19. november - Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog Kalle Tamra

Viljandi muusikaelu edendaja ja teenekas pedagoog

Kalle Tamra

19.11.1932 Võru

 

Lõpetas 1971 muusikateaduse alal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

 

Töötanud Vanemuise teatris kooriartistina, Tartu I Muusikakoolis muusikaajaloo õpetajana, 1961-1966 Abja lastemuusikakooli ja aastail 1966-2003 Viljandi muusikakooli direktorina. Jätkanud Viljandi muusikakoolis ka pärast juhiameti mahapanemist tööd ansambli, loomingu ja arvuti-noodigraafika õpetajana.

 

Olnud muusikakoolide uuendusliikumise eestvedajaid, koostanud õppe- ja ainekavasid ning harjutuste kogumikke, avaldanud artikleid muusika algõpetusest, pillidest ja pillide valmistamisest. ETV saatesarja "Vahva mees, kes pilli teeb" autor ja saatejuht (1992-1994).

 

Asutanud Viljandi Kammerkoori ning olnud Viljandi linnavolikogu liige 1989-1993.

Loe ka Kaie Mölteri kirjutatud persoonilugu Kalle Tamrast: 

Muusikahariduse eestvedaja ja taganttõukaja // Sakala (2022) 8. jaan. 

Täistekst Eesti artiklite portaalis DIGAR https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/01/08/5.1

 

Autasud ja tunnustused:

1989 ENSV teeneline kultuuritegelane

2007 Viljandimaa vapimärk

2021 Kultuurkapitali elutöö preemia

 

Allikad:

• Tamra, Kalle. Eesti Entsüklopeedia 14. Eesti Entsüklopeeidiakirjastus 2000. Lk. 517.
•  Viljandimaa Vapimärgi pälvis Kalle Tamra. Viljandimaa.ee URL: http://www.viljandimaa.ee/?mod=news&id=945&c=20 (vaadatud 11.01.2018)

17. september - Agnes Taar

Aastast 1933 kodanikunimega Blaubrük, eestistatult Kajara

17.09.1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. 12.1976 Tartu
Laste- ja näitekirjanik, prosaist

Agnes-Elsa Taar sündis Pärnumaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–1910 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse.

 

Töötas 1916–1917 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–1922 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–1923 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–1925 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–1928 postkontoriametnik Viljandis.

 

Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja „Eesti Naine“ lisa „Väikeste Sõber“.

 

Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal.

 

Läks Tartus vabasurma üheaegselt koos abikaasaga, maetud Raadi kalmistule.

 

Lasteluulekogud

• Klu-klu (1928)

• Kuldnokk naasis (1970)

 

Lastejutud

• Merepoeg (1929)

• Imeline võõras (1930)

• Musta Notsu seiklused (1930)

• Kolm poissi ja õnnenumber (1931)

• Vallimäe vana vares (1932)

• Mustlase koer (värssjutustus, 1936)

 

Romaanid

• Mari-Ann õpetajatütar (1938, 2011)

• Hulkumas ja põgenemas (1940, 2011)

 

Lastenäidendid

• Mure ja Rõõmu lossis (lavastatud 1929)

• Kuri Killi loomade kohtus (lavastatud Vanemuises 1930)

• Viiukese sõit kevaderiiki (lavastatud 1932)

 

Näidendid

• Emake maamuld (lavastatud Vanemuises 1931)

• Kõrgemäe noored (1932)

• Kes on süüdi? (1934) • Kolm sündi (1935)

• Naine tulikahjumärgiga (1936)

 

Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2013 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/taar_agnes

15. august - Aino Tõnisson-Sepp

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).

Allikas:

• EKABL 1996
• https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Lastepark+Viljandis

16.juuli - Tiina Tafenau

Sündinud Piir, 16.07.1962 Viljandis. 
Veterinaararst, kodu-uurija ja genealoog 

Isa Johan Piir, lukksepp. Ema Leida Piir (snd Patune), laohoidja. Abikaasa Maidu Tafenau, zooinsener. Peres neli poega.

Õppinud 1969—1980 Viljandi 5. Keskkoolis, 1980—1985 EPAs, omandanud veterinaararsti kutse. 1992—1993 õppinud ja omandanud Viljandi õppekeskuses koka, käsitöömeistri, õmbleja ja masinakirjutaja kvalifikatsiooni.

Töötanud 1985—1988 Sõmerpalu sovhoosis vanem-veterinaararsti, 1988—1994 Viljandimaal “Vambola” kolhoosis zootehnik-selektsionääri, 1995—1997 OÜ Karpo õmblustöökoja juhataja, 1998 AS If Eesti Kindlustuse müügiesindajana.

Eesti Genealoogia Seltsi liige aastast 1993, Viljandi osakonna esimees, Eesti kodu-uurimise Seltsi kuulub aastast 2001, ERMi kirjasaatja aastast 2004.

Juhendanud ühe õpilase uurimistööd. Koostanud Villem Reimani emapoolse Laksbergide sugupuu V. Reimani muuseumi püsiekspositsioonis. Perenäitus 1999 koos abikaasaga Viljandis Kilpkonna galeriis (loodusfotod, lapitekid ja sugupuud).

Allikas: 

• Viljandimaa koduloolasi.—2009.—Lk 85

23. mai - Johannes Tuul

23.05.1922 Väluste k, Tarvastu v—1991 USA
Pedagoog, füüsikaprofessor

Sündinud 23. mail 1922 Tarvastu vallas Väluste koolimajas. Nende pere elas seal, sest isa Juhan oli selle kooli juhataja ja ema Emilie samas õpetaja.

Väluste koolis õpetas Johannes Tuul 1941.-1943. aastani. Kool oli tollal 6-klassiline, igas klassis umbes kümme õpilast. Temal tuli anda matemaatikat, füüsikat, poiste võimlemist ja käsitööd.

Johannes Tuul alustas oma pedagoogiks saamise teed Tartu Õpetajate Seminaris viimastel Eesti Vabariigi aastatel. Tema esimene praktika oli Mõnnaste koolis ja esimene töökoht  Välustes, sealsamas, kus ta vanemad 20 aastat tagasi töötanud olid ja temagi sündis.

Ema ja isa lahkusid sellest koolist viis aastat pärast Johannese sündi. Nad asusid Suislepa lähedale Õmbleja külla ja hakkasid talu pidama. Kahjuks Õmbleja küla ei ole enam, isegi seda kohta mitte, sest maaparandusmehed tegid sealt majandile põldu juurde.

1943. aastal sattus Johannes Tuul soome, sai Rootsis inseneridiplomi. Hiljem siirdus J. Tuul Ameerikasse. Saanud doktori-kraadi 1960 aastal Browni ülikoolis, providence`is. Olnud 1960—1965 mitmes firmas uurija-füüsik, aastast 1965 sai  temast California Riiklikus Polütehnilises Ülikoolis õppejõud (aastast 1974 füüsikaprofessor). 1968—1970 Shīrāzi ülikooli (Iraanis) külalisprofessor. Teinud uurimusi füüsika ja füüsikalise keemia alalt vedelike ja gaaside adsorptsioonist, elektronide difraktsioonist ja ülikõrgvaakumtehnoloogiast.

 

Allikad

• Pedai, Aino. Tarvastu kihelkond.—2001.—Lk. 100
• Tuul, Johannes // Eesti Entsüklopeedia. 14 : Eesti elulood.—Eesti entsüklopeediakirjastus, 2000.—Lk. 556
• Cal Poly Pomona [kodulehekülg].—URL: https://www.cpp.edu/~sci/physics-astronomy/people/index.shtml (vaadatud 05.05.2017) 

13. mai - Jaan Tomp

13.05.1882 Uue-Võidu v – 1943.
Eesti ajakirjanik

Ajakirjanik Jaan Tomp sündis 13. mail 1882 Viljandimaal Uue-Võidu vallas talupidaja pojana.

Õppis Viljandi valla- ja kihelkonnakoolis, mille lõpetas 1897. Alates 1905. aastast tegutses kutselise ajakirjanikuna. Esimene juhtkiri ilmus  Sakalas.

Oli Pärnus 1905—1911 ajalehtede Kodumaa, Kodumaa Hääl, Maa, Meie Maa ja Meie Kodumaa tegevtoimetaja. 1911—1915 töötas Tartus Meie Aastasaja ja Tartu Päevalehe toimetuses; 1915—1918 oli tegev Päevalehe toimetuses Tallinnas ja 1918—1937 Vaba Maa toimetuses (toimetuse sekretär, kodumaa osakonna juhataja ja 1920. aastast vastutav toimetaja).

Oli Eesti ajakirjanike liidu asutajaliige, esimees 1919-1920, juhatuse liige 1921-1923 ja 1929-1934. Aastast 1934 EALi auliige. Oli Eesti riigikogu liige. Suri 1943. aastal, tema surmakoht on teadmata.

Allikas: Eesti ajakirjanike lühielulugusid // Peatükke Eesti ajakirjanduse ajaloost 1900—1940.—Tartu Ülikooli kirjastus, 2000.—Lk. 232

Pilt: Gori šarž Jaan Tompist. - https://et.wikipedia.org/wiki/Jaan_Tomp_(ajakirjanik)#/media/File:Jaan_Tomp_(ajakirjanik).jpg

 

22. veebruar - Terje Tõeveer

Terje Tõeveer

Aastani 1933 Aliide Gregor, 1933-1957 Terje Toomus. 
Pseud. Assandra Vikikivi 
22.02.1907 Olustvere vald – 28.10.1994 Tallinn 
Prosaist

Prosaist Terje Tõeveer sündis 22.02.1907 Olustvere vallas teenistuja perekonnas. Õppis aastatel 1916–1920 Reegoldi algkoolis ja 1920–1922 Suure-Jaani kihelkonnakoolis. Siirdus siis Tartusse lapsehoidjaks ja alustas ajakirjanduses kirjanduslikke katsetusi.  

Astus 1925 Viljandi tütarlaste gümnaasiumi, kust 1929. aastal tuli lahkuda ajalehes „Oma Maa“ avaldatud följetoni pärast.  

Sooritas 1930. aastal küpsuseksamid Tartus H. Treffneri gümnaasiumis ning astus samal aastal Tartu Ülikooli õigusteadust õppima, kuid pidi peatselt katkestama majanduslikel põhjustel.  

1933–1940 oli abielus vabakutselise literaadi Friido Toomusega. Tegi kaastööd „Olionile“ ja muule ajakirjandusele. 1940 töötas ametnikuna Tallinnas kinnisvarade hooldamise korraldamise komitees.  

Arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1941. aastal, järgnes vangipõlv Tallinna, Lavassaare ja Stutthofi (Poolas) koonduslaagris, vabanes 1945. aasta kevadel. Lõpetas 1950 TRÜ õigusteaduskonna ning töötas õpetajana Tartu tehnikumides ja aastatel 1952–1954 Taevaskoja Laste Tuberkuloosi Sanatooriumi koolis. 

Siirdus 1957. aastal Tallinna, kus töötas ametnikuna Balti Manufaktuuris jm. 

Endise Fašismivangide Koondise liige. 

Proosateosed 

• Vanadekodu (Liide Gregor. 1931)
• Lunastamata veksel (Assandra Vikikivi. 1940)
• Surmaga kurameerimas (1998)
• 
  

Allikas: 

• Eesti kirjanike leksikon. Eesti Raamat, 2000. Lk. 622 

  

23. jaanuar - Aleksander-Robert Tilgre

Foto allikas: Vikipeedia

Kuni 1936. aastani Alexander Robert Tilger
Vabaduse Risti kavaler, Viljandi kaitseväeringkonna ülem
23.01.1897 Võru – 20.08.1944 Viljandi

Sündis 23. jaanuaril 1897 Võru linna kingsepp Jaan ja Leena Tilgeri peres. Sõjaväelase teenistuskäigust ja tegudest Vabadussõjas saab põhjaliku ülevaate Viljandi Muuseumi toimetistes avaldatud Jaak Pihlaku artiklist „Viljandi linn ja Vabaduse risti vennad“ (lk. 155-156) 

Seos Viljandimaaga tekkis mehel 18. augustist 1944, mil ta määrati Viljandi kaitseväeringkonna ülemaks. Aleksander-Robert Tilgre uppus 20. augustil 1944 selgitamata asjaoludel Viljandi järve.

Maetud Viljandi Vabadussõjas langenute ühiskalmistule oma Vabadussõja-aegse ülema kapten Anton Irve kalmu ette. Peatselt alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu ei jõutud tema hauale püstitada jäävat tähist. Okupandid purustasid ühiskalmistu septembris 1945. Taastati septembris 1991. Võidupühal, 23. juunil 1993 avas Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus tema kalmul tahvli nime ja andmetega.

6. detsember – Juhan Teder

6.12.1911 Aidu vald – 1.02.1999 Viljandi
Kirjamees, dramaturg ja ajakirjanik

Juhan Teder (06. detsember 1911 – 01. veebruar 1999) dramaturg, kirjanik ja ajakirjanik. Sündis Paistu vallas Kassi külas Pilgu talus kohaomaniku pojana. Õppis Tölli vallakoolis õpetaja Margus Männiku juures, seejärel Viljandi Maagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Juhan Teder töötas Viljandis kultuurimaja juhatajana, Viljandi Arve- ja Tööstustehnikumi õpetajana, dramaturgina „Ugala” teatris ja kõige kauem ajakirjanikuna Viljandi ajalehe toimetuses.

Juhan Teder võttis osa 1940. a. korraldatud „Looduse” romaanivõistlusest. Tema esikromaan „Öö hakkab taganema” tunnistati kirjandusteadlase O. Urgatsi sõnul parimaks. Seoses riigipöördega jäid võistlustulemused avalikustamata ja võitja välja kuulutamata. Teose katkeid on avaldatud läbi aegade, kuid raamatut rahvakoolide tekkimisest aegade hämaruses pole tänaseni. Trükki pole jõudnud ka teised tema proosateosed. 1942.a. võttis Juhan Teder osa Tallinna Ringhäälingu korraldatud kuuldemängude võistlusest, millele laekus 120 käsikirja. Esimene auhind määrati Tederi kuuldemängule „Kurbmäng udus”, mis käsitles 1941.a. Eestist küüditatud tütarlapse ja eestlasest vangivalvuri traagilist armastust Siberis. Kuuldemängu esiettekanne raadios oli 1943.a. esimesel ülestõusmispühal. Nõukogude korra ajal esitati mitmel korral tema kuuldemänge „Pool puuda higi” (eestlastele esimese olümpiamedali võitjast Martin Kleinist), „Sinavate metsade rüpes”, „Külavaluuta” ja „Esimene äike” ja algselt vabaõhu-lustmänguna mõeldud „Seitse Antsu“.

Juhan Tederi jutustusi avaldati Tallinnas ilmuvas „Eesti Sõnas” - „Vanause koolitares” ja „Surija juurde”, Viljandi ajalehes „Pahuvere koolipapad”, „Esimesed koidukiired” ja „Kirikukohtu ees”. Peale selle on ilmunud jutustusi ja luuletusi perioodikas, näiteks „Pilvepiiri poole” (I auhind ajalehe „Tee Kommunismile” kirjandusvõistlusel), „Maituled”, „Meie orkester” ja muud. Eesti NSV Kunstide Valitsuse 1946. a. peetud näidendite võistlusel tõsteti esile Juhan Tederi komöödiat „Mereingel” ning selle lavastas teater „Ugala” 1948/1949 hooaja avaetendusena. Lavastas Aleks Sats, mängisid Laine Vaga, Ly Laar, kolm Aleksandrit (Juhani, Niine, Laar), Karl Liigand, Eero Neemre jt. Aga „Mereingel“ pandi keelu alla nagu paljud teisedki tükid, kus polnud piisavalt uue aja tähiseid. Hiljem ilmusid veel kolm vabaõhutükki – „Toomapäev” („Villu võitlused” järg), „Lossivaremete jutustus” ja „Esimene äike”. Neid on mängitud paljudes Eesti kultuurimajades ja ka Tartus Toomemäel.

Juhan Teder on tuntud ka kohaliku ajalehe humoristina. Tema sulest on ilmunud umbes kolmsada följetoni ja humoreski. Tederi algatatud on Viljandi lehes Mulgi Matsi pajatused. Luuletustest kujunes väga populaarseks „Noorte laul”, millele lõi viisi vend Ernst Teder. Loost ilmus kakskümmend trükki ja see on tõlgitud kaheksasse keelde. Seda lauldi 1950-ndatel aastatel üle Eesti „Meie rõõmsast laulude kajast rõkkab mets ja ääretu maa“.

Juhan Teder suri 88 eluaasta algul ja on maetud perekonna hauaplatsile. Teostanud Pereselts Paistel kohaliku omaalgatuse programmi ja Paistu valla finatseerimisel. Teksti koostas Paistu Vallavalitsus.

Allikas: Paistu vald http://paistu.ee/images/stories/downloads/juhan_teder.pdf

6. september - Marko Tiitus

Sündinud 6. septembril 1971 Tallinnas
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vaimulik

Marko Tiitus on sündinud 06. septembril 1971. 

Ta on lõpetanud G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli ning õppinud teoloogiat EELK Usuteaduse Instituudis ja Norra Luterlikus Teoloogiakõrgkoolis, kus omandas 1997 filosoofiamagistri kraadi usuteaduse alal. Alates 2005. aastast jätkab ta õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktoriõppes.

Marko Tiitus ordineeriti õpetajaametisse 02.07.1999 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus peapiiskop Jaan Kiiviti poolt. Töötas 2000–2005 Juuru Mihkli koguduse õpetajana ja alates 2005. aastast Viljandi Jaani kogudusе õpetajana. 2007. aastast on ta Viljandi praostkonna praost. Marko Tiitus on alates 2015. aastast EELK assessor. 

Alates 2001. aastast on Marko Tiitus EELK Usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse õppejõud, pidades loenguid liturgikast, liturgia ajaloost ja juhendades liturgika seminare. Alates 5. maist 2020 on Marko Tiitus Usuteaduse Instituudi rektori kohusetäitja. Alates 1. septembrist 2020 juhib ta ka usuteaduse instituudi juu­res tegutsevat pastoraal­seminari.

On pidanud loenguid Concordia ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias. Teinud kaastööd Raadio 7-le ja Eesti Luterliku Tunni Teenistusele. Praegu on ta ajalehe Eesti Kirik kolumnist. 

Marko Tiitus on abielus Mirjam Tiitusega (sündinud Mänd), neil on tütred Mirjam (s. 1994), Elsbet Helena (s. 2004), Ingel Madleen (s. 2006), Maarja Eliise (s. 2010) ja Iris Emilia (s. 2015).

Allikad:

• EELK Viljandi Jaani koguduse koduleht
• Vikipeedia

2. september - Maidu Tafenau 65

2.09.1956 Roni talu, Tarvastu vald, Viljandimaa
Zooinsener, kodu-uurija

Maidu Tafenau sündis talupidajate Johannes ja Liisa-Rosalie Tafenau kuuenda pojana. Aastatel 1964-192 õppis Suislepa 8-klassilises koolis, 1972-1976 J. Gagarini nim Näidissovhoostehnikumis zootehnikat ja 1976-1980 EPA-s zooinseneri erialal.

Töötanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia kirjastuses toimetaja-fotograafina, hiljem tehniliste õppevahendite teenistuse insenerina, Sõmerpalu sovhoosi ja "Vambola" kolhoosi peazootehnikuna, kindlustusfirma müügiesindaja, trükikoja lõikaja ja meistri ning voltijana.

Abielus Tiina Tafenauga, peres neli poega. 

Eesti Genealoogia Seltsi liige 1998. aastast. Kujundanud mitmeid raamatuid, avaldanud artikleid.

Allikas: Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. Lk. 84

18. juuni – Roman Toi 105

Roman Toi

18. juuni 1916 Kõo vald - 7. mai 2018 Toronto, Kanada 

Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog

Roman Toi on sündinud Viljandimaal Kõo valla kirjutaja pojana 18. juunil 1916. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid poja õppima Tallinna Westholmi poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik.

Keeruline haridustee

Vettiku mõju Toile võis olla isegi määrava tähtsusega. Noormehele anti võimalus juhatada kooli koori ja ka orkestrit. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit.

Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Seal õpitu kulus hiljem keerulistel aegadel marjaks ära. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest Saksa ajal õppis Toi jälle Tallinna konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Aastatel 1940–1944 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja, sealt sai ta sisse hoo heliloominguga tegelemiseks.

Roman Toi lõpetas poolelijäänud õpingud välismaal pagulasena. Tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik aitasid muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.

Esimesed laulupeod pagulasena

Energiline muusikategevus aktiviseerus eriti sõjajärgsel Saksamaal eesti põgenikelaagrites. Just siit tulid esimesed ideed ja kogemused laulupidude korraldamiseks. Asja lihtsustas eestlastega seostuv iseäralik nähtus – olgu nad kodumaal või paguluses, põgenikelaagris või väljasaadetuna Siberis – ikka seostub nende tegevusega koorilaul ja sellest välja kasvavad laulupeod. Eestlaste kohta öeldakse, et kui neid juba kolm koos, siis on oodata koori sündi. Toi tabas asja tuuma ära ja olukordades, kus inimeste põhimureks peaks olema elu sees hoidmine, muretses ta, kuidas uusi koore asutada või kuidas põgenikelaagritevahelisi laulupidusid korraldada. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Esimene eestlaste laulupäev peeti 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli ligi 500 eestlast. Järgnesid juba suuremad laulupeod Augsburgis, eestlaste põhilaagris Geislingenis, Kemptenis. Saksamaale lahkus Toi 1944. aastal.

Uus algus Kanadas

1949. aastal, seoses põgenikelaagrite likvideerimisega, rändas Toi koos abikaasa Vaiki ja pisipoja Antsuga Kanadasse. Seal oli esimeseks teenistuskohaks üks Montreali öölokaal, kus Toi mängis kontrabassi. 1950. aastate algul, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositsiooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Šveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School’is Ohios 1977. aastal.

Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu Välis-Eesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952–1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956–1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toronto Eesti Meeskoor on esinenud tema juhtimisel Manitoba Centennali pidustustel ning Stratfordi Shakespeare'i festivali avamisel. Bethlemas ja Jeruusalemmas rahvusvahelistel jõulukontsertidel esindas ta Estonia ooperikooriga Kanadat. Estonia ooperikooriga käis ta ka 1988. a Estol Melbourne'is ning osales 1994. a üldlaulupeol Tallinnas, kus oli nii au- kui ka üldjuht.

Looming

Roman Toi helilooming koosneb valdavalt vokaalteostest. Ta on kirjutanud mitmeid kantaate, lühikantaate, ballaade, esinenud loengutega paljudel seminaridel.

Kuna Toi muusikaline tegevus on ikka olnud seotud kooridega, siis moodustabki tema heliloomingu suurema osa koorimuusika. Mitmed laulud on Välis-Eesti kooride poolt populaarseks lauldud: “Aiut-taiut”, “Nõmm”, “Ränduri palve!”, “Su ette astun!”, “Kui tume...”. Aga Toil on loomingut veel teisteski žanrites – sümfoonia, viis kantaati, vokaalsuurvorm “Te Deum laudamus”, ballaad “Järv leegib” naiskoorile ja orkestrile, mitmesuguseid kammerpalu.

Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973–1974 ka Ontario Kooriföderatsiooni president. 1974. alustas Toi tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis, kus oli veel mõned aastad tagasi tegev.

Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952–1968 Toronto Centennial United Church’i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks, kus ta tegutseb veel praegugi. Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on olnud Toi  1970. aastatel asutatud E.E.L.K. usuteaduse instituudi kirikumuusika lektor. Pikka aega olnud kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ning kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht.

Rahvusluse esindaja

Lisaks "muusikalisele vabadusvõitlusele" on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses.

Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse esimeste päiksekiirtega ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata. Seetõttu on ta paljude eesti ja välis-Eesti organisatsioonide auliige. Eriti tõhusat abi sai Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õpetusele aluse panemisel. Kodulinna Viljandi heaks on maestro teinud veel mõndagi, kas või seda, et oli Viljandi vana veetorni taastamise suurtoetaja.

Tunnustus

Estonia Selts ja RAM valis Roman Toi oma auliikmeks. Nüüdseks on Roman Toi Viljandi aukodanik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. 1993. aastal autasustati Toi Eesti Vabariigi Presidendi teenete aurahaga ja 1996. aastal Riigivapi ordeniga.

Käesoleval aastal, 19. juunil 2011, annab Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder  Tallinna Toomkirikus üle teeneteristid ja aukirjad. Kiriku elutööpreemia vääriliseks on tunnistatud helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi.

Roman Toi elas 101 aasta vanuseks. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule heliloojate künkale.

Refereeringu allikad:

• Roman Toi // Tartu Laulupeomuuseum
• Roman Toi // Universitas Tartuensis
• Jaanson, Mart. Kolm juttu Roman Toist // Eesti Kirik (2006) nr. 27
• Põldmäe, Alo. Üleookeani laulutaadil oli juubel : Roman Toi 90 // Muusika (2006) nr. 7
• Kiriku elutööpreemia saab dirigent Roman Toi (Sakala)

6. aprill - Taago Tubin 50

Taago Tubin 

Sündinud 6. aprillil 1971 Võrus

Ugala lavastaja

Taago Tubin on lõpetanud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi (1989); Viljandi Kultuurikolledži teatrikateedri (1994) ja EMTA lavakunstikooli magistrantuuri (MA; 2008). Aastatel 1994–1996 täiendas end Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli juures.

Töötanud:

• 1994–1996 Tallinnas Vanalinna Kooli teatriprogrammi õpetajana 
• 1996–2000 Tartu Lasteteatris näitleja ja lavastajana
• 2001. aastast Võru Harrastusteatri kunstiline juht
•  2003. aastast Võru Teatriateljee (2003–2008) rajaja ja kunstiline juht
• 2008. aasta augustist Ugala teatri lavastaja
• 2011–2017 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna lektor 

Eesti Lavastajate Liidu liige (ELL juhatuse liige 2006–2011; 2016–2017).

Koostanud raamatu "Võru Teatriateljee: Ülestähendusi ja kirjapanekuid" (2009).

Eesti Kultuurkapitali stipendium „Ela ja sära“ (2007).

Tunnustus

• 2019 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Once"
• 2018 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Krdi loll lind"
• 2018 Eesti teatri aastaauhind muusikateatrile - Vanemuise ooper "Tulleminek" (koos Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taavi Kulliga)
• 2017, 2014, 2010, 2009 Ugala kolleegipreemia - parim lavastaja
• 2014 Ugala teatri publikupreemia “Kuldõun” - parim lavastus "Lovesong. Ühe armastuse lugu"
• 2011 Eesti teatri aastaauhind muusikalise kujunduse eest sõnalavastusele - lavastused "Maakad" ja "Paanika"
• 2007, 2003, 2001 Kultuurkapitali Võrumaa ekspertgrupi aastapreemia
• 2006 Eesti Teatri Festivali "Draamake' 2006" parima lastelavastuse auhind, "Suur kuri hunt" Vanemuises
• 2003 ETV kultuurisaate "OP" aasta lavastuse tiitel - "Ennola"

Vaata ka: Taago Tubina profiili LinkedIn-is

Allikad:

• Ugala koduleht
• Vikipeedia

19. märts - Jaan Tellisaar 130

Jaan Tellisaar

19.03.1886 Vana-Võidu – 25.06.1955 Tartu
Sordiaretaja

Eestis populaarse taliõunasordi „Tellissaare“ aretanud talunik Jaan Tellisaar sündis 19. märtsil 1886. aastal Viljandimaal Vana-Võidus. Tema isa Hans Tellisaar (1850-1928) pidas Kolga-Jaanis renditalu, mistõttu hariduse sai Jaan Kolga-Jaani kihelkonnakoolis. 

foto, Pilistvere küla, Kulple veski (Navesti jõe lähedal), u 1930
(VM VMF 457:11 F); Viljandi Muuseum;
VMVMF457_11F_1_pisipilt.jpg

Täisealisena aitas ta isal renditalu pidada, kuniks ostis 1912. aastal Pilistveres Navesti jõe äärde Kulple veskitalu, kus kahe kivipaariga vilja jahvatati. J. Tellisaar istutas Kulple tallu õunaaia, kus olla kasvanud 32 puud. Istikuid kasvatas J. Tellisaar ise. Ta külvas mitmel aastal peenrale õunaseemneid ning pookis neist kasvanud taimedele soovitud sorte. Osa parema välimusega taimi jättis ta kasvama. Ühest sellisest sai sort „Tellissaare“. Algpuu olevat hävinud.

Teadmised harrastussordiaretajana töötanud Jaan Tellisaarest on napid. Geni.com abil saame teada, et mees abiellus kolmel korral. Esimene naine Alma Tirmann (1892-1922) suri napilt aasta peale teise tütre sündi kopsupõletikku. Teine abielu 1896. aastal sündinud Salme Pauline Leemetiga sõlmiti 1925. aastal, kuid juba 1927. aastal sai toona 41-aastase Jaani naiseks 22-aastane Linda Kärt (s. 1905). Kolmandat abielu õnnistati kolme poja ja ühe tütre sünniga.

Kalju Kase raamatust "Puuviljandus Eestis" saab lugeda, et prof J. Kuum on üles kirjutanud vestluse Jaani tütrega. Tol ajal Nõo keskkooli õpetaja olnud tütar Aime Mets rääkinud, et isal kasvanud palju „vitsakesi“, mida ta hoolega poputas, pookis ja mille võra ta kujundas. Tütrepoeg Rein Mets koos abikaasa Elliga olid juba agronoomiateaduskonnas õppimise ajal eriala kutsevõistlusi võitnud ja näidanud, et neist on loota tublisid põllumehi.

Jaan Tellisaare surmaajaks on märgitud 25. juuni 1955, maetud on ta Tartu Puiestee kalmistule.

 

Ivar Leidus – Üleslaatja uma tüü, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=17704155

    Sordi aretas Jaan Tellisaar arvatavasti ajavahemikus 1920–1930. „Eesti pomoloogias“ (1970) öeldakse, et sordi algpuu oli kasvatatud Poolast toodud kultuurõunapuu seemnest. Esimesed teated pärinevad ajakirjast „Aed“ (1933, nr 10, lk 314): "P. Praks oli hakanud oma puukoolis paljundama 'Tellisaare' õuna". 

    'Tellissaare' õuna headust tunti sõja järel nii hästi, et ta võeti 1957. aastal soovitussortimendi täiendavate sortide rühma ning edutati 1961. aastal põhisordiks. Ta on siiani jäänud meil oluliseks talisordiks. Soovitussortimenti on ta võetud Lätis (1975), Leedus (1978), Valgevenes Bresti oblastis (1981), Venemaal Kaliningradi, Leningradi ja Pihkva oblastis (1988–1989) ning levib ka Altai krais.     

    'Tellissaare' on seega praegu üks Eesti kõige laialdasemalt välismaal kasvatatavaid õunasorte. Õun on keskmise suurusega (90–120 g), Eestist lõunapoolsetes maades suuremgi. Kehvalt hooldatud aias on meil sagedased 50–60 g kaaluvad õunad. Õuna kuju on laiümmargune või ümmargune, ta on kaetud vahakorraga (seetõttu rasvane). Põhivärvus on rohekaskollane, kattepuna on kas nõrk või tugev, sageli aga puudub. Lõunapoolsetes maades on kattepuna silmatorkavalt kaunis. Koristatakse septembris, õunad säilivad aprillikuuni. Kodukeldris jäetakse kevadel välja sorditud terved õunad säilima ning neid on õnnestunud hoida juunikuuni. Viljaliha on tihe, rohekasvalge, magushapu, hea maitsega. Eriti hea hinde saavad õunad teiste sortidega võrreldes talve lõpul. Polli keemialabori 28 analüüsiaasta keskmisena oli õuntes suhkruid 8,6%, õunhapet 0,80% ja C-vitamiini 26 m%. Nii suurt (pikaajaliselt uuritud) Cvitamiinisisaldust teistes õunasortides ei ole Eestis leitud. Õunad sobivad esimese sordi mahla ja teise sordi kompoti valmistamiseks ning on eriti head kuivatamiseks.

Omaaegseid ajalehti sirvides võis Jaan Tellisaarega eluajal juhtunud sekeldustes aga mõndagi lugeda. Ajalehtedest saame teada, et Jaan Tellisaar mõisteti paaril korral ka vangi – kord valetunnistuse ja kord veksli omastamise tõttu.

1929. aasta 26. veebruari „Sakalas“ ilmus võrdlemisi pikk ja kaasahaarav lugu „Tõeline härjavõitlus“, kus Maru talu pidaja Albert Kont jutustab kaasahaaravalt sellest, kuidas Põltsamaal peetud väljanäituselt plehku pannud härg koos teelt kaasa haaratud sõbraga tema maadele sattusid ning härjaomanikud loomad kätte said: 

„Kuigi härja metsajooksust oli möödunud juba kaks nädalat, ilmus Tellisaar ühes kolme inimese ja kahe hobusega härga otsima. Wõtsin siis oma pere ka appi ja läksimegi rinnu kuue inimesega metsa, kus pulli oli wiimati nähtud. Et minu karjakoer hästi loomajälgi ajab, lootsime koera pääle, mis aga ei annud tagajärgi. Wiimaks sattusime ometi pulli asukohale - ta magas parajasti agaraokslise suure kuuse all, minu metsas. Kui aga Tellisaare perenaine pullile meelitades ligineda püüdis, ei lõõga sarvi panna, kargas see vihaselt perenaisele pääle ja jooksis minema. Jaan Tellisaar laskis haavlipüssist põgenewa härja pihta, purustades selle kõrwa ja silma, kuid härg jäi ellu ja jooksis Soosaare mõisa metsade sihis pehmesse sooheinamaasse, kust meil õnnestus teda tagasi ajada. Oleksin saanuid ta sääl maha lasta, kuid Tellisaar hoiatas, lootes, et härg on wäsinud ja kätte annab. Pull jooksis aga uuesti metsa ja ligines jõele. Sääl laisksime härja pihta, see kukkus korraks maha, tõusis aga uuesti, ujus jõest läbi ja kadus Laksu talu alla Wana-Põltsamaa metsa. Ajasime koerad pullile järele ja ise sõitsime ratsa, tehes kõik, ei pulli mitte suurde metsa lasta. Wiimaks läkski meil õnneks pulli jõe äärde tagasi ajada. Ta oli wäsinud ja hakkas jõest jooma. Silmapilkselt tõmbasime köied metsa poole poolringi ja hirmutasime siis pulli ratsahobusel köitesse. Asi õnnestus. Köitesse sattunud werise pääga ja ühe silmaga pull oli meil käes. Mässisime ta jalad ja pää kokku, kuni vanker toodi. Panime suitsud suhu ja seisime looma juures, kes ei olnud põrmugi alandlik, waid turtsus hirmsasti. Kui vanker kohale jõudis, oli pull juba vaiksem ja üsna kerge oli teda vankri järgi siduda, seekord aga kolme lõkaga. Waevalt jõudsime aga tüki maad edasi, kui pull läks jällegi viha täis. Lõi vankri kukerpalli nii, et vaevalt saime hobuse veel tervelt aiste vahelt päästa. Alles siis, kui peremees tugevasti oli oma pullile pähe peksnud, jäi see niiwõrt taltsaks, et uuesti võimaldus hobust rakendada ja koju poole teele asuda. Pull kaitses aga oma vabadust ka teel, püüdes peremehele kallale kippuda, nii et tuli hobusega sõitu lasta. Ja nii nad siis läksid - peremees sõitu pulliga ees, teine mees nuudiga ratsa pulli järele. Kuidas nad koju said, seda ma enam ei tea." (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1929/02/26/31)

9. juulil 1932. aastal ilmus väljaandes „Külaleht“ nupuke „Kõo mees Viljandi soolaputkas“, milles selgus, et 27. juunil Viljandis peetud Jaani laada järel liike pidanud ning agressiivseks muutunud Tellisaarele pidid restoranis „Põllumeeste Kodu“ viibijad kutsuma politsei: „Politsei oli sunnitud Tellisaare toimetama arestimajja, joobnud olekus awalikku kohta ilmumise ja rahu rikkumise pärast, kust ta järgmisel päewal peasis, peale 20 krooni maksmist, mida rahukohtunik temale mõistis.“ (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/page/kulaleht/1932/07/09/4)

17. mail 1935 kirjutati „Sakalas“, kuidas Jaan Tellisaar mõisteti 1933. aastal alimendivaidluses valetunnistuse andmise eest aastaks vangi. (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1935/05/17/28)

1935. aasta lõpul sattus Jaan Tellisaar taaskord pressimeediaasse ja kohtu tähelepanu alla, seekord operatsioonide pärast omastatud vekslitega. 1935. aasta oktoobrikuu lõpul saatis Soosaare valla talupidaja Tõnis Ibius posti teel Kõo talupidaja Jaan Tellisaarele ühe 500 kroonise veksliplangu, paludes viimasel sellele allikiri anda ning seejärel Põltsamaa majaomanikkude Ühispanka saata endise veksli pikenduseks. Ibius ise kirjutanud vekslile juba allla. Üllatusega avastas ta aga mõni aeg hiljem, et Tellisaar polnudki vekslit panka saatnud, vaid Ibiuselt hakkas sama veksli alusel võlga nõudma hoopis Ahto Alet. Ibius keeldus maksmast ning esitas Tellisaare vastu süüdistuse veksli omastamises ja Aleti vastu süüdistuse veksli vastuvõtmises ja käikulaskmises. Kohtuprotsessi muutis keeruliseks süüdistaja surm, ent 1938. aastal, mil asi oli Viljandi ringkonnakohtus arutlusel leiti siiski, et süüditatavate süü on piisavalt tõendatud ning kumbagi karistati 1-aastase vangistusega.  (Uus Eesti 19.dets.1935 https://dea.digar.ee/article/uuseesti/1935/12/19/97; Sakala 3. juuni 1938 https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1938/06/03/23)

Juba 19. novemberil 1937 oli „Sakalal“ taaskord põhjust Tellisaare sekeldustest kirjutada. Pikas loos „Ütle, kas sa oled vaps?“ anti avalikkusele teada, et Ahto Alet (endise nimega Leopold Leewit), kes oli väikekoha pidaja Vana-Põltsamaa vallas,  süüdistas talupidaja Jaan Tellisaart ja Jüri Bergmanni 2 liitri viina, 120 krooni ning kinnaste varguses. Põltsamaa kriminaalpolitsei uurimise käigus  selgus, et see kaebus ei vasta tõele.  (Viide täistekstile: https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/11/19/22)

Tekstis viidetena märkimata allikad:

• Kask, Kalju. Puuviljandus Eestis. Sordid ja aretajad. Eesti Maaülikool, 2010. Lk. 205-206
• Kurg, Kaja. Koduaia armastatud õunamaitsed. Viis maitsvat taliõuna // https://kodus.ee/artikkel/koduaia-armastatud-ounamaitsed-viis-maitsvat-taliouna

3. detsember - Rita Tasa

Rita Tasa 90

Sündinud Miller

3.12.1930 Viljandi – 16.07.2007

Tõlkija ja kirjandusteadlane

E. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi saksa keele kateedri juhataja Rita Tasa oma juubelil 1981. Foto allikas: EFA.410.0.113938

Sündis Viljandis teenistuja tütrena. Õppis 1937-1940 Viljandi Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasiumis, märtsist 1941 – detsembrini 1942 Saksamaal Aalenis ja Berliinis, jaanuarist 1943 – 1948 Viljandi 1. Keskkoolis, mille lõpetas kuldmedaliga. Pärast tavapärast hariduskäiku ja tööd inglise keele õpetajana lõpetas 1957. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis saksa ja inglise filoloogia eriala. Filoloogiakandidaat alates 1963. aastast. Ta on töötanud Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis õppejõuna. 1979. aastast dotsent.

Rita Tasa pühendas oma elu saksa keelele ja kirjandusele ning vahendas neid loengutes arvukaile tudengeile, eesti lugejaile tõlkis ta üle kolmekümne teose uuemast saksa, šveitsi ning austria kirjandusest. Ta koostas lugemikke, keeleõpikuid koolidele ja õppematerjale ülikoolile. Tasa oli Emakeele Seltsi ja 1994. aastast Eesti Kirjanike Liidu liige, 2000. aastal sai ta Austria Teaduse ja Kunsti I klassi teeneteristi.

Allikas: Üksvahe. 2003. Lk. 196-197

Teoseid Viljandi Linnaraamatukogus:

•  Deutsch-estnisches Schulwörterbuch = Saksa-eesti koolisõnaraamat : umbes 17 000 märksõna (2000)
• Eesti-saksa koolisõnaraamat = Estnisch-Deutsches Schulwörterbuch (2000)
• Saksa-eesti fraseoloogiasõnaraamat (2005)

17. november - Johann Täks

Johann Täks

17.11.1900 (vkj 4. 11.1900) Tauga, Äriküla, Karksi v - 24.02.1973 Cleveland, Ohio, USA

Insener

120 aastat sünnist

Sündis 17. novembril (vkj 4. novembril) 1900 Karksi vallas. Abiellus 1928. aastal Hilda Auksmanniga. Sellest abielust sündis tütar Tiia.

Õppis 1910.-1914. aastal Penuja vallakoolis ja Karksi kihelkonnakoolis; 1914.-1916. aastal Viljandi kõrgemas algkoolis, Miitavi reaalkoolis ja Tartu reaalkoolis, mille lõpetas 1918. aasta. 1918.-1924. aastal õppis Riia polüthnikumis ja Darmstadti ning Berliini tehnikaülikoolis. Lõpetas 1924. aastal Berliini tehnikaülikooli diplomeeritud insenerina masinaehituse alal. Enesetäiendamise otstarbel töötas Saksamaal ja Prantsusmaal. 

Vabadussõjast võttis osa vabatahtlikuna. Lõpetas sõjakooli lipnikuna. Oli hiljem rannapatarei nr 8 komandöri kohusetäitja.

Töötas 1925.-1927. a. Kohtla Riigi Põlevkivitööstuse jõujaama juhatajana, 1927.-1929. a. Teedeministeeriumi jõuvankrite ning lennuasjanduse inspektorina. Osales 1928 ülemaailmsel autoliiklemise kongressil Roomas.

Oli 1928-1932 ajakirja Auto toimetaja.

1931-1934 oli J. Täks Kaubanduse ja Tehnika Kontori Orion, J. Täks & Ko kaasomanik; 1934-1940 Kaubanduse ja Tehnika Kontori insener J. Täks ainuomanik ja juhataja. 

J. Täks põgenes 1944 perega Eestist, siirdus USA-sse, suri Clevelandis. 

Allikad:

• Eesti Majandustegelased 1938. - Kaubandus-tööstuskoja Väljaanne, 1938. - Lk. 224. - TÄISTEKST URL: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:263252/262143/page/226
• Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918-1938. - Eesti Rahvusraamatukogu, 2006. - Lk. 286
• EESTI AUTOÄRID JA -ESINDUSED kuni 1940. AASTANI // Eesti Antiikautode Galerii. - URL: http://eag.vanatehnika.ee/ewesindused.html 

Vaba Eesti Sõna = Free Estonian Word : Estonian weekly, 8 märts 1973 URL: https://dea.digar.ee/page/vabaeestisona/1973/03/08/12