Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

kolmapäev, 28. detsember 2016

28. detsember – Liisu Mägi (Puru Liisu) 185

28.12.1831 Paistu vald – 17.01.1926 Holstre
Rahvalaulik
185 aastat sünnist

Liisu Mägi (rahvalaulik puru Liisu) sündis 28. (16.) detsembril 1831. a. Holstres. Ta oli tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkonna. Ta esines pulmades kaasitajana. Järelkaasitajateks (sõnade kordajateks) olnud tavaliselt Pirmastu küla mehed Tilli Juhan ja Länkru Jaan. Soovide ja ülistuste kõrval iseloomustas Puru Liisu pruuti, peigmeest ja ka sugulasi. Ta tundis valla rahvast hästi, tühja juttu ei ajanud. Tuli kannatada pilkesõnades ja –lauludes edasi antud õiglast kriitikat. Taludes, kus oli tütreid, kasutati Liisut kosjasobitajana.

reede, 16. detsember 2016

16. detsember – Pent Nurmekund 110

Aastani 1936 Arthur Roosmann
16.12.1906 Kilingi v., Pärnumaa – 28.12.1996 Tartu
Keeleteadlane, polüglott
110 aastat sünnist

Keeleteadlane, Tartu Ülikooli õppejõud, sealse orientalistika-kabineti rajaja ning luuletaja Pent Nurmekund oskas rohkem keeli kui ükski teine eestlane. Ta polnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailma mastaabis üks esipolüglotte, kes valdas umbes 70 võõrkeelt. Kuulus keelemees räägib raamatus „Ühe miljonäri lugu“ ise oma vaheldusrikkast ja põnevast elukäigust.
Pent Nurmekund (1936. aastani Arthur Roosmann) pärineb ema poolt Viljandimaalt. Pere rändas Pärnumaale Saarde kihelkonda Kilingi valda, kus tulevane keelemees sündis Mõimessaare vesiveskis sealse veskipoisi esimese lapsena.

1926. a asusid Pent Nurmekunna vanemad elama Abjasse. Pärnu Ühisgümnaasiumis alustatud õpingud jätkusid Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumis, mille ta lõpetas 1928.

Vanemad elasid veel paljudes kohtades Abja kandis: 1925-29 Vihtseküla, Tammaru talus, 1929-31 Abja mõisa lähedal Kiviristi talus, 1931-32 Perakülas Pussi koolitalus, 1932-33 Vana-Karistes Aaviku talus, siis Laatres. 1935 asusid vanemad Tänassilma Venekülla, kus jäid peatuma Nurme väikekohas.

Pent Nurmekunna sidemed Viljandimaaga olid kuni ülikooli astumiseni tihedad. Hiljem harvemad – käis vanemaid külastamas. Vanemas eas käis Tänassilmas Nurmel suvel puhkamas.
Allikas: Ühe miljonäri lugu : Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat / eessõna: Rein Sikk. - Rakvere : VR Kirjastus, 2003. - 90 lk.

Mait Talts
Pent Nurmekund — mees, kes oskas sadat keelt
Sakala (2006) 14. dets., lk. 6
Kui küsida, kes oli see eesti kirjanik, kelle esikteos ilmus tema 90. sünnipäevaks, jäävad ilmselt ka paljud kirjanduslugu hästi tundvad inimesed vastamisega jänni. Veidi järele mõeldes võiks meenuda Pent Nurmekund, üks omapärasemaid kultuuritegelasi XX sajandi Eestis.
Nagu tema tulek eesti kirjandusse, oli eriline ka tema elu. Kultuuriloos on tal kindel, sümboli väärtusega koht ning tema nimi ei vaja paljudele tutvustamist. Eesti rahvas otsustas ta valida ka eelmise sajandi saja mõjukama eestlase hulka ja tema kohta võime lugeda 2000. aastal ilmunud koguteosest «Sajandi sada eestlast».
Pent Nurmekunna tegevus jäi nõukogude ajal paratamatult varjatuks, kuid just see lisas tema isikule müütilisi jooni. Kõik teadsid tol ajal, et kusagil on keegi Pent Nurmekund, kes tunneb ilmselt suuremat hulka keeli kui selle ande poolest kuulus ja paljude arvates liiga palju kelkinud Paul Ariste. Oma keelteoskusest kõneldes oli Nurmekund Aristest märksa tagasihoidlikum.
Igal juhul ei teeks paha meelde tuletada selle mehe elukäiku ja olulisemaid saavutusi.
Laevapoisina õpiraha teenimas
Pent Nurmekund, sündides Arthur Roosmann, nägi ilmavalgust 16. detsembril 1906 Pärnumaal Kilingi (Saarde) vallas Veskeküla Mõimessaare vesiveskis rentniku perekonnas. Samast vallast on pärit minu isapoolsed sugulased, seetõttu mäletan lapsepõlvest hästi oma vanatädide juttu kellestki Pent Nurmekunnast.
Esimese maailmasõja tõttu alustas ta kooliteed eakaaslastest tükk aega hiljem, alles 12-aastaselt. Kilingi-Lavi (Kikepera) vallakooli ja Saarde kõrgema algkooli lõpetamise järel asus ta õppima Pärnu poeglaste gümnaasiumi, kuid et vanemad kolisid peagi Abja-Paluojale, lõpetas ta 1928. aastal hoopis Viljandi poeglaste gümnaasiumi.
Pärast seda asus ta Eesti Vabariigi kaitseväes aega teenima. Kaks aastat hiljem astus ta Tartu Ülikooli eesmärgiga saada arstiks, kuid siis hakkas teda huvitama keeleteadus, eelkõige paelusid romaani-germaani keeled ja võrdlev keeleteadus.
Ülikooli lõpetas Pent Nurmekund 1935. aastal filoloogiamagistri kraadiga. Tegelikult lõpetas ta stuudiumi varem, kuid diplomit ta välja ei ostnud, sest pidas selle eest nõutud summat oma tollaseid majanduslikke võimalusi arvestades liiga suureks.
Lõpupaberite vormistamise asemel sõitis ta 1934. aastal hoopis Taani ühe läti tuttava juurde, et kojamehe ja laevapoisina elatist teenides töö kõrvalt ülikoolis loenguid kuulamas käia ja oma magistritöö lõpetada.
Vagabundina Prantsusmaal
Pent Nurmekunna magistritöö oli kirjutatud hispaania keeles ning käsitles provanssaali lugulaulude grammatika iseärasusi. Selle saatis ta ilmselt postiga Tartusse, hulkudes ise vagabundina ringi mööda Prantsusmaad.
Samal ajal omandasid Pent Nurmekunna vanemad Viljandimaal Tänassilmas järelmaksuga väikese talukoha, mis talle hiljem väga oluliseks muutus.
Pärast ajutist kodumaale tagasipöördumist õnnestus Pent Nurmekunnal saada maineka Humboldt-Stiftungi stipendiaadiks, mis võimaldas jätkata stažeerimist Saksamaa ülikoolides. Teise maailmasõja puhkemise ajal oli ta Tartu Ülikooli stipendiumi toel Prantsusmaal doktoritöö materjale kogumas, kuid põgenes sealt koos teiste eestlastega üle Belgia ja Taani tagasi Eestisse.
Tol sõjaeelsel ajal eestindas ta oma nime Pent Nurmekunnaks, pidades seejuures silmas Muinas-Eesti pisimaakonda, mis jäi ajaloolise Viljandimaa koosseisu, talle nii olulisest Tänassilmast põhja poole.
Pent Nurmekund sattus nõukogude ajal põlu alla seetõttu, et 1944. aasta algul mobiliseeriti ta Saksa armeesse.
Orientalistikakabineti rajaja
Ohvitserina kaitselahinguid organiseerides sattus ta 21. septembril 1944 verisesse Porkuni lahingusse ning langes vaenlase kätte vangi. Algas tee vangilaagrisse Karjalas.
Ka vangisoleku aega kasutas Pent Nurmekund kasulikult: ta õppis keeli ja tähendas üles murdetekste, mida salaja Tartusse toimetas.
Juba 1946. aasta lõpul õnnestus Pent Nurmekunnal vangilaagrist tagasi Eestisse põgeneda. Hea tuttava, uue võimu silmis äärmiselt lojaalse Helene Johani abiga sai ta passi ja teatava kindlustunde, et teda uuesti taga otsima ei hakata.
Sel perioodil asus Pent Nurmekund elama Pärnusse ja töötas keeleõpetajana Pärnu 2. keskkoolis ning maakoolides Sindis ja Pootsil. Ühtlasi leidis ta rakendust Tartu Ülikooli konsultatsioonipunktis Pärnus.
Alates 1955. aastast osutus võimalikuks siduda oma elu Tartuga, sest ülikooli juurde otsiti parajasti hiina keele oskajat.
Pent Nurmekunna nimega seostatakse eelkõige legendaarse Tartu Ülikooli orientalistika-kabineti rajamist 1956. aastal. Ta juhtis seda kuni tagandamiseni 1983. aastal. Tema oli selle institutsiooni ellukutsuja ja hing.
Nurmekunnast ja tema keeleõpetamise meetoditest räägiti juba toona legende. Tema õpilastest kasvas üles terve plejaad tõsiseid idahuvilisi, nagu Haljand Udam, Ly Seppel ja Linnart Mäll.
Pilk ida poole
Samal ajal õpetas Nurmekund filoloogiateaduskonnas keeli ning lõi suhteid Venemaal ja mujal tolleaegses Nõukogude Liidus.
Kui sõjaeelsel perioodil oli Nurmekund keskendunud lääne-euroopa keeltele, siis nüüd võttis ta põhjalikumalt ette just ida keeled. Esimene tutvus nendega oli tal tehtud juba enne sõda. Hiina keele õpinguid olevat ta alustanud Tartus Leo Lensmendi käe all, jaapani keele õpinguid aga koguni Viljandis, kus tema esimene õpetaja oli olnud Jaapani diplomaadi endine lapsehoidja.
Veel 1990. aastate algul õpetas Pent Nurmekund Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele araabia ja pärsia keelt.
Sada keelt suus
Lood Pent Nurmekunna erakordsest keelteoskusest muutusid legendaarseks. Mitmesugustest allikatest võis kuulda või lugeda, et ta oskavat 90—100 keelt. Ise väitis ta seejuures end oskavat umbes 60 keelt, neist paarikümnes suutis ta oma sõnul end vabalt väljendada.
Nurmekund armastas rõhutada, et Ameerika mandrilt ei valda ta ühtegi keelt, Aafrikast oskab vaid paari keelt, Aasiast mõnevõrra rohkem ja Euroopa keeltest peaaegu kõiki.
Nõukogude aja eripära tõttu ei ole Pent Nurmekunna raamatupärand kuigi suur. Saamegi mainida üksnes eespool nimetatud, 90 aasta juubeliks ilmunud mulgimurdelist luulekogu «Kõllanõmme» (1996) ja samaks tähtpäevaks ajastatud, kuid juba postuumselt avaldatud keeleteaduslike artiklite kogumikku «Keeltemaailm» (1997).
Mõlemad raamatud ilmusid Veljesto eestvõttel. Luulekogu «Kõllanõmme» trükiti teadlikult ainult sada eksemplari, seega on tegemist ka bibliofiilset huvi pakkuva väljaandega.
Paraku sai vahetult pärast luulekogu ilmumist, 1996. aasta päris viimastel päevadel Pent Nurmekunna maine elu otsa. Ta lahkus siit ilmast 28. detsembril 1996 ja maeti 5. jaanuaril 1997 Tartu Raadi kalmistule.
Elu lõpul miljonäriks
Vähesed teavad, et enamiku elust materiaalses mõttes väga tagasihoidlikult elanud Pent Nurmekund sai enne surma Saksamaalt päranduse, mida ka kasutas omanimelise sihtkapitali rajamiseks. Selle rahaga toetati noorte germanistide õpinguid ja reisimist maailmas.
Nurmekunna-nimeline Germanistika Sihtasutus lõpetas tegevuse 2003. aastal pärast stipendiumi hallanud pankade pankrotti. Järelejäänud raha eest suudeti väikeses tiraažis välja anda Pent Nurmekunnale pühendatud mälestus- ja tänuraamat «Ühe miljonäri lugu», millest peamise osa moodustavad tema enda linti loetud mälestused.
Pent Nurmekunnal oli oskus tabada müütilist ka igapäevaelus. Luulekogus «Kõllanõmme» on järgmised luuleread: «Tiis miu pis’ksest Kõllanõmmest / Idämaise muisteluu». Pigem on idamaine muistelugu saanud temast endast.
Kas Pent Nurmekund olekski sedavõrd tuntud ja tema isiksus nii paljusid allusioone tekitav, kui ta elu oleks kulgenud lihtsalt ja sirgjooneliselt nagu ühele tõsisele akadeemilisele keeleteadlasele kohane? Kahtlen selles. Püüe tema isikut maha vaikida või vähemasti selle tähtsust pisendada tegigi temast lõpuks legendi.
PENT NURMEKUND
Tuntud keelemees ja Tartu Ülikooli orientalistikakabineti rajaja.
Taastas Eestis idakeelte õpetamise ja uurimise. On kirjutanud artikleid tungani keele ajaloo ja idakeelte õpetamisest Tartu Ülikoolis. Veel 1992.—1994. aastani õpetas ta usuteaduskonnas araabia ja pärsia keelt.
Allikas: ENE

16. detsember – Raimo Männis 85

16.12.1931 Kõo vald
Prosaist ja lastekirjanik

Sündinud Viljandimaal Põltsamaa vallas Rõstla külas taluniku ja õpetajanna pojana. Õppis 1940-1948 Kildu, Väinjärve ja Kirivere koolis, 1948-1952 aastal Vändra keskkoolis ja 1952-1957 EPA-s, lõpetas mehaanikainseneri kutsega.

Töötas melioratsiooniinsenerina Viljandi MTJ-s 1957-1958, töökoja juhatajana Suure-Jaani RTJ-s 1958-1959, brigadirina Türi maaparandusjaamas 1959-60, maaparandusmehaanikuna Vändra RTJ-s 1060-1961 ja edaspidi töökoja juhatajana, 1965-1992 peainsener Saue sovhoosis.

ENSV Kirjanike Liidu liige 1991, NLKP liige 1965-1990, ENSV teeneline ratsionaliseerija 1975.
Allikas: Eesti kirjanike leksikon. – Eesti Raamat, 2000. – Lk. 363

Romaanid:
1985 Heinatants
1989 Valeühendused
1997 Tagasiärastaja
2006 Ärapööramiste aasta

Lühiromaanid:
1965 Sünnipäevakink
1974 Kiviküla kooli poisid
1992 Oktoobrikarneval
1992 Jõulurõõm
1993 Parteiline ülesanne
1993 Tööpüha

Novellid:
1969 Poiss ja kuu
1988 Kurvad matused

Allikas: Eesti Ilukirjanduse Andmebaas http://ilukirjandus.ee/autor/292/mnnis-raimo  

kolmapäev, 14. detsember 2016

14. detsember – Theodor (sünd. Feodor) Rõuk 125

 
14.12.1891 Viljandi – 21.07.1940 Tallinn-Nõmme
Sõjaväelane, poliitik, jurist
125 aastat sünnist

Lõpetas 1911 Riia vaimuliku seminari, 1915 Varssavi ülikooli õigusteaduskonna, 1916 Petrogradis Vladimiri sõjakooli ja Oranienbaumis kuulipildurite kursused, seejärel teenis Vene sõjaväes. Siirdus 1917 I Eesti polku, aastast 1918 tegeles Kaitseliidu organiseerimisega, oli Tallinna linna ja Harju maakonna Eesti Kaitseliidu ülem ja Tallinna komandant. Oli 1920-22 Tallinna-Haapsalu Rahukogu prokuröri abi ja 1923-24 selle esimees, 1924 siseminister, aastast 1925 Tallinnas vandeadvokaat. Rõuk oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu (vapside) keskjuhatuse liige ning seepärast 1934 lühikest aega vangis. 1938-40 Piirimaade Seltsi esimees. Soorita 21. juulil 1940 Tallinnas enesetapu. Vabadusristi I liigi 2. järk.
Allikas: EE

Siseminister 24.03.1924.a. - 25.03.1925.a.
Allikas: Siseministeerium

1940. aasta suvel oli poliitilise järelevalve ja repressioonide tegelik teostaja Eestisse suunatud NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) operatiivgrupp, kuid formaalne asjaajamine toimus ülevõetud Eesti Vabariigi institutsioonide – poliitilise politsei ja sisekaitse ülema – kaudu.

Esmajärjekorras kuulusid vahistamisele juhtivad poliitikud (eelkõige endised Eesti siseministrid, keda süüdistati võitluses kommunistide vastu), Kaitseliidu üleriiklikud ja kohalikud juhid, mõned riigiametnikud jt. Erilise tähelepanu all olid vene valgekaartlike organisatsioonide tegelased ja isikud, keda süüdistati luuretegevuses NSV Liidu vastu kolmandate riikide teenistuses. Sisekaitseülema H. Habermani otsuste alusel vangistati poliitilise politsei senised juhid ja juba ka madalamaid ametnikke. […] 21. juulil 1940 tappis enda enne arreteerimist vandeadvokaat, 1924. a siseminister olnud Theodor Rõuk.
Allikas: Rahva hävitamine: Arreteerimised 1940-1941 / Okupatsioonide Muuseum. - URL: http://www.okupatsioon.ee/et/uelevaated-okupatsiooniajast/23-rahva-haevitamine

kolmapäev, 7. detsember 2016

7. detsember – Lepo Mikko 105

Õige nimi Leonid Mikk
7.12.1911 Tuhalaane vald – 6.12.1978 Tallinn
Maalikunstnik ja kunstipedagoog
105 aastat sünnist

Sündis 7. dets. 1911 Viljandimaal Tuhalaane vallas Arukülas taluniku peres. Lõpetas 1927 Tuhamaane algkooli. Õppis 1927-30 Tallinnas Riigi Kunstitööstuskoolis dekoratsioonimaalieriala (A.Janseni ja R. Nymani juhendusel) ning 1931-32 ja aastast 1936 Tartus „Pallases“ maalimist (N. Triigi ateljees), lõpetas „Pallase“ 1939. Töötas vahepeal (1932-1935) maalrina, fotograafina ja maamõõtjana. Tegutses 1940-41 Eesti Kunstnike Kooperatiivi Tartu osakonnas asendajana ja 1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgema Kunstikooli õppejõuna. Siirdus 1944 Tallinna, oli samast aastast ERKI maaliõppejõud (aastast 1947 dotsent, aastast 1965 professor). Eesti NSV teeneline kunstnik (1963), Eesti NSV rahvakunstnik (1972). Aastast 1939 kunstiühing „Pallas“ ja 1944 Kunstnike Liidu liige.

Loomelaadi kujunemist mõjutasid oluliselt Nikolai Triigi vormi loov joonistus ja sünteesitaotlus, kontuuri-, valguse- ja värvikäsitlust ka prantsuse kunstnike looming (näitus Tallinnas 1939). Viljeles kõiki maaližanre, enim figuurikompositsiooni ja natüürmorti.
Allikas: EKABL

teisipäev, 6. detsember 2016

6. detsember – Juhan Teder 105

6.12.1911 Aidu vald – 1.02.1999 Viljandi
Kirjamees, dramaturg ja ajakirjanik
105 aastat sünnist

Juhan Teder (06.detsember 1911 – 01.veebruar 1999) dramaturg, kirjanik ja ajakirjanik. Sündis Paistu vallas Kassi külas Pilgu talus kohaomaniku pojana. Õppis Tölli vallakoolis õpetaja Margus Männiku juures, seejärel Viljandi Maagümnaasiumis, mille lõpetas 1931. Juhan Teder töötas Viljandis kultuurimaja juhatajana, Viljandi Arve- ja Tööstustehnikumi õpetajana, dramaturgina „Ugala” teatris ja kõige kauem ajakirjanikuna Viljandi ajalehe toimetuses.

Juhan Teder võttis osa 1940. a. korraldatud „Looduse” romaanivõistlusest. Tema esikromaan „Öö hakkab taganema” tunnistati kirjandusteadlase O. Urgatsi sõnul parimaks. Seoses riigipöördega jäid võistlustulemused avalikustamata ja võitja välja kuulutamata. Teose katkeid on avaldatud läbi aegade, kuid raamatut rahvakoolide tekkimisest aegade hämaruses pole tänaseni. Trükki pole jõudnud ka teised tema proosateosed. 1942.a. võttis Juhan Teder osa Tallinna Ringhäälingu korraldatud kuuldemängude võistlusest, millele laekus 120 käsikirja. Esimene auhind määrati Tederi kuuldemängule „Kurbmäng udus”, mis käsitles 1941.a. Eestist küüditatud tütarlapse ja eestlasest vangivalvuri traagilist armastust Siberis. Kuuldemängu esiettekanne raadios oli 1943.a. esimesel ülestõusmispühal. Nõukogude korra ajal esitati mitmel korral tema kuuldemänge „Pool puuda higi” (eestlastele esimese olümpiamedali võitjast Martin Kleinist), „Sinavate metsade rüpes”, „Külavaluuta” ja „Esimene äike” ja algselt vabaõhu-lustmänguna mõeldud „Seitse Antsu“.

Juhan Tederi jutustusi avaldati Tallinnas ilmuvas „Eesti Sõnas” - „Vanause koolitares” ja „Surija juurde”, Viljandi ajalehes „Pahuvere koolipapad”, „Esimesed koidukiired” ja „Kirikukohtu ees”. Peale selle on ilmunud jutustusi ja luuletusi perioodikas, näiteks „Pilvepiiri poole” (I auhind ajalehe „Tee Kommunismile” kirjandusvõistlusel), „Maituled”, „Meie orkester” ja muud. Eesti NSV Kunstide Valitsuse 1946. a. peetud näidendite võistlusel tõsteti esile Juhan Tederi komöödiat „Mereingel” ning selle lavastas teater „Ugala” 1948/1949 hooaja avaetendusena. Lavastas Aleks Sats, mängisid Laine Vaga, Ly Laar, kolm Aleksandrit (Juhani, Niine, Laar), Karl Liigand, Eero Neemre jt. Aga „Mereingel“ pandi keelu alla nagu paljud teisedki tükid, kus polnud piisavalt uue aja tähiseid. Hiljem ilmusid veel kolm vabaõhutükki – „Toomapäev” („Villu võitlused” järg), „Lossivaremete jutustus” ja „Esimene äike”. Neid on mängitud paljudes Eesti kultuurimajades ja ka Tartus Toomemäel.

Juhan Teder on tuntud ka kohaliku ajalehe humoristina. Tema sulest on ilmunud umbes kolmsada följetoni ja humoreski. Tederi algatatud on Viljandi lehes Mulgi Matsi pajatused. Luuletustest kujunes väga populaarseks „Noorte laul”, millele lõi viisi vend Ernst Teder. Loost ilmus kakskümmend trükki ja see on tõlgitud kaheksasse keelde. Seda lauldi 1950-ndatel aastatel üle Eesti „Meie rõõmsast laulude kajast rõkkab mets ja ääretu maa“.

Juhan Teder suri 88 eluaasta algul ja on maetud perekonna hauaplatsile. Teostanud Pereselts Paistel kohaliku omaalgatuse programmi ja Paistu valla finatseerimisel. Teksti koostas Paistu Vallavalitsus.

Allikas: Paistu vald http://paistu.ee/images/stories/downloads/juhan_teder.pdf

reede, 2. detsember 2016

2. detsember – Mihkel Ilmjärv 125

2.12.1891 Võisiku vald – 30.01.1951 Viljandi
Tõuaretaja
125 aastat sünnist

Mihkel Ilmjärv sündis 1.dets. 1891. aastal Viljandimaal Pilistvere kihelkonnas Võisiku vallas Nõmavere külas külakooliõpetaja perekonnas. Alghariduse sai noor Mihkel oma isa juures Lustivere vallakoolis. Mihkel õppis veel Põltsamaa kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus seminaris ja Tartu Veterinaarinstituudis. Õpingud lõppesid 31.jaan. 1917. aastal veterinaararsti diplomiga. Viimase kursuse üliõpilasena saadeti Mihkel Ilmjärv 1916. a. suvel Kiievi ringkonda Põlluministeeriumi sõjaväe loomade sööda ja hobuste varumise organisatsiooni veterinaararsti kohusetäitjaks, hiljem vanemveterinaararstina. Sellise töö korral ei olnud sõjaväekohustust, tsaariarmees Mihkel Ilmjärv ei teeninud.

1921. a. lahkus Mihkel Ilmjärv sõjaväeteenistusest ja asus tööle Põllutööministeeriumi Loomakasvatuse Peavalitsusse veise- ja hobusekasvatuse osakonna juhataja kohusetäitjaks. Tervislikel põhjustel sai temast Läänemaal Lihula jaoskonna loomaarst.

Noor energiline loomaarst paistis silma. Lääne Maakonnavalitsus otsustas Mihkel Ilmjärve ümber paigutada Lääne maakonna ja Haapsalu linna loomaarstiks. 1.aprillist 1927. a. saab Ilmjärvest Tori Hobusekasvanduse juhataja. Aasta hiljem pandi temale veel Põllutööministeeriumi hobusekasvatuse eriteadlase, hobusekasvatuse osakonna juhataja, suguhobuste märkimiskomisjoni esimehe ja riigi sugutäkkude tagavara juhataja kohustused, veel maatulundusbüroo hobusekasvatuse nõunik alates 1935. aastast. 1.aprillist 1938. a. Tori Hobusekasvandus nimetati Riiklikuks Hobusekasvanduseks. Mihkel Ilmjärv jäi edasi selle juhatajaks. Alates 10.nov. 1940. a. nimetati Mihkel Ilmjärv Riikliku Hobusekasvanduse direktor-veterinaararstiks. 1942. aastast oli ta ühtlasi Loomakasvatuse Valitsuse hobusekasvatuse osakonna juhataja.

Pärast sõda moodustati Toris Hobusekasvatuse ja Aretuse Instituut. Mihkel Ilmjärv sai selle direktoriks 26.septembrist 1944. aastal. Töö kulges edukalt ning talle omistati 1946. a. Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus.

20. juunil 1947. aastal lahkub Mihkel Ilmjärv Torist. Töö Teaduste Akadeemias sai kesta veidi üle kolme aasta.

Nagu Mihkel Ilmjärve elukäigust selgub, on kogu tema töö seotud loomakasvatuse, eriti aga hobusekasvatusega. Ta oli laia silmaringiga tõuaretaja. Tema aretustöö eesmärgiks sai universaalse põllutööhobuse aretamine. Ilmjärv töötas välja traavi-, sammu- ja maksimaalsete jõukatsetuste metoodika ning täiendas neid pidevalt jõudlusomaduste arenemisel.

Ühiskondliku tegevuse haare oli Ilmjärvel lai. Ta oli ajakirja “Meie hobune” tegevtoimetaja. Tema artiklid on ilmunud ajakirjas “Põllumajandus”.

 Tema tööd on hinnatud mitmeti, kõrgeim neist Valgeristi IV klassi teenete märk.

Eesti NSV teenelise teadlase elutee ja elutöö lõppes 30. jaanuaril 1951. aastal Viljandi lähedal.

Koostanud Helju Rohtsalu

Allikas: Kaldad : Tori valla ajaleht (2006) nr. 5, lk. 7, 8

neljapäev, 1. detsember 2016

1. detsember – Jaak Pihlak 55

1.12.1961 Viljandi
Ajaloolane

Sündinud 1961. aastal Viljandis. Lõpetanud Puiatu 8-klassilise Kooli ja Viljandi 5. Keskkooli ning Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-osakonna. Kaitsnud 1995. aastal baccalaureus artiumi kraadi teemal Eesti sõjaväe ata?eed 1918-1940. Jätkab õpinguid Tartu Ülikooli magistrantuuris. Töötab 1991. aastast Viljandi Muuseumi direktorina. 1994. aastast Eesti Muuseuminõukogu liige. 1989. aastast Viljandi Linnavolikogu liige. 1988. aastast Viljandimaa Muinsuskaitse Ühenduse esimees ja aastatel 1995-1999 Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu president. Raamatusarja Sakalamaa ei unusta (12 köidet, 1991-1997) ning kogumike Eesti Vabadusristi kavaleride register (1995) ja Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased I (1998) ja II (2002) kaasautor. Avaldanud arvukalt artikleid koguteostes ja perioodilistes väljaannetes ning väiketrükiseid Eesti ohvitserkonna, Vabadussõja mälestussammaste, Eesti Vabadusristi ja Läti Karutapja ordeni kavaleride ning sõjahaudade alal.