Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

neljapäev, 5. aprill 2018

5. aprill - Otto Oidermann 125

Sõjaväelane
Otto Oidermann 125
5. 04 (vkj 24.03) 1893 Uulu v, Pärnu khk, Pärnumaa - 13.07.1929 Kuke t, Sootaga v, Tartumaa

Sündis 5. aprillil (vkj 24. märtsil) 1893 Pärnumaal Pärnu kihelkonna Uulu vallas kooliõpetaja peres. Teenis jaanuarist märtsini 1918 Viljandis 2. Eesti polgu kuulipildujate komando ülemana. Vabadussõja eel, 11. novembrist 1918, osales Kaitse Liidu formeerimisel ning ohvitserina Piirivalve brigaadis. 25. jaanuarist 1919 määrati Viljandi kaitsepataljoni (hilisem Sakala partisanide pataljon) ülemaks. Detsembris 1919 nimetati Sakala partisanide polgu ülema abiks. Jaanuarist 1921 oli 5. jalaväepolgu ülema abi ja Sakala pataljoni ülem. Juulis 1921 sai Sakala partisanide üksiku pataljoni ülema abiks, jaanuarist märtsini 1924 oli pataljoni ülema ja Viljandi garnisoni ülema kt. Märtsist 1924 jaanuarini 1925 oli Sakala jalaväerügemendi Sakala pataljoni ülem. Jaanuaris 1925 määrati Viljandis maakondliku kaitseliidu organiseerijaks. Märtsist 1925 maini 1926 oli Viljandi Kaitse Maleva (maist 1925 Kaitseliidu Sakalamaa malev) pealik.
Otto Oidermann suri 13. juulil 1929 Tartumaal Sootaga vallas Kuke talu heinamaal südameinfarkti. Maeti Tallinna Mõigu kalmistule. Märtsis 1936 maeti ümber Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule. (Vt VMA 2005: 132–134).
Allikas: Ajaloolisi andmeid ja tekste Pilistvere kihelkonna ja sealt pärit inimeste kohta. Rmt.: H. Raudla "Pilistvere kihelkond - Eestimaa Taani", Viljandi Muuseum, 2012, 583 lk ; ill.

kolmapäev, 4. aprill 2018

3. aprill - Kata-Riina Luide 45

Näitleja
Kata-Riina Luide
3.04.1973 Tallinn



Viljandi Prima Vistal (2009)
Foto: Viljandi Linnaraamatukogu
Näitleja Kata-Riina Luide sündis 3. aprillil 1973 Tallinnas, kuid kolis kolmeaastasena koos uuesti abiellunud ema Ave Alavainuga Kärdlasse. Juba koolis tegi Kata-Riina kaasa ema juhendatavas kooliteatris. Lõpetas Kärdlas keskkooli 1991. aastal.
 
Keskkooli järel sai ta sisseastumiskatsetel Lavakunstikoolis eelvoorust läbi, kuid Kalju Komissarovi kursusele sisse siiski ei saanud. Läbis seejärel sekretäri kiirkursused ning töötas mõnda aega sekretärina. 1992. aastal proovis Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna režii õppetooli sisse saada, kuid Toomas Lõhmuste ütles: „Tütarlaps, tundub, et te tahate rohkem kaamera ees kui taga olla.“
 
Enne Viljandi Kultuurikolledžis näitekunsti erialale õppima asumist 1995. aastal töötanud pool aastat Inglismaal lapsehoidjana, juhatanud laste näiteringi Pelgulinna rahvamajas ja õppinud aasta Tallinna Perdagoogikakoolis.
 
Lõpetas 1999. aastal Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri 2. lennu. Esimesel aastal oli kursuse juhendajaks Peeter Tammearu, kelle hiljem vahetas välja Kalju Komissarov.
 
Töötas aastatel 1999–2001 Kuressaare Linnateatris. Aastast 2001 töötab Ugalas.
 
Pälvis 2002. aastal Kristallkingakese auhinna
Kata-Riina Luide ristib Kulturikolleži vanema kursuse
 "ristiemana" oma noorema kursuse "ristipoega" (1997)
Foto: erakogu
 
Juhendab 2005. aastast MTÜ Singel puuetega inimeste näiteringi.
 
Õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistriõppes aastast 2014.
 
Lisaks teatrirollidele mänginud väiksemaid osi mängufilmides Elavad pildid (2013, pioneerijuht) ja Kertu (2013, Maire).
 
Teinud kaasa telesarjades
  •  Kelgukoerad (aastal 2009, Grete osas „Pruudi mõrv“),
  • Viimane võmm (2014, osas „Ma ei mäleta midagi“),
  • Kättemaksukontor (2011, Eva trapp osas „Näivuse seadus“; 2017, Riina Kessel osas „Tappev saladus“),
  • Siberi võmm (2017, direktor osas „Giljotiin“).
 
Allikad:
• Kata-Riina Luide. - Ugala koduleht. URL: http://www.ugala.ee/tootaja/kata-riina-luide/ (vaadatud 04.04.2018)
 • Kata-Riina Luide. – Facebooki profiil (vaadatud 04.04.2018)
• Kata-Riina Luide. – Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Kata-Riina_Luide (vaadatud 04.04.2018)
• Kata-Riina Luide. - IMDb. URL: http://www.imdb.com/name/nm4791043/ (vaadatud 04.04.2018)
• Kärdla Põhikool : Kärdla Ühisgünaasimi vilistlased 44. lend. URL: http://www.kardla.edu.ee/nimekirjad/vilistlased/220-44-lend-1991 (vaadatud 04.04.2018)
• Luide, Kata-Riina. Kata-Riina Luide usub, et kõik tema soovid ükskord täituvad / interv. Tiina Sarv // Sakala (2002) 6. aprill
• Valdaru, Egon. Singel õpetab endaga tööd tegema // Sakala (2008) 25. märts

3. aprill - Peeter Kõpp 130

Põllumajandusteadlane ja loodusõpetaja
Peeter Kõpp
3.04.1888 Untiuse t, Kärstna v – 20.08.1960 Chicago, USA

Sündis 3. aprillil 1888 metsavahi perre. Õppis 1904–1907 Viljandi linnakoolis. Sooritas 1907 Peterburis linnakooli õpetaja kutseeksami. Omandas 1912 eksternina Moskvas keskkooli küpsustunnistuse.
 
Töötas 1908 Viljandis, 1909–1912 Nuustaku progümnaasiumi ja 1914–1919 Viljandimaal Kõos Eesti Aleksandri Alampõllutöökoolis õpetaja. 1919–1944 Tartu Ülikooli õppejõud. Omandas 1912 eksternina Moskvas keskkooli küpsustunnistuse.
 
Õppis 1912–1914 Königsbergi Ülikoolis põllumajanduse ökonoomikat. Õppetöö kõrvalt uuris kohaliku põllunduse tulukust, oli selle ala referent.
 
Tegutses ka Pilistvere Haridusseltsi esimehena.
 
Valiti 1919 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna esimeseks dekaaniks. Aastani 1940 oli dekaan kolmel korral. 1919–1924 oli Tartu Ülikooli agraarökonoomika dotsent, aastast 1924 professor. Tegutses aastatel 1923–1940 ka ülikooli mõisate ülemvalitsejana. Uuris Tartu ülikoolis ja 1920 stipendiaadina Helsingi Ülikoolis peamiselt agraarökonoomika- ja poliitika probleeme. Kaitses 1926 Tartu Ülikoolis doktoriväitekirja „Der Einfluss der Preis-, Intensitäts- und Produktiwitätsrelationsberschiebungen auf Rentabilität der Production der einzelnen landwivtschaftlichen Produkte mit besonderer Berücksichtigung der Kriegsverhältnisse."
 
Põgenes 1944 Saksamaale, töötas 1945-1946 Geislingeni eesti gümnaasiumis õpetajana, oli samas Eesti Põllumeeste Seltsi ja Eesti Agronoomide Koondise esimees.
 
1950 siirdus USAsse, töötas Chicagos põllumajandusliku raamatupidamise alal. Oli Eesti Teaduliku Ühing Ameerikas liige.
 
Ühiskondlik tegevus
• Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi asutaja ja 1921-1940 esimees
• 1930-1940 Ühistegelise Liidu nõukogu esimees
• 1934-1940 Konjunktuuriinstituudi põllumajandussektsiooni esimees
• Põllutöökoja esimees
• 1935-1940 Agronoomide Koja liige ja distsiplinaarkohtu esimees
• 1935-1938 Riigi Majandusnõukogu liige
• Rooma Rahvusvahelise Põllumajandusinstituudi tegevliige
• Kuulus 1937 Viljandimaa esindajana Rahvuskogusse
 
Tunnustused
1940 Valgetähe III klassi teenetemärk
 
Väljaanded
Oli Akadeemilise Põllumajandusliku Seltsi väljaande „Põllumehe käsiraamat (I, Tartu, 1926) ning Akadeemilise Ühistegevuse Seltsi kogumiku „ühistu probleeme ja uurimusi (I, Tartu, 1937) koostamise algataja ja toimetaja.
 
Tema organiseerimisel hakkas Akadeemiline Põllumajanduslik Selts välja andma ajakirja „Taluperenaine“.
 
Oli „Põllumajandusliku entsüklopeedia“ toimetuse liige ja Eesti Entsüklopeedia põllumajanduse osa toimetaja.
 
Allikad:

teisipäev, 27. märts 2018

27. märts - Johannes Selg 110

Johannes Selg
27.03 (vkj 14.03) 1908 Jõngu talu, Viljandi v - 12. 11. 1973 Viljandi
Laste- ja näitekirjanik. Pikaaegne Sakala (hiljem Tee Kommunismile) ajakirjanik

Johannes Selg sündis 27. märtsil 1908 Viljandi vallas Jõngu talus. Kirjaniku lapsepõlves vahetasid vanemad päris mitmel korral elukohta, jäädes lõpuks pidama Viljandi-lähedase Päri valla Risti talusse. See kujunes Johannes Selja koduks paljude aastate vältel. Alles hiljem kolis ta Viljandisse.
 
Hariduse algul kodus ja hiljem Viljandi Maakonna Poeglaste Reaalgümnaasiumis, misjärel töötas peamiselt ajakirjanikuna. Ajakirjanikutööd alustas "Viljandi Uudiste" toimetuses, jätkas teiste Viljandi lehtede juures.
 
1927. aastal abiellus Johannes Selg Elfriede Taakeliga, kellest sai hiljem Frieda Selja nime all samuti kirjanik. Kahe aasta pärast sündis perekonda poeg Sarm.
 
Johannes Selja kirjanduslikud harrastused alguse juba gümnaasiumipõlves. 1928. aastal debüteeris ta väikeseformaadilise luulekoguga "Aegade vaim". Valdavalt eleegilisi, surma ja üksindusega mänglevaid meeleolusid kajastav luuleraamatuke jäi ainsaks omalaadseks tema loomingus. Ilmselt oli põhjus selles, et luulekogu ei õnnestunud müüa ning "Noor-Eesti" kirjastus, kelle poole Selg palvega pöördus, keeldus allesjäänud tiraaži ostmast.
 
Aastatel 1929 - —1933 õppis Johannes Selg kirja teel Berliinis asuva stuudio Atelier für Praktischer Zeichnen juures. Aastatepikkuse kursuse lõpetas ta diplomiga ning seetõttu pidas ta ennast diplomeeritud rakendusgraafikuks. Tõenäoline, et mitmed Selja raamatute, eelkõige näidendite kaanekujundused on tema enda tehtud. Kindlasti pärineb temalt tema esimese ja ainukese luulekogu "Aegade vaim" kaanekujundus.
 
Järgmise raamatuna ilmus temalt mustlaslaagrisse paigutuva sündmustikuga lühiromaan "Patt" (1933). Seejärel nägid ilmavalgust kaks Vabadussõja-ainelist näidendit — "Granaattüdruk" (1935) ja "Aavo vabadusrist" (1939). 1940. aastal vahetult enne riigipööret ilmus Seljalt tuntud laulu ainetel kirjutatud järelromantilise maiguga näidend "Viljandi paadimees".
 
1935. aastal avas Johannes Selg Viljandis Kauba tänav 5 oma rakendusgraafika ateljee, kuid pidi selle varsti klientide vähesuse tõttu sulgema ning ajakirjanduslikule tööle tagasi pöörduma.
 
Tunnustust leidis Johannes Selg 1939. aastal ilmunud noorteraamatute "Ahvenapoiss Sulev"  ja "Sipelgas Si-ga". Mõlemad on illustreerinud üks 1930. aastate lõpu viljakamaid raamatuillustraatoreid Ernst Kollom. "Ahvenapoiss Sulev" saavutas kirjastus Looduse lasteraamatute konkursil teise koha.
 
1941. aastal kolis Johannes Selg lühikeseks ajaks Valka, kuid pöördus sealt varsti Viljandisse tagasi. Alates 1944. aastast töötas ta siin ajalehe "Uus Sakala" (hiljem taas "Sakala") juures.
 
1950. aastal oli Selg sunnitud töölt lahkuma. Ilmselt olid põhjuseks tema omaaegsed Vabadussõja-ainelised näidendid.
 
Pärast Stalini surma leidis Selg taas rakendust ajalehe "Tee Kommunismile" toimetuses. Mõnda aega toimetas ta lehe koduloole ja looduskaitsele pühendatud erikülgi. Lisaks sellele oli ta tol perioodil viljakas teatrikriitik, kes ei jätnud vahele ühtki Ugala etendust. Selja viimaseks ametikohaks oli ajalehe "Tee Kommunismile" kirjade osakonna toimetaja.
 
Nõukogude ajal jõudis Selg avaldada mõned novellid, kuid enamik tema tolleaegsest loomingust jäigi käsikirja. Johannes Selja ainsa raamatuna ilmus 1953. aastal tollase kunstiinstituudi üliõpilaste kujundatud jutustus "Lubjaahi", mida trükiti üksnes kümme eksemplari.
 
Johannes Selg suri 1973. aastal ning ta on maetud Viljandi Vanale kalmistule.
 
Allikad:

23. märts - Mats Tõnisson 165

Mats Tõnisson
23.03.1853 Tatramäe talu, Ahimäe, Aidu vald – 23.11.1915 Petrograd
Kalendrikirjanik, rahvusliku liikumise tegelane

Sündis Viljandimaal paistu kihelkonnas Aidu vallas Tatramäe popsiperes.
 
Õppis Aidu Tölli valla- ja seejärel Viljandi kihelkonnakoolis, kus tema õpetajaks oli Mats Kirsel. 1872 omandas vallakoolmeistri ameti. Oli 1873–1880 Vana-Vändra valla Pumbioja Aleksandri vallakooli õpetaja.
 
1880. aastast tegutses talupidaja ja kirjamehena Vana-Vändras Kirikaru talus, kus rajas puukooli ja iluaia ning pidas mesilasi.
 
Abiellust Mari Vilteriga sündisid lapsed Avelinius-Friedemann, Lootus, Tõsidus, Ustus ja Õnneleid.  
 
Üheks hobiks oli Tõnissonil ka fotograafia. 1894 avas ta Vändras koos poja Aveliniusega „Päevapildi Töökoja". 1909. aastal sattus Tõnisson konflikti kohaliku mõisniku von Ditmariga, kes keeldus eraldamast haridusseltsile maad tütarlastekooli ehitamiseks. Tõnisson andis vajaliku maatüki oma krundist.
 
1912. aastal kolis Tõnisson koos abikaasaga poja juurde Türile. Ühes tema kalendris ilmunud seletus sõna "kurat" päritolu kohta tõi kaasa kohtukaasuse, mille tulemusena määrati Tõnisson kaheksaks kuuks Petrogradi vanglasse, kus ta ka suri. Mats Tõnisson on maetud Türi vanale kalmistule.
 
Tema sünnikohas Ahimäel on mälestuskivi. Tõnissonile kuulunud Kirikaru talu maale ehitati 1913 kahekorruseline juugendstiilis koolimaja (praegu Vändra Gümnaasium).

Loominguline tegevus

Kogus rahvaluulet, tegi kaastööd Carl Robert Jakobsoni ajalehele Sakala, samuti ajalehtedele Perno Postimees ja Eesti Postimees. Tõnissoni esimene raamat oli "Vaimulikud Maasikad" (Viljandis, 1879). Talupidajana andis 1896 välja raamatu „Mesilaste kasvatus". Avaldas rahvaraamatuid, laulikuid, mitmesuguseid käsiraamatuid ja aabitsa („ABDraamat", 1883, 17. trükk 1920, kõikide trükkide kogutiraaž 300 000).
 
Andis aastast 1881 välja populaarset kalendrit (pealkiri 1882 „Rahva Tähtraamat", 1884–89 paralleelselt „Tallinna tähtraamat ehk kalender", „Pärnu tähtraamat ehk kalender" ja „Tartu tähtraamat ehk kalender" ning 1890–1916 „Tõnissoni Tähtraamat"), mille lisas avaldas ka rahvapärimusi. Et kalendrite käsikiri oli koostatud aastani 1931, ilmusid need ka pärast Tõnissoni surma; suure populaarsuse tõttu jätkati tähtraamatu väljaandmist Tõnissoni nime all aastani 1940.
 
Kirjandus
• H. Raudla. Kalendrimats ja filosoof : [Mats Tõnisson]. – Sakala kalender 1998. Viljandi, 1997
• P. Üllaste. Matsi raamat. Mats Tõnisson 1853-1915. Tallinn, 1997
 
Allikad:

19. märts - Anzori Barkalaja 50

Anzori Barkalaja
19.03.1968 Dušambe
Folklorist, judokas

Lõpetas 1987 TSIK-i ja 1995 eesti rahvaluule alal TÜ filoloogiateaduskonna. PhD rahvaluuleteaduse alal (2002, TÜ).
 
Judot hakkas harrastama 1977 Andres Lutsari käe all, hiljem on tema treenerid olnud Jaan Heinroos ja Aavo Põhjala. Kuulunud 1984–1987 Eesti koondisse. Võitnud 1986 juunioride klassis NL-i aü-te võistlustel kehakaalus kuni 86 kg pronksmedali ning saanud Eesti mv-tel 1984–2003 4 hõbedat ja 5 pronksi. 3. dan (must vöö) (2003).
 
Olnud 2001–2005 Viljandi Kultuuriakadeemia rektor, 2005–2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia direktor ja aastast 2015 TÜ haridusuuenduskeskuse juhataja.
 
Valgetähe III klassi teenetemärk (2014).
 
 
Allikad:
ESBL

19. märts - Adam Peterson 180

Adam Peterson
19. III 1838 Holstre vald – 11. XII 1918 Holstre vald
Talurahvaliikumise tegelane ja luuletaja, Peeter Samuel Petersoni vend

Sündinud Paistu kihelkonnas Holstre valas Kipi talus rentniku pojana. Hariduse sai Pirmastu külakoolis, Paistu kihekonnakoolis 1854-1856, Viljandi kreiskoolis 1856 ja Pärnu kreiskoolis 1857.
 
Töötas aastail 1858-1863 Pärnumaal mõisavalitseja ja vallakirjutajana, 1864. aastal oli  koos üliõpilasest venna Peetriga Viljandimaal talupoegade liikumise eesotsas, aitas koostada keisrile edastatavaid kollektiivseid petitsioone ning käis neid saatkondade eesotsas Peterburi ametivõimudele esitamas.Rahvaliikumine summutati ning mõlemat venda hakati poiltsei poolt kimbutama. Vangistati mitu korda, vabastati senati otsuste alusel (viimati 1868).
 
Peeter Peterson saadeti Vjatka kubermangu sundasumisele ja Adam Peterson järgnes hiljem talle vabatahtlikult. Elas vaenamisest pääsemaks 1871–1900 Kesk-Venemaal, kus tegutses mõisavalitseja ja -rentnikuna. Laostunult tagasitulnuna elas aastani 1907 Holstres ja hiljem Tallinnas, kus töötas linna raamatukogus.
 
Suri Holstres, maetud Paistu kalmistule.
 
Luueltamist alustas Peterson 1850ndail vallatlevaid armusalmikuid sepitsedes. Järgneval kümnendil tungis tema värssidesse tugevaid ühiskondlike noote, millega lähenes mõisavastastele satiirilistele rahvalauludele. Luuletused ei pääsenud tollal trükki, vaid levisid käsikirjaliselt ja suuliselt. Tema luulele oli iseloomulik lootus olukorda parandada tsaarilt abi otsides. Pikemates luuletustes meenutas ta enda ja venna kannatusi ning 1860ndate talurahvaliikumist.
 
Värsid ilusid neljas vihus „Adam Peterson'i laulud”, aastatel 1895–1900.

Välislingid
• Adam Petersoni kui juhtiva rahvuslase kujunemine veebisaidil Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika. URL: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=161 (vaadatud 27.03.2018)


Allikad:
  • Eesti kirjanike leksikon, 2000
  • EE 14, 2000; muudetud 2013

16. märts - Julius Hink 115

Julius Hink
16.03.1903 - 14.06.1942
Kooliõpetaja
 
Sündinud 16. märtsil 1903 Turva külas Aidu vallas Viljandimaal väikekohapidaja ja puusepp Jaan Hingi perre. Ema Kadri Hink, sündinud Kitsing.
 
Õppis Aidu vallas Tölli vallakoolis. Lõpetas Paistu kihelkonnakooli 1918, Viljandi kommertsgümnaasiumi 1923, kuulas Tartu ülikoolis mandusteaduskonna loenguid 1923-1925 ja lõpetas eksternina Tartu Õpetajate Seminari 1924.
 
 Oli Eesti Panga Viljandi osakonna ametnik 1923-1924, Uue-Vändra valla Juurikaru algkooli õpetaja 1924-1925, Vana-Kariste valla Maru algkooli juhataja 1925-1932, Vana-Kariste 6-klassilise algkooli juhataja 1932. aastast.

Koolis peale otsese õppe- ja kasvatustöö arendanud noorte isetegevust ja levitanud ühistegevuse ideid koolikooperatiivi loomise ja juhtimise kaudu. Pannud aluse õpilaste raamatukogule ja kandnud erilist hoolt koolimaja ümbruse korrastamise ja kaunistamise eest. Organiseerinud koolile õppevahendite muretsemise ja raamatukogu täiendamise summade saamiseks pidude korraldamist.
Abiellus 1926. aastal Marie Jaanussoniga.


Maru algkool. Keskel koolijuhataja Julius Hink.
Vana-Kariste kool, grupp, sh koolijuht J.Hink u 1935 (VM VMF 500:64 F 9309); Viljandi Muuseum
Allikas: Halliste kihelkond (Facebooki leht)


Ühiskondlik tegevus:
  • Kuulus Vana-Kariste Haridusseltsi aktiivi 1928. aastast (vaheldamisi juhatuse liige, esimees ja abiesimees).
  • Asutas 1930. aastal laulukoori, ühtlasi juhtiv tegelane näitemängu arendamisel ja seltsimaja ehituse algataja.
  • Isamaaliidu Vana-Kariste osakonna asutaja ja juhatuse liige 1935. aastast.
  • Kamali Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu revisjonikomisjoni esimees
  • Kamali Piimaühingu raamatupidaja 1930. aastast.
  • Saapaküla Piimaühingu juhatuse liige 1933. aastast.


Järva Teataja (1926-1944), nr. 113, 27 september 1930
"
Sost tapmise järelkajad wiiwad Joonase jälle kinni.
1928. aastal 29. detsembril ilmus sotsialistide häälekandjas „Rahwa Sõnas" kirjutus pealkirja all: „Kelle kätel leiame Sosi wereplekke", milles kahtlustati Wana-Kariste walla Maru algkooli juhatajat Julius Hinki, nagu oleks tema selle weretööga kuidagi seotud. Selle kirjutuse ilmumise järele astus J. Hink samme „Rahwa Sõna" waswtawa toimetaja Erich Joonase wastutusele wõtmiseks. Wiljandi-Pärnu rahukogu, kus afi grutusel oli, mõistis E. Joonasele 3 kuud üksikwangistust ehk 4 kuud üldwangistust, ja peale selle weel 58b kr. rahatrahwi. Sama otsuse kinnitas ka kohtupalat ning Möödunud kolmapäewal riigikohus."

Allikad:

12. märts - Minni Patune 100

Seinavaip "Sõnajalaõis" 1967 nahk, autoritehnika
Minni Patune
12.03.1918 Surva k, Tänassilma v. – 20.12.2016
Eesti nahakunstnik

Minni Patune sündis ja kasvas üles Viljandimaal talupidaja perekonnas. Ta õppis Vana-Tänassilma Kalmetu 6-klassilise koolis lõpetas aastal 1936 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi.
 
Teda ei rahuldanud väljavaade elada oma elu ära taluperenaisena ning 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit Tallinna tehnika¬ülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk. Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940ndate alguses läks ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tundus pretensioonikale neiule liialt ühekülgne. 1945. aasta talvel leiduski tarbekunsti instituudis nahkehistöö erialal vaba koht, kuhu Minni Patune õppima asus. Aastal 1950 lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi nahakunsti erialal.
 
Minni Patuse elutööks kujunes pea¬kunstniku amet kunstikombinaadi Ars nahaateljees aastatel 1950–1973. Ateljee peakunstnikul tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada konflikte ja seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Patune tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks ja õiglaseks ning tehes selle kõrval ka loometööd. Minni Patune oli see inimene, kelle silme alt käisid aastakümnete vältel läbi kõik Arsile teos¬tamiseks esitatud nahatöökavandid.
 
1960ndatel hakkas ta tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati. Elevustki põhjustanud vastuvoolu ujumine andis vääramatu tulemuse: just nende töödega on Minni Patune naelutanud end meie nahakunsti ajalukku. Teadmine, et iga asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas elukestev armastus akvarelli vastu, mida ta samuti oma näitustel rohkelt eksponeeris.
 
Minni Patune säilitas oma elupäevade lõpuni erakordse erksuse, huvi maailma ja inimeste vastu. Ta hoidis end kursis päevapoliitikaga ja valutas südant oma eriala toimimise pärast ka veel elu viimasel õhtul. Ta oli tundlik ja terane ega muutunud mitte kunagi enesekeskseks. Ta astus läbi oma pika elu alati sirge seljaga, sõbralik naeratus näol.

Töökäik:
1945–1950 Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, nahakunsti eriala
1950–1973 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS nahkehistöö ateljee kunstiline juht
1973. aastast vabakutseline kunstnik
1954 Eesti Kunstnike Liidu liige
1983. aastast auliige Eesti Nahakunstnike Liidu auliige

Loonud põhiliselt laekaid, karpe, köiteid, külalisraamatuid ja 1968. aastast nahkvaipu. Tehnikatest on olnud eelistatumad vool, põime, põletus, intarsia, käsi- ja presstrükk, on kasutanud palju musta ja valge ühendust ning kulda. Esinenud arvukatel näitustel kodu- ja välismaal.

Isikunäitused:
1968, 1978, 1988 – Tallinna Kunstisalong
1991 – Viljandi
2003 – Estonia teatri talveaed
2008 – “Minni Patune 90”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Valik näitusi:
1958 – Brüsseli maailmanäitus (ARS-i väljapanek, kuldmedal), Belgia
1960, 1968 – Eesti tarbekunstinäitused, Helsingi, Berliin, Oslo Alates
1968 – akvarellinäitused
2008 – nahakunstinäitus “Paikkond”, Estonia teatri talveaed

Allikad:

11. märts - Juhan Jõgevest 120

Juhan Jõgevest
11.03.1893 - 4.10.1945
Kolonelleitnant, VR I/3 ja II/3 kavaler

Sündis 11.03. (vkj 27.02.)1893 Viljandimaal Ala-Aitsra vallas Laane talu pidajate Hansu ja Liisi peres. Peres oli veel 6 tütart.
 
Õppis Hummuli valla- ja Helme kihelkonnakoolis, Tartu Aleksandri gümnaasiumis, 1916 Gatšina lipnikekoolis nin 1923-924 alalisväe ohvitseride kursustel. 1912-1914 oli apteekri õpilane Kuressaares.
 
I Maailmasõja ajal augustis 1914 osales vabatahtlikult 1. tagavarapataljonis, jaanuarini 1916 sanitar Semjonovskoje kaardiväepolgu Aleksandri sõjaväehaiglas. Sõjakoolis aprillist 1916, sama aasta augustist lipnik. Teeninud nooremohvitserina 66. Butõrka ja 729. Novo-Ufimski jalaväepolgus ning jaanuarist veebruarini 1918 Eesti tagavarapataljonis Tartus. Võttis osa lahingutest Saksa vägede vastu. Alamleitnat aprillist 1917.
 
Vabadussõja ajal alates 1. detsembrist 1918 Viljandi maakonna Helme kihelkonna Kaitseliidu ülema abi, jaanuarist 1919 12. Roodu ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehri vastu Lõuna-Eestis ja Lärimaal, sai 2. Juulil 1919 Lätis Kurtenhofi all haavata. Leitnant septembrist 1919 alamkapten jaanuarist 1920. Sai autasuks Tartumaal Vana-Kuuste vallas Reola mõisa Hõimre talu.
 
Abiellus Maria Tammega (1905-1990), neil sündis 24. augustil 1930 poeg Üllar.
 
Rahvusarhiivi fotode andmebaas; EFA.651.0-399926
Jätkas sõjaväelist tegevust Vabariigi ajal, tõustes 1938. aastal kolonelleitnandiks. Oli Vabaduse Risti Vendade Ühenduse liige.
 
Septembrist 1940 Eesti sõjaväeasutuste likvideerimise komisjoni liige. Vabastati teenistusest jaanuaris 1941, misjärel total lukksepana Tallinnas.
 
Juunist 1941 metsavend Jägala kandis. Oktoobrist 1941 Eesti omavalitsuse politse ja omakaitse valitsuse teenistuses, septembrist 1943 Eesti Relva SS-brigaadi peainspektuuris kodifitseerija, märtsist septembrini 1944 Eesti Relva SS-vägede kindralinspektuuri 1. osakonna juhataja.

Septembris 1944 üritas koos perega põgeneda Hiiumaalt Rootsi, ei õnnestunud. Novembrist 1944 Tallinnas elektrimontöör.
 
Nõukogude võim arreteeris ta 17.02.1945 Tallinnas. Suri 4. oktoobril 1945 Kemerovo oblastis SibLagis.
 
Kenotaaf Tallinna Rahumäe kalmistul, nimi tahvlil Tori kirikus ja Riia vennaskalmistu Läti Karutapja Ordeni kavaleride kabelis

Autasud:
03.12.1920 tasuta maa, normaaltalu mõõdus, 3. jalaväepolk (autasu määramine)
13.05.1921 Vabaduse Risti I liigi 3. järgu kavaler
28.11.1924 "Karutapjate ordu" III järk (autasu kandmise loa andmine)
18.02.1925 Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler

Allikad:

reede, 9. märts 2018

10. märts - Augustin Pung 120

Augustin Pung
10. märts 1898 Valga – 28. aprill 1972 Tartu
Eesti koori- ja orkestrijuht, muusikapedagoog ja esperantist

Õppis Valga kirikukoolis, Valga linnakoolis ja Tallinna Kolledžis. Ta lõpetas aastal 1928 Tallinna Konservatooriumi laulu- ja muusikaõpetaja diplomiga; juhendajaks Juhan Aavik.

Töötas aastast 1928 Viljandi ühisgümnaasiumis laulu- ja muusikaõpetajana. Juhatas aastatel 1931–1933 Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori ja aastatel 1935–1940 segakoori "Koit".

1929. aasta 26. septembri «Sakalas» avaldati järgmine üleskutse: «Kõigile meeslaulu sõpradele. Helikunsti Selts, vastu tulles paljude laulusõprade soovidele, on otsustanud asutada Viljandis meeskoori. Esimene harjutus on reedel, 27. septembril 1929 Sakala maleva staabi ruumides kl. 8 õhtul. Palutakse ilmuda kõiki asjast huvitatuid, et luua tüsedat ja korralikku meeskoori. Juhatus.»


1930 asutas Eesti Lauljate Liidu Viljandimaa osakonna ja oli selle esimees. Oli 1931. aastal Sakalamaa VI laulupeo üldjuht.

Ta oli aastatel 1944–1945 Viljandi linna täitevkomitee esimees ja aastatel 1945–1946 Viljandi 1. Keskkooli direktor.

 Ta oli aastal 1945 Viljandi Lastemuusikakooli asutajaid, oli selle viiuliõpetaja ja aastatel 1945–1966 kooli direktor; tema õpilasteks olid Mati Kärmas, Mare Teearu, Jaan Tork.

Asutas aastal 1947 ja juhtis aastani 1961 Viljandi taidlus-sümfooniaorkestrit.

Sai 1958. aastal Eesti NSV teeneline kunstitegelase tunnustuse. Oli tegev ka Valga, Tallinna ja Viljandi karskus-, muusika- ja teistes seltsides. Avaldanud kirjutisi eesti muusika ja kirjanduse üle välis- ja kodumaa ajakirjanduses. Kirjutanud koori- ja soololaule ning instrumentaalpalu.

Septembris 2009 avati Viljandi muusikakooli seinal infotahvel Sakala meeskoori eelkäija Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori esimesest proovist, mida juhatas Augustin Pung.


Augustin Punga elamu Kõrgemäe tänaval.

Allikad:

esmaspäev, 5. märts 2018

5. märts - Elmar Johannes Karu 115

Foto: Geni
Eesti psühhiaater, Tartu Ülikooli professor
Elmar Johannes Karu
5.03.1903 Helme vald – 25.06.1996 Tartu

Elmar Johannes Karu (5. III 1903 Helme – 25. VI 1996 Tartu), psühhiaater, Laur Karu ja Toomas Karu isa, meditsiinidoktor (1939); Helme mõisa aedniku poeg.
 
Lõpetas 1924 Tallinna Kolledži ja 1932 Tartu Ülikooli (TÜ). Täiendas end 1938 Rootsis Lundi ülikoolis professor Erik Widmarki laboratooriumis vere alkoholisisalduse määramise alal, kaitses järgmisel aastal Tartus sel teemal väitekirja.
 
Oli 1925–29 Tartus sõjaväevelsker, 1931–34 ja 1938–44 TÜ vaimu- ja närvihaiguste kliiniku assistent, 1934–36 TÜ kohtuarstiteaduse instituudi assistent, 1936–38 Tartus kohtuarst, 1941 ja 1944–75 Tartu Riikliku Ülikooli psühhiaatriakateedri juhataja, aastast 1944 professor, 1944–49 ka arstiteaduskonna prodekaan ja 1949–50 dekaan, 1945–64 ühtlasi Vabariikliku Tartu Kliinilise Psühhoneuroloogiahaigla peaarst ning 1945–68 Eesti NSV peapsühhiaater, aastast 1993 emeriitprofessor.
 
Uurimusi alkoholismi, skisofreenia ja depressiivsete seisundite ning nendega kaasnevate haiguslike muutuste diagnoosimise ja ravi, kohtupsühhiaatria ning psühhiaatrilise abi korralduse ja ajaloo alalt. Eesti NSV teeneline arst (1981).
 
Töid
• Jooni kurtummade õpetamise arengust Eestis. – Eesti Arst 7, 1936
• Maniakaal-depressiivse psühhoosi diagnoosist (1942)
• Kas kaitserõugete pookimine mõjustab progressiivse paralüüsi tekkimist? (1943)
• Widmark'i alkoholi määramise mikromeetodi rakendamise alustest Eestis ja kroonilise alkoholismi diagnoosimise võimalusest selle abil: eksperimentaalne uurimus (väitekiri, 1939)
• Skisofreenia aktiivne teraapia (1944)
• Vaimuhaigused. – Tervishoiu käsiraamat (1962)
• Развитие психиатрии в Тартуском университете (1981, koos J. Saarmaga)
• Oligofreenia (1985)
 
Kirjandus
• Professor Elmar Karu tööde bibliograafia. Koostanud E. Saarma, V. Vahing. Tartu, 1988
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000
• M. Vehe. Professor Elmar Karu – 100. – Kliinikumi Leht 52, märts 2003
 
Allikas: EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (T. Karu); muudetud 2011

laupäev, 3. märts 2018

3. märts - Jaan Lepajõe 90

Jaan Lepajõe
Aastani 1937 Jaan Jürisson; 3. III 1928 Taevere vald – 9. IV 1999 Tartu
Põllumajandusteadlane, põllumajandusdoktor (1973, kinnitatud 1974)
 
Jaan Lepajõe sünnitalu asub Lepakosel Navesti jõe lõunapoolsel kaldal Kaansoo lähedal. Jänedal ja Vigalas saadud põllumajandusteadmised aitasid Jaan Lepajõe vanematel mõne aastaga viia perekonnatalu eeskujulikule järjele. Isal oli hingestatud ettekujutus loodusest, inimese osast loodusväärtuste kasutamisel ja muutmisel. Neil sündis neli last, kes kõik omandasid põllumajandusliku kõrghariduse. Lastele õpetasid vanemad kõigepealt töökust, eesmärgistatud ja põhjalikult läbimõeldud tööd.
 
 Jaan Lepajõe ise on oma lapsepõlve meenutanud: „Töö algas koos vanaisaga karjas käies, hiljem jätkus iseseisvalt koos nooremate vendadega. Maast-madalast tuli teha põllutöid. Sellest ka huvi põllumajanduse ja üldse loodusteaduste, eriti botaanika ja zooloogia vastu. Kaks suve kulus oma koduümbruse tundmaõppimiseks ja herbaariumi koostamiseks, see sai teoks sõja aastail. Botaanikaõpetaja oli põhiliselt isa, sest tal oli taimede kohta raamatuid, peamiselt saksakeelsed, nagu taimede atlas Linnč süsteeemi järgi jt. Isa teadis taimede ladinakeelseid nimetusi. Kui heina vedasime, tegin mina koormat, isa tõstis peale. Siis ta ikka küsis ja ütles, et see on kerahein - Dactylis glomerata, see ristik - Trifolium pratense jne. Pühapäeviti tuli ka töötada, nii muutus töö sageli üksluiseks”.
 
Haridustee algas lähedal asuvas Rääka koolis: „Seal ma olin küll parimate õpilaste hulgas, kuid koerusi kogunes ka üsna palju. Lahmuse koolis virgutas õpetaja ja üliõpilane Paul Kees huvi ajaloo, võõrkeelte ja filosoofia vastu. Karjas käies uurisin Jälevere raamatukogust saadud ajalooraamatuid, nii et kui sügisel koolis õppima hakkasime, oli mul see õpik tavaliselt läbi loetud, kõik juba teada. Viljandis keskkoolis käies tekkis sügavam huvi muusika kuulamise vastu. Kuna kontserte siis Viljandis ei olnud, jäid peamisteks kontserdiandjateks raadiovaljuhääldajad, mida kuulasime tänaval ja lastepargis.”
 
Nooruses tekkinud mitmekülgsed huvid laiendasid silmaringi, arendasid tulevaseks teadustööks vajalikku kujutlusvõimet, eruditsiooni. Ta tegeles aktiivselt spordiga, eriti maadlusega ja raskejõustiku aladest veel tõstmisega, hiljem Tartus ka vehklemisega jm.
 
Jaan Lepajõe lõpetas 1947. aastal Viljandi II keskkooli. Sama aasta sügisel astus Jaan Lepajõe õppima Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda, kuid lõpetas 1952. aasta märtsis juba Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomiateaduskonna kiitusega agronoomia erialal.
 
Töötas aastatel 1952–1955 Otepää masina-traktorijaama agronoomina, seejärel aastatel 1955-1957 õppis aspirantuuris Leningradi Põllumajandusinstituudis ning kaitses samas 1958 kandidaadi kraadi odra saagikuse parandamise bioloogiliste ja praktiliste võtete teemal. Ta töötas õppejõuna EPA-s, kokku üle 40 aasta. Algul ta oli assistent (1957-1960). siis vanemõpetaja (1960-1963), dotsent (1963-1975) ning professor (1975-1992). Alates 28.05.1993 oli ta EPA maaviljeluse kateedri emeriitprofessor.
 
Doktoritöö kaitses Jaan Lepajõe 1973. aastal Moskva Põllumajandusinstituudis teemal "Õlleodra headuse ja saagikuse suurendamise teoreetilisi ja praktilisi aspekte". 1974. a omistati talle põllumajandusteaduse doktori kraad. Ta on avaldanud trükis ligi 400 artiklit, sealhulgas üle 150 teadusliku artikli, temalt on ilmunud trükis 25 raamatut ja brošüüri. Uurinud teraviljakasvatust, eriti odra saagikuse suurendamist ja töödeldavuse parandamist ning maaviljeluse ajalugu, loodussõbralikku maaviljelust ja keskkonnakaitset.
 
Jaan Lepajõe ja tema abikaasa Leida Lepajõe elu läks teadustööd tehes. Pojad lõpetasid samuti EPA, Tiit õppis maaparandust ja Madis põllumajanduse mehhaniseerimist. Tütar Marju on tunnustatud eesti religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija.
 
Jaan Lepajõe korraldas Suure-Jaani kultuuriloolist uurimist ja 1984–1992 iga-aastasi Suure-Jaani kihelkonna koduloopäevi, 1992–1998 oma kodutalus eesti rahvuskultuuri probleeme käsitlevaid sümpoosione „Lepakose lugemised“. Ta valis välja vestlusteemad või kutsus külalisesinejaid väljastpoolt, nagu kunstiteadlane Maire Toom, geoloog-paekiviuurija Rein Einasto, muusikateadlane Valve Jürisson jt.
 
Osales 24 teadusorganisatsiooni ja -seltsi tegevuses, sh oli Bengt Gottfried Forseliuse Seltsi, Krahv Friedrich von Bergi Fondi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaid. Jaan Lepajõe oli Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi ning ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige 1989. aastast alates, Soomaa Rahvuspargi nõukogu liige, Vanemuise Seltsi liige.
 
Suure-Jaani kultuurielule kaasaaitamise eest omistati Jaan Lepajõele juba 1998. aasta märtsis tiitel “Suure-Jaani aasta inimene 1997”. Tiitlile lisandus rahaline autasu 3000 krooni.
 
Jaan Lepajõe avaldas heal kirjanduslikul ja kultuuriloolisel tasemel Lepakose ja selle ümbrusega seotud kultuuriloolisi lugusid, kohalikus ajalehes Tee Kommunismile s.h. näiteks rubriigis Lepakose aastaringid (1985-1986), hiljem Sakalas, kuid ka muudes väljaannetes. Eraldi trükisena on ilmunud „Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada. Teejuht.“ (Tallinn 1991).
 
Ta kavatses avaldada oma kultuuriloolised ja filosoofilised kirjutised ka raamatuna “Lepakose aastaringid”. See töö jäi pooleli. Raamat ilmus peale tema surma Madis Lepajõe, Liivi Veldre, Tiit Merenäki ja Endel Vingissare kaasabil ja korraldamisel Tartu Ülikooli Kirjastuse väljaandena 2000. aasta lõpul. Raamat „Lepakose aastaringid“ sisaldab Jaan Lepajõe kirjatöid meie lähimineviku maaelust. Eriti südamlikult on ta kirjeldanud elu ja inimesi sünnipaigas Navesti jõe kaldal, selle lähikonnas Suure-Jaani kihelkonnas. Raamatus on avaldatud tema arutlusi looduse ja põlluga seonduva ning looduse ja kultuuri seoste üle, samuti kirjutusi, mis väljendavad tema enda suhet loodusega ning seostatust muusika, ilukirjanduse ja kunstiga. Jaan Lepajõe armastas kuulata muusikat, käia kontsertidel, teatris, lugeda ilukirjandust, eriti luulet, kogus kunstiraamatuid. Tema kirjanduslikest esseedest ilmneb, et tema igatsus vaimse, kultuurilise ja filosoofilise olemise suunas oli väga tugev ning paratamatult vajalik elamiseks ja hingamiseks.
 
Mõtiskluses „Inimesed suveöös“ on Jaan Lepajõe öelnud: „Minu Louvre on Lepakosel, pidu eneses pean Navesti jõe kaldal. Kodust kaugel tunnen eriti selgesti, et metsaäärne heinamaa oma nepilennuga liigutab mind rohkem kui Montparnasse ja keldrilael kasvavat mändi vaatan hardamalt kui Eiffeli torni. Miks mulle meeldib ülitagasihoidlik sünnimaanurgake? Siis nägin ma esmakordselt ilmavalgust, olen tekkinud sellest õhust, veest ja mullast. Ega mina üksi sinna kipu. Pääsukesed Vahemere kallastel tunnevad, kui Eestimaale ligineb kevad, ja ruttavad sünnikoju. Vähesed ellujäänud tulevad tagasi sinna räästa alla, kus nad koorusid ja oma esimese sääse püüdsid. Vist sellepärast ei saakski ma kuulata vaikust Boulone´i metsas ega suudaks Notre Dame´i kellamäng asendada tedre kudrutamist Tammiksaare raiesmiku.“

 
 
Suure-Jaani fenomen
 
Jaan Lepajõe looduse- ja kultuuriloolistest lugudest tuleks esile tõsta „Jüriõue radadel“, „Vanaõuest Kurgjale“, „Altnurga loodus“, „Rääka kool ja koolmeistrid“, „Koolmeister August Milliste“, „Tõe ja õiguse mäng Lepakosel“, „Suure-Jaani fenomen“.
 
Jaan Lepajõe arvates on Eestis üks omapärane paikkond Suure-Jaani - Vastemõisa - Kaansoo kolmnurk, siinne loodus ja ümbrus Pärnu poole laiuvate rabaserva aladel. Ta on nimetanud seda nähtust ka Suure-Jaani fenomeniks kuna kusagil mujal Eestis polevat teist sellist asuala, kus 19. sajandil oleks nii väikselt maaalalt sirgunud või põlvnenud nii palju vaimukultuuri suurkujusid, nagu seda olid Johann Köler, Mart Saar, Anton Hansen Tammsaare, Liidia Koidula, Suure-Jaani muusikud Kapid jpt.
 
Lepajõe järgi ristusid Suure-Jaani piirkonnas, mis geograafiliselt on Eesti naba, läänest ja idast, põhjast ja lõunast alguse saanud geneetilised mõjud. Kuna siin oli rahvast vähem, hõredamalt, siis olevat Eesti rahva jaoks rasketel aegadel 16.-17. sajandil koondunud siia, harva asustusega metsade, soode ja rabade varju nii maapuuduse, kui ka katku ja nälja sunnil mujalt Eestist inimesi, kes tõid kaasa oma kõnepruugi ja keele, ent kõige tähtsam, ka geenid, mis segunesid kohalikega. Seetõttu tekkinudki siin vajalik genofond andekate inimeste sünniks. Pärilik andekus ja võimed ilmutasid end alles 19. sajandil, mil olid paranenud majandus- ja haridusolud. Jaan Lepajõe arvates tuleb loovisikute loomingu täielikuks mõistmiseks tunda neid olusid, milles meistrite anne, oskused, elu- ja kunstifilosoofia on kujunenud Sellepärast ta kirjutas oma viimases tööski Lepakose aastaringid, et talentide geentsenter Suure-Jaani-Vastemõisa-Kaansoo kolmnurgas on unikaalne nähtus Eesti kultuuriloos ja vajaks tõhusamat tutvustamist ning kaitset.). Antud kolmurgas asub ka Lepakose, Paasioja, Vahemuru, Mustikõue, Aaviku, Miiliaugu, Õhatu, Sandra, Karuskose, Kibaru jt olulised kulltuuriloolised paigad.
 
Jaan Lepajõe suri 9. aprillil 1999. aastal ja tema põrm maeti Suure-Jaani kalmistule oma vanemate kõrvale.
 
Töid
• Võitlus teraviljade talvekahjustustega (1960)
• Sordiaretuse ja seemnekasvatuse praktikum (1966, autoreid)
• Teravilja koristusjärgse töötlemise ja säilitamise alused (1974)
• Õlleoder (1975)
• Taimekasvatussaaduste säilitamine ja ümbertöötamine (1979)
• Пивоваренный ячмень в Эстонии (1980)
• Rukis (1982) • Nisu (1984)
• Oder (1986)
• Põhjavaimu kultuurilooline ja looduse õpperada (1991)
• Umbrohud ja nende tõrje (1991)
 
Organisatsiooniline kuuluvus
• Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige
• B. G. Forseliuse Seltsi asutajaliige
• Krahv Friedrich von Bergi Fondi asutajaliige
• Tartu Põllumeeste Seltsi asutajaliige
• Teadusajaloo ja Teadusfiolosoofia Eesti Ühenduse juhatuse liige
• Eesti teaduse biograafilise leksikoni toimetuskolleegiumi liige
 
Kirjandus
• Jaan Lepajõe personaalnimestik 1944–1996. Tartu, 1997
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 2. köide. Tallinn, 2005
 
Kasutatud allikad:

kolmapäev, 21. veebruar 2018

28. veebruar - Artur Kapp 140

1902. aastal.
Allikas: http://galerii.suure-jaani.ee/picture.php?/19571
Helilooja ja pedagoog
Artur Kapp
28.02.1878 Suure-Jaani—14.01.1952 Suure-Jaani

Artur Kapp (28. II 1878 Suure-Jaani – 14. I 1952 Suure-Jaani), helilooja, dirigent ja pedagoog. Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi (1924, ka esimene esimees) ja Heliloojate Liidu liige (1945).
 
Isa köster-kooliõpetaja Joosep Kapp. Oli abielus pianisti ja pedagoogi Gertrud-Ida Kapiga. Poeg Eugen Kapp.
 
Lõpetas 1898 oreli- (Louis Homiliuse klass) ja 1900 kompositsioonierialal Peterburi konservatooriumi (Nikolai Rimski-Korsakovi klass). Töötas 1900–1904 koorijuhi ja pedagoogina Peterburis, esines orelikunstnikuna, oli 1904–1920 Astrahani muusikakooli direktor ja Vene Muusikaseltsi kohaliku osakonna esimees (dirigeeris ka ooperietendusi), 1920–1944 Tallinna Konservatooriumi õppejõud (aastast 1925 professor ja kompositsiooniklassi juhataja) ja 1920–1924 ühtlasi Estonia dirigent (1920–1921 juhatas ka sümfooniakontserte). Dirigeeris ka välismaal.
 
Kirjutanud vokaalsümfoonilist (oratoorium „Hiiob”), sümfoonilist, koori-, oreli- ja kammermuusikat.
 
Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1945). Stalini preemia (1950), Nõukogude Eesti preemia (1949).
 
Muusikajuht
• Weberi Nõidkütt (1920)
• Gounod’ Faust (1921)
• Bizet’ Carmen (1921)
• Verdi Rigoletto (1922)
• Rossini Sevilla habemeajaja (1922)
• Verdi Aida (1923)
• Planquette’i Corneville’i kellad (1924)
• Rubinsteini Deemon (1924)
 
Helikandjaid
• Hiiob (CD, 1997)
 
Kirjandus
• R. Päts. Artur Kapp ja tema muusikaline looming. Tallinn, 1938
• Artur Kapp sõnas ja pildis. Koostaja P. Anton. Tallinn, 1968
• Heliloojad Kapid ja eesti muusika. Koostanud J. Jürisson. Tallinn, 1978
• J. Jürisson. Muusikud Kapid ja Suure-Jaani. Tallinn, 2003
• Gr. Webers „Freischütz” auf der „Estonia” Bühne. – Revaler Bote, 15. November 1920
• A. Lemba. „Sevilla habemeajaja”. – Vaba Maa, 8. detsember 1922
• P. Ramul. Artur Kapp heliloojana (25-aastase juubeli puhul). – Muusikaleht 1925, 11
• J. Aavik. Artur Kapp'i 50-a. sünnipäevaks. – Muusikaleht 1928, 3
• P. Ramul. Artur Kapp'i muusikalisest tegevusest (50-a. sünnipäeva puhul). – Muusikaleht 1928, 3
• Vestlus professor Artur Kapiga. Minu iseloom tegi mind muusikuks. Intervjueerinud R. K. – Muusikaleht 1936, 10
• J. Aavik. Artur Kapp ja tema loomingu tähtsus. – Muusikaleht 1938, 2
• A. W. Köstripapa tee Eesti muusikaprofessoriks. – Uus Eesti, 26. veebruar 1938
• A. Kalninš. Artur Kapp 60 aastat vana. – Muusikaleht 1938, 3
• E. Visnapuu. Professor Artur Kapi töö- ja tegevusjuubel. – Muusikaleht 1940, 3/4
• U. Kasemets. Artur Kapp, tema vaimumaailm ja helikeel. – Tulimuld 1953, 5
• O. Mikk-Krull. Minu elu muusikaradadel. Tallinn, 1972
• A. Ratassepp. Kappide aasta. – Kultuur ja Elu 1978, 3
• M. Topman. Artur Kapp. – „Estonia” lauluteatri rajajaid. Tallinn, 1981
• J. Jürisson. Artur Kapp oma elemendis. – Teater. Muusika. Kino 1998, 6
• H. Rannap. Eesti Muusikaakadeemia professorid 1919–2001. Tallinn, 2002
• T. Tosso. Artur Kapp – eesti Bach. – Sirp, 28. veebruar 2003
• T. Õun. Eimillestki Wagnerini. – Estonia esimene sajand. Tallinn, 2007
• A. Põldmäe. Artur Kapi teateleht. – Variatsioone eesti muusikale. Tallinn, 2009. (Aegkiri ; 3)
• Т. Андреева. Потомкам в наследство. – Таллинн 2001, 21–22 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond M98
 
Välislinke
• Eesti vanema põlve heliloojaid: Artur Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1954). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-vanema-polve-heliloojaid-eesti-vanema-polve-heliloojaid-artur-kapp (vaadatud 21.02.2018)
• Piibumees Artur Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2003). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/piibumees-artur-kapp (vaadatud 21.02.2018)
• Beethoveni sõber: Artur ja Eugen Kapp – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (2013). URL: http://arhiiv.err.ee/vaata/beethoveni-sober-16-saade-artur-ja-eugen-kapp (vaadatud 21.02.2018)
Loe ka: Artur Kapi elulugu Rahvusvahelise Artur Kapp`i Ühingu kodulehelt: http://www.kappiyhing.ee/artur_kapp.html (vaadatud 20.02.2018)

26. veebruar - Endel Mallene 85

Eesti kirjandusteadlane ja tõlkija
Endel Mallene
26.02.1933 Viljandi—23.12.2002 Tallinn



Sündis Viljandis teenistuja Tõnise ja tema naise Linda Mallese perre. Endel õppis aastail 1941–1944 Viljandi 3. algkoolis, siis Viljandi 2. keskkoolis, mille lõpetas 1952. aaastal. Edasi oli ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonna eesti filoloogia tudeng ning lõpetas ühena esimestest, kes lõpetas Juhan Peegli juures žurnalistika erialal ajakirjanikuna 1957.

Foto. Kirjanduskriitik Endel Mallene esineb ettekandega Debora Vaarandi 60. sünnipäeval Võru 12.novembril 1976.a.
Allikas: www.muis.ee
 
Aastail 1957–1959 oli ta ajakirja „Keel ja Kirjandus“ vastutav sekretär, töötades Olev Jõe nõudliku käe all. Seejärel oli ta viis aastat (1959–1964) toimetaja Eesti Raadios ja järgmised viis aastat (1964–1969) ajalehe „Sirp ja Vasar“ kirjandusosakonna juhataja ning aastaid mittekoosseisuline korrespondent. Oli Ajakirjanike Liidu liige (aastast 1962), Kirjanike Liidu liige (1977) ja PEN-klubi Eesti keskuse liige (1993). Ka valiti ta Soome Kirjanduse Seltsi (1976) ja Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks (1981).
 
Endel Mallene alustas kirjanduskriitilist tegevust 1957. aastal ajalehes „Edasi“. Käsitles peamiselt luulet ja lühiproosat, lastekirjandust, huvitus kirjandusalastest sidemeist ja tõlkeprobleemidest. Ajakirjanduses ilmunud artiklite ja retsensioonide koond avaldati raamatuna „Kriitiku päevik“ 1973. aastal.
 
Seda aastat võib pidada Endel Mallese jaoks edaspidist kirjandusalast tegevust silmas pidades oluliseks – ilmus „Эстонская литература в 1971-ом году“, millega ta alustas iga-aastast eesti uudiskirjandust tutvustavat sarja, mis leidis tunnustavat tähelepanu eriti liiduvabariikide kirjandusringkondades. 1975. ja 1976. aasta ülevaateid tunnustati Juhan Smuuli nimelise kirjanduspreemiaga. Nimetatud ülevaade aitas eesti kirjandusest huvitatuil üle saada keelebarjääridest ja pälvis eriti Nõukogude Liidu teiste vabariikide kirjandussõprade tähelepanu.
 
1978. aastal ilmus Endel Malleselt ingliskeelne ülevaade 1970-ndate aastate eesti kirjandusest autoreist, raamatuist ja kirjanduse arengust. Neisse aastaisse jäävad ka mitmes keeles ilmunud eesti uuema lühiproosa kogumike, väliseesti novelliantoloogia ja soome nüüdisluule valimiku koostamine ning saatesõnade kirjutamine välismaal ilmunud eesti kirjanduse tõlkekogumikele.
 
1977. aastast oli Endel Mallene Kirjanike Liidu konsultant ja jäi sinna tervelt kuueteistkümneks aastaks. Neil aastail sai Endel Mallenest eesti kirjandusloo kroonik. Ta pani kokku kolmteist aastaraamatut „Kirjanduse jaosmaa“ (1977–1988), eesti nüüdisproosa kogusid soome, vene, saksa, inglise ja slovaki keeles. Väliseesti novelliantoloogia „Keerdkäigustik“ (1993). Need ja mitmed muud kirjatööd tähendasid tollaste aastate kodumaise kirjanduse elavat ajalugu, mis eeldas jonnakust kaastöö kättesaamiseks, paindlikkust ja leplikkust kaasautorite vahel; ennekõike aga tahtmist muretseda selle eest, et eesti kirjandus oleks tuttav nii meile enestele kui ka meist kaugemal ja võõraste keskel.
 
Ta oli ka soome kirjanduse suur sõber ja viljakas tõlkija, ühtlasi ka kontaktimees üle lahe ning mõlemal pool lahte. Kui senine soome kirjanduse suurim eestindaja Harald Lepik 1976. aastal suri, läks juhtpositsioon Endel Mallese kätte. Endel Mallene oli saanud soome kirjarahva seas oma inimeseks. Soomes viibis ta igal suvel, väisates sageli rohkem kui korra eri paikades toimuvaid kirjandusnädalaid ja -päevi — neid on seal suviti palju — ning olles kõikjal oodatud esineja. Korduvalt viibis ta Oulus, Kajaanis ja Urjalas, kus peetakse Pentikulma päevi, mis on pühendatud Väino Linna loomingule.
 
Tema esimesed soome kirjanduse tõlked ilmusid 1960. aastate esimesel poolel perioodikas. 1965. aastal peeti Helsingis teine rahvusvaheline fennougristide kongress, sinna sõitis „Sirbi ja Vasara“ esindajana ka Endel Mallene. Lisaks paljudele teistele kohtus ta seal kirjanikuna endale nime teinud Aarni Krohniga, kellega ta oli tuttavaks saanud 1962. a. Tallinnas. Vennastunud eesti ja soome noored haritlased läksid õhtut veetma Endel Mallese koju Nõmmele. Sel ööl sündis sõprussild, mis kestis kuni Endli surmani. Pöördeliseks aastaks Endel Mallesele hõimusilla taasavamisel sai aasta 1966. Kõigepealt oli ta Helsingis kirjastuste Otava ja WSOY külaline. Kohtumistel kirjastajate ja kirjarahvaga oli kõne all eesti uuema kirjanduse tõlkimine ning lepiti kokku, et kavandatavas kogumikus hakkavad seda esindama Mati Unt, Arvo Valton ja Enn Vetemaa. Endel Mallese töö tulemusena ilmusid Eestis juba 1968.a. J. Seilenthali koostatud antoloogia „Soome novell“, temal oli selles viielt autorilt kuus tõlget, ning Helsingis Endel Mallese ja Eva Lille koostatud „Soome lahe tagant. Eesti uut proosat“.
 
Alates aastast 1968 tõlkis Endel Mallene suure hulga soome nüüdisprosaistide teoseid, neist mitu „Loomingu Raamatukogule“. Esimene iseseisev tõlkeraamat oli Mika Waltari lühiromaan „Fine van Brooklyn“ (1969). 1969. aastal tuli Helsingis trükist Arvo Turtiaise ja Raili Kilpi „20 nüüdiseesti luuletajat“. Soomlastele oli eesti uuema proosaga tutvumine üllatuseks. Imestati, et Eestis nii moodsalt kirjutatakse. Endel Mallese aktiivsus ja kontaktide loomise oskus suutsid sõjajärgse paarikümneaastase seisaku vankuma panna. Teenekas eesti-soome kirjandussuhete uurija Kai Laitinen ütles 1996. aastal, et need kaks Helsingis avaldatud antoloogiat tähendasid otsustavat uste avamist üle Soome lahe.
 
Kokku tõlkis ta paarkümmend raamatut. Viimasel aastakümnel jõudis ta tõlkida Väino Linna mahukad romaanid „Tundmatu sõdur“ (koos H. Elleriga, 1996) ja „Siin Põhjatähe all“ III (1998) ning Veijo Mere dokumentaalse romaani „Soome marssal C. G. Mannerheim“ (1997). Viimaseks tema poolt eestindatud suurteoseks jäi Jari Leskineni ja Antti Juutaneni koostatud „Talvesõda“ (2002).
 
Selle tõhusa töö eest valiti Endel Mallene 1976. aastal Soome Kirjanduse Seltsi ja 1981. aastal Soome Kirjandusteadlaste Seltsi kirjavahetajaliikmeks. Eriti kõrgelt peab väärtustama soome kirjanduse tõlkimise eest 1989. aastal Väino Linna Seltsilt saadud rahvusvahelist medalit, mis oli esimene tollases Nõukogude Liidus. Medaliga kaasnes stipendium.
 
Vaata ka:
Eesti Raadio saade: Tõlkijad: TÕLKIJAD. Endel Mallene.
Endel Mallene alustas ajakirjaniku ja kriitikuna, ta räägib saates, kuidas temast sai soome kirjanduse tõlkija. On tõlkinud Väino Linna, Veijo Meri, Pentti Holappa, Eino Säisä jt teoseid. Tunneb ka isiklikult mitut autorit, keda ta on tõlkinud. Saates on juttu ka nn soome modernismist, soome kirjanike ühiskondlikust seisundist jm. Endel Mallene vestluskaaslane on Vilma Jürisalu. Autorid Endel Mallene ja Vilma Jürisalu, toimetaja Vivian Anni, helirežissöör Vilja Kalme, helioperaator Mall Uba. Eetris 20.11.1992. VAS-2981.
 
Allikad:
  • Jõgisalu, Harri. Endel Mallene 26.II 1933 – 23.XII 2002 // Keel ja Kirjandus (2003) nr. 4, lk. 315-317
  • Lillepuu, Kalju. Endel Mallene õhutas hõimuleeki // Sakala (2008) 27. veebr.
  • EE 14 kd, Tallinn, 2000

20. veebruar - Hermann Evert 120

Foto: Geni
Ökonomist, kirjastustegelane, Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja 1924–1940
Hermann Evert
20.02.1898 Uusna v – 20.09.1982 Tallinn

Kirjastustegelane ja bibliofiil Herman Evert sündis 20. veebruaril 1898. a. Viljandi kihelkonnas Uusna valla Saareküla Everti talus pere kaheksanda lapsena.
 
Alghariduse sai vanema venna Märdi käe all Suure-Kõpu valla Metsküla koolis aastail 1904–1907 ja Simbirski kubermangu Svetloje Ozero eesti asunduses aastail 1907–1909. Lõpetas 1914. aastal Tartu Reaalkooli, misjärel asus vend Jaani soovil ja majanduslikul abil 1915. aastal Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusosakonda õppima.
 
1916. aastal sai tööle tekstiilivabrikute peakontoris. Võttis osa 1917. aasta revolutsiooni märtsisündmustest Moskvas, sama aasta juunis tuli Tallinna, kus töötas ametnikuna linnapangas kuni 1919. aastani. Sama aasta esimesel poolel võttis osa Vabadussõjas, võideldes A. Irve juhitaval soomusrongil nr. 1.
 
1919. aasta mais sai temast põlevkivikaevanduse esimene raamatupidaja Kohtla-Järvel, kus töötas kuni 1921. aastani. Töötas 1921–1923 Kanadas ja USAs farmides ja vabrikuis ning meremehena Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Naastes kodumaale siirdus jällegi “Riigi Põlevkivitööstusesse”, olles selle juhatuse liige ja pearaamatupidaja. Sel ajal kirjutatud ülevaade meie põlevkivist ilmus 1926. aastal avaldatud koguteoses “Eesti – maa – rahvas – kultuur”.
 
Aastatel 1923–1931 õppis Tartu Ülikoolis kaubandust. Ta osales Üliõpilasseltsi Liivika tegevuses, olles selle põhimõtete kujundaja ja alleshoidja ning seltsi peaideoloog 1930. aastatel. Ta oli 1924–1940 Eesti Kirjanduse Seltsi büroo juhataja Tartus.
 
Pärast Eesti okupeerimist oli ta aastatel 1945–1950 Leningradi oblastis vangis süüdistatuna nõukogudevastases tegevuses, mida ei suudetudki tõestada. 1949. aastal küüditati agronoomist abikaasa koos poja ja tütrega Siberisse kui kulakud. Nüüd alustas ta võitlust oma perekonna õiguste taastamise eest, mis ei andnud küll tulemusi, kuigi nad Siberist naassid. Tema ise rehabiliteeriti 1956. aastal.
 
Seejärel elas ta Türil ja Tallinnas. Töötas 1950–1959 artelli "Kollektiiv" ametnikuna Türil, oli 1960–1963 Statistika Valitsuse ökonomisti, 1963–1966 Kirjandusmuuseumi teaduri ja 1967–1970 Hinnakomitee vanemkontrolörina, misjärel jäi pensionile.
 
Võttis osa Viljandi kodu-uurijate tööst, raamatusõprade klubi „Tõru“ tegevusest, oli Muinsuskaitse Seltsi liige, uuris oma isa- ja emapoolset suguvõsa ning kirjutas mälestusi.
 
Suri 20. septembril 1982. Maetud Everti talu kalmistule.
 
Allikad:

13. veebruar - Hans Leesment 145

Foto allikas: Vikipedia
Vabaduse Risti III liigi 2. järgu kavaler, arst, kindralmajor
Hans Leesment
13.02.1873 Abja v – 26.08.1944 Tallinn

H. Leesment sündis 13. (vkj 1.) veebruaril 1873 Vanamõisa valla Reitle (Lüütre, ka Rüütli) talu omaniku pojana. Õppis Jäärja-Veelikse vallakoolis, Pärnu Kreiskoolis ja Gümnaasiumis ning seejärel 1893–1899 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige, selle kirjatoimetaja ning esimees 1893–1899. Hiljem kuulus korporatsiooni Fraternitas Estica, kus oli vilistlaskogu liige 1911–1940.
 
Hakkas 1900. aastast Pärnus tööle tegeliku- ja supelarstina ning sai sama aasta oktoobris Moskvas maakonnaarsti diplomi. 15. veebruaril 1902 abiellus H. Leesment Tartus Ella-Marie-Julie Pritsoniga (1882–1944), kellega sai 3 poega: Hans-Erik (1904–1935), Leonhard-Georg (1907) ja Ilmar-Karl (1908–1986). Samal aastal sõitis H. Leesment end täiendama Berliini Ülikooli juurde.
 
Sealt Pärnusse naasnud, asus ta 1903. aastal St. Peterburgi, kuid ka sinna mitte eriti kauaks. Järgmisel aastal algas Vene-Jaapani sõda ja H. Leesmentil tuli sõjaväearstina rindele sõita. Sealt demobiliseerus ta 1905. aasta detsembrikuus.
 
Töötas peale kodumaale jõudmist Tartu Ülikooli naistekliiniku assistendina 1906–1907, Pensa kubermangu naiste- ja sünnitusosakonna arsti 1907, siis naistearsti ja ühtlasi Eesti arstide erakliiniku ning Punase Risti haigla naisteosakonna juhataja ja kooliarstina Tallinnas 1908–1914.
 
Osales Esimeses maailmasõjas arstina 1914–1917. Sai 20. juulil 1916 Galiitsias põrutada. Pälvis Stanislavi 3. ja 2. järgu, Anna 3. ja 2. järgu ning Vladimiri 4. järgu ordenid. Tõusis 1917 riiginõuniku aukraadi (polkovnik). Oli 1. Eesti Polgu ja I Eesti Diviisi vanemarst juunist 1917 – märtsini 1918.
 
Vabadussõja eel 21. novembrist 1918 määrati I Diviisi arstiks. Märtsis 1919 vabastati sõjaväeteenistusest ja nimetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimeheks (hilisema nimetusega president), jäädes sellele kohale kuni 1940. aasta suvel alanud okupatsioonini.
 
Vabariigi Valitsuse otsusega 10. augustist 1920 annetati Eesti Punase Risti Peavalitsuse esimehele, Dr. Hans Leesment´ile Vabaduse Risti III liigi 2. järk nr 484, “hinnates kodanlisi teenuseid, mis [ta oli] ülesnäitanud Wabadussõja kestusel sõjawäe sanitaar-korralduse töös”. Lisandus Vabadussõja Mälestusmärk.
 
Astus maist 1922 sõjaväeteenistusse ning määrati Tallinna Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks. Nimetati sanitaarkoloneliks veebruaris 1923. Jaanuarist 1929 arvati erru, kuid veebruarist 1933 võeti taas sõjaväeteenistusse ning määrati Kaitseväe Tervishoiuvalitsuse konsultandiks ja sama aasta maist Kaitseväe Tervishoiukomitee liikmeks. Ülendati veebruaris 1933 sanitaarkindralmajoriks, hilisema nimetusega kindralmajor med. Vabastati võõrvõimude poolt novembris 1940 sõjaväeteenistusest.
 
Oli Eesti sõjaväe tervishoiukorralduse rajaja. Tema elutööks võib pidada Eesti Punase Risti loomist 1919. aastal, väljaarendamist ja juhtimist kogu iseseisvuse aja. Oli Asutava Kogu ning I ja III Riigikogu liige Kristliku Rahvaerakonna esindajana, Riiginõukogu liige 1938–1940, riikliku Tervishoiu Nõukogu liige 1925–1940, Rahvusvahelise Punase Risti Liiga Nõukogu liige 1925–1940, Eesti Noorte Punase Risti esimees 1927–1940, Rahvusvahelise Sotsiaalkomitee Eesti sektsiooni esimees 1929–1940, Ühisabi esimees 1932–1940.
 
Osales aktiivselt ühiskondlikus elus, olles 1900–1903 Pärnu Endla Seltsi juhatuse ja 1910–1922 Tallinna Estonia Seltsi juhatuse liige ning kuulus Eesti Vabadussõjalaste Liidu Keskjuhatusse kuni 1932. aastani. Oli Tallinna Eesti Arstide Seltsi esimees ning Kindral Laidoneri nimelise invaliidide kapitali komitee, VRVÜ Tallinna osakonna, seltsi Esimene Eesti Polk, Eesti-Rootsi Ühingu, Eesti-Rumeenia Ühingu jmt organisatsioonide liige. Tegutses Tallinna Skautide Maleva auvanemana ja Eesti Punase Risti Seltsi auliikmena 1933. aastast.
 
Pälvinud arvukalt Eesti, Belgia, Inglise, Läti, Poola, Portugali, Prantsuse, Rootsi, Saksa, Soome ja Ungari teenetemärke.
 
Sügisel 1941 määrati Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) abipresidendiks.
 
Oli alates suvest 1942 ERÜ sanitaarala juht.
 
Hans Leesment suri 26. augustil 1944 Tallinnas maoverejooksu tõttu. Maetud Tallinna Kaarli koguduse vanale kalmistule.
 
Allikad:
  • Õun, Mati. Eesti Vabariigi kindralid ja admiralid. – Tallinn, 1997. – Lk. 54–56
  • Pihlak, Jaak. Halliste kihelkond ja vabaduse risti vennad // Viljandi Muuseumi aastaraamat 2004. – Lk. 161–296

teisipäev, 20. veebruar 2018

11. veebruar - Albert Peters 125

Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler, kitsarööpmeliste soomusrongide ülem Vabadussõjas
Albert Peters
11.02.1893 Viruvere, Vana-Põltsamaa v – 20.03.1919 Taheva raudteejaama juures, Võrumaa

Albert Peters sündis 11. veebruaril 1893 Viljandimaal Vana-Põltsamaa vallas Viruvere küla Uuetalu talu pidaja peres. Õppis Vana-Põltsamaa vallakoolis, Pilistvere kihelkonnakoolis ja Paide Gümnaasiumis ning Tartu Põllumeeste Seltsi põllu- ja karjakasvatuskursustel. Sooritas Pärnus apteekriõpilase eksami.
 
Mobiliseeriti ja oli Esimese maailmasõja ajal 1914. aasta novembrist alates 172. tagavarapolgus. 1915. aasta maist Oranienbaumi lipnikekoolis, mille lõpetas 1915. aasta juulis. Oli seejärel nooremohvitser ja rooduülem 10. Novoingermanlandi jalaväepolgus. Võttis osa lahingutest Austria-Ungari vägede vastu, kus sai kolm korda haavata. Oli 1918. aasta veebruarist aprillini Haapsalus paiknenud 1. Eesti polgu 8. roodu ülem. Ülendati 1917. aasta septembrist alamleitnandiks ja 1918. aasta aprillist leitnandiks ja alamkapteniks.
 
Oli Vabadussõjas alates 20. novembrist 1918 läbikäijate komando ülem. Määrati seejärel 15. jaanuaril 1919 kitsarööpmeliste soomusrongide ülemaks – ja oli samaaegselt veebruarist 1919 kuni surmani ühtlasi ka Soomusrongide Divisjoni ülema (kapten Anton Irve) abi. Osales lahingutes Lõuna-Eestis ja Lätimaal.
 
Langes lahingut juhtides 20. märtsil 1919 Võrumaal, Taheva raudteejaama juures.
 
Maetud Pilistvere kalmistule, suguvõsa matuseplatsile. Vabadussõjas langes vaid üks kapten Petersist kõrgemal ametikohal olev ohvitser – tema vahetu ülem kapten Anton Irv.
 
Sai Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest 1920. aastal postuumselt autasuks VR II/3. Postuumselt omistatud Vabaduse Ristile lisandus 100 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja Mälestusmärk. Autasumaa suurusega 29,78 hektarit eraldati Viljandimaa Uue-Põltsamaa mõisast tema isale. Alberti taluks ristitud kohta asus Mihkel Peters kasutama maist 1924, kuid pärast tema surma päris selle pojapoeg, kelle nimele koht kinnistati novembris 1932. Tema nimi on jäädvustatud Pilistvere mälestussambal. Oli ka Tallinnas Ohvitseride Keskkogus mälestustahvleil.
 
Autasud:
- Vene Anna III ja IV klassi orden
- Vene Stanislavi III klassi orden - Vene Vladimiri IV klassi orden
- Vabaduse Risti II liigi 3. järgu kavaler (postuumselt)

Tema kohta ka raamatus: "Pilistvere kihelkond : Inimkaotused ja repressioonid alates 21.juunist 1940". "Memento" Viljandi Ühendus, 1996. lk.31. [M. Mitt]
 
Allikad: