Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 28. detsember 2016

28. detsember – Liisu Mägi (Puru Liisu) 185

28.12.1831 Paistu vald – 17.01.1926 Holstre
Rahvalaulik
185 aastat sünnist

Liisu Mägi (rahvalaulik puru Liisu) sündis 28. (16.) detsembril 1831. a. Holstres. Ta oli tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkonna. Ta esines pulmades kaasitajana. Järelkaasitajateks (sõnade kordajateks) olnud tavaliselt Pirmastu küla mehed Tilli Juhan ja Länkru Jaan. Soovide ja ülistuste kõrval iseloomustas Puru Liisu pruuti, peigmeest ja ka sugulasi. Ta tundis valla rahvast hästi, tühja juttu ei ajanud. Tuli kannatada pilkesõnades ja –lauludes edasi antud õiglast kriitikat. Taludes, kus oli tütreid, kasutati Liisut kosjasobitajana.

reede, 16. detsember 2016

16. detsember – Pent Nurmekund 110

Aastani 1936 Arthur Roosmann
16.12.1906 Kilingi v., Pärnumaa – 28.12.1996 Tartu
Keeleteadlane, polüglott
110 aastat sünnist

Keeleteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud, sealse orientalistika-kabineti rajaja ning luuletaja Pent Nurmekund oskas rohkem keeli kui ükski teine eestlane. Ta polnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma mastaabis üks esipolüglotte, kes valdas umbes 70 võõrkeelt. Kuulus keelemees räägib raamatus „Ühe miljonäri lugu“ ise oma vaheldusrikkast ja põnevast elukäigust.
Pent Nurmekund (1936. aastani Arthur Roosmann) pärineb ema poolt Viljandimaalt. Pere rändas Pärnumaale Saarde kihelkonda Kilingi valda, kus tulevane keelemees sündis Mõimessaare vesiveskis sealse veskipoisi esimese lapsena.

1926. a asusid Pent Nurmekunna vanemad elama Abjasse. Pärnu Ühisgümnaasiumis alustatud õpingud jätkusid Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1928.

Vanemad elasid veel paljudes kohtades Abja kandis: 1925-29 Vihtseküla, Tammaru talus, 1929-31 Abja mõisa lähedal Kiviristi talus, 1931-32 Perakülas Pussi koolitalus, 1932-33 Vana-Karistes Aaviku talus, siis Laatres. 1935 asusid vanemad Tänassilma Venekülla, kus jäid peatuma Nurme väikekohas.

Pent Nurmekunna sidemed Viljandimaaga olid kuni ülikooli astumiseni tihedad. Hiljem harvemad – käis vanemaid külastamas. Vanemas eas käis Tänassilmas Nurmel suvel puhkamas.
Allikas: Ühe miljonäri lugu : Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat / eessõna: Rein Sikk. - Rakvere : VR Kirjastus, 2003. - 90 lk.

Mait Talts
Pent Nurmekund — mees, kes oskas sadat keelt
Sakala (2006) 14. dets., lk. 6
Kui küsida, kes oli see eesti kirjanik, kelle esikteos ilmus tema 90. sünnipäevaks, jäävad ilmselt ka paljud kirjanduslugu hästi tundvad inimesed vastamisega jänni. Veidi järele mõeldes võiks meenuda Pent Nurmekund, üks omapärasemaid kultuuritegelasi XX sajandi Eestis.
Nagu tema tulek eesti kirjandusse, oli eriline ka tema elu. Kultuuriloos on tal kindel, sümboli väärtusega koht ning tema nimi ei vaja paljudele tutvustamist. Eesti rahvas otsustas ta valida ka eelmise sajandi saja mõjukama eestlase hulka ja tema kohta võime lugeda 2000. aastal ilmunud koguteosest «Sajandi sada eestlast».
Pent Nurmekunna tegevus jäi nõukogude ajal paratamatult varjatuks, kuid just see lisas tema isikule müütilisi jooni. Kõik teadsid tol ajal, et kusagil on keegi Pent Nurmekund, kes tunneb ilmselt suuremat hulka keeli kui selle ande poolest kuulus ja paljude arvates liiga palju kelkinud Paul Ariste. Oma keelteoskusest kõneldes oli Nurmekund Aristest märksa tagasihoidlikum.
Igal juhul ei teeks paha meelde tuletada selle mehe elukäiku ja olulisemaid saavutusi.
Laevapoisina õpiraha teenimas
Pent Nurmekund, sündides Arthur Roosmann, nägi ilmavalgust 16. detsembril 1906 Pärnumaal Kilingi (Saarde) vallas Veskeküla Mõimessaare vesiveskis rentniku perekonnas. Samast vallast on pärit minu isapoolsed sugulased, seetõttu mäletan lapsepõlvest hästi oma vanatädide juttu kellestki Pent Nurmekunnast.
Esimese maailmasõja tõttu alustas ta kooliteed eakaaslastest tükk aega hiljem, alles 12-aastaselt. Kilingi-Lavi (Kikepera) vallakooli ja Saarde kõrgema algkooli lõpetamise järel asus ta õppima Pärnu poeglaste gümnaasiumi, kuid et vanemad kolisid peagi Abja-Paluojale, lõpetas ta 1928. aastal hoopis Viljandi poeglaste gümnaasiumi.
Pärast seda asus ta Eesti Vabariigi kaitseväes aega teenima. Kaks aastat hiljem astus ta Tartu Ülikooli eesmärgiga saada arstiks, kuid siis hakkas teda huvitama keeleteadus, eelkõige paelusid romaani-germaani keeled ja võrdlev keeleteadus.
Ülikooli lõpetas Pent Nurmekund 1935. aastal filoloogiamagistri kraadiga. Tegelikult lõpetas ta stuudiumi varem, kuid diplomit ta välja ei ostnud, sest pidas selle eest nõutud summat oma tollaseid majanduslikke võimalusi arvestades liiga suureks.
Lõpupaberite vormistamise asemel sõitis ta 1934. aastal hoopis Taani ühe läti tuttava juurde, et kojamehe ja laevapoisina elatist teenides töö kõrvalt ülikoolis loenguid kuulamas käia ja oma magistritöö lõpetada.
Vagabundina Prantsusmaal
Pent Nurmekunna magistritöö oli kirjutatud hispaania keeles ning käsitles provanssaali lugulaulude grammatika iseärasusi. Selle saatis ta ilmselt postiga Tartusse, hulkudes ise vagabundina ringi mööda Prantsusmaad.
Samal ajal omandasid Pent Nurmekunna vanemad Viljandimaal Tänassilmas järelmaksuga väikese talukoha, mis talle hiljem väga oluliseks muutus.
Pärast ajutist kodumaale tagasipöördumist õnnestus Pent Nurmekunnal saada maineka Humboldt-Stiftungi stipendiaadiks, mis võimaldas jätkata stažeerimist Saksamaa ülikoolides. Teise maailmasõja puhkemise ajal oli ta Tartu Ülikooli stipendiumi toel Prantsusmaal doktoritöö materjale kogumas, kuid põgenes sealt koos teiste eestlastega üle Belgia ja Taani tagasi Eestisse.
Tol sõjaeelsel ajal eestindas ta oma nime Pent Nurmekunnaks, pidades seejuures silmas Muinas-Eesti pisimaakonda, mis jäi ajaloolise Viljandimaa koosseisu, talle nii olulisest Tänassilmast põhja poole.
Pent Nurmekund sattus nõukogude ajal põlu alla seetõttu, et 1944. aasta algul mobiliseeriti ta Saksa armeesse.
Orientalistikakabineti rajaja
Ohvitserina kaitselahinguid organiseerides sattus ta 21. septembril 1944 verisesse Porkuni lahingusse ning langes vaenlase kätte vangi. Algas tee vangilaagrisse Karjalas.
Ka vangisoleku aega kasutas Pent Nurmekund kasulikult: ta õppis keeli ja tähendas üles murdetekste, mida salaja Tartusse toimetas.
Juba 1946. aasta lõpul õnnestus Pent Nurmekunnal vangilaagrist tagasi Eestisse põgeneda. Hea tuttava, uue võimu silmis äärmiselt lojaalse Helene Johani abiga sai ta passi ja teatava kindlustunde, et teda uuesti taga otsima ei hakata.
Sel perioodil asus Pent Nurmekund elama Pärnusse ja töötas keeleõpetajana Pärnu 2. keskkoolis ning maakoolides Sindis ja Pootsil. Ühtlasi leidis ta rakendust Tartu Ülikooli konsultatsioonipunktis Pärnus.
Alates 1955. aastast osutus võimalikuks siduda oma elu Tartuga, sest ülikooli juurde otsiti parajasti hiina keele oskajat.
Pent Nurmekunna nimega seostatakse eelkõige legendaarse Tartu Ülikooli orientalistika-kabineti rajamist 1956. aastal. Ta juhtis seda kuni tagandamiseni 1983. aastal. Tema oli selle institutsiooni ellukutsuja ja hing.
Nurmekunnast ja tema keeleõpetamise meetoditest räägiti juba toona legende. Tema õpilastest kasvas üles terve plejaad tõsiseid idahuvilisi, nagu Haljand Udam, Ly Seppel ja Linnart Mäll.
Pilk ida poole
Samal ajal õpetas Nurmekund filoloogiateaduskonnas keeli ning lõi suhteid Venemaal ja mujal tolleaegses Nõukogude Liidus.
Kui sõjaeelsel perioodil oli Nurmekund keskendunud lääne-euroopa keeltele, siis nüüd võttis ta põhjalikumalt ette just ida keeled. Esimene tutvus nendega oli tal tehtud juba enne sõda. Hiina keele õpinguid olevat ta alustanud Tartus Leo Lensmendi käe all, jaapani keele õpinguid aga koguni Viljandis, kus tema esimene õpetaja oli olnud Jaapani diplomaadi endine lapsehoidja.
Veel 1990. aastate algul õpetas Pent Nurmekund Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele araabia ja pärsia keelt.
Sada keelt suus
Lood Pent Nurmekunna erakordsest keelteoskusest muutusid legendaarseks. Mitmesugustest allikatest võis kuulda või lugeda, et ta oskavat 90—100 keelt. Ise väitis ta seejuures end oskavat umbes 60 keelt, neist paarikümnes suutis ta oma sõnul end vabalt väljendada.
Nurmekund armastas rõhutada, et Ameerika mandrilt ei valda ta ühtegi keelt, Aafrikast oskab vaid paari keelt, Aasiast mõnevõrra rohkem ja Euroopa keeltest peaaegu kõiki.
Nõukogude aja eripära tõttu ei ole Pent Nurmekunna raamatupärand kuigi suur. Saamegi mainida üksnes eespool nimetatud, 90 aasta juubeliks ilmunud mulgimurdelist luulekogu «Kõllanõmme» (1996) ja samaks tähtpäevaks ajastatud, kuid juba postuumselt avaldatud keeleteaduslike artiklite kogumikku «Keeltemaailm» (1997).
Mõlemad raamatud ilmusid Veljesto eestvõttel. Luulekogu «Kõllanõmme» trükiti teadlikult ainult sada eksemplari, seega on tegemist ka bibliofiilset huvi pakkuva väljaandega.
Paraku sai vahetult pärast luulekogu ilmumist, 1996. aasta päris viimastel päevadel Pent Nurmekunna maine elu otsa. Ta lahkus siit ilmast 28. detsembril 1996 ja maeti 5. jaanuaril 1997 Tartu Raadi kalmistule.
Elu lõpul miljonäriks
Vähesed teavad, et enamiku elust materiaalses mõttes väga tagasihoidlikult elanud Pent Nurmekund sai enne surma Saksamaalt päranduse, mida ka kasutas omanimelise sihtkapitali rajamiseks. Selle rahaga toetati noorte germanistide õpinguid ja reisimist maailmas.
Nurmekunna-nimeline Germanistika Sihtasutus lõpetas tegevuse 2003. aastal pärast stipendiumi hallanud pankade pankrotti. Järelejäänud raha eest suudeti väikeses tiraažis välja anda Pent Nurmekunnale pühendatud mälestus- ja tänuraamat «Ühe miljonäri lugu», millest peamise osa moodustavad tema enda linti loetud mälestused.
Pent Nurmekunnal oli oskus tabada müütilist ka igapäevaelus. Luulekogus «Kõllanõmme» on järgmised luuleread: «Tiis miu pis’ksest Kõllanõmmest / Idämaise muisteluu». Pigem on idamaine muistelugu saanud temast endast.
Kas Pent Nurmekund olekski sedavõrd tuntud ja tema isiksus nii paljusid allusioone tekitav, kui ta elu oleks kulgenud lihtsalt ja sirgjooneliselt nagu ühele tõsisele akadeemilisele keeleteadlasele kohane? Kahtlen selles. Püüe tema isikut maha vaikida või vähemasti selle tähtsust pisendada tegigi temast lõpuks legendi.
PENT NURMEKUND
Tuntud keelemees ja Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja.
Taastas Eestis idakeelte õpetamise ja uurimise. On kirjutanud artikleid tungani keele ajaloo ja idakeelte õpetamisest Tartu Ülikoolis. Veel 1992.—1994. aastani õpetas ta usuteaduskonnas araabia ja pärsia keelt.
Allikas: ENE

16. detsember – Raimo Männis 85

16.12.1931 Kõo vald
Prosaist ja lastekirjanik

Sündinud Viljandimaal Põltsamaa vallas Rõstla külas taluniku ja õpetajanna pojana. Õppis 1940-1948 Kildu, Väinjärve ja Kirivere koolis, 1948-1952 aastal Vändra keskkoolis ja 1952-1957 EPA-s, lõpetas mehaanikainseneri kutsega.

Töötas melioratsiooniinsenerina Viljandi MTJ-s 1957-1958, töökoja juhatajana Suure-Jaani RTJ-s 1958-1959, brigadirina Türi maaparandusjaamas 1959-60, maaparandusmehaanikuna Vändra RTJ-s 1060-1961 ja edaspidi töökoja juhatajana, 1965-1992 peainsener Saue sovhoosis.

ENSV Kirjanike Liidu liige 1991, NLKP liige 1965-1990, ENSV teeneline ratsionaliseerija 1975.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. – Eesti Raamat, 2000. – Lk. 363

Romaanid:
1985 Heinatants
1989 Valeühendused
1997 Tagasiärastaja
2006 Ärapööramiste aasta

Lühiromaanid:
1965 Sünnipäevakink
1974 Kiviküla kooli poisid
1992 Oktoobrikarneval
1992 Jõulurõõm
1993 Parteiline ülesanne
1993 Tööpüha

Novellid:
1969 Poiss ja kuu
1988 Kurvad matused

Allikas: Eesti Ilukirjanduse Andmebaas http://ilukirjandus.ee/autor/292/mnnis-raimo  

kolmapäev, 14. detsember 2016

14. detsember – Theodor (sünd. Feodor) Rõuk 125

 
14.12.1891 Viljandi – 21.07.1940 Tallinn-Nõmme
Sõjaväelane, poliitik, jurist
125 aastat sünnist

Lõpetas 1911 Riia vaimuliku seminari, 1915 Varssavi ülikooli õigusteaduskonna, 1916 Petrogradis Vladimiri sõjakooli ja Oranienbaumis kuulipildurite kursused, seejärel teenis Vene sõjaväes. Siirdus 1917 I Eesti polku, aastast 1918 tegeles Kaitseliidu organiseerimisega, oli Tallinna linna ja Harju maakonna Eesti Kaitseliidu ülem ja Tallinna komandant. Oli 1920-22 Tallinna-Haapsalu Rahukogu prokuröri abi ja 1923-24 selle esimees, 1924 siseminister, aastast 1925 Tallinnas vandeadvokaat. Rõuk oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (vapside) keskjuhatuse liige ning seepärast 1934 lühikest aega vangis. 1938-40 Piirimaade Seltsi esimees. Soorita 21. juulil 1940 Tallinnas enesetapu. Vabadusristi I liigi 2. järk.
Allikas: EE

Siseminister 24.03.1924.a. - 25.03.1925.a.
Allikas: Siseministeerium

1940. aasta suvel oli poliitilise järelevalve ja repressioonide tegelik teostaja Eestisse suunatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp, kuid formaalne asjaajamine toimus ülevõetud Eesti Vabariigi institutsioonide – poliitilise politsei ja sisekaitse ülema – kaudu.

Esmajärjekorras kuulusid vahistamisele juhtivad poliitikud (eelkõige endised Eesti siseministrid, keda süüdistati võitluses kommunistide vastu), Kaitseliidu üleriiklikud ja kohalikud juhid, mõned riigiametnikud jt. Erilise tähelepanu all olid vene valgekaartlike organisatsioonide tegelased ja isikud, keda süüdistati luuretegevuses NSV Liidu vastu kolmandate riikide teenistuses. Sisekaitseülema H. Habermani otsuste alusel vangistati poliitilise politsei senised juhid ja juba ka madalamaid ametnikke. […] 21. juulil 1940 tappis enda enne arreteerimist vandeadvokaat, 1924. a siseminister olnud Theodor Rõuk.
Allikas: Rahva hävitamine: Arreteerimised 1940-1941 / Okupatsioonide Muuseum. - URL: http://www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/23-rahva-haevitamine

kolmapäev, 7. detsember 2016

7. detsember – Lepo Mikko 105

Õige nimi Leonid Mikk
7.12.1911 Tuhalaane vald – 6.12.1978 Tallinn
Maalikunstnik ja kunstipedagoog
105 aastat sünnist

Sündis 7. dets. 1911 Viljandimaal Tuhalaane vallas Arukülas taluniku peres. Lõpetas 1927 Tuhamaane algkooli. Õppis 1927-30 Tallinnas Riigi Kunstitööstuskoolis dekoratsioonimaalieriala (A.Janseni ja R. Nymani juhendusel) ning 1931-32 ja aastast 1936 Tartus „Pallases“ maalimist (N. Triigi ateljees), lõpetas „Pallase“ 1939. Töötas vahepeal (1932-1935) maalrina, fotograafina ja maamõõtjana. Tegutses 1940-41 Eesti Kunstnike Kooperatiivi Tartu osakonnas asendajana ja 1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõuna. Siirdus 1944 Tallinna, oli samast aastast ERKI maaliõppejõud (aastast 1947 dotsent, aastast 1965 professor). Eesti NSV teeneline kunstnik (1963), Eesti NSV rahvakunstnik (1972). Aastast 1939 kunstiühing „Pallas“ ja 1944 Kunstnike Liidu liige.

Loomelaadi kujunemist mõjutasid oluliselt Nikolai Triigi vormi loov joonistus ja sünteesitaotlus, kontuuri-, valguse- ja värvikäsitlust ka prantsuse kunstnike looming (näitus Tallinnas 1939). Viljeles kõiki maaližanre, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti.
Allikas: EKABL

teisipäev, 6. detsember 2016

6. detsember – Juhan Teder 105

6.12.1911 Aidu vald – 1.02.1999 Viljandi
Kirjamees, dramaturg ja ajakirjanik
105 aastat sünnist

Juhan Teder (06.detsember 1911 – 01.veebruar 1999) dramaturg, kirjanik ja ajakirjanik. Sündis Paistu vallas Kassi külas Pilgu talus kohaomaniku pojana. Õppis Tölli vallakoolis õpetaja Margus Männiku juures, seejärel Viljandi Maagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Juhan Teder töötas Viljandis kultuurimaja juhatajana, Viljandi Arve- ja Tööstustehnikumi õpetajana, dramaturgina „Ugala” teatris ja kõige kauem ajakirjanikuna Viljandi ajalehe toimetuses.

Juhan Teder võttis osa 1940. a. korraldatud „Looduse” romaanivõistlusest. Tema esikromaan „Öö hakkab taganema” tunnistati kirjandusteadlase O. Urgatsi sõnul parimaks. Seoses riigipöördega jäid võistlustulemused avalikustamata ja võitja välja kuulutamata. Teose katkeid on avaldatud läbi aegade, kuid raamatut rahvakoolide tekkimisest aegade hämaruses pole tänaseni. Trükki pole jõudnud ka teised tema proosateosed. 1942.a. võttis Juhan Teder osa Tallinna Ringhäälingu korraldatud kuuldemängude võistlusest, millele laekus 120 käsikirja. Esimene auhind määrati Tederi kuuldemängule „Kurbmäng udus”, mis käsitles 1941.a. Eestist küüditatud tütarlapse ja eestlasest vangivalvuri traagilist armastust Siberis. Kuuldemängu esiettekanne raadios oli 1943.a. esimesel ülestõusmispühal. Nõukogude korra ajal esitati mitmel korral tema kuuldemänge „Pool puuda higi” (eestlastele esimese olümpiamedali võitjast Martin Kleinist), „Sinavate metsade rüpes”, „Külavaluuta” ja „Esimene äike” ja algselt vabaõhu-lustmänguna mõeldud „Seitse Antsu“.

Juhan Tederi jutustusi avaldati Tallinnas ilmuvas „Eesti Sõnas” - „Vanause koolitares” ja „Surija juurde”, Viljandi ajalehes „Pahuvere koolipapad”, „Esimesed koidukiired” ja „Kirikukohtu ees”. Peale selle on ilmunud jutustusi ja luuletusi perioodikas, näiteks „Pilvepiiri poole” (I auhind ajalehe „Tee Kommunismile” kirjandusvõistlusel), „Maituled”, „Meie orkester” ja muud. Eesti NSV Kunstide Valitsuse 1946. a. peetud näidendite võistlusel tõsteti esile Juhan Tederi komöödiat „Mereingel” ning selle lavastas teater „Ugala” 1948/1949 hooaja avaetendusena. Lavastas Aleks Sats, mängisid Laine Vaga, Ly Laar, kolm Aleksandrit (Juhani, Niine, Laar), Karl Liigand, Eero Neemre jt. Aga „Mereingel“ pandi keelu alla nagu paljud teisedki tükid, kus polnud piisavalt uue aja tähiseid. Hiljem ilmusid veel kolm vabaõhutükki – „Toomapäev” („Villu võitlused” järg), „Lossivaremete jutustus” ja „Esimene äike”. Neid on mängitud paljudes Eesti kultuurimajades ja ka Tartus Toomemäel.

Juhan Teder on tuntud ka kohaliku ajalehe humoristina. Tema sulest on ilmunud umbes kolmsada följetoni ja humoreski. Tederi algatatud on Viljandi lehes Mulgi Matsi pajatused. Luuletustest kujunes väga populaarseks „Noorte laul”, millele lõi viisi vend Ernst Teder. Loost ilmus kakskümmend trükki ja see on tõlgitud kaheksasse keelde. Seda lauldi 1950-ndatel aastatel üle Eesti „Meie rõõmsast laulude kajast rõkkab mets ja ääretu maa“.

Juhan Teder suri 88 eluaasta algul ja on maetud perekonna hauaplatsile. Teostanud Pereselts Paistel kohaliku omaalgatuse programmi ja Paistu valla finatseerimisel. Teksti koostas Paistu Vallavalitsus.

Allikas: Paistu vald http://paistu.ee/images/stories/downloads/juhan_teder.pdf

reede, 2. detsember 2016

2. detsember – Mihkel Ilmjärv 125

2.12.1891 Võisiku vald – 30.01.1951 Viljandi
Tõuaretaja
125 aastat sünnist

Mihkel Ilmjärv sündis 1.dets. 1891. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Võisiku vallas Nõmavere külas külakooliõpetaja perekonnas. Alghariduse sai noor Mihkel oma isa juures Lustivere vallakoolis. Mihkel õppis veel Põltsamaa kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus seminaris ja Tartu Veterinaarinstituudis. Õpingud lõppesid 31.jaan. 1917. aastal veterinaararsti diplomiga. Viimase kursuse üliõpilasena saadeti Mihkel Ilmjärv 1916. a. suvel Kiievi ringkonda Põlluministeeriumi sõjaväe loomade sööda ja hobuste varumise organisatsiooni veterinaararsti kohusetäitjaks, hiljem vanemveterinaararstina. Sellise töö korral ei olnud sõjaväekohustust, tsaariarmees Mihkel Ilmjärv ei teeninud.

1921. a. lahkus Mihkel Ilmjärv sõjaväeteenistusest ja asus tööle Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsusse veise- ja hobusekasvatuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tervislikel põhjustel sai temast Läänemaal Lihula jaoskonna loomaarst.

Noor energiline loomaarst paistis silma. Lääne Maakonnavalitsus otsustas Mihkel Ilmjärve ümber paigutada Lääne maakonna ja Haapsalu linna loomaarstiks. 1.aprillist 1927. a. saab Ilmjärvest Tori Hobusekasvanduse juhataja. Aasta hiljem pandi temale veel Põllutööministeeriumi hobusekasvatuse eriteadlase, hobusekasvatuse osakonna juhataja, suguhobuste märkimiskomisjoni esimehe ja riigi sugutäkkude tagavara juhataja kohustused, veel maatulundusbüroo hobusekasvatuse nõunik alates 1935. aastast. 1.aprillist 1938. a. Tori Hobusekasvandus nimetati Riiklikuks Hobusekasvanduseks. Mihkel Ilmjärv jäi edasi selle juhatajaks. Alates 10.nov. 1940. a. nimetati Mihkel Ilmjärv Riikliku Hobusekasvanduse direktor-veterinaararstiks. 1942. aastast oli ta ühtlasi Loomakasvatuse Valitsuse hobusekasvatuse osakonna juhataja.

Pärast sõda moodustati Toris Hobusekasvatuse ja Aretuse Instituut. Mihkel Ilmjärv sai selle direktoriks 26.septembrist 1944. aastal. Töö kulges edukalt ning talle omistati 1946. a. Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.

20. juunil 1947. aastal lahkub Mihkel Ilmjärv Torist. Töö Teaduste Akadeemias sai kesta veidi üle kolme aasta.

Nagu Mihkel Ilmjärve elukäigust selgub, on kogu tema töö seotud loomakasvatuse, eriti aga hobusekasvatusega. Ta oli laia silmaringiga tõuaretaja. Tema aretustöö eesmärgiks sai universaalse põllutööhobuse aretamine. Ilmjärv töötas välja traavi-, sammu- ja maksimaalsete jõukatsetuste metoodika ning täiendas neid pidevalt jõudlusomaduste arenemisel.

Ühiskondliku tegevuse haare oli Ilmjärvel lai. Ta oli ajakirja “Meie hobune” tegevtoimetaja. Tema artiklid on ilmunud ajakirjas “Põllumajandus”.

 Tema tööd on hinnatud mitmeti, kõrgeim neist Valgeristi IV klassi teenete märk.

Eesti NSV teenelise teadlase elutee ja elutöö lõppes 30. jaanuaril 1951. aastal Viljandi lähedal.

Koostanud Helju Rohtsalu

Allikas: Kaldad : Tori valla ajaleht (2006) nr. 5, lk. 7, 8

neljapäev, 1. detsember 2016

1. detsember – Jaak Pihlak 55

1.12.1961 Viljandi
Ajaloolane

Sündinud 1961. aastal Viljandis. Lõpetanud Puiatu 8-klassilise Kooli ja Viljandi 5. Keskkooli ning Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-osakonna. Kaitsnud 1995. aastal baccalaureus artiumi kraadi teemal Eesti sõjaväe ata?eed 1918-1940. Jätkab õpinguid Tartu Ülikooli magistrantuuris. Töötab 1991. aastast Viljandi Muuseumi direktorina. 1994. aastast Eesti Muuseuminõukogu liige. 1989. aastast Viljandi Linnavolikogu liige. 1988. aastast Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees ja aastatel 1995-1999 Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu president. Raamatusarja Sakalamaa ei unusta (12 köidet, 1991-1997) ning kogumike Eesti Vabadusristi kavaleride register (1995) ja Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased I (1998) ja II (2002) kaasautor. Avaldanud arvukalt artikleid koguteostes ja perioodilistes väljaannetes ning väiketrükiseid Eesti ohvitserkonna, Vabadussõja mälestussammaste, Eesti Vabadusristi ja Läti Karutapja ordeni kavaleride ning sõjahaudade alal.

reede, 18. november 2016

18. november – Pauline (Paula) Palmeos 105

18.11.1911 Vastemõisa vald – 23.12.1990 Tartu
Keeleteadlane
100 aastat sünnist

dots. Paula Palmeos (1911-1990)
Paula Palmeos lõpetas TÜ 1939. a. cum laude. 1936-1937 täiendas end stipendiaadina Ungaris. Juba 1937. a. õpetas ta Budapesti Ülikoolis eesti keelt. 1944-89 oli ta TÜ õppejõud, filoloogiakandidaat 1949 (reatesteeriti magistritöö "Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti ja soome) ja ungari keeles"), aastast 1956 dotsent. Õpetas peamiselt ungari ja soome keelt, aga on lugenud ka kursusi eesti murretest ja sõnavarast, karjala ja vepsa keelest, soome-ugri keelte uurimisloost ja ungari keele ajaloolisest grammatikast. P. Palmeos käis peaaegu igal aastal üliõpilastega keeleuurimisretkedel soomeugrilaste aladel.Ta talletas ja uuris peamiselt karjala keele Tveri ja Valdai murrakut. 1962 ilmus monograafia "Karjala Valdai murrak". Avaldanud mitu soome keele õpikut, kirjutisi ja uurimusi peale karjala keele ka vepsa keelest, eesti keele sõnavara koostisest ja päritolust. Oli mitmete rahvusvaheliste teadusseltside välisliige.
Allikas: Tartu Ülikool : Uurali keelte õpetamise ajaloost Tartu Ülikoolis http://www.ut.ee/Ural/hist.html

Paula Palmeos (Pauline Palmeus) sündis Viljandimaal Vastemõisa vallas möldri pere esimese lapsena. Koolitee algas Kildu algkoolis ja jätkus hiljem Viljandi gümnaasiumis, mille Paula Palmeos lõpetas 1930. aastal cum laude. Samal aastal alustas ta õpinguid Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise keele erialal. Prof. Andrus Saareste suunamisel vahetas ta peagi eriala, asudes õppima eesti keelt, hiljem soome-ugri keeli. Paula Palmeose õpetajateks olid Gustav Suits, Matthias Johann Eisen, Walter Anderson, Johannes Semper, Johannes Voldemar Veski, József Györke. 1934. aastast alates oli ta korporatsiooni Filiae Patriae liige.

Üliõpilaspõlves (1932–1939) oli Paula Palmeos aktiivne murdekorrespondent. 1936–1937 viibis ta vahetusstipendiaadina Ungaris, kus silmaringi avardasid peamiselt Miklós Zsirai loengud soome-ugri keelte võrdleva häälikuloo alalt. Ülikooli lõpetamisel 1939. aastal cum laude oli Paula Palmeose ainevalik järgmine: uurali keeleteadus (ülemaste), eesti keel (keskaste), eesti kirjandus (keskaste), rahvaluule (alamaste). 1941. aastal alustas ta õpinguid magistrantuuris. Esimese auhinna saanud võistlustöö ,,Esimese silbi vokaalid läänemeresoome (eesti-soome) ja ungari keeltes“ tõi magistri-, hiljem kandidaadikraadi.

Kuni 1944. aastani töötas Paula Palmeos gümnaasiumiõpetajana Jõhvis ja Tõrvas, siis kutsus Paul Ariste ta tööle Tartu Ülikooli soome- ugri keelte kateedrisse. 45 aasta jooksul õpetas Paula Palmeos Tartu Ülikoolis ungari, soome, vepsa ja karjala keelt ning andis mitmesuguseid eesti ja soome-ugri keelte erikursusi.

Legendaarsed olid Paula Palmeose juhendatud suvised välipraktikad karjala, vepsa ja ersa keelealadele aastail 1953–1988. Kogu varustus mahukas seljakotis, käis Paula Palmeos põhjatuid teid külast külasse aastakümneid, talletades koos üliõpilastega väärtuslikku ainest sugulaskeeltest. Paljud ekspeditsioonidelt kaasa toodud esemed on leidnud endale tänuliku kodu Eesti Rahva Muuseumis.

Paula Palmeose ulatusliku ja pingelise õppetööga haakub vahetult õpikute koostamine. Kõrgkoolile mõeldud ,,Soome keele õpik“ ilmus mitmes kordustrükis ja oli kasutusel aastakümneid.

Paula Palmeose armastatuimaks uurimisalaks olid karjala keelesaared. Põhiteos sellelt alalt on ,,Karjala Valdai murrak“ (Emakeele Seltsi toimetised 5, 1962).

Ta oli kauaaegne Emakeele Seltsi juhatuse liige, Soome-Ugri Seltsi ja Kalevala Seltsi välisliige, Soome Kirjanduse Seltsi korrespondentliige ning Rahvusvahelise Ungari Filoloogia Seltsi liige. Ta on saanud kõrgeima hungaroloogia-alase tunnustuse – János Lotzi medali 1986. aastal.

Paula Palmeos suri Tartus 23. detsembril 1990. aasta ja on maetud Suure-Jaani kalmistule.
Allikas: Eesti Rahva Muuseum http://www.erm.ee/et/Kylasta/Naitusemaja/Naitused/80

pühapäev, 13. november 2016

13. november – Hans Wühner 180

13.11.1836 Aidu vald – 13.08.1911 Karula vald
Eesti rahvusliku liikumise tegelane
175 aastat sünnist

Wühner [vüün-], H a n s, ärkmisaja tegelane, *13. XI 1836 Aidu v., † 13. VIII 1911 Karulas; teotses khk-akooli õpetajana Paistus ja Tarvastus, täites viimases kohas ka köstri kohuseid, pidas a-st 1880 Nõo khk-s Keeri mõisa, elas hiljemini Tartus ja Karula kirikumõisas. W. Võttis elavalt osa ärkamisaja rahvuslikest üritusist. W-i kodus 10.XI 1862 peetud koosolekul sõnastati E. Aleksandrikooli (←) kavatsus ja moodustati 19. VII 1870 E. Aleksandrikooli peakomitee.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia VIII. Tartu : Loodus, 1937. Lk. 1298.

Wühner tuli Viljandisse kooli 1849. a. Algul õppis ta vaeslaste-koolis, kuid nagu ta ise oma eluloos ütleb, ei meeldinud kool „tema mustuse pärast“ ja poiss pandi elementaarkooli. Siin oli ta hea õpilane, nii et: „Kolmveerand aasta pärast sain juba I, ülemasse klassi, kus ma pärast ka priimuseks, järelevaatajaks olin ja aastas üheksa kord kiita sain.“ Elementaarkoolis õppis Wühner ligi kaks aastat (1850-1852). 1852.-1854. a. õppis ta kreiskoolis. Ta ise märgib, et kreiskoolis käimise ajal oli suur venestamise tung. Isegi jaanipäeval on kool tegutsenud ja need õpetajad, kes korrale ei allunud, vallandati. Uued õpetajad lubasid vene keele tundides rääkida ainult vene keelt: „käsust üleastujad said endale „eesli“ kaela ja pidid pärast kinni jääma“.
Allikas: Priidel, Endel. Viljandi ja kirjamehed. Tallinn : Eesti Raamat, 1971. Lk. 23.

1858. aastal Tarvastusse köstriks ja kihelkonnakooli õpetajaks tulnud Hans Wühner tegi Tarvastus koolitööd 22 aastat. Eesti esimese rahvaraamatukogu asutas ta Tarvastusse 1860. aastal. Kultuurilukku on Hans Wühner läinud ka Eesti Aleksandrikooli peakomitee liikmena, Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliikmena.

Hans Wühner (1836-1911) oli üks eesti ärkamisaja suurkujudest. Ta sündis Tarvastu naaberkihelkonnas Paistus Aidu vallas. Oma aja kohta omandas ta küllaltki hea hariduse, lõpetades Viljandi kreiskooli. Wühneri edasine tegevus kulges koolipõllul, algul Paistus ning 1958. aastast kihelkonnakooliõpetaja ja köstrina Tarvastus. Wühner saavutas koolitöös suurt edu. Wühner on olnud mõnegi eesti rahvusliku liikumise ühisettevõtte algataja. Koos Jaan Adamsoniga oli Wühner eestikeelse keskkooli – Aleksandrikooli mõtte algatajaks ja populariseerijaks. Samuti oli ta lähedalt seotud teise rahvusliku liikumise ürituse – Eesti Kirjameeste Seltsi asutamisega. Tema eestvõttel asutati 1870. aastal Viljandi Põllumeeste Selts. Tarvastu organiseeris Wühner pasuna- ja laulukoori, mis võtsid osa esimesest üldlaulupeost Tartus 1869. aastal.

Wühneril oli ka kogukas isiklik raamatukogu. Laia silmaringiga pedagoogi ja raamatusõbrana mõistis Wühner, kui palju võib rahvale anda raamat. Nii pandigi kihelkonnakooli ruumes rahva kogutud raamatutest ja rahast alus Tarvastu kihelkonna raamatukogule. Korjandus raamatukogu heaks tõi sisse sadakond raamatut ja 36 rubla 50 kopikat rahas. See väiksena näiv summa võimaldas ometi osta küllaltki suurel hulgal raamatuid – 200. Raamatukogu jaoks töötati välja põhikiri, millega määrati kindlaks raamatukogu eesmärk, tema töökorraldus ja laenutamise tingimused.
Allikas: Tarvastu raamatukogu http://raamatukogu.tarvastu.ee/ajalugu%20lyh.htm

esmaspäev, 7. november 2016

7. november – Peeter Kurvits 125


7.11.1891 Lilli, Polli vald – 10.02.1962 Tallinn
Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane
125 aastat sünnist

Kurvits, Peeter Jaani P.
7.11.1891 – 12.02.1962

Vabadusristi kavaler, Eesti sõjaväe kapten, majandusminister, pangandustegelane.

Sündinud Polli vallas (teistel andmetel Karksi vallas).

Omandas üldhariduse Tallinna Peetri reaalkoolis. Õppis Riia polütehnikumis, lõpetas 1924. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonna. Korporatsiooni „Vironia“ liige.

Sõjalise hariduse sai 1916. aastal 2. Peterhofi lipnikekoolis. Võttis ohvitserina osa Esimesest maailmasõjast. Vabadussõjas oli kitsarööpmeliste soomusrongide ülema adjutant. Sõjaliste teenete eest sai Vabadusristi I liigi 3. järgu, 40 00 marka ja tasuta kooli ülikooli lõpetamiseni.

Eesti Panga osakonna juhataja 1921-1928, Pikalaenu Panga direktor 1928-1932. Olles majandusminister Jaan Tõnissoni valitsuses 1933. aastal, teostas krooni devalveerimise. Oli Krediit Panga esimees 1933-1940, tegutses paljudes pangandus-, majandus-, spordi- ja seltskondlikes organisatsioonides.

Arreteeriti 14. juunil 1941. aastal Tallinnas koos perekonnaga. Sverdlovski oblasti NKVD otsusel mõisteti 1943. aasta detsembris viis aastat vangilaagrit. Vabanes juba 9. mail 1944. aastal Vostokurallagi vangilaagrist. Oli asumisel Kirovi oblasti Lebjažje rajoonis ja Halturinis, kust vabastati 1956. aasta suvel. Töötas veel mõnda aega Halturini põllumajandustehnikumis saksa keele õpetajana.

Tuli tagasi Eestisse. Suri Tallinnas 10. veebruaril 1962. aastal. Maetud Tallinna Rahumäe kalmistule. (Jaak Pihlak)
Allikas: Sakalamaa ei unusta : Karksi kihelkond. Kümnes raamat. 1997. Lk. 101-102

Peeter Kurvits sündis 7. novembril 1891. a Pollis. Ta teenis 1916-1917 Vene sõjaväes. P. Kurvits võttis osa Vabadussõjast 1918-1920, sai sõjaliste teenete eest I liigi 3. järgu Vabadusristi. 1923.a lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonna. 1922- 1928 oli Eesti Panga teenistuses, 1928.a Pikalaenu Panga direktor ning 1933. a oli erapooletuna J. Tõnissoni kabinetis majandusministriks, kellena teostas Eesti krooni ümberhindamist.
Allikas: Eesti Entsüklopeedia. IV : Jaapan – Käolina. Loodus, 1934

pühapäev, 6. november 2016

6. november – Viivi Luik 70

Sündinud 6. nov. 1946
Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist.

Sündinud Viljandimaal Tänassilmas elektrimontööri tütrena. Õppis Tänassilma Risti algkoolis 1954-1959, Kalmetu 8-kl. koolis 1959-1963 (vahepeal 1962 mõned kuud ka Viljandi 2. 8-kl. koolis) ning Tallinna kaugõppekeskuses 1965-1967. Samal ajal töötas raamatukoguhoidjana Tallinna Ed. Vilde nim. raamatukogus, masinkirjutajana ENSV riiklikus raamatukogus ja arhivaarina ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Keskarhiivis.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. 2000

Viljandimaal Tänassilmas sündinud Viivi Luige isa oli rändav elektrimontöör, kes käis meiereides elektritöid tegemas. Nii nägi ta isa ainult mõnel päeval aastas. “Need inimesed, kel kindlat töökohta polnud ja kes ühest kohast teise rändasid, hoidusid niimoodi küüditamise eest.” Sedasi käis isa läbi kogu Eesti, püsides ühe koha peal kõige enam paar–kolm kuud. Sageli polnudki ta teab kus kaugel, oli koguni sealsamas Viljandimaal, ent bussiühendus oli sedavõrd kehv, et kusagile väiksemasse kohta sõites tuli tundide kaupa oodata. Mõlemad vanemad olid pärit Viljandimaalt, isa igivanast Joona talust Oiul, ema väikesest popsikohast. Ema isa oli samuti pärit suurest ja vanast Kitsipilli talust, vaesusse viis ta peresisene pärandusejagamine. “Hulk mu isapoolseid sugulasi on kas kadunud või Siberis surnud,” räägib Viivi Luik valusatest kokkupuudetest nõukogude süsteemiga.

Viivi Luik on ise oma lapsepõlvest ülimeisterlikult kirjutanud eesti kirjandusklassikas väärika koha sisse võtnud romaanis “Seitsmes rahukevad”. Niisuguse väljendusrikkuse ja tundeintensiivsusega kirjutatud teost annab siit maalt otsida. Raamat ilmus seesuguste raamatute jaoks hämmastavalt ebasobival ajal – 1985. aastal. Kirjanik ise mäletab tänuga tollal EKP Keskkomitees töötanud Jaak Kaarmat, kelle pingutuste tõttu romaan üldse ilmavalgust näha sai. Samuti Olaf Utti, kes kirjutas raamatule väga toetava siseretsensiooni. “Kui seal oleks olnud kas või üks inimene, kellele mu raamat poleks meeldinud, jäänuks ta muidugi ilmumata,” on Viivi Luik veendunud. […]
Lugema hakkas tulevane kirjanik väga vara ning kõigepealt – gooti kirja! Nimelt paelusid teda kõigepealt just selles trükitud raamatud. “Olin siis kolmeaastane, eks mulle tähti näidati, aga lugema hakkasin tõenäoliselt ise. Lugesin korraga raamatust terve lõigu ära ning ise imestasin hirmsasti.”
Lugemishuvi oli suur kogu peres. Viivi Luik meenutab nüüdseks küllap kummalisena tunduvat kommet üksteisele ette lugeda. “See komme kuulub sügavalt saksa kultuuriruumi. Ent see oli levinud ka Venemaal peenema rahva hulgas. Küllap üle omaaegse Euroopa. Väga tõenäoline, et eestlaste hulka tuli see komme mõisast.”

Viivi Luige kodus polnud ettelugejaks kõige selgema ja ilmekama häälega inimene, vaid see, kel parajasti juhtus aega olema. Viivi Luik on veendunud, et see komme tuleb tagasi ja kõigepealt rikastes maades, kus ollakse juba jõutud tüdida tehnikaimedest nagu teler ja arvuti ning avastatakse uuesti raamatuime.

Viivi Luige esimene kool ehk Risti kool on kirjaniku mälus säilinud stiilse eestiaegse maakoolimajana 20. aastaist, kus veel õpetasid eestiaegsed õpetajad ja kus käis tarkust taga nõutamas 35 last. Nüüdseks on hoone peaaegu täiesti lagunenud, väikekoolile sai saatuslikuks kuritegelik likvideerimiskampaania 70-ndail. […]

Viivi Luik meenutab, et talle koolis üldse ei meeldinud. “Läksin sinna hoopis suuremate lootustega, mis tegelikkusega üldse kokku ei läinud.” Ta peab põhjuseks oma ülekasvamist koolist – õpetajad panid kogenud lugeja teiste laste kombel veerima. Põhimõte oli, et igaüks pidi tegema täpselt seda, mida kõik teisedki teevad. Pole siis ime, et arenenumat last hakkas koolis kähku vaevama igavus.

“Vastu ma just otseselt ei hakanud, aga erilist sõnakuulelikkust ka üles ei näidanud.” Tüdimustunne vaevas tulevast kirjanikku peaaegu kogu algkooliaja. Ühelt poolt mäletab Viivi Luik end enesessetõmbunud lapsena, teisalt jälle igat sorti ulakuste “stsenaristina” – tema mõtles pahanduse välja ning keelitas teisi seda ellu viima. “Kui asi välja tuli, kaebasid teised – Viivi käskis! Õpetaja aga ei uskunud kunagi, et Viivi võis sellist asja teha,” naerab Viivi Luik ligemale 50 aastat hiljem. Tark laps on ikka õpetajate lemmik![…]

Kogu kirjaniku kodukant, kodumaja kaasaarvatud, on tänaseks võssa kasvanud ja lagunenud.[…]

Viivi Luige esimene trükirproov ilmus Viljandi rajoonilehes Tee Kommunismile 1962. aastal. […]

“Jaak Jõerüüdiga olen abielus 1974. aastast. Tuttavaks saime Pegasuse kohvikus, kus meid tutvustas Juhan Viiding. Et meil lapsi pole, on täiesti teadlik valik,” ütleb vabakutseline kirjanik napilt ning eraelu teema lõpetuseks lisab, “pole vist ühtegi inimest, kes saaks omale kõike lubada. Kõige lubada saamine on illusioon. Ka kõige rikkamad ei saa kõike...”

Allikas: Palli, Ilmar. Viivi Luik on näinud inimese saladust // Elukiri (2003) nr. 10, lk. 8-12

kolmapäev, 26. oktoober 2016

26. oktoober – Carl Heinrich Niggol 165

26.10. 1851 Uue-Tänassilma vald – 28.02.1927 Tartu
Kooliõpetaja ja kirjanik
165 aastat sünnist

Lõpetas 1870 Tartu saksa algkooliõpetajate seminari; oli õpetajaks Tartus, aastast 1919 Tartu õpetajateseminaris. Niggol võttis osa Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti Aleksandri Kooli peakomitee ja „Vanemuise“ tegevusest. Pedagoogikas oli ta tööõpetuse ja töökooli mõtte eestvõitleja. Avaldanud vene keele õpperaamatuid ja teosed „Tegelik kasvatus enne kooli ja koolis „ (1918), „Töökool ja õppekool“ (1921), „ Fr. Fröbel ja M. Montessori“ (1921) ja „Kasvatuse radadel“ (5 k., 1921-22)
Allikas: Eesti Entsüklopeedia: VI. – Tartu : Loodus, 1936

esmaspäev, 24. oktoober 2016

24. oktoober – Reinhold Kamsen 145


24.10.1871 Imavere vald – 16.05.1952 Tallinn
Luuletaja ja lastekirjanik
145 aastat sünnist

Luuletaja ja lastekirjanik Reinhold Kamsen sündis 24. (12.) okt 1871 Viljandimaal Imavere vallas talupoja peres. Õppis Järavere külakoolis. Alates 1909 pidas Pilistvere alevikus seltsimaja ning töötas laenu-hoiuühisuses ja majandusühingu raamatupidajana. 1920. aastast oli Kamsen Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. 1927–1931 töötas Kamsen ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised. 1950 kolis Tallinna tütre juurde, suri 16. mail 1952 Kiisal.

Kamsen oli silmapaistvalt produktiivne autor. Enese väitel kirjutanud Kamsen elu jooksul mitu tuhat luuletust. Igal juhul on Kamseni luuletusi ja lühiproosapalasid perioodikas arvukalt avaldatud, peamiselt Postimehe ja selle kaasannete külgedel (1896–1913), Lindas (1899–1905) ja Põltsamaa Teatajas (1927–1930). Kamsen on kasutanud Amaalie Maasiku, Lilly, Riimimäe, Frieda Kamseni jt pseudonüüme.

Kamseni loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika. Autor annab romantilises võtmes edasi kauneid looduspilte ning vahendab eleegilisi tundeelamusi. Tuntav on poolehoid eesti talurahvale, Kamseni isamaaluule sisendab optimismi ja kinnitab autori usku eestlaste tulevikku. F. Tuglas on aga kriitiliselt märkinud, et kuigi Kamsen kaasaegsed väljaanded oma loominguga lausa üle ujutas, üldiselt kehtivat šablooni seejuures ei ületanud. Ta leiab, et ainus Kamseni sulest pärinev väärtteos on luuletus „Murede maa” (1907), milles loogiline mõttearendus ja plastiline vorm lausa üllatavat, selle eest on aga Kamsen tänu võlgu G. Suitsule:

Lahja põld ja kadakane karjamaa –
sääl mu vanemate muremaa:
alet sääl põletas asuja
kurbusest küdeva rinnaga.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
tuksuval südamel viskan ma
uudsevilja seemet vaosse,
musta muremaa mullasse.


Lahja põld ja kadakane karjamaa –
ah, millal helendab kullana
valmind viljade väljade viir,
sirpidel sirendab päikese kiir!

Kuna Kamseni luule aina juba tuntud pilte kirjeldab ja midagi uut ei keeleliselt ega värsitehniliselt paku, ei ole ta eesti luule arengut tõepoolest oluliselt mõjutanud. Küll aga teeb Kamseni oluliseks tema suur populaarsus kaasajas.

1901 hakkas Kamsen tegema kaastööd Lastelehele, hilisemas eas avaldaski peamiselt lastele mõeldud tekste. Mõned Kamseni lastelaulud on saanud viisistatuna üldtuntuks (nt „Küll on kena kelguga”). Ainus raamat, mille väljaandmiseni Kamsen jõudis, oli illustreeritud vihik lastelaule „Küll on kena kelguga” (1947). Hiljem on R. Krusten koostanud valikust Kamseni proosast ja lastevärssidest kogumiku „Kodukoppel” (1992).

ALLIKAD
Eesti kirjanike leksikon. Koost Oskar Kruus ja Heino Puhvel, toim Heino Puhvel. Tallinn, 2000. Lk 173.
E. S., „Lahja põld ja kadakane karjamaa…” Vestlus meie järelärkamisaja luuletaja Reinhold Kamseniga. – Postimees 1943, 2. okt, nr 227, lk 6. http://dea.nlib.ee/
R. Kamsen, Kuidas minust sai luuletaja. – Postimees 1944, 12. aprill, nr 84, lk 4. http://dea.nlib.ee/
Sõnarine. Eesti luule antoloogia 1. köide. Tallinn, 1989. Aadu Säärits, Lahja põllu ja kadakase karjamaa luule. 100 aastat Reinhold Kamseni sünnist. – Keel ja Kirjandus 1971, nr 10, lk 624–628.
F. Tuglas, Kirjandusloolisi pisivesteid III. – Keel ja Kirjandus 1961, nr 11, lk 665–666.



R. Kamsen, Küll on kena kelguga [1900-ndad]

Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!


Lumehelbed helgivad,
puiel ehted uued,
kadakatel karjamaal
seljas lumekuued!


Tihane ja varblane
toa ukse taga
otsivad ja ootavad
et saaks iva aga.


Langeb mõni raasuke,
üks kui teine varmas;
iga kehvem kestake
näljasele armas.


Küll on kena kelguga
hangest alla lasta!
Laial luhal säravad
jää ja lumi vastu!

(Autori käsikiri KM EKLA-s, äratrükk)

neljapäev, 6. oktoober 2016

6. oktoober – Hendrik Adamson 125

6.10.1891 Kärstna vald – 7.03.1946 Kärstna
Luuletaja
125 aastat sünnist

Hendrik Adamson sündis 6. oktoobril 1891 Viljandimaal Kärstna vallas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris.

Hiljem oli Adamson lühemat aega õpetaja Valgamaal Lõvel (1940) ja seejärel taas Kärstnas (1944).

Hendrik Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas, ta on maetud Helme kalmistule.

Hendrik (ka Henrik) Adamson sündis 6. okt. 1891 Vilajndimaal Kärstna vallas Metsakuru külas Patsi talus rätsepa pojana. Õppis Kärstna valla- ja ministeeriumikoolis ning Tartu Õpetajate Seminaris. Pärast lõpetamist töötas aastaid õpetajana, 1927 sai temast kutseline kirjanik.

Adamson suri 7. märtsil 1946 Kärstnas ning on maetud Helme kalmistule
Allikad: TEA entsüklopeedia, Viljandi Linnaraamatukogu koduloo kartoteek

Iga kahe aasta tagant antakse Tarvastu vallas välja Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulepreemiat.

Katkendeid Ingrid Kustavuse lõputööst „HENDRIK ADAMSONI BIBLIOGRAAFIA 1913 – 2008“ http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/10155/kustavus_2009_vka_loputoo.pdf?sequence=1

Hendrik Adamson (6. 10. 1891 - 7. 03. 1946) oli Mulgimaa kirjanik, kelle luule tähtsust on võrreldud Juhan Liivi ja Ernst Ennoga (Baturin 2006). Lisaks värsiloomingule on Hendrik Adamson kirjutanud jutustusi, novelle, groteske, miniatuure, dialooge, vesteid. Tema loomingut on avaldatud paljudes ajakirjandusväljaannetes. Hendrik Adamsoni tuntakse ka esperantisti ja kooliõpetajana. Maailm oma lihtsuses ja probleemides on tema loomingus seotud Eesti looduspiltide ja külakultuuriga ning sageli väljendatud Mulgi murdes.

Hendrik Adamsoni luuletajatee algas Kärstna Ministeeriumikoolis esimeste riimide loomisega külarahva palvel. Nimelt oli külas kombeks tuttavatest pilkelaule kirjutada. „Peasüüdlaseks“ ohakasele luuleteele sattumisel pidas H. Adamson oma vanaema, kes oskas rahvalaule leelotada. Siit oli pärit ka kirjaniku viimase luulevalimiku pealkiri “Laululauda”, mis kahjuks tervikteosena jäi ainult käsikirja. Mõjutusi loometegevusele avaldas ka laululahke koduümbrus Kärstnas. Moes olid tögamislaulud ja nende sepitsemisega Adamson alustaski. Tõuke aktiivse kirjandustegevuse suunas andis juba algkoolis loetud Gustav Suitsu „Elu tuli” ning emakeeleõpetaja Andres Allast. Seminaripõlves luges Adamson lisaks lääne autoritele palju Jakob Liivi loomingut ja tundis poolehoidu Ibseni ja Hamsuni tekstidele (Kuningas 1942. Postimees, lk. 3).

Esimese avaldatud luuletuse „Mina ja mu väiksed mõtted” leidis käsikirjadest F. Tuglas, kelle toimetamisel ilmus 1919. aasta lõpul ka H. Adamsoni esimene luulekogu „Mulgimaa”. 1936. aastal avaldati kordustrükk „Mulgimaast“, mis sisaldas lisaks esikväljaandele luuletsüklit „Mulgimaa intermezzo“. Et tegemist oli seega täiendatud kordustrükiga, tuleks sellekohane märge lisada ka Eesti raamatukogude andmebaasidesse.

Adamsoni eluajal ilmus temalt kuus luulekogu. Lisaks „Mulgimaa“ kahele trükile „Inimen“ “Tõus ja mõõn“, “Kolletuspäev“, “Mälestuste maja“, “Linnulaul“. Viimane, senini käsikirjas olnud, luulekogu „Seitsmes” on avaldatud H. Adamsoni kõige uuemas raamatus „Om maid maailman tuhandit”, mille koostajaks on Hando Runnel.

H. Adamson luuletas ja kirjutas proosat ka espeanto keeles, mida avaldati esperanto ajakirjades. Kümme aastat pärast luuletaja surma kirjastati luulekogu „Vesperkanto” (Õhtulaul), mille koostamisel tehti valik ligi 150 H. Adamsoni esperantokeelsest luuletusest. Esperantokeelsetena on H. Adamson avaldanud novellid „Roheline sisalik” ja „Metsatalu” ning jutustuse lastele „Auli”. Hendrik Adamsoni üksikud luuletused on eesti luule ülevaadetes tõlgitud itaalia ja inglise keelde.

Hendrik Adamson jõudis oma eluajal välja anda kolm proosaraamatut: „Roheline sisalik”, “Kuldblond neitsi” ning autobiograafilise sisuga jutustuse „Kuldsel elukoidikul”. Lisaks avaldati kahes osas ajakirjanduse vahendusel jutustus „Auli“.

Hendrik Adamsoni loomingu esimesed avaldused nii proosas (1913) kui luules (1918) olid ajalehes „Postimees”. Esimese ajakirjana avaldas Hendrik Adamsoni loomingut „Meie Mats“. Töö tulemusena õnnestus lisada EKM Arhiivraamatukogu ja ISIK andmebaasi mitmeid kirjeid ja märkusi. Kirjaniku tööd ilmusid ajakirjanduses tihti kõlavate ja omapäraste pseudonüümide all.

Nõukogude perioodi algusaastail oli H. Adamsoni luule avaldamine Eestis pea olematu. 1965. aastal ilmus A. Kaalepi koostatud „Väike luuleraamat”. Taasiseseisvunud Eestis on Adamsoni luulekogusid koostanud Hando Runnel, kes on muretsenud Adamsoni kirjandusliku pärandi täieliku avaldamise pärast juba aastakümneid. Tänu temale on trükivalgust näinud aastakümneid EKM kogudes seisnud Adamsoni käsikirjaline looming.

Proosakirjanduse avaldamine perioodikas ja kogumikes seiskus nõukogude perioodil pooleks sajandiks. Hulk käsikirju on sõjategevuse ja poliitilise olukorra keerukuse tõttu jäänud igaveseks kadunuks. Agaramalt anti Hendrik Adamsoni luuleloomingut välja väliseestlaste abiga. Järjest enam on Adamsoni loomingulist pärandit teadvustatud taasiseseisvunud Eestis. Konkurentsitult kõige enam on trükitud H. Adamsoni luuletustes „Mulgimaa“. Palju on avaldatud kogumikes ja ajakirjades luuletust „Kodule“.

„Eesti Entsüklopeedia“ 14. köites väidetakse, et „Auli“ ilmus eesti keeles 1991. aastal, mis kindlalt ei ole tõene, sest raamatusse on de fakto kirjutatud: „Tallinn, Eesti Raamat, 1989“. Seega tuleks uue trüki väljaandmisel teha vastav parandus.

Et tutvustada ja säilitada kodukoha murdeluulepärandit korraldab Tarvastu vald 1994. aastast Hendrik Adamsoni nimelist murdeluulevõistlust.

Kärstnas sündinud ja tegutsenud Hendrik Adamson avaldas aastail 1919-1937 kuus luulekogu ja kolm proosaraamatut. Hilisemal ajal lisandus kuus luulekogu ja jutustus „Auli“. Rohkem kui Adamsoni proosalooming on eesti kirjandusmaastikul tuntud Adamsoni luule, eelkõige murdekeelne. Mulgi murre oli Adamsoni emakeel. Hendrik Adamsoni tunnustati ja austati tema eluajal, samas jäi ta Eestis kõiges ja kõikjal salongiväliseks suuruseks. Tänapäeval võime tema kirjandusliku pärandi põhjal väita, et Hendrik Adamson oli kirjanik, kes ei mahtunud Mulgimaale.

Hendrik Adamsoni pseudonüümide loetelu
A. H.
Antropos
As Vosdam
Aspirantus Alfa
Coco
H. A.
H. A-n.
Henry
Markii Labardan
Nostradamus
Pifferaro-Antananariwo
Rococo

esmaspäev, 26. september 2016

26. september – Friedrich August Saebelmann 165

26.09.1851 Karksi vald – 7.03.1911 Paistu
Helilooja, koorijuht, kirikuorganist ja pedagoog
165 aastat sünnist

Friedrich Saebelmann sündis Karksis köster-organisti perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Saebelmann Valga seminari. Kuna talle sobivat töökohta polnud, otsustas suunduda koos venna Aleksander Saebelmann-Kunileiuga Peterburi. Esialgu satuti majanduslikesse raskustesse. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Friedrich Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi (C. van Arcki klaveriklassi). Seal õppis ta siiski vaid ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana.

1880. aastast töötas Saebelmann Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja köster-organistina. Vaatamata vaid lühiajalisele õppimisele muusikakõrgkoolis oli ta ilmselt saanud oma õpetajalt küllaltki häid teadmisi. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta mänginud muljetavaldavalt klaverit ja improviseerinud osavalt orelil. Peale selle esines ta tšellistina ja andis klaveritunde. Tema Paistus asutatud suur meeskoor oli silmapaistva tasemega. Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaarne ja autoriteetne muusikategelane.

Looming

Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, säilinud on umbes paarkümmend laulu. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kuid ta on kirjutanud ka üksikuid isamaalisi laule. Tema looming on venna omast küllaltki erinev: kui Aleksander Saebelmann-Kunileid tugines suurel määral rahvaviisidele, siis Friedrich rahvaviise ei kasutanud. Aleksandri looming on tõsisem, Friedrichi oma rõõmsam, muretum, ehk ka pealiskaudsem. 19. sajandi lõpukümnenditel lõid koorilaule paljud koolmeistrid, organistid ja köstrid. Friedrich Saebelmanni laulud paistsid nende hulgas silma oma värske helikeele ja erksa rütmiga. Lihtsa harmoonia tõttu olid nad mõnusad laulda ja võitsid omaaegsete kooride repertuaaris suure populaarsuse. Tema loomingusse kuulub mitmeid tänini palju lauldavaid laule: "Kaunimad laulud" (mis on olnud palju kordi laulupidude kavas), kauni viisiga ja südamlik "Ema süda", rõõmus kevadelaul "Ellerhein", erksarütmiline "Jahilaul", pea kõigil matustel kõlav "Palve" jt.

Friedrich Saebelmann oli ka esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.

reede, 23. september 2016

23.september – Karl August Hermann 165


23.09.1851 Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Keeleteadlane, helilooja, kirjanik
165 aastat sünnist

Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)

Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.

Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.

Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.

Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.

Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.

1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Ajakirjanduslik tegevus

Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.

Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.

Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.

"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.

Loomingust

Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele"  (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).

Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.

Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle

Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis 
Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.
Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852

laupäev, 17. september 2016

17. september – Anton Irv 130



17.09.1886 Sillaotsa talu, Viljandi vald – 27.04.1919 Lätimaal Streneči lähistel
130 aastat sünnist
Kolme Vabaduse Risti kavaler, Kapten

Sündis 1886. aastal Viljandimaal Viljandi vallas. Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis. Enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti. 1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks. 1917.-1918. aastal oli Irv 1. Eesti polgus roodu- ja pataljoniülem.

Vabadussõja algul võttis kapten Irv aktiivselt osa 1. soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema abina Viru rindele. 10. detsembril 1918. aastal nimetati kapten Irv soomusrongi ning pärast kapten Partsi haavatasaamist 1919. aasta jaanuaris soomusrongide divisjoni ülemaks.

Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Kalevi Malev, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. jalaväerügement. Kapten Irv langes lahingus 27.04.1919 Egle raudteejaama lähistel. (VRSAA F 400, N 12, S 27537; ERA F 495, N 7, S 1156; EVK 1984, lk 48; Vojennõi orden…2004, lk 539)

Leitnant Anton Irve autasustati Georgi mõõgaga.



Kapten Anton Irve mälestusmärk

Viljandi Pauluse kiriku juures Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

esmaspäev, 5. september 2016

5. september – Friedrich Karl Akel 150


5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
150 aastat sünnist
Arst ja riigitegelane

Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta õppis 1892-1897 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, täiendas end seejärel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi, 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane. Samal aastal valiti Akel spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. Akel oli ka Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas on avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikas: Maaleht


Friedrich Akel
coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1932.

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 5. septembril (vkj. 24.08.) 1871. aastal Pärnumaal Halliste kihelkonnas Kaubi karjamõisa omaniku pojana.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. Kuid seoses korporatsioon Fraternitas Estica loomisega 1907. aastal sai temast selle üks asutaja ja vilistlane.

Friedrich Akel praktiseeris järgnevalt Tartu polikliinikus 1898-1899, Varssavis Usjadovi haiglas 1899-1901, Riias Reimersi silmakliinikus 1901-1902 ning lühemat aega Berliinis, Leipzigis ja Prahas. Sügisel 1902. aasta asus Fr. K. Akel silmaarstina tööle Tallinnas. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avas dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Väga aktiivne oli Friedrich Karl Akel ka ühiskondlikult olles Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige; spordiselts Kalevi, teatri OÜ Estonia ja Tallinna Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga, nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus liikmena Tallinna Linnavolikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

Tema valitsemisaega sattus ka kurikuulus kommunistide 1924. aasta detsembrimäss, mille järgselt ta ametist lahkus ja asus taas tööle silmaarstina. Kuid juba mais 1926 osutus ta valituks 3. Riigikogu liikmeks, kust peatselt asus taas ministritoolile. Teistkordselt sai temast välisminister 1926. aasta juulis, kui riigivanem Jaan Teemant kutsus Akeli oma valitsusse, kus tegutses 1927. aasta detsembrini.

Järgnevatel aastatel oli ta taas diplomaatilisel tööl. Perioodil 1928-1934 oli Fr. K. Akel Eesti saadikuks Rootsis ning ühtlasi Norras ja Taanis asukohaga Stockholmis ja 1934-1936 Saksamaal ning samas Hollandis asukohaga Berliinis. On märkimisväärne, et aastatel 1927-1932 kuulus Friedrich Karl Akel Eesti esindajana Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse.

Kolmandat korda sai Akelist välisminister riigivanema Konstantin Pätsi valitsuses juunist 1936., kus oli ametis kuni maini 1938. Seoses uue põhiseaduse väljatöötamisega valiti ta 1937. aastal Rahvuskogu 2. koja liikmeks. Aastail 1938-1940 oli Fr. K. Akel nimetatud liikmena Riiginõukogus.

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Pärast 1940. aasta suvel toimunud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tõmbus Akel poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale ja töötas vaid arstina silmakliinikus. Kuid juba 17. oktoobril 1940 ta arreteeriti oma kodutrepil Nõukogude julgeolekuorganite poolt ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Võõrvõimu poolt mõisteti Akel 1941. aasta juuli algul, kui juba oli puhkenud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, surma. Friedrich Karl Akel lasti maha 3. juulil 1941. aastal Tallinnas, tõenäoliselt vanglas või Pirita-Kosel. Tema viimane puhkepaik on teadmata. Samas pole välistatud, et Akeli põrm puhkab koos paljude teiste tundmatute Nõukogude terrori ohvritega Tallinna Liiva kalmistul.

Traagiline oli ka tema perekonna saatus. Abikaasa Adele Karoline Akel küüditati 1941. aasta suvel Venemaale ja suri seal 1944. aastal. Ka tütar Asta Treude koos perega küüditati Venemaale, kus tema mees Damasius Treude 1942. aastal suri. Poeg Friedrich Akel viidi samuti Venemaale ja hukkus sealses vangilaagris 1942. aastal. Vaid kahel tütrel õnnestus pääseda. Nii oli Lia abiellunud Rootsi diplomaadi Erik Sydoviga ja asus elama Rootsi. Ka tütar Vilmal õnnestus siirduda Rootsi.

laupäev, 3. september 2016

3. september – Jaan Rannap 85

3.09.1931 Pornuse vald, Halliste kihelkond
85. sünnipäev
Lastekirjanik

Agu Sihvka, Salu Juhani, Nublu, Klaabu ja paljude teiste värvikate tegelaste autor Jaan Rannap tähistas 3. septembril oma 80. sünnipäeva. Kirjanik sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas.

Ise on ta kirjutanud nii: "Sündisin 3. septembril 1931. aastal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas pikas punaseks värvitud majas, mille maanteepoolse ukse kohal rippus silt: Pornuse 6-kl. algkool.

Tänu sellele asjaolule võin öelda, et olen rohkem koolis käinud kui enamik inimesi. Alates hetkest, mil ma roomamise selgeks sain, täheldati minu suurt haridusjanu. Tarvitsenud mu hoidjatel vaid silmad kõrvale pöörata, kui ma olevat meie korterist klassi viiva ukse lahti nüginud ja otseteed tahvli poole tõtanud.

Nelja-aastasena istusin juba suurema osa koolipäevast klassiruumides. Teadsin täpselt, et loodusteaduse tunnis vuristatakse tuulemootorit ja hõõrutakse elektrit, et laulmistund ei tähenda sugugi ainult laulmist, vaid ka laulu saatel marssimist ja et matemaatikatundi ei maksa minna.

Millal ma lugema õppisin, ei suuda meenutada. Vist alles esimeses klassis. Küll aga mäletan, et niipea kui veerimisoskus käes, registreerisin end kooli raamatukogu kasutajaks ja võtsin sealt kaenla alla teose, mis jutustas mööbli sünniloost. See on jäänud minu mällu maailma igavaima raamatuna.

Hoolsaks lugejaks muutusin kusagil kolmandas-neljandas klassis. Olin oma koolivendadega võrreldes eelisolukorras. Selle kapi võti, mille riiulitel koolikogu raamatud seisid, rippus kantseleis. Vaiksetel pühapäevatundidel, eriti aga suvel, pääsesin kapi kallale revisjoni tegema.“

Jaan Rannap sündis koolmeistri neljalapselise pere kolmanda lapsena. “Suur pere!” naerab ta. “Aga minu ema oli oma peres kolmeteistkümnes laps! Ning kõik lapsed said vähemalt keskhariduse!”

Ema oli pärit Kõpu kandist. Vanaisa teenis elatist veskeid rentides ja sai seeläbi aina jõukamaks. Isa oli pärit Viljandimaalt Tuhalaanest. “Tema isa oli seal mõisa tõllassepp. Vanaisa elas viie lapsega toast ja köögist koosnenud osmikus.”

“Emagi oli algul õpetaja. Kuni 1930. aastatel anti välja seadus, et mees ja naine ei tohi ühes koolis töötada. Mind on siiani vapustanud, et ema valdas nelja keelt. Aga õppinud oli ta Viljandi kõrgemas tütarlastekoolis. Ning nooruspõlve päevikuid, mis ta sõja ajal ära põletas, oli ta pidanud prantsuse keeles! Saksa keelt õpetas ta koolis ning vene keel oli tal samuti suus.”

Jaan Rannap oli noorpõlves ka tuntud spordimees, teine eestlane Jaan Jürgensteini järel, kes kolmikhüppes 15 meetri piirist jagu sai.

“1936. aastal, ilmselt Palusalu-vaimustuse tõttu, hakkas isa kooli taha spordiväljakut tegema. Kraavitati ääred, siluti ning külvati rohuseemet. Tehti jalgpalli- ja võrkpalliplats, loodi noorsoo spordiselts, külal oli isegi oma jalgpallimeeskond. Ei puudunud kaugus- ja kõrgushüppepaik. Panime õega lati üles ja hakkasime hüppama. Küllap sealt see spordipisik minusse pugeski.”

Kust kirjutustõbi alguse sai?
“Abjas koolis käies avastasime sõbraga, et lehte väikseid uudiseid saates saab kena kopika teenida. Näiteks: “Vana-Kariste külas alustati viljapeksu”. Ning mõned nimed juurde ka. Varsti olime nii kavalad, et saime täpselt aru, mis läheb ja mis mitte. Neid nupukesi ilmus Noorte Hääles ja Talurahvalehes, nimed all ja puha. Mäletan, et esimese omateenitud raha eest ostsin valge kummeeritud mantli. See oli 40ndate lõpus hullumoodi popp. Kui paar päeva olid käinud, hakkas mantel krobisema.”

Jaan Rannapi ladus jutuvestmine ja raamatute põnevad seikluslikud süžeed on lugejaid alati köitnud. Lastejuttude peategelasteks on enamasti teismelised poisid, keda tegutsemisiha viib mitmesugustesse keerukatesse olukordadesse ja äpardustesse.

Loodust kujutab Rannap kui midagi inimolemisse enesestmõistetavalt kuuluvat kõiges oma ilus, tasakaalustavuses ja rikkuses. Looduskirjaniku kuulsuse on toonud Rannapile tema kotkas Valgesulg, koer Nublu, ahv Topi, karupoeg Jõmm, toonekurg Tooni ja veel hulk muid olendeid kuni kalade ja putukateni.

2011. aastal on lastekirjanikult ilmunud koguni kaks uut raamatut: "Oi-oi, Jaana!" ja "Proua Vaideri hiirekull"
2010. aastal sai Jaan Rannap Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Aprillikuus (2011) tähistasime lasteraamatupäeva ning korraldasime 4-ndatele klassidele Jaan Rannapi elu ja loomingut tutvustava kirjandusmängu.


Viited: Imar Palli artikkel "Vihmaste päevade ootuses" ajalehes Maaleht (22.06.2006) http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=6005

Teosed
  • Neid oli kaheksakümmend kuus (1962)
  • Roheline pall (1962)
  • Salu Juhan ja ta sõbrad (1964)
  • Viimane valgesulg (1967)
  • Musta lamba matused (1968)
  • Topi (1970)
  • Jefreitor Jõmm (1971)
  • Nublu (1972)
  • Agu Sihvka annab aru (1973)
  • Seitseteist tundi plahvatuseni (1975)
  • Maja metsa ääres (1976)
  • Kukepoks (1979)
  • Koolilood (1981), koolilugude kogumik
  • Alfa+Romeo (1981)
  • Maari Suvi (1983)
  • Loomalood (1984)
  • Toonekurg Tooni (1986)
  • Põder, kes käis varvastel (1987)
  • Klaabu (1987)
  • Kasulaps (1989)
  • Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994)
  • Röövel Rinaldo (1995)
  • Spordilood (1996)
  • Tupsik (1998)
  • Jänese mängutoos (1999)
  • Lühikesed lood (2001)
  • Nelja nimega koer (2004)
  • Jänesepoeg Juss ja karupoeg Kusti (2005)
  • Roheline kindlus (2006)
  • Aptsihh! Aptsihh! Aptsihh! (2006)
  • Kõverkäpp (2007)
  • Lips-laps, lehelind (2008)

Juhuse tahtel lastekirjanikuks
3. septembril 2011saab armastatud lastekirjanik, rohkete värvikate poisteraamatute ning loodusest ja loomadest pajatavate teoste autor 80-aastaseks. Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja „Pioneer“, mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja „Täheke“ toimetusse. Just inspireeriv töökeskkond pani aluse Rannapi kujunemisele lastekirjanikuks. Tema esimene raamat „Roheline pall“ ilmus aastal 1962.
Jaan Rannapi rohkearvulise loomingu võib jagada kaheks suureks alagrupiks: looma- ja looduslugudeks ning põhikoolipoistest pajatavateks jutustusteks. Loomatemaatika osas paistavad silma palad loomaiast põgenenud ahvipoiss Topist (1970) ning poisi ja hobuse sõprust käsitlev jutustus „Alfa + Romeo“ (1978). Lood tuletõrjekoer Nublust (1972) on lausa legendaarsed ning kuuluvad õigustatult tänapäevalgi algklasside kohustusliku lugemisvara hulka. Tugeva aimelise taustaga „Maari suvi“ (1983) segab osavalt teadusliku tõe, fantaasia ja seikluslikkuse, selgitades nõnda lastele nii mesilastaru kui ka sipelgapesa toimimispõhimõtteid.
Ennekõike on Rannap aga siiski tuntud autorina, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka oskab suurepäraselt edasi anda poiste hingeelu. Tema koolilood „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (1964), „Musta lamba matused“ (1968) ning „Agu Sihvka annab aru“(1973) kannavad küll oma ajastu märke, kuid satiiriline suhtumine tollase koolielu valupunktidesse ja soe huumor lubab teoseid ka tänapäeva lastel nautida. Eraldi väärivad mainimist Rannapi sporditeemalised jutud, mis rõhutavad tugevalt tahtekasvatuse vajadust, innustades noori saavutuste nimel tööd tegema.
Rannapi viimaste aastate loomingu silmapaistvaim teos on põhikooliõpilastele adresseeritud “Nelja nimega koer” (2004), mis räägib meile loo kloonitud koerast, keda veri kodumaale sunnib tulema. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka, sisaldab ka vaadeldav jutustus pisut tehnikasaavutusi, naeruväärseid, kuid siiski ohtlikke kurjategijaid, vapraid politseinikke, varatut, kuid südamlikku joodikut ning vahvaid poisse, kes peaaegu kõigega ise hakkama saavad. Teose filmilik ülesehitus, mitmete liinide oskuslik põimimine, Rannapile omane üksikute detailidega meeldejäävate tegelaste loomine, ennekõike aga sorav ja loomulik jutustamisoskus teeb teosest tõeliselt nauditava lugemise. Kirjaniku viimane poisteraamat „Roheline kindlus“ (2006) on realistlik põnevusjutt, mis kirjeldab köitvalt ja värvikalt kahe poisi sündmusterohket suve maal, kahjuks aga pole teos teksti väärilist toimetamist leidnud. Rannapi värskeim teos „Proua Vaideri hiirekull“ (2011) seob seiklusliku aine kirjaniku kirega looduse vastu.
Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku kaasaja Eesti lastekirjanduspildis. Ta on küll terava silmaga, kuid siiski südamliku ja lahke sulega kirjanik, kellel on aega märgata nii poiste hingeelu kui ka looduses ja loomadega toimuvat. Tundub, et Rannap on niivõrd ainulaadne, et ükski noorematest kirjanikest pole suutnud senini tema jälgedes käia.
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Allikas: Eesti Lastekirjanduse Keskus