Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 30. juuni 2020

Karsten Brensing. LOOMADE MÕISTATUS


Tänapäev, 2018
337 lk.

Karsten Brensing (s. 1967) on saksa merebioloog ja käitumisteadlane, kes on tegelenud muu hulgas delfiinide ja vaalade uurimise ning kaitsega. Ta on kirjutanud mitmeid populaarseid raamatuid loomade elust.

Karsten Brensing jutustab selles raamatus loomadest, kaladest ja putukatest, enamasti nende uskumatust seltskonnaelust kolleegide, sõprade, sugulaste ja vaenlastega, ning strateegiliselt kavandatud territoriaalsõdadest. Müsteerium, mis hakkab seda lugedes meie mõtteid täitma, on eranditult loomade närvikoes ja ei ole inimestele tajutav.

Delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi ja mõõkvaalad elavad 700 000 aasta vanuses kultuuris. Šimpansid peavad strateegilisi sõdu ning bonobod armastavad nilbusi rääkida. Küürvaalad alluvad moe diktaadile, kalad kasutavad tööriistu ja mängivad termomeetritega. Rotid peavad meelsasti pidu ja rongad lasevad liugu lumistel katustel. Sipelgad tunnevad end peeglist ära ja löövad end enne kojuminekut üles. Ämblikud valivad elukutse olenevalt oma isiksusest ja isikupärastest eelistustest.
Inimesed on imestunud – ega oska seda kuidagi seletada.

Putukad, kes kasutavad tööriistu, kalad, kellel on oma kultuur või elevandid, kes matavad oma surnuid. Loomad, kes käituvad ausalt või valetavad tahtlikult, loomad, kes ravivad end antibiootikumidega. Kuid mida tähendab see, kui üks ronk suudab mõttes teise asemele asetuda, et tema käitumist ette näha või kui harakas end peeglisse vaadates ära tunneb? Kuidas me peaksime seda võimet liigitama? Millal ja mis tingimustel oleme me kõik need võimed omandanud?

Nendele ja paljudele teistele küsimustele püüab autor loendamatu hulga vaatluste põhjal vastata. Lõpuks küsite ilmselt: mis meid siis veel loomadest eristab? Mitte palju. Meil, inimestel on imepisike omapära, millel põhineb meie edu liigina, ning see ei ole meie keel. Mis see on? Inimese troon ei löö sellest kõikuma. Aga maailmas, milles te pärast selle raamatu lugemist elate, ei ole teie ja kõik teised inimesed üksi, te hakkate elama koos teiste eneseteadvuse ja tunnetega olenditega ning tervitate ehk seejärel nii mõndagi oma naabruses elavat ronka.

Praegu ei kahtle ükski tõsiselt võetav teadlane, et loomadel on psüühika ning see võib ka haigeks jääda. Loomad võivad täpselt samuti nagu meie olla õnnelikud või masendunud.

Võib järeldada, kui sügavalt peavad olema juurdunud loomade kultuuritraditsioonid. Isegi eluohtlikus olukorras või kui kogu populatsioon on ohus, kõhklevad loomad tegemast midagi, mis teoreetiliselt ei peaks nende jaoks probleem olema. Mis see täpselt on, mis paneb loomad sedasi käituma?

Lõpetuseks võib öelda, et meie arutul käitumisel on täiesti arukad põhjused. Sellest hoolimata ei vabasta see meid vastutusest lahendada globaalprobleemid, mis on tingitud meie arutust käitumisest. Küsimus on vaid selles, kas anname selle vastutuse igaühe kätesse ja loodame, et nad hüppavad üle oma evolutsioonilise varju? Lapsena kehtis Karsten Bremsingi jaoks loomadega ümberkäimisel lihtne reegel: „Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.“


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881508

reede, 26. juuni 2020

Elli H. Radinger. VANADE KOERTE TARKUS


Kuidas jääda rahulikuks ja näha olulist ehk mida me hallkoonudelt õppida võime
Tänapäev, 2019
321 lk.

Kuna tegu on isikliku raamatuga, otsustas autor kirjeldada teile kõiki tundeid ja elamusi, mida toob kaasa elu koos vana koeraga. Koerad on varandus. Mida vanemaks nad saavad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elli Radingeri koer Shira on inimaastates üheksakümne kuue aastane. Elu on oluliselt parem, kui meie kõrval on koer. Meie vanad koerad on saanud palju kogemusi jahilkäiguga, autode, laste ja võõraste inimestega, naabrite, loomaarstide ning teiste koerte ja kassidega. Koer on aastatega targaks saanud. Kui palju aastaid on koertele antud elada? Millised koeratõud elavad kõige kauem?

Koeraomanikud tunnevad omavahel end nagu nähtamatu niidiga ühendatuna. See side on armastus, soojus ja hoolitsus, mida oma loomadele iga päev pakume. See side muudab meid paremateks inimesteks. Pühakuid kujutatakse piltidel pead ümbritseva pühapaistega. Koerad sünnivad sellise nähtamatu oreooliga. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Autor katkestas oma koera pärast iga aastased hundiuuringud Yellowstone`i rahvuspargis. Hundid on tema elu rikastanud nii isiklikus kui ka intellektuaalses plaanis. Nüüd ta loobus sellest kõigest, oma koera nimel. Teadlased on teinud eksperimendi teada saamaks, mis aktiveerib koerte aju tasukeskust kõige enam. Tulemused näitasid, et kõigele muule eelistasid koerad oma peremehe kiitust, et sotsiaalne tasu on neile võibolla samasuguse tähendusega kui inimestele. Millised on koerte harjumused ja milline on koos oma neljajalgsete sõpradega parim ja naljakam koosveedetud aeg?

Kes osalevad Californias iga-aastasel maailma inetuima koera valimistel? 2017.a. võitis tiitli Napoli mastif Martha. Millega tema silma paistis? Kuidas üldse kutsikast kasvatada endale kuulekas ja usaldav sõber? Autor ütleb, et perfektsionism on keelumärk, mis ei luba edasi areneda.

Koerte jaoks on andestamine ja leppimine mõne minuti küsimus. Inimene on tõenäoliselt ainus elusolend, kes peab viha. Elu ja armastus on ettearvamatud. Asjad lihtsalt juhtuvad. Tuleb lahti lasta ja edasi minna. Meie koerad oskavad seda suurepäraselt. Koertel on võime jätta minevik selja taha ning tunda rõõmu igast päevast. Armastus on ainus mis maksab.

Koerad oskavad ka kuulata. Nad jälgivad teie kehakeelt, vaatavad teile otse silma, kallutavad kergelt pead ja ... kuulavad. Millised miimikamuutused võivad olla koerte teadlikud suhtluskatsed? Koeral on teie välimusest, sissetulekust või sotsiaalsest staatusest täiesti ükskõik. Ta tahab lihtsalt olla teiega koos. Selline ainulaadne poolehoid on tohutult tervendav. Meil kõigil on seda vaja.

Koertega on sama lugu nagu inimestega – kes ennast mentaalselt ei arenda, käib varem või hiljem vaimselt alla. Sellest, kuidas hallkoonudele tegevust pakkuda, on kirjutatud palju raamatuid. Eriti hästi sobib koertele lõhnajälje jälitamine. Lõhnade lugemine ja tõlgendamine arendab koeri vaimselt, parandades nii nende keskendumisvõimet. Aga milline põhimõte on Viini teadlaste poolt koerte jaoks arendatud arvutimängu programmil?

Koerte imepärast õpivõimet näitab Ameerika borderkolli Chasre, kes tunneb ära 1022 objekti kirjelduse ning suudab need jaotada isegi erinevatesse kategooriatesse.

Meie vanad koerad armastavad oma elu, olgu see häälekas või vaikne. Nad ei lase end vanaduse ilmingutest heidutada. Ka sellega võivad nad meile eeskujuks olla. See raamat on armastuse- ja tänukiri kõigile autori neljajalgsetele kaaslastele, kes on oma elu meiega jaganud ja kinkinud meile õnnelikke ja imelisi aastaid. Vanad koerad on suur õnnistus. Nende eest hoolitsemine ja nende armastus teevad meile au. Püüdkem olla selle väärilised.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest - usaldusest, kannatlikkusest, armastusest, tänulikkusest, andestamisest ja aastate jooksul kogutud elutarkusest. See raamat on suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale.

Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1891077

neljapäev, 25. juuni 2020

Sarah Crossan. KUUTÕUS


Varrak, 2020
350 lk.

Sarah Crossan`i raamatutest on seniks eesti keelde tõlgitud kolm raamatut „Üks“, „Õun ja vihm“ ja „Kuutõus“. Neist viimasest tahaksingi siin pisut juttu teha. Kirjanik jutustab meile ühe õnnetu perekonna loo, kus isa ei ole, ema depressioonis ning pere kolm last Ed, Joe ja Angela peavad ise hakkama saama. Nad ei saa hakkama, sest pere kõige vanemat poega süüdistatakse politseiniku mõrvas ning teda ootab ees surmanuhtlus.

Ei tasu ehmuda lehekülgede rohkuse üle, sest romaan on vormindatud luulevormi, kuid ei ole luule selle klassikalises mõttes vaid nii, et kogu sündmustik jutustatakse läbi raskete hetkede, mis selle perekonna loos toimub.

Katkend raamatust:

KÕIK LÄKSID MINEMA
Mul      polnud kunagi isa
kuid     oli suur vend
ja         äkki teda enam polnud
ja         siis polnud enam ka ema
ja         ma mõtlesin palju sellele
millal    ma jään ilma
oma     õest
oma     tädist
kuni     kõik keda ma olen armastanud on läinud

            ja ma jään üksi.

Lisaks minu soovitusele lugeda seda raamatut, soovitab raamatu autor vaadata 1987. aastal valminud BBC dokumentaali „Fourteen days in may“ ning kuulata muusikat Eva Cassidy esituses.

Mitte kõik siin elus ei ole tegelikult nii, nagu see välja paistab.

Head lugemist!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1945988

reede, 19. juuni 2020

Nat Amoore. KOOLIHOOVI MILJONÄRI SALADUSED

Eesti Raamat, 2020
252 lk.

Tess Hecleton on kümne aastane ja käib viiendas klassis. Ettevõtlikkust tüdrukul jagub – ta on pidanud enda spiooniäri, viinud kokku nõudluse ja pakkumise ehk lapsed kellele meeldib koolitükke teha ja need, kellele see üldse ei meeldi. Ta on asutanud turismiäri ja vähendanud koolisöökla kasumit, pakkudes odavamate hindadega alternatiivi. Ideedest, kuidas raha teenida, tal muidugi puudu ei tule. Tessi eesmärk on saada rikkaks ja seda võimalikult ruttu.

Tessil on suur pere- kaks õde ja kaks venda, teatris töötav ema ja kodune isa. Parimaks sõbraks Toby, kes armastab numbreid, korda ja üle kõige igasuguseid nimekirju. Tobyst saab Tessile moraalne kompass, poiss on see, kes muretseb kõigi ja kõige pärast ja kellele üle kõige meeldib heategevus.

Ühel päeval näeb Tess, kuidas naaber suure spordikoti nende aeda peidab…ja siis tuleb politsei, kes Scotty ja tema sõbrad kaasa võtab. Loomulikult läheb Tess uurima, mida spordikott endas sisaldab. Ja leiab - miljon dollarit. Miljoni dollari leidmine oma aiast – iga lapse unistus? Toby soovitab raha leidmisest vanematele rääkida, aga Tessil õnnestub ta ümber veenda.  Tess ja Toby asuvad oma unistusi ellu viima nii nagu nende kümneaastane elukogemus ja oskused võimaldavad. Ega miljon taala sirgeks lüüa ei olegi nii lihtne, isegi siis kui tahad rahaga head teha. Üks apsakas toob kaasa teise, väike vale suurema. Lõpuks mässivad lapsed end nii puntrasse, et olukord muutub nende jaoks juba eluohtlikuks. Kuidas kõik laheneb? Vaja läheb miljon valedollarit ja põnevaid sündmusi teatris ja teatrilaval. Kas saame teada, kuhu kadus miljon dollarit Tessi voodi alt. Saame!!

Raamatus on ohtralt põnevust ja piiripealseid situatsioone, palju leidlikkust ja vaimukust. Kirjaniku jutustamisstiil on lobe ja sorav, lastele tuttava loogika  ja keelekasutusega – raamat, mis on laste jaoks põnev ja köitev, samas aga  mõtlemisainet pakkuv.

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1949771

kolmapäev, 17. juuni 2020

Pirkko Saisio. KAINI TÜTAR

Loomingu Raamatukogu, 2018

104 lk.

„Kaini tütar“ räägib loo armastusest ja kindlasti ei ole tegemist sellise armastuslooga, kus peategelased kohtuvad, armuvad ja elavad elu lõpuni õnnelikult koos. Õnne selle raamatu lehekülgedelt tegelikult ei leiagi. Pigem kehtib selle raamatu kohta tuntud mõte (mida ma nüüd veidi omatahtsi muudan), et kõik õnnelikud paarid (inimesed) on oma õnnes sarnased, aga õnnetuses oleme kõik erinevad. Raamatu kaks peategelast on noored ja kaunid naised: Anna ja Risku. Mõlemad on andekad muusikud, mõlemad on pärit keerulistest ja õnnetutest perekondadest ja sellega nende sarnasus ka lõpeb. Nendevaheline erinevus on märksa määravam, nende ootused armastusele, muusikale ja elule on sedavõrd erinevad, et kohati näib nagu vihkaksid nad üksteist jäägitult. Võib-olla ongi see suhe selline armastuse ja vihkamise kompott, kus ei saagi täpselt aru, kus üks tunne lõpeb ja teine algab. Raamatus on mitmeid kohti, kus on õhus ootus, et kohe-kohe juhtub midagi pöördumatut ja halba: sõidetakse paadiga hooga vastu kaljusid või valib emb-kumb vabasurma. Saisio ei selgita otsesõnu, miks Anna ja Risku on just sellised nagu nad on ja ka loo lõpp ei anna sellele selget vastust. Kuid ta laseb aimata, mis on kummagi naise elu mõjutanud. Kindlasti on seda teinud nende perekonnad, kus puudub lähedus ja mõistmine. Kõik inimesed selles Saisio loodud maailmas tunduvad olevat tohutult üksildased ja kurvad. Väga paljut on öeldud mitte otse, vaid kaude. On tunda ühiskonna taunivat suhtumist lesbisuhetesse, mis mõjutab ka seda, kuidas Anna ja Risku end oma armastuses tunnevad. Füüsiline armastus teise naise vastu toob kaasa ka viha, pideva hirmu teist kaotada, enesesüüdistamise ja ka enesevihkamise. Viimane on tõenäoliselt põhjus, miks läheb Risku ühel ööl kaasa võhivõõraste meestega, kellest üks naise vägistab. Anna hingeline segadus väljendub teisiti, tema on otsustanud haavata niigi haavatud Riskut teda korduvalt hüljates ja taas üles otsides.

Autor Pirkko Saisio kirjutas selle raamatu 1984. aastal. Oma lesbilisust tunnistas ta avalikult 1996. aastal. Suur osa tema teostest olevat autobiograafiliste sugemetega. Kui mõelda, kes võiks Saisio olla „Kaini tütres“, siis mina panustaksin Risku peale, sest üks-kõik kui väga Risku Annat ka ei armastanud, oli too üks paras snoob. Kokkuvõtvalt, kui kahe naise vaheline armastus silmi pööritama ei pane, siis tasub „Kaini tütart“ lugeda. Raamat on piisavalt õhuke, saab kiiresti loetud, stiil tundub alguses ehk lünklik ja rabe, aga sellega harjub kiiresti ning lugu ise on nukker ja intiimne, mis sobib eriti hästi melanhoolikutele.


Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881761


PS! Raamat sattus lugemislauale tänu Kolmanda kolmapäeva raamatuklubile. Seega, kui tahate samuti saada häid lugemissoovitusi ja loetu üle kellegagi arutleda, siis liituge meiega sügisel!

esmaspäev, 15. juuni 2020

Kate Di Camillo. EDWARD TULANE`I IMETABANE TEEKOND

Ersen, 2019
216 lk.

Raamat räägib mängujänesest, kelle vanaema Pellergina tellis oma lapse-lapsele Prantsusmaalt. Jänese nimi on Edward Tulane, ta on valmistatud portselanist, tal on maalitud ilmekad silmad ja käpakesed, mis liiguvad.

Tal on ka väga peen garderoob koos kullast taskukella- ja just tema jänesejalgade jaoks disainitud kingadega. Edward Tulane oli kahtlemata erakordne isend.

Tema perenaine kümneaastane Abilene tundis sama ja armastas oma jänest väga. Koos perega laevareisile Londonisse minnes võtab tüdruk oma jänese kaasa. Kuid rumala juhuse tõttu satub Edward vette ja leiab end ookeani põhjast. Algab seiklus, mis räsib ja raputab Edwardi maailma põhjalikult. Oma teekonnal kohtab ta erinevaid inimesi. Lähevad aastad. Edward saab tunda igatsust, sõprust, kurbust, valu...

See on väga köitev, inimlik ja lugemist väärt lugu.


Raamatut luges: Mare Kalda
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938722

neljapäev, 11. juuni 2020

Eliis Grigor. TEIBITUD SUU

Otto Wilhelm, 2017
128 lk.


Kõige naljakam on see, et inimesed lihtsalt ei pane tähele, milliseid võtteid sa enda peal katsetad. Sa oleksid nende jaoks nagu tühi koht, eikeegi, mõttetus.“ Kirjutab 14 aastane anorexia nervosa`t põdev Eleanora. 

Päevikuvormis kirjutatud raamat, mida tutvustan, on autori enda kogemuste kirjeldus ajast, mil ta viibis ravil Tartu psühhiaatriakliiniku söömishäirete osakonnas. Kuidas tegelikult mõtleb, tunneb või mida soovib inimene, kes leiab, et ta on ikka veel paks ning pisut veel oleks vaja end näljutada. „ Kui ma olen kõhn, kaotan selle pekivoldi ja kaalun vot nii palju, siis ma olengi õnnelik!“ kirjeldab tüdruk oma tundeid. Nii ennast, kui teisi jälgides jutustab 13 aastane Eliis oma loo läbielamistest, mis varem või hiljem tabab neid, kes kannatavad söömishäirete all. Minategelane endale ei halasta ja räägibki kogu loo, nii nagu kõik toimus. Seevastu teisi kliinikus viibivaid kaashaigeid kirjeldab ta anonüümselt  toiduainete järgi, millega nad end elus hoiavad. Vapper Eliis – just nii võib teda nimetada, on hakkama saanud millegi sellisega, mida igaüks ei julge, jutustada oma lugu ausalt ja ilustamata. 

Soovitan lugeda seda raamatut kõigile neile, kes ise ennast selles loos ära tunnevad või siis, et ei taha veel tunnistada, et on probleem. Pereliikmetele, kui peres on keegi, kes söömishäire all kannatab. Lisaks on see lugu õpetlik ja suunav, sest raamatus jagatakse tegelikult päris palju infot selle haiguse kohta. Näiteks on välja toodud mitmeid fakte tervest maailmast selle haiguse kohta.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame."

Katkend raamatust lk. 56:
Oli järjekordne esmaspäevane kaalumine. Ma kaalun 46,7 kg. Jube, see on nii kohutav! Ma ei suuda oma pisaraid peatada. Kõik see rasv, mis mu keha katab, voolab mööda voodit laiali, vajub mööda voodiäärt põrandale ja liigub mööda põrandat edasi. Kogu keha on kaetud tselluliidiga ning nahk tundub selle tõttu nagu mandariinikoor. Värvige mind oranžiks, pange poeletile müügile ja inimesed ei märkagi erinevust, sest ma näen välja ümar nagu mandariin.

Head lugemist oleks kuidagi kohatu siinkohal öelda, sest tegemist ei ole meelelahutusliku romaaniga.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1440154

teisipäev, 9. juuni 2020

Jim Robbins. IMELISED LINNUD


Mida neilt õppida meist endi, maailma ja parema tuleviku kohta

Varrak, 2018
335 lk.

Mida on neilt õppida meil endi, maailma ja parema tuleviku kohta?

Raamat on paeluv pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu meie planeedi elu rikastavad.

Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma. Autor ütleb, et linnud lummavad teda. Peale kohtumisi ja vestlusi pistrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja paljude teistega avastas ta, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.

Põhitõed, mis meie arvates universumi toimimist juhivad, räägivad meile lugusid erinevatest tajuviisidest, mille kaudu on inimesed looduse lõimesse põimitud. Linnud on seal kaasteelised, vahel isegi perekonnaliikmed.

Käesolev raamat on autori tagasihoidlik katse kirjeldada lindude elu siin imelisel planeedil, mida me koduks kutsume. Linnud on olevused, kes suudavad lennata vahemaandumiseta teisele poole maakera, sukelduda inimesest kümme korda sügavamale ookeanivette, lennata tagurpidi ja pea alaspidi ning teha veel palju muudki, mida me senini aduda ei suuda.

Linnud on dinosauruste ellujäänud järeltulijad. Kuidas eelajaloolistel loomadel arenes lennuvõime? Millised linnuliigid on geneetiliselt dinosaurustele kõige lähemad? Austraalias ja Uus-Meremaal elavad rihukanad on julged ja ei tunne inimese ees mingit hirmu. Kuidas nad pesitsevad? Ühe (!) päeva vanused linnupojad on täieliku sulerüüga ja suudavad lennata ning vertikaalset kaljuseina mööda üles ronida.

Leonardo da Vinci uuris lindude lendamist, pani tähele lindude iseloomulikku kuju ja nende liikumisviisi läbi õhu ning avastas, et õhk toimib paljuski nagu vesi. See andis talle võtme lindude lennu mõistmiseks. Leonardo valmistas isegi mõned visandatud lennumasinate mudelid.

Pisikesed, peaaegu kaalutud habekoolibrid lendavad igal aastal ligi viis tuhat kilomeetrit USA põhjaosast Mehhikosse ja kevadel tagasi. Andides on nad surnust ülestõusmise sümbol, sest külmadel öödel langevad nad tardseisundisse, linnud on kui elutud. Aga hommikul, kui päike soojendama hakkab, ärkavad nad imepärasel viisil taas ellu. Kui mitu tiivalööki teevad koolibrid ühes sekundis? Millised on need keerukad jõud, mis linnu lendamise ajal toimivad? Lennates muudavad linnud sageli oma kuju. Nad teevad seda niivõrd osavalt ja põhjalikult, et see on lihtsalt hämmastav!

Linnud on looduse võlurid! Nad on korraga siin, seal ja kõikjal! Autor seisis ammuli sui ja jälgis rislade tantsu. Nad liitusid õhus voogavaks pilveks, mis muutis kogu aeg kuju ja ka värvi! Miks linnud niimoodi toimivad? See on metsikute lindudega seotud imeline ja salapärane nähtus.

Linnud on meie varustajad – nad annavad meile vahendid, mida me vajame. Ühed sellised on nende suled. Kõikidel lindudel (ja ainult lindudel!) on suled ning igal linnutüübil on need suled arenenud ainulaadselt erinevate vajaduste tarbeks. Teadlased on alles nüüd hakanud mõistma näiliselt lihtsa linnusule erakordset ehituslikku keerukust ja läbimõeldust. Kuidas linnud oma sulestikku puhastavad niiskusest ja mustusest? Kuidas tekkisid ja kasvasid suled? Raamatu autor on jõudnud järeldusele, et evolutsiooni käigus toimub asju, mida me ei oska eluski ette kujutada.

Peruu vanasõna ütleb et guaano pole küll pühak, kuid teeb palju imesid. Linnusõnnik paneb looduse
tsükli käima. See on planeedi tervise jaoks hädavajalik võimas väetis, mida emake loodus kasutab strateegiliselt, et elu kogu maakeral õitseks ja kasvaks.

Guaano moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks. Kõik, mida linnud meie heaks teevad – olles näiteks eeskujuks paremate lennukite ehitamisel, toiduks või aknaks kunagisse dinosauruste ajastusse, aitab nende elutegevus looduskeskkonda tasakaalustada.

Kuidas mõjutab loodust merelindude rändetrajektooride muutumine või üldse kadumine? Ja keda nimetatakse looduse koristajateks?

Lindudel on salakeel, mida meie nimetame lindude lauluks. Mille järgi on nime saanud elund, mille abil linnud laulavad? On selge, et linnud suudavad meid turgutada, meie enesetunnet parandada, anda meie elule tähendus ja eesmärk. Emily Dickinson on öelnud: „Loodan, et ka sina armastad linde. See säästab taevasse mineku vaeva“.

Loomulikult oleks suureks abiks, kui linnud oskaksid meile ise kõnelda, kuidas nemad asju näevad. Ning kuigi see võib tunduda üksnes pöörase soovunelmana, üritavad mõned teadlased just selleni jõuda.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid. Raamatute jaoks on ta kogunud lugusid kogu maailmast, käesolev on tal juba kuues raamat.

Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1867373

esmaspäev, 8. juuni 2020

8. juuni - Siim Kärner 75

Kunstnik ja kirjamees 
Siim Kärner 75
8.06.1945 Morna k, Tuhalaane v - 5.11.2007
Foto Elmo Riig https://sakala.postimees.ee/2189245/suri-kirjanik-ja-kunstnik-siim-karner (vaadatud 27.05.2020)

Siim Kärner sündis 1945. aastal 8. juunil Viljandimaal Tuhalaane vallas Morna külas. 

Lõpetanud Raudna 8-klassilise kooli ja Viljandi kaugõppekeskkooli.

Ta töötas Viljandis dekoraatori, transporditöötaja ja viimistlejana. Ta võttis alates 1962. aastast osa Viljandi kultuurimaja kunstiringist ja 1977 asus seda ise juhendama. Tema tööd on olnud väljas paljudel kunstinäitustel.

Siim Kärneri esimene kirjanduslik trükiproov ilmus 1964 ajakirjas "Noorus". 1979. aastal tuli trükist esimene luulekogu „Unekaste”. 

Järgmised luulekogud „Usseaid” (1994),  „Uitseviir” (1996), „Urikivi” (1999), „Unevalgel” (2003), „Uibuainamuru. Unusmaa” (2005) on mulgikeelsed. Sellisena on Siim Kärner uuema aja kolme olulisema mulgi luuletaja hulgas Lättemäe ja Baturini kõrval. 

Tema sulest on ilmunud lasteraamatud  „Tuulepesa” (2004), „Koordil, Marjumäel” (2004), „Pannkoogirahu” (2005) ning „Sohvi“ (2007) ja aforismiraamat „Salaküti märkmed” (1992). 

Viljandi kunstielust on ta avaldanud raamatud „Neljapäeva õhtul kell kuus“ (1984) ja  „Kuusteist aastat hiljem” (2000).

Siim Kärner on koostanud kaks olulist antoloogiat. “Ime kütken tähe poole kist. Eesti murdeluule antoloogia” (2002) on esinduslikem eesti murdeluule antoloogia. 2007. aasta  maikuus tuli välja eesti haikude valimik „Kõik on kusagil…”, kus on haikusid 83 autorilt. 

Siim Kärner oli Eesti Kirjanike Liidu liige. Kirjarahvas teab teda kui emakeelepäeva korraldajat. 

Kärner võttis oma tegemisi väga tõsiselt, ta oli Viljandi ja Mulgimaa patrioot. Viljandi mõõtkavas oli ta kindlasti see, keda nimetatakse maa soolaks. Ta oli Viljandi kunstielu üks põhikorraldajaid, samuti Viljandi kirjanduselu oluline tegelane. Ta oli mees, keda teadsid kõik kultuurihuvilised viljandlased. 
Siim Kärner lahkus 5. novembril 2007.

Allikad:


Autoportree. URL:  https://www.osta.ee/siim-karner-autoportree-oliakruul-papp-1990ndad-40861300.html (vaadatud 27.05.2020)

Biograafia koostas: Marju Roosileht

pühapäev, 7. juuni 2020

7. juuni - Vaike Birk 85

Kodu-uurija, õpetaja, harrastusluuletaja
Vaike Birk 85
Sündinud Tisler
7.06.1935 Metsküla, Suure-Kõpu vald

Õppinud 1943–1947 Vastemõisa valla Metsküla algkoolis, 1947–1948 Puiatu Mittetäielikus Keskkoolis, 1948–1954 Viljandi 1. ja 2. Keskkoolis, 1954–1956 Tartu Õpetajate Instituudis. 1961. aastal omandas eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse Tartu Riikliku Ülikooli Kaugõppe Pedagoogilises Instituudis.

1966–1972 täiendanud end Tartu Riikliku Ülikooli juures korraldatud uurimistöö metoodika ja pedagoogika teooria kursustel. 1972. aastast Ühiskondliku Pedagoogika Uurimisinstituudi tegevliige. Kuulub Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi, Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Mulkide Seltsi, MTÜ Kodukant Viljandimaa (1995-2007), seltsingu „Kodupaik Metsküla“ asutajaliige.

Töötanud 1956–1959 Pärnumaal Kilksama 7-klassilises koolis, kuhu oli instituudist suunatud, Pootsi 8-klassilises koolis ja Pärnu internaatkoolis. Olnud 1968–1970 ajalehe „Pärnu Kommunist“ korrektor. Järgnesid tööaastad Pärnu linna ja rajooni haridusosakonnas metoodikuna ning inspektor-metoodikuna. 1990–2007 olnud õpetaja Pärnu haigla lasteosakonnas.

On korraldanud õppevahendite näitusi, keelepäevi, rahvaluule ja M. Kampmaa päeva, õpilaste omaloomingu- ja kodu-uurimispäevi. Esinenud ettekannetega ja koostanud artikleid Pärnu- ja Viljandimaa kultuuritegelaste kohta. Põhiline uurimisteema on olnud kooli- ja kirjamehe Mihkel Kampmaa elu ja tegevus. Tema loomingut on avaldatud Viljandimaa Luuleklubi valimikes „Valguseoks“.

Allikas: Viljandimaa koduloolasi : Teatmik. 2009. Lk. 52-53

 

Luulekogud

  • Metsa ja mere vahel (2014)

 

Biograafiad ja personaalnimestikud

  • Mihkel Kampmaa ja tema pärand (2007)
  • Pärnumaa koduloolasi 1988-2002 : teatmik (2003)
  • Viljandimaa koduloolasi : teatmik (2009)

laupäev, 6. juuni 2020

Tuulikki Tolonen. AGNES JA UNENÄGUDE VÕTI

Eesti Raamat, 2020
182 lk.

Raamat algab proloogiga. Ühel õhtul toob kuller väikese Harmala linnakese muuseumisse paki, milles on  kirjake ja karp. Paki saatjal on kummaline palve: asetada kastike muuseumis kohale, kus iga külastaja seda näeks. Selgituseks on öeldud, et keegi ei tohiks püüda karpi avada. Kui muuseumisse tuleb inimene, kellel on võti, mis passib karbi lukku, kuulub sisu temale.

Saame tuttavaks 11 aastase Agnesega, kes on hiljuti emaga igavamast igavamasse külakesse kolinud ja jätnud seljataha Helsingi ja vanad sõbrad. Kummaline sündmuste jada tõmbab aga Agnese kaasa ja tema elu muutub põnevamaks kui kunagi varem. Naabrite koera jalutades satub Agnes kalmistule, kus talle jääb silma sammaldunud hauakivi, millele oli graveeritud: Agnes Margaretha 2.8.1938, surn. 3.81938. Agnese süda jätab löögi vahele ja ihukarvad tõusevad püsti – sinna oli graveeritud tema nimi ja tema sünnikuupäev. Kummalisest leiust kalmistul räägib Agnes uuele sõbrale Pullale ja emale. Lastes tekitab nähtu tohutut uudishimu ja nad asuvad külakese ajalugu uurima. Samal ajal hakkab Agnes oma unenägudes kuulma häält, mis teda tuppa tulema kutsub. Ta mäletas, kuidas ta pöördus vaatama ja nägi kaunistustega valget puumaja, unenäos kummardus ta kiiresti sõstrapõõsa taha peitu ja pistis käes olnud eseme selle alla peitu. Ja unenägu lõpeb. Ja kordub taas: ikka sama hääl ja vanaaegsetes riietes tüdruk, keda tuppa kutsutakse ja kes midagi põõsa alla peidab. Agnes ja Pulla leiavad unenäos nähtud villa ja aia ja Agnes tunneb, et peab unes põõsa alla peidetud eseme üles leidma.

Loo arenedes selgitavad lapsed välja, kes olid aastakümneid tagasi valges villas elanud inimesed ja kes oli maetud salapärasesse hauda (tegelikult on selle hauaga lood hoopis teistmoodi…). Agnes leiab ka põõsastesse peidetud eseme, saab teada, kuidas tema on seotud kummalise hauaga, valges villas elanud inimestega, muuseumis eksponeeritud karbikese ja selle sisuga. On midagi, mis neid kõiki omavahel seob….

Raamatut luges: Epp Raudsepp
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1951702

kolmapäev, 3. juuni 2020

Veronica Henry. KUIDAS LEIDA ARMASTUST RAAMATUPOEST

Eesti Raamat, 2019
Raamat on ilmunud Eesti raamatu sarjas Tõlkes leitud

Veronica Henry on 1963 aastal sündinud inglise kirjanik ja ajakirjanik; ta kirjutab ka telesaateid. Tänaseks on ta kirjutanud umbes 15 raamatut ja eesti keeles on ilmunud nendest üks – „Kuidas leida armastust raamatupoest“.

Lugejad, kes armastavad ajaviiteromaane aga ei taha väga „läilat“ kirjandust, leiavad omale sellest sarjast Tõlkes leitud kindlasti lugemiseks nii mõndagi. Natuke on olnud minu jaoks ehmatavaks nende raamatute pealkirjad, mille järgi me ju esmapilgul raamatuid valime. Kuigi pealkirjad on paljudel „läilad“ siis sisuga need tavaliselt ei ole klappinud, sisult on raamatud (vähemalt need mida mina sellest sarjast olen seni lugenud) olnud toredad lood, inimeste eneseleidmisest, elus ette tulevate raskuste ületamisest, õnne- ja rahutunde otsingust erinevate sündmuste kaudu.

„Kuidas leida…“ tegevus on seotud raamatupoega (nagu pealkirigi ütleb) ja sellest, mis saab, kui elust lahkunud omaniku tütar peab juhtimise üle võtma. Kas teha seda, kuidas teha seda, milleks üldse seda teha? Loos hakkavad hargnema erinevad sündmused nii olevikust kui minevikust. Kes mängib ausate kaartidega, kes ei tee seda vaid kasutab oma mõjuvõimu ja raha millegi saavutamiseks. 

Mis saab raamatupoest ja kas on võimalik leida armastust raamatupoest seda lugege juba ise.

Raamatut luges: Rene Vahtra
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1889925

esmaspäev, 1. juuni 2020

Dawid Walliams. PRURIKAS POISS

Tänapäev, 2018
219 lk
Joe on kaheteistkümneaastane poiss, kui Joe oli vaid kaheksane, läks ema pere juurest ära. Joe ja isa jäid kahekesi.

Joe isa härra Spud oli lühike ja paks mees, nagu ta poegki. Härra Spud oli varajasest noorusest (16) alates töötanud äärelinna suures vetsupaberitehases. Tema töö oli niiii igav! Ainus hea asi tehases töötamise juures oli see, et härra Spudil oli palju aega unistamiseks. Miks mitte leiutada vetsupaber, mis on ühelt poolt niiske ja teiselt poolt kuiv. See oleks ju lausa revolutsioon tagumikupühkimises.


Pärast põhjalikke katsetusi oma kodu vannitoas oli asjal jumet. Kui härra Spud wc-paberi viimaks turule tõi, sai sellest kohe tõeline fenomen. Härra Spud hakkas vetsupaberi müügist saama väga palju pappi. Isa ja poeg hakkasid järjest paremini elama ja said peagi pööraselt rikkaks. Joest sai jubedalt ärahellitatud laps. Kuid see on alles Joe ja tema isa loo algus. Kui tahad teada, mis edasi juhtub, kuidas läheb Joel rikaste laste erakoolis ja tavalises riigikoolis, kui kerge on tal leida tõelisi sõpru ja mis saab siis, kui õnn selja pöörab, siis võta aga raamat pihku ja hakka lugema!


Raamatut luges: Mare Kalda
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1881397

Harriet Griffey. SELG SIRGU: IGAPÄEVASED VENITUS- JA JÕUHARJUTUSED RÜHILE


Sinisukk, 2019
144 lk.

Töö kodukontoris paneb pained peale nii vaimule kui ihule. Just ihuhädade- kange kaela, valutava selja, surevate jalgade ja muu sarnase puhuks on raamat „Selg sirgu...” õige abiline. See on üks kergemini arusaadavamaid käsiraamatuid, mida olen kohanud. Lihtsate jooniste abil on näidatud, kuidas erinevaid lihasgruppe ja liigeseid venitada ning painutada. Igaüks saab sealt valida just need harjutused, mis teda kõige rohkem aitavad. Harjutuste tegemiseks ei ole vaja mingit lisavarustust, lihtsalt pisut ruumi ja aega enda jaoks.

Raamatut sirvides selgub, et alateadlikult teeme sarnaseid venitusi ja painutusi sageli. Kuid hea on saada kinnitust, et see ongi õige tee, tuleb ainult olla järjekindlam.

Raamat „Selg sirgu...” peaks olema iga pikalt istumist harrastava inimese käeulatuses.   

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1909662

Ray Bradbury. 451 FAHRENHEITI


Hea Lugu, 2019
191 lk.

1953. aastal ilmunud ulmeromaan ei ole täna enam mitmes aspektis ulme vaid meie igapäev. Õnneks on paljutki veel vanaviisi, mille üle rõõmu tunda ja sõpradega arutleda.

Guy Montag on tuletõrjuja, kelle ülesanne ei ole tulekahjusid kustutada vaid põletada keelatut. Inimestel peab olema kõik lihtne ja ühtmoodi arusaadav. Kõigile tuleb pakkuda ühesugust muusikat ja jututeemasid, telerist tulevad saated peavad olema iga kõneluse keskpunkt.

Tehnoloogia võimaldab kõik pakutava endale kõrva toppida ja unustada enda ümber olevad inimesed. „… Ta on väikesed Merikarbid, sõrmkübarasuurused raadioaparaadid, sügavale kõrvadesse toppinud, ning tema ärkveloleva teadvuse kaldaid uhab ja peksab helide elektronookean – muusika ja kõne, muusika ja kõne …“ (lk 22) Üle poole sajandi tagasi oli see ulme aga täna kuulame soovitusi, et kõrvaklappidega liikluses olemine on ohtlik ja hajutab tähelepanu.

Meditsiinis on toimunud tohutud arengud ja keegi ei pea ulmeliseks vereülekandeid ega elundidoonorlust, mis raamatus ulmelist osa väljendab. „… Uus veri, mis naise soontes voolas, näis olevat teda uuendanud. Tema põsed olid väga roosad, tema huuled väga värsked ja värviküllased ning tundusid pehmete ning rahulikena. Seal oli kellegi teise veri. Kui saaks ka ihu, aju ja mälu uutega asendada! ...“ (lk 27)

Meelelahutus ja töö – kas nende kõrvale peaks inimese elus veel miskit mahtuma? Kindlasti on lihtsam, kui iga kliki järel on meil piisavalt rõõmu, et mitte mõelda-arutleda filosoofilistel teemadel. „… Elu on lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite ja poltide keeramise? …“ (lk 70)

Tänapäeva kiire elutempo nõuab planeerimist, et pereelu kulgeks sujuvalt. Kõik tööülesanded, laste huviringid ja –tunnid peavad klappima nagu kellavärk. Paljud eelistavad, et nende laste õpetamise ja arendamisega tegeleks inimesed, kes on selleks vajaliku väljaõppe saanud. Kodus on „lapsehoidjateks“ erinevad tehnilised vahendid, millel tuleb ainult nuppe keerata. „… Ma panin lapsed kooli, kus nad on üheksa päeva kümnest. Mul tuleb neid taluda kolm päeva kuus, kui nad on kodus, ja see pole sugugi paha. Viin nad võõrastetuppa ja keeran lülitit. …“ (lk 116)

Milline on elu ilma raamatuteta, ilma mitmekesise muusika ja kunstita? Kas meile piisab masinatest, millel klikkides tunneme elevust ja rõõmu ning vaatame ühesuguseid filme, kuulame ühesugust muusikat? Raamat annab hea võimaluse mõtiskleda tänapäeva ühiskonna ja ligi 70 aastat tagasi kehtinud arusaamade üle, vaadata iseendasse ja sõpradega selle üle arutleda.

Head lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938660