5. oktoober - Helgi Muller

Helgi Muller

Aastani 1952 Orr
5. okt. 1932 Viljandis – 6. dets. 1971
Luuletaja, tõlkija ja lastekirjanik

Sündis Viljandis töölisperekonnas. Läks kooli 1940. aastal ja lõpetas Viljandi 1. Keskkooli 1951. aastal. Astus samal aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, kus õppis algul õigusteadust, siis ajaloo-keeleteaduskonnas loogikat ja psühholoogiat, hiljem rahvaluulet. Lõpetas kaugõppes žurnalistika alal 1963. aastal.

 

Töötanud Tallinnas teatri- ja muusikamuuseumis, hoiukassa sekretärina 1960-1961, ajalehe „Kodumaa“ kaastöölisena, trikotaaživabrikus Marat 1962-1963 laohoidjana ja etikettijana.

 

Aastast 1963 kutseline literaat. Värsse hakkas avaldama 1954. aastal. Helgi Mulleri laulutekste on sageli viisistatud, ta oli Ülo Raudmäe opereti "Kiri nõudmiseni" kaasautor. Ta on tõlkinud näidendeid, ooperi- ning laulutekste ja luulet.

 

Oskar Kruus on kirjutanud artiklis „Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda“ Helgi Mulleri kohta järgmist:

„Järk-järgult jõudis masendavasse ummikusse kolme luuletuskogu autor Helgi Muller (1932–1971). Raskusi tekkis nii ülikooliõpinguis, abielus kui laste kasvatamisel. Pärast arstist abikaasast lahutamist ei leidnud ta endale püsivat elukaaslast. Kui viimane armastuslugu ühes Moskva lähedases loomingumajas nurjus, kirjutas ta enne tagasisõitu kodumaale 3. detsembril 1971 järgmise nukrameelse luuletuse: Tahaks naerda, tahaks nutta,/ kui su poole jälle ruttan, / minu väike, kallis maa./ Võõrsil nägin mitu und ma,/ igatsust sain palju tunda./ Nüüd võin emmata sind taas./ Ööl ja päeval oled meeles./ Juba homme asun teele,/ ehkki taevas sul on tume,/ käin su puhtas valges lumes./ Tulen, tulen.// Millegipärast ei ole Helgi Mulleri viimane luuletus sattunud tema postuumsesse kogumikku "Valik luulet" (1983) ja ilmub siin esmakordselt. Muller ei informeerinud kedagi oma kojutulekust, rong tõi ta lihtsalt Moskvast Tallinna. Ka siin ei teatanud ta saabumisest kellelegi. Keegi ei juhtunud sel õhtul tema ukse taga helistama või talle telefoneerima. Masendusmõtteis möödunud öö järel poos Helgi Muller ennast vannitoas üles. Kella nelja-viie vahelist aega peetakse enesetaputunniks.“

Luulekogud 

• Laulud ratastel (1966) 
• Linnulina (1970) 
• Saialill ja leivalill (1970) 
• Tähesärk (1963)
• Valik luulet (1983)
• Vigurivänt (1971)

 

Allikad:

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti raamat, 2000. Lk. 347

• Kruus, Oskar. Eesti kirjanikud lähevad pigem hulluks kui tapavad enda // Eesti Päevaleht online 13.05.2000. URL: http://epl.delfi.ee/news/melu/eesti-kirjanikud-lahevad-pigem-hulluks-kui-tapavad-enda?id=50787261 (vaadatud 06.10.2017)

• Helgi Muller. – Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Helgi_Muller

9. september - kodu-uurija Erich Mägi

9. september 1932 Vinni k, Küti v, Virumaa – 21. juuni 2010 Karksi-Nuia

Tehnik- tehnoloog, kodu-uurija, amatöörfilmide tegija

 

Sündis 9. septembril 1932 aastal Virumaal Küti vallas taluperes. Õppinud Vinni-Pajusi 6-klassilises koolis (1947), Karitsa 7-klassilises koolis (1948).

 

Olnud 1949-1957 Siberisse küüditatud. Lõpetanud 1954. aastal Ussinski õhtukooli 8. klassi, 1960 Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja 1969 Võru tööstustehnikumi. Töötanud traktoristi ja treialina, tehnik-tehnoloogina Nuia EPT-s, katlamaja juhataja ja tööde normeerijana.

 

Ühiskondlik tegevus on olnud mitmekesine. Osavõtt Karksi-Nuia taidlusringide tööst (meeskoor, rahvatants, puhkpill, foto- ja filmiring). Kuulus Eesti Filmiamatööride Liitu.

 

Videosalvestused August Kitzbergi ja Elena Animäg teemadega on osaliselt antud Tartu Kirjandusmuuseumile. Teinud 8-mm ja 16-mm amatöörfilme kohalikest sündmustest aastail 1975-1989. Alates 1989 videofilmid 182 kassetil.

 

Juhendatud õpilasuurimused: fotoring – kohalik kroonika, filmiring – kohalik kroonika. Vanavarakogu: fotoaparaadid, fotolaboratooriumi seadmed.

 

Osalenud muinsus- ja looduskaitses.

 

Erich Mägi tegevust on tunnustatud aukirjade ja diplomitega. 1986. aastal amatöörfilmide ülevaatusel III koht (pronksmedal).

 

Mälestustest Siberis avaldanud artikli „Pikad aastad“ Õilme Nurga artiklikogumikus „Mälestuseks teile kõigile (Rakvere, 2001).

 

Avaldanud artikleid vallalehes Karksi Sõna.

 

Suri 21. juunil 2010 Karksi-Nuias (vähk).

 

Allikad:

• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 45
• Geni. URL: https://www.geni.com/people/Erich-M%C3%A4gi/6000000001875949479

Foto: http://www.kultuurikeskus.karksi.ee/files/image/Erich.jpg

25. juuni - Carl-Otto Märtson

25.06.1917 Aidu v - 17.05.1999 [Saksamaa]

Organist ja muusikapedagoog

Sündinud 25. juunil 1917 Viljandimaal Aidu vallas. Isa Jaan oli Viiratsi mõisavalitseja. Esimesed sammud muusika alal tegi Carl-Otto Märtson isaga.

Hiljem sai eratunde Viljandis elanud Aino Kõrbilt. 1935. aastal lõpetas eksternina Tallinna poeglaste gümnaasiumi. 1936. aastal astus Tallinna Konservatooriumi Hugo Lepnurme klaveri- ja oreliklassi. Koservatooriumi lõpetamise järel 1939. aastal töötas kuni 1941. aastani kodulinn Viljandi Jaani kirikus organistina.

1941. aasta märtsis lahkus sakslaste ja venelaste vahelist kokkulepet ära kasutades Saksamaale. Sõja-aastatel õppis Frankfurdi Muusikakõrgkoolis. Sõja järel elatus klaveri eratundidest. Täiendas end veel Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgooli klaveriklassis.

1954. aastal võttis vastu Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgkooli üldklaveriõppejõu koha. 1977. aasta septembris nimetati Carl Otto Märtson Hannoveri Teatri- ja Muusikakõrgkooli professoriks.

Juba Viljandis, Tartus ja Tallinnas esinedes moodustasid tema kontsertkavadest suurema osa eesti heliloojate Kapi, Tobiase ja Süda teosed. Pärast emigreerimist alustas ta nende kavadega saksa publiku ees. Geislingenis osales ta näiteks pagulaslaagris Udo Kasemetsa kantaadi "Suur on Jumal Su ramm" esiettekandes. Tema töö haardest annavad tunnistust kaks Saksamaal koos abikaasa Eva Märtsoniga välja antud heliplaati "Das Estnische Orgel und Vokalwerke".

Alates 1990. aastast on koos abikaasa Eva Wilson-Märtsoniga esinenud igal sügisel Eestis. Märtsonite kodu Hannoveris oli peatus- ja stardipaigaks paljudele eesti muusikutele.

Suri 17. mail 1999.

Allikad:

• Hirvesoo, Avo. Tükike Eesti muusika ajalugu Euroopa südamest // Teater. Muusika. Kino (1997) nr. 6;
• Vaus, Heili. Mälestuseks // Eesti Päevaleht Online 22.05.1999

17. veebruar - Voldemar Metsamärt

Koduaias Viljandis Savi 3
Foto digikoopia saadud Lennart Jürgensoni erakogust

17.02.1902 Viljandimaal Sürgavere vallas Pilistvere külas – 24.04.1975 Viljandis
Tõlkija, lastekirjanik, luuletaja ja pedagoog

Voldemar Metsamärt sündis Pilistvere külas talurentniku perre. Haridustee algas Sürgavere vallakoolis ja Viljandi koolides. 1925. aastal lõpetas V. Metsamärt Viljandi maakonna poeglaste gümnaasiumi.

Osales koolipoisina vabatahtlikult Vabadussõjas, sai haavata lahingus Landeswehri vastu. Voldemar Metsamärt oli pärit küll Viljandimaalt, aga oma elu parimad aastad andis ta Tartule: 1925-1932. aastal õppis ta TÜ filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja üldist kirjandust, pedagoogikat, etnograafiat ning rahvaluulet, hiljem – 1939-1944 - töötas Hugo Treffneri gümnaasiumis emakeele ja kirjanduse õpetaja. Lühikest aega õpetas ta ka ülikoolis soome keelt. Tartus oli tal palju selliseid õpilasi, kes on jäänud hiljem Eesti kultuurilukku: Artur Alliksaar, Paul Alvre, Ivar Grünthal, Rein Sepp ja küllap veel paljud teised.

Voldemar Metsamärdi õde oli abielus „Ugala“ majandusjuhi Oskar Härmaga. Seega on ta kunstnik Endel Härma onu ja Hanno Härma vanaonu. Viljandi lugejatele pakuvad niisugused biograafilised andmed kahtlemata huvi. Ta ise oli ka lühikest aega „Ugalaga“ seotud, olles aastatel 1964-1965 teatri kirjandusala juhataja ja tõlkija. Viljandi 2., 1. ja õhtukoolis töötas ta ajavahemikus 1944-1957.

Aastast 1934, eriti aga pensionärina on Voldemar Metsamärt tõlkinud kujundirikkalt ja viimistletud keelega peamiselt Ugala ja Vanemuise teatrile üle 50 näidendi soome, vene ja maailmaklassikast kui ka kaasaja loomingut, mõni neist on ka trükis avaldatud. Osalenud „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ (1992) vanade tõlgete redigeerimisel. Ajakirjanduses avaldanud jutustuse „Aru onu“ (Sakala, 30.07,1929) ja artikleid.  Ta on kirjutanud ka loodusteemalisi luuletusi, peamiselt lindudest. Osa neist on ilmunud O. Kangilaski kogumikus „Linnud-laulikud“ (1949). Ta oli suur loodusesõber, tema käelt käisid linnud Viljandi Lossimägedes söömas. Tegutses ka harrastuskunstnikuna.

Oma kirjanduse õpetajat Voldemar Metsamärti meenutab ajalehes Sakala Viljandi Maagümnaasiumi vilistlane professor Jaan Lepajõe („Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Voldemar Metsamärt“, 25. märts 1995).

Allikad:

• Metsamärt, Voldemar. Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 334
• Viljandi Linnaraamatukogus 2012. aastal Kalli Kuhi poolt koostatud näituse materjalid

6. jaanuar – Ants Murakin

Pildil: Ants Murakin /1920-ndatel/

KM EKLA A-1: 926

6.01.1897 Õisu vald – 11.01.1975 Rootsis

Maalikunstnik, õpetaja ja tõlkija

Ants Murakin sündis Õisu-Kaarli mõisas mõisatöölise pojana. Õpinguid alustas Arraku vallakoolis, jätkas Halliste kihelkonnakoolis, kus ta puutus esimest korda kokku joonistamise kui eriõppeainega. Hiljem läks Murakin Tartu keskkooli. Majandusvõimaluste puudumisel tuli aga peatselt töökoht muretseda: selleks sai Laakmani trükikoja litograafia osakond. Paralleelselt tööga õppis ta Rudolf v. zur Mühleni kunstikoolis, hiljem F. V. Bazani teatridekoratsiooniateljees (1906-1912). Tartus ilmnes veel kolmaski Murakini huviala – keel ja kirjandus. Siin tutvus ta Gustav Suitsu, Johannes Semperi ja Johannes Aavikuga. Kunstnikuna võeti Murakin 1912. a. ”Noor-Eesti” liikmeks ja ta esines edukalt näitusel.

Pariis tõmbas ligi enamikku tolleaegseid kultuurihuvilisi eestlasi, sinna kavatses sõita ka A. Murakin, kuid vallandunud esimene maailmasõda paiskas ta pikemaks ajaks Ungarisse. Ta teenis Varssavis Grodno husaaride rügemendis ja oli rindel Galiitsias. Seal langes ta sõjavangi. Tänu kunstihuvilisele laagriülemale sai Ants Murakin omaette baraki, mida kasutas ateljeena. Samuti võis ta käia ümberkaudsetes paikades maalimas ning peagi lubati tal liikuda kogu Ungaris ja Austrias. Keelehuviline mees õppis selgeks ungari keele ja aitas Aladàr Bànil korrigeerida ”Kalevipoja” Ungari keelset tõlget. Esimene tõsine kohtumine prantsuse impressionismiga sai teoks 1919. a. Budapestis ülevaatenäitusel, kus eksponeeriti Renoiri, Monet`, Signaci, Gauguini, Cezanne`i jt. Meistrite töid.

1920. a. tuli Murakin tagasi Eestisse ja siin sai temast Viljandi elanik. Oma energiat ja võimeid rakendas ta joonistusõpetajana Haridusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumis, ajalehe ”Sakala” kaastöölisena kunsti ja kultuuri alal ning looduslooliste vestete autorina, teatri ”Ugala” dekoraatori, dramaturgi ning keelelise nõuandjana. F. Matt on kirjutanud ”Eesti teatri lavapildis” 1969. a.: ”Õnnestunumatet lavakujundustest võiks mainida A. H. Tammsaare ”Juudit”, G. Kaiseri ”Gaasi”. […] A. M. ei tegele üksnes maalitud dekoratsioonidega, vaid ka lavatehniliste probleemidega. Tema ettepanekul otsustati teha 1. veebr. 1926. a. ”Ugala” kutseline teater.” Intensiivsest tööst annavad tunnistust ka tema personaalnäitused (1926, 1927, 1928). Natüürmordid, Viljandi ja ümbruse vaated võeti huviga vastu. ”1928. a. oli vaatamas käinud 400 in. Ja müüdud 17 tööd.” (Päevaleht, 1928)

Viljandi kohta ütles Murakin, et see on linn looduse süles. Murakin kirjutas 1930.-a.: „Vaevalt leidub meie väikesel kodumaal teist säärast nurgakest, kus mitte üksnes linn ja maa, vaid ka üldse nii palju mitmekesist vahelduvat loodust oleks asetatud nõnda ligistikku ja kitsasse raami. Linn oma agulite ja kaugeleulatuvate äärtega tungib lausa puutumatusse loodusesse. Sügava ürgoru järsku nõlva mööda laskub ta alla peaaegu järveni ja kulgeb siis kahele poole piki heinamaad. See külg ongi Vilajndi palgest iseloomulikum. Sinna koondub nagu peopesale tihe kirju ja muutuv maastik kogu oma maalilises ilus. Aga võlub muidugi ümbrus. Järsakud, luhad, mets ja niidud, väikesed pargitaolised aiad, põlisvana lehtpuistu selles suikuvate varemetega, puhmastunud padrikupärased sälkorud neis vulisevate allikatega, väikesed metsikud salud ojade ja paisjärvedega, lokkavad puisniidud, ohtralt lillelised heinamaad, võsased soorabad järve taga ja jälle mäed ja nõlvad laskuvate aasade ja metsatukkadega. Kõik see kokku moodustab otsekui mingi suure kirjuilmelise loodusliku pargi – zooloogia- ja botaanikaaia. Aedade ja puistute vahel tõusevad ilusad väikesed ehitised mööda mäeveert üles või laskuvad terasse pidi alla… Majad nagu oleksid nõlvapidi üles nihkudes peatuma jäänud ja vaatavad nüüd oma suurte imestavate akensilmadega alla ülikaunisse orgu ja kaarduvale sinisele järvele… Kevadel upub mäekallak ja majaderida õitsvate viljapuude valgesse ja roosasse kobrutisse mis nagu tihedad lõhnavad pilvesagarad embavad linna. Suvel panevad lillede rõõmsad värvid aedu ja rõdusid särama keset lopsakat rohelust vastu lõunapäikese lõõma. Ja sügis toob kulla, punalaki ja purpuri varjundeid puiestikku ning rõkkavas viljaohtruses kirendavaisse aedadesse.“

Maalijana sai Murakin mõjutusi Tartu „Noor-Eesi“ kunstnikelt (sh. Konrad Mäelt) ja I maailmasõja ajal Budapestis prantsuse impressionistidelt. Ta oli kahekümnendatel aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud „Noor-Eesti“ kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist, sellega samastumist, kus harmoonilisest tunnetusest tekkinud lüüriline meeleolu valgub ühelt motiivilt teisele. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu – selge kalle selle suuna dekoratiivsele tõlgendusele. Reageerimine õhu- ja värviefektidele ei paku küll ülendavalt julgeid lahendusi nagu K. Mägi teostes, kuid tema mõju on siiski silmanähtav, eriti varajastes Viljandi maastikes. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928-1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Venezia vaated, mida omaaegne kriitika kiitvalt märkis ja millest praegu võib näitena leida mõne üksiku töö. Murakini Viljandi-teemalisi maale on Viljandi Muuseumi maalikogus kaheksa. „Viljandi maastik“, „Viljandi Trepimägi“, „Viljandi järv“, „Vaade järvelt linnale“, „Männimäe“, „Sammuli“, „Maastik“ ja „Motiiv Abjast“,kõik õli, viimane papil ilma raamita. Kahjuks on need ja ülejäänud kaheksa A. Murakini Viljandi kogus olevat tööd dateerimata. Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.

Ants Murakin oli ennekõike maalikunstnik, peamiselt maastikumaalija, kuid selle kõrval ka tõlkija. Murakini ungari keelest tõlgitust saab esile tõsta Z. Mòriczi, F. Hercegi, K. Mikszàthi, F. Molnàri ja M. Jòkai loomingut. A. Murakini koostatud on ungari kirjanduse antoloogia ja ülevaade ungari kirjandusest. Murakin on kirjutanud hästiloetava ja kunstiliselt küpse „Paani riigi“ (ilmunud 1947. a.), protokolliraamatu loodusest, lindudest ja taimedest, aga ka neid hoolega jälgivast autorist endast. Selles on kunstnik loodumaalid edasi andnud sõnas.

Ants Murakin, 8.IX 1939

foto: Teater Vanemuise päevapiltnik

KM EKLA A-2:1430

1930-ndate algul asus Murakin elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe ”Vaba Maa” kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas ”Teater” artikleid, milles püüdis harida näitljate kõnekeelt. Alates 1930. aastast töötas ka vabakutselise tõlkijana varustades kirjastust "Loodus" ungari kirjandusega.

1944. a. emigreerus Murakin Rootsi, Nordköpingisse, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Nordköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis. Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššimaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.

Ants Murakin. Lõuna-Eesti maastik. õli, masoniit. / haus.ee foto

Ants Murakin. Kaks kala 1950-1960. monotüüpia / haus.ee foto

3 mändi / vaal.ee foto

Kasutatud allikad:

• Ants Murakin. URL: http://www.kirmus.ee/erni/autor/mura_b.html 
• Murakin, Ants // EKABL = Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 323-324
• Männiste, Tiiu. Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust Viljandi muuseumi kunstikogus // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997. Viljandi Muuseum, 1998. Lk. 34-44
• Priidel, Endel. Ja sügis toob kulla // Tee Kommunismile (1972) 8. jaan., lk. 2
• Sirkel, Enna. Mida me teame Ants Murakinist? // Sirp (1992) 10. jaan., lk. 9

28. detsember – Liisu Mägi (Puru Liisu)

28.12.1831 Paistu vald – 17.01.1926 Holstre
Rahvalaulik

Liisu Mägi (rahvalaulik puru Liisu) sündis 28. (16.) detsembril 1831. a. Holstres. Ta oli tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkonna. Ta esines pulmades kaasitajana. Järelkaasitajateks (sõnade kordajateks) olnud tavaliselt Pirmastu küla mehed Tilli Juhan ja Länkru Jaan. Soovide ja ülistuste kõrval iseloomustas Puru Liisu pruuti, peigmeest ja ka sugulasi. Ta tundis valla rahvast hästi, tühja juttu ei ajanud. Tuli kannatada pilkesõnades ja –lauludes edasi antud õiglast kriitikat. Taludes, kus oli tütreid, kasutati Liisut kosjasobitajana.

Rahvalaulikul oli 3 vallaslast. Nii arvas ta olevat endal õiguse kanda pearätti, mida tohtisid kanda vaid abielunaised. 40 aastat tema elust olid seotud Härjakoorma taluga, kus oli algul perenaise abiline. [---] Hiljem asus Liisu elama tütre ja väimehe juurde, kes olid Härjakoorma metsakäärus rentnikud. Holstre mõisa jagamisel sai ka Laulu-Liisu väimees Juhan Ratas (veneusuline) maad ja asutas uue kodu Holstre vallamaja ligidale.

Oma elu viimased 20 aastat oli rahvalaulik pime. [---]

Puru Liisu repertuaar sisaldas lõikus-, õitsi-, kiige- ja pulmalaule, aga ka jaani-, mardi- ja jõululaule. Sagedane pulmades esinemine ja võistlus teiste laulikutega aitasid suurendada laulude hulka. Temalt on üles kirjutatud üle 9000 värsi nii regivärsilisi kui ka riimilisi laule.

Veel 90-aastasena olnud ta tugev, elav ja liikuv. „Aga kui süttivad tal sõnad, siis saab eidekene taas nägijaks. Laulik isegi satub varsti ekstaasi, paisust pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, selg sirgeks ja uhkeks, kuidas ta viskab hooti pea üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: hõissa! Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.“ Nii iseloomustas professor Herbert Tampere Puru Liisut.

Liisu Mägi suri 17. jaanuaril 1926 ja puhkab Paistu kalmistul, nn. vaestepoolel.

Paistu kolhoos paigaldas 5. augustil 1979. a. esimesel Paistu piirkondlikul päeval mälestuskivi Puru Liisu hauale.

Väljalõige ajalehest Lõuna-Mulgimaa (nr 4, 1.apr. 2015)

Paistu esmamärkimise 780. aastapäeva puhul esitas 1914. aasta augustis kohalik näitemänguseltskond koos külalistega Tänassilma rahvamajas laulumängu XIX sajandi rahvalaulikust Liisu Mägist, keda on kutsutud ka Laulu-Liisuks ja Puru Liisuks. Näitemänguks telliti käsikiri Kauksi Üllelt, lavastas Andres Linnupuu.

Allikas: Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. – Paistu Vallavalitsus, 1998. – Lk. 51-52. – (Meie kodu lugu)

16. detsember – Raimo Männis

16.12.1931 Kõo vald
Prosaist ja lastekirjanik

Sündinud Viljandimaal Põltsamaa vallas Rõstla külas taluniku ja õpetajanna pojana. Õppis 1940-1948 Kildu, Väinjärve ja Kirivere koolis, 1948-1952 aastal Vändra keskkoolis ja 1952-1957 EPA-s, lõpetas mehaanikainseneri kutsega.

Töötas melioratsiooniinsenerina Viljandi MTJ-s 1957-1958, töökoja juhatajana Suure-Jaani RTJ-s 1958-1959, brigadirina Türi maaparandusjaamas 1959-60, maaparandusmehaanikuna Vändra RTJ-s 1060-1961 ja edaspidi töökoja juhatajana, 1965-1992 peainsener Saue sovhoosis.

ENSV Kirjanike Liidu liige 1991, NLKP liige 1965-1990, ENSV teeneline ratsionaliseerija 1975.

Romaanid:
1985 Heinatants
1989 Valeühendused
1997 Tagasiärastaja
2006 Ärapööramiste aasta

Lühiromaanid:
1965 Sünnipäevakink
1974 Kiviküla kooli poisid
1992 Oktoobrikarneval
1992 Jõulurõõm
1993 Parteiline ülesanne
1993 Tööpüha

Novellid:
1969 Poiss ja kuu
1988 Kurvad matused

Allikad: 

• Eesti kirjanike leksikon. – Eesti Raamat, 2000. – Lk. 363
• Eesti Ilukirjanduse Andmebaas http://ilukirjandus.ee/autor/292/mnnis-raimo  

7. detsember – Lepo Mikko

Õige nimi Leonid Mikk
7.12.1911 Tuhalaane vald – 6.12.1978 Tallinn
Maalikunstnik ja kunstipedagoog

Sündis 7. dets. 1911 Viljandimaal Tuhalaane vallas Arukülas taluniku peres. Lõpetas 1927 Tuhamaane algkooli. Õppis 1927-30 Tallinnas Riigi Kunstitööstuskoolis dekoratsioonimaalieriala (A.Janseni ja R. Nymani juhendusel) ning 1931-32 ja aastast 1936 Tartus „Pallases“ maalimist (N. Triigi ateljees), lõpetas „Pallase“ 1939. Töötas vahepeal (1932-1935) maalrina, fotograafina ja maamõõtjana. Tegutses 1940-41 Eesti Kunstnike Kooperatiivi Tartu osakonnas asendajana ja 1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõuna. Siirdus 1944 Tallinna, oli samast aastast ERKI maaliõppejõud (aastast 1947 dotsent, aastast 1965 professor). Eesti NSV teeneline kunstnik (1963), Eesti NSV rahvakunstnik (1972). Aastast 1939 kunstiühing „Pallas“ ja 1944 Kunstnike Liidu liige.

Loomelaadi kujunemist mõjutasid oluliselt Nikolai Triigi vormi loov joonistus ja sünteesitaotlus, kontuuri-, valguse- ja värvikäsitlust ka prantsuse kunstnike looming (näitus Tallinnas 1939). Viljeles kõiki maaližanre, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti.

Allikas: EKABL

30. mai - Jaan Maide 125

Jaan Maide
30.05.1896 Vana-Kariste vald - 10.08.1945 Moskva
Eesti sõjaväelane ja sõjaajaloolane, kindralmajor. Vabadusristi kavaler

Jaan Maide sündis 1896. aastal Viljandimaal Vana-Kariste vallas, mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal. 1916. aastal lõpetas ta Kiievi lipnikekooli. Teenis 1917-1918 Läti kütipolgus. Eesti Vabadussõjas oli ta 6. jalaväepolgu rooduülem. 12. veebruaril 1920 ülendati kiiduväärse teenistuse eest alamleitnandist leitnandiks vanusega 3. maist 1919.

1921. aastal lõpetas ta alalisväe ohvitseride kursused ja 1923 Kõrgema sõjakooli, aastatel 1923–1924 teenis Sõjavägede staabis ning Ranna- ja Õhukaitse staabis.

Aastatel 1924–1925 oli Maide Kaitseliidu Peastaabi ülem, aastatel 1925–1927 Kindralstaabi 1. osakonna (operatiivosakonna) ülem. Aastatel 1927–1934 taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 1934. aasta 30. septembrist nimetati ta 1. Soomusrongirügemendi ülema kohusetäitjaks. 30. novembrist 1934 soomusrongirügemendi ülemaks, kellena teenis kuni 30. novembrini 1935. Aastatel 1935–1940 oli Maide taas Kaitseliidu Peastaabi ülem, 29. jaanuaril 1940 määrati 4. Diviisi ülemaks alates 1. veebruarist 1940.

Saksa okupatsiooni ajal oli Maide Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Omakaitse staabiülem, ülema asetäitja ja seejärel ülem. Septembris 1944 määrati ta Jüri Uluotsa poolt koos Otto Tiefi valitsuse ametissemääramisega sõjavägede ülemjuhatajaks ja ülendati kindraliks. Enn Nõu romaanis "Koeratapja" tsiteeritakse käskkirja (rekonstrueeritud) teksti: "Nimetan kapten Karl Talpaku Tallinna komandandiks ja ülendan koloneliks. Ülendan ülemjuhataja kolonel Jaan Maide kindraliks." Käskkirja tekstist nähtub, et nii Talpak kui ka Maide ülendati kahte astet vahele jättes. Tänapäeval nimetatakse Maidet kindralmajoriks, kuigi teda pole kunagi ametlikult degradeeritud.

Jaan Maide on olnud (1929–1934 ja 1935–1939) ajakirja "Kaitse Kodu!" vastutav toimetaja.

Jaan Maide abiellus 3. augustil 1928 Friederike Alberiga (22.06.1902 – 29.08.1939) ning hiljem Marta Marie  Arroga (neiup. Vehver; 5.01.1903-9.09.1979). Kummaski abielus sündis üks laps.

9. oktoobril 1944 ta arreteeriti ja viidi Moskvasse, kus ta 10. augustil 1945 Butõrka vanglas maha lasti.

Auastmed

• leitnant (12. II 1920)
• alamkapten (27. VII 1920)
• kapten (22. II 1923)
• major (26. XI 1924)
• kolonelleitnant (24. II 1928)
• kolonel (24. II 1933)
• kindralmajor (1944)

Maide on enim aumärke (ka välismaiseid) saanud Eesti ohvitsere:

• Vabadusristi II liigi 3. järk (1920)
• „Karutapjate ordu” III järk (1924)
• Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk (1928)
  
• Kotkaristi III klassi teenetemärk (1930)
  
• Valgetähe III klassi teenetemärk (1938)

Allikas:

• Eesti Entsüklopeedia 
• Geni.com

25. mai – Victor Mutt 135

Esineb ka nimekuju Viktor Johann Mutt 

25.05.1886 Sootsa talu, Tuhalaane vald – 30.04.1942 Kirov, NSV Liit
Sõjaväelane ja diplomaat. Kolonel

Sündis Tuhalaane vallas taluperes, üldhariduse omandas kodus õppides.

Õppis 1906–1909 Vilniuse (Wilno) sõjakoolis, mille lõpetas nooremleitnandina. Aastail 1913–1914 oli Peterburis Nikolai kindralstaabi akadeemias, mille lõpetas alles 1917 kuna saadeti rindele. Teenis 1909. aastast 180. jalaväepolgus, osales I maailmasõjas 45, jalaväediisviisi ja XXVII. armeekorpuse staabis, 1917. aastast 182. diviisi staabiülem ja 5. armee staabi operatiivosakonna ülem.

1918. aastal lahkus Vene armee teenistusest ja tuli Eestisse. Novembrist teenis alamkaptenina Eesti sõjaväes. Osales Vabadussõjas, detsembris 1918 komandeeritud Soome ja Rootsi abivägede saamiseks. Oli 1919–1920 2. diviisi staabi vanemadjutant, seejärel ajutise lõunarinde staabiülem ja märtsist 1919 2. diviisi staabiülem. Juulist 1919 kindralstaabi kapten, oktoobrist kindralstaabi polkovnik. Kuulus koos Ants Piibu, Jaan Poska ja teistega 1919. aastal Tartu pantvangikonverentsil Eesti delegatsiooni ning osales sõjalise eksperdina 1919–1920 Eesti–Vene rahukonverentsil Tartus. Teenis 1920–1921 kaitseministri käsundusohvitserina, seejärel erus.

Riigikogu II koosseisu liige (Eesti Rahvaerakonna rühmas).

Oli 1923–1926 Washingtonis Eesti saatkonna 1. sekretär ja mitteametlik sõjaväeatašee. Aastast 1924 ka New Yorki konsulaadi konsul, 1925–1927 asjur ja 1926–1932 Eesti peakonsul New Yorgis.

Elas aastast 1933 Kiidjärve talus. Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid ta 24.06.1941, lasti vangilaagris maha.

Autasud

• Püha Anna II, III ja IV järk
• Püha Stanislavi II, II järk
• Püha Vladimiri IV järk
• Vabadusristi I liigi 2. järk (1921)

 

Isiklikku

Victor Mutt oli abielus Eugenie Partsiga (1892-1983), kes on jätnud eesti kirjanduslukku jälje sellega, et andis Philadelphias 1930. aastal välja mahuka kogumiku enda adapteeritud ja inglise keelde tõlgitud eesti muinasjutte.

Victor Muti pojad olid Rootsi biokeemik Viktor Mutt ja eesti keeleteadlane, tõlkija Oleg Lembit Mutt. Eesti kirjanik Mihkel Mutt on Victor Muti lapselaps.

Victor Muti vend Jakob Mutt oli Haapsalu Maria-Magdaleena koguduse ülempreester.

 

Allikad:

• Vikipeedia
• Eesti Entsüklopeedia
• Geni.com

15. detsembril 1942 ilmus Järva Teatajas artikkel
"Kuidas arreteeriti Vabadussõja sangar kolonel Viktor Mutt"

6. aprill – August Maramaa 140

August Maramaa

6.04.1881 Aakre vald, Tartumaa – 26.12.1941 Lesnaja küla, Kaiski rajoon, Kirovi oblast, Venemaa
Kuni 1921 Marfeldt
Töötanud Viljandis ja Viljandimaal õpetaja ja koolijuhina, oli Viljandi linnapea, I Riigikogu liige. Avaldanud algkooli matemaatikaõpikuid

August Maramaa (kuni 1921. aastani Marfeldt) sündis 6. aprillil 1881 Suurekõrva talurentniku peres Aakre vallas Tartumaal.

Ta sai üldhariduse Astuvere külakoolis, Aakre õigeusu abikoolis ja Rõngu õigeusu kirikukoolis. Astus 1897. aastal Tartu Õpetajate Seminari, mille lõpetamise järel 1902. aastal asus tööle õpetajana Viljandimaale Vastemõisa ministeeriumikooli. Kahe aasta pärast sai Maramaast Vastemõisa 2-klassilise ministeeriumikooli juhataja. Jaanuaris 1906 tagandati ta koolijuhataja kohalt seoses 1905. aasta sündmustega.

1909. aastal abiellus August Maramaa Anna Roossoniga. Peresse sündis viis last: pojad Ülo ja Kalev ning tütred Maimu, Salme ja Linda.

Järgnevalt töötas õpetajana Viljandi Wilhemsoni erakoolis ja Tõrva algkoolis. Alates 1913. aastast tegutses Viljandi algkooli juhatajana.

Õpetajana töötamise katkestas aastaiks 1915—1917 teenistus telefonistina Vene armees. Ilmselt just seal puutus ta kokku poliitikaga ja tutvus sotsialismiideedega.  

Juba enne sõda oli ta endale nime teinud, “Postimehe” juubelialbumis-leksikonis (1909. a.) on ta märgitud artikliga kui agar seltsitegelane (Helme-Tõrva ja Viljandi haridusseltside asutaja), “Postimehe” ja “Lastelehe” autor. Ka õpetajana oli Maramaa väljapaistvalt võimekas, hea metoodik ja osav sulemees. Varakult hakkas ta kirjutama õpikuid, juba 1907. a. ilmus koos Richard Tiitsoga esimene “Rehkenduse ülesannete kogu” (1918. a. viies trükk).

Aastail 1917—1919 töötas Maramaa taas Viljandi algkooli õpetajana. Ta oli üks Viljandi Hariduse Seltsi ja Helme-Tõrva Hariduse Seltsi asutajaid. A. Maramaa oligi põhiametilt matemaatikaõpetaja ja erakonnakuuluvuselt sotsiaaldemokraat.

 

Maramaa esimene periood linnapeana

1919. aastal sai August Maramaast ESDTP liige ja esimest korda Viljandi linnapea. Töö linnapeana 1920. aastate algul polnud kerge. Linna elanike arv oli kasvanud, halduspiirkond kitsaks jäänud, uusi hooneid vajasid paljud asutused (koolid, haiglad), halvas seisus olid tänavad ja kanalisatsioon. Eelarvet kurnas rängalt hoolekanne, tööpuuduse süvenedes kasvas ka abivajajate arv. Maramaa ja sotsiaaldemokraatlik volikogurühm taotlesid neil aastail järjekindlalt hoolekande-, haridus- ja tervishoiukulude suurendamist. Hoolekanderahad kahe- ja kolmekordistusid lühikese aja jooksul. Hoolekandeministeeriumi toetusel organiseeriti töötutele hädaabitöid.

See periood lõppes 1921. aastal, mil Maramaast sai Riigikogu liige A. Rei valitsuses. Veidi üle aasta istus ta rahvaasemiku toolil, kuid siis loobus, sest oli tegudeinimene. Ka ei piisanud pere ülalpidamiseks Riigikogu liikme napist sissetulekust.

1921-1927 panustas Viljandi linna ellu volinikuna ja oli aastatel 1922-1927 Viljandi 5. algkoolis õpetaja. Koolilõpetajana juhtis ta aastatel 1923-1927 Viljandimaa Õpetajate Liidu tegevust, olles selle esimees.

 

Maramaa - matemaatikaõpikute kirjastaja

1920.-1930. a. avaldas aukartustäratava hulga matemaatikaõpikuid. Nende lehitsemisel rabab nende praktilise eluga seotus: protsendivõtmist õpetatakse Eesti rahvaloenduse andmeil, tekstülesannetes on kasutusel kohalikud sõiduhinnad, ilmastikuvaatlused, loodusrikkused. Eraldi rahandusülesannete peatükk käsitleb hoiusummat ja intressi, laene, veksleid, tulumaksu jm. 

Õpikute väljaandmiseks asutas Maramaa Viljandisse oma kirjastuse “Siir”. Kirjastuse tulu aitas Maramaal peret ülal pidada ja ehitada 1926. a. Uueveski teele maja. Tema sulest on ilmunud ja aabits, vene keele õpik ja raamat kaasaegse koolimaja põhijooniste kavanditest.

 

Maramaa teine periood linnapeana

Teist korda sai August Maramaa Viljandi linnapeaks 1927. aastal ja siis juba kuni 1939. aasta lõpuni. Seejärel valiti Viljandi linnapeaks Albert Vilms. 

August Maramaa oli üks tolleaegsetest kohalikest omavalitsustegelastest, kes oli Eesti Vabariiki ülesehitava ja ümberkorraldava töö (linnade majandus- ja sotsiaalsfäär, planeerimine ja ehitus, heakord, hoolekanne, haridus, tervishoid, kultuur) tegelikke elluviijaid. 

Tema eluunistus oli teha Viljandist vaba rahva vääriline musterlinn, kus tuksub jõukas äri- ja tootmistegevus, kus on kaasaegsete hoonetega linnasüda ja inimsõbralikud aedlinnaalad, palju parke, platse, puiesteid, mälestussambaid, muuseum, teater jt. kultuuriasutused, heas korras ajaloomälestised, spordiväljakud ja supelrannad. Tulevikunägemuses heiastus idülliline sisemaakuurort, mis tõmbab ligi puhkajaid ja turiste. 

Maramaa tegevusperioodil ehitati moodne hotell EVE, uus rekoda, rannakohvik, haigla, lastekodu, vanadekodu jne. Rajati lennuväli, Uueveski basseinid, staadion, uus turg, alustati Paala linnaosa ehitamist. 

August Maramaa pidas linna heakorda nii tähtsaks, et 1928. aastal moodustati isegi linna ilu ja puhtuse komisjon. Sündisid uued pargid ja puiesteed. 

Eesmärgiga meelitada Viljandisse rohkem turiste kirjutas linnapea 1934. aastal sisuka raamatu „Viljandi“.

August Maramaa oli alates 1. septembrist 1937 Riigi Viljasalve nõukogu liige (Linnade Liidu esindaja).

 

Elluviimata plaanid

Siiski ei õnnestunud tal kõiki mõtteid ellu viia. Näiteks 1919. aastal tegi Maramaa ettepaneku asutada Eesti vaprate vägede auks lossimägedesse „Vabaõhu Museumi“. Seal oleksid kõik oma maa puud, taimed, linnud, ehitused, mälestusmärgid ja geoloogilised iseärasused. Lisaks asuks seal Eesti muistne talu koos rahvarõivas elanikega. Volikogu võttis selle ettepaneku isegi vastu. Grandioosne kava jäi küll ellu viimata, ent pisike loomaaed rajati hiljem lossimägedesse siiski. Teiste hulgas olid seal kaks kitse, põder Juku ning faasanid.

1919. aasta ühe volikogu koosoleku naelaks kujunes vanapoiste maks. Maramaa pidas sütitava kõne, milles rääkis kõigepealt Prantsusmaa ja siis Eesti rahva väljasuremisest ning teatas kurbusega, et meie maal on surmade arv sündide omast kümme protsenti suurem. Lõpuks tegi ta ettepaneku kehtestada vanapoiste maks üle 35-aastastele meestele. Läbirääkimised võtsid seejärel üsna lõbusa tooni. Volinikud ei olnud Maramaa seatud vanusepiiriga nõus ega jõudnud ka kuidagi kokkuleppele, millest alates üht meest vanapoisiks pidada, ning see maks jäigi Viljandis vaid kavatsuseks.

1930. aastate lõppu ilmestasid üldse grandioossed projektid. 1938. aastal kuulutas Viljandi linnavalitsus eesotsas Maramaaga välja Vabaduse platsi ümberehitamise projekti. Konkursile esitati kaheksa kavandit, üks uhkem kui teine. Võitnud projekti autoriks osutus Roman Koolmar. Projekt jäi ellu viimata.

Veelgi grandioossem oli Valuoja oru kujundamise plaan. Sinna pidid tulema neli tiiki, lehtlad, raidkujud, purskkaevud, sillad ja sillakesed. Seegi mõte jäi teostamata.

1934. aastal on Maramaal peas mõte alustada linnas võimla ehitamist. Isegi koht oli valmis vaadatud. 1938. aastal selgus lõplikult, et majandusministeerium ehitamiseks raha ei anna ja nii jäi ehitus ära. Võimla valmis alles 1955. aastal, aga enam-vähem Maramaa kavandatud koha peale.

1935. aastal tõusis teravalt üles algul Viljandi rahvamaja, hiljem Viljandi kultuurihoone ehitamise küsimus. Viimati nimetatus pidid lisaks teatrile peavarju leidma muuseum ja raamatukogu. 1936. aastal asutati isegi sihtasutus Viljandi Kultuurihoone. Teatriinimesed leidsid, et vaja on eraldi teatrimaja. Maramaa pidas seda ideed liiga kalliks. Uus teater, mis pidi rajatama Mõisa tee ja Politsei tänava vahelisele maa-alale, jäi ehitamata. Viljandlaste unistus sai teoks alles 1981. aastal, mil Valuoja kaldale kerkis moodne teatrimaja.

 

Emapalga idee

August Maramaa osales 1930. aastatel aktiivselt lavastuslikes seltskondlikes kohtuprotsessides. Need olid tollal väga moes. 1935. aasta 13. mai emadepäeva aktusel Ugalas rõhutas Maramaa oma kõnes emaarmastust laste vastu ning tuli lõpuks välja väga originaalse ettepanekuga: tuleb luua emade palga seadus. Igale emale tuleb ilmale toodud laste eest palka maksta; palka tulevat maksta nii abielus kui vallasemadele; raha selleks pidavat saama neilt, kellel pole perekonda.

 

Lastekasvatust suunavad ettepanekud

1935. aastal keelas Maramaa Viljandi algkoolides saiade müügi, sest võileib sisaldavat saiast rohkem vitamiine.

1938. aasta jõulupühade eel teatas Maramaa, et ta on otsustanud linnavalitsuses sisse seada niinimetatud musta raamatu, kuhu kirjutatakse üles kõikide nende laste nimed, kes tabatakse ulakuste tegemiselt. Lapsevanemad asusid ägedalt protestima ja seegi mõte maeti kalevi alla.

 

Tüli ajakirjanikuga

Ajakirjanduse kui neljanda võimuga tuleb hästi läbi saada, seda arvestab peaaegu iga poliitik. Ka Maramaa teadis seda hästi, aga ikkagi andis ta 1929. aastal oma au haavamise eest „Sakala“ vastutava toimetaja Erwin Laarmanni kohtusse. Kohus karistas Laarmanni ühekuulise üksikvangistusega. See oli pretsedenditu lugu ka tol ajal.

 

Elu pärast linnapeaks olemist

1939. aastal, pärast kaksteist aastat kestnud linnapea ametit, loobus August Maramaa kandideerimast ja läks Tallinna Kopli kinnisvarade juhatajaks. 

Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt 1940. aasta suvel okupeeriti, siirdus ta Läänemaale ja töötas Vigalas Penu algkooli õpetajana. 

August Maramaa arreteeriti 6. jaanuaril 1941 ja ta suri 26. detsembril 1941. Tema süü seisnes selles, et ta tegi oma tööd hästi ning julges ja suutis olla tubli linnapea. 

Abikaasa Anna küüditati samuti Nõukogude Liitu. Poeg Ülo mõrvati Nõukogude okupatsioonivõimude poolt. Tütar Maimu pidi aastaid end varjama. Kahel tütrel, Salmel ja Lindal, õnnestus pääseda vabasse maailma. 

Tema väimees Harri Haamer oli Püha Jakobi koguduse, Tartu Pauluse koguduse, Tarvastu Peetri kogudus ja Kõpu Peetri koguduste õpetaja, tütrepoeg Eenok Haamer on Mustvee ja Lohusuu koguduse õpetaja, tütretütar Maarja Haamer-Renter on eesti laulja. Tema vend oli keemik Jaan Maramaa.

Tunnustus

A. Maramaa omas Eesti Punase Risti 3. kl. teenetemärki (1938) ja mitmeid Vene aumärke.

Viljandi Linnavolikogu tunnustas August Maramaa suuri teeneid Viljandi linna ees ja otsustas 31. mail 1996. aastal anda Maramaale postuumselt Viljandi linna aukodaniku nimetuse.

Mälestuse jäädvustamine

• Alates 1992. aastast toimub Viljandi kooliõpilastele iga-aastane august Maramaa nimeline matemaatikaülesannete lahendamise võistlus.
• Viljandis asub ka August Maramaa puiestee ja skulptuur.

Legendaarse Viljandi linnapea August Maramaa ja tema koera (Neff) skulptuur raekoja kõrval Trepimäe alguses - autor skulptor Aili Vahtrapuu, avati 3. augustil 2007. aastal.

Pronksi valatud elusuuruses kuju väärtustab oma olekus August Maramaa (6. aprill 1881 - 26. detsember 1941) isikut ja tema linnapeaks oleku tegusat eluperioodi. Kuna linnaruum koosneb ka linna lahti mõtestavatest legendidest, siis raekojast väljanud linnapea ette sattunud koer annab võimaluse taaselustada muhedad seigad Viljandi linna ajaloost. Näiteks muretseti kunagi Maramaa poolt kehtestatud koerte maksustamise tulust Viljandi linnas "Ugala" teatrile klaver.

Skulptuuri väärtustab lan-valgusriba, mida on Eestis veel vähe kasutatud. Augut Maramaa oli Viljandi linnapea aastatel 1919-1921, linna volinik 1921-1927 ja uuesti linnapea 1927-1939. Linnapeana pühendus August Maramaa sellele, et Viljandist saaks kaunis sisemaa puhkelinn, kus on arenenud äritegevus ja tööstus ning kus on palju rohelust. Maramaa juhtimisel rajati Viljandisse palju puiesteid, parke, tänavaid ja uusi linnaosasid, ehitati staadion, EVE-hotell, uus raekoda, rippsild lossimägedesse, neli koolihoonet, haigla, rannahoone ja palju muud.

Tänane Viljandi on ilus linn paljuski tänu linnapea August Maramaa tegevusele. Ka tänapäeval jätkatakse mitmete tema julgete ideede elluviimist. 8. jaanuaril 1941. aastal August Maramaa arreteeriti. sama aasta 28. mail otsustas NKVD erinõupidamine määrata August Maramaale nõukogudevastase tegevuse eest üheksa aastat vangilaagrit. August Maramaa suri 26. detsembril 1941. aastal Kirovi oblastis Kaiski rajoonis Lesnaja külas.

(Allikas: Viljandimaa Turismiinfo)

 

Foto: Viljandi Muuseum

Omavalitsuste probleemid olid Maramaale alati südamelähedased. 1933. aastal ilmus tema sulest raamat „Maavalitsuste kaotamine ja valdade ümberkorraldamine“, mis võib-olla oli mõneti eeskujuks haldusreformi korraldajatele. Kuid linnapea ei jäänud kõrvale ka ühiskondlikust tegevusest. Alates 1936. aastast juhtis ta Viljandimaa Õhukaitse Ühingut. Juunis 1919 toimunud Viljandi Linnavolikogu valimistel said sotsiaaldemokraadid enamuse ja moodustasid linnavalitsuse. August Maramaast sai esimest korda Viljandi linnapea, sellele kohale jäi ta kuni 1921. aasta augustini.

Lisaks lugemisoovitusi

• Raudla, Heiki. August Maramaa aeg : Viljandi kroonikad 1918-1940 : [pedagoog ja omavalitsustegelane : 1881-1941] / Heiki Raudla ; [eessõna: Malle Vahtra]. - Viljandi : Viljandi Muuseum, 2004. - 207, [2] lk. : ill., portr. - August Maramaa raamatud : lk. 203-204. - Bibliograafia lk. 205-207
• August Maramaa. Minu mälestused 1905. aastast. – Viljandi muuseumi aastaraamat 1999. - lk. 173-178

Allikad:

• 10 Maramaa võistlust : A. Maramaa nimeline matemaatika ülesannete lahendamise võistlus / toimetanud Toomas Rähn. - Viljandi : Viljandi Arvutikool, 2001
• Pihlak, Jaak. August Maramaa // Sakala kalender 1997. Viljandi 1996. Lk. 52-54
• Raudla, Heiki. August Maramaa grandioossed plaanid // Sakala (2006) 1. apr., lk. 12 https://dea.digar.ee/page/sakala/2006/04/01/12

VLRK 110: Viljandi Esimese Lugemisringi tegija ANNA MAREND (KAALEP, MEINER)

Anna Marend

Kuni 1921 Kaalep, 1921-1938 Meiner
28.01.1893 - 19.09.1981

Esimene palgaline raamatukoguhoidja Viljandis, Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja, Viljandi Keskraamatukogu juhataja

1916. aasta Viljandi Esimese Lugemisringi liikmeks registreerimise kande juures on Anna Kaalepi nime juures täpsustus "Lossi uul N17". 

• Sama aasta aprillis otsustati eestseisuse koosolekul, et neiu A. Kaalep asub koos A. Karroga pühapäeviti raamatuid välja andma. Kuni Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu lõpuni tehti mitmel korral ettepanek raamatute väljaandjatele väikest tasu maksta, kuid rahaliste võimaluste vähesuse tõttu „jäigi asi sinnapaika”.
• 25. mail 1919 valiti A. Kaalep peakoosoleku poolt eestseisuse liikmeks, ent juba septembris olid preilid Meiner ja Kaalep elukoha muutumise pärast eestseisuse liikmete "hulgast lahkunud".

Viljandi Esimese Lugemisringi raamatukogu anti 5. jaanuaril 1920 kasutada värskeltloodud Rahvaülikoolide Seltsi raamatukogule.

RÜSi juhatus, revisjonikomisjon ja raamatukogu töötajad 15. novembril 1939. 

Esimeses reas keskel juhatuse esimees Hans Ruubel, temast paremal raamatukoguhoidja Anna Marend ja vasakul teenija Marie Pokk

Viljandi Rahvaülikoolide Seltsi põhikiri registreeriti 12. novembril 1919 Viljandi-Pärnu Rahukogu poolt. 14. detsembril 1919 peeti Viljandi Linna Kõrgema Algkooli ruumides seltsi asutamiskoosolek, kus valiti juhatusse Eduard Schönberg, Johannes Lepp, Johan Animägi, Peeter Adamson, Mihkel Varrik ja Jaan Vollmann. 

Rahvaülikoolide Selts nagu eelnev lugemisringki hakkas arendama mitmekülgset hariduslik-kultuurilist tegevust. Võrreldes lugemisringi tegevusega, oli seltsi tegevuskava laiahaardelisem ja temaatikalt mitmekesisem. Keskenduti rahvaülikooli tegevuse korraldamisele ja raamatukogu organiseerimisele. Raamatukogu korraldajaks valiti E. Schönberg, lugemislaua sisseseadmise eest vastutajaks A. Karro. Ettelugemistega, nagu tookord nimetati loenguid, hakkas tegelema M. Varrik. 

Raamatukogu organiseerimisega oli seltsil rohkesti probleeme. Oli vaja sobivaid ruume ning raha raamatute ja mööbli soetamiseks. Seltsi juhatus mõistis, et täiesti uut raamatukogu luua pole majanduslikult võimalik. 

Pöörduti Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse poole ettepanekuga anda lugemisringi raamatukogu seltsile kasutada. 5. jaanuaril 1920 sõlmitud kokkuleppe kohaselt sai loodav raamatukogu enda kasutusse ligi 2000 teost koos kappidega. Kokkulepe sündis tingimusel, et rahvaülikoolide selts vastutab talle tarvitada antud vara eest, lugemisringi liikmetele jäävad senised õigused ning seltsi muretsetud raamatud tähistatakse erimärgistusega, et lepingu võimaliku lõpetamise korral saaks need tagastada.

Juba Rahvaülikoolide Seltsi juhatuse esimesel koosolekul otsustati ametisse võtta palgaline raamatukoguhoidja-asjaajaja. Juba lugemisringis tööd alustanud Anna Kaalep (hiljem Meiner, Marend) kandideeris 1920. aastal Rahvaülikoolide Seltsi raamatukoguhoidja-asjaajaja kohale. Valituks osutus Nadežda Nirk, aga tema tagasiastumisel sai koha Anna Kaalep. Ta töötas raamatukogus 1921. aasta septembrini, siis lahkus töölt perekondlikel põhjustel. Uueks raamatukoguhoidjaks-asjaajajaks valiti Berta Ott, kes töötas raamatukogus ligi neli aastat. Ta suri 12. juulil 1925. 26 kandidaadi hulgast valiti raamatukoguhoidja kohale taas Anna Marend, kes töötas sellel ja hiljem raamatukogu juhataja ametikohal kuni Rahvaülikoolide Seltsi likvideerimiseni ning mõnda aega ka veel Viljandi Keskraamatukogus. 

Anna Marendi (Kaalep, Meiner) ametid Viljandi linnaraamatukogus:

• 1916 Viljandi Esimese Lugemisringi liige ja raamatute väljaandja
• 1919 Viljandi Esimese Lugemisringi eestseisuse liige
• 1920-1921 Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu esimene juhataja
• 1925-1940 Uuesti Rahvaülikoolide Seltsi Raamatukogu juhataja
• 1941-1947 Viljandi Keskraamatukogu juhataja. Võimuvahetuse tõttu nimetati neljakümnendatel aastatel raamatukogu erinevalt: Viljandi Keskraamatukogu, Viljandi Maakonna Keskraamatukogu, Viljandi Linna Keskraamatukogu, Viljandimaa Keskraamatukogu, Viljandi Rahvaraamatukogu

Ta oli ka Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu liige.

Isiklikku

Anna Marend (Kaalep; Meiner) abiellus 1921. aastal Jüri Marendiga (Meiner). Neil sündis 1923. aastal poeg Harri.

Allikad:

• Viljandi Esimese Lugemisringi protokolliraamat 14.08.1911 – 29.10.1922
• Viljandi Linnaraamatukogu 100. - Viljandi, 2011. - 37 lk.
• Geni.com

17. veebruar - Ülo Mallene 85

Ülo Mallene 

17.02.1936 Viljandi - 17.01.2021 Lõhavere k, Viljandimaa
Majandustegelane, publitsist ja kergejõustiklane

Ülo Mallene lõpetas 1955. aastal Viljandi 1. Keskkooli ja 1965. aastal Tartu Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna kaugõppes. Majanduskandidaat aastast 1971. 

Esimene amet Ülo Mallese tööraamatus on Viljandi Tarbijate Kooperatiivi raamatupidaja õpilane. Kolme-nelja kuu jooksul sai värskest õpilasest pakkija ja ei läinud aastatki, kui tema ametnimetus oli vanemkaubatundja. Järgmistel aastatel jõudis Ülo Mallene olla nii Posti kaupluse juhataja kui Abja Tarbijate Kooperatiivi juht. 1966. aastal kandideeris Tartu Riikliku Ülikooli õppejõuks, kus õpetas kaubandusökonoomika vanemõpetajana 1994. aastani.  Töötas vastavatud Viru hotelli asedirektorina.  Olnud ka Tallinna 2. toidukaubastu kommertsdirektor ning Kotka selvehalli asutaja ja direktor (kuni 1985). Enne üleminekuaega oli mitu aastat agraartööstuskompleksi Aiandus peavalitsuses juhtival kohal. 1990-1992 töötas Tallinna Linnavalitsuse kaubandusnõunikuna. 1994–2001 TTÜ käitismajanduse instituudis dotsendina. Aastatel 1999–2001 oli Majandusõiguse ja Poliitika Instituudi rektor. 

Kaubanduses osalemise kõrvalt on Ülo Mallene tegutsenud ka ajakirjanduses. 1973. aastast sai temast tervelt 12 aastaks infobülletääni "Uut Kaubanduses" toimetuskolleegiumi esimees. Tegelikult oli ta juba 1969. aastast kirjutanud ajalehte "Edasi" kaubanduskommentaare — kokku seitse aastat. Samuti on tema kommentaare saanud lugeda "Sakalast" ja "Äripäevast". Avaldanud kirjutisi „Spordilehes“ ja „Kehakultuuris“, 1994–1997 ühtlasi ajakirja „Ärielu“ toimetaja. Teinud mitmeid kaastöid "Sakala Kalendrisse".

Ülo Mallese üks suuremaid skandaale oli seotud ajakirjanduses avaldatud mõtetega. 1976. aastal avaldas ta "Noorte Hääles" arvamust, et inimesed võiksid ratsionaliseerida oma kaubanduslikku käitumist ning selle asemel, et iga päev poes käia, võiks nädala varu korraga ära osta. Tänapäeva Eestis väga loogilisena tunduv mõte pakuti välja ajal, kui valitses kaubadefitsiit. Välismaalt laenatud ja seal kenasti töötanud teooria ei sobinud kuidagi Nõukogude praktikaga.

Sporditreeninguid alustas Ülo Mallene 1951. aastal Viljandi Laste ja Noorte Spordikooli kiiruisutamisosakonnas Uno Petersi ja kergejõustikuosakonnas Otto Paatsi juhendamisel. Tuli 1953. aastal kiiruisutamises Pärnu oblasti koolinoorte meistriks ja oli mitmekordne „Jõu“ meister. Olnud 30 km jooksus Eesti meistrivõistluste meeskonna võitja (individuaalne 6. koht). Võistelnud kõigil klassikalistel jooksudistantsidel, ka maratonis. 

Isiklikke rekordeid: 1500 m 4.09,2 (1963); maraton 3:00.43,0 (1963). 

„Jõu“ auliige (1971). Vabariikliku kategooria kergejõustikukohtunik (1967). Kuulunud 1965–1967 ja 1974–1975 Kergejõustikuföderatsiooni presiidiumi ja olnud 1965–1978 „Jõu“ kergejõustikusektsiooni esimees. 

Ülo Mallene oli abielus kergejõustiklase ja sporditegelase Reet Mallesega (sündinud Kutsar) 1960-1984. Pere sündis 1960. aastal tütar Anne. Ülo Mallene lahkus meie seast 17. jaanuaril 2021.

 

Teosed 

• 40 aastat VS Jõudi kergejõustikku (2010) 
• Jaan Tõnisson ja ühistegevus Eestis (2014) 
• Jaekaubanduse organisatsioon ja juhtimine (1985) 
• Juhtimise teaduslikud alused kaubanduses (1973)
• Müük ja müügikorraldus kaupluses (2005) 
• Viljandi Tarbijate Ühistu 100 (2010) 
• Õlleraamat (1998)

Allikad: 

• Eesti Entsüklopeedia. URL: http://entsyklopeedia.ee/artikkel/mallene_%C3%BClo 
• ESBL = Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. URL: http://www.esbl.ee/biograafia/%DClo_Mallene 
• Kiiler, Gert. ÜLO MALLENE: kaubandusmees, kes leiutas sõna selvehall // Sakala (2006) 18. veebr. URL: https://sakala.postimees.ee/2169897/ulo-mallene-kaubandusmees-kes-leiutas-sona-selvehall