1. jaanuaril 1939 elas Viljandis 13191 inimest ja tegutses umbes 150 mitmesugust ühingut ja seltsi.
 |
Naiskodukaitse esimestest ülemaalistest suvepäevadest osavõtjad mälestussambale pärgi asetamas juunis 1939. Vaade Eesti Panga Viljandi hoone aknast. Foto: Rahvusarhiiv, filmiarhiiv Pildile klikates näeb seda suuremana |
1939. aastal maailmas koha võtnud rahutud hoovused (nt Anšluss ja Saksamaal vallandunud juudivastane kampaania)
linnarütmi veel eriti ei mõjutanud. Inimesed nautisid värskelt avatud EVE hotell-restorani luksust, katsetasid suplushooajal järvele toodud kummipaate
ning pidasid rõõmsalt Naiskodukaitse esimesi suvepäevi.
Eesti Vabariik oli sõdadevahelisel ajal tugevasti arenenud, keskmine palk jõudis 2/3-ni Lääne-Euroopa omast, ostujõud oli seoses madalamate hindadega Lääne-Euroopaga võrreldes ligikaudu 80%. Eesti põllumajanduse tootlikkus töölise kohta oli kõrgem kui Saksamaal. Mõistagi oli ka vaeseid, keldrikorruste elanikke, lapsi, kes ei saanud koolis käia, sest pidid aitama vanematel sissetulekut teenida.
Viljandi linnas avaliku raamatukogu ülesandeid täitev Viljandi Rahvaülikoolid Seltsi raamatukogu paraku õitsval järjel linnalt piisavat tuge ei saanud – 1939. aasta 15. numbri Haridusministeeriumi Teataja järgi sai RÜS tuge vaid 1760 krooni, samal ajal kui pea sama suurte linnade Valga ja Rakvere raamatukogud said ligi kaks korda rohkem. Kui teisendada toetussummad elaniku kohta sai Viljandi raamatukogu toetust 13 senti, Tallinnas 59 senti, Valgas 36 senti ja Rakveres 31 senti elaniku kohta. Selline olukord tõi leheveergudele kultuuriringkondade üleskutseid viia raamatukogu linna valdusesse.
Maailm ümberringi jagas maid ja võimu ning Eestit mõjutas lähitulevikus enim 23. augustil 1939 Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud mittekallaletungileping koos Molotovi-Ribentropi salajase lisaprotokolliga. Napid nädalapäevad hiljem, 1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poolale kallale ning sellega oli Teine maailmasõda alanud. Eesti kuulutas end küll erapooletuks, kuid sunniti sõlmima nn. baaside lepingu Nõukogude Liiduga. Sügiseks oli olukord muutunud niivõrd ebakindlaks, et 19. oktoobri hommikul lahkus suurem osa Viljandi sakslasi erirongiga Pärnusse laevale. Päev varem algas Punaarmee väeosade toomine Eestis asuvatesse baasidesse.
Talv 1939/1940 kujunes keeruliseks, kuna jaanuaris ja veebruaris tekitasid erakordselt külmad ilmad tõrkeid koolitöös, linnas lõhkesid torud, elanikke vaevas kütteainete puudus.
Mõnda aega stabiilsust näidanud RÜS statistikas kajastus see arvude suurenemisega 647 lugeja ning 23157 laenutuseni. Raamatukogu viimase tegutsemisaasta (1. aprill 1939 – 1. aprill 1940) lõpuks oli lugejate jaoks kogus 6364 raamatut, mis jagunesid järgmiselt: ilukirjandust 3694, teaduslikku kirjandust 2486 ja lastekirjandust 184 köidet. Keelte järgi oli eestikeelseid raamatuid 5432, saksakeelseid 536, venekeelseid 267, ingliskeelseid 114, muudes keeltes 15. Kui siia lisada veel need 1645 köidet, mis asusid linnavalitsuse pööningul, siis oli raamatukogus kokku 8009 raamatut.
 |
Sakala (1940) 5. juuni
Katkend artiklist: Avaliku raamatukogu kasutajate hulgas on aasta jooksul olnud
aga loetavamaks raamatuks K. Ristikivi romaan „Tuli ja raud", millist
teost on lugemiseks võetud 91 korda. Edasi järgnemas Mardika „Tint" 90
korda, A. Gailiti „Karge meri" 89 korda, O. Lutsu „Sügis" 85 korda ja
E. Kippeli „Issanda koerad" 74 korda. Edasi järgnevad loetavuse poolest
järgmised populaarteaduslikud teosed: A. Munthe „San Michele raamat" 50
korda, J. Günther „Nüüdse Euroopa juhid" 41 korda, A. Carell „Tundmatu inimene" 31 korda, ajakiri „Tehnika kõigile" 30 korda ja J.
Ivand 22 korda.
|
Pildile klikates näeb seda suuremana
Nõukogude okupatsioon 17. juuni 1940 – 23. september 1944
17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti ja Viljandi ning suvekuud täitusid miitingute, rongkäikude ja muude nõukogude võimu kinnistavate sündmustega.
Tallinnast ette kirjutatud stsenaariumi järgi oli ka Viljandis Eesti seadusliku valitsuse tagasiastumist nõudev üritus. 21. juunil 1940 kogunesid kohalikud kommunistid kell 10 3. algkooli juurde Jakobsoni tänaval ning hakkasid marssima kesklinna poole. Tee pealt haarati kaasa mõned linavabriku naistöölised ning lõpuks kogunes seltskond Ugala saali. Siin peeti Narva kommunisti Konstantin Vitsuti juhtimisel miiting, milles esitati valitsusele nõudmisi. Valjuhäälne miiting jätkus tagasiteele Jakobsoni tänavale. Aktsiooni toetas kahemootorilise lennukiga linna kohal tiire tegev Nõukogude õhuvägi.
17. juulil marssisid kommunistid taas Viljandis, seekord riigivolikogu „valimisteks“ rahvast soojendades.
Sügiseks natsionaliseeriti pangad, tööstusettevõtted, erakauplused ja suured elumajad ning haridus- ja kultuuriasutused muudeti sisuliselt nõukogude ideoloogia kandjaiks. Ajaleht „Sakala“ sai uueks nimeks „Punane Täht“. Vallandati linnapea Albert Vilms, teda asendama saadeti endine maavalitsuse ametnik Adolf Mannermaa.
10. oktoobril 1940 korraldasid 2. keskkooli poisid Vabadussamba juures nõukogudevastase aktsiooni, marssides Vabadussõjas langenute austuseks ümber samba. Järgnes nõukogudevastaste lendlehtede levitamine. 1941. aastal arreteeriti viis poissi, neli mõisteti surma ja hukati.
29. septembril 1940 purustasid punavõimud kapten Anton Irve monumendi Kirikumäel.
Oktoobrirevolutsiooni 23. aastapäeval, 7. novembril 1940 saab Vabadusplatsist Juuniväljak. Tribüünil olid Stalini ja Molotovi portreed ning loosungid, mis ülistasid NSV Liidu rahvaste sõprust. Kümme päeva hiljem, 17. novembril toimus „Kodanliku terrori ohvrite“ ümbermatmine Uueveskil.
Kultuuriringkondade visioon linna valduses olevast raamatukogust sai kurval kombel teoks, sest sügiseks likvideeris nõukogude võim kõik seltsid, ühingud ja organisatsioonid, nende kirjatoimikud ja vallasvara anti üle linnavalitsusele. Pärast arhiivi korrastamist ja arhivaalide saatmist Viljandi linnavalitsusele, tegi linnavalitsus ettepaneku anda seltsi raamatukogu linna kasutusse.
Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogu eksisteeris kuni 1940. aasta novembrini. Seejärel hakati seda nimetama Viljandi Keskraamatukoguks, seda nime hakati kasutama ametlikes dokumentides. Samal ajal võib näha kirjavahetuses Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu nimesid, vahel ka Viljandi Rahvaraamatukogu nime. Keskraamatukogusse hakati vähehaaval koondama teisigi linnas likvideeritud seltside väiksemaid raamatukogusid.
Raamatukogu töötas alguses veel linnavalitsuse alluvuses, sest Viljandi Maakonna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee asutati formaalselt alles 17. jaanuaril 1941. Selle koosseisus loodi mais rahvahariduse osakond, kellele hakkas raamatukogu alluma. Parteilises liinis kontrollis, vastutas ja andis juhtnööre maakonna poliitharidustöö vaneminspektor Karl Ronk, kes mõrvati 1941. aastal.
Tsensuuri sisseseadmisega algas masendavaim ajajärk eesti raamatu ja raamatukogude ajaloos – alustati vaimse pärandi sihikindla hävitamisega. Kõrvaldamisele kuulusid kõik uuele võimule kahjulikud ja ebasobivad raamatud. Hariduse Rahvakomissariaadi Teatajas ilmus neli avalikest ja koolide raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimestikku, viies saadeti raamatukogudele kirja teel. Seda, kui palju Viljandi Keskraamatukogust nende nimekirjade alusel raamatuid kõrvaldati, saame teada 1940. aasta aruandest, kus on märgitud, et raamatukogust „langes välja” 236 kõrvaldamisele kuuluvat raamatut.
1940. aasta aruande (1.01 – 31.12) järgi saadi aasta jooksul juurde 217 raamatut, neist 103 ühiskondlik-poliitilist (sh 72 teost, mille autoriteks olid: Marx, Engels, Lenin ja Stalin), 71 ilukirjanduslikku ja ainult 7 lasteraamatut.
 |
ENSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse raamatukogude inspektor L. Kriguli korraldus nr. 38 Viljandi Keskraamatukogu juhatajale 10. juunil 1941. aastal
Pildile klikates näeb seda suuremana |
 |
Raamatukogu asus Oru 8 aadressil
10. november 1931 - aprill 1941
Pildile klikates näeb seda suuremana |
Hariduse Rahvakomissariaadi 27. detsembril 1940 saadetud kirjas kutsuti raamatukogusid teiste kultuuriasutuste kõrval üles kaasa aitama NSV Liidu Ülemnõukogu valimiskampaania läbiviimisel. Selleks oli tarvis moodustada aktiiv, kelle toetusel tuli hoolitseda ruumide dekoreerimise eest loosungite, plakatite, partei ja valitsuse juhtide portreede, saadikukandidaatide fotode ja riigi majanduslikke ning kultuurilisi saavutusi kajastavate stendidega. Saadaval pidid olema valimise määrustikud ja brošüürid ning toimuma teemakohased vestlused. Selleks eraldatud rahasummade kasutamise kohta tuli hiljem esitada tegevuse täpset kirjeldust sisaldav aruanne maakonna poliitharidustöö inspektorile. Tähelepanuta ei tohtinud jääda ka Lenini surmaaastapäeva ja 1. mai tähistamine. Töötajatele tehti kohustuseks osaleda 1. mai rongkäigus.
 |
Aprillis 1941 koliti Oru tänavalt avaramatesse ruumidesse aadressil Pikk 6 (1952. aastast Pioneeri 6, 1988. aastast Pikk 8). Kahjuks sai raamatukogu koos ruumidega kaasa ka neis elavad üürnikud, kellelt nõuti küll kiiret ruumide vabastamist, kuid nii lihtsalt see ei laabunud.
Viljandi Keskraamatukogu koosseisu kuulus ka haru- raamatukogu (Vene 2). Dokumentides on mainitud ka lasteraamatukogu olemasolu keskraamatukogu ruumides, mis tegelikult tähendas vaid muust kogust eraldatud laste- raamatute riiuleid. Pildile klikates näeb seda suuremana |
Raamatukogu asus kuni 1941. aasta aprillini Oru tänav 8, siis koliti avaramatesse ruumidesse Pikk tänav 6, mille kohta tegi otsuse Viljandi Maakonna TSN TK 13. veebruaril 1941. Viljandi Elamute Talitus andis üle Viljandi Maakonna TSN TK rahvahariduse osakonnale kaks kivist hoonet, kaks kuuri, ühe talli ja aia koos aiamajaga.
1941. aasta aprillini oli raamatukogu juhataja ametikohal Anna Marend, abijuhataja Pauline Ronk, siis määrati juhatajaks Pauline Ronk ning juhataja abiks ehk raamatukoguhoidjaks Anna Marend. Laenutaja Salme Tomson vastutas ühtlasi harukogu eest, Elsa Hendrikson aga lastetöö eest. Lisaks nimetatutele olid ametis kolm ajutist tööjõudu, koristaja ning majahoidja. 1941. aasta juunikuu töötasulehe järgi oli juhataja palk 360 rubla, juhataja abil 350 rubla, teistel 150-250 rubla.
Raamatukogu aktiivi koosolekute toimumise kohta tuli saata päevakorda sisaldav teatis kohalikule miilitsaülemale.
14. juunil 1941 oli esimene suurem küüditamine. Viljandist saadeti vanglatesse ja asumisele 141 inimest, nende hulgas kauaaegne Viljandi linnapea August Maramaa, lugemisringis aktiivselt tegutsenud Kaarel Baars ja koolijuht Theodor Koik.
19. juunil 1941 purustati Sakalamaa Vabadussõjas langenud sõjameeste mälestussammas. 22. juunil jõuab sõda reaalselt Viljandisse – kuulutatakse välja sõjaseisukord ning algab hävituspataljoni loomine. Selle peakorteriks sai linna algkooli hoone Valuojal. Punavõimud rekvideerisid hobuseid, rüüstasid kauplusi ja ettevõtteid. Suurimat kahju kannatasid "Sakala" toimetus ja kinod, kus lõhuti aparatuur.
5. juulil 1941 süttis salapärastel asjaoludel Seasaare kõrts, kus tegutses ka teater Ugala. 8. juulil pidasid lahinguid pealetungivad Saksa väed ning taganev Punaarmee ja hävituspataljon, samuti metsavennad ja miilits. Taanduv hävituspataljon süütas Eesti Panga Viljandi osakonnas asunud posti- ja sidekeskuse.
Lisaks Valuoja orus ja vanalinnas toime pandud tapmistele mõrvasid julgeolekutöötajad ja hävituspataljonlased Viljandi vangla hoovil 10 inimest. Imekombel jäi ellu hukkamisele määratud Johannes Soosaar. Taganev Punaarmee laskis Tänassilma lähedal 13. juulil 1941 maha ka omal ajal Viljandi Esmese Lugemisringi revisjonikomisjoni liikme ning Viljandi linnas skandaalide poolest tuntud tegelase Jüri Kõlli.
Saksa okupatsioon 9. juuli 1941 – 23.september 1944
9. juulist 1941 algab Viljandis Saksa okupatsioon, mõne päeva pärast hakkab ilmuma "Sakala" ja käibele tuleb Saksa sõjaväeraha.
Ugala teatrile anti kasutada Koidu seltsimaja, kuhu jäädigi kuni uue teatrihoone valmimiseni. Linnas tervitati sakslaste kui vabastajate tulekut, kuid peagi nähti uute võimude eitavat suhtumist eestlaste iseseisvustaotlusse. Võrreldes eelneva okupatsiooniga oli sakslaste oma siiski positiivsema varjundiga. Sõjaväelaste käsutusse anti koolimajad ja teised ühiskondlikud hooned, sealhulgas ka osa keskraamatukogu ruumidest. Hakati taastama vabariigi-aegseid struktuure ja omandisuhteid ning korrastama linna heakorda ja kaubandust. Rindeuudiste kõrval võis ajalehest „Sakala“ lugeda Ugala lavastustest, kontserttegevusest, kunstinäitustest ja spordisündmustest linnas. Juunis 1943 hooaja lõpetanud Ugala saab uhkustada enneolematult eduka hooajaga: müüdud pääsmete koguhulk oli 51099. Iseseisvuse ajal ei olnud see arv küündinud üle 37000. Väga edukad olid ka sel perioodil peetud kunstinäitused ning muud kultuurisündmused. Raamatukogu tegevuse kohta leidus vaid üksikuid teateid.
Paljud nõukogude võimu poolt likvideeritud seltsid ja ühingud alustasid uuesti tegevust. 1943. aasta 10. mail alustas Koidu seltsimajas pärast kolmeaastast vaheaega taas oma tegevust Viljandi Rahvaülikoolide Selts, poolelijäänud töö jätkus ka 1929. aastal asutatud Viljandi Kodu-uurimise Seltsis.
Viljandi Linnavalitsuse 12. augusti 1941 otsusega võeti alates 15. augustist Viljandimaa Keskraamatukogu linna valitsemisalasse ning nimetati Viljandi Linna Raamatukoguks. Raamatukogu juhatajaks määrati Anna Marend kuupalgaga 350 rbl, raamatute väljaandjaks Salme Tomson kuupalgaga 250 rbl ja majahoidja-koristajaks Mai Ratassepp kuupalgaga 150 rbl.
Alates 1. detsembrist 1942 kuulusid kõik avalikud raamatukogud Eesti Omavalitsuse Haridusdirektooriumi Rahvakasvatuse Peavalitsuse järelevalve alla. Linna- ja maavalitsused pidid oma eelarves kindlustama raamatukogude ülalpidamise ja raamatute muretsemise rahalise toetuse. Otsest kohapealset järelevalvet tegi raamatukogule Viljandi Maakoolivalitsus. Koolide inspektorid revideerisid raamatukogu vähemalt kord aastas. Maakoolivalitsus kutsus üles raamatukogu kasutajaid tegema raamatukogule annetusi väärtkirjanduse muretsemiseks.
Raamatukogu töö korraldamisel võeti aluseks 1925. aastal kehtima hakanud avalikkude raamatukogude seadus. Lugejate teenindamisel kaotati lugemismaks, mis tõi juurde küll lugejaid, kuid samas vähendas sissetulekuid. Endiselt Pikk tänav 6 asunud raamatukogule jäi kasutada maja alumisel korrusel ainult kolm väikest ruumi, neist üks panipaigana ning ruumipuudusel tuli sulgeda lugemislaud.
Raamatukogu oli avatud kuuel päeval nädalas ja lugejatele laenutati koju kaks köidet kolmeks nädalaks Nõukogude okupatsiooni ajal kõrvaldati üle 700 raamatu, mille tulemusel jäi lugemisvara oluliselt vaesemaks. Kuna sõjaolukorras jäid paljud raamatud tagastamata, siis asuti nende tagasisaamiseks tõhusat tööd tegema. Osa tagastamata jäänud teoseid ja kaotatud raamatute rahalisest väärtusest koos viivitustasuga saadi võlglastelt kätte linnavalitsuse abiga.
Suviti oli maja ajutiselt suletud, sest töötajad suunati maale põllutööle. Värbamine talutöödele oli laiaulatuslik kampaania, mis haaras paljusid asutusi. Viljandist käis põllutöödel 324 isikut. Talupidajalt oli korter ja ülalpidamine, rahalist tasu töö eest ei saadud, kuna asutuses makstav palk säilis. Töö lõppedes tuli igaühel esitada asutuse juhatajale talupidajalt saadud ja vallavalitsuse poolt kinnitatud tunnistus põllutöödel viibimise kohta.
Esimene saksa okupatsiooni aegne keelatud kirjanduse nimekiri trükiti 1941. aasta novembris, teine kuu aega hiljem. Edaspidi saadeti ringkirju käibelt kõrvaldatavate raamatute kohta. Kõrvaldatud trükised tuli üle anda kohalikule prefektile.
Kirjastuselu soikumise tõttu sõja ajal ei jõudnud suur osa varem valminud käsikirjadest trükki. Uue kirjanduse saabumisest raamatukokku võis üsna sageli lugeda "Sakala" veergudelt pealkirjade „Eesti kirjanike uusi teoseid” või „Viljandi raamatukogudele uudisteoseid” alt. Raamatukogus loeti palju Albert Kivikase „Nimed marmortahvlil”, Trygve Gulbransseni „Ja taamal laulavad metsad”, Axel Munthe „San Michele raamatut” jt. Huvilised said raamatukogus lugeda ajalehti Postimees, Sakala, Eesti Sõna, Maa Sõna, Teataja, Deutsche Zeitung im Ostland.
1942. aastal tabas Eestimaad suur rändraamatukogude asutamise buum, aktsioonis osales ka Viljandi Linnaraamatukogu, aidates raamatuid maakonda laiali jagada.
Kuigi aeg oli keeruline ja raha vähe, suudeti raamatukogu kõigele vaatamata elus hoida ja personaligi suurendada. Peale juhatajaks kinnitatud Anna Marendi kuulusid personali hulka Marie Killar ja varem raamatukogus praktikal viibinud Marie Sander. Tööle võeti koristaja ning kütja. Raskel sõjaajal aitas raamatukogu töötajaid linnavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakond uute jalatsite muretsemisel, Eesti Rahva Ühisabi toitlustuspunkt lõunasöökidega ja Viljandimaa Toidu- ja Tööstuskaupade kaardibüroo igakuiste toidukaartide saamisel.
 |
Sakala (1943) 14. juuli
Artiklist selgub, et vaatamata sellele, et "möödunud talvel raamatukogu küttematerjalide puuduse ja nakkushaiguste tõttu oli kolm kuud pidevalt suletud, on sellel lugemishooajal raamatuid lugemiseks välja antud 46204 juhul, kuna varem see arv ei ole tõusnud üle 44000." Ära märgiti ka saksa sõjaväelastest lugejate aktiivsus. Pildile klikates näeb seda suuremana |
23. jaanuaris 1944 teeb Tallinna Ringhääling Viljandist ülekande, mille osaks on Ugala teatri etendus „Säärane mulk“. Juba järgmisel kuul aga algab üldmobilisatsioon Saksa sõjaväkke ning 23. septembril 1944 langeb Viljandi taas punavägede kätte. Taganevad Saksa väed õhivad turu piirkonnas laskemoonalaod, tugevasti saavad kannatada ümbruskonna hooned. Tuleroaks langevad ka raudteejaam ja ajalooline maagümnaasiumi maja. Õhkimiseks valmistatakse ette ka teisi hooneid.
Selle sõjasügise sündmused laastasid linna rohkem kui 1941. aasta omad, kuigi siin lahinguid ei löödud. Kohalikud elanikud panid toime arvukalt rüüstamisi. Kõige nähtavam oli septembripõleng, mis sai alguse Alko viinatehase laost Kindral Laidoneri platsi ääres veetorni vastas. Ühtedel andmetel punaarmeelased, teistel andmetel tundmatud isikud olevat üritanud „inspekteerida“ viinalao keldrit ning seal alkoholiaurud plahvatama pannud. Ebasoodsate ilmaolude ja kaitseabinõude puudumise tõttu levis tuli kiiresti ning peagi oli leekides poolteist kesklinna kvartalit. Täielikult hävines Linnu ja Hiire tänava puithoonestik ning tugevaid kahjusid kandsid majad Lossi ja Tartu tänava ristmikul.
Uue nõukogude okupatsiooni algusaastad
25. septembril 1944 hakkavad Viljandis tööle uue okupatsioonivõimu asutused. Esimese teatrina Eestis taastab tegevuse Ugala teater, tuues 8. oktoobril lavale avaetenduse „Karin ja Indrek“. Aasta lõpuni on väga raske olukord tarve- ja toiduainetega. Tööstusettevõtetest hakkab esimesena toodangut andma tikuvabrik.
 |
Raamatukogu kollektiiv.
Vasakult Marie Killar, Anna Marend,
Marie Sander (raamatuga) ja Salme Hendrichson
Pildile klikates näeb seda suuremana |
Raamatukogu sai uued ruumid sõjaväeosale kuuluvas majas Posti tänav 8, mille viis tuba (kokku 196,3 m²) vajasid tõsist remonti. Kuna töömehi polnud nii kiiresti kusagilt võtta, tegid raamatukoguhoidjad ruumid omaenese jõududega kasutamiskõlblikuks ja kandsid umbes kaheksa tuhande köitelise raamatukogu uude asukohta.
Lugejatele avati uksed 18. detsembril 1944. Elektri puudusel oli kogu lahti ainult kella 11-15. Ajakirjanduse lugemiseks oli olemas ka väike lugemistuba (18,1 m²) üle kahekümne ajalehe ja üle kümne ajakirjaga, millest veidi üle poole olid eestikeelsed, ülejäänud venekeelsed. Lugemistuba külastas keskmiselt kümme inimest päevas. Lugejatele kehtis sisseastumismaks ja kautsjon.
Raamatukogu juhatajaks jäi pikaajalise tööstaažiga Anna Marend. Lisaks juhatajale oli palgal veel kolm raamatukoguhoidjat.
Juba esimesel aastal tekkisid raamatukogul probleemid sõjaväeosaga, kes hõivas lugemistoa ja köögi. Kui üks üksus lahkus, tuli teine asemele. Oma pöördumises Viljandi Linna TSN TK esimehe poole kirjeldatakse olukorda ja palutakse abi probleemi lahendamisel. Võimatu olevat töötada, kui puud asuvad laenutusruumis ja puudub vee ning tualettruumi kasutamise võimalus, mistõttu ruumid on ebasanitaarses olukorras. Lugemislaud oli surutud külma eesruumi, kuhu ei saanud paigutada ajalehti ega ajakirju. Kirjas tõdeti, et „linna lugemislaud on praegu armetum kui külakolka viletsaim lugemislaud”. Raamatukogul oli raskusi kütte muretsemisel, puudus valgustus, riiulite nappuse tõttu oli osa raamatuist põrandal, laudadel ja toolidel, puudust tunti loetavast kirjandusest.
Sõda Euroopas lõppes Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste sissetungiga Saksamaale, millele järgnes Berliini vallutamine Nõukogude Liidu vägede poolt, Adolf Hitleri enesetapp ja Saksamaa tingimusteta kapituleerumine 8. mail 1945. Potsdami deklaratsiooni ja Jaapani alistumisest keeldumise järel heitsid Ameerika Ühendriigid aatomipommid Jaapani linnadele Hiroshimale (6. augustil) ja Nagasakile (9. augustil). Seoses järjest tõenäolisemaks muutuva liitlasvägede sissetungiga Jaapani saarestikku, uute jaapanivastaste aatomipommirünnakute riskiga ja Nõukogude Liidu sissetungiga Mandžuuriasse alistus Jaapan 2. septembril 1945. Sellega lõppes sõda Aasias ja Vaiksel ookeanil, kindlustades liitlasvägedele täieliku võidu.
Juba enne sõja lõppu, jaanuaris 1945, alustas Viljandis tööd õhtukool ja muusikaalgkool. Sama kuu lõpus jõuab küttekriisi leevenduseks linna esimene punavoor, mis on kaks kilomeetrit pikk ja koosneb 204 hobuveokist. Aprillis taasavab uksed Viljandi muuseum, juunis taastatakse rongiliiklus ning juulis saab teoks aasta suurim vabaõhuüritus, millega tähistatakse Eesti NSV 5. aastapäeva – Noorsooteatri ja Ugala ühisetendus „Mahtra sõda“. Ugala jätkab oma tegevust, tuues oktoobris lavale Koidula „Säärase mulgi“, Viljandis avatakse meditsiinikeskkool, tööd alustab raadiosõlm.
1946. aastal alustatakse linnas taastamistöödega, avatakse kino ning Viljandi keskraamatukogul on rekordilised 1296 lugejat 33786 laenutusega.
Paar aastat pärast sõja lõppu oleks elu Viljandis justkui tulevikujaatav ja võimalik.
Siiski ei toonud uus võim endaga rahu, vaid uued repressioonide lained. Halba aimates põgenes osa inimesi läände, algasid arreteerimised, küüditamised. Viljandist küüditati 1949. aastal sadakond inimest, osa nimekirjas olnuist sai varjuda metsa, kuid ettenähtud väljasaatmisplaani täitmiseks arreteeriti nn isamaa reeturitena teisi inimesi.
Pärast sõda elas Viljandis 10 700 inimest.
Allikad
- Vikipeedia
- Viljandi 1918-2018 sõnas ja pildis. I osa: Eesti Vabariik ja okupatsioonid 1918-1987. – (Viljandi Muuseumi toimetised VII). - Viljandis, 2018. - 255 lk.
- Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 255 lk.
