Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Kaia Raudsepp. NÄHTAMATU TÜDRUK

Varrak, 2020
287 lk.

Autori esikromaani peategelane on 18 aastane koolitüdruk Lena, kes tunneb end üksikuna kõikjal ja kõigiga. Tal pole ühtegi sõpra ning klassikaaslastega läbisaamine on kõike muud, kui hea. Kius ja tõrjuv suhtumine koolis ei ole talle võõras. Tüdruk käitub nii, et keegi teda üleliia tähele ei paneks, sisendades endale pidevalt seda mõtet, et ta tahabki selline olla - teiste jaoks nähtamatu. Juba päris romaani alguses antakse lugejale võimalus kaasa mõelda, mis tunne oleks, kui tavaline nädal näeks välja järgmine:

Esmaspäeval ei räägi minuga keegi peale vanemate. Teisipäeval üritab kirjandusõpetaja mind kõnetada, ent ma ignoreerin teda. Kolmapäev on täpselt samasugune nagu esmaspäev. Neljapäeval küsib üks mees bussipeatuses minu käest kella. Saan üle pika aja suu lahti teha ja kogeledes midagi öelda. Reedel lähen pärast kooli kohvikusse appi ja räägin Elleniga natuke. “ (Katkend lk. 30)

Õnneks on tüdruku suhted vanematega soojad ja usalduslikud. Kodust on saanud tema tõeline pelgupaik. Igati toetav ja elurõõmus ema püüab kogu hingest oma tütre meeleolu muuta. Üheks võimaluseks on Lenal nädalavahetuseti käia emal ja ema sõbrannal kohvikus abiks.

Pidevad sisemonoloogid küsimustega enda tunnete ja käitumise kohta viivad neiu ootamatu tõdemuseni – salamisi ta ikkagi ootab ja loodab, et tema elus toimuks mingigi muutus. Ta ei taha jääda igavesti üksikuks. Kui siis lõpuks leiab aset kohtumine pruunisilmse noormehega, kes teda märkab ja tema vastu huvi tundma hakkab, viib see esialgu peategelase veelgi suuremasse segadusse. Endalegi üllatuseks hakkab Lena salamisi ootama neid kohtumisi.

Tõeliselt hea ja armas lugu!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1959383

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Peter Wohlleben. METSA KASUTUSÕPETUS


Tänapäev, 2017
210 lk.

Metsas ainult puude nägemine muutub varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma tegevusega maha jätavad?

Seened metsas on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada, ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad seentele nende teenuste eest?

Metsas laagrisse jäädes tasub sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes  kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke röövikuid ja putukaid.

Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad. Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas, rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda? Milliseid haigusi levitavad puugid?

Rebaste poolt ei ähvarda meid enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa maasikaid ja mustikaid?

Inimesed ja loomad saavad omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga uudishimulikud.

Mitmete kodumaiste puuliikide võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad selle puu viljad?

Kuuske nimetatakse koju igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.
Miks ei ole kuuseistandikud siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg olla pigem lehtpuu?

Mida tehakse äikese ajal metsas? Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida. Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul solvunud krääksatusega.

Kui sajab tavalist vihma, tuleb teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee
otse alla. Aga okaspuud juhivad vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad niiskust ja murduvad ootamatult.

Mets ei tunne inimeste sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on tõeliselt sõiduvees.

Kas teate vana tarkust, mismoodi sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu kompass kenasti lääne pool. Mispärast?

Kas tunneksite end hästi öösel üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad. Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.

See raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui liigume jalgsi.
Soovin teile suurt rõõmu koos suurte ja väikeste imedega!


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1442616

neljapäev, 8. oktoober 2020

Barbara Demick. KADESTADA POLE MIDAGI: INIMESTE ELU PÕHJA-KOREAS


Tänapäev, 2013
332 lk.
Kujutage ette, et teil on parajasti kehv tuju, sest vorst, mille eelmisel nädalal ostsite, ununes külmkappi ja tuli ära visata, laps rebis mänguhoos uutest pükstest tüki välja ja palgatõusu pole ka niipea oodata. Üleüldse ajab kõik närvi ja võiks palju paremini olla. Ja siis satute lugema raamatut „Kadestada pole midagi“, kus ajakirjanikust autor Barbara Demick jutustab kuue endise põhja-korealase loo. Need lood on sündinud mitu aastat väldanud intervjuude tulemusel ja räägivad elust Põhja-Koreas, keskendudes peamiselt 1990. aastatele, mil riigis valitsenud näljahäda viis surma rohkem kui 2 miljonit inimest.

Olles lugenud „Gulagi arhipelaagi“ ja omades nö rahvuslikku ja pisut ka isiklikku mälu nõukogude ajast, on ses raamatus äratundmist: salaja välismaiste raadiojaamade kuulamine, tohutu õnn veidigi edevamast riidehilbust ja sinna juurde suvalistel põhjustel sunnitööle või surma mõistmine. Raamatus on stseen, kus linnarahvas, sealhulgas lapsed, on sunnitud vaatama pealt avalikku hukkamist. Hukatakse paljudele tuttavat inimest, kes varastas ammu mahajäetud elektriliinidelt traati (elektrit ei olnud juba aastaid), et saaks süüa osta. Ja see ei ole keskaeg, kus inimesi turuplatsil hukati vaid aeg, mil meie siin unistasime juba oma esimestest mobiiltelefonidest ja mängisime tööl arvutis solitaire kaardimängu.

Kokkuvõttes on totalitaarses ja ajupestud ühiskonnas toimuv sedavõrd absurdne, et mõistus hakkab karjuma. Kuid Põhja-Korea puhul tuleb kõik absurdsused, valed, ajuloputused, ebaõiglused ja tohutu riiklik rumalus ja ükskõiksus korrutada, kümne või isegi sajaga. Ja mis veel absurdsem - see kestab seal ju praegugi edasi. Täna, homme, iga hetk.

Peamiselt on see aga raamat inimeseks olemisest ja mõnikord ka oma inimlikkuse minetamisest. Jah, on õudne lugeda, kuidas kooliõpetaja nüristub sedavõrd, et ei tee väljagi, kui iga päev jääb mõni laps kooli tulemata, sest on nälga surnud ja teised, kes veel elus, magavad kahvatute ja nõrkadena koolipingis. Aga ei ole sugugi kindel, et ise samades oludes parem inimene oleksin. Väga palju on raamatus juttu toidust, mis on ka loomulik: näljane mõtlebki toidust. Ja unistamisest. Unistada tuleb suurelt, öeldakse, aga kui raske peab olema, kui suurim unistus on kausitäis valget riisi.

Ning kõige selle taustal lauldakse isakestele - esmalt suurele kindralile Kim Il-sungile ja siis tema pojale Kim Jong-il - nõretavaid ja banaalse sisuga armastuslaule ja isegi siis, kui nälga sureb oma pere liige, on inimestel raske uskuda, et see, mis nendega toimub ei ole õige ega õiglane.

Raamatu kuus tegelast jõuavad kõik ühel või teisel viisil Lõuna-Koreasse, kuid uues ja täiesti erinevas ühiskonnas ei ole neil vastupidi ootustele sugugi lihtne toime tulla.

Raamat annab palju mõtlemisainet ja vaatamata meie jaoks võõrastele korea nimedele, on seda kerge ja ladus lugeda.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/642419