Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 17. august 2016

17. august - Friedrich Karl Johann Kuhlbars 175

17.08.1841 Sangaste kihelkond, Tartumaa – 28.01.1924 Viljandis
Luuletaja ja kooliõpetaja
175 aastat sünnist
Pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869). Kuhlbars on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!" autorina.


Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars (kasutas mõnikord ka pseudonüümi Villi Andi) sündis 17. aug 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana, sai 1859-1861 saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate seminaris ning asus tööle koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks. Koolijuhataja kohalt tagandati Kuhlbars venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste ning luuletuste kirjutamisega.

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869).

Kuhlbarsi esimene raamat oli murdekeelne "Wastse laulo ja kannel" (1863), millele järgnes lauluõpik lastele "Laulik koolis ja kodus". Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatudki koorilaulude tekstideks. Kuhlbars on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!" autorina.

Elu lõpul koostas ta "Villi Andi luuletused" (I-III, 1923-1924).
Kuhlbars suri 28. jaan 1924 Viljandis ja on sinna ka maetud.

Priidel, Endel. Linna nimega kirjamees:

Viljandi on olnud kauaaegseks elu- ja töökohaks Friedrich Kuhlbarsile. Linna järgi on ta võtnud endale kirjanikunimegi – Villi Andi. 1916. aastal oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval meenutab ta oma Viljandisse tuleku lugu. Ta sai kooliinspektor Wiedemanni käest kirja, kus teatati, et Viljandi poisslaste- elementaarkoolis on vaba koht. Sellele oli kolm kandidaati. Kuhlbarsi ahvatles väga Viljandi. Ema oli siinkandis (Olustveres) sündinud. Kodust, Unikülast, viisid talumehed vilja Viljandisse. „Ajaloost teadsin ma, kui suur tähtsus Viljandil meie kodumaa kohta isegi juba muinasajal on olnud. Koolipingil õppisin ma raamatust, mis väljamaal oli trükitud: „Viljandi linn, kuulus oma vilja- ning linakauplemise poolest.“ Niisiis: „Viljandi seisis nagu tõotatud maa minu vaimusilma ees...“ Ja kui tuli teade, et õpetajaks on valitud tema, siis ei kõhelnud ta hetkegi, vaid asus Unikülast teele. „Viljandi linn pakub Tarvastu poolt tulijale imeilusa vaate,“ pani ta tähele. Ning „1. augustil 1862.a. kell 9 hommikul võtsin ma … oma kõige esimesed õpilased vastu“. Nii algas Kuhlbarsil Viljandis kooliõpetajatöö.

33 aastat töötas Kuhlbars Viljandi elementaarkoolis (enamiku sellest ajast asus kool praeguse veetorni vastas üle tänava; hoone põles ära 1944. a.), aga ka paaris teises koolis, andes haridust, kirjanduslikke kogemusi ja innustust edasi paljudele. Kuhlbarsi kui kooliõpetajat on iseloomustanud üks ta õpilasi – Karl August Hindrey – oma mälestustes kirjutab ta. „Kui isa mind esimest korda sinna viis, siis imestasin ilusat eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud selles keeles murrakut, ei ka mitte seda aktsenteerimata rääkimist … vaid siin tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat … Kuhlbars oli väga tõsise näoga, pea sünge mees, Kuid imelikul viisil mitte hirmuäratavalt mõjuv. Ei ole ma teda iial rõõmsa või lahke näoga näinud. Ei kõnelenud tema koolipoistega ka mitte … Kuigi Kuhlbars nii väga tõsine ja sõnaaher oli, siiski söandasin mina sagedasti tema juurde minna kooli raamatukogust lugemismaterjali paluma. See meeldis temale kuidagiviisi, ta nägu kaotas niisugustel puhkudel natuke oma enesessekiindunud karmusest.“

Kuhlbars tagandati koolist 1895. a. vähese vene keele oskuse pärast. Ta jäi elama Viljandisse, tegutses kirjanikuna ja harrastades muinasaja ja kohanimede uurimist.

Vähem kui teised rahvusliku liikumise aja kirjamehed võttis Kuhlbars osa seltsi tegevusest ja rahvuslikest üritustest. Aga ometigi oli ta üks neist, kes tuli 1872. a. jaanuaris Schwalbe võõrastemajja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolekule. Ta juhatas „Koidu“ seltsi laulukoori ja pühendas seltsile luuletuse „Koit“ („Laulud nüüd lähevad…“). (Mihkel Lüdig räägib oma mälestustes viimase laulu loomise kohta: „Harilikult peale lauluproovide lõppu viitsid [„Koidu“] lauljad veel aega seltsi ruumides. Üheks alatiseks harjutuste külastajaks oli vana luuletaja Fr. Kuhlbars (Villi Andi). Ühel õhtul avaldati minule soovi, et looksin ühe laulu selle suve [s. o. 1904. a.] mälestuseks. Nõustusin ja palusin tekst muretseda. Tehti vanale Luuletajale kohe ülesandeks tekst kirjutada. 10-15 minuti pärast olid sõnad valmis.“) Kui Viljandisse asutatud teatrile oli 1920. aastal nime vaja, oli Kuhlbars see, kes „Ugalat“ soovitas. Kuhlbars on Viljandis paljudeks sündmusteks luuletusi kirjutanud. 9. märtsiks 1908. a. valmis luuletus „Viljandi Eesti Haridusseltsi avamise puhul“. Ka sõpru on ta laulusalmidega meeles pidanud (näiteks Hans Leokese hõbepulmade ajal 1. detsembril 1910. a.).

„Koidu“ seltsis, kus Kuhlbars oli tegev, esitati esmakordselt paljusid luuletaja luuletusi, sobitatuina teistele viisidele. Nii kanti „Koidu“ nn. perekonnaõhtul 26. veebruaril 1905. a. ette ta luuletus „Kus viibid sa“, 26. detsembril 1914. a. „Suveõhtul“ jne.

Kuhlbarsi tuntakse tagasihoidliku inimesena. Aga ülekohtu puhul süttis ta ometigi. Luuletus „Viljandi järve ääres“, kus ta räägib veristest tapatalgutest Männimäe alla 1905. a. sündmuste järel, on täis protesti.

1920. a. paiku külastas Kuhlbarsi Villem Ridala. „Pika koputamise peale avab raugaeas keskmist kasvu mees … juuksed pisut hallid … ukse. Meid palutakse tuppa! / Siin on luuletaja korter, paar tuba, arvuka raamatukoguga ja tööriistadega, mida igal pool näeb … / Eakas luuletaja näib üksi siin majas teisel korral asuvat, kesk omi raamatuid, mida ta enam palju ei saa lugeda, sest ta silmanägemine on nõrk. Ja samuti nõrk on ta kuulmine…“

1916. a. ütles Kuhlbars: „Minu elupäike kaldub ikka enam lääne poole. Pea – kustub õhtueha; pea – katkeb viimne keel minu kandle pealt; pea – olen ma Valuojast üle jõudnud!“ See oli 1924. a., kui need rasked sõnad said tähenduse. Üle Valuoja – Viljandi surnuiaiale – viidi vana luuletaja ja õpetaja tema viimsele puhkepaigale.

Viljandis on tähistatud maja – Jaan Tombi pl. 3 (praegune Laidoneri plats) -, kus luuletaja kaua aastaid elas.
Allikas: E. Priidel. Viljandi ja kirjamehed. Eesti Raamat, 1971. Lk. 59-63


Friedrich Karl Johann Kuhlbars sündis 17. (5.) 08.1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri perekonnas.

Kuhlbars õppis algul Tartu II elementaarkoolis ja kreiskoolis, seejärel aga Tartu Õpetajate Seminaris (1859-1861).

Pärast seminari lõpetamist töötas Kuhlbars koduõpetajana Lätimaal, seejärel asus tööle poeglaste elementaarkooli õpetajana Viljandis, kus ta peagi sai koolijuhatajaks ning töötas seal aastani 1895.
Friedrich Kuhlbars suri Viljandis 28.01.1924

Friedrich Kuhlbars on avaldanud järgmised luulekogud: Wastse laulo ja kannel (1863), Laulik koolis ja kodus (1868), Vanemuine ehk Neljakordne Laulu-Lõng (1870), Laste laulik (1899), Kooli kannel (1908), Jõulu-pähkled ja teised luuletused (1910), Viliènde (1877), Vom Ostseestrande (1904), Kannel ning mõõk (1919), Villi Andi Luuletused I (1923), Villi Andi Luuletused II (1923), Villi Andi Luuletused III (1924)

17. august – Tõnis Kint 120

17.08.1896 Paasioja talu, Taevere vald – 5.01.1991 Örnsköldsvik, Rootsi
120 aastat sünnist
Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesanneteis eksiilis

Vabariigi Presidendi kodulehelt:
Peaminister presidendi ülesannetes
23.12.1970-01.03.1990

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.

1916 mobiliseeriti Vene armeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni sõjakooli, teenis 1917-1918 Moskvas ja Peterburis ning oli Ukrainas rindel, 1918. a algusest Viljandis moodustatavas 2. Eesti jalaväepolgus. 1918-1920 Vabadussõjas, teenis laiarööpmelisel soomusrongil nr 2, oli selle kuulipildujate komando ülem, sõja lõpul rongiülema kohusetäitja, leitnant.1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. 1940-1941 elas isatalus Paasiojal. Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses. 1944 pääses Rootsi, 1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent, 1949-1951 agronoom Stockholmi läänis, 1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile.

A-st 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (a-st 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige.

1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrodzenia Polski) kavaler.
Töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas".
Allikas: Tõnis Kindi elululugu Eesti Vabariigi Presidendi lehekülgedel http://www.president.ee/et/eesti-vabariik/eesti-riigipead/4152-tonis-kint/layout-headofstate.html

 
Tõnis Kindi elulugu tema poja Oole Kindi loodud kodulehelt:

Tõnis Kint on sündinud Paasioja talus tolleaegses Taevere vallas Viljandimaal 17. augustil 1896. Ta suri 5.1.1991 Örnsköldsvik´is Rootsis. Ta oli «Peaminister Presidendi Ülesandeis» eksiilis ajavahemikul 23.12.1970 - 1.3.1990, hoides seega Eesti Vabariigi kõrgeimat ametit kauem kui keegi teine kunagi varem Eesti ajaloos, niipalju kui seda teada on.

Alghariduse sai ta Suure-Jaanis Kase koolis ja kihelkonnakoolis. Reaalkooli Tartus lõpetas ta 1916.a. Siirdus Riiga Polytechnicum'i, kust mobiliseeriti tsaariaegsesse vene sõjaväkke Tsaritsin'is (nüüd
Volgograd) ohvitseride kooli, kus omandas ohvitseri aukraadi 1917.a. Määrati jalaväkke Moskvasse. Sealt siirduti Peterburisse, kust üksus suunati rindele. Esimeses maailmasõjas osavõtnud lahingutest
Tjernowitsõi ja Koisman'i linnade juures.

Haigestus paratüüfusesse. Kommendeeriti Odessa'sse. Sai teada rahvuslike eesti üksuste moodustamisest ning siirdus Viljandisse, kus astus 1917a. detsembris moodustatavasse 2. eesti jalaväepolku.

Korrapidaja ohvitserina Viljandis elas ta üle taganevate vene vägede rüüstamisi ja mõrvamisi Võistres, taludes põhja pool Viljandit, ennem sakslaste tulekut. Korrapidaja ohvitserina korraldas ta
mõrvatute arstliku läbivaatamise.

Ta oli Viljandis pealtnägejaks, kui Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruari õhtul 1918.a. Advokaat Gustav Talts luges Rahukohtu rõdult ette Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Järgmisel päeval, keskpäeval 24. veebruaril, ilmus saksa sõjavägi Viljandisse.

Sakslased korjasid ohvitseridelt relvad ära ja ohvitserid pidid kord nädalas end sakslastele näitamas käima. Ta töötas kodutalus aidates ema. Isa oli tal surnud 1900. a. Ema abiellus isa vennaga,
kes aga suri 1918. a. jaanuaris. Sügisel 1918 alustas ta uuesti õpinguid Riia Polytechnikumis. Kui kapten Rotschild hilissügisel tuli Riiga ja kutsus kõiki kooli õpilasi sõjaväkke astuma, siis otsustas
korporatsioon Viroonia in corpore sõjaväkke astuda, kaasaarvatud Tõnis Kint.

Ta määrati Tallinnas moodustamisel oleva Soomusrong Nr. 2 peale. Ta tegi kaasa lahingud pealetungiva punaväe vastu, mis tõrjuti Eesti territooriumilt välja. Hiljem oli Soomusrong Nr. 2 see, mis avas sõjategevuse Landeswehr'i vastu, kui nende esindajad ei ilmunud kokkulepitud läbirääkimistele ja püüdsid üllatusrünnakuga asja uurima saadetud soomusrongi vallutada. "Me niitsime noore männimetsa koos sakslastega maha", jutustas ta hiljem.

Vabadussõja lõppedes oli ta tõusnud Laiarööpmelise Soomusrong Nr. 2 ülema kohustetäitjaks, olles varem olnud 1919. aasta 6. märtsist rongi esimese kuulipildujate komando ülemaks.

Peale sõjaväest lahkumist töötas ta kodutalus Paasiojal ja astus 1920. a. sügisel Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal. Sama aasta kevadel läks ta Taani edasi õppima. Siirdus Kopenhaageni Põllumajanduslikku Ülikooli.

1925. aastal tutvus Rootsi, Norra ja Soome taluraamatupidamise büroode korraldustega ja sealsete agraarpoliitika juhtidega. Töötanud Põllumajanduslikus Raamatupidamistalituses abijuhatajana, olles ühtlasi põllumajandusliku raamatupidamise loojaid ning tolleaegse taluraamatupidamise süsteemi ja arveraamatute vormi väljatöötajaid.

1929. a. Põllumajandusliku Raamatupidamistalituse juhataja ja 1932 a. valitud Põllutöökoja ellukutsumisel selle abidirektoriks, olles ka esimeseks Põllutöökoja tegelikuks direktoriks ja Põllutöökoja organiseerijaks ning tööle rakendajaks.

1938. a. Põllutöökoja direktor. Oli ka Suure-Jaani 62. piirkonnast valitud 1936.a. Rahvuskogusse, esimesse kotta (üks 80:nest rahva poolt valitutest) ja töötas kaasa põhiseaduse väljatöötamisel.

Valitud 1938. aastal Riigivolikogusse. Põllumajanduskomisjoni esimees Riigivolikogus.

1940. a. juulis, peale Eesti okupeerimist N. Liidu poolt, sai Tõnis Kint Põllutöökoja direktorina Otto Pukk'i kaudu K. Pätsi poolt tehtud korralduse, hoolitseda selle eest, et igas valimisringkonnas oleks peale nn. "Töötava Rahva Liidu" kandidaadi ka üks rahvuslik kandidaat ükskõik mis erakonnast. Korralduse sai ta sellepärast, et silmapilgul polnud veel kommunistid Põllutöökoda, kui asutust
jõudnud infiltreerida. Kuna kandidaatide ülesseadmiseks oli aega antud ainult kolm ja pool päeva, siis saatis ta kohe asutusest välja 8 meest ülesandega kõiki valimispiirkondi külastada ja hoolitseda selle eest, et igas piirkonnas saaksid ülesseatud rahvuslikud vastaskandidaadid.

Ise kandideeris Tõnis Kint 61. valimispiirkonnas. Tema kandidatuur oli üks viimastest, mis kustutati kommunistlike võimumeeste poolt enne kommunistlikke peibutusvalimisi 14. ja 15. juulil 1940. a.

Põllutöökoda suleti. "Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu annan dekreedina Põllutöökoja likvideerimise seaduse ning kuulutan selle välja" / tsitaat, Vares 27. juulil 1940 /.
T. Kint töötas talus. 13/14 juuni 1941 a. küüditamisest pääses T. Kint õnnekombel ja varjas ennast seejärel metsas.

Saksa okupatsiooni algul oli lühemat aega Omavalitsuse juurde loodud Turukorraldusevalitsuse juhiks. Vallandati aga päevapealt, kui sakslased tahtsid halvasti laekuvate sundnormide pärast talude aitu kontrollida, mille vastu ta oli. Kontrollimine jäi siiski ära.

1944. a. septembris õnnestus tal põgeneda väikse mootorpaadiga Põõsaspealt Loode-Eestist Rootsi, Enskär'i saarele Norrtälje saarestikus.

1945.a. arhiivitöölisena tööl Põllumajandusülikooli juures Ultuna's mõned kilomeetrid lõuna pool Uppsala linna. Oli samaaegselt väga aktiivne Rootsi pääsenud eestlaskonna organiseerimisel ja
organisatsioonide loomisel, nagu Eesti Agronoomide Selts Rootsis, mille auesimeheks ta lõpuks oli. Oli ka "Põllumeeste Kogude" esimeheks. Omal ajal, enne Eesti okupeerimist "idanaabri" poolt, suurim erakond Eestis.

1949 - 1951 töötas peamiselt agronoomina Stockholmi maakonnas (Stockholms län).

1951 - 1975 aastatel töötas LRF'i (LRF - Lantbrukarnas Riksförbund) "Põllumeeste Riigiliidu" ja selle rakendusbüroo (Driftsbyrå) ning juurdlusinstituudi (Jordbrukets Utredningsinstitut) juures
Stockholmis uurimisülesannetega.

Vabade Eestlaste Põllumajandusliit (VEPL) asutati 1950.a. ja selle juhatusliikmena võttis ta osa üle 20 aasta Euroopa Põllumajandusliidu (CEA - Confederation Europénne d'Agriculture) konverentsidest erinevates maades. - Tema teene on, et VEPL - Vabade Eestlaste Põllumajandusliit - võeti 1950.a. CEA alaliseks külalisliikmeks ja 1956.aastal CEA täisõiguslikuks liikmeks - ainsana,
tol ajal N. Liidu poolt okupeeritud maade põllumajanduslikest eksiil-organisatsioonidest.

Eesti Rahvusnõukogu (ERN) loodi 1947. aastal. Tõnis Kint oli ERN'i esimeheks viis aastat 1971 - 1975. Ta oli ajaleht Teataja (mis ilmus Stockholmis) peatoimetajaks 1957. aasta.

1953. aastal 12. jaanuaril moodustas August Rei Oslos peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi Valitsuse, kus Tõnis Kint oli põllutööminister ja sõjaministri kohuste täitja. (Johannes Sikkar peaminister).

12. jaanuarist 1953 kuni 1. märtsini 1964 oli Tõnis Kint ka peaministri asetäitja, kui "J. Sikkar mingil põhjusel ei saa täita peaministri ülesandeid"(A. Rei käskkiri 12 jaanuaril 1953. a.)

Aprilli kuus 1963 nimetatud peaministri asetäitjaks ja sõjaministriks (Aleksander Warma peaminister).

Alates 23. 12. 1970 kuni 1. 3. 1990 oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seega hoidis Tõnis Kint Eesti kõrgeimat ametit ja selle katkestamatut kontinuiteeti kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajaloolisel ajal kunagi teinud.

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsvik'i linna haiglas ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Aastal 1996, ta 100 a. sünniaasta puhul, paigutati mälestustahvel temale ta kodutalu Paasioja seinale Suure-Jaani valla ja Tartu Põllumajandusülikooli poolt. Toimus ka mälestuskonverents Olustvere lossis. Sel puhul tegi Tartu põllumajandusülikooli professor Jaan Lepajõe Tõnis Kinti tutvustava voldiku.

Tõnis Kint sai 24. 2. 1938 Põllutöökoja direktorina Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. (Riigikantselei, Tallinn 2001: "Eesti tänab 1919 - 2001")

Tõnis Kint oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis auliige.

Ta oli "Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi" (Sällskapet för Landbygdsutveckling) auliige.

1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrozonia Polski) kavaler.


Tõnis Kint on välja andnud peale ametialaste käskkirjade ja enda ning koos teistega koostatud memorandumite [vaata: "Tõotan ustavaks jääda ... Eesti Vabariigi valitsus 1940 - 1992" (2004 a. ]
ka: "Mälestuskilde" (Eesti Agronoomide Selts Rootsis, Toimetis nr, 5. Uppsala 1986/64 lhk.)

Ajaleht Teataja, mis ilmus Stockholmis, juhtkirjad 1957 a., kui ta oli Teataja peatoimetaja.

Koos Edwin Reinvaldt'iga: "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas" (Välis Eesti & EMP, Lund 1972/276 lhk.).

1972 Stockholm'is: "Meie rahvuspoliitika, hoiak, võitlussihid ja vahendid." (Eesti Rahvusnõukogu).

1939. a. Riias: "Die Entwicklung und der gegenwärtige Stand des landwirtschaftlichen Beratungswesens in Finland, Estland, Lettland und Litauen." (Riga 1939, Izdevusi Latviljas Agronomu bledriba /16 lhk.).

Iga-aastased rapordid 1932 - 1936 nagu "Põllumajanduse tasuvus 1929/30a (Rentabilité agricole en 1929/30)" ja "Põllutöökoja korraldusi" (1932).

Ühistegevuse osa Eesti põllumajanduses. (ÜHISEL JÕUL. Eesti Ühiskaubandus ja Ühispangandus 1902 - 1952, Stockholm 1952, 120 lhk. {Koguteose toimetus: Juhan Kütt, Arvo Horm, Alfred Ventsel, Helmut Maandi} [Abetryck, Vadstena 1952]).
Allikas: Oole Kindi isa auks koostatud kodulehekülg http://home.swipnet.se/oole/

reede, 5. august 2016

5.august – Nikolai Baturin 80

5.08.1936 Arumetsa küla, Suislepa
Kirjanik
80. sünnipäev

Nikolai Baturin on sündinud Suislepas Võrtsjärve ääres Arumetsa külas. Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast - suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elab, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus. Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija".
 
Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses maagümnaasiumis. 1952. – 1955. õppis Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis. Teenis viis aastat mereväes allveelaeval, kaitstes Kaspia mere naftavarusid ning teenides Atlandi ookeanil. Kuus aastat töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis. Veel on ta töötanud naftaväljadel, olnud kalur ning viisteist aastat oma elust Siberi taigas lepinguline kütt.
 
Kirjutamisvajadust hakkas Nikolai Baturin tundma alles hiljem – esimese suleproovini jõudis naisemehena ning tema debüüdiks oli 32. aastaselt kahe teise autoriga kahasse avaldatud luulekogu „Maa-alused järved“. Nüüdseks Nikolai Baturini looming on rikastanud Eesti kirjandusmaastiku juba rohkem kui neli aastakümmet. Tema teosed on eesti trükisõna paremiku vaieldamatu osa – loomingu eripäraks on lõputuna näivad fantastilised maastikud, eepilisus ning haruldane keeletaju. Samas on kirjanik jäänud erandlikuks ja eraklikuks – vähesed on julgenud tema teosed arvustada, veelgi vähesemad julgevad üldse midagi arvata. Kuid ometi tunnevad need, kes teda lugenud, end kõnetatuna ning Baturini sõnadesse püütud maagiline maailm jääb sügavale sisemaailma helisema.

Artiklikogumiku „Retked avarilmas“ saatesõnas nimetab Berk Vaher kirjanik Nikolai Baturinit „väärtkirjanduse üheks viimaseks rüütliks Eestis“.

Autor ise on enda ja oma loomingu kohta lausunud nii: „Sündinud olen Võrtsjärve veerel, Arumetsa külas, 1936. aastal lõikuskuu viiendamal päeval. Hilisem lapsepõlvekodu – kodu tänase päevani – Tarvastu-Välustes. Elus olen teinud kõike: sõitnud merd, rännanud kõrbet ja käinud kõrvet. Muuhulgas kirjutanud raamatuid: luulet, õnnestunumaid mulgi murrakus. Ja muud…“ („Kuldrannakese“ kavalehelt)

Kirjanik teab, millest ta oma teostes räägib ning ehk just seetõttu on tema peategelaste nimed tuletatud tema enda nimest – Karu südame Niika, Kentauri Nikyas Bigard, Sõnajalg kivis Nikolas Batrian. Ta on öelnud oma intervjuus Jaak Urmetile: „Minu käest on küsitud, kellele ma kirjutan – et elan väikesel maal ja kirjutan kogu maailmast. Ma kirjutan kogu inimkonnale, aga kuna ma kirjutan eesti keeles, siis ennekõike eesti rahvale, eesti lugejale. Nii või teisiti, see sõnum läheb eesti keele kaudu ennekõike siia. Kirjanik ei saa rääkida teistest asjadest kui neist, mida ta teab. Kuna olen naftat puurinud ja geoloogilistel ekspeditsioonidel käinud, kõik mu noorepõlve aastad on ju rännakute rõõmud, siis olen selles sfääris ringelnud. “Karu südame” kirjutasin metsast, nüüd kirjutasin kõrbest, ja järgmise raamatu tahan kirjutada merest, sest merd ma ka tunnen, olen kuus aastat merd sõitnud. Kõrb, meri ja mets on kolm maailmasfääri, millest ma tahaks kõnelda.“

Nikolai Baturin on illustreerinud ise mitu oma teost ning lavastanud Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris oma näidend-novelli „Anekdoot Haroni venest“.

Tema teoseid on tõlgitud teistesse keeltesse, peamiselt vene keelde. Nikolai Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.

Nikolai Baturin on Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.

Kasutatud allikad:
• Eesti kirjanike leksikon / koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel ; toimetanud Heino Puhvel. - Tallinn : Eesti Raamat, 2000. - 693 lk.
• Epner, Luule. Nikolai Baturin : an unusual Estonian writer // Elm : Estonian Literary Magazine (2004) nr. 19, sügis, lk. 24-27 : foto (N. Baturin)
• Nikolai Baturin : Biography. Estonian Literature Information Centre (URL: http://www.estlit.ee/?id=10817&author=10817&c_tpl=1066&tpl=1063, viimati külastatud 5.08.2011)
• Nikolai Baturin 50 : kirjanduse soovitusnimestik / koostaja Helle Valgus // Viljandi : Viljandi Keskraamatukogu, 1986. - 17 lk.
• Palli, Ilmar. Nikolai Baturin : just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga // Maaleht (2008) 31. juuli, lk. 14-15 : fotod (N. Baturin)
• Retked avarilmas : mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust / [toimetaja ja eessõna Berk Vaher ; kujundaja Andres Rõhu] // Tartu : Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, 2009 (Tallinn : Bookmill). - 135, [1] lk. : ill.

Raamatud kronoloogiliselt

Numeratsiooni kannavad vaid esmatrükid.
1. Maa-alused järved : luuletusi 1963-1967 (1968)
2. Väljadelt ja väljakutelt : Loodus ja lembelüürikat kirja- ja murdekeeles (1972)
3. Kuningaonni kuningas : laanejutustus (1973)
4. Varahilisel ajal : [jutustus] (1974)
5. Kajokurelend : luuletusi mulgi murden (1975)
6. Oaas : [jutustused] (1976)
7. Galerii : Maaliassotsiatsioone luules (1977)
8. Leiud kajast : [romaan] (1977)
9. Lüürakala : Sõna- ja mõttemängulist lüürikat (1978)
Король Королевской избушки : таежные повести (1978)
10. Poolusevaikus ; Vaikusepoolus : talvitusluuletusi, 1979-1980 (1980)
11. Tirelilood : [luule-proosapõimik] (1980)
12. Laiuvad laaned, kauguvad kõrved : ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele : proosapoeem (1981)
13. Noor jää : armastusromaan (1985)
14. Teemandirada ; Mu ööde päevik : lugemisteater (1986)
15. Karu süda : romaan (1989)
Молодой лед : любовный роман (1989)
Полет колодезного журавля : стихи (1989)
16. Sinivald : luuletuse mulgi murden, 1963-1983 (1990)
17. Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija : lapsepõlvemartüürium (1993)
18. Kummitus kummutis : lugemisteater (1993)
19. Mõrv majakal : kriminaalromaan (1993)
20. Ringi vangid : romaan (1996)
21. Apokalüpsis anno Domini... : [romaan] (1997)
Сердце медведицы : роман (1998)
Karu süda : romaan (2. tr., 2001)
Оазис ; Алмазная тропа : [повесть и пьеса] (2001)
22. Kentaur : romaan (2003)
23. Sõnajalg kivis : romaan (2006)
24. Delfiinide tee : romantiline histooria (2009)
Noor jää : armastusromaan (2. tr., 2009)
Kentaur : romaan (2. tr., 2010)
25. Lendav hollandlanna (2012)
26. Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

Tunnustus
  •  Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia (2016)
  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2009)
  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2007)
  • Kultuurkapitali 2007. aasta kirjanduse aastapreemia kandidaat proosa kategoorias romaaniga Sõnajalg kivis“ (2007)
  • Tarvastu valla Hendrik Adamsoni nimelise murdeluule võistluse peapreemia ajakirjas „Looming“ ilmunud luuletsükli „Elukillu“ eest (2006)
  • Viljandimaa Vapimärk (2005)
  • Tarvastu valla aukodanikuks valimine (2004)
  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kolmeaastane loomestipendium (2004)
  • Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2003 aastaauhind: proosa - romaan "Kentaur" (2003)
  • Eesti Romaaniühingu romaanivõistluse peapreemia romaani «Kentaur» eest (2002)
  • Valgetähe V klassi teenetemärk (2001)
  • Romaanivõistluse II auhind romaani „Apokalüpsis anno Domini…“ eest (1997)
  • Kirjanduse aastapreemia (1996)
  • F. J. Wiedemanni keeleauhind (1994)
  • Riiklik kultuuristipendium (1992)
  • „Ugala“ näidendivõistluse eripreemia näidendi „Kääbus koturnidel“ eest (1991)
  • E. Vilde kirjanduspreemia romaani «Karu süda» eest (1990).