Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

laupäev, 30. november 2019

30. november - Andres Loorits 150

Andres Loorits

30.11.1869 Kipi t, Holstre v. – 4.09.1941 Tallinn
Omavalitsustegelane

Andres Loorits sündis Viljandimaal käsitöölise (ehitusmeister) paljulapselises peres, otse rukkirabamise ajal. Ema Kärt ei rõõmustanud eriti järjekordse uue suu üle. Sündinud poiss oli aga tugev ja terane. Tema ristiisa oli tuntud ärkamisaja tegelane ja Aleksandri kooli liikumise algataja Jaan Adamson. Viimane tahtis Andres Looritsat lapsendada, kui Andres tuli „katsekooli“ Pulleritsule, kuid Jaan Adamson suri ootamatult 54-aastaselt 1879. aastal.

Holstre-Pulleritsu vallakoolile järgnes Paistu kihelkonnakool, mida juhatas helilooja Fr. Saebelmann. Andres astus vanematest öistest loodud meeskoori. Paar järgmist aastat oli ta Olde veskitalus ja mujal Holstres sulaseks. 1888. aastal avas uksed Eesti Aleksandrikool. Algatus saata sinna õppima Andres Loorits tuli Hain Hennolt, kes 1870. aastast kuulus Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse. Loorits lõpetas Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakooli  esimese lennuna 10. juunil 1890. aastal, mil oli vaid kaks lõpetajat. Andrese nimel on tunnistus nr. 1. Selle asjaolu üle olid Holstre mehed eriti uhked, et Holstre poiss oli esimene, kes nende alustatud rahvuslikust koolist esimese tunnistuse sai, sellega oli ka pois ristiisa J. Adamsoni unistus täidetud.

1890. a. lõpul võeti noormees väeteenistusse ja saadeti Varssavisse, kus õppis sõjaväe telegraafikoolis ning sai vanemtelegrafisti-allohvitseri auastme. 1894. a. asus tööle Taageperra vallakirjutajana.  Järgnesid 2 tööaastat Suure-Kõpus. Just viimases kohas võttis A. Loorits agaralt osa kohalikkude seltside asutamisest ja juhtimisest. Asutati Vastastikuse Tulekindlustuse Selts, Kõpu Põllumeeste Selts ja 1907 Nooresoo Ühendus, mis hiljem nimetati Haridusseltsiks.Pidude tuludega asutati raamatukogu (üle 2500 köite). 1910. aastal loodi A. Looritsa eestvõttel Kõpu Hoiu- ja Laenuühisus, 1911 – Kõpu Rehepeksu Ühisus, 1912 – Kõpu Piimatalitus, 1914 – Kõpu Turbaühisus. Kõikide põhikirjad koostas vallakirjutaja A. Loorits. Oma sellealases töös oli ta vastuolus mõisaomanik A. von Strykiga.

Andres Loorits oli tegev I II ja III Vene riigivolikogu valimistel. Viljandimaa valdade esindajana võttis osa 1906. aasta osa Liivimaa kubermangunõukogust. Samal ajal oli ta ka Viljandis Põllumeeste Seltsi abi-esimees 1907-1910 ja 1912-1914, ja esimees 1911. Oli Viljandi haridusseltsi asutaja ja juhatuse liige.

1917. aastast asus ta elama Viljandisse. 1917. aasta märtsirevolutsiooni järel oli Andres Loorits Viljandimaa valitsemiseks moodustatud ajutise komitee liikmeks. Tal tuli Tartus käia, kuna siin sattus vastuollu J. Tõnissoniga, sest Loorits pooldas Eestis ühe kubermangu loomist, Tõnisson aga kahte kubermangu. Hiljem sai kohaliku maakonnanõukogu liikmeks ja maavalitsuse sekretäriks, kust ta aga enamlaste poolt 1917. aasta detsembris tagandati. Enamlased vangistasid ta, viisid ta KRESTÕ vanglasse Petrogradis aprillini 1918.

Korraldas 1918. aastal Ajutise Valitsuse ülesandel Viljandi maakonna juhtimist, oli aastani 1921 administratiivosakonna juhataja.

1922. aastal astus A. Loorits riigiteenistusse ja asus elama Tallinnasse, kus oli ministeeriumi administratiivosakonna omavalitsusasjade juhataja abi 1926-1931, seejärel maa-asjade juhataja kuni pensionile minekuni 1935. aastal. Oli omavalitsuste osakonna nõunik 1935-1936. Oli ka Eesti Maaomavalitsuste Liidu peasekretär ja nõunik 1936. aastani. Tema töötas välja valdade arvepidamise süsteemi (1928) ja valmistas ette 1930-ndate aastate valdade reformi.

Andres Loorits oli vaatamata poliitilistele kirgedele lugupeetud ja tunnustatud oma erapooletuse, aususe ja suure asjatundlikkuse tõttu omavalitsuse alal.

Väljaanded:

  • Vallaomavalitsuste võimkond ja kohused (1922)
  • Vallaomavalitsuste arvepidamine (1928)
  • Omavalitsustesse puutuvate seaduste, määruste ja korralduste juht (1929)

Kirjutas ka „Postimehes“ ja oli ajakirja „Maaomavalitsus“ toimetaja aastast 1936 (suleti 1941)

Isiklikku

Andres Loorits abiellus 1898. aastal kohaliku kõrtsimehe tütre Liisa Leesment´iga. Neile sündis kolm poega: Aleksander (ajakirjanik, muusikateadlane ja kodu-uurija), Oskar (Eesti tuntuim folklorist, esimene rahvaluule doktor TÜ-s, emigreerus 1944.a. Rootsi) ja Artur (õppis TÜ-s geograafiat ja keemiat, töötas kaua Haridusmin-s, Loodusmuuseumis, siis aga isikukultuse ajal töötas müürsepana, kust siirdus pensionile).

Allikad:

  • Eesti Biograafiline Leksikon :  täiendusköide. 2. tr., 2002. Lk. 151
  • Luik, Tiiu. Paistu kihelkond. 1998. Lk. 103
  • Geni.com