Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

pühapäev, 29. jaanuar 2017

29. jaanuar – Aleksander Jaakson 125

29.01.1892 Holdre v. Viljandimaa – 2.10.1942 Kirovi oblastis Vjatka surmalaagris

Kaitseväelane, pedagoog, haridusminister
125 aastat sünnist

Aleksander Jaakson sündis 29. jaanuaril 1892. aastal endisel Viljandimaal, praegusel Valgamaal Holdre vallas kohaliku mõisa tööliste Rein Jaaksoni ja Mari (Säks) peres.

Hariduse omandas Holdre vallakoolis, Helme kihelkonnakoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris.

Pärast seminari lõpetamist töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis ja Uudeküla ministeeriumikoolis.

Jaakson I Maailmasõjas

I Maailmasõja alates 1915. aastal mobiliseeriti Jaakson tsaariarmeesse ja suunati Petrogradi lipnike kooli.
 Aastatel 1915-1917 võitles ta lahingutes Saksa vägede vastu, saades koguni korra haavata. Lahingutes üles näidatud vapruse eest autasustati teda kahe Venemaa aumärgiga.

1917. aasta detsembris tuli Jaakson alamkaptenina Eesti rahvusväkke ja määrati Tartu Eesti Tagavarapataljoni nooremohvitseriks, kus teenis kuni pataljoni laialisaatmiseni sakslaste poolt.

Jaakson Vabadussõjas

Võitles innukalt Eesti Vabadussõjas, kus temast sai kindralmajor. Aleksander Jaakson hakkas 1918. aastal organiseerima Türil Kaitseliitu ja formeeris Vabadussõja puhkedes Viljandis 6. jalaväepolgu. Ta võitles vaenlaste vastu Pihkva ja Narva rindel ning Landeswehri-vastases sõjas. 1920. aastal oli Jaakson vaherahukomisjoni liige. Vabadussõja teenete eest anti Jaaksonile Vabadusristi I liigi 3. aujärk, Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga, 50000 marka ja umbes 70-hektariline autasumaa Valgamaal Helme vallas Pokardi mõisa südames.

Elu ja karjäär pärast sõda

Õppis pärast sõda mitmes sõjakoolis: 1922. aastal lõpetas ta Alalisväe Ohvitseride Kursused ja võeti samast aastast Kindralstaabi käsutusse. Kindralstaabis teenimise ajal ülendati ta 1923. aastal majoriks ning lõpetas 1925. aastal Kindralstaabi Kursused, mis sama aasta 18. augustil nimetati Kõrgemaks Sõjakooliks. Edasi suunati Jaakson Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli, milles õppimise ajal ülendati 1927. aastal kolonelleitnandiks. Samal, 1927. aastal, lõpetas ta Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning edutati 1. oktoobrist Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste (ühtlasi ka Kõrgema Sõjakooli) ülema abiks õpealal.

1928. aastal abiellus Jaakson Mary Holvadt`iga, abielu kujunes lastetuks ja kümmekond aastat hiljem võtsid nad endile kasupoeg Reinu, kes oli sündinud 1937 aastal.

1930. aastal oli Jaakson lühiajaliselt (7. maist kuni 1. augustini) Kõrgema Sõjakooli ülem; järgnevalt jätkas ta oma eelmises ametis. 1931. aastal ülendati Jaakson koloneliks. Sama aasta sügisest sai ta Sõjakooli ülemaks.

1. maist 1933 kuni 15. maini 1936 oli Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem – sellise nime olid 1929. aastal saanud eelnimetatud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutused koos meie sõjaväe ümbernimetamisega kaitseväeks. Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste juhtimise kõrvalt õppis Jaakson õigusteadust Tartu Ülikoolis, mille lõpetas 1936. aastal.

Jaakson osales aktiivselt ühiskondlikus eluski. Ta oli Loodusuurijate Seltsi auliige, Sõjateadusliku Kirjanduse Edendamise Kapitali Komitee esimees, Ohvitseride Laskespordi Keskühingu juhatuse esimees, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse Tallinna osakonna liige jne.

Jaakson haridusministrina

12. märtsil 1934 tõi Jaakson Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste kursandid relvastatult Tallinna kesklinna, toetamaks Pätsi-Laidoneri vabadussõjalaste-vastast riigipööret. On arvatud, et tänuks selle Eesti põhiseaduse rikkumise eest tehti Jaaksonist 11. mail 1936 haridusminister. Nüüd avanes Jaaksoni ees uus tööpõld.

Jaakson viis lõpule oma eelkäija Nikolai Kannu poolt 1934. aastal algatatud koolirefomi ning korraldas ümber kõrghariduse süsteemi. Näiteks toodi Tartu Ülikooli tehnikateaduskond Tallinnasse ja sellest loodi Tallinna Tehnikainstituut, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. Sama aasta sügisest asutati mõlema ülikooli juurde Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Kuid Jaakson sekkus administratiivselt ka üliõpilaselu korraldusse, saates 1936. aasta sügisel laiali Tartu Üliõpilaskonna Edustuse ning asendades selle riigiametnike määratud Üliõpilaskonna Ajutise Juhatusega. Uus Ülikoolide seadus, mis anti Jaaksoni poolt välja 1937. aasta septembris, piiras ülikooli autonoomiat ning seadis üliõpilasorganisatsioonide jms. järelevalve teostajateks üliõpilaskonna kuraatori, kelleks sai Hermann Jaakson.

Et viia valitsuse ideoloogiat koolidesse, katsetati 1937. aasta suvel sundusliku laagriga õpetajaile, juhatajaile ning 1939. aastal laagroga õpetajaile. Võib arvata, et haridusminister kolonel Jaakson ei olnud üliõpilaskonnas ja õpetajaskonnas eriti populaarne.

Märkimisväärseimaks saavutuseks ministrina oli Jaaksonil aga Eesti Teaduste Akadeemia asutamine 1938. aasta jaanuaris.

Jüri Uluotsa valitsuse tulekul 12. oktoobrist 1939 jäi Jaakson valitsuse koosseisust välja ning nimetati samast päevast Sõjavägede Staabi ülemaks. 24. veebruaril 1940 ülendati ta kindralmajoriks.

Viimased elukuud

15. juulil 1940 vabastasid okupatsioonivõimud Aleksander Jaaksoni Sõjavägede Staabi ülema kohalt. Ta siirdus Valgamaale oma Pokardi tallu. 18. oktoobril 1940 arreteerisid võõrvõimu käsilased ta Pokardi talu põllul. Esialgu hoiti vangis Tallinnas, pärast Saksa-Vene sõja algust aga viidi 26. 06. 1941 Venemaale

Kindralmajor Aleksander Jaakson suri 2. oktoobril 1942. aastal Kirovi oblastis Vjatka vangilaagris. Tema matmispaik on kahjuks senini teadmata. Jaaksoni abikaasa Mary pääses II maailmasõja käigus läände ja elas veel 1992 aastal USA-s Floridas.


Hariduskäik:
o 1902-1906 Holdre vallakool
o 1906-1909 Helme kihelkonnakool
o 1909-1913 Tartu Õpetajate Seminar
o 1915 Petrogradi lipnikute kool
o 1922 aastal lõpetas Alalisväe Ohvitseride kursused
o 1923-1925 Tallinnas kindralstaabi kursused
o 1925-1927 Pariisi sõjaakadeemia
o 1936. a. lõpetas eksternina TÜ õigusteaduskonna

Teenistuskäik:
o Töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis 1913 ja Uudeküla ministeeriumikoolis Nõmmeküla vallas Järvamaal 1913-1917.
o Teenis vene sõjaväes aastatel 1915-1917, Tartu eesti tagavarapataljonis 1917/18.
o Osales 6. polgu 2. pataljoni formeerimisest Viljandimaal ja Vabadussõjas ühes nimetatud väeosaga, olles pataljoniülemaks ja hiljem polguülema abiks 1918-1921.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülema abi 1927. aastast, ühtlasi kõrgema sõjakooli taktika lektor
o Kindralstaabi Õpetuskomitee alaline lektor 1922-1925
o Ülendatud kolonelleitnandiks 1927. aastal.
o Kaitseväe ühendatud õppeasutiste ülem 1936-1938
o 1936-1939 haridusminister. Tema haridusministriks oleku ajal võeti vastu ülikooliseadus, nii TÜ kui ka TTÜ juurde asutati riigikaitselise õpetuse instituut ja 1938 alustas tegevust Teaduste Akadeemia.
o 1939-40 oli Sõjavägede staabi ülem.

Teenetemärgid:
o Vabadusristi I liigi 3. järk, 1920
o Kotkaristi III klassi teenetemärk, 1934
o Valgetähe I klassi teenetemärk, 1937

Kasutatud allikad:
  • Aleksander Jaakson // Õun, M. EV kindralid ja admiralid. Tallinn, 2001. Lk. 16-18
  • Jaakson, Aleksander // Valgamaa kodulooline andmebaas ISIK. http://www.valgark.ee/isik/index.php?id=441
  • Jaakson, Aleksander // Eesti avalikud tegelased : Eluloolisi andmeid. Eesti Kirjanduse Selts, 1932. Lk. 59
  • Jaakson, Aleksander // EE : Eesti entsüklopeedia. 14, Eesti elulood. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. Lk. 104
  • Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaaksoni teeneid ei unustata // Valgamaalane 1.02.2007 http://wwx.valgamaalane.ee/010207/esileht/valgamaa/25008771.php
  • Jaska, Vello. Kindralmajor Aleksander Jaakson väärib mälestuskivi // Kaitse kodu! (2012) nr. 2, lk. 19 : foto
Fotode allikad:

Loe veel:
  • Sõerde, Väino-Johannes. Aleksander Jaakson jäi kindraliks ka vanglas // Kultuur ja Elu (2004) nr. 3, lk. 44-45 : fotod

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

25. jaanuar – Paul Adolf Lill 135

25.01.1882 Helme kihelkond Roobe vald Veski talu – 13.05.1942 Sverdlovsk
Kindralleitnant, sõjaminister
135 aastat sünnist

Foto allikas: http://www.sakala.ee/vabadusrist

Kindralleitnant Paul-Adolf Lill sündis 25. jaanuaril 1882. aastal Helme kihelkonnas Jõgeveste vallas Roobe veski omaniku pojana. Peres oli Paul-Adolfile lisaks veel üks tütar ja poeg. 1891. aastal astus Paul-Adolf Jõgeveste vallakooli. Seejärel õppis ta Helme kihelkonnakoolis ja kuni 1899. aastani Valga linnakoolis. Suhteliselt vaese noorukina otsustas Lill 1901. aastal asuda õppima Vilno (Vilniuse) sõjakooli. Selles õppeasutuses oli tol ajal õppimine tasuta. 1904. aastal lõpetas Paul-Adolf selle kooli väga heade tulemustega. Talle omistati nooremleitnandi auaste ning kingiti tunnustuseks kuldtaskukell. Et ohvitserina edasi jõuda, õppis Lill aastatel 1908-1911 St. Peterburgis olevas Nikolai kindralstaabi akadeemias. Selle kõrgema õppeasutuse on omal ajal lõpetanud 13 eestlast – nendest kaheksa jõudsid välja kindrali auastmeni.

Akadeemia edukalt lõpetatud, jätkas Lill teenistust Odessa sõjaväeringkonnas ja seejärel Krasnojarski jalaväepolgus, mille rahuaegne garnison asus nendel aegadel Tartus. 1914. aasta oktoobris langes Paul-Adolf Lill sakslaste kätte vangi. Vabadusse pääses eesti soost ohvitser alles 1918. aasta detsembris. Vabanenuna naases ta Eestisse. Temast sai Eesti Vabadussõja operatiivstaabi operatiivosakonna ülem. Oktoobris 1919 pidi Lill täitma ka tagavaravägede ülema kohuseid. Lisaks nimetati ta ka Sõjanõukogu liikmeks.

Eesti Vabadussõjas osutatud teenete eest autasustati Paul-Adolf Lille I liigi 2. järgu Vabadusristiga ning Vabadussõja mälestusmärgiga. Lisaks anti talle veel 300 000 marka ja 48 hektari suurune talu Harjumaal Valtu mõisas. Tema rinda ehtisid ka mitmed välismaa ordenid, medalid ja aumärgid.

1920. aastal asus Paul Lill täitma Kindralstaabi valitsuse ülema kohustusi. Sama aasta 2. augustist sai temast aga juba Sõjavägede staabi ülem. 1933. aasta 21. oktoobril kutsus riigivanem Konstantin Päts Lille valitsuse kaitseministriks. 1937. aastal nimetati see ametikoht ümber sõjaministri ametikohaks. 1938. aasta veebruaris ülendati Paul-Adolf Lill kindralleitnandiks. 12. oktoobril 1939 lahkus Lill sellelt ametikohalt. Põhjuseks oli asjaolu, et talle olid vastuvõetamatud NSV Liiduga sõlmitud baaside lepingu tingimused.

Lille edasine elutee kujunes traagiliseks. Talle lõpetati pensioni maksmine, tõsteti välja oma Gonsiori tänavas olevast korterist ja 14. juunil 1941 küüditati koos õe Olgaga Venemaale ning saadeti Sverdlovski vangilaagrisse. Põhjuseks toodi tema ennastsalgav tegevus Eesti Vabadussõjas ning sõjaministrina töötamine. 13. märtsil 1942. aastal kindralleitnant Paul-Adolf Lille toimik suletakse. Põhjuseks süüaluse surm. Tema viimane puhkepaik on teadmata.

Allikas: Jaska, Vello. Kindralleitnant Paul-Adolf Lille sünnist möödus 130 aasta // Kaitseliidu Valgamaa malev. URL: http://valgamaa.kaitseliit.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=38:kindralleitnant-paul-adolf-lille-suennist-moeoedus-130-aasta&catid=1:teated&Itemid=4

kolmapäev, 18. jaanuar 2017

18. jaanuar - Carl Gottlieb Reinthal 220

18. jaanuar 1797 Karksi –2. oktoober 1872 Tartu
Eesti vaimulik
220 aastat sünnist

Carl Gottlieb Reinthal (7. jaanuar/18. jaanuar 1797 Karksi – 20. september/2. oktoober 1872 Tartu) oli eesti vaimulik. Reinthal sündis Karksis mõisavalitseja pojana. Ta õppis Viljandi kreiskoolis, seejärel aastatel 1809–1814 Tartus gümnaasiumis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1814–1817. Töötas seejärel koduõpetajana. Ordineeriti 22. juulil/3. augustil 1828 õpetajaks.

Ta oli aastatel 1828–1835 Rõuge Maarja koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1835–1844 sama koguduse õpetaja. 29. mail/10. juunil 1844 loobus ta pastoriametist. Oli seejärel pangaametnikuks Liivimaa mõisnike krediitkassa Tartu osakonnas.

Lisaks oli Reinthal aastatel 1849–1854 ja 1856–1857 ajakirja "Das Inland" toimetaja. Ta oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ja oli aastatel 1851–1853 seltsi presidendiks.

Ta avaldas esimesena aabitsa nime all tartumurdelise aabitsa, kasutades uut kirjaviisi ja pannes viimasel lehel paiknenud kuke pildi tiitellehele. Ta hakkas Kalevipoega saksa keelde tõlkima, jõudis 15-nda looni, kuid Kreutzwaldi vastuseisu tõttu katkestas tõlkimise. Ta toimetas aastatel 1846–1851 Ma-rahwa Kalender'i ehk Täht-ramat'ut. Samuti tegi ta kaastööd Rosenplänteri "Beiträge..."-dele: "Etwas zur esthn. Wortfügung" (Beitr. XX, lk. 41 jj.) ja "Wörter und Redensarten, die in Hupels Wörterbuche nicht stehen" (Beitr. XX, lk. 49–120).

Carl Reinthali kirjutatud raamatud
  • Ewangeliumi nink Epistli pühhast kirjast wäljakirjotetu, nink sedda körda möda säetu, kuis neid pühhapäewil nink pühhil kirrikun prugitas: Tarto-ma koggoduste tullus. [Carl Gottlieb Reinthal]. Riia, 1842.
  • Tarto maa-keele Abits kost latse wõiwa täwweste lugemist opi: Manu om pantu 12 jutu lugemise-tükis. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tarto, 1845.
  • Kuis mõistlik mees, ke Jumala abbiga om jõudnu hennele rahhatenga korjata, sedda nidade wõip kaswu päle wäljapanda, et ta hääd renti ehk eentressi saap nink middake se mant ärra ei kao. Hä nõuw kigile Liiwlandima rahvale antu. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1850.
  • Oppus, kuis Tallorahwa Rendikassa abbiga wõip tallomaid osta. [Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1851.
  • Õppetus, kuida Tallorahwa Rendikassa abbiga wõib tallomaid osta. [C. G. Reinthal]. Tartu, 1851.
Carl Reinthali tõlgitud raamatud
  • Sädus kuis Liiwlandi-ma mõisnikuide Kredit-Kassa abbiga tallomaid wõip müwwa nink osta. [Tlk. Carl Gottlieb Reinthal]. Tartu, 1849.
  • Tarto Alma materile Wiekümne aasta lõppetuse rõemo-pühhal sel 12. Teetsembril 1852 = Gratulations-Gedicht. Ütleb tänno ja sowib õnne Eestima-kele ja kirja-koggoduse nimmel Fr. Kreutzwald; tõlkinud C. Reinthal. Tartu, 1852.
  • Wisika, ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest. (J. G. Schwartz; Tallinna keelde C. G. Reinthal). Tartu, 1855. Teine trükk: Tartu, 1867. 
Välislingid

Allikas: Vikipeedia

teisipäev, 17. jaanuar 2017

17. jaanuar – Georg Köhler 170

17.01.1847 Vastemõisa vald – 10.11.1910 Tallinn
Meditsiinidoktor, riiginõunik 
170 aastat sünnist

Maetud Johann Köleriga samale hauaplatsile: "Platsil veel kaks hauda. Riiginõunik/ Dr. med. Georg Köhler/ sünd.17.jaan.1847/ surn.10nov.1910 ja Peet Köhler/ sünd.15.sept.1843/ surn.21.dets.1921" (Allikas: Kultuurimälestiste Riiklik Register. URL: http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=8445)

reede, 6. jaanuar 2017

6. jaanuar – Ants Murakin 120

6.01.1897 Õisu vald – 11.01.1975 Rootsis
Maalikunstnik, õpetaja ja tõlkija
120 aastat sünnist
Pildil: Ants Murakin /1920-ndatel/
KM EKLA A-1: 926


Ants Murakin sündis Õisu-Kaarli mõisas mõisatöölise pojana. Õpinguid alustas Arraku vallakoolis, jätkas Halliste kihelkonnakoolis, kus ta puutus esimest korda kokku joonistamise kui eriõppeainega. Hiljem läks Murakin Tartu keskkooli. Majandusvõimaluste puudumisel tuli aga peatselt töökoht muretseda: selleks sai Laakmani trükikoja litograafia osakond. Paralleelselt tööga õppis ta Rudolf v. zur Mühleni kunstikoolis, hiljem F. V. Bazani teatridekoratsiooniateljees (1906-1912). Tartus ilmnes veel kolaski Murakini huviala – keel ja kirjandus. Siin tutvus ta Gustav Suitsu, Johhannes Semperi ja Johannes Aavikuga. Kunstnikuna võeti Murakin 1912. a. ”Noor-Eesti” liikmeks ja ta esines edukalt näitusel.

Pariis tõmbas ligi enamikku tolleaegseid kultuurihuvilisi eestlasi, sinna kavatses sõita ka A. Murakin, kuid vallandunud esimene maailmasõda paiskas ta pikemaks ajaks Ungarisse. Ta teenis Varssavis Grodno husaaride rügemendis ja oli rindel Galiitsias. Seal langes ta sõjavangi. Tänu kunstihuvilisele laagriülemale sai Ants Murakin omaette baraki, mida kasutas ateljeena. Samuti võis ta käia ümberkaudsetes paikades maalimas ning peagi lubati tal liikuda kogu Ungaris ja Austrias. Keelehuviline mees õppis selgeks ungari keele ja aitas Aladàr Bànil korrigeerida ”Kalevipoja” Ungari keelset tõlget. Esimene tõsine kohtumine prantsuse impressionismiga sai teoks 1919. a. Budapestis ülevaatenäitusel, kus eksponeeriti Renoiri, Monet`, Signaci, Gauguini, Cezanne`i jt. Meistrite töid.

1920. a. tuli Murakin tagasi Eestisse ja siin sai temast Viljandi elanik. Oma energiat ja võimeid rakendas ta joonistusõpetajana Haridusseltsi Tütarlaste Eragümnaasiumis, ajalehe ”Sakala” kaastöölisena kunsti ja kultuuri alal ning looduslooliste vestete autorina, teatri ”Ugala” dekoraatori, dramaturgi ning keelelise nõuandjana. F. Matt on kirjutanud ”Eesti teatri lavapildis” 1969. a.: ”Õnnestunumatet lavakujundustest võiks mainida A. H. Tammsaare ”Juudit”, G. Kaiseri ”Gaasi”. […] A. M. ei tegele üksnes maalitud dekoratsioonidega, vaid ka lavatehniliste probleemidega. Tema ettepanekul otsustati teha 1. veebr. 1926. a. ”Ugala” kutseline teater.” Intensiivsest tööst ananvad tunnistust ka tema personaalnäitused (1926, 1927, 1928). Natüürmordid, Viljandi ja ümbruse vaated võeti huviga vastu. ”1928. a. oli vaatamas käinud 400 in. Ja müüdud 17 tööd.” (Päevaleht, 1928)

Viljandi kohta ütles Murakin, et see on linn looduse süles. Murakin kirjutas 1930.-a.: „Vaevalt leidub meie väikesel kodumaal teist säärast nurgakest, kus mitte üksnes linn ja maa, vaid ka üldse nii palju mitmekesist vahelduvat loodust oleks asetatud nõnda ligistikku ja kitsasse raami. Linn oma agulite ja kaugeleulatuvate äärtega tungib lausa puutumatusse loodusesse. Sügava ürgoru järsku nõlva mööda laskub ta alla peaaegu järveni ja kulgeb siis kahele poole piki heinamaad. See külg ongi Vilajndi palgest iseloomulikum. Sinna koondub nagu peopesale tihe kirju ja muutuv maastik kogu oma maalilises ilus. Aga võlub muidugi ümbrus. Järsakud, luhad, mets ja niidud, väikesed pargitaolised aiad, põlisvana lehtpuistu selles suikuvate varemetega, puhmastunud padrikupärased sälkorud neis vulisevate allikatega, väikesed metsikud salud ojade ja paisjärvedega, lokkavad puisniidud, ohtralt lillelised heinamaad, võsased soorabad järve taga ja jälle mäed ja nõlvad laskuvate aasade ja metsatukkadega. Kõik see kokku moodustab otsekui mingi suure kirjuilmelise loodusliku pargi – zooloogia- ja botaanikaaia. Aedade ja puistute vahel tõusevad ilusad väikesed ehitised mööda mäeveert üles või laskuvad terasse pidi alla… Majad nagu oleksid nõlvapidi üles nihkudes peatuma jäänud ja vaatavad nüüd oma suurte imestavate akensilmadega alla ülikaunisse orgu ja kaarduvale sinisele järvele… Kevadel upub mäekallak ja majaderida õitsvate viljapuude valgesse ja roosasse kobrutisse mis nagu tihedad lõhnavad pilvesagarad embavad linna. Suvel panevad lillede rõõmsad värvid aedu ja rõdusid särama keset lopsakat rohelust vastu lõunapäikese lõõma. Ja sügis toob kulla, punalaki ja purpuri varjundeid puiestikku ning rõkkavas viljaohtruses kirendavaisse aedadesse.“

Maalijana sai Murakin mõjutusi Tartu „Noor-Eesi“ kunstnikelt (sh. Konrad Mäelt) ja I maailmasõja ajal Budapestis prantsuse impressionistidelt. Ta oli kahekümnendatel aastatel Viljandi üks aktiivsemaid ja produktiivsemaid kunstnikke, kelle nimi oli üldisemalt tuttavaks saanud juba I maailmasõja eel toimunud „Noor-Eesti“ kunstinäituselt. Tema maastikest hoovab leebet rahu, looduse nautimist, sellega samastumist, kus harmoonilisest tunnetusest tekkinud lüüriline meeleolu valgub ühelt motiivilt teisele. Impressionistlikes Lõuna-Eesti maastikes kordub ikka esiplaanil puudesalk või lopsakas taimestik, nende taga veekogu – selge kalle selle suuna dekoratiivsele tõlgendusele. Reageerimine õhu- ja värviefektidele ei paku küll ülendavalt julgeid lahendusi nagu K. Mägi teostes, kuid tema mõju on siiski silmanähtav, eriti varajastes Viljandi maastikes. Kodumaistele maastikele ja linnavaadetele lisavad värskust 1928-1929 Itaalia reisil tehtud, vanameisterlikus koloriidis Firenze ja Venezia vaated, mida omaaegne kriitika kiitvalt märkis ja millest praegu võib näitena leida mõne üksiku töö. Murakini Viljandi-teemalisi maale on Viljandi Muuseumi maalikogus kaheksa. „Viljandi maastik“, „Viljandi Trepimägi“, „Viljandi järv“, „Vaade järvelt linnale“, „Männimäe“, „Sammuli“, „Maastik“ ja „Motiiv Abjast“,kõik õli, viimane papil ilma raamita. Kahjuks on need ja ülejäänud kaheksa A. Murakini Viljandi kogus olevat tööd dateerimata. Murakin oli Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liige.

Ants Murakin oli ennekõike maalikunstnik, peamiselt maastikumaalija, kuid selle kõrval ka tõlkija. Murakini ungari keelest tõlgitust saab esile tõsta Z. Mòriczi, F. Hercegi, K. Mikszàthi, F. Molnàri ja M. Jòkai loomingut. A. Murakini koostatud on ungari kirjanduse antoloogia ja ülevaade ungari kirjandusest. Murakin on kirjutanud hästiloetava ja kunstiliselt küpse „Paani riigi“ (ilmunud 1947. a.), protokolliraamatu loodusest, lindudest ja taimedest, aga ka neid hoolega jälgivast autorist endast. Selles on kunstnik loodumaalid edasi andnud sõnas.


Ants Murakin, 8.IX 1939
foto: Teater Vanemuise päevapiltnik
KM EKLA A-2:1430

1930-ndate algul asus Murakin elama Tallinna, kus töötas vabakunstnikuna ja ajalehe ”Vaba Maa” kunstikriitikuna. Samuti avaldas ta ajakirjas ”Teater” artikleid, milles püüdis harida näitljate kõnekeelt. Alates 1930. aastast töötas ka vabakutselise tõlkijana varustades kirjastust "Loodus" ungari kirjandusega.

1944. a. emigreerus Murakin Rootsi, Nordköpingisse, kus loometöö kõrvalt hoolitses eesti noorte emakeelse hariduse eest, töötades Nordköpingi Koolisõprade Seltsis ja täienduskoolis. Rootsis pühendus Murakin põhiliselt monotüüpiale, tegeles ka guaššimaali, ofordi ja koloreeritud joonistustega. Elu lõpul viljeles riideribakollaaži.

Ants Murakin. Lõuna-Eesti maastik. õli, masoniit. / haus.ee foto

Ants Murakin. Kaks kala 1950-1960. monotüüpia / haus.ee foto

3 mändi / vaal.ee foto

Kasutatud allikad:
  • Ants Murakin. URL: http://www.kirmus.ee/erni/autor/mura_b.html 
  • Murakin, Ants // EKABL = Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk. 323-324
  • Männiste, Tiiu. Viljandiga seotud kunstnike maaliloomingust Viljandi muuseumi kunstikogus // Viljandi Muuseumi aastaraamat 1997. Viljandi Muuseum, 1998. Lk. 34-44
  • Priidel, Endel. Ja sügis toob kulla // Tee Kommunismile (1972) 8. jaan., lk. 2
  • Sirkel, Enna. Mida me teame Ants Murakinist? // Sirp (1992) 10. jaan., lk. 9

kolmapäev, 4. jaanuar 2017

4. jaanuar – Heinrich Laretei 125

4.01.1892 Kaarli v. Pärnumaa – 3. 04. 1973 Stockholm
Poliitik, diplomaat, ajakirjanik
125 aastat sünnist


Foto allikas: Siseministeeriumi koduleht

LARETEI, Heinrich, riigiametnik. Sünd. 4. I. 1892 Kaarli v. Viljandim.; vanemad - kingsepp Hans ja Ano L. - Õppis Pärnu gümn. 1903-13, Tartu ülik. õigusteadusk. 1920-23. - Vene sõjaväes, hiljemini maailmasõjas ja E. Vabdussõjas 1913-20; oli m. s. Kaitseliidu Narva osak. ülemaks 1918 ja suurtükiväe tagavaradivisiooni formeerijaks ning ülemaks kuni 1920; ülendati lipnikuks 1914; siirdus reservi kapteni astmes 1920. - E. sõjaväelaste keskkomitee juh. Peterburis ja Peterb. E. komitee sekr. 1917-18; II Riigikogu 1. demobiliseeritud sõjaväelaste liidu esindajana; põllutööminister, hiljemini siseminister J. Teemandi kabinetis 1925-26; E. V. saadikuks Moskvas, hiljemini Kaunases 1926-31; Välismin-mi politil. osak. juh. 1931. a-st.- Alal. asuk.: Tall.
Allikas: Eesti avalikud tegelased : eluloolisi andmeid. - Eesti Kirjanduse Selts : Tartu, 1932. - lk. 144-145



Laretei, Heinrich
4. jaanuar 1892 Õisu, Kaarliv, Viljandimaa - 3. aprill 1973 Stockholm

   Õppis algkoolides ja 1903-1913 Aleksandri gümnaaiumis Pärnus, 1920-1923- Tü majandusteaduskonnas kaubandust.
   EÜS Põhjala.
   Astus 1913 vabatahtlikuna Vene armeesse, teenis 24. suurtükiväe brigaadis Luugas, mille koosseisus osales I maailmasõjas. 1917-1918 oli Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee esimees ja Eesti Komitee sekretär Petrogradis ja novembrist 1918 Narva Kaitseliidu ülem. Osales Vabadussõjas 4. jalaväepolgu rooduülema ning 1. suurtükiväes polgu-, tagavarapartei ja divisiooniülemana. Augustis 1920 arvati reservi kaptenina. 1921. aastast oli "Postimehe" majandusosakonna toimetaja ja peatoimetaja ning 1923-1924 ajalehe "Vaba Eesti" toimetaja. 15. detsember 1925-23. juuli 1926 oli põllutöö- ja 23. juuli 1926-12.november 1926 siseminister.
   Novembrist 1926 oli saadik NSV Liidus ja 1. maist 1928 Leedus. 1. maist 1931 VM [välisministeeriumi] poliitilise osakonna direktor ja 23. oktoobrist 1933 ministri abi. 15. august 1936-15. august 1940 oli saadik Rootsis, Taanis ja Norras, asukohaga Stockholmis. Jäi Rootsi ja oli aiandusäri omanik Södertäljes. Sügisest 1944 pühendus tööle Eesti pagulasorganisatsioonides ja oli ajalehe "Väis-Eesti" ning ajakirja "Rahvuslik Kontakt" toimetaja.
   II ja III Riigikogu liige.
   1919-1920 Vabadusristi nõukogu esimees, Eesti Vabariigi Rahvuskomitee liige, Eesti Rahvusfondi ja Rootsi Eestlaste Esinduse rajajaid.
   Tuhastatud põrm puistatud Stockholmi Metsakalmistu mälesamishiide.
   Püha Anna III järk, Püha Stanislavi III järk, Püha Vladimiri III järk, Georgi risti IV järk, VR II/3 1920, KR V 1929 ja I 1936, Läti Kolme Tähe ordeni I kl, Soome Valge Roosi I kl komandör 1934.
   Abikaasa: Alma, sünd Kollist (1895-1974).
   Lapsed: Maimu (1920), Käbi Anna (1922).
   T: Eesti välispoliitilisi probleeme. Stockholm 1945; Birgiaad: saadik Heinrich Laretei mälestuskilde aastailt 1926-27. Stockholm 1962; Saatuse mängukanniks: mällu jäänud märkmeid. Lund 1970, Tallinn 1992; Ödets leksak: memorarer. Stockholm 1991.
Allikas: Eesti välisteenistus : Biograafiline leksikon 1918 - 1991. - Välisministeerium, 2006. - lk. 69