Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 27. oktoober 2020

Genki Kawamura. KUI KASSID MAAILMAST KAOKSID

Tänapäev, 2020 

143 lk.

 

Seda raamatut lugedes ja teades, et sellist veidrat olukorda ei saa kunagi juhtuda, koputab siiski kogu aeg kuklas küsimus: “Kuidas mina sellises olukorras otsustaksin?“

Raamatu minategelane on 30-aastane mees, kes elab koos kassiga üsna üksildast elu. Ühel päeval saab ta halva diagnoosi ja arsti sõnul on kahtlane, „kas nädalatki välja veab“. Sel päeval koju jõudes ei oota teda seal mitte ainult kass vaid ka Havai särgis ja päikeseprillidega tegelane, kes nimetab ennast saatanaks. Saatan pakub tehingut: „Mina kaotan ühe asja siit maailmast ära. Selle asemel saad sina ühe päeva oma elule juurde“. Konks on selles, et nende asjade üle, mis kaduda võiksid, otsustab samuti saatan. See ei tundu olevat midagi üle mõistuse, sest juba minategelase ema ütles: „Millegi saamiseks peab midagi kaotama“. Pikemalt kaalumata nõustub ta tehinguga.

Ilma suuremate süümepiinadeta kaovad maailmast telefonid, filmid, kellad. Kuni saatan teeb ettepaneku kaotada maailmast kassid.

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1961352

kolmapäev, 21. oktoober 2020

Kaia Raudsepp. NÄHTAMATU TÜDRUK

Varrak, 2020
287 lk.

Autori esikromaani peategelane on 18 aastane koolitüdruk Lena, kes tunneb end üksikuna kõikjal ja kõigiga. Tal pole ühtegi sõpra ning klassikaaslastega läbisaamine on kõike muud, kui hea. Kius ja tõrjuv suhtumine koolis ei ole talle võõras. Tüdruk käitub nii, et keegi teda üleliia tähele ei paneks, sisendades endale pidevalt seda mõtet, et ta tahabki selline olla - teiste jaoks nähtamatu. Juba päris romaani alguses antakse lugejale võimalus kaasa mõelda, mis tunne oleks, kui tavaline nädal näeks välja järgmine:

Esmaspäeval ei räägi minuga keegi peale vanemate. Teisipäeval üritab kirjandusõpetaja mind kõnetada, ent ma ignoreerin teda. Kolmapäev on täpselt samasugune nagu esmaspäev. Neljapäeval küsib üks mees bussipeatuses minu käest kella. Saan üle pika aja suu lahti teha ja kogeledes midagi öelda. Reedel lähen pärast kooli kohvikusse appi ja räägin Elleniga natuke. “ (Katkend lk. 30)

Õnneks on tüdruku suhted vanematega soojad ja usalduslikud. Kodust on saanud tema tõeline pelgupaik. Igati toetav ja elurõõmus ema püüab kogu hingest oma tütre meeleolu muuta. Üheks võimaluseks on Lenal nädalavahetuseti käia emal ja ema sõbrannal kohvikus abiks.

Pidevad sisemonoloogid küsimustega enda tunnete ja käitumise kohta viivad neiu ootamatu tõdemuseni – salamisi ta ikkagi ootab ja loodab, et tema elus toimuks mingigi muutus. Ta ei taha jääda igavesti üksikuks. Kui siis lõpuks leiab aset kohtumine pruunisilmse noormehega, kes teda märkab ja tema vastu huvi tundma hakkab, viib see esialgu peategelase veelgi suuremasse segadusse. Endalegi üllatuseks hakkab Lena salamisi ootama neid kohtumisi.

Tõeliselt hea ja armas lugu!

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda:  laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1959383

teisipäev, 20. oktoober 2020

20. oktoober - Peeter Sisask 135

Peeter Sisask

20.10.1885 Õisu vald, Paistu kihelkond, Viljandimaa – 5.11.1969 Stockholm
Eesti insener ja sõjaväelane (leitnant)

Sündis talupidaja pojana20. oktoobril 1885 Õisu vallas. Õppis Õisu valla- ja Paistu kihelkonnakoolis: Lõpetas 1906. aastal Tartu reaalkoolis ning kõrghariduse sai Riia Polütehnilises Instituudis, mille lõpetas 1911. aastal ehitusinsenerina. Oli Üliõpilasselts Liivika asutajaliige.

Teenis vabatahtlikuna tsaariväes 1911-1912, saades ülenduse lipnikuks. Võttis osa Esimesest maailmasõjast Ida-Soome Sõjaväe Korteriosakonna sõjaväe ametnikuna 1914-1918, tõustes osakonna ülema abiks. Teda autasustati kahe ordeniga.

Abiellus 1918. aastal Ella-Elisabeth Narvaga. Perre sündisid Väino-Erich (1919) ja Guido-Elmar (1924).

Vabadussõja ajal oli Eesti Sõjaväe Varustusvalitsuse korteriosakonna juhataja. Teenete eest annetas vabariigi valitsus talle Vabaduse Risti I liigi 3. järgu ja 50000 marka. Lahkus sõjaväest 1920. aasta sügisel. Astus riigiteenistujana 1921. aastal taas ametisse Sõjaväe Varustusvalitsuse ehituse ja korteri osakonna ülema kohusetäitjana, kuni 1934. aasta kevadeni.  Juhtis hiljem Tallinna Juhkentali sõjaväehaigla uue peahoone ning uute kasarmute ehitamist Tapale, Rakverre ja Võrru.

Oli Tallinna Linnavalitsuse liige 1934-1938 ja linnanõunik 1938-1940. Vabastati 1940. aasta algul linnanõuniku kohalt.

Kuulus sihtasutuse „Turismi Keskkorraldus Eestis“ juhatusse 1934-1940 ning osales veel mitme nõukogu ja asutuse juhtorganite töös. Lühemat aega tegutses 1940. aastal AS „Kopli Kinnisvarad“ juhatuse esimehena.

Teise maailmasõja ajal siirdus Rootsi, kus elas Uppsalas. Suri 5. novembril 1969. aastal Stockholmis.

 

Tunnustused

  • Teenistuse eest tsaariarmees kaks ordenit
  • 1920 Vabadusristi I liigi 3. järk

 

Allikad

20. oktoober - Georg Alfred Johann Rosenberg 150

URL: http://galerii.suure-jaani.ee/picture.php?/19593
Georg Alfred Johann Rosenberg

20.10.1870 Taagepera - 28.01.1935 Suure-Jaani
Kirikuõpetaja

Õpetaja Georg Rosenberg sündis 20. oktoobril 1870. aastal Taageperas. Tema isa oli Helme abikiriku köster. G. Rosenberg lõpetas Tartu kubermangu gümnaasiumi (1883-1890) ja õppis usuteadust Tartu ülikoolis (1890-1895). Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlane. Prooviaastat pidas ta Peterburis õpetaja dr. J. Hurda juures ning ordineeriti sealsamas 9. märtsil 1897. aastal, misjärel jäi edasi Peterburi Jaani koguduse abiõpetajaks. 1898. a. valiti ta õpetajaks Suure-Jaani kogudusele. Suure-Jaani koguduse õpetajana tegutses surmani. 1932. aastast alates oli õpetaja Georg Rosenberg Viljandi praostkonna abipraostiks.

Ta oli tegev Suure-Jaani Põllumeeste Seltsi, tuletõrje- ja majandusühingu asutamisel, oli Aleksandri põllutöökooli kuratooriumi liige ning esines sagedasti avalikel koosolekutel. Rajas koguduse laenu-raamatukogu ja Peterburi Maria-nimelise lastekaitseseltsi Suure-Jaani osakonna lasteaia koos laste avaliku mänguplatsiga. Teda kui „osava kõneanniga tüsedamat kuju eesti hingekarjaste keskel“ teati laialt väljaspool kogudust. Rosenberg oli sage sõnavõtja usuteadlaste konverentsidel ja kiriklikus elus, seltskonnategelane Viljandimaal. Koos Villem Reimaniga tegutses ta Viljandis Eesti Haridusseltsi ja selle kooli asutamisel, kuuludes seltsi eestseisuse koosseisu. Just Rosenberg korraldas Riias asju tolleaegse õpperingkonna kuraatoriga ning tema tööl olid head tagajärjed.

1916 abiellus Rosenberg Harriet Mary Bormaniga ja järgmisel aastal sündis pere ainus laps Rita. Peres kasvas ka kasulaps Elmar Bachmann

Pastorile kuulus Viljandis maja Pikal tänaval ehk nn Rosenbergi villa, mis valmis enne 1910. aastat.

Villa Rosenbergi ehitusajaks pakutakse XX sajandi algust. Heimatstiilis kolmekorruseline hoone on stiilse maakivist sokli ning vahvärktehnikas mansardkorrusega. 1937.aastal hoone müüdi ja ehitati arhitekt Johannes Fuksi projekti järgi üürikorteriteks. 

Aastail 1944-1983 elas majas maalikunstnik Juhan Muks (1899-1983). Nii teataksegi seda maja Viljandis rohkem Muksi majana. 

URL: https://www.puhkaeestis.ee/et/villa-rosenberg-viljandis


Omal ajal lõi õpetaja Georg Rosenbergi ametisse valimine kohapeal suuri laineid. Paale tema eelkäija õpetaja Oskar Woldemar Speeri surma tahtsid mõisnikud ja nende poolehoidjad ametisse valida saksameelset õpetajat. Nende kandidaadiks oli Speeri sugulane Hoffmann. Viimasele tekkis tugev võistleja G. Rosenbergi isikus, keda toetasid eestlased. G. Rosenbergi valimine õnnestus selle tõttu, et kihelkonnas asuvate kroonumõisate pidajateks olid eestlased Kurrikoff ja Kuldkepp, ning Enge mõisa omanikuks oli eestlane Kurrik.

Georg Rosenbergi tunti kui hääd jutlustajat ja mõistuseinimest. Viimase 15 tegutsemisaasta jooksul oli õpetajal mitmeid arusaamatusi koguduses, mistõttu õpetaja kohalt lahkumine oli püsivalt kõne all. Tema küsimus oli 1920. aastatel mitmel korral konsistooriumis arutusel ja asju käis kohapeal lahendamas piiskop. Kuna koostöö koguduse nõukoguga ei laabunud, palus Rosenberg end ise Vändrasse määrata. 1923 II poolaastal oli Rosenberg seetõttu juba Vändra põllumajanduse gümnaasiumi juhataja ja õpetaja. Kuid selle peale hakati Suure-Jaanis kiiresti toetusallkirju koguma ja õpetaja jäi paika. Tülisid ja kaikavedamisi jätkus Rosenbergil kuni surmani, kohalike, koguduse ja õpetaja suhted olid täis vastuolusid.

Georg Rosenbergile pandi süüks tema liigset järeleandmatust. Tema järeleandmatust iseloomust näitena paar episoodi: 

  • 1905. a. korraldasid mõisnikud Olustvere mõisas lõunasöögi karistussalkade juhi kindral Vladimir Besobrasowi auks. Sellele koosviibimisele ilmus ka õpetaja Rosenberg, kes katsus selgitada kindralile, kui ka mõisnikkudele n. n. „bürgermusse" programmi. On põhjust arvata, et õpetaja eestkostmisel ei muutunud karistussalkade tegevus eriti veriseks Suure-Jaani kihelkonnas. 
  • 1908. a. laskis G. Rosenberg kirikuseintelt maha võtta vanad mõisnike mälestustahvlid. Konsistoorium nõudis, et need mälestustahvlid seintele tagasi asetatakse. Õpetaja andis konsistooriumi ettekirjutusele teravatoonilise vastuse, mille eest sai noomituse. Asi lõppes aga sellega, et mälestustahvlid jäid siiski seintele tagasi panemata.

Rosenberg suri pärast juhatuse koosolekut üksi kodus olles südamerabandusse 28. jaanuaril 1935 ja maeti suurte auavaldustega 4. veebruaril piiskop Hugo Bernhard Rahamäe poolt. Matusetalitus kirikus pidi algama kell 12 päeval, kuid juba paar tundi varem oli kirik puupüsti inimesi täis. Osalesid kõik Viljandi praostkonna vaimulikud, Eesti Üliõpilaste Selts 20-liikmelise esindusega. Kui kirst kirikust välja kanti, ühines saatjatega Suure-Jaani tuletõrjujate arvukas pere. Üliõpilased kandsid puusärgi orkestrihelide saatel kalmistule, kuhu Rosenbergi haud oli valmis seatud tema eelkäijate, endiste Suure-Jaani koguduse kirikuõpetajate matusepaikade lähedusse. 

Tänulik kogudus paigaldas õpetaja hauale uhke mälestusmärgi ja sinna saab sammud seada ka tänasel päeval.

Allikad:

20. oktoober - Friedrich-Karl Pinka 125

Friedrich-Karl Pinka

20. oktoober 1895 Murikatsi, Kärstna/Tuhalaane, Viljandimaa – 16. jaanuar 1942 Kirov
Eesti sõjaväelane (kolonel), Scoutspataljoni esimene ülem ja laskesporditegelane

 

Friedrich-Karl Pinka VR I/3, II/3 sündis 20. oktoobril 1895 Viljandimaal Kärstna vallas Murikatsi karjamõisa rentniku pojana. Üldhariduse omandas Valga Reaalkoolis, mille lõpetas 1915. Lõpetas Pauli Sõjakooli Petrogradis 1916 lipnikuna, Vabariigi Sõjakooli ohvitseride kursused 1923 ning Kõrgema Sõjakooli 1938. aastal.

Esimesest maailmasõjast võttis osa ohvitserina Riia rindel 1915 – 1917 ja tõusis staabikapteniks ja kompaniiülemaks. 1917. a. detsembris astus 2. Eesti polku Viljandis, kus määrati marsiroodu ülemaks kuni väeosa likvideerimiseni Saksa okupatsioonivõimude poolt.

Eesti Vabadussõja puhkedes formeeris Viljandis detsembri lõpul 1918 Scouts-Rügemendi, kus oli väeosa lahingutegevuse juhiks ja rügemendiülemaks kuni 1921. aastani. Lahingus Ostrovi lähistel sai raskelt haavata. Aastail 1921 – 1925 oli Pinka Kalevi pataljoni ülem.

Kolonel Pinkal olid suured teened Kaitseliidu Tallinna maleva väljakujundajana, juhina ja ideoloogina üheksa aasta kestel (1925-1934). Kaitseliidu Tallinna maleva pealikuna pani Kaitseliidus aluse laskevõistluste korraldamisele. Organiseeris 1927 esimese välisvõistluse – Kaitseliidu Tallinna ja Helsingi maleva kohtumise, mis sai traditsiooniliseks. Algatas 1930 Mustamäe lasketiiru rajamise, tiir tunnistati Põhjamaade parimaks. Oli Eesti Laskurliidu asutajaid ning 1931–34 selle esimene esimees ja 1934–37 abiesimees. Oli 1931 Lvivis 28. rahvusvahelise laskurite kongressil Eesti delegaat; just sellel kongressil võeti Eesti ametlikult Rhv Laskespordiliidu liikmeks.

Alates 1934. aastast oli Valga Sõjaväeringkonna ülem, 1936. a-st Lääne-Saare Sõjaväeringkonna ülem, 1939. a. detsembrist Viru-Järva Sõjaväeringkonna ülem ning 1. diviisi ülema abi. Ta osales Ohvitseride Keskkogu juhatuses, Vabadusristi Vendade Ühenduse vanemate-nõukogus, oli Eesti Laskurliidu üks asutajaid ja esimene esimees.

14. juunil 1941 kolonel Pinka arreteeriti ja hukati mahalaskmise teel 16. jaanuaril 1942 Kirovi vanglas.

 

Tunnustused

Vabadusristi I liigi 3. järk (1920) ja II liigi 3. järk (1921), Vabadussõja mälestusmärk (1922), Kaitseliidu III klassi Valgerist, V ja III klassi Kotkarist (1933), Eesti Punase Risti II järgu I ja II astme mälestusmärk (1933), samuti Vene, Läti, Poola ja Soome aumärgid.

21. oktoobril 1995 avati Kärstna-Põrgamõisas tema mälestuskivi.


Allikad:

Näitus „Kolonel Friedrich-Karl Pinka 120“ Valga Kultuurikeskuses // Kaitseliit. URL: https://www.kaitseliit.ee/et/naitus-kolonel-friedrich-karl-pinka-120-valga-kultuurikeskuses-15814

ESBL. URL: https://www.esbl.ee/esblm/?p=2498

esmaspäev, 19. oktoober 2020

19. september - Margus Vaher 70

Foto Taavi Piibemann
Margus Vaher 

19.09.1950 Kohtla-Järve
Näitleja

Eesti Teatriliidu (1974) ja Näitlejate Liidu liige (1993). Vanemad kultuuritöötajad. Tanel Jonase onu. 

Lõpetas 1969 Jõhvi 1. Keskkooli ja 1974 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötanud aastast 1974 Ugalas, olnud 1995–1996 ühtlasi Viljandi Kultuurikolledži näitejuhtimise õppejõud. Teinud ka lavastusi ja kirjutanud lastenäidendeid. Mänginud filmis („Priceless”, 2012, HighRollerFilms).

Allikas: ETBL, 2000 (I. Vaher); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019. URL: http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/vaher_margus2 

esmaspäev, 12. oktoober 2020

Peter Wohlleben. METSA KASUTUSÕPETUS


Tänapäev, 2017
210 lk.

Metsas ainult puude nägemine muutub varem või hiljem üksluiseks, aga seal jalutamine omandab tõelise võlu alles loomade vaatlemisega. Suurematel loomadel on vaja suuremat eluruumi. Kui suurt jahiala vajab ilves? Või rebane? Aga ämblik? Milliseid loetavaid jälgi nad oma tegevusega maha jätavad?

Seened metsas on muide üsna erilised olendid. Teadus ei ole suutnud neid päriselt liigitada, ta on jaganud eluslooduse taimedeks, loomadeks ja seenteks. Mõned seeneliigid on puude oluliseks partneriks. Puud suhtlevad omavahel juurte kaudu ja hoiatavad üksteist näiteks saabuva põua eest. Kuna nende endi juured ei ulatu igasse nurka, võtab seeneniidistik sõnumite edastamise enda kanda. Seepärast räägivadki teadlased metsatukaveebist, metsa internetist. Kuidas puud tasuvad seentele nende teenuste eest?

Metsas laagrisse jäädes tasub sipelgapesadel ja nende asukatel - arukuklastel ning nende käiguteedel silma peal hoida. Kui suured on nende sipelgate pesakuhilad? Ja kui palju ulatuvad pesakuhilad maa alla? Sipelgad on nagu metsapolitsei, kes  kannavad oma pesakuhilasse toiduks kahjulikke röövikuid ja putukaid.

Metsad on vähemalt Kesk-Euroopas üsna süütud looduskooslused, nad sarnanevad rahuliku eesaiaga. Aga on ühed putukad, mis on muutunud tõeliseks õudusunenäoks – need on puugid. Oht enda külge puuke saada väheneb oluliselt, kui riietus ja matka teekond on sobivad. Tuleb eemale hoida metsa alustaimestikust. Sest puugid ootavad oma ohvrit maas, rohukõrtel. Aga kui te siiski nahalt puugi leiate, kuidas tuleb käituda? Milliseid haigusi levitavad puugid?

Rebaste poolt ei ähvarda meid enam mingi oht – hüva, nad varastavad mõnikord kodukanu. Marutaud metsades on ajalugu. Loodus aga mõtleb tasakaalu hoidmiseks välja midagi uut ja milline uus tõbi on marutõve koha nüüd hõivanud? Kes seda levitavad? Kas tohib metsas süüa maasikaid ja mustikaid?

Inimesed ja loomad saavad omavahel päris hästi hakkama. Metsloomad hoiavad inimesest üldiselt aupaklikku kaugusesse. Kuidas kaitsevad oma karja lambakasvatajad? Ja mida teha siis, kui kohtad metsateel hunti? Omadest kogemustest võin öelda, et hundid on väga uudishimulikud.

Mitmete kodumaiste puuliikide võrsed on söödavad. Milliseid tohib toiduks kasutada? Kuid parkides ja aedades on üks võõrliik – hõlmikpuu, mis tõmbab tähelepanu halva lõhnaga. Teda nimetatakse liigi vanuse tõttu ka elavaks fossiiliks. Mille järele haisevad selle puu viljad?

Kuuske nimetatakse koju igatsevaks liigiks. Looduse poolest eelistab ta niisket ja väga külma ilma.
Miks ei ole kuuseistandikud siiski soovitavad? Teadlased ennustavad, et järgmistel aastakümnetel kaob kuusk enamikest Kesk-Euroopa metsadest. Mis põhjusel? Mis põhjusel tahaks valge nulg olla pigem lehtpuu?

Mida tehakse äikese ajal metsas? Kui tormi-ilm tabab ootamatult, siis tuleb tegutseda, tuleb varju otsida. Välgutabamuse tõenäosus on kõigil puuliikidel ühesugune, oluline on vaid, kui kõrgel puu kasvab. Vältige kõrgendikke ja ärge otsige kaitset puude alt, mis on väga suured ja ulatuvad teistest metsapuudest kõrgemale. Miks? Kui liigute lehtmetsades, kuulete lindude ilmateadet. Metsvindil näiteks asendub lõbus laul solvunud krääksatusega.

Kui sajab tavalist vihma, tuleb teha valik, millise puu all seista. Lehtpuude oksad juhivad vihmavee
otse alla. Aga okaspuud juhivad vihmavee tüvest eemale. Kuidas kasvavad kuuskede oksad ja mis põhjusel on loodus nii seadnud? Ka rahulik udune ilm on petlik Kuivanud vanad oksad imavad niiskust ja murduvad ootamatult.

Mets ei tunne inimeste sisseseatud kellaaegu, vaid sätib oma rütmi endastmõistetavalt päikese asendi järgi. Mets tunneb ära erinevused päeva ja öö vahel, linnukell annab meile aimu, kui peenelt näiteks linnud eristavad kasvavat päevavalgust. Et kõik lauljad oleksid natukenegi kuulda, on igal linnuliigil oma kellaaeg, mil nad on tõeliselt sõiduvees.

Kas teate vana tarkust, mismoodi sambla abil teed leida? Sammal armastab niiskust ja kasvab seepärast nagu kompass kenasti lääne pool. Mispärast?

Kas tunneksite end hästi öösel üksi pimedas metsas? Kõik teie meeled ja instinktid hakkavad lärmi lööma, kui te ei näe ega kuule enam üldse mitte midagi peale paari veidra heli? Peter Wohlleben ütleb et öine mets on erakordselt turvaline ja ilus elamus, kus tsivilisatsiooni helid hääbuvad. Alles siis saab aru, kui kaugele hääled kanduvad. Vaibub akustiline müra, mis päevaga kaasneb. Eriti liigutav tundub teadlaste uus avastus, et puud langevad pimeduse saabudes lausa unne.

See raamat ei ole teatmeteos, vaid isuärataja. Raamatust tähtsam on teie sünnipärane kaasavara: silmad, kõrvad, nina ja kompimismeel. Koduümbruse metsad on teie metsad, mis ainult ootavad avastamist. Ärge muretsege – me kõik kuulume metsa juurde. Vähemalt siis, kui liigume jalgsi.
Soovin teile suurt rõõmu koos suurte ja väikeste imedega!


Raamat kuulub sarja „Looduse lood“.
Raamatut luges: Kersti Joonsalu
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1442616

neljapäev, 8. oktoober 2020

Barbara Demick. KADESTADA POLE MIDAGI: INIMESTE ELU PÕHJA-KOREAS


Tänapäev, 2013
332 lk.
Kujutage ette, et teil on parajasti kehv tuju, sest vorst, mille eelmisel nädalal ostsite, ununes külmkappi ja tuli ära visata, laps rebis mänguhoos uutest pükstest tüki välja ja palgatõusu pole ka niipea oodata. Üleüldse ajab kõik närvi ja võiks palju paremini olla. Ja siis satute lugema raamatut „Kadestada pole midagi“, kus ajakirjanikust autor Barbara Demick jutustab kuue endise põhja-korealase loo. Need lood on sündinud mitu aastat väldanud intervjuude tulemusel ja räägivad elust Põhja-Koreas, keskendudes peamiselt 1990. aastatele, mil riigis valitsenud näljahäda viis surma rohkem kui 2 miljonit inimest.

Olles lugenud „Gulagi arhipelaagi“ ja omades nö rahvuslikku ja pisut ka isiklikku mälu nõukogude ajast, on ses raamatus äratundmist: salaja välismaiste raadiojaamade kuulamine, tohutu õnn veidigi edevamast riidehilbust ja sinna juurde suvalistel põhjustel sunnitööle või surma mõistmine. Raamatus on stseen, kus linnarahvas, sealhulgas lapsed, on sunnitud vaatama pealt avalikku hukkamist. Hukatakse paljudele tuttavat inimest, kes varastas ammu mahajäetud elektriliinidelt traati (elektrit ei olnud juba aastaid), et saaks süüa osta. Ja see ei ole keskaeg, kus inimesi turuplatsil hukati vaid aeg, mil meie siin unistasime juba oma esimestest mobiiltelefonidest ja mängisime tööl arvutis solitaire kaardimängu.

Kokkuvõttes on totalitaarses ja ajupestud ühiskonnas toimuv sedavõrd absurdne, et mõistus hakkab karjuma. Kuid Põhja-Korea puhul tuleb kõik absurdsused, valed, ajuloputused, ebaõiglused ja tohutu riiklik rumalus ja ükskõiksus korrutada, kümne või isegi sajaga. Ja mis veel absurdsem - see kestab seal ju praegugi edasi. Täna, homme, iga hetk.

Peamiselt on see aga raamat inimeseks olemisest ja mõnikord ka oma inimlikkuse minetamisest. Jah, on õudne lugeda, kuidas kooliõpetaja nüristub sedavõrd, et ei tee väljagi, kui iga päev jääb mõni laps kooli tulemata, sest on nälga surnud ja teised, kes veel elus, magavad kahvatute ja nõrkadena koolipingis. Aga ei ole sugugi kindel, et ise samades oludes parem inimene oleksin. Väga palju on raamatus juttu toidust, mis on ka loomulik: näljane mõtlebki toidust. Ja unistamisest. Unistada tuleb suurelt, öeldakse, aga kui raske peab olema, kui suurim unistus on kausitäis valget riisi.

Ning kõige selle taustal lauldakse isakestele - esmalt suurele kindralile Kim Il-sungile ja siis tema pojale Kim Jong-il - nõretavaid ja banaalse sisuga armastuslaule ja isegi siis, kui nälga sureb oma pere liige, on inimestel raske uskuda, et see, mis nendega toimub ei ole õige ega õiglane.

Raamatu kuus tegelast jõuavad kõik ühel või teisel viisil Lõuna-Koreasse, kuid uues ja täiesti erinevas ühiskonnas ei ole neil vastupidi ootustele sugugi lihtne toime tulla.

Raamat annab palju mõtlemisainet ja vaatamata meie jaoks võõrastele korea nimedele, on seda kerge ja ladus lugeda.

Raamatut luges: Agnes Kuus-Korv
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/642419

laupäev, 3. oktoober 2020

3. oktoober - Hendrik Agur 55

Hendrik Agur

3.10.1965
Koolijuht

Sündinud 3. oktoobril 1965 Viljandis teatrikunstniku Ingrid Aguri ja Viljandi haigla arsti Jaak Aguri perekonnas.

Lõpetas 1983. aastal Viljandi 5. keskkooli, kuid põhikooli ja gümnaasiumi perioodil käis ajutiselt ka Sürgavere 8-klassilises, Viljandi 1. keskkoolis ja Suure-Jaani keskkoolis.

Aastatel 1985-1987 teenis Nõukogude armees lennuväes.

1991. aastal lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi kultuuriteaduskonna kultuuritöötaja orkestrijuhi eriharu.

Aastatel 2005-2018 oli Eesti vanima kooli, Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor. 2019. aasta esimesed 3,5 kuud töötas haridus- ja teadusministeeriumis Tallinna riigigümnaasiumide rajajana, sama aasta aprillis valiti ta septembris tööd alustava Kohtla-Järve gümnaasiumi direktoriks.

Agur on Eesti era- ja harrastuspilootide ühingu asutaja, juhatuse liige ning endine esimees. Tema algatusel rajati Viljandimaale Karksi valda eralennuväli. Ta oli Karksi valla volikogu esimees kuni 22. märtsini 2012.

Isa viiele lapsele.


Allikad: 

 

neljapäev, 1. oktoober 2020

1. oktoober - Peeter-Johannes Ruubel 135

URL: http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=578865
Peeter-Johannes Ruubel

1.10.1885 Kaarli vald – 24.12.1957 Tallinn
Eesti advokaat

 

Peter Ruubel sündis 18. oktoobril 1885. aastal Kaarli vallas Viljandimaal talupidajate pojana. Õppis Paistu kihelkonnakoolis, Tartu reaalkoolis ja õigusteadust Tartu ning Moskva ülikoolides. Lõpetas 1911. aastal Moskva ülikooli õigusteaduskonna esimese järgu diplomiga. Tegi pikema reisi ldamaile ja asus advokaadina praktiseerima Narva, kust siirdus varsti Tallinna (1912-1914; uuesti aastast 1919). Töötas 1921. aastast ühtlasi ka välisministeeriumi juriskonsuldina ja osales mitmel rahvusvahelisel konverentsil, näiteks 1922. aasta Haagi konverentsil.

Oli aastail 1915-1918 sõjaväeametnikuna Peterburis, 1918-1919 Eesti Ajutise Valitsuse kantseleiülemaks ja Asutava Kogu liikmeks tööerakonna rühmas. Võttis osa Moskva Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamisest ja organiseerimisest ning Moskva Eesti Seltsi tegevusest. Oli ühes prof. A. Piibuga Vene Asutava Kogu valimisseaduse väljatöötamise komisjoni liikmeks Eesti Maanõukogu esindajana ja tegutses Eesti autonoomia seaduse läbiviimisel Vene. võimude juures.

Peeter Ruubel on tegutsenud ka Eesli väliskomisjonis Peterburis, olnud „Riigi Teataja" vastutajaks toimetajaks, Eesti Ajutise Valituse juriidilise komisjoni esimeheks, Asutava Kogu põhiseaduse komisjoni esimeheks lühemat aega, Venemaaga vangide vahetamise konverentsi liikmeks Tartus.

Võtnud ka osa Eesti-Vene rahukonverentsi eelnõupidamisest teiste Balti riikidega: käsutati välisministeeriumi poolt eriülesannetega Vene välisasjade komissari Litwinowi juurde Kopenhaagenisse Tartu rahuläbirääkimiste ajal. 1919. aastal võttis osa Balti riikide konverentsist Tallinnas ja majanduskonverentsist Haagis. Avaldanud eriraamatuina mitmed tööd noorsoo, poliitika ja ühiskonda puudutavate küsimuste üle. Teinud kaastööd ajakirjandusele ja tõlkinud ühiskonnateaduslikke raamatuid eesti keelde.

Peeter Ruubel oli Noor-Eesti liige.

 

Allikad:

1. oktoober - Jaan Merilai 125

Jaan Merilai

Aastani 1935. Veldemann
1.10.1895 Oiu, Tänassilma vald, Viljandi kihelkond - 1.01.1950 Norsilski sunnitöölaager
Koolijuht, pedagoog

Jaan Merilai sündis 1. oktoobril 1895 Oiu möldri pojana. Sajandivahetusel asus isa tööle Heimtali mõisa Tobra veskisse. Heimtali vallakoolis, kus juhatajaks oli onu Tõnis Veldemann, algaski tema koolitee. Õppis veelPaistu kihelkonnakoolis. Sooritas 1915. aastal õpetajakutse eksamid Viljandi feldmarssal Barclay de Tolly nimelise kõrgema algkooli pedagoogikanõukogu ees ja sai õiguse õpetada kihelkonnakoolis kõiki aineid.

1918. aasta septembris 23. aastasena valiti Jaan Merilai Heimtali vallakooli juhatajaks. Kool oli kuni 1927. aastani 3-klassiline, seejärel 6-klassiline.

Abiellus Heimtali kooli õpetaja Liisa Roogeriga (1893-1980) Sabaku talust. Peres oli kolm last.

Vallakooli juhatajana oli Jaan Merilail olulie koht kohalikus kultuurielus. Ta juhatas Haridusseltsi sümfooriaorkestrit, eeskoori ja näiteringi, oli Heimtalis kaitseliidu propagandapealik, Isamaaliidu Heimtali osakonna sekretär, looduskaitse usaldusmees ja turistide juht. Koolis oli ta õpilasomavalitsuse ja noorkotkaste tegevuse algataja. 

6. oktoobril 1944. aastal arreteeriti Jaan Merilai ja mõisteti ENSV SARK-i vägede sõjatribunaali 30. detsembri 1944. aasta otsusega süüdi. Suri Norilski sunnitöölaagris 1. jaanuaril 1950. aastal.

Allikad:

  • Luik, Tiiu. Paistu kihelkond.  Paistu Vallavalitsus, 1998. Lk. 104-105
  • Geni.com