Andres Dido
Aastani 1870 Tiido
1.09.1855 Toosi talu, Riidaja vald, Helme kihelkond – 29.
08. 1921 Pariis
Rahvusliku liikumise tegelane
Andres Dido isikus on ühendatud kolm etappi Eesti
rahvuslikus liikumises: ta oli Carl Robert Jakobsoni kaasvõitlejana aktiivne
ärkamisajal; tal oli oluline roll 1905. aasta sündmustes; ja aastast 1918 aitas
ta tõhusalt kaasa iseseisvale Eesti vabariigile liitlasriikide tunnustuse
saavutamisele.
Andres Dido (kirikuraamatu järgi Ti(i)do) sündis 1855. aasta
1. septembril (vkj 20. augustil) Helme kihelkonnas Riidaja vallas Toosi talus
rentnik Hendriku ja tema naise Mai esimese pojana. Varsti soetasid vanemad
Maarja-Magdaleena kihelkonnas Kudina vallas Ilvese talukoha ja kinnisvara ka
Tartu linnas, mis võimaldas kuueteistkümneaastasel Andresel astuda Tartu
gümnaasiumi, tol ajal läbi ja lõhki saksa kooli. Hakanud gümnaasiumist alates
kasutama perekonnanime Dido, ongi ta ajalukku läinud rohkem selle nimega.
Koolis sai ta õppida vaid kolm aastat kooli juhatajaga
tekkinud erimeelsuste pärast. Seejärel elas ta vaheldumisi kodutalus ja Tartus,
töötas koduõpetajana Riias, kuni sai 1882. aastal Johann Köleri kaasabil koha
Peterburi keiserlikus avalikus raamatukogus ja plaanis selle kõrval oma
haridusteed jätkata, kuid jäi tolleaegsele võimule silma ning see sai tema
plaanidele saatuslikuks.
Andres Dido tegevus rahvuslikul ärkamisajal
Dido oli tulihingeline Carl Robert Jakobsoni poolehoidja,
tegi kaastööd Viljandis väljaantavale „Sakalale“ ja ka teistele ajalehtedele.
Lisaks oli ta juba 1877. aastal astunud Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Dido
tegeles kirjanduse, sealhulgas Puškini ja Gogoli tõlkimisega,
alustas võõrsõnade
leksikoni koostamist, samuti oli ta Eesti Aleksandrikooli loomise innukas
toetaja.
1881. aasta veebruaris käis ta Tartu Eesti Põllumeeste
Seltsi esindajana koos Jakobsoni, Miti, Raudsepa ja Tootsiga Riias Liivimaa
põllumeeste kongressil. Seal puhkes saksameelse osavõtjaskonna hulgas skandaal,
kui Märt Mitt mõisaomanikele vastulausega eesti keeles (!) esinedes tõendas
teorendi varjatud kujul säilimist Liivimaal.
Samuti olid tal sidemed Kaave mõisaomaniku poja Moritz Ernst
Heinrich Barkiga (1859-1914), kes andis Genfis välja poliitilist kuukirja „Der
Baltische Föderalist“ jmt. Šveitsi siirdunud revolutsiooniliste emigrantidega. Kõige
tipuks esines Andres Dido 1882. aastal Eesti Kirjameeste Seltsis kõnega „Ajaloo
kasust“. Sama aasta 6. augusti ööl ta vahistati ja mõisteti kolmeks aastaks
vangi.
Läbiotsimisel leitud keelatud kirjanduse kõrval oli süüdistusmaterjaliks
ka luuletuse “Eesti sõalaul” käsikiri:
Nüüd üles, Eesti mehed, kõik,
sest sakslased meid piiravad.
Kes Eesti pinnal elavad,
need andku vahvast vemmalt nüüd!
Sest igal Eesti alamal,
kuis teada igal kaugel maal,
ei ole hirmsam olnud veel,
kui Saksa raske piitsa all.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Ehk Jakobson meil surnud küll,
siis Doktor Weske elab veel.
Ei pease keegi meie käest,
sest Kalev ärkand surma väest.
Kõik Eesti riigi vaenlased
on haganate sarnased,
kui põllul tuli põletab
ja meie kõu neid uinutab.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Käib Weske eel ja näitab teed. Siis
julgest järel’, Eesti väed!
Kõik maksma nende vere süüd,
sest Eestimaa on meie hüüd.
Nüüd orja unest ärkame,
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti Vabariigi peal.
Priius, au ja Eestimaa
kui kutsuvad meid sõdima,
siis astkem ette rõõmuga:
Hurraa, hurraa, hurraa!
Teadaolevalt on see üldse esmakordne Eesti Vabariigi
kirjasõnas mainimine.
Elu paguluses
Pärast vabanemist keelati tal elada Balti kubermangudes.
Tegutses 1885-1888 aastatel Mihkel Veske eestkostel Kaasanis De-Corneti perekonnas koduõpetajana.
1888.
aastal lahkus Dido koos De-Cornetitega Šveitsi. Alles Genfis õnnestus Didol
jätkata oma poolelijäänud haridusteed. 1891. aastal lõpetas ta ülikooli
sotsiaalteaduse litsentsiaadina. Sealt siirdus ta Pariisi, kus teenis elatist
rahvaülikoolis sekretäri-raamatukoguhoidjana ja keeletundide andmisega. Oli
vahepeal ka lühemat aega Londonis.
Andres Dido tegi kaastööd nii prantsuse sotsialistlikele
väljaannetele kui ka kodumaal ilmuvale “Olevikule”, eriti aga Konstantin Pätsi
poolt toimetatud “Teatajale”.
Tema A. Tulevik varjunime all ilmunud artiklid
rahvusvahelistest suhetest, riigipoliitilistel ja –õiguslikel teemadel olid
teedrajavad meie ajakirjanduses. Prantsuskeelsele Euroopa lugejale tutvustas
Andres Dido 1893. aastal ajakirjas “Revue des Traditions Populaires” ilmunud
artiklis “Litérature orale des Estoniens. Bibliographie des principales
Publications de L´Estonie, et en particulier celle du Fréderic Reinhold
Kreutzwald, 1804 – 1882” Eesti folkloori ja F. R. Kreutzwaldi, aasta hiljem
eepost “Kalevipoeg”.
Andis 1906-1908 Pariisis välja 7 numbrit ajakirja „Õigus = La Justice, journal esthonien“,
mida üritas salaja Eestisse toimetada. Selle poliitiline programm oli
radikaalne: tsaaririigi kukutamine, kõikide demokraatlike õiguste
maksmapanemine, maa ümberjagamine haritlastele jne.
Olles Pariisis saanud omainimeseks, aitas Andres Dido
kodumaalt saabunud vaimu- ja kunstiinimesi ning poliitilisi emigrante siin nii
nõu kui ka jõuga. Andres Dido sõbraks oli prantsuse sotsialistist poliitik ja
ajaloolane Albert Thomas (VR III/1), kes lõi Rõhutud Rahvaste Komitee, mille
eesmärgiks oli Venemaa poolt ikestatud rahvaste vabastamine. Komitee liikmena
kaitses Andres Dido välisminister Pichoni ees Läänemeremaade ja eelkõige
muidugi Eesti huve. 1918. aastal Pariisi saabunud Eesti välisdelegatsioonile
oli Andres Dido igatpidi abiks: vajalikuks osutusid nii Andres Dido sidemed kui
ka keeleoskus. Lühikest aega jõudis ta olla ka Pariisi Eesti saatkonna
sekretäriks, siis aga hakkas üha enam tunda andma ammune südamehaigus.
Edenenud südamehaigus viis vana vabadusvõitleja hauda 29.
augustil 1921 ja ta maeti Pariisi Pantini kalmistule. Hauakivil seisab tekst:
„SIIN PUHKAB WABA EESTI MEES. TA ON OMA ISAMAAD PALJU ARMASTANUD“.
Allikad:
