Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 28. september 2020

Mary Ann Shaffer, Annie Barrows. GUERNSEY KIRJANDUS- JA KARTULIKOOREPIRUKA SELTS


Pegasus, 2018 
286 lk.

Seda raamatut lugema asudes valdasid mind kõhklused, kuna kaanest kaaneni on tegu kirjavahetusega. Kas see ikka haarab mind piisavalt?

Raamatu tegevus toimub 1946. aastal, vahetult peale sõda, kui parimaks ja kiireimaks suhtlusviisiks inimeste vahel oligi kirjavahetus. Mõnes eriti dramaatilises olukorras läksid käiku ka telegrammid. Algus oligi vaevaline lugeda, sest raske oli meelde jätta, kes on kes ja iga uue kirjaga lisandus juurde uusi tegelasi.

Algaja kirjanik Juliet Ashton otsib ainest oma järgmisele romaanile, kui talle ootamatult kirjutab võõras mees Briti kanalisaartelt. Peagi on Juliet kirjavahetuses paljude Cuernsey saare elanikega, kes moodustavad „Cuernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Seltsi“.  Algselt on kirjad mõeldud abistama Julieti kirjutama The Timesi artiklit lugemise praktilisest, moraalsest ja filosoofilisest väärtusest. Kuid saareelanikud panevad paberile ka kõik muu, mis südamel- okupatsiooniaegsed üleelamised, sõjajärgsed raskused, inimsuhted ja tulevikulootused. Need kirjad haaravad Julieti niivõrd, et ta otsustab saarele kohale sõita. 

Mida see raamat minuga tegi? Mind liigutas selle raamatu tegelaste märkamine, hoolimine ja ühtehoidmine. Ja see pani mind igatsema kirjavahetust. 

Raamatut luges: Marju Roosileht
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1863955

teisipäev, 22. september 2020

Marek Sadam. GRIFOON LEENU


FD Distribution, 2019
99 lk.

Grifoon Leenu raamatusse on autor kirjutanud kõigest, mis on elus tähtis. Kõigist Marek Sadama raamatutest võib lugeja leida killukese iseendast. Raamatus on läbi Leenu silmade räägitud olulistest asjadest elus – nii grifooni kui inimese omas, sest tegelikult ei olegi me väga erinevad. Tõenäoliselt jääb Leenu siiski  võitjaks lakkumise peatükis. Raamatut lugedes saab mõtiskleda koos Leenuga hoolimisest, kurbusest, rõõmust, üksindusest, sõprusest, hirmust ja olulistest hetkedest.

Minevikust pärit hirmud teevad Leenu ettevaatlikuks ja kellegi usaldamine võib võtta omajagu aega. „… Huvitav, mida ma valesti tegin? Lakkusin palju? Haugatasin liiga palju pättide peale? Armastasin liiga palju süüa?... Arglikult astus vana koer kamina ette, nuusutas põhjalikult seda väsinud tegelast ja vaatas talle sügavalt silma…“

Lugejad võiksid Leenuga kaasa mõelda, et kuidas nende elus tähtsate asjadega on, sest tihti ei leita selleks aega. „… Inimesed oskavad hästi muretseda. Nad ei mõista heade hetkede headust…“. Igast olulisest, mõnikord ehk meile tavalisestki paigastki võiks rõõmu tunda nagu Leenu. „See on üks hea paik. … Imelik, mulle meeldib koht, kus mulle isegi midagi ei pakuta,“ arutas koer.“

Maailm muutub palju paremaks paigaks kui hoolimist on rohkem – hoolige ja hoidke oma lähedasi, sõpru, tuttavaid ja ka neid, keda veel ei tunne!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalisr (3. saal) ning Viljandimaa kodulookogus (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1939198

esmaspäev, 21. september 2020

Narine Abgarjan. Manjunja


Tänapäev, 2018
399 lk.

Nagu raamatukaanel kirjas – see on raamat lapsemeelsetele täiskasvanutele. Raamat jutustab kahe tüdruku – Manjunja ja Narka/Narine sõprusest, nende peredest ja koloriitsest vanaemast Nännist. Sündmused toimuvad nõukogudeaegses Armeenia Berdi linnas ja neid sündmuseid on palju! Autor on suutnud kõik juhtumid erilise stiiliga naljakateks, helgeteks ja kohati üle võlli lugudeks kirjutada. Tüdrukute fantaasial ei näi olevat piire ja nendega juhtub kogu aeg midagi, alalõpmata jäävad nad millegagi vahele ja saavad karistada. See viimane võib näida tõeliselt kohutav tänapäeva lapsevanematele, aga 50-60-aastastele on see kõik üsna tuttav ja naljakal kombel isegi armas. Kogu olustik, peresuhted, igapäevased toimetused, see kõik on tore taasmeenutamine ja kuidagi omane. Mingil vildakal moel võib seda raamatut võrrelda A. Lindgreni lasteraamatutega (just nimelt mitmetega, sest Vahtramäe Emily koerustükid, Tjorveni suuvärk, Bullerby laste peresuhted – kõik kompott on selles raamatus olemas. Samas ei ole see kohe kindlasti lasteraamat, kujutan ette, et väga raske oleks seletada oma võsukesele, mida tähendab nt „repratriantide laine“ või „ideelised kagebiidid“ (lk 277).

Manjuna sari on tegelikult triloogia - meil on tõlgitud seni ainult esimene neist, südamest loodan, et ka teised kaks saavad varsti eestikeelse tõlke ja avaldatakse. Mul oli võimalus kuulata neid raamatuid vene keeles, uskuge mind, kui teile meeldib esimene raamat, siis teised on veel paremad! 

Raamatus kujutatud lapsepõlv on küll nõukogude-aegne, kuid armeenia perekond oma täies ilus on säherdune kasvukeskkond, mis võib nullida nii kommunismiehitaja moraalikoodeksi kui Benjamin Spocki lastekasvatusjuhendi.(Tiina Tarik, 2018).

Raamatut luges: Valli Tammsalu
Raamatuga saab tutvuda: laste- ja noortekirjanduse saalis (3. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1875697

teisipäev, 15. september 2020

15. september - Vello Lattik 85

Vello Lattik 85
15.09.1935 Tartu - 30.08.2007
Prosaist ja publitsist

Vello Lattik sündis 15. septembril 1935. aastal Tartus töölisperes. Lõpetas 1961. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 1984. aastal Moskvas Gorki-nimelised kirjanduskursused.

Ta töötas pikka aega Viiratsis Gagarini nimelises Näidissovhoostehnikumis juristi, ökonomisti ja töölisena. Ent tema ametite reas oli ka perekonnaseisuaktide büroo juhataja, insener, katlamasinist, ajakirjanik, piirivalvur – elukogemus, mis on jätnud jälje ta realistlikesse romaanidesse ja meediamõtisklustesse.

Vello Lattiku loomingu läbivaks teemaks on eetika, inimese kindlaksjäämine oma põhimõtetele, vastuseis oludega mugandumisele – olgu need olud kujundanud nõukogudeaegne stagnatsioonisurutis või varakapitalistlik turuühiskond. “Kuus head inimest” (1979) ja “Mihklipäeval mihklikuul” (1983) vaagivad maaelu probleeme, “Orkester” (1989) kujutab tapamaja kaudu nõukogulikku groteski ja paranoilisust, “Laul märast tumepunasest ja mustast täkust” (1995) ja “Miljardär Roosi rõõmud” (1997) käsitlevad uusrikaste elu.  1999. aastal ilmus romaan kaasaegsest (maa)elust Eestis "Muhumaa kuumad naised".  Portreeraamat Viljandimaal elavatest ja töötavatest inimestest "Kass ja hiired jagavad urgu" ilmus 2000. aastal.  Lattik püüdis avada erinevas vanuses naiste hingeelu romaanides "Kohtumiseni unistustes!" (2001) ja "Omakohus (2002). Paroodiline ballaad vabamüürlusest Eestis on tema "Siim, viska padruneid!" (2004). Vello Lattiku viimased avaldatud raamatud olid “Messias Järvamaalt” (2006) ning “Kasakas ja neitsi” (2007).

Viljandimaa kirjanduselu aktivistina tegutses Lattik viimastel eluaastatelgi, pelgamata poliitilisi vastuseise ja jäädes truuks oma tõekspidamisele, et kirjandus peab olema elutruu ning kirjanik peab isikliku mitmekülgse kogemuse toel mõistma lihtsa inimese meelt ja keelt. „…romaan olgu aus ajastu dokument ja romanist on seega kroonik,“ on Vello Lattik öelnud. Ta trotsis oma artiklites sageli eakate kirjanike unarussejätmist meedia ja kultuuriinstitutsioonide poolt ning püüdis Viljandimaa juurtega literaatidele sisendada uhkust oma päritolu üle.

Tunnustused:


Vello Lattik suri 30. augustil 2007.


Allikad:

Foto Elmo Riig https://kultuur.postimees.ee/1697783/suri-kirjanik-vello-lattik (vaadatud 03.09.2020)


Biograafia koostas:  Marju Roosileht

esmaspäev, 14. september 2020

Demi Moore. PAHUPIDI

Pegasus, 2020
192 lk.

Demi Moore'i fännide suureks rõõmuks on ilmunud üdini aus ja kriipivalt emotsionaalne elulugu "Pahupidi", mis on täis kirkaid tõuse ja masendavaid mõõnu. Imetletud ja armastatud näitlejanna Demi Moore räägib oma loo. 

Tegelikult mind sellise sõnastusega reklaam raamatut lugema ei ahvatlenudki. Võtsin raamatu hoopis ette muul põhjusel – suvel võiks lugeda midagi “naistekat”. Kuna ma ei ole traditsiooniliste naistekate lugeja, siis valisin hoopis tuntud Hollowoodi naisnäitleja mälestusteraamatut. Loen elulooraamatuid huviga, eriti selliseid, mis on kirjutatud siis kui inimene on elus ja eriliselt huvitav on lugeda neid meenutusi, mis on kirja pandud autori enda sõnadega.

Alguses tundus, et tekst on kuidagi konarlik ja ei haara eriti kaasa, mida edasi, seda rohkem ma Demi jutustusse süüvisin ja talle, kui naisele, järjest rohkem kaasa tundma hakkasin.

See raamat on Demi eneseanalüüs, tagasivaade oma läbielatud sündmustele. Demi on pärit suhteliselt vaesest perest, mis omakorda pani piirid tema haridusteele, suhted vanematega olid äärmiselt keerulised. Lapsepõlves saadud traumad on mõjutanud kõiki tema suhteid meestega ja kui siia lisada veel pidev ebakindlustunne oma keha pärast, siis alkoholisõltuvus või stressisöömine oli juba nagu paratamatus, mis aitasid tol ajal kõige rohkem tasustatud naisnäitlejal oma elu ja karjääriga toime tulla.

Olen näinud pea kõiki filme, kus Demi Moor mängib. Mõnede kesiste rollide kõrval on tal ka õnnestunud näitlejatööd -  “Mõned head mõtted”, “Siivutu ettepanek”, “Sõdur Jane”. Kõige tuntum film on vast “Striptiis”, mida peetakse väga kehvaks filmiks. Siinkohal tasub meenutada Demi probleeme oma keha pärast, mis paneb päris mõtlema, kuidas ta selles filmis oma palja keha näitamise ja tantsimisega üldse hakkama sai.

Lühike lõiguke raamatust lk. 184

Ma vajasin seda kõike, et minust saaks see inimene, kes ma praegu olen. Ma olin terve elu kinni hoidnud nii paljudest väärarvamustest enda kohta – et ma ei ole väärtuslik ja et ma ei väärinud kuskil heas kohas olemist. Olgu selleks kohaks siis armastav suhe minu enda tingimustel või suurepärane film näitlejatega, keda ma austasin ja kes teadsid, mida nad teevad. Mina uskusin narratiivi, et ma olen väärtusetu ja saastunud. Ja see polnud tõsi.

Päris hea lugemine.

Raamatut luges: Jane Haavel
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)

Link raamatule andmebaasis Urram:  https://www.lugeja.ee/record/1956249

teisipäev, 1. september 2020

Anders Hansen. EKRAANIAJU

Kuidas digisõltuvus meie tervist ja heaolu mõjutab
Varrak, 2020
208 lk.


Kas tahad teada, kuidas on inimese aju evolutsiooni käigus arenenud ja kuidas sadu aastatuhandeid tasapisi muutunud „hallollus“ viimasel kümnendil hakkama on saanud? Selles raamatus on rohkem teemasid aruteluks kui otseseid vastuseid. Miks on inimaju viimasel kümnendil nii suurte muutuste keskel ja kas need on head või halvad?

„Kuigi elame kauem, oleme tervemad ja kogu maailma meelelahutus on ainult ühe nupuvajutuse kaugusel, tundume olevat kurvameelsemad kui kunagi varem.“ (lk 40) Kas selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et puudutame oma telefoni keskmiselt 2600 korda päevas (lk 48) või on olulised ka teised keskkonnamõjud?

Miks maailma suurkorporatsioonide olulised töötajad piiravad nii enda kui oma laste erinevate ekraanide kasutamist? Kas nad teavad miskit olulist, mis meil on märkamata jäänud? „… Rootsis kasutab iga kolmas laps vanusevahemikus 2-3 aastat iga päeva tahvelarvutit. Selles vanuses ei ole nad veel korralikult rääkimagi õppinud.“ (lk 57) Erinevate uuringute analüüsi tulemusena on tunnustatud lastemeditsiini professor Hugo Lagercrantz soovitanud piirata alla 18 kuu vanuste laste internetikasutust, sest „… eriti väikesed lapsed arenevad nende tõttu aeglasemalt.“ (lk 132)

Praeguses eriolukorras on kõik õpilased sunnitud olema koduõppel ja seega on hea mõtiskleda selle üle kuidas nutitelefonid ja arvutid mõjutavad õppimist, meeldejätmist ja mälu. Kuidas peaksime planeerima õppeprotsessi kui õpilastel on võimalik uuesti koolikeskkonnas õppida. Suurbritannias läbi viidud uuringu tulemusel „… päädis nutitelefonide keeld sellega, et üheksandikud õppisid nii palju rohkem, et see vastas tervelt üheksale lisakoolinädalale õppeaasta kohta!“ (lk 138)

Nutitelefonid ja arvutid ei ole oma olemuselt head ega halvad, oluline on see, kuidas me neid kasutame. „Me peame kasutama oma digitaalseid tööriistu targalt ja mõistma, et neil võib olla ka varjukülg. Muidu varitseb oht, et me kohaneme tühjade digitaalsete kaloritega sama halvasti kui tühjade kaloritega poe kommiriiulil. Nutiseade võib muuta meid nii iseenda versiooniks 0.5 kui ka 2.0.“ (lk 180)

Põnevat lugemist!

Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: teabekirjanduse saalis (4. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1953118