Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 25. mai 2020

Linda Geddes. PÄIKEST PÜÜDES


Kui teil on vaja ette kujutada päikese üüratut võimsust, on Mojave kõrb hea paik alustamiseks. Suvel, kui temperatuur on sageli 49 C, on toast välja astudes tunne, nagu oleks avatud hiigelsuure ahju uks. Aegade jooksul on  tsivilisatsioonid austanud päikest kui loojat ja hävitajat ning seesugune suhtumine kestab tänapäevani. Meie  suhe loomuliku valgusega on aegade jooksul muutunud väga palju.

Kuidas on elu tekkimine Maal seotud Päikesega? Kuidas ravitakse haigusi päikesevalguse abil? Iidsed meedikud avastasid Päikese tervendava mõju peaaegu 4000 aastat tagasi. Inimesed on näinud päikesevalguse aastases ja ööpäevases tsüklis võtit maailmaruumi mõistmiseks.

Tänu päikesevalgusele on meie kehas välja arenenud „rakukellad“ ja nende tekitatud seesmisi rütme nimetatakse tsirkadiaan-rütmideks. Kuidas need on seotud planeedi pöörlemisega, sellest annab raamat põhjaliku ülevaate.

Juttu tuleb ka amišitest, kelle majapidamised on ilma elektriühenduseta, nad jälgivad nn Ordnungit. Hooajalise meeleoluhäire all kannatavad amišid kõige vähem. Milline on meie side valgusega rakutasandil, seda on teadlased uurinud kaua aega.

Kuidas paistab meie planeet kosmosest vaadatuna ja missugune on valgusreostuse ulatus ning mis jääb inimesel nägemata tänu rohkele kunstlikule valgusele? Kuidas eksitab valgusreostus linde ja putukaid? Tutvustatakse ka seda, kuidas uuritakse une tegelikku eesmärki.

Et ajavahestressist rohkem teada saada, sellest räägib allveelaeva kapten. Kuidas meeskond sellega toime tuleb ja milline on elu allveelaevas kunstliku valgusega. Väidetakse, et peamiselt öösiti ründavad piraadid kannavad silmasidet, et silmad harjuksid pimedusega.

Päikesevalgusel on ka raviomadused. Mitme klaasläätse filtreeritud ning veega täidetud torus jahutatud ultraviolettkiirgus suunatakse haigele kohale inimese kehal. Valgus tapab baktereid. Kõrgmäestiku päikesevalgusega ravitakse ka kopsutuberkuloosi. Looduslikku valgust peetakse lausa elueliksiiriks.

Aga valguskambrite ja raviruumide kõrval on skandinaavlased leidnud teise viisi, kuidas saavutada morfiinisõltuvusega sarnane meeleolutõus ja võimas kaitse talvemasenduse vastu – need on vabaõhu ujulad, ka talvel. Saunakuumusest külma vette sukeldumisel kasvab endorfiinitase hüppeliselt.

Skandinaavlased on saunatanud vähemalt tuhat aastat. Nagu päikesepaiste, edendab ka saun lämmaastikoksiidi tootmist organismis, see võimaldab selgitada, miks kuumas saunas viibimine on nii meeldiv.

Kuidas tullakse toime polaarööga? Põhjas hindavad inimesed sellele aastaajale iseloomulikku väga erilist valgust, mis tekitab soojuse ja hubasuse tunde. Millest tuleb seesugune positiivne meelestatus külma ja pimeduse suhtes? Seda kirjeldab autor oma elamustele tuginedes.

Linda Geddes seletab lahti, miks on Stonehenge ehitatud just selliseks, nagu ta on säilinud iidsete päikesekummardajate päevilt ja kuidas päikesevalgus liigub muinasjutulises hauakambris aasta kõige lühemal ja pimedamal päeval. Aga pikaajalise valguse käes viibimine on samuti kahjulik, eriti kaugel põhjas ja kaugel lõunas, Antarktikas viibivatel töötajate on uneprobleemid nii tavalised, et kergel deliiriumitaolisel olekul on oma nimi: „suur silm“.

Raamatus on juttu sellest, kuidas näevad meie planeeti ja päikesetõusu astronaudid. Rahvusvahelise kosmosejaama astronautidele avaneb see vaatemäng kuusteis korda ööpäeva jooksul sest nad tiirlevad ümber Maa kiirusega 27 743 kilomeetrit tunnis, et mitte taevast alla kukkuda.

Alates 1884. aastast on maailm jagatud kahekümne neljaks ajavööndiks, kõik suhestumas Londonis asuvat Greenwichi observatooriumi läbiva meridiaaniga, millest tuleneb ka nimetus „Greenwichi kohalik keskmine päikeseaeg“ (GMT). Umbes veerand maailma elanikest – sealhulgas enamik Lääne-Euroopa maid, keeravad kella kaks korda aastas. Mis põhjusel seda tehakse? Ja millised plaanid on teadlastel luua paremaid viise inimeste seesmiste rütmide hoidmiseks neid kooskõlas Päikesega, ka sellest saab raamatus hea ülevaate.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944313

reede, 22. mai 2020

Jorn Lier Horst. KULDSE KELLA MÕISTATUS


Varrak, 2020
160 lk.
 "Cecilia Gaathe ärkas mingi heli peale. Ta ei teadnud, mis see oli, mida ta oli kuulnud, lihtsalt miski oli teda üles äratanud....."
Nii lõppes CLUE sarja esimene raamat "Salamandri mõistatus" ja samade sõnadega algab selle sarja teine raamat "Kuldse kella mõistatus".
Mis või kes on CLUE? CLUE ühendab endas raamatu peategelaste Cecelia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti. Cecilia elab koos isaga, kes on pansionaadi Pärl omanik, pansionaadis. Leo just kolis samasse pansionaadi koos ema Rebekkaga, kes on pansionaadi juhataja. Una elab koos vanemate ja kahe vennaga Paadisadamas ja Egon on Una koer.
Oslos röövitakse suurimat kullassepaäri. Röövlid on ära viinud suure hulga väärisesemeid ja väga haruldase miljoneid maksva kullatud Malta kella. Politsei saab küll röövlid kätte kuid endiselt jääb kadunuks suurem osa saagist. Aasta hiljem põgeneb vanglast kaks vangi, kellest üks on kullasepaäris vargil käinud mees. Pansionaati Pärl ilmuvad järjest kahtlased külalised- päikeseprillidega mees, kuldehetega naine, õlitatud juustega mees. Laste erinevad leiud ja kuuldud-nähtud vihjed viivad lapsed mõttele, et ehk on kuld ja kell peidetud kuskile Paadisadamasse ja ehk on keegi nendest kahtlastest külalistest selle rööviga seotud. Nad hakkavad omal käel asja uurima ja jäljed viivad vanasse sõjaaegsetesse punkritesse.                         
Paar tundi ladusat ja põnevat lugemist, ning selgub, kes on salapärane L, kas Levi Hildonen on röövi taga, kas väärtuslik kell leitakse ja miks Frank Kobolt loeb aasta vanust ajalehte. Head lugemist ja jäme ootama kolmandat raamatut.
Raamatut luges: Kalli Hendrikson
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1947622

kolmapäev, 20. mai 2020

Simon Sebag Montefiore. ROMANOVID 1613-1918


Varrak, c2016, 2018
916 lk.

Ajaloolane, ajakirjanik, saatejuht – S. S. Montefiore avaldas selle mahuka teose (916 lk) 2016. aastal. Raamat on leidnud palju kõlapinda, nii kiidusõnu ja auhindu kui ka negatiivseid arvustusi, enamus neist Venemaal, mis on ka üsna loogiline, arvestades raamatu sisu. Romanovid olid tänapäeva edukaim dünastia, valitses kuuendikku kogu maailma pinnast. Kuidas muutis üks suguvõsa sõja laostanud vürstiriigi maailma suurimaks impeeriumiks? Ja kuidas nad selle kõik kaotasid?

Raamat on ilukirjanduslik-ajalooline ülevaade Romanovite dünastiast, alates esimese tsaari Mihhail Romanovi troonile tõusust kuni Nikolai II ja tema pere õnnetu lõpuni. Autor toetub väga paljus arhiividokumentidele, päevikutele ja seni avaldamata allikatele. Viimaseid tasub tähelepanelikult lugeda, need on väga huvitavad.

See on lugu kahekümnest tsaarist ja tsarinnast, mõned neist olid geeniused, mõned neist hullumeelsed, kuid nende kõigi eesmärgiks oli seda suurt impeeriumi üles ehitada- ja laiendada. See aga omakorda oli segatud vägivalla, vandenõude, rivaalitsemisega. Raamat ei ole akadeemilise stiiliga, vastupidi. Usun, et autor kirjutas seda pidades silmas laiemat lugejaskonda. Jälgimine on lihtsamaks tehtud erinevate moodustega – sugupuu, kaardid, joonealused selgitused jne. Peatükid on jagatud vaatusteks ja stseenideks. Kui Venemaa ajalugu, dünastiate ajalugu huvi pakub, siis soovitan lugeda, seda raamatut jagub nädalateks.

„“Troonide mäng“ tundub sellega võrreldes nagu külakirikuõpetaja teeõhtu.. Montefiore oivalist kirjeldust lugedes on raske ette kujutada, kuidas monarhia nende katastroofilisel juhtimisel üldse võis püsima jääda“ (Anton Beevor, Financial Times).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: hthttps://www.lugeja.ee/record/1405122

Muljeid ja meeleolusid Viljandimaa noorte omaloominguvõistlusest


Teksti autor: Veronika Raudsepp Linnupuu

Mis saab olla veel toredam, kui see, et inimene oskab end selgelt, värvikalt ja imetabaselt väljendada? Ega me muidu oleks kirjutatud sõnast sõltuvuses. Lausa nii sõltuvuses, et kogume iga ilusamalt vormitud mõtte kokku ja püüame seda kaante vahele vangistada. Ja ilmaski ei saa küll, sest iga päev, iga hetk, iga unistus on unikaalne. 

Oskus unikaalset niimoodi tabada, et keegi seda veel aegu hiljem naudib, on väärtus. Aga kuidas neid sõnameistreid julgustada, ärgitada, üles leida? Kust tulevad uued Jaan Krossid, Salme Ekbaumid, Nikolai Baturinid ja Minni Nurmed, kui nende fantaasialendu kellelegi näidata ei saa?

Kunagi kahe õe, Minni Nurme ja Salme Ekbaumi mälestuseks algatatud võistlus on Viljandi Linnaraamatukogu eestvedamisel 23 aasta jooksul kohanenud ja elab edasi. Projekti eesmärk on algusest peale olnud julgustada noori ennast kirjandusliku omaloomingu kaudu julgemalt väljendama. Mõnigi võistlusel osalenu on hiljem seda oma arengus olulise osana välja toonud. See on julgustav tagasiside korraldajale. 

Olen omaloominguvõistluse korraldamise taga 2009. aastast alates. See on päris korralik aeg, et millessegi kiinduda ja järeldusi teha. Kui algusaegadel oli mõne teksti puhul tunda, et õpetaja on andnud klassi ees teema ning siis on käskinud parematel oma tööd võistlusele esitada, siis viimastel aastatel iga sõna siiras ja noore päris enda oma. Eks on aru saadud, et žürii koolikirjandeid antud kontekstis ära märkima ei hakka. Korraldajana mu postkasti saadetud töid lugedes veendun, et iga aasta on teemade poolest eristuv. On aastaid, mil on tunda rõhuvat angsti ja saab noore kirjutaja väljendatud tunnete emapatialaines pisaraid valada. On aastaid, kus on absurdi ja huumorit. On aastaid, kus on kohalolek ja realism. Noor täiskasvanu pole lihtne olla, see on selge. Kuid end väljendada oskavad võistlejad väga lugemisnauditavas vormis ja pakuvad minule isiklikult teraapilist võimalust omal ajal maha surutud noorpõlvetundmusi uue rakursi alt vaadata. 

Igal sügis algab minu jaoks vaikse ootuse ning projektitaotluste ankeetide täitmisega. Talve lõpuks saabuvad vastused, kas toetajad toetavad ja raha jätkub. Ning siis hakkame hoolega Viljandi maakonna 15-21-aastastelt noortelt luuletuste ja lugudega kirju ootama. 

Kuna nemad on kõik 2-8 aastat nooremad, kui võistlus ise, püüame nendeni jõuda plakatite, ajaleheartiklite ja sotsiaalmeedia vahendusel. Ja saame parimatest parimad ka õnge otsa. Tänavu laekus töid kolmeteistkümnelt noorelt neljateistkümne erineva pseudonüümi alt. Kaks võistlejat on noormehed. Kokku saadi viiskümmend seitse luuletust ja seitse proosateost.

23. Viljandimaa noorte omaloominguvõistluse lõpetamine toimus erilisele kevadele kohaselt 14. mail (2020) veebikohtumisena, kus kõik liitunud said tagasisidet ning avalikustati laureaadid.
Eriline kevad nõuab erilisi lahendusi ning seekord said noored autorid tagasisidet keskkonnas 8x8

Kohtumine oli tavalisest harjumatum. Natuke jäi puudu võimalusest üksteist pilkude ja miimikaga toetada, kehakeeles julgustada ning paluda mõnel autoril oma luuletus ise ette lugeda. See viimane oli teoorias küll võimalik, kuid praktikas hakkas tehnika tõrkuma ja lugeja hääl kadus teadmata digiavarustesse. Teist korda me seda palvet ei julgenud esitada, kuigi muud jutud jõudsid kenasti kohale. Loodetavasti said aga kõik noored küsida ja kuulda seda, mis neid edasi looma julgustab. Kindlasti said nad teada, millised kirjanduslikud võtted žürii arvates toimisid ja mida oleks vaja arendada. Mõned märksõnad ja selgitused žürii seisukohtadest jõuavad ka raamatukogu kodulehele. Need võistlejad, kes olid mõne muu veebikohtumise tõttu eemal, said oma personaalse tagasiside hiljem meili teel. Ei ole ju võistluse peamine väärtus jagatavas auhinnarahas, vaid võimaluses end kuuldavaks teha ja vastust kuulda.

Ma loodan paljusid neist tuleval aastal uuesti kohata. Kuidagi armsaks saavad need kirjutajad ning väga hea meel on hiljem, kui nad on juba "suured" ja täiskasvanud, avastada, et neil läheb hästi ja nad on õnnelikud. 

Siinkohal kasutan võimalust ja tervitan meie võistluse "vilistlasi"! Olete imelised!


Palju õnne kõikidele osalejatele! Ootan Teid järgmisel aastal tagasi!

Noorte töid hindas kolmeliikmeline žürii, kuhu kuulusid kultuuriajakirjanik Margus Haav, võistluse kunagine laureaat ja praegune lavastaja Laura Jaanhold ja Viljandi Linnaraamatukogu esindas raamatukogu teenindusjuht Rene Vahtra. Eelarvamusevaba hinnangu saamiseks esitati kirjutised žüriile lugemiseks pseudonüümidega autoriseeritult. Žüriiliikmete individuaalne hinnang võistlusele laekunud töödele saadeti korraldajale elektrooniliselt ning kummagi žanri pingerida kujunes arutelu tulemusel. Laureaate hinnati luules ja proosas eraldi.


Lisakuulamist, -lugemist:




laupäev, 16. mai 2020

Julian Clary. PEREKOND JULGED

Tammerraamat, 2018
272 lk

See on väga naljakas ja imelik lugu, aga täiesti tõsi. Viimane kui üks sõna. Mis saaks olla parem kui raamat loomadest, kes teeskleksid, et nad on inimesed - seljas riided ja peas kübarad. See lugu sai alguse aastaid tagasi kaugel Aafrikas. iisiis. Elas kord Masai Maras (mis on tohutu suur rahvuspark Aafrikas) suur hüäänikari. Nad elasi ühe safarilaagri lähedal kuhu paljud turistid tulid vaatama loomi nende loomulikus keskkonnas. Hüäänid harjusid inimestega, muutusid julgemaks ja aja jooksul õppisid mõistma inimeste keeli.
Ühel ilusal päeval uitas üks mesinädalaid pidav paarike üksinda põõsastikku. Peagi hakkas neil palav ja nad otsustasid end lähedal asuvas tiigis värskendada. Kuid suplema minek oli viga. Näljased krokodillid tegid naks, naks, nämm, klõnks! Seda nägid pealt kaks hüääni Kriim ja Krääm. Muuseas nad olid teineteisesse väga armunud. Nad nuuskisid omanikuta jäänud asjades kus olid: lennukipiletid(2tk) ,juhiluba, autovõtmed, majavõtmed ja aadress: Pargiveere pst.41.Karuküla, Maasikmäe. Kriimul ja Kräämul tuli väga uljas mõte alustada uut elu!

Põnevust, saladust ja sekeldusi hüääniperel jagub. Kes loeb, saab teada kuidas sündmused edasi arenevad ja millega kõik lõpeb.

Raamatut luges: Mare Kalda
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1856697

reede, 15. mai 2020

Heinz Valk. OLI SUL ASJA KA?: ÜHE KIRGLIKU VANAVARAKOGUJA MEENUTUSI POOLE SAJANDI PIKKUSELT KOGUMISTÖÖLT

Tammerraamat, 2020
160 lk.


Heinz Valk oma raamatus kirjutas, kuidas sai alguse tema suur huvi ja kogumiskirg vanade esemete ja asjade juurde. See hobi on viinud Heinzi paljude talude vanadesse taluaitadesse, lakapealsetesse, rehetubadesse jpm kohtadesse, kus leidus veel vanu meie esivanemate esemeid/asju. Kogutud esemeid/asju on ta andnud ka oma sõpradele ja muuseumidesse, et see kogutu saaks jätkata oma elu ja säilida. 

Autor rikastas oma kogumistegevusest kirjutades lustlikke või dramaatilisi juhtumisi läbipõimituna  külade saatusega ning taludes elavate või elanud värvikirevate inimestega.

Lugedes ja mõeldes kõigi nende erinevate esemete või asjade peale, mida raamatust läbi kollektsionääri tegevuse ja silmade teada sain, oli nagu väikene meenutus ajalootundi. Samas ka  üheks heaks võimaluseks vaadata tagasi ning mõelda, et nagu olen sattunud ERM-i nende esemete/asjade juurde, mille nime ja otstarvet enne ei teadnud või ei mäletanud.

Head lugemist!


Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1944376

teisipäev, 12. mai 2020

Amy Stewart. KURJAD TAIMED


Taim, mis tappis Sokratese ja teised botaanilised kurikaelad

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“
Tänapäev, 2017
268 lk.

Autor ei kirjutanud seda raamatut selleks, et hirmutada inimesi loodusest eemale hoidma. Tegelikult on eesmärk hoopis vastupidine. Kõigile teeb rohkem looduses viibimine head – ent peaksime alati aru saama, et loodus on võimas. Ja ühel päeval võib taimeriigi tumedam pool end meile ilmutada ja kui see juhtub, peaksime olema selleks valmis.

Taimed väärivad valvsat austust. Nad võivad meid toita ja tervendada, ent ka hävitada. Mõne selles raamatus esineva taimega on seotud üsnagi skandaalsed lood. Üks taim, surmaputk, tappis Sokratese, ning kõige pahelisem taim kõigist – tubakas – on nõudnud 90 miljoni inimese elu. Milline väike stimuleeriva mõjuga põõsas põhjustas sõja?  Upsujuurt kasutasid Vana-Kreeka elanikud ühes kõige varajasemas keemiasõjas.

Võite aastaid oma aeda harida, ilma et kunagi tunnetaksite sellise taime  nagu käoking halba mõju – selle taime rõõmsailmelised sinised õied sisaldavad mürki, mis toob kaasa lämbumissurma. Tuntus nõiajoogina keskajal kindlustas taimele staarirolli Harry Potteri lugudes, kus professor Snape seda pruulib oma abilise jaoks.

Milliseid taimi kasutavad Lõuna-Ameerika ja Aafrika pärismaalaste hõimud noolemürkidena praegugi? Milleks kasutatakse Amasoonase kaapivääti? Millise puu otsas kasvavad beetlipähklid? Beetlipähkli mälumise komme ulatub tuhandete aastate tagusesse aega. Ja mis on riitsinus ning kuidas seda kasutatakse?

Miks on surmavad mais, rabarberi lehed, aeduba e. türgi uba, india pähkel ja kartul? Milliseid tervisehäireid tekitab tungaltera, mida teravailjapõldudelt ikka püütakse eemaldada? Tungalteri on erinevatel rohttaimedel ja teraviljal üle 50 liigi.

Kui mängu tuleb päike, siis fototoksilised taimed rakendavad teda oma laastamistöös – nende mahl kõrvetab nahka siis, kui see on päikese käes. Mõnel puhul teeb taime või selle viljade söömine inimese tundlikuks päikesepõletuse suhtes. Üks kõige fototoksilisemaid taimi on hiid-karuputk.

Üsna laialdaselt kasvatatav inglitrompet tekitab nägemisprobleeme, mistõttu tuleks taimest eemale hoiduda. Alraun ei pruugi olla maavitsaliste sugukonna kõige hullem kõrilõikaja, ent kindlasti on tal kõige hirmsam kuulsus. Milline on alrauni e. mandragora mõju inimesele? Oli levinud uskumus, et alraun kisendab, kui ta maa seest välja tõmmata- mõnikord nii valjusti, et karjed tapsid igaühe, kes neid kuulis.

Taimed, mis on koletislikult halbade kommetega, väärivad samuti, et neid tuntaks – pueraariad on Ameerika lõunaosariikides õginud sõidukeid ja hooneid. Kohutav laibalill haiseb surnukehade järele, lihasööja kanntaim on suuteline nahka pistma hiire. Vilistav okkaline akaatsia pakub peavarju agressiivsete sipelgate armeele, kes ründavad kõiki, kes puu lähedale satuvad.

Kui raamat teid lõbustab, ehmatab ja valgustab, on autor oma ülesandega hakkama saanud. Ta pole botaanik ega teadlane, pigem kirjanik ja aednik, kes on loodusmaailmast võlutud. Siit raamatust leiab kõige põnevamad ja kurjemad taimed tuhandetest, mis maailmas kasvavad. Ja lõpuks – ärge eksperimenteerige tundmatute taimedega ega alahinnake taimede väge.

Kasutage mürgiste, raviotstarbelist ja söödavate taimede määramiseks usaldusväärseid allikaid. (Internetis ringleb suur hulk valeinfot, selle usaldamisel võivad olla traagilised tagajärjed.) Autor ei kohkunud raamatus kirjeldamast ka joobnustavaid taimi, ta tegi seda hoiatamise eesmärgil.

Amy Stewart kinnitab, et on taimeriigi kriminaalsest elemendist lummatud. Talle meeldivad head võllaroad, olgu siis tegemist aianäitusel välja pandud tohutu kütus-piimalillega, söövitava mahlaga pliiats-kaktusega, mis tekitab nahale rante, või kõrbes õitseva hallutsinogeense sortsi-ogaõunaga. Ja need saladused ei hiili ringi kusagil kaugel džunglis, need on peidus meie endi aedades.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1415323

esmaspäev, 11. mai 2020

Kristi Piiper. ARMUNUD KELDRIKOLL, VEGAN VERIKÄKK JA TEISED

Tänapäev, 2019
111 lk.

Kodu on iga inimese kindlus. Seal on kõik tuttav ja tervel perel hea olla. Aga kas me ikka teame, et meie kodu võib olla ka kellegi teise kodu? Kuidas nemad end meie juures tunnevad? Kus on tolmurulli kodu meie kodu sees või kuidas tunneb end vihmavari kui teda ei ole kaua kasutatud? Kuidas tunneb ennast porgand, kes tahetakse viia kooli sügisandide näitusele või verikäkk vales külmkapis? Kes elavad meie riidekapis ja kes neist on süüdi, et riided meile väikeseks jäävad? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiab vastuse just sellest raamatust. See on hea raamat nii lapsele kui täiskasvanule, hea lugeda üksi või kellelegi ette!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1940421 

kolmapäev, 6. mai 2020

Sarah Orne Jewett. NOOLJATE KUUSKEDE MAA

Tartu Ülikooli kirjastus, 2020
233 lk
Lugesin värskelt ilmunud raamatut „Nooljate kuuskede maa“, mille on kirjutanud USA kirjanik Sarah Orne Jewett (1849-1909). Tema sulest, nagu selgus, on ilmunud seitse romaani ja kümme novellikogu. Seda, senini eesti keeles ainsana ilmunud raamatut peetakse Jewetti kuulsaimaks teoseks. Siia on koondatud lühiromaan ja neli novelli, mille tegevus leiab aset Uus-Inglismaal ühes rannikulinnakeses ja selle ümbruses.
Minajutustaja, kelleks on noor naine, kaudu annab autor edasi sealsete inimeste alalhoidliku ja loodussõbraliku elu põhjamaiselt kargetes oludes.

Midagi erilist nagu ei juhtugi. Minu jaoks tegi raamatu nauditavaks just autori oskus nende lihtsate inimeste olemuse ja tegemiste edasiandmine mõistmise ja sooja, vaoshoitud huumoriga, millega käib kaasas autori võrratu sõnaseadmise oskus.

Mõnikord on hea lugeda raamatut, mis ei anna enne asu, kui oled temaga ühele poole saanud, teinekord just taolist nagu see - nautisin selle lugemist ja päris kahju oli, kui raamat läbi sai.


Raamatut luges: Liivi Metsamaa
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1944699

teisipäev, 5. mai 2020

Geralin Thomas. PAHNAST VABAKS! KODU ARUKAS KORRASTAMINE


Varrak, 2016
176 lk.

Raamatu autor Geralin Thomas on elukutseline kodu ja kodukontorite korrastaja, kes  on aastate jooksul jaganud oma ametisaladusi, soovitusi, vahendeid, taktikaid, võtteid ja tulemusliku korrastamise ideid mitmetes blogides, raamatutes ja teleesinemistes.

Mõned aastad tagasi näidati ka meie telekanaliste telesarja “Hoarders” (tagavarade koguja),  kus käesoleva raamatu autor külastas kõige korratumaid kodusid ja aitas sealsete elanike elu elamisväärsemaks muuta.

Raamatust “Pahnast vabaks!”  leiab lugeja  toredaid, loovaid nippe ja soovitusi, kuidas luua kord oma kaoses ja segamini asjades – kalendritest kollektsioonide, garderoobide ja uitavate mõteteni.

Autor jagab raamatus rohkelt asjalikke nõuandeid, mis on jagatud kergesti haaratavatesse peatükkidesse:
  • “Pahn kõikjal” on raamatu vundament. Mis on pahn, kus, miks, millal see tekib ja kuidas see meid mõjutab? Siit leiab ka huvitava pahnakoguja-tüüpide testi, mille tulemusest selgub, kuidas sinu tüüpi inimestel tavaliselt pahn kuhjub ja milline lahendus sinu olukorrale kõige paremini sobib.
  • “Pahn majapidamises”- see on kõige mahukam peatükk , kust lugeja saab kasulikke näpunäiteid, kuidas kodu korrastada ja ruumide kaupa pahnast vabaneda. Suured üksikasjalikud fotod selgitavad ideid.
  • Peatükk “Digitaalne pahn”  keskendub digitaalse elu korrastamisele ja tegeleb tehnikat puudutava pahnaga. Oma digitaalse elu korrastamine võib olla veelgi hirmuäratavam kui kodude füüsiline korrastamine. Aga, kui sellega hakkama saadakse, saadakse tulemus, mis annab samasuguse positiivse tulemuse.
  • Peatükk “Pahn kalendris”  juhib tähelepanu eeslistuste tegemisele, kuidas öelda “ei” , omandada rutiin ja vältida tööde edasilükkamist. Lisaks käsitleb autor kogu peret puudutavaid tavapäraseid aja planeerimisega seostuvaid ülesandeid ja tegevuskavasid.
  • “Korra säilitamine” on oluline peatükk, kus jagatakse  teavet selle kohta, kuidas korrastamisega saavutatud edu säilitada. Vajalik on jääda motiveerituks, luua uusi harjumusi, kogu pere kaasamine. Olulised on ka soovitused, kuidas toime tulla, kui tekib tagasilangus.
  • Raamatu lõpus on peatükk “Kontrollnimekirjad ja plaanid”, kus on kasulik kogumik tabeleid, näidiseid ja kontrollnimekirju, mis on korrastamisel abiks kõigis eluvaldkondades.
Mulle raamat “Pahnast vabaks! Kodu arukas korrastamine” mõjus inspireerivalt, sest see annab uusi ideid, kuidas sisustada täiesti rutiinivabalt oma vaba aega. Lisaks järgneb igasugusele korrastamisele kohe silmaga nähtav tulemus.  No, mida veel tahta!

Raamatut luges: Marju Must
Raamatuga saab tutvuda:  teabekirjanduse saalis (4. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1623848

laupäev, 2. mai 2020

2. mai – Elmar Jaska 110


Põllumjandusteadlane, agronoom
Elmar Jaska 110
2.05.1910 Kärstna v, Viljandimaa - 8.10.1980 Ottawa, Kanada

Lõpetanud Kärstna 6-kl. algkooli ja seejärel Tõrva Ühisgümnaasiumi 1928. a., asus ta agronoomiat õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas. 

Põllumajandusteaduskonna agronoomia eriala lõpetas E. Jaska 1934. a. kaitstud diplomitööga. 1937. a. omandas E. Jaska agronoomiamagistri kraadi. 1938. a. sai Elmar Jaskast Konjunktuuriinstituudi nõunik-referend, hiljem Põllumajanduslike Ühistute abidirektor ja ajakirja “Ühistu” toimetaja Tallinnas. Oli ajakirja “Põllumajandusturg” turgu käsitleva ainevaldkonna toimetaja. 1938. aastal kaitses E. Jaska ühe eesti noorima doktorandina 28-aastaselt doktoriväitekirja “Agraarkriisi mõjutusi Eesti põllumajandusele”. 

1944. aastal emigreerus E. Jaska Saksamaale. Seal töötas ta Jena Ülikoolis. 1949. a. siirdus Kanadasse. Aastail 1949-1979 oli ta Kanada Põllumajandusministeeriumi Ida-Euroopa põllumajanduse ekspert, hiljem Rahvusvahelise Koostöö Talituse põllumajanduse sektsiooni juhataja. Aastatel 1952-1954 töötas E. Jaska Ottava ülikoolis, 1954. aastast Chicago ülikoolis. E. Jaska oli Ameerika Põllumajandusökonomistide Assotsiatsiooni ja Põllumajandus-ökonomistide rahvusvahelise assostsiatsiooni liige. Aastail 1968-1978 toimetas ta ajakirju “Agriculture Aboard” ja “L`agriculture à l`etranger”.

Suri 8.oktoobril 1980 Ottawas, Kanada.

Allikad:
        Jaska, Elmar – Eesti Entsüklopeedia, URL:http://entsyklopeedia.ee/artikkel/jaska_elmar (vaadatud 29.04.2020)
        Mälestuspäevad – Ajakiri „Agraarteadus“, URL:http://agrt.emu.ee/pdf/chronicle/2000_2_malestus.pdf (vaadatud 29.04.2020)
        Ühistu probleeme ja uurimusi VII lk 26,  Eesti Maaülikool, URL:http://www.eau.ee/~jleetsar/Ekbaumi_konverentsi_kogumik.pdf  (vaadatud 29.04.2020)
        Uus Eesti, nr. 298, 30.10.1938, URL:https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=uuseesti19381030.2.81 (vaadatud 29.04.2020)

Biograafia koostas: Valli Tammsalu

reede, 1. mai 2020

David Mitchell. PILVEATLAS


Varrak, 2006
580 lk.

Sari Moodne aeg

Et tutvustada seda raamatut, pean alustama kaugemalt. Osalen Lugemise väljakutses 2020, kus punkt 24 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mille tegelaseks on kirjanik või tegevus toimub raamatupoes. Valisin Cath Crowley “Sõnad sügavas sinises”. Kuid see on hoopis teine teema.  

Lugemise väljakutse 2020 punkt 18 ütleb, et tuleb lugeda raamatut, mis tuleb mõnest teisest raamatust ja nii ma leidsingi „Pilveatlase” „Sõnad sügavas sinises” kaante vahelt.

„Pilveatlast” ei tasu võtta öökapiraamatuks. See on nii mitmekihiline, et lugemise edenedes tekib aina enam vajadus lehti tagasi lapata ja loetut üle korrata. Raamat koosneb kuuest jutustusest, mis moodustavad  justkui püramiidi, mille üht külge pidi lugeja üles rühib ja siis teiselt pool alla laskub. Lood on erinevatest ajastutest ja täiesti eri stiili: päevikusissekanded, kirjad, ülestunnistused, meenutused. Tegelased on samuti igaüks eri masti. Kuid lisaks kummalisele sünnimärgile seob neid kõiki veel midagi. Ja just see „midagi” ongi see, mida lugeja hakkab eelmistest peatükkidest uuesti taga otsima. Raamatut lugedes tekkib sügavam aim sellest, kuidas kõik siin maailmas on omavahel seotud, nii eri ajastutel elanud inimesed kui sündmused, mille toimumise alge pandi idanema juba sadu või tuhandeid aastaid tagasi. Ja nende tuhandete aastate jooksul on tegelikult kõik sama- armastus, saamahimu, võimumängud, soov talletada olnut.

Sügava mulje jättis suurepärane tõlge (Aet Varik). Osa teksti on „murdeline”, osa tulevikukeeles, kuid see kõik kõlab nii hästi, nagu me iga päev räägiksimegi niimoodi. Lugege „Pilveatlast”, kui teil on aega mõtiskleda, nautida teksti ning luua kujutluspilte minevikust ja tulevikust.


Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram:
 https://www.lugeja.ee/record/349604

teisipäev, 28. aprill 2020

Raamatukogud on tõesti toredad!

Teksti autor: Nele Grosthal

Kõik raamatukoguhoidjad, mina nende hulgas, jälgivad Facebookis põnevusega lehekülge „Raamatukogud on toredad“. Enamiku postituse puhul olen ühendava määranguga vägagi nõus, mõne puhul mõtlen, et õigem oleks vist öelda, et raamatukogud on tobedad… Igatahes! Tänu sellele leheküljele tekkis mul mõte rääkida sellest, kuidas mina, vana raamatukoguhai, seda raamatukogunduse värki näen.

Rahvaraamatukogu seadus sätestab selgesti, et iga raamatukogu püha kohus on koguda, säilitada ja süstematiseerida trükiseid või muid infokandjaid ja võimaldada rahval neile ligi pääseda. Selge, ilus ja üllas. Millegipärast arvatakse raamatukoguringkondades, et sellest ei piisa. Laias laastus ühendab kõiki raamatukogundusega seotud kirjutisi või sõnavõtte alati väike ebakindlus või halvemal juhul tühja tünni kõmin. Tonaalsus on selline, nagu ei oleks raamatukogud endas päris kindlad. Tihtilugu kuuleb juttu sellest, et peame end tõestama ja kõlab küsimusi, kas ja mis kujul meid ikka ühiskonnale vaja on. Juba siis, kui ma vastküpsetatud raamatukoguhoidjahakatisena tööle asusin, pani selline suhtumine mind imestama. Kuidas saabki tõsiselt võtta neid, kes oma tegevuse vajalikkuses kahtlevad!? Kus on raamatukoguhoidjate kutseau, millest koolis nii palju räägiti? 35 aastat hiljem ei ole selles suhtes muutunud midagi, peale terminoloogia - lugejast on saanud klient, raamatust teavik, raamatukoguhoidjast klienditeenindaja jne. Raamatukogu on võtnud end ühte ritta auväärsete teenindusasutustega: kõrts, saun, bordell, supermarket jne. Ühise nimetaja all käimisel poleks ju häda midagi, kui kahjuks läheb nii kaduma iga ameti identiteet. Ühises kaoses võib juhtuda see, mis juhtus Tartu Ülikooli hõlma lükatud raamatukogunduse õppetooliga. Meid lihtsalt tapetakse maha.  

Raamatukogu ei pea ennast tõestama ega õigustama, sest raamatukogu tõestuseks on tema lugejad ja õigustuseks tuhandete aastate pikkune jätkusuutlikus. Lugevaid inimesi on olnud igal ajal ja on ka praegu kindel protsent rahva arvust. Ärge alahinnake rahva lugemishuvi, sest niipea kui tekib hetkeks hingetõmbeaeg, haaratakse kohe raamatu järele!

Ja teate mis! Raamatukogud on tõesti toredad! See toredus on uhkesti särama löönud just nüüd, katku ajal, kui kogu tilu-lilu on raamatukogu ümbert maha kukkunud ja alles on jäänud see, milleks targad mehed ajaloo hämaruses esimese raamatukogu asutasid – vaimse kultuuri hoidmise ja levitamise tempel. Tänapäeva veidi hullumeelses maailmas on raamatukogule lisandunud veel üks tähtis otstarve - rahva vaimse tervise toetamine. Seega oleme osaliselt muutunud ka meditsiiniasutuseks.

Niipea kui vaevatud maakera poolt alustatud revolutsioon märtsi keskel Eestisse jõudis ja tekkis kahtlus, et raamatute kättesaadavus võib halveneda, läks madinaks. Eesti rahva raamatuhuvi aktiviseerus plahvatuslikult. Esimestel ärevatel päevadel ragisesid raamatukogu seinad külastajate pressingu all, riiulid tühjenesid nagu multifilmis ja kodudesse rändas tonnide viisi kirjandust. Telefonid helisesid lakkamatult ja raamatukoguhoidjad vastasid kuivanud huuli naksutades paanikas lugejate korduma kippuvatele küsimustele raamatute edaspidise kättesaamise kohta. Mitte ei mäleta, et keegi oleks midagi suusakeppide laenutamise kohta küsinud.

Selguse huvides kirjeldan veidi kriisiaegse Viljandi raamatukogu argipäeva. Esmalt ütlen kohe, et laenutuste arv on eelmise aasta sama ajaga võrreldes tõusnud 1000 võrra ja töökoormus on mitmekordistunud, sest kõikvõimalikku lisategevust on kohe mõnusasti juurde tulnud. Mõnel õhtupoolikul toimub töötajate liikumine kogude ja laenutusala vahel peaaegu käparoomakil.


Meie raamatukogu esimene korrus on kohandatud raamatute välja andmise ja tagasi võtmise alaks. Seal tegutsevad eesliini raamatukoguhoidjad maskides ja kinnastatutena klaaside taga nagu mingis ulmelaboris. Direktor Reet on meid korduvalt keelitanud end hoolega hoidma, sest niipea kui üks meist batsilluse saab, pannakse kogu raamatukogu kinni. Seda õnnetust me oma lugejatele ja raamatukogule küll ei soovi ja seepärast oleme üpriski ettevaatlikud. Lumelabidal raamatuid aknast välja just ei ulata, aga ega palju puudu ka ei ole.

Inimesed tellivad kirjandust läbi andmebaasi broneerides või esitavad oma soovid helistades ehk kirjutades. Nädala alguse päevadel on broneeringuid pehmelt öeldes palju. Tavaliselt kulub siis neljal inimesel hommikul raamatute välja otsimiseks ja süstematiseerimiseks rohkem kui 3 tundi. Jooksval lindil lisanduvad päeva jooksul üha uued ja uued lugemissoovid.

Edasi suunduvad raamatuvood alla laenutajate kätte. Nemad paigutavad saadud vaimuvara kuupäevade ja nimede udupeenesse süsteemi, et oleks käepärane kohe õiged raamatud haarata, kui lugeja innukas nägu klaasi taha ilmub. Pikka pidu leti ees ei sallita, sest väljas trepi peal tammuvad närviliselt juba uued raamatuhuvilised.

Väga mahukas ja kanget musklirammu nõudev töö on karantiinis olnud raamatute välja kärutamine,  lugejakontodelt maha võtmine ja kogus oma kohtadele paigutamine. Seda töölõiku mõõdetakse kärutäite, hunnikute ja laudimeetritega. Esmaspäeval ja teisipäeval võib neid kärutäisi olla tosin või rohkem, nädala edenedes läheb asi kergesse langusse ja reedel täismõõdus Cheopsi püramiidi raamatutest laduda enam ei õnnestu. Ja ausalt öeldes on orjad selleks ajaks ka juba üsna kurnatud.

Komplekteerimisosakond vurab täitel tuuridel. Uutest raamatutest puudu ei ole ja kiletajal on sõrmeotsad villis.

Riskigruppi kuuluvad raamatukoguhoidjad töötavad klapid peas ja mikrofonid nina all elektroonikast ümbritsetutena kodukontoritest. Teavitamine ja nõustamine on suuresti nende õlgadel.

Huvijuht korraldab video vahendusel lastele mälumänge, meisterdamisi ja isegi matku ning kui aega üle jääb, loeb raamatuid ette.

Raamatukogu juhtimisest ei ole mina päris pädev kirjutama, kuid vaadates meie Reeta, kes perioodiliselt näost valgena kabinetist välja vangub ja kõigilt kommi norib, võib oletada, et kerge see ei ole. Õnneks on tema üks kange karakteriga naisterahvas ja kaebesõna ta huulilt ei pudene - komm põske, lahke-rõõmus nägu pähe ning tagasi kirjutuslaua ja helendava monitori manu. Reeda fookus on suunatud põhiliselt majast väljaspoole jäävatele asjaajamistele ja meie raamatukogu kaugema ning lähema tulevikuga seotud strateegiate väljatöötamisele. Oma naistele võib ta siseasjades kindel olla, sest vana hea organisatsioonina töötame me rõõmsasti ka iseregulatsioonil.

Minule väga südamelähedane teema on koduteenindus, millega oleme koos paarimehega tegelenud juba hea hulga aastaid. Nimekirjas umbes 30 inimest, kes oma vanuse või liikumisraskuse tõttu ise raamatukogus käia ei saa. Soovijaid oleks ilmselt rohkem, kuid meil ei ole suurema hulga jaoks lihtsalt võimsust. Need inimesed on oma headel päevadel olnud meie raamatukogu innukad kasutajad ja selleks on nad jäänud tänaseni. Koduteeninduse kunded on üks väga teadlik ja lahe kamp, kellele mõeldes läheb mokk kobedaks ja vanadus ei tundugi enam nii kole olevat!

Kodudes raamatuid viimas käime 2 korda kuus. Eriolukord lõi meie kellavärgina tiksunud süsteemi sassi, sest korralise sõidupäeva hommikul teatati, et transporti ei saa ja jutul lõpp. Oh nuttu ja hala, mis seda uudist saatis! Paljudele on raamatukoguhoidja ainus elav ja kõnevõimeline hing, kellega üle paari nädala suhelda, kirjandusest rääkida ja haiguste üle arutada. Südikas kolleeg Kalli lõi rusikaga rinnale ja karjatas, et kurat ja põrgu, me viime need raamatud minu autoga kohale. Nõnda ka sündis. Enne aga pidasime pikki ja põhjalikke telefonivestlusi ning instrueerisime lugejaid, kuidas me nendega koostöös toimetama hakkame, et lisaks raamatutele viirus riskigrupi inimese lahtisest uksest sisse ei lipsaks. Märksõnad: steriilne ja kontaktivaba – kiles raamatpakk ukse taha, tirts kella märguandeks ja minek. Kõik kinnitasid jumala nimel, et just nii see asi toimima saab. Tegelikkuses aga valvasid vanakesed kõrv vastu ust ja kargasid esimese krõbina peale korterist välja ning hüüdsid kui ühest suust, et viirust nad ei karda ja tulgu ma ikka sisse ja ajagu natuke juttu. Hüplesin mööda paneelikate koridore tagurpidi nagu autolt löögi saanud gasell ja valetasin erutatult, et mind pannakse vangi, kui ma kedagi endale lähemale lasen kui 2 meetrit. Mõni vanake ei hoolinud isegi sellest, vaid jälitas mind välisukseni. Teisel korral olid nad aga targemad ja said oma kõnetunnid kätte juba siis, kui ma telefonitsi nende raamatusoove uurisin. Sellel päeval laadisin telefoni kaks korda.

Koduteenindus on tore, sest sealt saame vahetu ja ausa tagasiside, kuuleme ohtrasti tänusõnu ja näeme inimeste nägudelt, et see millega tegeleme on hea ja õige.

Minu arvamus eriolukorra kohta võib kõlada küll ketserlikult, aga mõnes suhtes on kriis olnud ammu igatsetud tõehetk, mis on näidanud, kes on kes ja mis on mis.

Kolleegid raamatukoguhoidjad on hakanud kõvasti kokku hoidma, osakondlik killustatus on vähenenud miinimumini ja abi pakutakse enne, kui küsida jõutakse.

Eestlased on tõestanud, et on endiselt lugeja rahvas.

Raamatukogud on seisnud vapralt eesliinil ja kuuluvad kindlalt institutsioonide hulka ilma milleta igapäevaelu ei toimi.

Raamatukogud on tõesti toredad, eriti Viljandi Linnaraamatukogu ;)

Peter Wohlleben. LOODUSE SALAJANE VÕRGUSTIK


Selles raamatus kirjeldab metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben kuidas puud teevad pilvi ja vihmaussid juhivad metssigu.

Loodus on palju keerulisem kui üks suur kellavärk, kõik on omavahel seotud. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi mõistma selle täit ulatust.

Kui keerulised võivad olla suhted looduses, seda seletab autor meile huntide põneva näite varal. Neil kiskjail on nimelt hämmastav võime muuta jõgede kulgu ja kujundada ümber nende kaldaid.

Hunt annab metsale tagasi ta metsiku hinge.
See näitab veelkord selgesti, et ökosüsteemid on äärmiselt mitmekihilised ning muudatused ei puuduta kunagi vaid üksikuid liike.

Kui loomad ja kalad paarisrakendina toimivad vaid veekogude ääres, siis on veel üks loodusjõud , mis avaldab toimet kogu maapinnale. See on vesi. Ta kujundab mäestikke, vormib orge ja jõeniite, kuid peamiselt töötab suure ümberjagamismasinana. Põhjus on vee omadustes ja raskusjõus, ta kannab toitaineid laiali nii maa peal kui maa all. Meie jalgealustel korrustel on palju suuri eluruume. Sellest varjatud ökosüsteemist tunneme vaid murdosa. Kuidas ringleb põhjavesi ja kelle toidulaud sellest sõltub? Kuidas toimetavad metsas sipelgad ja kuidas nad puid kaitsevad? Sipelgaid nimetatakse ka maastike salajasteks valitsejateks.

Pisut ülevaatlikum on lugu suurte surnud loomadega. Jah, ka nemad on omaette ökosüsteem, umbes nagu väike planeet looduse maailmaruumis. See on paljude liikide jaoks eriline maiuspala ja selle ümber toimub põnevaid asju.

Erilist tähelepanu jagab autor öise metsa ja loomariigi toimetustele. Kuidas leiavad tee ööliblikad? Ja kuidas loevad peegelduva kaja järgi nahkhiired, kes või mis nende teel on? Metsades elutseb palju putukaid, kes kasutavad partneri otsinguiks omamoodi välksignaalidest koosnevat morsekoodi, mille takt ja sagedus peab ligi tõmbama ainult oma liigi esindajaid.
Peter Wohlleben kirjeldab suurepäraste näidete varal, kuidas valguse vilgutamine öises metsas tulemusi annab.

Raamatust saame teada ka seda, mis õieti sunnib linde aastaaja vahetumisel kaugetesse maadesse lendama ja kuidas nad leiavad õige tee. Et varesed toovad toitjale tänutäheks kingitusi ja miks ei saa puud enam metssigadest lahti, ka see on raamatus arusaadavalt ära räägitud.

Kas teate, et suurem osa maismaast asub põhjapoolkeral? Seepärast kasvab siin ka enamik puid. Ja kui puud ühekorraga lehed langetavad, siis ka sellel on oma mõte. Midagi ei toimu niisama. Nagu tõusud ja mõõnad on sisuliselt maakera raskuspunkti muutmised.

Autor räägib metsatulekahjude põhjustest ning sellest, kuidas puud püüavad tulest kõige vähem kahjustatud saada, kliimasoojenemise tagajärgedest ning ka sellest, kuidas mets taastub ja puud kolivad.

Peter Wohllebeni raamat annab sellest peenest võrgustikust selgema pildi ja näitab hämmastavaid seoseid loomade, taimede ja keskkonna vahel. Te jalutate koos autoriga läbi looduse, imestate koos ja mets ühes kõige selles elunevaga saab palju tuttavamaks.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1943051

reede, 24. aprill 2020

Zink, Valija. DRAAKONI ÄRKAMINE

Karrup, 2019
256 lk.

Raamatule omistati möödunud aastal „Hea lasteraamatu“ märgis. 

„Läbi maailma heljus vaikne heli. Draakon tõstis pea. Oli aeg. Aeg tagasi pöörduda.“


Raamatu pilkupüüdev kaanepilt toob kujutlusse midagi iidset ja salapärast. 

Tegelikult on lugu vägagi kaasaegne fantaasialugu, mis pikitud mõnusa huumori ja tempoka süžeega. 

Krapsakad õde-venda Janka ja Johann ei usu oma silmi kui ühel päeval kohtavad pahura naabritädi juures elavat päris draakonit. Suurlinna tornmaja kaheksandal korrusel. Kuidas saada hakkama ühe draakonibeebi kasvatamisega väikeses korteris? Küsimusi on palju - kuidas temaga teistele märkamatult jalutama minna, mida talle süüa anda- selle kõigega peavad tegelased hakkama saama. Draakon aga aina kasvab…ja tahab lennata. Mis  tunne võiks olla 21. sajandil lennata draakon Kurmo seljas läbi öise linna? Närvekõditav ja põnev. 

Loo arenedes selgub, et proua Tossilo juurde kogemata sattunud draakoni on endale tellinud  rahvusvaheline energiakontsern, kellel on temaga kavas suured, kuid mitte just sõbralikud plaanid. Nüüd läheb aga aina põnevamaks : ühel päeval on naabritädi teadmata kadunud. Kurmo, kes prouat emmeks peab, on üdini  õnnetu. Lapsed asuvad proua Tossilot koos draakoniga otsima ja algab seiklusrohke teekond hoopis salapärastesse paikadesse. Juhtuma hakkavad vägagi ohtlikud seigad. Olukorrast pääsemiseks tulevad kasuks Johanni arvutioskused ja Janka leidlikkus. 

Tegevus ärgitab laste kujutlusvõimet ja nii nagu ühele heale lasteraamatule omane, leiab siit seiklust ja põnevust, mille sisse on põimitud  inimlikud tunded ja emotsioonid : sõprus, hoolimine, emaarmastus. 

Peatselt on oodata „Draakoni ärkamise“ järgmist osa. 

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1935294

teisipäev, 21. aprill 2020

21. aprill - Voldemar Tilga 105

Veterinaar
Voldemar Tilga 105
21.04.1915 Põrga mõis, Kärstna v - 20.08.1991

Voldemar Tilga sündis Viljandimaal, Kärstna vallas, Põrga mõisas 21. aprillil 1915. a. 

Kärstna 6-klassilise algkooli lõpetamise järel asus Voldemar tööle Valka, kus tal töö kõrvalt õppis Poeglaste Gümnaasiumi juures korraldatud õhtukursustel. Valga gümnaasiumi lõpetas ta 1935. a. 1937. a. astus Voldemar Tilga Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskonda. Seoses keeruliste sõja-aastatega tuli V. Tilgal ülikool lõpetada kaks korda. 1942. a. anti talle ajutine loomaarsti diplom ning teistkordselt lõpetas ta loomaarstiteaduskonna 1946. a.

Peale ülikooli lõpetamist asus ta tööle TÜ Veterinaariateaduskonnas loomataudide ja mikrobioloogia kateedri assistendina. 1949. a. kaitses ta kandidaadiväitekirja marutaudi laboratoorse diagnostika probleemidest. Aastail 1951-1954 töötas ta veterinaararstina Tartu ja Paide veterinaaria-laboratooriumides. 1954. aastal asus V. Tilga uuesti tööle ELVIsse (Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut), kus ta töötas kuni oma surmani. Instituudis oli V. Tilga noorem- ning vanemteadur ja mikrobioloogia laboratooriumi juhataja. Aastail 1959-1961 oli ta Instituudi teadusdirektor. Viimastel aastatel töötas prof. V. Tilga veterinaariaosakonnas professor-konsultandina. Teadustöös on V. Tilga põhjalikumalt uurinud veterinaarse mikrobioloogia, loomade nakkushaiguste diagnostika, profülaktika ja ravi küsimusi. 1959. a. kaitses ta doktoriväitekirja Moskva Veterinaaria Akadeemias teemal "Sigade punataudi epizootoloogiast Eesti NSV-s ja punataudi immunogeneesi eksperimentaalne uurimine". Professorikutse omistati talle 1965. aastal. Ta avaldas 259 teaduslikku tööd, neist 5 raamatut ja 3 brožüüri. Kaasautoriks oli ta 4 raamatule. 1991. a. valiti prof. V. Tilga EPA audoktoriks.

Suri 20. augustil 1991

Allikad:
Biograafia koostas: Valli Tammsalu


neljapäev, 16. aprill 2020

Harriet Griffey. SELG SIRGU: IGAPÄEVASED VENITUS- JA JÕUHARJUTUSED RÜHILE


Sinisukk, 2019
144 lk.

Töö kodukontoris paneb pained peale nii vaimule kui ihule. Just ihuhädade- kange kaela, valutava selja, surevate jalgade ja muu sarnase puhuks on raamat „Selg sirgu...” õige abiline. See on üks kergemini arusaadavamaid käsiraamatuid, mida olen kohanud. Lihtsate jooniste abil on näidatud, kuidas erinevaid lihasgruppe ja liigeseid venitada ning painutada. Igaüks saab sealt valida just need harjutused, mis teda kõige rohkem aitavad. Harjutuste tegemiseks ei ole vaja mingit lisavarustust, lihtsalt pisut ruumi ja aega enda jaoks.

Raamatut sirvides selgub, et alateadlikult teeme sarnaseid venitusi ja painutusi sageli. Kuid hea on saada kinnitust, et see ongi õige tee, tuleb ainult olla järjekindlam.

Raamat „Selg sirgu...” peaks olema iga pikalt istumist harrastava inimese käeulatuses.   

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1909662

Marje Ernits. PILVEDE VARJUD

Eesti Raamat, 2020
179 lk.


Raamat räägib gümnaasiumitüdruk Anabelist, kellel on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad, abivalmis ja taibukas väikevend, sõbrad ning klassikaaslased. 

Miks ikkagi läheb Anabeli elus nii, nagu ei peaks. Kuidas muutub Anabeli elu ühe ööga, kui ta ärkab võõra maja trepi all, suutmata meenutada, kuidas ja miks ta sinna sattus ning mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, aga mälus üks tühik. 

Ka ettearvata lõpuga Anabeli lugu lõpeb õnnelikult, aga kas ta räägib tõde ka oma vanematele…

Head lugemist!


Raamatut luges: Ülle Aaren
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: 
https://www.lugeja.ee/record/1946199