Aleksander Ott
10.11.1906 (vkj 28.10) Kupitse, Kaavere küla, Võisiku vald, Kolga-Jaani kihelkond, Viljandimaa - 30.04.2002 Kõpu, Viljandimaa
Legendaarne viljandlane, tuntud kui KANDLE-OTT
Aleksander Ott sündis Jüri ja Marie Oti peres.
Kandle-Otist pole teada palju fakte, küll aga liigub teda mäletavate inimeste seas mitmeid lugusid. Kandle-Ott armastas pakkuda linnarahvale ilu ja rõõmu oma kandlemänguga. Aastakümneid liikus väike kühmus mees päevinäinud ratast enamasti käekõrval lükates mööda Viljandi tänavaid ja kui saabus suvi, võis teda näha Lossi tänaval kohviku ees kannelt mängimas. Ta armastas mängida ka Tartu tänaval juuksuri juures ning erinevais ilusates Viljandi paikades, kus rahvast liikus. Kui keegi talle mängu eest raha pakkus, mees solvus, sest mängis kannelt "rõõmu, mitte raha pärast".
Kandle-Ott oli siiras ja lihtne inimene, kelle positiivsus tõi kaaslinlastele naeratuse näole. Otile meeldis kirjutada ning ta saatis isegi oma kirjutisi ajakirjadele ja ajalehtedele. Üks neist ilmus 28. septembril 1979 isegi "Sirbi ja Vasara" keeleveergudes artiklina. Negatiivsema poole pealt võiks nimetada tema kalduvust igasugust träna korjata ning oma varusid ka prügimäelt leituga täiendada.
 |
| Õnneseened Viljandis ja Võhmas https://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/04/02/2 |
Kui Viljandi 700-juubeli puhul (1983) hakati filmi jaoks kedagi paadimehe sarnast otsima, pakkus tolleaegne linnajuht Aleksader Sepp ETV meeskonnale välja just Kandle-Oti. 18 min ja 37 kestvas ETV filmis "Järvelinn Viljandi" oli mees peakujuna omamoodi maskotiks, kes jalutas mööda Viljandit ja peatus kaunimate kohtade juures.
Filmi teksti kirjutas Vello Lattik, seda luges Jüri Krjukov ja režissööriks oli Mati Põldre. Filmi jaoks laenati Otile selga uhke kostüüm. Mees arvas, et see ongi talle ning oli kurb, kui see tagasi võeti. Film aitas Kandle-Oti elujärge parandada sellega, et aastaid keldrikorteris elanuna sai ta nüüd endale viisakama elamise Kantrekülas Kalevi tänavale.
Aleksander Ott töötas veel kaua aega pärast pensionile saatmist metsakombinaadis edasi ja hiljem erinevates ametites. Heiki Raudla kirjutab raamatus "Viljandi lood ja legendid" pikemalt Kandle-Otist peatükis "Kandle-Oti päikseline maailm" (lk 315-318). Sealt saame teada, kuidas veel 1990. aastatel marssis Ott Mulgi Raadio stuudiosse kümnendale korrusele, näpus helilidistus, mille nad sõbraga eelmisel õhtul põlve peal sisse olid mänginud. Tema kandlepalu mängiti kohalikes raadiotes mitmeid kordi.
2009. aasta juulis astus Viljandi Muuseumi viljandlane Väino Paas ja ulatas direktor Jaak Pihlakule seitse õhukest vihikut, mis ta oli leidnud Kalevi tänav 12 puukuuri lammutamise käigus. Nende vihikute kaanel oli tekst: "Minu elulugu. Aleksander Ott. Kirja pandud 1990. aasta jaanuaris ja veebruaris".
Veel 2020. aastal kirjutas Margus Haav "Sakalas" pika artikli sellest, kuidas vanavarahuvilisel kollektsionääril Toivo Lõhmusel õnnestus Viljandi kirbuturult puhtjuhuslikult osta kolm ligi poole sajandi vanust magnetlinti, millel on umbes kolm tundi juttu ja muusikat. (Viide artiklile allikaloendis)
Rõõmus meel ja tervislikud eluviisid hoidsid Otti pikalt vitaalse. Ta suri Kõpu hooldekodus 96. eluaastal. Hooldekodusse paigutati ta vaid poolteist aastat varem. Aleksander Ott oli seniajani ametlikult Viljandi Kalevi tänava elanik ja nii jäid tema matusekulud Viljandi Linnavalitsuse kanda. Oti Põltsamaal elanud õde suri paar aastat varem ja enne Kõpu hooldekodusse viimist hoolitsesid vana mehe eest kauged sugulased.
Allikad:
- Haav, Margus. Kandle-Oti viimased lindid. Legendaarne kandlemees mängis rõõmu, mitte raha pärast // Sakala (2020) 23. dets.
- Jõgi, Aime. Kandel-Ott tegi elust ilusa kokkuvõtte // Sakala (2002) 30. apr.
- Raudla, Heiki. Kandle-Oti päikseline maailm. - Viljandi lood ja legendid. 2015. Lk. 315-318
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar