Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

reede, 22. jaanuar 2021

22. jaanuar - Jaan Kaplinski 80

Jaan Kaplinski esinemas kirjandus­festivali HeadRead raames Kloostri Aidas. Foto: Ave Maria Mõistlik, 31. mai 2014.

Jaan Kaplinski

22.01.1941 Tartu
Kirjanik, luuletaja, tõlkija, kultuurikriitik ja filosoof. Töötanud Ugala kirjandusala juhatajana


Juured


Jaan Kaplinski sündis 22. jaanuaril 1941. aastal Tartu naistekliinikus Toomemäel. 

Jaan Kaplinski isa, Jerzy Kaplinski (1901 - 1943?) isa poolt esivanemad olid juudid. Isa ema, neiupõlvenimega Dziadulewicz põlvnes Poola tatarlastest. Jerzy Kaplinski töötas Tartu Ülikoolis poola keele ja kirjanduse lektorina, organiseeris Eesti-Poola seltsi ja poola kirjanduse laiema tõlkimise eesti keelde. Ta pidas avalikke ettekandeid poola kirjanike tähtpäevadel ja kirjutas eessõnasid tõlkeraamatutele ning poola kirjandust tutvustavaid artikleid ajakirjanduses, sh. ajakirjas "Looming". Ta oli pidand ka fakultatiivloenguid Euroopa kultuuriloost, mida omal kombel viiskümmend aastat hiljem kordas tema poeg "tõlkekabineti" sildi all 1983 - 1986.

Jaan Kaplinski ema Nora Raudsepp (1906 - 1982) oli ema poolt mulk, isa poolt võruke. Nora K. isa Jaan Raudsepp (1877- 1961) on pärit Eoste külast Põlva lähedalt. Nora Raudsepa ema Marie (1881 - 1971) neiupõlvenimi oli Jänes, tema ema Anna neiupõlvenimi omakorda Schulzenberg. Jänesed on pärit Mulgimaalt Paistust. Schulzenbergid on pärit Hallistest, üks neist, Martin Schulzenberg oli Venemaa esimese duuma saadik Liivimaalt.


Haridus, töö ja looming

Jaan Kaplinski lõpetas 1958. aastal Tartu 1. Keskkooli ja õppis 1958–1964 Tartu Riiklikus Ülikoolis  prantsuse filoloogiat, eriplaani järgi ka strukturaal- ja rakenduslingvistikat. 
Ta töötas 1964–1972 vanemlaborandina Tartu Riikliku Ülikooli arvutuskeskuses ja sotsioloogialaboris, oli 1968–1970 eesti keele kateedri aspirant ja 1974–1980 Tallinna Botaanikaaias algul nooremteadur, hiljem vaneminsener, tegeldes muu hulgas inimese ja looduse suhete küsimustega. 
1980. aastal siirdus ta taas Tartusse, töötas 1980-1982 Viljandi teatri Ugala kirjandusala juhatajana. Aastal 1980 oli Kaplinski seotud kuulsa 40 kirja koostamisega: ta sõnastas kirja esimese versiooni. 40 kiri tõi kaasa läbiotsimise ja surveavaldusi. 1983–1988 uuesti Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus ta väliskirjanduse kateedri laborandina juhendas noori tõlkehuvilisi. 1992-1995 oli Riigikogu liige. 2000. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. EV Presidendi Akadeemilise Nõukogu liige.
Ta hakkas kirjanduse vastu huvi tundma pärast vene klassikalise luule lugemist. Kaplinski nimetab oma peaaegu-ristiisaks Indro MontanellitAlates 1968. aastast on Kaplinski Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast 1995 vabakutseline kirjanik. Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke.

Avaldanud luulekogud "Jäljed allikal" (1964), "Tolmust ja värvidest" (1967), "Valge joon Võrumaa kohale" (1972), "Ma vaatasin päikese aknasse" (1976), "Uute kivide kasvamine" (1977), "Raske on kergeks saada" (1982), "Tule tagasi, helmemänd" (1984), "Õhtu toob tagasi kõik" (1986), "Tüll elatud elu" (1991), "Mitu suve ja kevadet" (1995), "Öölinnud, öömõtted" (1998), valikkogud "Käoraamat" (1986) ja "Kirjutatud. Valitud luuletused" (2000), poeemi "Hinge tagasitulek" (1990), näidendeid, lasteraamatuid, proosaraamatuid, esseistlikke reisiraamatuid ja filosoofilise kallakuga publitsistikat. Eesti/Prantsusmaa portreefilm "Kapliski sündroom" (2011).


Otsi Jaan Kaplinski teosed raamatukogukataloogis ESTER ja lugeja.ee

Loe lisaks Jaan Kaplinski blogi http://jaankaplinski.blogspot.com/


Perekond


Praegu elab Jaan Kaplinski peamiselt oma maakodus Vana-Mutiku talus Põlvamaal.

Jaan Kaplinski on abielus 1969. aastast Tiia Toometiga, kes on kirjanik ja oli 1994-2007 Tartu Mänguasjamuuseumi direktor. Esimesest abielust Küllike Kaplinskiga on tal tütar Maarja Kaplinski (s. 1964). Jaanil ja Tiial on pojad Ott-Siim Toomet (s. 1970), Lauris Kaplinski (s. 1971) ja Lemmit Kaplinski (s. 1980) ja tütar Elo-Mall Toomet (s. 1981). Jaanil on tõlkija Anne Lillega poeg Märt-Matis Lill (s. 1975).

 

Tunnustus

  • 1968 – Juhan Liivi luuleauhind ("Tolmust ja värvidest...")
  • 1985 – Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Tule tagasi helmemänd")
  • 1990 – Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia (kodu- ja välismaises perioodikas avaldatud artiklite ja esseede eest)
  • 1992 – Eino Leino auhind
  • 1995 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Mitu suve ja kevadet")
  • 1997 – Riigivapi IV klassi teenetemärk
  • 1997 – Balti Assamblee kirjanduspreemia ("Jää ja Titanic", "Mitu suve ja kevadet")
  • 1997 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (esseekogud "See ja teine" ja "Võimaluste võimalikkus")
  • 1999 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Silm")
  • 2000 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luule koondkogu "Kirjutatud", romaanid "Silm" ja "Hektor" ning esseeraamat "Kevad kahel rannikul ehk tundeline teekond Ameerikasse")
  • 2003 – Max Jacobi auhind
  • 2003 – Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
  • 2004 – Virumaa kirjandusauhind ("Isale")
  • 2006 – Riigivapi III klassi teenetemärk
  • 2009 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Paralleele ja parallelisme”)
  • 2010 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
  • 2012 – Juhan Liivi luuleauhind ("Nelikümmend aastat tagasi")
  • 2015 – Vene preemia
  • 2016 – Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest
  • 2016 – Euroopa kirjandusauhind
  • 2017 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia (venekeelse autori kirjandusauhind – "Улыбка Вегенера“ („Wegeneri naeratus“))
  • 2018 – Andrei Belõi auhind
  • 2020 – Bernard Kangro kirjanduspreemia (raamatute «Latsepõlve suve» ja «Piirpääsukese Euroopa. Baikalist Assoorideni» eest).

Allikad:

teisipäev, 19. jaanuar 2021

19. jaanuar – Ingrid Agur 90

Autor: Endel Veliste
Ingrid Agur

Aastani 1965 Kiivit
19.01.1931 Polli vald
Eesti teatrikunstnik

Sündis talupidajate Asta ja Hans Kiiviti (Jaan Kiivit seeniori vend) perre. Tema isapoolne vanaema oli suure ja rikka Kiini talu tütar, kes jäeti sellepärast kaasavarast ilma, et ta abiellus popsipoisiga. Ingrid Aguri isa Hans Kiivit läks Vabadussõtta 1919. aasta aprillis, olles 16 aastat vana ja Viljandi I Poeglaste Gümnaasiumi viimase klassi õpilane. Ingrid Aguri ema oli sündinud Pärnus, tema linakaupmehest isa oli osaliselt läti päritolu.

Ingrid Aguri lapsepõlv möödus Polli ja Karksi vahel Kiivita talus. Haridustee algas Longi koolis 1938. aastal õpetaja Joandi käe all.

Pere küüditati 1941 juunis. Isa Sosva külla, kus ta hukati 5. mail 1942. Ema Asta laste Ruthi (12), Ingridi (10), Reinu (6), Leena (1) ja vanaema Leenaga sattusid Tomski kanti Kozotjapka külla. Väike õde Leena suri 1942. aasta aprillis, Mamma (vanaema Leena) suri kõhulahtisusse 1943. aastal, väikevend Rein 10. veebruaril 1945. aastal. Vennale kaevas haua Ingrid ise, kuna „polnud ühtki meest, kes läheks hauda kaevama“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 54).

Sõja lõppedes lubati perel elupaika vahetada ning nad kolisid naaberkolhoosi, mis oli paremal järjel. Seal said endale muldonni, kus varem oli elanud Viljandimaalt Savikoti talust pärit perekond Kurrikoff. 1947. aasta sügisel said Ingrid ja Ruth loa Eestisse sõita, sest oli tulnud määrus, mis lubas koju sõita lastel, kes olid küüditamise ajal alaealised. Kodus oli vanaema õde Ann Schütz üksinda talu pidamas. Tema mees Märt istus parajasti Lasnamäel võlavanglas. Tädile kulus nüüd tüdrukute abi kangesti ära, aga nad saime talutööde kõrvalt ka terve aasta koolis käia – kuni meid uuesti kinni võeti ja nüüd juba läbi seitsme vangla Siberisse tagasi veeti.

„14. juuni 1949 on nagu kordus halvast unenäost, 14. juunist 1941. Isegi rukkipõld oli taaskord samal põllul, ära sõites hakkas peent vihma tibutama, ainult et nüüd olime õega kahekesi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 61).
Tagasi Siberisse jõudnuna said õed õppima – õde Ruth kui vanem, Podgornojesse kaheksandasse klassi, Ingrid läks jõukasse peresse koduteenijaks, et saada õhtukooli. 1949. aasta detsembris kutsuti Ingrid komandantuuri ja sunniti „vabatahtlikuna“ 1. jaanuarist 1950 metsatööle minema ning sama aasta aprillist pääses komandandi loal metsatöödelt. Seejärel sai töö kohalikus tööstusartellis, kus töötas palju eestlasi. Pärast mitmeid töö- ja elukohavahetusi sai 1951 aastal loodud õhtukeskkooli juures jätkuda Ingrid Aguri õppimine 7. klassis. See polnud lihtne, sest talviti oli tema põhitöö ikka metsatöö. Õhtukooli õpilaste vähesuse tõttu sai Ingrid Agur lõpueksameid teha alles 1954. aastal. 7. klassi lõpetamisele oli kulunud neli aastat.

1954. aasta suvel otsustas Ingrid minna Tomski, ehkki senise rajoonikeskuse ülemus helistas perekonnaseisubüroosse ning keelas neil talle sünnitunnistuse dublikaati anda. Dokumentide puudumine tegi edasiõppimise keeruliseks. Juhuse tahtel oli samal aastal kehtima hakanud seadus kohustusliku keskhariduse kohta ning lõpuks sai Ingrid Agur Tomski 1. Töölisnoorte keskkooli õpilaseks ning lõpetas selle 1957. aastal.
„Vabastuse saime emaga mõlemad 1957. aasta veebruaris. See oli rõõm, kuid jätsime kojusõidu juunikuusse, kuna tahtsin lõpetada 10. klassi.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 77).
„Jõudes koju Karksisse, leidsime eest Vana-Märdi, ja kolmes toas võõrad, suhteliselt vaenulikult meelestatud inimesed. Neil tuli nüüd hakata uut elukohta vaatama. Seintel narmendas tapeet, aknaraamid olid mädanenud, katus oli hakanud läbi laskma. Laut oli enamjaolt maha tõmmatud ja sellest saadud laudu-palke põletatud kütteks. Nii nagu igal pool, kus elasid võõrad ega pidanud ajutist elamist oma koduks. Ega seda lauta kellelegi ka vaja polnud. Keegi ei pidanud loomi, kasvatati ainult kanu. Talu maad olid antud osalt Polli Katsebaasi, osalt Karksi Metskonna omandusse.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 80).
Kohe samal aastal läks Ingrid Agur aastaks õppima Tartusse kunstikooli, misjärel astus ERKIsse (Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut) õppima. Lõpetas ERKI 1964. aastal teatrikunsti erialala, juhendajaks oli Voldemar Haas. 
„Õppetöö kulges sujuvalt, vahelduseks suvised kunstilaagrid, õppereisid või praktikaõppused. Praktikaõppus Moskva Suure Teatri juures. […] Kõik need kuus aastat ERKI ajal elasin onu Jaani peres kui kuues laps. Ja seda tingimustes, kus neil enestelgi oli väga kitsas. Onu korter paiknes Toompeal EL kiriku Konsistooriumi majas.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 82-83).

Kunstnik Ingrid Agur ja Ugala lavastusala juhataja Teet Ehala.
Autor: Endel Veliste
Allikas: Eesti teatri- ja muusikamuuseum
Õpingud viisid diplomilavastuseni ja töökohani Mulgimaa pealinna teatris. Töötanud 1964–2002 Ugalas, oli 1965–1994 peakunstnik. Algusaastate töötingimused on praegustele kunstitudengitele kujuteldamatud. Agur meenutab oma esimesi tööaastaid: „Ugalas puudusid lavastusala juhataja, butafoor, teostaja-kunstnik, riietur, kostüümiala juhataja, kirjakunstnik, pesupesija. Polnud ka reklaamiala inimest […] Kõik see sadas mulle kaela.“ (Ingrid Agur. Elu kolm vaatust. 2017. Lk. 90).

Teatris polnud ka maalisaali, dekoratsioone pidi ehitama ja värvima öösiti lavapõrandal. Tollase kombe kohaselt tuli ainsal koosseisulisel kunstnikul kujundada kõik repertuaari tulevad lavastused, küsimata, kas need tekstid, lavastajast rääkimata, äratasid temas mingitki loomehuvi. 1964–1978 kujundas (ja teostas) Agur Ugalas järjepanu 74 lavastust (ning tõi ilmale ka kaks poega). Juhtkond varjas ta eest, et kunstniku töönormiks on viis lavastust aastas: saanud sellest teada alles 1970. aastate alguses, pidi ta kahe viimase aasta ülenormi tasu teatrilt kohtu kaudu sisse nõudma.

Nii Ugala kui ka Ingrid Aguri elus pöördus uus lehekülg Jaan Toominga saabumisega (1979) ja uue maja valmimisega (1981). Ingrid Agur on teinud koostööd Aleks Satsi, Heino Torga, Jaan Toominga, Lembit Petersoni, Priit Pedajase, Kaarin Raidi, Merle Karusoo, Vjatšeslav Gvozdkovi ja Peeter Tammearuga. Esinenud teatrikunstnike näitustel.

Ingrid Aguri abikaasa Jaak Agur oli Viljandi haigla arst ja poeg Hendrik Agur on koolidirektor, lendur ja kitarrist; abikaasa vend Rein Agur on lavastaja.

 

Valik lavakujundusi

  • 1964 W. Shakespeare “Tõrksa taltsutus”, Ugala
  • 1972 D. Gilroy “Kes päästab külapoisi?”, Ugala
  • 1974 F. Bruckner “Kangelaslik komöödia”, Ugala
  • 1980 G. Büchner “Woyzeck”, Ugala
  • 1980 J. Smuul “Kihnu Jõnn”, Ugala
  • 1980 Van Gulik “Kohtunik Di”, Ugala
  • 1981 O. Tooming “Rahva sõda”, Ugala
  • 1982 E. Albee “Kõik aias”, Ugala
  • 1983 M. Gorki “Põhjas”, Ugala
  • 1983 A. H. Tammsaare “Juudit”, Ugala
  • 1983 T. Ajtmatov “Ja sajandist on pikem päev”, Ugala
  • 1983 A. Kallas “Mare ja ta poeg”, Ugala vabaõhulavastus
  • 1986 W. Shakespeare “Othello”, Ugala
  • 1986 P. O. Enquist “Vihmausside elust”, Ugala
  • 1986 N. Baturin “Kuldrannake”, Ugala
  • 1988 J. Kruusvall “Vaikuse vallamaja”, ED
  • 1988 T. Capote “Rohukannel”, Ugala
  • 1991 O.Wilde “Salome”, Ugala vabaõhulavastus
  • 1993 J. Stenbeck “Hiirtest ja inimestest”, Ugala
  • 1993 A. Töehhov “Kirsiaed”, Ugala
  • 1994 A. R. Gurney “Söögituba”, Ugala

 

Tunnustused

  • 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik
  • 1978 Eesti NSV rahvakunstnik
  • 1984 Eesti NSV Teatriühingu kunstnikuauhind
  • 1987 Eesti Teatriliidu kunstnikuauhind
  • 2000 Viljandi teatripreemia 160-le lavastusele kunstnikutöö tegemise eest teatris Ugala
  • 2018 Valgetähe V klassi teenetemärk

 

VAATA LISAKS: 

  • Ingrid Agur : elu kolm vaatust / [idee ja teostus: Hendrik Agur ... jt. ; persoonilood ja toimetaja: Svea Talving ; kujundus: Merike Pinn, fotod: Marek Metslaid, Arno Saar]. - [Polli] : Kiivita talu, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). - 176 lk. : ill., portr. ; 31 cm
  • Teatrikunstnik: Ingrid Agur. URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/teatrikunstnik-ingrid-agur Saates ajame juttu pikaaegse Ugala Teatri peakunstnikuga, kes tunneb teatrikunstniku töörõõme ja -muresid läbi ja lõhki. Režissöör Margot Sepp, saatejuht ja toimetaja Anne Tuuling.


Allikad:

pühapäev, 17. jaanuar 2021

17. jaanuar - Jaak Ümarik 130

Jaak Ümarik
(17.01.1891 Tuhalaane vald – 4.11.1981 Tallinnas)
Põllumajandusteadlane

Õppis 1899-1902 Tuhalaane kihelkonnakoolis, 1902-1912 Riia vaimulikus koolis ja vaimulikus seminaris. Lõpetas 1917 Kiievi Polütehnilise Instituudi põllumajandusosakonna agronoomi diplomiga. 1925 täiendas end USA-s Rockefelleri fondi stipendiaadina Cornelli ja Saint Pauli ülikoolis.

Kuulus 1917-1919 Eestimaa Kubermangu Ajutisse Maanõukogusse.

1919-1921 EV Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna eriteadlane, 1921-1924 samas kooli- ja katseasjanduse nõunik. 1920 rajas Arukülla Riigi Põllutöö Katsejaama ning oli aastatel 1921-1924 ka selle juhataja. 1924-1925 Põllutööministeeriumi põllutöökoolide peainspektor, 1925-1931 taas põllutöökoolide ja katseasjanduse nõunik, 1931-1935 hariduse ja katseasjanduse büroo juhataja ning 1935-1940 Põllutööministeeriumi põllumajandusosakonna abidirektor ning ühtlasi maatulunduse ja katseasjanduse büroo juhataja.

1940-1941 Põllutöö Rahvakomissariaadis algul peaagronoom, hiljem kaadriosakonna juhataja. 1941-1942 Põllumajanduse Keskvalitsuse nõunik, 1942-1944 Põllutöödirektooriumi põllumajanduse uurimise ja katseasjanduse osakonna juhataja. 1944-1945 ENSV Põllutööministeeriumi Rahvakomissariaadi Kuusiku Põllumajanduse Uurimise Instituudi vanemteadur, 1945-1947 samas agrotehnilise osakonna juhataja. 1947-1949 ENSV Teaduste Akadeemia Põllumajanduse Instituudi Kuusiku filiaali agrotehnika laboratooriumi nooremteadur.
1949 suvel arreteeriti ja saadeti erinõukogu otsusel Venemaale Novosibirski oblastisse asumisele. Vabanes sealt 1955. aasta lõpupäevil.

1938 pälvis Valgetähe III klassi teenetemärgi. Sai ka Läti Kolmetähe III klassi aumärgi.
Jaak Ümarik oli üliõpilasseltsi Liivika liige. Ta jõudis osa enda mäletustest ka kirja panna ning need on praegu hoiul Eesti Põllumajandusmuuseumis.
(Allikas: Eesti Majanduslugu)

laupäev, 16. jaanuar 2021

16. jaanuar – Märt Meos 140

Märt Meos
16.01.1881 Hendriku talu, Mõnnaste küla, Tarvastu vald – 1.03.1966 Viljandi
Koolinõunik
 

Eesti haridussüsteemi edendaja, Virumaa koolinõunik ja mitmete metoodiliste materjalide koostaja Märt Meos sündis Viljandimaal Tarvastu kihelkonnas Mõnnaste külas 16. jaanuaril 1881. aastal Hendriku talu viienda lapsena. Kooliteed alustas kümneaastaselt Kuresaare vallakoolis, järgnesid õpiaastad Tarvastu kihelkonnakoolis 1892–1897 ning edasi Tartu Õpetajate Seminaris aastatel 1897–1901. Kuna Tartu Õpetajate Seminari võeti vastu 16-aastaseid noori, tuli Märt Meosel kihelkonnakooli kolmeaastase kursuse järel, enne seminari astumist, veel kaks aastat kihelkonnakoolis õppida.

Pedagoogilist tegevust alustas Märt Meos 1901. aasta sügisel Saaremaal Vana-Löve ministeeriumikoolis. Juba järgmisel aastal määras rahvakoolide inspektor ta naabruses avatava Kärstna ministeeriumikooli organiseerijaks ja juhatajaks. 1907. aasta suvel valiti Märt Meos Väike-Maarja kihelkonnakooli juhatajaks. Sama aasta oktoobris õnnestus tal haridusasutuste majandusliku aluse tugevdamiseks ühendada kihelkonnakool Väike-Maarja tütarlastekooliga, luues sellega Virumaa vanima segagümnaasiumi – Väike-Maarja Gümnaasiumi. 1919. aasta lõpuni oli Märt Meos Väike-Maarja kihelkonnakooli ning samal aastal avatud Väike-Maarja gümnaasiumi esimeseks juhatajaks.

1920. aasta jaanuaris asus Virumaa koolinõuniku kohale. Koolinõunikuna teostas Märt Meos majanduslikke uuendusi ning korrigeeris õpetuslikku poolt, töötades välja mitmeid metoodilisi materjale. Koolinõunikuna suunas ja kohustas Märt Meos õpetajaid kasutama enda välja töötatud abistavaid töökavasid, hoolitses alates 1920. aastast kohustuslikuks võõrkeeleks muudetud inglise keele õpetamise eest koolides ning jälgis koolikohustuse täitmist. Ta võttis vastu otsuseid koolimajade seisukorra parandamiseks ja teostas kooliaedade rajamist.

Märt Meos oli 1934. aastal Eesti Koolinõunikkude Ühingu poolt korraldatud esimeste riiklike testide läbiviija ja kokkuvõtete koostaja emakeele aines.

Märt Meos oli Virumaa koolide inspektoriks 1944. aastani. Pärast pensionile jäämist jätkas ta Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee haridusosakonna otsusel vene keele tundide andmisega Väike-Maarja keskkoolis.

Lisaks hariduselule osales Märt Meos kultuuri-, seltsi- ja majanduselu korraldamisel. Näiteks korraldas 1905. aastal Helme Karskuse Selts Üksmeel, mille esimeheks Meos oli, Kärstna kabelimäel kohaliku maa-laulupäeva, kus esinesid laulukoorid ja segapilliorkestrid helilooja Aleksander Lätte juhatusel.

Väike-Maarjasse jõudes astus Märt Meos 1907. aastal kohe Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi liikmeks ning hakkas juhtima kihelkonna vallakoolide õpetajaist koosnevat väikest meeskoori, elavdama kohaliku põllumeeste seltsi segakoori tegevust, korraldama sümfooniaorkestri, kihelkonna segakoori ja kihelkonna viiuliorkestri tegevust.

Märt Meos oli Väike-Maarja Laenu-Hoiu Ühisuse asjaajajaks, raamatupidajaks ja juhatuse liikmeks ning kassahoidjaks ja revisjonikomisjoni liikmeks Väike-Maarja Kaubatarvitajate Ühisuses. Ta oli ka Eesti omaaegse suurima kivist maaseltsimaja, maa-Estoniaks kutsutud teatrimaja – Väike-Maarja Seltsimaja – ehitamise initsiaator ning ühes Jakob Liiviga teostas ehituse läbiviimist.

Märt Meos hoolitses nii Väike-Maarja Põllumeeste Seltsi raamatukogu kui ka õpilaste klassivälise lugemisvara eest. Seltsi raamatukogust kujunes pärast 1915. aastat avalik raamatukogu.

Pärast 1950. aastat muutus Märt Meose elukorraldus keeruliseks. Tema Väike-Maarja alevikku ehitatud maja natsionaliseeriti ja õiguse taastamisel oma majas elada tuli Märt Meosel välja minna kuni ülemnõukoguni Tallinnas. Temalt võeti ära pedagoogikutse ning Meos vallandati haridusministri käskkirjaga 827-k VNFSV Tööseaduse koodeksi põhjal „kui mittesobiv õpetaja kohale”. Märt Meos suutis saavutada õpetajakutse ennistamise, ent pidi tööle asuma mitte enam Väike-Maarja keskkoolis, vaid Väike-Maarja rajooni ääremail Simunas lõplikult pensionile minemiseni 1957. aastal. 1960. aastal kolis Märt Meos sugulaste juurde Viljandisse, kus ta 1. märtsil 1966. aastal suri.

 

Allikad:

teisipäev, 12. jaanuar 2021

12. jaanuar - Mark Soosaar 75

Mark Soosaar

12.01.1946 Viljandi
Filmilavastaja ja poliitik


Dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist ja operaator Mark Soosaare (ametlikult Mark-Toomas Soosaar) ema Lydia Nirk-Soosaar (1908–1995) oli maalikunstnik ja isa Johan Soosaar hobuste tõuaretaja. Suure osa kooliajast õppis ta Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. Keskkoolis, kuid lõpetas 1964 Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise Keskkooli. 1965–1970 tudeeris Soosaar Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI), mille ta lõpetas operaatorina. 

Elanud Audrus, Viljandis, Tallinnas, Saleveres, Kihnus, Pärnus, alates 2007. aastast Manija saarel. 

Esimene kaastöö Eesti Raadiole kõlas eetris 1962. aastal, esimene autorisaade Eesti Televisioonis 1965. aastal.1970–1978 töötas Mark Soosaar Eesti Televisioonis ja Eesti Telefilmis. 1978–1991 töötas Soosaar Tallinnfilmis režissööri ja operaatorina. 1987. aastal asutas Mark Soosaar koos Lennart Meriga Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali ning on olnud tänaseni selle peakorraldaja. Soosaar osales Pärnus Chaplini Kunstikeskuse rajamisel 1992 ning juhtis 1995–1998 selle ümberkujundamist sihtasutuseks Pärnu Uue Kunsti Muuseum. 

Filmitegemist on Mark Soosaar õpetanud nii USA ülikoolides (Berkeley, Montana), Mongoolia Rahvuslikus Kultuuri Ülikoolis kui ka Pärnu antropoloogiafestivali huvilistele. UNESCO konsultandina õpetas Soosaar 2000–2002 antropoloogilise filmi tegemist mongolitele, jakuutidele ja tiibetlastele Ulaan-Baataris. 

Soosaar on 1974. aastast Eesti Kinoliidu liige (oli 1987–1989 selle eesotsas) ja 1992. aastast mittetulundusühinguna toimiva Pärnu Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia Ühingu esimees.
Mark Soosaar on tihedalt seotud Kihnu ja Manijaga. Kihnu kultuurist on valminud kümmekond tõsielufilmi, neist täispikad on "Kihnu naine" (1974) ja "Kihnu mees" (1985).  Elu Manijal kajastavad dokumentaalfilmid "Mängutoos Manilaiul" (1984), "Kosklad" (1986), “Meretagused” (2012). Soosaar algatas kihnu naivistide uurimise ja asutas Kihnu muuseumi naivistide saali (1979). Soosaar on koostanud fotoalbumi "Saarele sündinud" (2001) ja raamatu “Seest suurem kui väljast” (2008), aga ka  korraldanud näituse "Kihnukielsed ljõnnud" (2011) ning koostanud ja/või toimetanud mitmeid kihnu-ainelisi raamatuid. 
Mark Soosaar kuulus 1998–2001 Rahvaerakonda Mõõdukad, 2002–2004 Eesti Keskerakonda ja alates 2005. aastast Sotsiaaldemokraatlikku ErakondaAastatel 1996–2005 oli Pärnu linnavolikogu liige, oli 2002–2003 Kihnu vallavanem, 2004 sai temast sihtasutuse Kihnu Kultuuri Instituudi nõukogu esimees. Toimetab igal nädalal Vikerraadios kõlavaid kihnukeelseid uudiseid.
Oli aastatel 2003–2011 Riigikogu X ja XI koosseisu liige. 2013. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu liikmeks. 
2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Riigikokku, kuid valituks ei osutunud. Ta sai XIII Riigikogu liikmeks Indrek Saare asendusliikmena. 15. novembril 2016 esitas ta lahkumisavalduse, mis rahuldati 16. novembril. Tema asendusliikmeks sai Aet Maatee.

Koostanud ja toimetanud mitmeid raamatuid ja kirjutanud kaastöid meediaväljaannetele. Tema tegevust on tunnustatud paljude auhindade ja preemiatega. 


Tunnustus

  • 1995 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (Eesti filmikunsti arendamine ja propageerimine)
  • 1996 – Pärnu linna vapimärk
  • 1997 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti aastapreemia (film "Isa, poeg ja püha Toorum")
  • 2000 – Stipendium "Ela ja sära"
  • 2001 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
  • 2002 – Pärnumaa vapimärk
  • 2005 – Prantsusmaa riikliku teenetemärgi rüütlirist
  • 2007 – Kristjan Raua preemia (Pärnu Uue Kunsti Muuseumi asutamine ja vedamine 15 aasta jooksul)
  • 2017 – Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia (Eesti filmiajaloo omanäolisemaid ja isepäisemaid dokumentaliste, kes on alati kohal, lavastades reaalsust nii kaadri taga kui otse kaadris)
  • 2018 – PÖFFi elutööpreemia

Allikas: 

Justin Petrone. MINU VILJANDI. TAGASI ALGUSES

Petrone Print, 2020
304 lk.

See raamat ei pruugi Viljandi inimesele esialgu üldse mitte meeldida. Paar peatükki lugenuna võib ta pahandada: „Mis Viljandi see selline on!” ja raamatu plaksuga kinni lüüa. Aga siis ta loeb kaanelt uuesti: Justin Petrone „Minu Viljandi” ning taipab- see on ju Petrone Viljandi! Igal viljandlasel või Viljandi fännil on oma (väike puust linn) Viljandi.

Autori isiklikud püüdlused ja otsingud põimuvad selles raamatus kohtadega, mida me teame ja inimestega, keda me võibolla teame. Kurblik on lugeda neist, kes on kolinud Viljandist Tartusse, Stockholmi, Los Angelesse... Viljandi ja selle kommuunid ei ole aga tühjaks jäänud- õnneks on piisavalt Viljandisse kolinud tegelasi, nende seas hämmastavalt palju välismaalasi. Viljandi on koht, kust end hüppelaualt maailma põrgatada, aga ka koht, kuhu tulla haavu lakkuma. „Sisse, välja. Välja, sisse,” nagu ütleb raamatu alguses üks kelmikas naistegelane.

Pean ausalt tunnistama, et lugesin minagi alguses poolvägisi, sest ei ole see ju ka minu Viljandi. Lugu selles raamatus kulgeb üsna heitlikult ning isegi aastaaegade järjestusest on kohati raske aru saada.

Kuid hetkel, kui isa võtab kukile oma väikese tütre ja kõnnib läbi talvise vanalinna öö, on ta mu ümber sõrme mässinud. Ma tunnen isegi selle öö lõhna. Nüüd lappan ma kiiresti lehti ja tahan teada, mis saab edasi. Aga ega väga ei saagi. Ilusate juustega noori naisi keerleb endiselt ümber kirjaniku, kes siiski pole enam nii meeleheitel kui linna saabudes.

Kas ja kellele ma soovitaksin seda raamatut lugeda ning miks peaksid seda lugema inimesed, kellel Viljandiga mingitki seost pole? Ma ei teagi vastus. Aga proovida tasuks!
Sest ma loodan tuleval suvel näha siseturiste, Petrone raamat kaenla all, kolamas mööda Viljandi vanalinna tänavaid ning otsimas näiteks seda mitusada aastat lagunenud pesumaja või piidlemas kõiki neid kuldsete juustega naisi, kes siin veel alles on.

Kuigi raamatus mainitud mitu kohvipausiks sobivat kohta on tänaseks suletud, ootavad ülejäänud pikisilmi neidsamu turiste olenemata, kas kirjanik istub juba nurgalauas ja laseb sulel joosta või on ta jalutamas California küngastel.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1973470

teisipäev, 5. jaanuar 2021

5. jaanuar - Edgar Ernst Kigaste 120

Edgar Ernst Kigaste
Kuni 1923. aastani Edgar Ernst Ruubel; 5.01.1901 Päri vald – 5.03.1983 Stockholm 
Poliitik

Oli Isamaaliidu (1934-1940) asutajaliikmeid. Õppis 1922–1928 Tartu Ülikoolis kaubandust. Osales Vabadussõjas. Aastatel 1933–1934 Johan Laidoneri valimiskampaania peatoimkonna ametnik, 1933–1934 kirjastusühisuse Sakala esimees. Eesti Kultuurfilmi juhatuse esimees, Riikliku Propagandatalituse nõunik ja juhataja aastatel 1937-1939.
(Allikad: Vikipeedia : Edgar Kilgaste ja L. Vaan. Propagandatalitus Eesti Vabariigis autoritaarsel ajajärgul : magistritöö .- Tartu, 2006)

esmaspäev, 4. jaanuar 2021

4. jaanuar - Hermann Murs 115

Hermann Murs 

4.02.1906 – 15.06.1966
Viljandi magusameister

Hermann Murs oli üks magusameistritest Viljandis, kes tegutses 1930. aastatel. Vabrik asus Tartu tänava majas nr 21. Murs ise elas sama maja  ülemise korruse korteris. Eraldi kauplust tal ei olnud.  Toodangut müüdi alumise korruse müügiletist. Mursi maiustused olid tuntud ja tolleaegseid kommipabereid on praegugi alles.

Hermann Murs suri 15. juunil 1966. aastal ning ta on maetud Riia maantee kalmistule.

Andmed saadud Viljandi linnaraamatukogu üldlugemissaalis 2012. aastal olnud näituselt "Viljandi magusameister Hermann Murs : 105 aastat sünnist". Näitus oli koostatud ristipoeg Olev Malini kompvekipaberite erakogu põhjal .


 

Panache Desai. ENESEVÄÄRTUSTAMINE

Pilgrim, 2020
192 lk.

Kui ma nägin raamatut Väärtusta ennast raamatukogus siis esimene mõte oli, et äkki ma leian sellest midagi kasulikku selle kohta kuidas oma teismelist tütart aidata eneseväärtustamisel. Tänapäeva maailmas kus noored viibivad pool elust sotsiaalmeedia kanalites on kerge tulema vale ettekujutus sellest, kes nad ise on. 

Aga kui ma hakkasin seda raamatut lugema siis selgus, et selles ei ole nõuandeid kuidas teisi aidata. Ega ma päris nõuandeid tegelikult ei otsinud ka aga lootsin leida mingisuguseid vihjeid, mida saaks edasi anda lapsele. Seda sealt ei leia.

Raamatus on palju eluvaateid avardavaid arutlusi. Selle lugemise käigus vaatad enese sisse ja mõtled, kas ma juba teen nii, kas ma võiksin seda proovida või see ei ole minu jaoks, see ei ole minulik.

Raamat aitab vaadata enesesse ja oma mina tunnetusse teise pilguga. Inimesed tekitavad enda Mina ja kaotavad oma Tegeliku Mina ära. Seda raamatut lugedes saab astuda sammukese oma Tegelikule Minale lähemale. Aktsepteerides ennast sellisena nagu sa oled aktsepteerivad ka teised sind sellisena nagu sa oled – mõlemat pidi on see pikk teekond käija, et selleni jõuda ja seda enesele teadvustada, kui oled edusamme selles teinud.
„Olemine on jumalik ja sa oled inimene. Sinu intelligents, tarkus, jõud, armastus, segadus, viha, stress, väärtusetus – kõik see on jumalik. Sinu uus määratlus, mida tähendab olla inimene – sinu enda uus määratlus – nõuab, et sa armastad ja aktsepteerid seda kõike…“ (lk 168).
Raamatut luges: Rene Vahtra
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1947983

laupäev, 2. jaanuar 2021

2. jaanuar - Jaan Mets 130

Jaan Mets
(2.01.1891 Vana-Kariste vald – 18.09.1969 Uppsala)
Põllumajandusteadlane, sordiaretaja

Lõpetas 1917. aastal Riia Polütehnilise Instituudi. Täiendas end Taanis ja Rockefelleri fondi stipendiaadina Saksamaal. Oli 1919. aastal Asutava kogu liige, aastatel 1918-1919 kuukirja „Talu“ peatoimetaja, 1920-1944 Jõgeva Sordikasvatuse heinataimeosakonna juhataja, ühtlasi 1924-1926 Riikliku Katseasjanduse Nõukogu esimees, 1927-1944 Tartu ülikooli rohumaaviljeluse õppejõud (aastast 1930 dotsent), 1921-1940 akadeemilise põllumajanduse kuukirja „Agronoomia“ ning 1936-1940 „Põllumajandusliku entsüklopeedia“ peatoimetaja. Aastast 1944 töötas Uppsala põllumajanduskõrgkoolis.

Ta on Eesti teadusliku rohumaaviljeluse rajajaid. Aretanud 23 heintaime sorti. Avaldanud Eestis ligi 250 teadustööd peamiselt karjamaa- ja niiduviljeluse, heinaseemne- ja linakasvatuse ning põllumajandusloomade söötmise alalt.
(Allikas: EE)

reede, 1. jaanuar 2021

1. jaanuar - Anna Altleis-Heisler 135 ja Peet Moorats 140

Anna Altleis-Heisler (sünd. Rebane)
(1.01.1886 Viljandi – 8.10.1957 Pariis)
Näitleja

Eesti Näitlejate Liidu teenete kuldrinnamärk 1936

Õppis Viljandi linnakoolis, alustas lavategevust 1903 sealses „Vabaduse“ seltsis Märt Mõrra juhendamisel. 1906 Karl Menningu kutsel võeti „Vanemuisesse“ kutsenäitlejaks. Töötas seal 1925. aastani. Erilise intuitiivse alge ja looduslapseliku siiruse tõttu kujunes tundesügavaks ja ulatusliku andelaadiga näitlejannaks, kes suutis „Vanemuise“ ansamblikultuuris kandvaid rolle luua. Eelkõige tuleb meenutada tema A. Kitzbergi „Libahundi“ Tiinat ja „Tuulte pöörises“ Leenat, H. Heijermansi „Lootus õnnistuse peale“ Jo`d, paljude A. Strindbergi ja H. Ibseni rollide kõrval rahvalike komöödiate pearolle kui ka A. Tšehhovi „Kolme õe“ esimest Mašat. Aastail 1927-1928 töötas Pärnu Endlas. Õppis 1925. aastast Vanemuise ja hiljem Kultuurkapitali stipendiaadina Pariisis lavastamist, hiljem jäi sinna elama.
(Allikad: ETBL ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum : Tähtpäevade kalender URL: http://www.tmm.ee/kalender/jaanuar/)

Peet Moorats
(1.01.1881 Vastemõisa vald – 23.03.1908 Vastemõisas)
Kunstnik, graafik

Õppis 1893-1895 aastatel Vastemõisa Kasari vallakoolis, 1895.1898 Suure-Jaani kihelkonna algkkoolis, 1899-900 Peterburis A. Stieglitzi kunstitööstuskoolis ja 1900-1902 Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Sai 1902. aastal Peterburi Kunstiakadeemias joonistusõpetaja kutse. Naasis tervise halvenedes kodumaale, elas aastast 1905 Suure-Jaanis, algul Hans Kappi juures, hiljem vanematekodus.

Viljeles tonaalset puugravüüri, joonistust ja maali. Sai tuntuks J. Kapi mälestussammast ning J. Köleri sarka kujutava puugravüüriga. Tema puugravüüritehnikas naljapilte ja ilustisi ilmus 1899-1908. aastatel Viljandi ajalehes „Rahvaleht“, ajalehe „Kodumaa“ lisas „Ulak“ (tiitliilustis) ja „Postimehe“ lisas. Samuti J. Ploompuu kirjastatud pühadealbumeis, ka vene pildikirjas „Нива“. Maalinud Suure-Jaani ja selle ümbruse kultuuriinimeste ja seltsitegelaste portreid. Kavandanud Suure-Jaani Tuletõrjujate Seltsi lipu ja pritsimaja lavaeesriide. Reprodutseerivast graafikast on tuntuim ja tehniliselt õnnestunuim I. Repini Maalitud L. Tolstoi portree puugravüür.
(Allikas: EKABL)

kolmapäev, 30. detsember 2020

30. detsember - Hans Pöögelmann 145

Foto allikas: FOTIS.
URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=844333&_xr=5fbf9b6e7bd69
Hans Pöögelmann

Pseud. Hans Rooskaja, Aidu Ats, Hans Halesüda
Vene keeles Ханс Густавович Пегельман
30.12.1875 Puiste t, Aidu v, Viljandimaa – 27.01.1938 NSV Liit (hukatud)
Luuletaja, tõlkija, publitsist ning Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu partei- ja haridustegelane ja ajakirjanik

 

Õppis aastail 1883-1885 Tuhalaane kirikukoolis. Ta lõpetas 1888. aastal Paistu kihelkonnakooli ja 1892. aastal Eesti Aleksandrikooli, kus õpetaja oli ka Jakob Tamm.

Aastatel 1892–1896 töötas ta Vitsjärvel õpetajana, seejärel postiametnik Viljandis ning lühikest aega Venemaal Doni-äärses Rostovis, kust 1899 lahkus ning alustas ajakirjanduslikku tööd Tartus  „Postimehe“ toimetuses. 1901. aastal siirdus koduõpetajaks Samaarasse ja seejärel asus tööle Konstantin Pätsi asutatud „Teataja“ toimetuses Tallinnas (kuni 1903).

Õppis aastatel 1902–1905 Leipzigi kaubandusülikoolis, kus tutvus põhjalikult marksismiga. Astus 1905 Venemaa Sotsiaaldemokraatlikkusse Töölisparteisse (VSDTP) ja osales sama aasta sügisel Tallinnas revolutsioonilises liikumises, seejärel varjas end ja viibis mõne aja välismaal maapaos.

1906. aasta veebruaris siirdus Venemaale, töötas lühemat aega Nižni-Novgorodis kaubanduskursustel lektorina ja tuli tagasi Tallinna, kus sai töökoha ajalehtede „Sõnumed“ ja „Hommik“ toimetuses.

Aprillis 1907. aastal osales VSDTP Eesti organisatsioonide Terijoki konverentsil Soomes, kus valiti konverentsi juhatajaks. Sama aasta septembris  siirdus maapakku, elas Helsingis, Londonis ja Pariisis, kus kuulas mõningaid loenguid Sorbonne`i ülikoolis. Naasis oktoobris 1908 Eestisse, arreteeriti aprillis 1909. aastal Tallinnas ja saadeti neljaks aastaks Siberisse Tomski kubermangu Narõmi asumisele.

1911. aastal põgenes sealt Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Seal töötas ta ajalehe „Uus Ilm“ toimetajana aastani 1917. Abiellus 28. mail 1913 seal Julia Link'iga.

1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni pöördus tagasi Eestisse, kus alates juunikuust töötas taas Tallinnas, esialgu „Kiire“, siis „Töölise“ toimetuses ja „Maatamehe“ toimetajana. 1917. aasta augustis valiti Pöögelmann Maatameeste Keskbüroo liikmeks. Pöögelmann oli 1917. aastal Tallinna linnavolikogu ja Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu liige.

1918. aasta novembrist pärast Eesti Vabadussõja algust ja Narva vallutamist Punaarmee poolt ning Eesti Töörahva Kommuuni väljakuulutamist oli Hans Pöögelmann Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu Rahvamajanduse Valitsuse juht ning toimis 1918. aastast Nõukogude Vene Eesti kommunistliku partei ühe juhtiva jõuna ja majandustegelasena. Pöögelmann juhtis maade natsionaliseerimist.

Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste (bolševike) Partei aktivist Ella Pöögelmann-Karu [pojaga] ja Hans Pöögelmanni abikaasa Julia tütrega.
Allikas: FOTIS. URL: 
http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=592915&_xr=5fbf9e3a1802f

Aastatel 1918–1919, kui Eesti oli okupeeritud Saksa keisririigi vägede poolt, oli Pöögelmann 1918. aasta veebruarist kuni 1919. aastani Nõukogude Venemaal Vene SFNV Rahvusasjade Rahvakomissariaadis Eesti osakonna juhataja/Eesti asjade komissar; ÜK(b)P Keskkomitee okupeeritud oblastite keskbüroo liige; Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee liige 1920. aastast.

Tegutses aastatel 1923–1938 NSV Liidus: töötas Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Loodeoblasti Kaubanduspalatis, ekspordi-impordiosakonna juhatajana ja Kaubanduspalati juhataja asetäitjana ning ajakirja „Torgovo-Promõšlennõi Kurjer“ toimetajana.

1925. aastast oli Pöögelmann J. Marchlewski nimelise Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Leningradi osakonna eesti sektoris Eestimaa Kommunistliku Partei ja Eesti töölisliikumise ajaloo õppejõud, hiljem professorina Herzeni-nimelise Leningradi Pedagoogilise Instituudis õppejõud.

Ta toimetas aastatel 1923–1927 ajakirja „Oras“ ja 1924–1936 ajalehte „Kommunismi Teel“ ning osales Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimises, olles EKP Keskkomitee liige.

1937. aasta lõpul Hans Pöögelmann arreteeriti ja lasti maha 27. jaanuaril 1938 stalinistliku rahvusdemokraatia-vastase terroriaktsiooni ohvrina.

 

Looming

Pöögelmann tegi esimesi luulekatseid juba kooliõpilasena, järgides kaasaegse eesti realistliku luule üldsuunda, eeskuju pakkus eriti J. Tamme looming. Tema luuletusi ilmus ajalehtedes ja albumis „Kiired“ I ja II. Marksistliku maailmavaate omaksvõtmine 1905. aasta revolutsiooni eel mõjustas põhjalikult tema luuleloomingut.  Klassivõitluse teemad ilmusid Pöögelmanni luulesse, ta kirjutas konkreetsetele reageerivaid luuletusi ja kasutas ka teiste rahvaste luulest pärinevaid motiive (H. Heine, I. Krõlov, A. Schlosser). Nõukogude Liidus kirjutatud luule o tendentslik ja valdaval kohal on selles iseseisva Eesti olude halvustamine, näiteks reageerimine 1919. aasta Saaremaa vastuhakule.

Hans Pöögelmann  on tõlkinud eesti keelde rahvusvaheliselt tuntud revolutsioonilised laulud „Internatsionaal“, „Marseljees“, „Varšavjanka“ jt. Ta on tõlkinud eesti keelede mõned ilukirjanduslikud teosed. R. L. Stevensoni „Musta noole“ (Tartu, 1900), U. Sinclairi „Rahavahetajad“ (Viljandi, 1912) ja Th. Korffi ajaloolise romaani „Surma! Ehk kohus Tallinna magistraadis“ (1904) jm.

Ulatuslik on Pöögelmanni publitsistlik looming, milles nähtub kaks põhisuunda. Ta on marksistlikust aspektist käsitlenud majandusteaduse küsimusi raamatus „Majandusteaduse õpetus“ I ja II (Peterburi 1907-1908) ja klassivõitluse ajalugu ning revolutsioonisündmusi Eestis.

Kirjanduskriitikuna on Pöögelmann marksistliku analüüsiga jõudnud vulgaarsete käsitlusteni artiklikogus „Kirjanduslikult rindelt“ (Leningrad, 1933). Tema publitsistlikust loomingust on koostatud „Valitud teosed“ I-V (1974-1982. Koost. E. Plotnik).


Luulekogud

  • Jämedad jooned (varjunimi H. Rooskaja. 1910)
  • Kewadetuuled. (1926)
  • Neile, kes "langesid võitluses vendade eest" (1936)
  • Luuletused (1957)
  • Üleshüüe (1988)
  • poeem "Karu Andres" (lõpetamata, 1938)

 

 Allikad:

  • Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 432-433
  • Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Hans_P%C3%B6%C3%B6gelmann
  • Geni.com

teisipäev, 29. detsember 2020

29. detsember - August Kitzberg 165

August Kitzberg 

Aastani 1863 Kits
29.12.1855 (vkj 17.12) Alatare, Puldre küla, Laatre vald, Pärnumaa – 10.10.1927 Tartu
Kirjanik, kultuuritegelane

Lapsepõlv

Meie kirjandusklassik, eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajaja Augus Kitzberg sündis 29. detsembril 1855 aastal Läti piiril asuvas Laatre vallas Puldre külas, mis asub nüüdse Mulgi valla, hiljutise Abja valla lõunaosas (aastatel 1881 kuni 1939 kuulus sünnikoht ka Mõisaküla vallaks nimetatuna juunini 1917 Valmiera maakonda, seejärel Pärnumaasse, Halliste kihelkonda). 1939 nimetati ümber Rajangu vallaks ja sellega liideti maid Abja, Jäärja ja Voltveti vallast.

August Kitzberg on ristitud Halliste kiriku järgi 06.01.1856. Tema isa oli talusulane Peter Kits, ema Lena, sünd. Paul. Vaderid: sulane Peter Paul (ema vend), kingsepp Hen Sang, Lena Jakobi.

On kirjutatud, et nende pere olid saunikud.  Mati Laane on leidnud, et see oli alatare, mis on hoopis väärikam elamu. Mulgi taludes oli ikka sulase pere jaoks alatare ja neid mõisteid on omavahel segi aetud, alatares võis ka 2-3 sulaseperet elada, enamasti oli alatare küljes ka väike laut ja heinaküün.

Isaisa-isa Peeter olnud Laatre (Moiseküla) vallas rätsep. Temal olnud kaks poega, Jaan, Laatre mõisas kokk, kes Laatre mõisa veskijärve uppunud, ja Hendrik, minu vanaisa, kes [oli] rätsep. Vanaema Truuta olnud Engest pärit, mõisasakstega ühes sealt Laatresse tulnud ja mõisas toatüdrukuks, kust vanaisa tema kosunud.

Hendrikul ja Truutal oli ka jälle kõigest kaks last, poeg Peeter, minu isa, sünd. 9. jaan. 1806, tütar Ann, kes Abja valla mehele Jaan Lond`ile mehele sai. (Kitzberg, A. Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused. Perioodika, 1973. Lk. 17)

 Isal-emal oli Puldrel oma istutatud õunapuud, nende peale oli neil vist nagu mingi õigus jäänud, isa ja ema käisid igal sügisel õunte ajal Puldrel tagasi õunu toomas. (sealsamas, lk. 20)

Augusti vend Jaan Kitzberg tuli 1858. aastal Penuja vallas Niitsaadule vallakooli koolmeistriks. Koos temaga asusid Laatre Puldre alatarest Niitsaadule ka tema vanemad oma noorima poja Augustiga, kes oli siis alles 2 aastane. Kuus aastat hiljem suri tulevase kirjaniku ema ja vend Jaan hakkas Augustit kasvatama. Niitsaadul möödusid August Kitzbergi lapsepõlv ja kooliaastad.

Isa andis, kui poeg Jaan Penujasse koolmeistriks sai, Laatre kohakese käest ära ja asus poja juurde elama. (sealsamas, lk. 19)

Ma mäletan oma emakesest, et ta mind Niitsaadu koolikoha rehe läve ees sülle võttis ja mulle lähemaid talusid näitas ja nimetas: Nikre, Kärneri, Lüldi. See oli vist arvatavasti kohe peale perekonna Penujasse kolimist ja mina olin siis kahe- või kolme aastane. See on ülepea mu kõige vanem mälestus lapsepõlvepäevadest. (sealsamas, lk. 20)

Penuja kirjutas Kitzberg kuulsaks oma raamatus "Ühe vana "tuuletallaja" noorpõlve mälestused". Nende perekonnanimi oli Kits. Kui aga koolmeister Jaan valmistas õppevahendite konkursile esimese eestikeelse gloobuse ja sai selle eest auhinnalise koha, siis Halliste pastorile ei meeldinud, et eesti mats sellise au osaliseks saab, pani Kitse nimele "berg" lõppu ja muutis s-i z-ks. Kuid Jaan Kitzberg oli rahul: ega nimi meest riku.

Vastuolude tõttu Penuja mõisniku Peeter Widriksiga, samuti majanduslikel põhjustel kolisid Kitzbergid 1871. aastal Karksi valda Pöögle-Maiele, kus praegu asub Kitzbergi muuseum. Vend Jaan Kitzberg sai Pöögle-Maiele koolmeistriks ja Pöögle vallakirjutajaks. August Kitzberg oli siis juba 15-aastane nooruk. Ta elas venna juures Pöögle-Maie külakoolis aastatel 1871-1877 ning 1891-1892.

 

Tööelu

1872. aastast töötas noor August Pöögles vallakirjutaja abilisena, aastast 1873 Pornusel ja mujal kohtukirjutajana, hiljem Karksis, Pollis ja mitmes teises Mulgimaa vallas vallakirjutajana.

Pidi 1893 vene keele oskamatuse tõttu kirjutajaametist lahkuma, töötas lühikest aega Viljandi Põllumeeste Seltsi ökonoomina, aastast 1894 Daugavpilsi lähedal Kalkune mõisas piiritusevabriku raamatupidajana, aastast 1898 Riias „Phoenixi“ vagunivabrikus osakonnajuhatajana.

Aastail 1901–1904 töötas Tartus „Postimehe“ ärijuhina ja 1904–1920 Liivimaa Hüpoteegi Seltsi pangaametnikuna.

August Kitzberg on mõnda aega elanud ja töötanud Pikasillas ning selle kõrtsis ja üsna elamuslikult kirjeldanud sealseid kõrtse ja kõrtsmikku: 

Neid Pikasilla kõrtse oli seal, kus Emajõgi Võrtsjärve kallab, kaks, teine teisel pool jõge. Tartupoolsel kaldal seisis lihtlabane, sopane maakõrts, nagu nad kõik olid, aga Viljandi-poolsel kaldal päris kohe peenike trahter: suur, pikk, muidugi küll ka kahe reialasega hoone, mis aga iseenesest, ei tea just mispärast, soe ja kodune paistis. Võib-olla sellepärast, et ta ilusa koha peal seisis, metsa sees – otse kõrtsi läve ees tõusis mäekallak, kaetud vanade puudega, hoone ja ümbrus olid ka muidu puhtamad, kui harilikud kõrtsid. (sealsamas, lk. 159)

Oli aktiivne Eesti Kirjanduse Seltsi tegelane. Kitzberg oli vanema põlve kirjanikest ainuke, kes toetas ka tärkavat Noor-Eesti liikumist ja aitas noortel albumeid kirjastada.

1920. aastast hakkas Kitzberg saama kirjanikupensioni. Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaliige (1922). 

 

August Kitzbergi looming

August Kitzberg kasutas oma lugude ja kirjatööde all väga palju erinevaid pseudonüüme (üle 150). Tuntumad neist olid Tiibuse Jaak ja Pipramäe Tõnu.

Kitzberg alustas oma kirjanduslikku tööd külajuttude avaldamisega mitmetes ajalehtedes, 1870. aastail tõlketööga ja koduloolise raamatuga „Kodu-kurukesest” (1878).

Varastest jutustustest küünivad esile ajalooline „Maimu” (1889) ja rahvaluuleaineline „Libahunt” (1892). Kitzbergi külajuttudest on tuntuimad „Rätsep Õhk ja tema õnneloos” (1892), „Sauna-Antsu „oma” hobune” (1894), „Püve Peetri „riukad”” (1897), „Räime-Reeda 10 kopikat” (1903), „Veli Henn” (1901) ja „Hennu veli” (1904), tähelepanu väärivad ka olupildid „Koopavana” (1893) ja „Kui lokku löödi” (1903) ning näidendid („Punga Mart ja Uba-Kaarel”, 1894, esmalavastus 1909; „Pila-Peetri testament”, 1897, 1901; „Rätsep Õhk”, 1903, 1940).

Enamasti ajakirjanduses esmaavaldatud jutustused on koondatud kogusse „Külajutud” (5 köidet, 1915–1921), neid iseloomustavad siiras kaasaelamine külarahva rõõmudele ja muredele, sundimatu vestetoon ning enamasti idüllilis-humoristlik autorisuhtumus.

Kitzbergi loomingu kaalukam osa on tema draamad, mida on Eesti teatrites mängitud läbi 20. sajandi. Näidendites ja jutustustes kujutatakse Mulgimaale iseloomulikke inimtüüpe ja nende varalisest ebavõrdsusest tulenevaid suhteid. Pärast eesti kutselise teatri sündi keskendus Kitzberg näitekirjandusele ning avaldas draamad „Tuulte pöörises” (1906, esmalavastus 1906 Vanemuise avamisel), „Kauka jumal” (raamat 1915, lavastus 1912) ja „Laurits” (ilmus 1919, lavastus 1920), tragöödiad „Libahunt” (raamat 1912, lavastus Endlas 1911; film 1968 (režissör Leida Laius), ja 1976, USA eesti filmiamatöörid) ja „Enne kukke ja koitu” (raamat 1919, esmalavastus 1918, lavastus Vanemuise teatris pealkirja all „Laseb käele suud anda” sai 1960. aastate eesti teatriuuenduse alguseks (lavastaja Jaan Tooming), komöödia „Neetud talu” (1923), oma külajutu dramatiseeringu „Püve talus” (ilmus 1910, lavastus 1911), laulumängu „Kosjasõit” (1915, Juhan Simmi muusika) ja lastenäidendi „Kaval-Ants ja Vanapagan” (raamat 1912, lavastus 1907).

Tema tippteos „Libahunt”, romantiliste sugemetega tragöödia vastuhakust muserdavaile oludele ning neist johtuvaile eelarvamustele ja orjameelsusele, on tihe ja terviklik nii karakterikujutuselt kui ka ülesehituselt. Draama „Kauka jumal” kujutab hallparunliku rahavõimu jõhkrust ning selle allajäämist saatusele, draama „Tuulte pöörises” käsitleb õigluse, humaansuse ja vägivalla kokkupõrget 1905. aasta revolutsiooni taustal. Elu varjukülgede esiletoomine koos inimsuse rõhutamisega on omane ka teistele näidenditele.

Kitzberg oli Eesti Vabariigi algaastatel nimede all Tiibuse Jaak Tiibus ja Tiibuse Mari armastatud följetonist-kolumnist. Lastele kirjutatut koondavad „Lastejutud” (1925) ja „Lastenäidendid” (1928). Päevakajalisest följetonitoodangust koosneb valimik „Tiibuse Jaak Tiibuse kirjavahetus” (2 köidet, 1920–23), luuleparoodiaist ja satiiridest kogu „Tiibuse Mari ajalikud laulud” (1920).

„Ühe vana „tuuletallaja” noorpõlve mälestused” (2 köidet, 1924–1925, 2 tr. 1957 Stockholm) sisaldab autori perekonnaloo ja elukäigu sajandivahetuseni.

Kitzberg on kõrvu Eduard Vildega eesti kunstiväärtusliku näitekirjanduse rajajaid ja silmapaistev humoristliku proosa viljeleja.


August Kitzbergi eraelu 

August Kitzberg kirjutas küll memuaare oma töömeheelust kooliõpetajana, vallakirjutajana, notariabina ning Riias elatud elust, aga isiklikku elu ta väga palju ei puudutanud. Jah, tõsi, muigvelsui kõneles Kitzberg sellest, kuidas plaanis rikkust koguda rikkale naisterahvale kosja minnes ja kuidas see ettevõtmine ikkagi katki jäi.

August Kitzberg abiellus 24. juunil 1879 Sophie Emilie Adele Petersoniga (sündinud 04.07.1855 Luunjas). Neiu isa oli Luunja mõisavalitseja Otto Petersohn, ema Juliane Catharine. Näib, et August ja Emilie Adele lahutasid, kuid põhjus pole teada. Rahvasuus on nimetatud põhjuseks Emilie elukombeid, aga mida muud ikka osati arvata. Lapsi selle liidu ajal ei sündinud.

Oli kord niisugune mees. Emata oli ta üles kasvanud, õdesid tal ei olnud, naiselikku õrnust ja hoolitsemist ei olnud ta iial maitsnud. See vaatas, kui neisse aastatesse sai, igale naissoolisele küsides otsa: võid sa mind armastada? – Üks ütles seda võivat. – Siis läks mees ja varastas temale Alatskivi kirikukese altarilt vaasi seest, kui jaanipäevasele jumalateenistusele lilletatud kirikusse silmapilguks üksi oli jäänud, roosinupu. Ta tegi seda kartuse ja värisemisega, aga ta tahtis oma teoga sellele, kellele ta pühast paigast roosi varastas, öelda, et ta temale ka oma hingeõnnistuse annab. – Sellest sai kurbmäng. Mees oli neli aastat ema peigmees, pärast vist ka neli aastat tema mees ja pidi siis temast lahutama.

Mees seisab mulle lähedal. Tema draamat, tema hingeheitlustest selles kurbloos võiksin peatükke kirjutada, mõjuvamaid kui neid iial ühe olen kirjutanud, aga see mees ei soovi, et verisest higist musta pesu tema elust soritakse, ja nii jäägu kõik unustuse udu alla, mis selle juba on ära varjanud.

Kui see kõik selle mehe peale tuli, ei tahtnud ta enam elada. […]

Ja mis sai mees näha? Et keegi ei naernud ja kõik teda armastasid. Isegi vastased tulid õrnusega ja olid sõpradeks saanud.

Miks ma selle mehe loo siia oma eluloo hulka põimin? Et sulle, mu armas laps, ütelda: helbi (toim. Ebelda, flirdi), kui sa neisse aastatesse tuled, naistega, aga jää puhtaks Ja ära seo ennast ühegagi neist enne, kui sa kolmekümneaastane oled. Ja ära heida ühe halva naise pärast iialgi meelt, küll taevas saadab sind kokku ka parematega. Sest neid on ka häid ja truid. Ja nüüd mine ja ole oma ema vastu hea. Aita tasuda, mis mina temale tasuda ei suutnud. (sealsamas, lk. 98-99)


Pöögle koolimaja trepil.
Vasakult: Jaan Kitzberg, August Kitzberg, Johanna Kitzberg, Peeter Nõges ja Marie Nõges
   

1899. aasta juunis toimunud Riia põllumajandusnäitusel tutvustas August Kitzbergi sõber Gustav Roosmann oma vennatütar Johanna Wilhelmine Roosmanni noorele kirjanikule ja nii sai nende tutvus alguse. August Kitzberg oli Johannast 20 aastat vanem. Tema kirjanduslikust tegevusest polnud Johanna üldse teadlik. Kui nad soovisid abielluda, kõhklesid Johanna vanemad noorpaarile oma nõusoleku andmisel, aga siiski abiellusid noored ainult mõned kuud peale tutvumist. Ühes personaalraamatus on viimases lahtriskirjas, et August Kitzberg tuli Riiast ära 11. augustil 1899. aastal, oli seal Jakobi koguduses.

Noorpaar laulatati Pärnus Nikolai kirikus 19. septembril 1899. aastal. Noore abielupaari uueks koduks sai Tartu. Johanna oli aktiivselt tegev tolleaegses Tartu seltskonnaelus. Vabadussõja ajal tegeles ühisabiga, Eesti ajal oli aastaid Tartu Naisühingu esinaine. Ta kuulus ka Naiskodukaitsesse ja tegeles lastekaitsealastes ettevõtmistes.  Teda on tunnustatud 1935. aastal Valgetähe teenetemärgiga.

7. sept. 1944. a. lahkus Johanna koos poja perega laeval Nordenham Saksamaale. Laeval oli 695 põgenikku. 1949. aastal sai nende koduks USA. Johanna elas poja peres. Ta tundis huvi nii maailmas kui oma kodumaal toimuvast. Ta oli mõnus vestluspartner, tema hea huumor ja optimism aitasid kergendada tal oma elu lõpuaastaid. Järjest nõrgemaks jääv silmanägemine ei lasknud enam lugeda, mis oli senini olnud ta kõige meeldivam tegevus. 1964. aasta jõulude ajal proua Johanna haigestus. Esialgne halvatus süvenes ja ta suri jaanuaris Washingtoni haiglas. Viimseks puhkepaigaks sai talle Fort Lincoini kalmistu.

August Kitzberg abikaasaga Johanna Wilhemine Kitzberg (sünninimi Roosmann). 
Eesti Rahva Muuseum, ERM Fk 2668:106
See teine on minu hea Anne, ristitud selle kena nime peale Johanna-Villemiine – minu esimene arvustaja ja muu eest hoolitseja; temast paremat sõpra mul ei ole. (sealsamas, lk. 225)

 

Poeg Hans Karl Arnold sündis 20. novembril 1900. aastal, kuid kahjuks suri 11 aasta vanuselt. Tädi meenutuste järgi olnud see poiss vanemate silmatera ja tema kaotusest polevat toibutudki.

Hansule, oma pojakesele oleksin ma nad kirjutada tahtnud. Tema oli mult kõik, olgu see hea või halb, verega pärinud, tema oli mina ise, temas pidin ma edasi elama. Tema oleks sealt alustada võinud, kus mina lõpetasin. Ta oli nii mõistlik – ja tark, elas nii varakult juba enese ette oma elu, lahutas ennast teistest, armastas üksi olla ja käia, mõtelda, kõige üle mõtelda Kõik tahtis ta teada, nagu oleks ta aimanud, et ta elu nii lühike, et ta tõttama peab. (sealsamas, lk. 10)


Teine poeg Jaan Oskar August sündis 1904. aasta augustis. Lõpetas 1932 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Töötas aastast 1923 „Postimehe“ toimetuses, sai pärast selle sekvestri alla võtmist 1935 peatoimetajaks ja jäi selleks 1941. aastani (vaheajaga 1940), aastast 1942 oli Tallinna ringhäälingu juhataja. 1944. aasta kevadel arreteeris Kitzbergi Saksa julgolekupolitsei, vabanenuna pages Saksamaale, kust rändas 1949 USA-sse. Töötas seal 1974. aastani Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetuses, sealhulgas juhatajana. Oma tütre pere lähedal elanud poeg Jaan suri 84. eluaastal, 18. septembril 1988.


August Kitzberg suri Tartus 10. oktoobril 1927, on maetud Tartu Raadi kalmistule. 

A. Kitzbergi hauatähisTartus Raadi kalmistul (autor Jaan Koort, 1930).
Foto Egle Tamm, 19.10.2017.
Allikas: https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=4336

 

August Kitzbergi mäletamine

 

August Kitzbergi monument asub Karksi-Nuias. Karksi ürgoru servale püstitati mälestusmärk 1990. aastal mälestusmärk ümberkaudsete ettevõtete ja majandite finantseerimisel.

URL: https://www.kultuurikava.ee/places/august-kitzbergi-monument
 

Karksi vallas asub ka August Kitzbergi tubamuuseum, mis on ainus Kitzbergile pühendatud muuseum.

URL: https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Kirjanik+A.+Kitzbergi+tubamuuseum

Endise nimega Karksi-Nuia Gümnaasium on saanud oma nime kirjaniku järgi, nüüdseks kannab kool nime August Kitzbergi nimeline Gümnaasium.

URL: https://akg.vil.ee/


Mitmes Eesti asulas on Kitzbergi järgi nimetatud tänav.

Puitelamu 1907-1914, kus aastail 1912-1927 elas August Kitzberg. URL: https://et.m.wikipedia.org/wiki/Fail:A._Kitzbergi_m%C3%A4lestustahvel.JPG


1999. aastal valiti ta Eesti 20. sajandi saja suurkuju hulka.

 

Allikad: