjärvel õpetajana, seejärel postiametnik Viljandis ning lühikest aega Venemaal Doni-äärses Rostovis, kust 1899 lahkus ning alustas ajakirjanduslikku tööd Tartus  „Postimehe“ toimetuses. 1901. aastal siirdus koduõpetajaks Samaarasse ja seejärel asus tööle Konstantin Pätsi asutatud „Teataja“ toimetuses Tallinnas (kuni 1903).

Õppis aastatel 1902–1905 Leipzigi kaubandusülikoolis, kus tutvus põhjalikult marksismiga. Astus 1905 Venemaa Sotsiaaldemokraatlikkusse Töölisparteisse (VSDTP) ja osales sama aasta sügisel Tallinnas revolutsioonilises liikumises, seejärel varjas end ja viibis mõne aja välismaal maapaos.

1906. aasta veebruaris siirdus Venemaale, töötas lühemat aega Nižni-Novgorodis kaubanduskursustel lektorina ja tuli tagasi Tallinna, kus sai töökoha ajalehtede „Sõnumed“ ja „Hommik“ toimetuses.

Aprillis 1907. aastal osales VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil Soomes, kus valiti konverentsi juhatajaks. Sama aasta septembris  siirdus maapakku, elas Helsingis, Londonis ja Pariisis, kus kuulas mõningaid loenguid Sorbonne`i ülikoolis. Naasis oktoobris 1908 Eestisse, arreteeriti aprillis 1909. aastal Tallinnas ja saadeti neljaks aastaks Siberisse Tomski kubermangu Narõmi asumisele.

1911. aastal põgenes sealt Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Seal töötas ta ajalehe „Uus Ilm“ toimetajana aastani 1917. Abiellus 28. mail 1913 seal Julia Link'iga.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi Eestisse, kus alates juunikuust töötas taas Tallinnas, esialgu „Kiire“, siis „Töölise“ toimetuses ja „Maatamehe“ toimetajana. 1917. aasta augustis valiti Pöögelmann Maatameeste Keskbüroo liikmeks. Pöögelmann oli 1917. aastal Tallinna linnavolikogu ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige.

1918. aasta novembrist pärast Eesti Vabadussõja algust ja Narva vallutamist Punaarmee poolt ning Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist oli Hans Pöögelmann Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvamajanduse Valitsuse juht ning toimis 1918. aastast Nõukogude Vene Eesti kommunistliku partei ühe juhtiva jõuna ja majandustegelasena. Pöögelmann juhtis maade natsionaliseerimist.

Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei aktivist Ella Pöögelmann-Karu [pojaga] ja Hans Pöögelmanni abikaasa Julia tütrega.
Allikas: FOTIS. URL: 
http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=592915&_xr=5fbf9e3a1802f

Aastatel 1918–1919, kui Eesti oli okupeeritud Saksa keisririigi vägede poolt, oli Pöögelmann 1918. aasta veebruarist kuni 1919. aastani Nõukogude Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja/Eesti asjade komissar; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite keskbüroo liige; Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liige 1920. aastast.

Tegutses aastatel 1923–1938 NSV Liidus: töötas Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Loodeoblasti Kaubanduspalatis, ekspordi-impordiosakonna juhatajana ja Kaubanduspalati juhataja asetäitjana ning ajakirja „Torgovo-Promõšlennõi Kurjer“ toimetajana.

1925. aastast oli Pöögelmann J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna eesti sektoris Eestimaa Kommunistliku Partei ja Eesti töölisliikumise ajaloo õppejõud, hiljem professorina Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudis õppejõud.

Ta toimetas aastatel 1923–1927 ajakirja „Oras“ ja 1924–1936 ajalehte „Kommunismi Teel“ ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises, olles EKP Keskkomitee liige.

1937. aasta lõpul Hans Pöögelmann arreteeriti ja lasti maha 27. jaanuaril 1938 stalinistliku rahvusdemokraatia-vastase terroriaktsiooni ohvrina.

 

Looming

Pöögelmann tegi esimesi luulekatseid juba kooliõpilasena, järgides kaasaegse eesti realistliku luule üldsuunda, eeskuju pakkus eriti J. Tamme looming. Tema luuletusi ilmus ajalehtedes ja albumis „Kiired“ I ja II. Marksistliku maailmavaate omaksvõtmine 1905. aasta revolutsiooni eel mõjustas põhjalikult tema luuleloomingut.  Klassivõitluse teemad ilmusid Pöögelmanni luulesse, ta kirjutas konkreetsetele reageerivaid luuletusi ja kasutas ka teiste rahvaste luulest pärinevaid motiive (H. Heine, I. Krõlov, A. Schlosser). Nõukogude Liidus kirjutatud luule o tendentslik ja valdaval kohal on selles iseseisva Eesti olude halvustamine, näiteks reageerimine 1919. aasta Saaremaa vastuhakule.

Hans Pöögelmann  on tõlkinud eesti keelde rahvusvaheliselt tuntud revolutsioonilised laulud „Internatsionaal“, „Marseljees“, „Varšavjanka“ jt. Ta on tõlkinud eesti keelede mõned ilukirjanduslikud teosed. R. L. Stevensoni „Musta noole“ (Tartu, 1900), U. Sinclairi „Rahavahetajad“ (Viljandi, 1912) ja Th. Korffi ajaloolise romaani „Surma! Ehk kohus Tallinna magistraadis“ (1904) jm.

Ulatuslik on Pöögelmanni publitsistlik looming, milles nähtub kaks põhisuunda. Ta on marksistlikust aspektist käsitlenud majandusteaduse küsimusi raamatus „Majandusteaduse õpetus“ I ja II (Peterburi 1907-1908) ja klassivõitluse ajalugu ning revolutsioonisündmusi Eestis.

Kirjanduskriitikuna on Pöögelmann marksistliku analüüsiga jõudnud vulgaarsete käsitlusteni artiklikogus „Kirjanduslikult rindelt“ (Leningrad, 1933). Tema publitsistlikust loomingust on koostatud „Valitud teosed“ I-V (1974-1982. Koost. E. Plotnik).


Luulekogud

  • Jämedad jooned (varjunimi H. Rooskaja. 1910)
  • Kewadetuuled. (1926)
  • Neile, kes "langesid võitluses vendade eest" (1936)
  • Luuletused (1957)
  • Üleshüüe (1988)
  • poeem "Karu Andres" (lõpetamata, 1938)

 

 Allikad:

  • Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 432-433
  • Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_P%C3%B6%C3%B6gelmann
  • Geni.com

teisipäev, 29. detsember 2020

29. detsember - August Kitzberg 165

August Kitzberg 

Aastani 1863 Kits
29.12.1855 (vkj 17.12) Alatare, Puldre küla, Laatre vald, Pärnumaa – 10.10.1927 Tartu
Kirjanik, kultuuritegelane

Lapsepõlv

Meie kirjandusklassik, eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja Augus Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 aastal Läti piiril asuvas Laatre vallas Puldre külas, mis asub nüüdse Mulgi valla, hiljutise Abja valla lõunaosas (aastatel 1881 kuni 1939 kuulus sünnikoht ka Mõisaküla vallaks nimetatuna juunini 1917 Valmiera maakonda, seejärel Pärnumaasse, Halliste kihelkonda). 1939 nimetati ümber Rajangu vallaks ja sellega liideti maid Abja, Jäärja ja Voltveti vallast.

August Kitzberg on ristitud Halliste kiriku järgi 06.01.1856. Tema isa oli talusulane Peter Kits, ema Lena, sünd. Paul. Vaderid: sulane Peter Paul (ema vend), kingsepp Hen Sang, Lena Jakobi.

On kirjutatud, et nende pere olid saunikud.  Mati Laane on leidnud, et see oli alatare, mis on hoopis väärikam elamu. Mulgi taludes oli ikka sulase pere jaoks alatare ja neid mõisteid on omavahel segi aetud, alatares võis ka 2-3 sulaseperet elada, enamasti oli alatare küljes ka väike laut ja heinaküün.

Isaisa-isa Peeter olnud Laatre (Moiseküla) vallas rätsep. Temal olnud kaks poega, Jaan, Laatre mõisas kokk, kes Laatre mõisa veskijärve uppunud, ja Hendrik, minu vanaisa, kes [oli] rätsep. Vanaema Truuta olnud Engest pärit, mõisasakstega ühes sealt Laatresse tulnud ja mõisas toatüdrukuks, kust vanaisa tema kosunud.

Hendrikul ja Truutal oli ka jälle kõigest kaks last, poeg Peeter, minu isa, sünd. 9. jaan. 1806, tütar Ann, kes Abja valla mehele Jaan Lond`ile mehele sai. (Kitzberg, A. Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused. Perioodika, 1973. Lk. 17)

 Isal-emal oli Puldrel oma istutatud õunapuud, nende peale oli neil vist nagu mingi õigus jäänud, isa ja ema käisid igal sügisel õunte ajal Puldrel tagasi õunu toomas. (sealsamas, lk. 20)

Augusti vend Jaan Kitzberg tuli 1858. aastal Penuja vallas Niitsaadule vallakooli koolmeistriks. Koos temaga asusid Laatre Puldre alatarest Niitsaadule ka tema vanemad oma noorima poja Augustiga, kes oli siis alles 2 aastane. Kuus aastat hiljem suri tulevase kirjaniku ema ja vend Jaan hakkas Augustit kasvatama. Niitsaadul möödusid August Kitzbergi lapsepõlv ja kooliaastad.

Isa andis, kui poeg Jaan Penujasse koolmeistriks sai, Laatre kohakese käest ära ja asus poja juurde elama. (sealsamas, lk. 19)

Ma mäletan oma emakesest, et ta mind Niitsaadu koolikoha rehe läve ees sülle võttis ja mulle lähemaid talusid näitas ja nimetas: Nikre, Kärneri, Lüldi. See oli vist arvatavasti kohe peale perekonna Penujasse kolimist ja mina olin siis kahe- või kolme aastane. See on ülepea mu kõige vanem mälestus lapsepõlvepäevadest. (sealsamas, lk. 20)

Penuja kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused". Nende perekonnanimi oli Kits. Kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, pani Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks. Kuid Jaan Kitzberg oli rahul: ega nimi meest riku.

Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid 1871. aastal Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum. Vend Jaan Kitzberg sai Pöögle-Maiele koolmeistriks ja Pöögle vallakirjutajaks. August Kitzberg oli siis juba 15-aastane nooruk. Ta elas venna juures Pöögle-Maie külakoolis aastatel 1871-1877 ning 1891-1892.

 

Tööelu

1872. aastast töötas noor August Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana.

Pidi 1893 vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuma, töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias „Phoenixi“ vagunivabrikus osakonnajuhatajana.

Aastail 1901–1904 töötas Tartus „Postimehe“ ärijuhina ja 1904–1920 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

August Kitzberg on mõnda aega elanud ja töötanud Pikasillas ning selle kõrtsis ja üsna elamuslikult kirjeldanud sealseid kõrtse ja kõrtsmikku: 

Neid Pikasilla kõrtse oli seal, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab, kaks, teine teisel pool jõge. Tartupoolsel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga Viljandi-poolsel kaldal päris kohe peenike trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialasega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis. Võib-olla sellepärast, et ta ilusa koha peal seisis, metsa sees – otse kõrtsi läve ees tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega, hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad, kui harilikud kõrtsid. (sealsamas, lk. 159)

Oli aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi tegelane. Kitzberg oli vanema põlve kirjanikest ainuke, kes toetas ka tärkavat Noor-Eesti liikumist ja aitas noortel albumeid kirjastada.

1920. aastast hakkas Kitzberg saama kirjanikupensioni. Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige (1922). 

 

August Kitzbergi looming

August Kitzberg kasutas oma lugude ja kirjatööde all väga palju erinevaid pseudonüüme (üle 150). Tuntumad neist olid Tiibuse Jaak ja Pipramäe Tõnu.

Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tööd külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes, 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878).

Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940).

Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–1921), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus.

Kitzbergi loomingu kaalukam osa on tema draamad, mida on Eesti teatrites mängitud läbi 20. sajandi. Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907).

Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

Kitzberg oli Eesti Vabariigi algaastatel nimede all Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari armastatud följetonist-kolumnist. Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920).

„Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–1925, 2 tr. 1957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.


August Kitzbergi eraelu 

August Kitzberg kirjutas küll memuaare oma töömeheelust kooliõpetajana, vallakirjutajana, notariabina ning Riias elatud elust, aga isiklikku elu ta väga palju ei puudutanud. Jah, tõsi, muigvelsui kõneles Kitzberg sellest, kuidas plaanis rikkust koguda rikkale naisterahvale kosja minnes ja kuidas see ettevõtmine ikkagi katki jäi.

August Kitzberg abiellus 24. juunil 1879 Sophie Emilie Adele Petersoniga (sündinud 04.07.1855 Luunjas). Neiu isa oli Luunja mõisavalitseja Otto Petersohn, ema Juliane Catharine. Näib, et August ja Emilie Adele lahutasid, kuid põhjus pole teada. Rahvasuus on nimetatud põhjuseks Emilie elukombeid, aga mida muud ikka osati arvata. Lapsi selle liidu ajal ei sündinud.

Oli kord niisugune mees. Emata oli ta üles kasvanud, õdesid tal ei olnud, naiselikku õrnust ja hoolitsemist ei olnud ta iial maitsnud. See vaatas, kui neisse aastatesse sai, igale naissoolisele küsides otsa: võid sa mind armastada? – Üks ütles seda võivat. – Siis läks mees ja varastas temale Alatskivi kirikukese altarilt vaasi seest, kui jaanipäevasele jumalateenistusele lilletatud kirikusse silmapilguks üksi oli jäänud, roosinupu. Ta tegi seda kartuse ja värisemisega, aga ta tahtis oma teoga sellele, kellele ta pühast paigast roosi varastas, öelda, et ta temale ka oma hingeõnnistuse annab. – Sellest sai kurbmäng. Mees oli neli aastat ema peigmees, pärast vist ka neli aastat tema mees ja pidi siis temast lahutama.

Mees seisab mulle lähedal. Tema draamat, tema hingeheitlustest selles kurbloos võiksin peatükke kirjutada, mõjuvamaid kui neid iial ühe olen kirjutanud, aga see mees ei soovi, et verisest higist musta pesu tema elust soritakse, ja nii jäägu kõik unustuse udu alla, mis selle juba on ära varjanud.

Kui see kõik selle mehe peale tuli, ei tahtnud ta enam elada. […]

Ja mis sai mees näha? Et keegi ei naernud ja kõik teda armastasid. Isegi vastased tulid õrnusega ja olid sõpradeks saanud.

Miks ma selle mehe loo siia oma eluloo hulka põimin? Et sulle, mu armas laps, ütelda: helbi (toim. Ebelda, flirdi), kui sa neisse aastatesse tuled, naistega, aga jää puhtaks Ja ära seo ennast ühegagi neist enne, kui sa kolmekümneaastane oled. Ja ära heida ühe halva naise pärast iialgi meelt, küll taevas saadab sind kokku ka parematega. Sest neid on ka häid ja truid. Ja nüüd mine ja ole oma ema vastu hea. Aita tasuda, mis mina temale tasuda ei suutnud. (sealsamas, lk. 98-99)


Pöögle koolimaja trepil.
Vasakult: Jaan Kitzberg, August Kitzberg, Johanna Kitzberg, Peeter Nõges ja Marie Nõges
   

1899. aasta juunis toimunud Riia põllumajandusnäitusel tutvustas August Kitzbergi sõber Gustav Roosmann oma vennatütar Johanna Wilhelmine Roosmanni noorele kirjanikule ja nii sai nende tutvus alguse. August Kitzberg oli Johannast 20 aastat vanem. Tema kirjanduslikust tegevusest polnud Johanna üldse teadlik. Kui nad soovisid abielluda, kõhklesid Johanna vanemad noorpaarile oma nõusoleku andmisel, aga siiski abiellusid noored ainult mõned kuud peale tutvumist. Ühes personaalraamatus on viimases lahtriskirjas, et August Kitzberg tuli Riiast ära 11. augustil 1899. aastal, oli seal Jakobi koguduses.

Noorpaar laulatati Pärnus Nikolai kirikus 19. septembril 1899. aastal. Noore abielupaari uueks koduks sai Tartu. Johanna oli aktiivselt tegev tolleaegses Tartu seltskonnaelus. Vabadussõja ajal tegeles ühisabiga, Eesti ajal oli aastaid Tartu Naisühingu esinaine. Ta kuulus ka Naiskodukaitsesse ja tegeles lastekaitsealastes ettevõtmistes.  Teda on tunnustatud 1935. aastal Valgetähe teenetemärgiga.

7. sept. 1944. a. lahkus Johanna koos poja perega laeval Nordenham Saksamaale. Laeval oli 695 põgenikku. 1949. aastal sai nende koduks USA. Johanna elas poja peres. Ta tundis huvi nii maailmas kui oma kodumaal toimuvast. Ta oli mõnus vestluspartner, tema hea huumor ja optimism aitasid kergendada tal oma elu lõpuaastaid. Järjest nõrgemaks jääv silmanägemine ei lasknud enam lugeda, mis oli senini olnud ta kõige meeldivam tegevus. 1964. aasta jõulude ajal proua Johanna haigestus. Esialgne halvatus süvenes ja ta suri jaanuaris Washingtoni haiglas. Viimseks puhkepaigaks sai talle Fort Lincoini kalmistu.

August Kitzberg abikaasaga Johanna Wilhemine Kitzberg (sünninimi Roosmann). 
Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 2668:106
See teine on minu hea Anne, ristitud selle kena nime peale Johanna-Villemiine – minu esimene arvustaja ja muu eest hoolitseja; temast paremat sõpra mul ei ole. (sealsamas, lk. 225)

 

Poeg Hans Karl Arnold sündis 20. novembril 1900. aastal, kuid kahjuks suri 11 aasta vanuselt. Tädi meenutuste järgi olnud see poiss vanemate silmatera ja tema kaotusest polevat toibutudki.

Hansule, oma pojakesele oleksin ma nad kirjutada tahtnud. Tema oli mult kõik, olgu see hea või halb, verega pärinud, tema oli mina ise, temas pidin ma edasi elama. Tema oleks sealt alustada võinud, kus mina lõpetasin. Ta oli nii mõistlik – ja tark, elas nii varakult juba enese ette oma elu, lahutas ennast teistest, armastas üksi olla ja käia, mõtelda, kõige üle mõtelda Kõik tahtis ta teada, nagu oleks ta aimanud, et ta elu nii lühike, et ta tõttama peab. (sealsamas, lk. 10)


Teine poeg Jaan Oskar August sündis 1904. aasta augustis. Lõpetas 1932 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Töötas aastast 1923 „Postimehe“ toimetuses, sai pärast selle sekvestri alla võtmist 1935 peatoimetajaks ja jäi selleks 1941. aastani (vaheajaga 1940), aastast 1942 oli Tallinna ringhäälingu juhataja. 1944. aasta kevadel arreteeris Kitzbergi Saksa julgolekupolitsei, vabanenuna pages Saksamaale, kust rändas 1949 USA-sse. Töötas seal 1974. aastani Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetuses, sealhulgas juhatajana. Oma tütre pere lähedal elanud poeg Jaan suri 84. eluaastal, 18. septembril 1988.


August Kitzberg suri Tartus 10. oktoobril 1927, on maetud Tartu Raadi kalmistule. 

A. Kitzbergi hauatähisTartus Raadi kalmistul (autor Jaan Koort, 1930).
Foto Egle Tamm, 19.10.2017.
Allikas: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=4336

 

August Kitzbergi mäletamine

 

August Kitzbergi monument asub Karksi-Nuias. Karksi ürgoru servale püstitati mälestusmärk 1990. aastal mälestusmärk ümberkaudsete ettevõtete ja majandite finantseerimisel.

URL: https://www.kultuurikava.ee/places/august-kitzbergi-monument
 

Karksi vallas asub ka August Kitzbergi tubamuuseum, mis on ainus Kitzbergile pühendatud muuseum.

URL: https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Kirjanik+A.+Kitzbergi+tubamuuseum

Endise nimega Karksi-Nuia Gümnaasium on saanud oma nime kirjaniku järgi, nüüdseks kannab kool nime August Kitzbergi nimeline Gümnaasium.

URL: https://akg.vil.ee/


Mitmes Eesti asulas on Kitzbergi järgi nimetatud tänav.

Puitelamu 1907-1914, kus aastail 1912-1927 elas August Kitzberg. URL: https://et.m.wikipedia.org/wiki/Fail:A._Kitzbergi_m%C3%A4lestustahvel.JPG


1999. aastal valiti ta Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.

 

Allikad:

29. detsember - Eedo Jõesaar 85

Eedo Jõesaar

29.12.1935 Nõmme linn – 7.08.2020 Viljandi
A-ni 1936 Mihkelson
Õpetaja, ajaloolane, kodu-uurija, bibliofiil

Eedo sündis 29. detsembril 1935 Nõmme linnas. Isa Jüri (1891-1973) oli ehitustööline, ema Zinaida (1899-1979) kangur. Kui Eedo oli umbes kolme ja poole aastane, kolis perekond Saaremaale Õeste külla, kus elasid ema sugulased. Seal ei elanud nad kaua, sest maja põles maani maha ja nii kolis perekond 1940. aasta kevadel Viljandimaale Matapera külla. Isa oli uusmaasaja ja perekond elas Gensi talus. 

Kooliteed alustas Eedo 1942. aastal Kutsari algkoolis. Peale viienda klassi lõpetamist käis Eedo mõne kuu Viljandi 2. Keskkoolis. Siis aga tuli minna tagasi maale, sest elu oli linnas liiga kallis. Kuuenda klassi lõpetas ta Raudna Mittetäielikus Keskkoolis, mis 1951. aastast sai nimeks Raudna 7-klassiline kool. 1951-1955 õppis Viljandi Pedagoogilises koolis.

Tööelu

Kooli lõpetamise järel suunati ta Järtsaare 7-klassilisse kooli (algul oli kooli nimetus Järtsaare Mittetäielik Keskkool), mis asus vanas Soosaare mõisamajas. Kooli direktorina töötas seal aastail 1945-1957 hiljem luuletajana tuntud Leili Andre. 1963. aastal Leili ja Eedo abiellusid ja asusid tööle Rakvere 1. keskkooli. Seal ei õnnestunud aga korterit saada ning Eedo tuli aasta pärast Rakverest ära, esialgu mõneks kuuks Mataperesse. Seejärel sai temast neljaks aastaks Väätsa 8-klassilise kooli ajaloo õpetaja. Koolis töötas koos Leili Andrega. Väätsalt tuli Eedo Jõesaar ära väikese palga pärast, Leili jäi sinna tööle aastani 1973.

1963. aastal asus ta õppima Tartu Ülikooli ajalugu kaugõppe osakonda.  Kuigi tema pedagoogilise kooli  keskmine hinne oli madal - 3,3, sai ta tänu hästi sooritatud sisseastumiseksamitele sisse. 1969. aastal lõpetas Eedo Tartu Riikliku Ülikooli cum laude ja sai ajaloolase, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetaja kutse. 

On töötanud ajalooõpetajana Rakvere 1. keskkoolis ja Viljandi 1. keskkoolis. On olnud kasvataja Viljandi kultuurikoolis Puiatu eriinternaatkoolis, Viljandis alaealiste töökoloonias. Järgnes töö kirjandusõpetajana Viljandi Kultuuriakadeemias. Oluline lõik Eedo Jõesaare tegevuses on ka diplomitööde juhendamine Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogunduse, infoteaduse ja dokumendihalduse osakonnas aastail 1994-2001.

Bibliofiil ja kodu-uurija

On olnud Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige ja rajanud bibliofiilse kogu.

Bibliofiil sai temast 1972. aastal, kui Arvo Lillemaa näitas talle 1943. aastal Riias ilmunud Gruehn Werneri raamatut „Keiser, võlur ja juudid“ ning ütles, et see raamat on väga haruldane. Siis õnnestus tal hankida veel Nobeli laureaatide sari, Põhjamaade romaani sari jt. Samuti kogus ta eesti ajalehtede esimesi numbreid jne. Kõige vanem raamat, mis tal hankida õnnestus, oli 1497. aastal ilmunud ladinakeelne vaimuliku sisuga inkunaabel. Eedo oli usin bibliofiilide kokkusaamiste külastaja. Algul olid need kultuurimajas, siis Koidu seltsimajas. 

Omal ajal oli ta ka Viljandi raamatuklubi asesimees. Toimusid klubiõhtud, kus esinesid kirjanikud Aadu Hint, Jaan Kross jpt.

Eedo aitas kaasa ka mitme trükise sünnile: „Raamatulooline Põltsamaa“, mis ilmus 2005. aasta Viljandi Muuseumi aastaraamatus ja „Eesti raamatusarjad 19. sajandil“ 1995. aastal. Siis avaldas ta koos abikaasaga aastail 1987-1994 tellimise peale mahuka Alliku sovhoosi ajaloo. Seda oli kokku 13 köidet koos paljude Rene Viljati fotodega, aga see trükis ei ilmunud. Veel kirjutas ta Viljandi kutsekooli ajalugu, mis jäi pooleli.

Pensionieas luges Eedo palju. Ta püüdis loetud raamatutest viimast võtta, sest autor kirjutab raamatust ju ainult poole, teise poole kirjutab lugeja. Kui ta varem armastas haruldasi raamatuid, siis nüüd otsis ta neist haruldasi ja huvitavaid mõtteid ning mõtles ise juurde.

Pikk Eedu

Paljud viljandlased tundsid seda meest Pika Eedu nime all. Ta oli omamoodi Viljandi maskott, nagu seda kunagi oli Villi Andi (Friedrich Kuhlbars). Eedo Jõesaare pikkuse kohta liikus palju legende. Ise teadis öelda, et parimail päevil oli ta pikkus 205 cm, see on üks sentimeetrit rohkem kui Peeter I, kes oli olnud 204 cm pikk. Ja kui Peeter I kinganumber oli 37, siis Eedol 46.

Isiklikku

Olnud abielus Monika-Aino Jõesaare (sündinud Tõlts, Marie Haava tütretütar) ja Leili Andrega (luuletaja).

 

Allikad:

 

esmaspäev, 28. detsember 2020

August Kitzberg. ÜHE VANA "TUULETALLAJA" NOORPÕLVE MÄLESTUSED

Perioodika, 1973
232 lk.

Meie kirjandusklassik, eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja Augus Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 astal Pärnumaal Läti piiril asuvas Laatre vallas Puldre külas sauniku pojana.

August Kitzbergi taskussemahtuvasse mälestusteköitesse on pakitud terve Eesti 19. sajandilõpu maailm. Esimese korraga lugedes tundub, et emotsioone - peegeldatud elu-olu kirjeldusi, sündmusi, kajastatud kultuuri- ja tolles ajahetkes olulisi tegelasi, paiku, maastikke - on liiga palju, et pakutavat hoomata.

Autorist endast, kui kirjanikust ja kultuuritegelasest saab aimu vaid vihjamisi: „Siin, Rannamõisas, patustasin oma hinge peale Kotzebue „Virr-varri“ viletsa tõlke ja sain töö tasuks - mõtelge - 25 priieksemplari" (lk. 16). Ta pole isegi oma esimest abielu rohkem maininud, kui vaid läbi lillede peatükis „Die Reine Tor“.

Samas on imetlusväärne, kui palju kätkeb tekst endas ümbritseva kirjeldusi, isikute nimesid ja nendega seotud juhtumisi. Juba tõik, et tema mälestusteraamatu tiitellehel mainimata jäänud kaasautorina domineerib talurahva olme ülestähendustega vend Jaak; ilmestavad hulk tsitaate ja lõike Jaan Jungi teostest; sissepoogitud on isa meenutusehetked teoorjuse päevilt ja sõprade-tuttavate, nagu Abja Palu talu pärisperemehe Peeter Liebuse, ülestähendused; sunnib lugejat end tolle aja inimeste, ajaloo, kultuurisündmuste ja geograafia osas paremini kurssi viima.

Oskus näha end ümbrus kasvas ärkamisaja Viljandimaa suurmeestele naha vahele koos poisikesepõlves karjas käimisega. Kitzbergi eakaaslastest võib välja tuua Tarvastu vallas sündinud Ado Grenzsteini (Piirikivi), kellele A.K. on pühendanud lausa terve peatüki, ning kuigi see pole just positiivses ja helges võtmes kirjutatud pildike ajalehe “Olevik“ loojast, ei saa eitada mehe rolli ärkamisaja sündmustes. Kitzbergile oli autoriteediks C. R. Jakobson ning Suure-Kõpu vallast pärit Villem Reiman.

Justkui möödaminnes pajatab ta lahti levinud kohamüüdid. Kitzbergi teostes on oluline koht lapsepõlves kogetud maastikel - jutustuses „Maimu“ on ta ühe episoodi sidunud Pöögles Maiel elades kuuldud legendiga Annemäest. See oli muistne hiis, kus oli ka ohverdamiskoht. Annepäeval (26. juulil) koguneti sinna, täideti ebausukombetalitusi ja joodi õlut, kaubeldi. Muistend pajatab, et sellel mäel olevat kokku põrganud kaks pulmarongi. Et kumbki ei tahtnud teisele teed anda, tõusnud tüli. Üks pruutidest - Ann saanud surma ja pärast seda hakatudki kohta Annemäeks kutsuma.

A. K. Ranna tuhandeaastase tamme kirjeldust on hiljem väga oluliseks pidanud loodumälestiste uurija Henrik Relve: „Olgu kunagise tüve ja selle õõnsuse täpsete mõõtudega kuidas tahes, kindel on see, et vanasti oli Ranna tamm tõesti praegusest palju jämedam. Seda kinnitavad mitmed ligi 100 aasta vanused dokumentaalsed kirjapanekud. Üks kirjeldus pärineb August Kitzbergi raamatust "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused".“

Kirjanik annab meile etnoloogilisi vihjeid: „Halliste kihelkonnas kandsid naised tanu asemel valgeid rätikuid, mille otsad pikalt selja peale maha ulatusid“ (lk. 18) ning loob pildi omaaegsest Pärnust: „Linn oli alles väike, oli see, mis praegu kesklinna nimetuse alla käib, ehk küll seegi nüüd veel maa poole külge palju juurde on kasvanud; suured alevid olid alles olemata, need tulid juurde Waldorfi vabrikutega“ (lk. 166)

Pikasilla kõrtsikirjelduses häiris Viljandi-poolse kõrtsi idealiseerimine ning Tartu-poolse mahategemine. Ehk oligi asi nii, kuid kirjeldus sellest, kuidas mets ja mäekallak Viljandi-poolse joomakoha nunnumaks muutsid, näis nostalgilis-sentimentaalselt ülepaisutatud.

Ajalugu näib liikuvat spiraalselt, kuna isegi sada ja enam aastat hiljem tundub mõnigi asi tuttav ja võrreldav. Koos orjusest vabanemisega hakati liikuma muutuste poole. Esimene muutus oli koos „ärkamisega“ perioodiliste trükiste levik ning soov olla ise peremees. Talude väljaostmine aga tingis võlgu elamise - seos Nõukogude Liidu lagunemise, uute ideaalide ning kodulaenudega. Ägedamad mulgi peremehed kirjutas Kitzberg oma lugudesse sisse, luues ja kinnistades nägemust uhkest, ülbest ja rikkast mulgist.

Lugedes hakkab silma korduv tendents, et need, kes pole võimelised kodukohas „talu“ välja ostma, liiguvad sinna, kus rohi rohelisem ning võimalused suuremad. Ehkki nüüd ei minda enam Tartu- või Võrumaa „tare läve een“ hulgakesi seisvaid mulke mängima, vaid pisut kaugemale.

Kitzbergi nooruses oli saksa parunite ja härrade mõju seega veel väga suur - neile oldi võlgu. Kuigi A. K. ise kirjeldab sakslaste mõju tagantjärele isegi positiivses võtmes, kohati lausa orjapõlveaega ilustades, võis see tuleneda saksavastase liikumise äraspidise tulemusena saadud venestamise õppetunni kogemusest. Tol hetkel aga polnud tsaaripoolseid sanktsioone veel aimata ning tärganud iseteadvuse valguses tõstis pead Jakobson, lootuses, et Suur Eesti Asi saab sündima. Õnneks jäi rahva mälus tema pärandiks Sakala ja Eesti Põllumeeste Selts, mitte saksavastase liikumisega ligimeelitatud venestamine. Parafraseerides Kitzbergi: „Jakobson märkas lihtsalt õigel hetkel maha surra.“

Raamat pakub koduloo-huvilisele palju, sest kultuuritegelase kirju ja vaheldusrikas elu liikus risti-rästi mööda Mulgimaa talusid, külasid, valdu ning kohtadega kokkusulavad isikuid ning ametikohti.

Raamatut soovitan ka niisama lugudehuvilisele, sest kirjamehe sulg pole raskusest koormas ning peegeldab tema eluaja meeletut energiat ning kultuurihuvi, kentsakaid seiku ja põnevaid juhtumisi.


Raamatut luges: 
Veronika Raudsepp Linnupuu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Laenutatav uus trükk: Eesti Päevaleht, 2010. 288 lk.
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/527015

pühapäev, 27. detsember 2020

27. detsember - Leonhard Niilus 105

Leonhard Niilus

27.12.1915–17.10.1996
Raamatukoguhoidja ja kodu-uurija

Leonhard Niilus ja Õisu on lahutamatud. Niilus töötas Õisus raamatukogu juhatajana 45 aastat. Armastus raamatute vastu, soov pidevalt õppida ning tung inimestega suhelda muutsid raamatukogutöö talle armsaks. Lisaks sellele pühendus ta Õisu kultuurielu edendamisele. Ühena esimestest anti Niilusele 1962. aastal Eesti NSV teenelise kultuuritegelase aunimetus.

​Leonhard Niiluse lapsepõlv möödus karjas ja muid töid tehes, nii et kooliteed sai ta alustada alles 1925. aasta sügisel. Alghariduse omandas ta Lepistu algkoolis, mille lõpetas 1931. aastal. Et juba koolis oli tal tekkinud huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu, hakkas äsja kooli lõpetanud noormees tegema kaastööd ajalehele Võru Teataja, kus trükiti ära tema esimene jutt „Vähipüük Mustjõel“.

​Pärast kooli oli keeruline tööd leida, Leonhard Niilus töötas lühikest aega mitmes meiereis. Pärast sõda asus ta elama Mulgimaale. Raamatukogusse sattus ta tööle pooljuhuslikult: kõigepealt asus tööle Õisu meiereis ning tänu kirjutamisosavusele sai temast 1. oktoobrist 1944 Õisu piimandusinstituudi arhivaar-raamatukoguhoidja. Kooliraamatukogus ootas teda ees suur segadus – raamatud olid paigutatud kõrguse järgi. Samuti oli tema ülesandeks kooli arhiivi korrastamine.

​1. veebruarist 1946 ühendati Õisus kooli- ja külaraamatukogu, Niilusest sai Õisu rahvaraamatukogu juhataja. Märtsikuus avati raamatukogu taas lugejaile. Niilus tegi lugejate seas küsitluse, millist raamatukogu inimesed sooviksid. Ta võttis raamatud kaasa ning läks ise lugejate töökohtadesse loenguid pidama. Aastate jooksul koostas ta raamatute tutvustamiseks bülletääne ning kutsus kirjanikke, teadlasi ja teisi tuntud inimesi külarahvaga kohtuma. Väga populaarsed olid kohtumisõhtud kirjanikega, neid toimus 50 ringis. Niilus korraldas ka koduloolisi üritusi ning uuris põhjalikult Õisu raamatukogu ajalugu. Noorematele kolleegidele jättis ta ürituste ettevalmistamise kohta järgmise juhise: kui midagi teed, siis tee nii hästi kui vähegi suudad.

​Raamatukoguhoidjana oli Leonhard Niilus iseõppija, kes täiendas end sageli kursustel nii Viljandis kui ka Tallinnas. 1962. aastal anti Õisu raamatukogule eesrindliku raamatukogu nimetus. Sellest ajast julges Niilus jagada erialaväljaannetes oma kogemusi teistelegi. Näiteks ilmus artikkel „Kirjutame lugejad raamatute järjekorda“. Ta kasutas töös süstemaatilist tüüpkataloogi, s.o raamatkataloogi, kust lugeja sai kodus valida raamatuid, mida soovis edaspidi lugeda. Niilus tuletas meelde, et üks raamatukogu töölõike on lugeja soovide igakülgne rahuldamine.

​Aktiivse loomuse tõttu täitis Leonhard Niilus ka mitmeid ühiskondlikke ülesandeid. Ta oli ühingu Teadus lektor, Õisu segakoori koorivanem, Õisu puhkpilliorkestri organiseerija. Õisu elanikuna on Niiluse sulest ilmunud hulk koduloolisi artikleid. Tema koostatud on brošüürid „Õisu Toiduainetetööstuse Tehnikum“ (1972) ning „Õisu“ (1982, 2. tr 1991). Aastakümnete jooksul tegi ta pidevalt kaastööd ajalehtedele ja ajakirjadele Sakala, Rahva Hääl, Postimees, Kultuur ja Elu jt. Nii on Leonhard Niilus jäädvustanud oma nime Õisu ja Eesti kultuuriloos.

Allikas: 

neljapäev, 24. detsember 2020

24. detsember - Toivo Univer 80

Foto: Elmo Riig.
URL: https://sakala.postimees.ee/3090743/teadur-toivo-univer-palvis-viljandimaa-vapimargi

Toivo Univer

24.12.1940 Petserimaa
Põllumajandusteaduste kandidaat (PhD)

Mulgimaa juurtega, kuid sündinud Petserimaal, kus tema Pööglest pärit isa mõnda aega koolmeistri ametit pidas. Kooliteed alustas Maie Algkoolis ning jätkas Nuia 7-klassilises koolis. Lõpetas Räpina Aiandustehnikumi 1958. aastal ning jätkas töö kõrvalt agronoomia erialal kõrghariduse omandamist, õppides 1959-1968 Eesti Põllumajanduse Akadeemias. 

Pärast tehnikumi lõpetamist töötas Toivo Univer Halliste 7-klassilises koolis bioloogiaõpetajana, Luua Metsamajanduse Tehnikumis aednikuna ja Tõrva aiandussovhoosis aiandusagronoomina. Sõjaväe-teenistuse järel asus tööle Polli esialgu aiabrigadirina, seejärel aiandusagronoomina. Teadustegevust alustas ta 1970. aastal Eesti Maaviljeluse jaa Maaparanduse TU Instituudi aspirantuuri astumisega ning põllumajandusteaduste teadusliku kraadi kaitses 1980. aastal Moskvas.

Pärast aspirantuuri lõpetamist töötas Pollis viis aastat teadurina ning alates 1989. aastast vanemteadurina. Kui uurimisasutus viidi üle Eesti Põllumajandusülikooli haldusalasse, oli ta aastatel 1995—1999 Polli Aianduse Instituudi teadusdirektor ning 2003. aastani direktor. 2010. aastani Polli Aiandusuuringute Keskuse vanemteadur, 2011. aastast projektijuht. Põhitöö kõrvalt oli ta ka ligikaudu kümme aastat põllumajandusülikooli õppejõud puuviljanduse alal, vanemõpetaja, dotsendi ja professori ametikohal.

Kohalikke ja välisriikidest pärinevaid sorte on juubilar uurinud 40 aastat ning õuna- ja pirnisortide omaduste tundmisel on ta silmapaistev spetsialist. Tema pikaajaline uurimistöö on andnud väärilise panuse õuna- ja pirnipuude soovitussortimendi  muutmisel Eestis parema sobivuse suunas.

Pikemat aega on Toivo Univer tegelnud ka õunapuu kloonaluste aretusega. Peaeesmärk on olnud saada Eesti kliimaoludes vastupidavaid ja sortidega sobivaid keskmise kasvutugevusega ja nõrgakasvulisi kloonaluseid varaviljakate õunapuude saamiseks ja nendega madaltihedate intensiivaedade rajamiseks. Tema pärusmaaks selles valdkonnas on uute aluste aretamine ja esialgne uurimine.

Toivo Univeri kauaaegseim abiline on olnud laborandina töötav abikaasa Irene, kellega koos on ta üles kasvatatud kolm tublit last. Vanaisa ja vanaema on nad viiele lapselapsele. Teadlastena töötavad tema vanem poeg Neeme ja tema abikaasa Krista Tiirmaa, kes koos juubilari endaga ja tema abikaasaga moodustasid õuna- ja pirnipuude uurimistöögrupi tuumiku. 

Lisaks teadustööle on Toivo Univer aianduse õppepäevadel aktiivne nõuannete jagaja ja õunte degusteerimise korraldaja. Veel on ta tuntud rahva poolt hinnatud giidina. Samuti on Toivo Univer aktiivne tegutseja Kitzbergi Sõprade seltsis ja Looduskaitse Seltsis. Toivo Univeri üks noorpõlveharrastusi oli muusika. Ta on mitu aastat mänginud Nuia puhkpilliorkestris klarnetit.

Ta on juhendanud mitmeid väitekirju ja trükisõnas avaldanud üle 70 erialase kirjutise.

2020. aastal on Toivo Univer jätkuvalt tegev Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Polli Aiandusuuringute Keskuses Õunviljaliste sordiaretus ja kasvatustehnoloogiaate üksuses.

Teaduspreemiad ja tunnustused

·       2015 Viljandimaa Vapimärk
·       2011 Karksi valla teenetemärk
·       2011 Eesti Põllumajandusministeeriumi hõbedane teenetemärk
·       2005 EMÜ teenetemedal
·       1995 Eesti Põllumajandusministeeriumi aukiri
 

Allikad:

kolmapäev, 23. detsember 2020

Lille Roomets. ÜKS VÄIKE VALGE SULG


Tänapäev, 2020
199 lk.

See on Lille Roometsa teine raamat, mis on järg raamatule „Üks väike valge tuvi”, kus sündmustik toimus Karksi-Nuias. Selle raamatu sündmustik toimub ühe kuu jooksul (detsembris 2017) ja lisaks Karksi-Nuiale ka Otepääl, Tartus ning ühel korral nimetatakse ka Viljandit kui Karksi-Nuiast Tartu sõidetakse. 

See on noore neiu Kerttily lugu, mis tundub olevat justkui vihma käest räästa alla sattunud inimese elunädalad. Hoolimata oma keerulisest minevikust, on Kerttily küllaltki iseseisev. Pidev depressioon ja leinamine on tema käitumist paljuski mõjutanud ning kriitilistes olukordades eksimised pannud teda tema vanusele ja oskustele vastavalt käituma. Isa püüab endast anda kõik, et tütart aidata ja saadab ta Otepääle vanavanemate juurde. Seal korduvad Kerttily unedesse igasugused hoiatavad märgid: ämblikud, lepatriinud, valged suled ning näeb pealt ka mõrva ja mõrvarit. 

Kerttyli lugu soovitan lugeda, sest autor on öelnud raamatut tutvustades, et selle raamatu pühendab ta kõigile neile, kes üritavad üle saada sellest, millest nad veel rääkida ei suuda.

Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1966732


kolmapäev, 16. detsember 2020

Kalju Lillepuu (29. märts 1935 - 13. detsember 2020)

Kalju Lillepuu 70. aasta juubel
Viljandi Kultuuriakadeemias 29. märtsil 2005 a
Kalju Lillepuu

29.03.1935 Küti vald, Viru-Jaagupi kihelkond, Virumaa – 13.12.2020 
Kirjandusõpetaja, kirjandusloolane, esperantist

13. detsembril lahkus armastatud õpetaja Kalju Lillepuu. 

Kalju Lillepuu sõbralik ja rõõmsameelne lähenemine sütitas Viljandi kultuurikoolis, -kolledžis ja -akadeemias õppinud tulevasi Eesti raamatukoguhoidjad  lugema uuemat laste- ja noortekirjandust ning seda uuele lugejapõlvkonnale edasi andma. 

Viljandi Linnaraamatukogu raamatukoguhoidjad  jäävad Kalju Lillepuud mäletama alati rõõmsameelse, sooja ja sõbraliku inimesena. 

Meie siiras kaastunne lahkunu lähedastele!


Kalju Lillepuu on sündinud talupidaja peres. Õppis 1943–1950 Viru-Jaagupi 7-klassilises koolis, 1950–1954 Rakvere Pedagoogilises Koolis. Töötas õpetajana Sadalas 1954–1955, veebruarist 1955–1962 Viru-Jaagupi koolis, algul algklasside õpetaja, seejärel eesti keele ja kirjanduse õpetaja. 1956–1962 õppis kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti kirjanduse erialal. Täiendanud end hiljem ülikooli juures.

Pedagoogitööd Viru-Jaagupi koolis algklasside ja eesti keele õpetajana alustanud Kalju Lillepuu asus pärast abiellumist muusikaõpetaja Maie Läätsaga elama Viljandisse ja temast sai alates 1962. aastast Saarepeedi 8-kl kooli keele- ja kirjanduse õpetaja. Samast aastast oli ka lastekirjanduse õpetaja Viljandi Kultuurikoolis. 1965–2005 oli täiskohaga õpetaja kultuurikoolis, -kolledžis ja -akadeemias. Õpetanud eesti, laste- ja maailmakirjandust. Aastail 1991–1994 Viljandi Kultuurikolledžis kultuuriloo, kirjanduse ja psühholoogia kateedri juhataja.

1993. a kevadel viibis kuu aega Soomes Alkio-opistos (kultuurikolledži sõpruskoolis) tutvumaks sealse õppetööga ja ka esinemas.

Alates 1975. aastast Eesti Raamatuühingu Viljandi osakonna juhatuses, hiljem selle esimees. Viljandi raamatusõprade klubi esimees, koos Tallinna Bibliofiilide Klubiga organiseerinud Viljandi vanaraamatupäevi. Elias Lönnroti Seltsi Viljandi osakonna esimees, koos soomlastega oli Soome Vabariigi 75. aastapäevale pühendatud õhtu üks korraldajaid Viljandis. On korraldanud palju kirjandusõhtuid ja kohtumisi kirjanikega nii koolis kui ka linnas. Oli Viljandi Pensionäride Liidu raamatuklubi esimees ja Ülemaailmse Esperantoliidu liige.

Kalju Lillepuu oli suur lastekirjanduse fanaatik ja on taasiseseisvunud Eestis teinud selle arendamisel palju tänuväärset tööd. Just tänu tema tegutsemisele koos soome sõpradega Tuglas-Seurast päästeti eesti lastekirjandus 1990. aastate algul madalseisust.

Kalju Lillepuu on olnud kirimale entusiast, alustas kirimalega juba koolipoisina Rakveres. 1969. aastast esperantist soome kooliõpetaja, esperantisti ja maletaja Ilmari Rautio õhutusel. Võitnud mitmeid üleeuroopalisi esperantistide individuaalseid ja võistkondlikke kirimale turniire. Ilmari Rautio kutsus Kalju Lillepuud osalema Soome esperantistide kirimale esivõistlusele ning malesõbra õhutusel ning saadetud raamatute toel saigi esperanto keel õpitud ning Kalju Lillepuu sai Soome esperantistide võistlusel esikoha. Tänu uuele keelehuvile tekkis Kalju Lillepuul kirjasõpru teistestki maadest.

1970ndatel mängis Kalju Lillepuu palju ja edukalt esperantistide kirimalevõistlustel: Eesti võistkond võitis Soomet ja Hollandit, II rahvusvahelisel Esperanto-maleliidu meeskondlikul esivõistlusel saavutati esikoht Hollandi ees. 1972. aastal, kui Paul Keres andis Viljandis simultaani, mängis Kalju Lillepuu temaga viiki.

Kalju Lillepuu suri 13. detsembril 2020 Viljandis.


Teosed

  • Merelapsed (1980, nukunäidend)
  • Trükikirjad (2005)

Kogumik koondab paarkümmend kirjandusloolist artiklit, millest üle poolte on varem ilmunud, peamiselt ajalehes „Sakala“. Enamik neist tutvustab Viljandi ja Viljandimaaga seotud kirjanikke ning kirjandustegelasi nagu Ado Reinvald, Albert Kivikas, Johannes Semper, Mart Raud ja teised. Samuti saab kogumikust lugeda väliseesti kirjanikest Kalju Lepikust, Herbert Salust, Arved Viirlaiust, Helga ja Enn Nõust.

Mõnigi artikkel pakub uudset vaatenurka teemadele, mida seni on vaid riivamisi puudutatud. Vaatluse all on Johannes Barbaruse ja Hendrik Adamsoni roll eesti kirjandusloos.

Vanim artikkel on pärit 1977. aastast, värskemad on 2004. aastast. Raamatust saab lisaks kirjandusega seonduvale teada põnevaid fakte Viljandimaa kohta, näiteks kas või seda, et Viljandimaalt pärit Ado Grenzstein on toonud eesti keelde malemängu nimetuse.

 

Tunnustused

  • Rinnamärk „Eeskujuliku töö eest keskerihariduse süsteemis“ – 1986
  • Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi poolt aastapreemia – 1997
  • Eesti Raamatu Aasta toimkonna tänukiri – 2001
  • TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tänukiri – 2005, 2012
  • Universala Esperanto-Asocio tänukiri enam kui 40 aastat liikmeks ja Viljandi delegaadiks ning erialadelegaadiks (kirjandus, male) olemise eest

 

Allikad

Philip Norman. WILD THING: JIMI HENDRIXI ELULUGU

Koolibri, 2020
392 lk.

Sel sügisel ilmunud ja ka eesti keelde tõlgitud elulooraamat kitarrigeenius Jimi Hendrixi elust on kirja pannud Philip Norman, kes on omale juba nime teinud paljude teiste kuulsate muusikute elulugude uurimisega.

Olles ise raamatu lugejana selle põlvkonna esindaja, kes varalahkunud muusikust üldse midagi teada sai alles siis, kui mees siit ilmast lahkunud oli, ei tähenda see seda, et tema elu ja loomingu vastu põhjalikumat huvi tunda ei võiks. Seda raamatut lugedes see võimalus tekkiski.

Mida siis raamatust teada sain? Seda, et Jimi sündis väga vaesesse ja keeruliste suhetega perre. Ta oli vasakukäeline ning püüdis seda „viga“ karmi isa eest pidevalt varjata. Muusika paelus teda juba väikese poisina, ta kuulis oma peas imelikke helisid, kuid ei osanud siis end kuidagi musikaalselt väljendada. Piirid olid puht pragmaatilist laadi – puudus raha ning vanemate toetus mingitki muusikainstrumenti soetada. Lisaks üritas tema agar vanaema lapse „haigust“ beebiõliga ravida, kuid nagu teada, siis tulutult. Muusikaalast haridust ei õnnestunud noorel mehel kahjuks kunagi saada, kuid see ei võtnud temalt ära indu kitarrimäng lõpuks iseseisvalt selgeks õppida. Lisaks oli ta väga andeks joonistaja, nii et kes teab kes oleks temast saanud, kui elukäigud oleksid läinud hoopis teist rada.

Aastalõpuintervjuus Melody Makeriga, mille lugejad olid ta just hääletanud „Maailma Parimaks Popmuusikuks“, tunnistab Jimi, et tunneb end füüsiliselt kui ka loominguliselt kurnatuna. „Mulle meeldiks teha pool aastat pausi ja minna muusikakooli,“ ütles ta. „Ma olen väsinud sellest, et püüan asju kirjutada ega oska seda teha.“

Katkend raamatust lk 173

Selle raamatu puhul on tegemist ka võrdlemisi haarava kroonikaga 60-ndate aastate hoogsast muusikaelust, mis kirjeldab üsnagi üksikasjalikult tolleaegsete tuntud muusikute tegemistest, omavahelistest suhetest ja ka poliitilisest taustast Ameerikas. Olid ju just 60-ndad see aeg, kui algas noorte seas hipiliikumine. 1969 aasta suve lõpus leidis aset Woodstocki muusikafestival, mida peetakse siiani läbi ajaloo rahvarohkeimaks festivaliks (ligi 500 000 osalejat). Raamatu autor peatub ka sellel sündmusel pikemalt ning kirjeldab sealset sündmuste jada ning korralduslikku poolt selle suure festivali läbiviimisel.

Vaieldamatult ühe maailma parima kitarrivirtuoosi ootamatu ja palju kuulujutte tekitanud surm annab ülevaate olulisematest sõelale jäänud versioonidest, kuid ükski nendest ei ole tegelikult lõplikku kinnitust saanud. Läbi ajaloo on igasuguste kuulsuste ootamatult traagilised lood või suisa surm andnud ainest raamatute, dokfilmide ja mängufilmide tegemiseks.

Raamatu lugemisele lisaks, kuula you tube`st Jimi Hendrixi muusikapalasid „Hey Joe“ ja „Purple Haze“ nin vaata dokfilmi „Voodoo Child“.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1964824

pühapäev, 13. detsember 2020

13. detsember - Arvo Raimo 80

Arvo Raimo

13.12.1940 Viljandi – 14.10.2015 Viljandi
Näitleja

13. detsembril 1940. aastal Viljandis sündinud ja Viljandi 1. Keskkooli lõpetanud Arvo Raimo sattus teatritööle otse koolipingist ja pooljuhuslikult. Esmalt kooli näiteringi juhataja Hilja Varemi kutsel ajutiselt asendusnäitlejaks ning siis juba Karl Adra ja Aleksander Satsi loodud Ugala õppestuudiosse (1957-1960) ja sealt edasi 1960. aastal Ugalasse näitlejaks. Viljandile ja Ugalale jäi Arvo truuks kogu eluks.
 
Arvo Raimo esimeseks rolliks oli Mati Aleks Satsi lavastuses “Kaks abielu”, peagi järgnes kolmeaastane kohustuslik sõjaväeteenistus ning uuesti tööle asudes järgnesid ka esimesed säravad karakterid ja peaosad nii Aleks Satsi kui Heino Torga lavastustes – Enrico “Kasuemas”, Lukaśin lavastuses “Hüva leili!”, Murad “Lõvisarnases”, Rogoźin Dostojevski “Idioodis” jt. Jaan Toominga kunstiliseks juhiks tuleku ja Ugala uue maja valmimisega järgnesid õnnestunud osatäitmised Smuuli “Kihnu Jõnnis” ja Gorki “Põhjas”. 

1986. aastal omistati Arvo Raimole ENSV teenelise kunstniku aunimetus. Sajandi viimasel kümnendil oli Ugala repertuaaris vähe lavastusi, kus Arvo Raimo ei oleks kaasa teinud. Tema viimaste aastate töödest meenuvad teatrisõpradele kindlasti nutikas sir Cecil “Vanast õngitsejast”, särav partnerlus sõber Peeter Jürgensiga Kiviräha näidendis “Vanamehed seitsmendalt”, “Helesinise vaguni” Anton ja suur hulk värvikaid tegelasi erinevatest lastelavastustest. Arvo Raimo viimaseks tööks Ugalas jäi sibulapapa Cipollone ja parun Apelsini rollid “Cipollino seiklustes“ ja veel selgi suvel leidis ta endas jaksu teha kaasa Naval Mulgi Kultuuri Festivalil etendunud lavastuses “Läbi Venemaa”.

 

Viiekümne viie teatriaasta jooksul jõudis Arvo teha üle 200 rolli. Oma töösse suhtus ta kadestamisväärse hasardi ja kirega. Kolleegid Ugalast ja teatripublik jäävad Arvo Raimot mäletama andeka näitleja ning alati rõõmsameelse, abivalmi, sooja ja sõbraliku inimesena.

Allikad: