16. august - raamatukoguhoidja ja kodu-uurija Linda Sarapuu

Viljandi Linnaraamatukogu pikaaegne peaspetsialist

Linda Sarapuu

Snd Mitt
16.08.1942 Kõssa k, Kõpu khk, Viljandimaa - 29.10.2022 Viljandi 

Linda Sarapuu (s Mitt) sündis Kõpu kihelkonnas Kõssa (praegu Kiini) külas. Peres kasvas kolm last: tütar ja kaks poega. Oma kahe venna, Juhani ja Arvoga oli Lindal väga lähedane suhe.

Kooliteed alustas Linda Kõpu 7-klassilises koolis, jätkas õpinguid Viljandi II keskkoolis ja Viljandi kultuurharidustöökoolis raamatukogunduse erialal. Pärast kooli lõpetamist suunati ta tööle Kangilaski külaraamatukokku, jätkates kaugõppes õpinguid Tallinna pedagoogilise instituudi raamatukogunduse ja bibliograafia erialal. 1967. aastal asus Linda tööle Viljandi keskraamatukokku laenutajana ja hiljem teenindusosakonna juhataja, direktori asetäitja ja alates 1994. aastast peaspetsialistina. Ta on korraldanud arvukalt väga sisukaid ja huvitavaid teema- ja kirjandusõhtuid, raamatunäitusi ning koolitusi. Ta oskas end panna raamatukogu külastaja rolli ja üllatada kolleege üha uute ideedega. Oma tegemistes oli Linda hästi pühendunud, sihikindel ja andis endast alati parima.

Seitsmekümnendatel aastatel hakati Linda algatusel ostma antikvariaatidest raamatukokku kunsti- ja väärtkirjandust. Nii õnnestus hankida kunstialbumite sarju, mis tutvustavad suuri maalikunstnikke, maailma kunstimuuseume ja galeriisid. Sellega pandi alus kunstiraamatute kogule, mida täiendati, tutvustati. Need raamatud on kättesaadavad lugejatele tänaseni.

Lindale oli eriti südamelähedane kodulootöö. Ta kandis hoolt, et raamatukogus oleksid kõik Viljandimaa eluolu ja inimesi kajastavad ning siin ilmunud trükised. Eesti raamatu aastal (2000) valmis Viljandi seisukohalt oluline väljaanne „Viljandi trükikojad ja trükised 1875−1944“, mille koostamist kureeris Linda Sarapuu. Ta oli infolehe „Raamatu aasta Viljandimaal“ üks koostajaist.

Kodu-uurijana kirjutas ta artikleid mitmetest siinsetest kultuuritegelastest. Viljandi muuseumi aastaraamatus on 2007. aastal ilmunud pikem uurimus Viljandi raamatukaupmehest, kirjastajast ja bibliofiilist Hans Leokesest. Oma tegevusega on Linda innustanud uurimistööle ka maakonna raamatukogude kolleege.

1991. aastal said Viljandis alguse rahvusvahelised vanaraamatupäevad. Linda oli selle ettevõtmise üks tulihingelistest eestvedajatest. Kaasatud olid Eesti bibliofiilianõukogu, Tallinna bibliofiilide klubi, Viljandi raamatuklubi ja raamatukogu. Peeti teaduskonverentse ning toimusid oksjonid, näitused ja kohtumised külalistega.

Kui aastast 1990 hakkas taas ilmuma „Sakala kalender“, kuulus Lindagi pikka aega selle loomingulisse kollektiivi, kuni 2008. aastani.

Aastail 1978−1987 oli Linda Sarapuu praktikust õppejõud Viljandi kultuurikolledžis, valmistades ette noori raamatukogutööks.

Raamatukogu peaspetsialistina koordineeris Linda Viljandimaa raamatukogude tööd ja korraldas töötajate täiendusõpet, organiseeris õppe- ja kultuurireise. Linda eestvedamisel koostati 2011. aastal raamat „Viljandi Linnaraamatukogu 100“ ja 2013. aastal kogumik “Viljandimaa raamatukogud“.

Linda Sarapuu jäi pensionile 2013. aastal.

Allikas: 

In memoriam Linda Sarapuu 16. VIII 1942 - 29. X 2022 // Sakala (2022) 4. nov., lk. 7. URL: https://dea.digar.ee/article/sakala/2022/11/04/15

18. august - Hans Kuusik

18.08.1872 Tuhalaane v - 18.08.1953 Stockholm
Eesti kunstipedagoog ja klaasimaalija

Hans Kuusik on sündinud 18. augustil 1872. a. Tuhalaane mõisas kaupmehe pojana. Tema esivanemad olid põlised Mulgimaa pärisperemehed, pärit Paistu kihelkonnast Aidu kroonuvallast. Hans Kuusiku isa aga jättis jõuka Muru talu oma vanema õe perekonnale ja läks Tuhalaane mõisa möldriks. Hiljem ehitas sinna maja ja avas poe. 

Hans Kuusiku joonistamisanne avaldus varakult ja tal oli mitu kunstiandelist sõpra, kellega ta koos joonistas ja oma kunstiandeid arendas. Need olid Tuhalaane preestri pojad, samuti sealse mõisniku poeg Karl Wolff. Et Tuhalaanes oli vene kool, pandi Hans Paistu kihelkonnakooli. Seal sai tema õpetajaks Jaan Bergmann, kes oli üllatunud poisi heast vene ja saksa keele oskusest. Hansu võlus aga eriti õpetaja Friedrich Saebelmann-Kunileid oma muusikaga. 

Lõpetanud Paistu kihelkonnakooli, astus Hans Kuusik Viljandi kreiskooli. Sel ajal peeti teda juba heaks joonistajaks ning vahel õnnestus tal joonistamisega taskurahagi teenida. Kord saadeti tolleaegsele linnapeale, apteeker Max Shoelerile Rootsist vanad Viljandi lossi plaanid, mille kontrollimiseks varemetes kaevandamisi ette võeti. Hans Kuusik tegutses kaevandamiste juures joonistajana. 

1890. Aastal lõpetas Hans Kuusik Viljandi kreiskooli ja astuski esimese eestlasena parun A. Stieglitzi kunstitööstuskooli Peterburis. Ta lõpetas selle 1902. aastal dekoratsiooni ja klaasmaali alal. Stieglitzi koolis õppides avaldas ta „Postimehes“ artikli sellest õppeasutusest, tutvustades õppimistingimusi ning mitmesuguseid soodustusi, mida see kool pakkus. Arvatakse, et just Hans Kuusiku üleskutset järgides astuski hiljem Stieglitzi kooli õppima terve hulk eesti noormehi (J. Koort, V. Mellik, K. Mägi, R. Nyman, G. Reindorff, A. Tassa, N. Triik jt.). 

Peterburis elades lõi koos baltisakslase karl Wolffiga kaasa Eesti Heategevuse Seltsis, mille esimees oli tol ajal dr. Peeter Hellat. Pärast kooli lõpetamist täiendas H. Kuusik kooli stipendiaadina oma teadmisi Müncheni Kuninglikus Klaasimaali Instituudis. Tööle asus ta Stieglitzi kunstikooli klaasimaali ateljeesse. Tema töökoda kujunes ühtlasi eestlastest õpilaste kokkusaamiskohaks. 

1904. aastal ehitas keisrikoja arhitekt prof L. Benois Nikolai I soovil tema abikaasa sünnilinna Darmstadti Saksamaal vene kiriku, mille sisekujunduse ornamentaalse osa valmistas Hans Kuusik. Varsti telliti talt suured altarivitraažid Peeter-Pauli kindluse mausoleumi kabeli ja Peterburi Püha Vladimiri katedraali jaoks. 

Peale Stieglitzi kooli töötas kunstiõpetajana veel mitmes Peterburi õppeasutuses, nagu Aleksander II nimelises gümnaasiumis Peterburis ja Püha Katariina gümnaasiumis. Tegutses esteetilise kasvatuse õpetajana ka aristokraatide perekonnas, kes võimaldas tal teha pikemaid õppematku Türki, Kreekasse, Egiptusesse ja Palestiinasse. Ajaloohuvist ajendatuna täiendas end Keiserlikus Arheoloogiainstituudis, kust sai 1916. a. arheoloogiadiplomi. 

1920. aastal opteeris Hans Kuusik Eestisse ning asus elama Tallinna. Temast sai kahekümneks aastaks Riigi Kunstitööstuskooli õppejõud. 1937. aastal sai ta kooli direktoriks, 1939. aastal aga professoriks. Tegutses pedagoogina veel mitmes Tallinna õppeasutuses, oli 1925-1928 Eesti Kunstimuuseumi direktor ja Eesti Kunstnike Liidu esimees. Riigi kõrgema kunstikooli direktori kohalt läks ta erru 1940. a. 

Oma erialal klaasimaalis puudus tal võimalus Eestis töötada nii materjali kalliduse kui ka töö iseloomu tõttu. Küll aga esines ta vahetevahel kunstinäitustel oma akvarellidega. Kodumaal lõi kaasa sihtasutuses Fenno-Ugria, kus oli aastail 1921-1936 juhatuse liige. 

Valgetähe III klassi teenetemärk 1938. 

1944. aastal emigreerus Hans Kuusik Rootsi. Suri oma 81. sünnipäeval 18. augustil 1953. aastal.

Allikad: 

• Valgus, Helle. Hans Kuusik 125 // Sakala (1997) 16. aug., lk. 5 

• Eesti Sõna 18.08.1942 http://dea.digar.ee/article/eestisona/1942/08/18/67 

• Sakala 23.12.1937 http://dea.digar.ee/article/sakalaew/1937/12/23/15 

• Mati Laane blogi https://matilaane.files.wordpress.com/2016/06/mulgitegelased.pdf

Stieglitzi Kunsttööstuskooli õpilased ja õpetajad (1980)
Allikas: Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseum

15. august - Aino Tõnisson-Sepp

Aastani 1963 Sepp
15.08.1932 Paksu k, Olustvere v - 25.11.1996
Kujur

Sündinud taluniku perekonnas.  Õppis 1940-1047 Reegold algkoolis, 1947-1951 Viljandi 1. Keskkoolis ja aastail 1951-1957 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Töötas 1957-1959 Viljandi Pioneeride Maja kunstilise juhina, hiljem vabakunstnikuna Viljandis ja Tallinnas. 1978-1993 Tallinna kunstiülikooli õppejõud.

Aastast 1959 Kunsntike Liidu liige.

Viljelenud vabaplastikat, dekoratiivskulpturi ja psühholoogilist portreed. Loonud pronksreljeefiga hauasambaid.

Suri 1996, maetud Tallinna Liiva kalmistule.

Viljandi kesklinnast mõneminutilise jalutuskäigu kaugusel asuvas Lastepargis pakuvad silmailu kolm lastepärast graniitskulptuuri "Noor tehnik", "Hülged" ja "Noor naturalist", mille skulptoriks on Viljandimaalt pärit Aino Tõnisson (Sepp).

Allikas:

• EKABL 1996
• https://visitviljandi.ee/et/vaatamisvaarsused/Lastepark+Viljandis

6. august - Mari Raamot

6.08.1872 Tarvastu v - 12.03.1966 USA
Ühiskonategelane ja kodunduseõpetaja

Mari Raamot (s. Tamm) sündis Mulgimaal Tarvastu vallas Kiltsil taluperemehe tütrena 06.08.1872 suri 12.03.1966 USAs. Mari Raamot oli eesti ühiskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naisriigikaitse liikumise alusepanijaid - Mari Raamot oli üks Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, samuti Kodutütarde liikumise asutajaid.

Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja. Koos abikaasa Jaan Raamotiga (Eesti Vabariigi põllumajandusminister) rajasid nad 1911. aastal Tartu lähedale, Raadi valda, Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli mahapõlemiseni 1919. aastal. Kooli tegutsemisaja jooksul valmistati ette 265 haritud noort perenaist. Eesti Vabariigi ajal oli Mari Raamot Eesti Punase Risti peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutaja ja esinaine aastatel 1927 - 1937 ning tema pakutud on ka nimi Kodutütarde organisatsioonile.

1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, sealt edasi USAsse. Mari Raamoti mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.

Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis

Allikas: http://www.mulgimaa.ee/mulgimaast/vaimne-parand-juured/mari-raamot/

6. august - Ants Jõgi

6.08.1892 Viljandi - 19.02.1983 Tallinn
Näitleja

Näitleja Ants Jõgi sündis 6. augustil 1892. aastal Viljandis. Ta õppis Holstre vallakoolis ja Viljandis K. Wilhelmsoni eraalgkoolis, käis Karl Jungholzi näitemängukursustel. Töötas 1910–15 kingsepana, lavateed alustas 1911 Keilas Karl Vasko teatritrupis ja 1914 Viljandi Koidu seltsis. Teenis 1915–18 Vene armees ja Punaarmees. Jõgi töötas 1920–21 Ugalas (oli ka selle teatri asutajaid), 1921–49 Estonias ja 1949–77 Draamateatris. Ta on mänginud operettides, nukulavastustes, kuuldemängudes, telelavastustes ning filmides, tegelnud graafika ja pisiplastikaga. 1975. aastal sai ta Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse. Ants Jõgi suri 19. veebruaril 1983. aastal Tallinnas ja on maetud Metsakalmistule. Ants Jõgist on Leida Laius teinud 1978. aastal portreefilmi „Jäljed lumel“, 1972. aastal ilmus Teatriühingu väljaandel raamat „Näitleja Ants Jõgi“.

Kirjandus
• N. Kraus. Näitleja Ants Jõgi. Tallinn, 1972
• H. Lumet. Ei ole väikseid osi. – Eesti NSV Teatrid 1958, 4
• H. Laur. Ants Jõgi 70-aastane. – Sirp ja Vasar, 17. mai 1963
• S. Levin. Pisiosade meister. – Õhtuleht, 18. mai 1963
• L. Tormis. Draamateatri „Kolm õde” mõnede ajalooliste ja praegusaegsete võrdluskoordinaatidega. – Teatrimärkmik 1973/74 • E. Kalda. Näitleja Ants Jõgi 85. – Sirp ja Vasar, 5. august 1977
• A. Lauter. Käidud teedelt. Tallinn, 1979
• A. Jõgi. Mees, kes tahtis kuulsaks saada. Vahendanud J. Orgulas. – Teater. Muusika. Kino 1982, 5
• [Nekroloog]. – Sirp ja Vasar, 25. veebruar 1983
• A. Mering. Elu lugu. Tallinn, 1986
• L. Vellerand. Humorist, naivist, absurdist. – Päevaleht, 6. august 1992
• E. Baskin, J. Orgulas. Väikeste osade suur meister. – Sirp, 7. august 1992
• M. Mikiver. Ainult üks Anset, üks Ruts. – Teater. Muusika. Kino 1992, 9
• A. Jürisson. Draamateatri raamat. Tallinn, 2010. • [Некролог]. – Bечерний Tаллинн, 22 февраля 1983 Arhiivimaterjale
• Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, fond T228 Välislingid
• Pöördlava: Ants Jõgi – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)
• Laupäevaõhtu. Näitleja Ants Jõgi – 85. sünnipäev – Eesti Rahvusringhäälingu arhiiv (1977)

Allikas: ETBL, 2000 (I. Taarna); täiendatud 2017

25. veebruar - Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine Viljandis 150. aastat tagasi

Eesti Kirjameeste Selts asutati 1872. aastal Viljandis. Seltsi eesmärk oli eestikeelse kirjanduse edendamine ja selle kaudu Eesti rahva kultuuritaseme tõstmine. 

Seltsi esimene, asutamiskoosolek, oli 25. veebruaril 1872 kell 14 Linnu tänav 1 Schwalbe võõrastemajas, mis asus raekoja vastas. Hiljem paiknes selles hoones hotell-restoran Bristol, mis kuulus XIX sajandi algul Mathias Sprohgele ning XX sajandil ka Amalie Rauale ja tema pärijatele. Hiljem kasutati maja teist korrust üüriruumidena, all asus söögisaal. Mõnda aega olid ruumid sõjaväeüksuste kasutuses. 1943. aastal maja lammutati.

Asutamiskoosolekul oli ligi 30 inimest, teiste seas Johann Voldemar Jannsen, Hans Wühner, Johannes Eglon, Joosep Kapp, Jaan Adamson, Hain Henno ja Friedrich Kuhlbars. Koosolekut juhatas Johann Voldemar Jannsen. Seltsi presidendiks valiti Jakob Hurt, kes pidas seda ametit 1881. aastani. 

Hiljem peeti seltsi koosolekuid Viljandis veel vähemalt neljal korral. Seltsi liikmeks võis saada iga aus inimene, kes soovis seltsi kasuks midagi teha ja kes oli valmis liikmekohuseid täitma. Uusi liikmeid võeti vastu kas koosolijate konsensuse või hääletuse alusel. Liikmemaks oli kaks, valla koolmeistritele üks hõberubla aastas. Liikmetele seltsi tegevusest aruandmiseks avaldas eestseisus igal aastal "Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamatu".

Viljandi Linnavalitsuse kutse seltsi 150. aastapäevale pühendatud infotahvli avamisele

Organisatsiooni ümmarguse aastapäeva tähistamine toimub 25. veebruaril 2022 Viljandis ja 9. märtsil 2022 Tartus.

Kahes osas toimuv terviksündmus sai alguse Viljandis 25. veebruaril kell 12, kui avati Laidoneri 3 hoonel Eesti Kirjameeste Seltsi infotahvel. Nimetatud hoones elas ja töötas aastatel 1862-1924 kirjanik, koolmeister ja Eesti Kirjameeste Seltsi liige Friedrich Karl Johann Kuhlbars.

Fotofragment avamissündmuse ülesvõttest. Pildistas Herki Helves, originaal avaldatud Sakalas. URL: https://sakala.postimees.ee/7462985/kirjameeste-seltsi-auks-avati-infotahvel

Infotahvli kujundas Kristjan Mändmaa ning sellelt leiab ka QR koodi, mida skaneerides saab lugeda Eesti Kirjameeste Seltsi kohta täiendavat infot visitviljandi.ee lehelt.

Loe ka Heiki Raudla 22. jaanuaril 1022 Sakalas ilmunud artiklit "Eesti Kirjameeste Selts asutati Viljandis"

Allikad

• Eesti Kirjameeste Selts 150 // Sirp (2022) 7. märts URL: https://www.sirp.ee/s3-pressiteated/eesti-kirjameeste-selts-150/
• Eesti Kirjameeste Selts 150 // Eesti Kirjandusmuuseumi koduleht (avaldatud 9.03.2022) URL: https://www.kirmus.ee/et/eesti-kirjameeste-selts-150
• Haav, Margus. Kaalukat sündmust hakkab meenutama mälestustahvel // Sakala (2022) 18. veebr. URL: https://sakala.postimees.ee/7456840/kaalukat-sundmust-hakkab-meenutama-malestustahvel

26. august - Valter Ilison 100

Foto allikas: Eesti Entsüklopeedia

Valter Ilison

26.08.1921 Mõisaküla linn - 13.11.1986 Mõisaküla
Tehnik-tehnoloog, Mõisaküla muuseumi asutaja

Valter Ilison õppis Mõisaküla kuueklassilises koolis, mille ta lõpetas 1937. aastal paremuselt teisena. Kooli lõpuaktusel kingiti talle pühendusega raamat "Ümera jõel".

Valter Ilisoni õpingud jätkusid esialgu Valga Tööstuskoolis, kus ta kahe aasta jooksul omandas teadmisi, et astuda Tallinna Tehnika Raudteekooli. Tollal oli vajalik ka üheaastane praktika Mõisaküla Raudteetehases kõigil tööaladel, sealhulgas valukojas vormimisel ja valamistöödel. Sõja-aastad katkestasid noormehe õpingud. Töömehe teed alustas 1944. aastal tehnikuna Mõisaküla veduridepoos Tallinna Raudtee Peatehases remonditud vedurite proovisõitudel. 

Enne kui tehas Saksamaale evakueeriti, peitis Valter Ilison vedurite tehnilised dokumendid tehnikabüroo korstnajalga ja ahjudesse ning osa kaevas kodus koguni maasse. Päästetud joonised olid 1960. aastani Mõisakülas vedurite remontimise põhialus. Ta päästis ka osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

1961. aastal ühendati Mõisaküla depoo Tallinna Ekskavaatoritehasega, töö jätkus insener-tehnoloogi ametikohal. 1963. aastal omandas Tallinnas ehitus- ja mehaanikatehnikumis tehnik-tehnoloogi kutse.

Valter Ilison päästis lisaks Sakasamaale evakueeritud tehase tehnilistele dokumentidele isikkooseisu dokumente, mis aitasid hiljem inimeste sõjaaegset tööstaaži tõestada. Veel õnnestus tal päästa osa valmistajatehase silte ja Belgias toodetud raudteerööpaid. Kogus põliste raudteelaste mälestusi, kohaliku tööstustoodangu näidiseid, tarbe- ja mälestusesmeid. 

Koduseinte vahele kogutud esemed tekitasid soovi asutada muuseum. 1968. aastal lubas Talleksi Mõisaküla tsehhi juhtkond hoida kogutut tehnoloogilise büroo ruumis Eesti raudtee 100 ja Mõisaküla 75. aastapäeva tähistamiseks avati 17. detsembril 1970 Tallinna Ekskavaatoritehase Mõisaküla tsehhi isetegevuslik muuseum, eksponeeriti 1200 museaali. Muuseum asus tehase kinnisel territooriumil, kuid huvilistele oli sissepääs sinna võimaldatud.

Muuseumi rajamisel oskas Valter Ilison enda ümber koondada mõttekaaslasi ja abimehi. Nendeks said Kustas Lensment, Karl Järsu, Jaan Veintal ja Ants Murik. Osava töömehena oli Ants Murik Valter Ilisonil abiks vanavara korrastamisel. Alati oli asjaliku nõuande ja metallitöö oskustega abiks Aleksander Pikkor.

Valter Ilisoni üks edu pante oli oskus noori tööle innustada. Esimesed kakskümmend aastat kulgesid nõukogudeaegsete reeglite järgi, mil omapäi tegevuse reklaamimine ei olnud soositud. Muuseumiarendaja üks oskuslikke omadusi oli just muuseumiga seotu korrektne esitlemine.

Valter Ilisoni kolme kohaliku keele (eesti, vene ja läti) ning lisaks saksa keele valdamine nii kõnes kui kirjas andis talle võimaluse muuseumimaterjalide kogumisele kaasa haarata kõik omaaegsed mõisakülalased kogu maailmast.

Vlater Ilisoni kulla kaaluga tegevuse katkestas tema surm 13. novembril 1986.

Valter Ilisoni emakeeleõpetajast abikaasa Alma Ilisoni õlgadele jäi muuseumitöö korraldamine alates 1986. aasta lõpust kuni 2002. aasta veebruarini.

Tänu kunagise Mõisaküla linnapea Arvid Tisleri agarusele sai muuseum endale lõpuks kodu uue linnavalitsuse hoone teisel korrusel, kus 2001. aasta kodukandipäevade ajal 3. augustil avati ekspositsioon moodsates tingimustes.  

Muuseumi püsinäitus annab põhjaliku ülevaate Mõisaküla ajaloost, asula tekkimisest, siinsete ettevõtete toodangust, haridus- ja kultuurielust ning sporditegevusest. Mõisaküla Muuseumi ühed väärtuslikumad eksponaadid on Mõisakülast sirgunud tõstja, maadleja ja olümpiakangelase Arnold Luhaääre (1905-1965) medalid. Muuseumil on arvukas kellade kollektsioon, samuti rohkesti tarbeesemeid jpm. Muuseumi kogude suurus on üle 20 000 säiliku. Igapäevaselt on eksponeeritud üle tuhande erinevat eseme ja foto.

Allikad:

• Ilison, Andor-Olari. Mõisaküla muuseum kerkis ühe mehe elutööna // Sakala (2005) 10. dets. 
• Viljandimaa Koduloolasi : teatmik. Tartumaa Trükikoda, 2009. Lk. 18-19

25. august - Kairi Leivo 50

Kairi Leivo

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas
Pärimusmuusik ja endine diplomaat

Sündinud 25. augustil 1971 Tallinnas, isa poolt seto, ema poolt Ida-Virumaalt ja Saaremaalt.

Lõpetanud Tallinna 44. keskkooli (1989) ja Tallinna Pedagoogikaülikooli skandinavistika eriala (1998), õppinud ka infoteadust ja maailmakirjandust.

Aastatel 2000–2010 töötas ta Eesti Vabariigi Välisministeeriumis diplomaadina, muuhulgas ka Eesti Vabariigi Suursaatkondades Helsingis ja Moskvas lauaülemana pressi-, info- ja kultuuriküsimustes.

Aastatel 2010–2012 oli ta Ugala teatri avalike suhete juht ja kirjandustoimetaja. Aastatel 2012–2018 töötas Leivo Eesti Pärimusmuusikakeskuse August Pulsti õpistu juhatajana. Alates 2018 on Leivo vabakutseline muusik ja pärimuskultuuri edendaja.

1998. aastal asutas ta koos Maria Laatspera, Evelyn Rosenbergi ja Katrin Laidrega regilauluansambli Laudaukse Kääksutajad. Löönud kaasa ansamblites Kaimud, Siidisõsarõ, Õiõ Seto ja duos Kairi Leivo & Kaur Einasto. 2013. aastal loodi koos Sofia Joonsi, Kristiina Ehini, Katrin Laidrega ansambel Naised Köögis.

Leivo on kirjutanud artikleid pärimusmuusikast ja -kultuurist, samuti teatri- ja muusikaarvustusi.

Isiklikku

Poeg Kaur on hariduselt semiootik ja astus Elleri muusikakooli rütmimuusika erialale kitarriõppesse.

Tütar Kärt on lõpetanud kunstiakadeemia graafilise disaini eriala ning on muuhulgas kujundanud Viljandi pärimusmuusika festivali raamatu ning Laudaukse Kääksutajate ja Naised Köögis plaadiümbriseid.

Teosed:

• Laulik / [Noot] / [ansambel] Naised Köögis ; [koostajad: Katrin Laidre, Sofia Joons, Kristiina Ehin, Kairi Leivo ; toimetaja Kaisa Sein ; noodistajad: Sofia Joons ... [jt.] ; noodigraafika: Piret Laikre ; fotod: Kerli Sosi, Kaari Saarma. – [Viljandi] : Naised Köögis, 2020 ([Tallinn] : Tallinna Raamatutrükikoda). – 86 lk. : ill., värv. fot. ; 22 cm
• Viljandi pärimusmuusika festivali lood / [koostaja Kairi Leivo ; toimetaja: Kaisa Sein ; kujundaja: Kärt Einasto, fotod: Ain Sarv ... jt.]. – [Viljandi] : Eesti Pärimusmuusika Keskus, 2017 (Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda). – 201, [2] lk. : ill., portr. ; 24 cm
• Kairi Leivo taani, inglise ja rootsi keelest tõlgitud teoseid leiab: E-kataloogist ESTER 

Allikad:

• Leivak, Verni. Kairi Leivo - naine folgiköögist // Postimees (2017) 22. juuli
• Vikipeedia

17. august - Friedrich Karl Johann Kuhlbars

Lints, A – Friedrich Kuhlbars, VM VM 2339 F 3980
Viljandi Muuseum, http://muis.ee/museaalview/2596667
Foto Vikipeedias 

17.08.1841 Sangaste kihelkond, Tartumaa – 28.01.1924 Viljandis

Luuletaja ja kooliõpetaja

Pseudonüümid Villi Andi, Mangu Sild, Fritz Klüse

Luuletaja, lastekirjanik ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars (kasutas mõnikord ka pseudonüümi Villi Andi) sündis 17. aug 1841 Tartumaal Sangaste kihelkonnas koolmeistri pojana, sai 1859-1861 saksakeelse hariduse Tartu Õpetajate seminaris ning asus tööle koduõpetajana Gulbene mõisas Lätimaal. 1862 sai ta koha saksakeelses Viljandi poeglaste algkoolis ning valiti hiljem selle juhatajaks.

Viljandi on olnud kauaaegseks elu- ja töökohaks Friedrich Kuhlbarsile. Linna järgi on ta võtnud endale kirjanikunimegi – Villi Andi. 1916. aastal oma seitsmekümne viiendal sünnipäeval meenutab ta oma Viljandisse tuleku lugu. Ta sai kooliinspektor Wiedemanni käest kirja, kus teatati, et Viljandi poisslaste- elementaarkoolis on vaba koht. Sellele oli kolm kandidaati. Kuhlbarsi ahvatles väga Viljandi. Ema oli siinkandis (Olustveres) sündinud. Kodust, Unikülast, viisid talumehed vilja Viljandisse. „Ajaloost teadsin ma, kui suur tähtsus Viljandil meie kodumaa kohta isegi juba muinasajal on olnud. Koolipingil õppisin ma raamatust, mis väljamaal oli trükitud: „Viljandi linn, kuulus oma vilja- ning linakauplemise poolest.“ Niisiis: „Viljandi seisis nagu tõotatud maa minu vaimusilma ees...“ Ja kui tuli teade, et õpetajaks on valitud tema, siis ei kõhelnud ta hetkegi, vaid asus Unikülast teele. „Viljandi linn pakub Tarvastu poolt tulijale imeilusa vaate,“ pani ta tähele. Ning „1. augustil 1862.a. kell 9 hommikul võtsin ma … oma kõige esimesed õpilased vastu“. Nii algas Kuhlbarsil Viljandis kooliõpetajatöö.

33 aastat töötas Kuhlbars Viljandi elementaarkoolis (enamiku sellest ajast asus kool praeguse veetorni vastas üle tänava; hoone põles ära 1944. a.), aga ka paaris teises koolis, andes haridust, kirjanduslikke kogemusi ja innustust edasi paljudele. Kuhlbarsi kui kooliõpetajat on iseloomustanud üks ta õpilasi – Karl AugustHindrey – oma mälestustes kirjutab ta. „Kui isa mind esimest korda sinna viis, siis imestasin ilusat eesti keelt, mida Kuhlbars temaga kõneles. Ei olnud selles keeles murrakut, ei ka mitte seda aktsenteerimata rääkimist … vaid siin tundus midagi distsiplineeritut ja voolitut olevat … Kuhlbars oli väga tõsise näoga, pea sünge mees, Kuid imelikul viisil mitte hirmuäratavalt mõjuv. Ei ole ma teda iial rõõmsa või lahke näoga näinud. Ei kõnelenud tema koolipoistega ka mitte … Kuigi Kuhlbars nii väga tõsine ja sõnaaher oli, siiski söandasin mina sagedasti tema juurde minna kooli raamatukogust lugemismaterjali paluma. See meeldis temale kuidagiviisi, ta nägu kaotas niisugustel puhkudel natuke oma enesessekiindunud karmusest.“ 

Kuhlbars tagandati koolist 1895. a. vähese vene keele oskuse pärast. Ta jäi elama Viljandisse, tegutses kirjanikuna ja harrastades muinasaja ja kohanimede uurimist.

Vähem kui teised rahvusliku liikumise aja kirjamehed võttis Kuhlbars osa seltsi tegevusest ja rahvuslikest üritustest. Aga ometigi oli ta üks neist, kes tuli 1872. a. jaanuaris Schwalbe võõrastemajja Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolekule. Ta juhatas „Koidu“ seltsi laulukoori ja pühendas seltsile luuletuse „Koit“ („Laulud nüüd lähevad…“). 

Mihkel Lüdig räägib oma mälestustes viimase laulu loomise kohta: 

„Harilikult peale lauluproovide lõppu viitsid [„Koidu“] lauljad veel aega seltsi ruumides. Üheks alatiseks harjutuste külastajaks oli vana luuletaja Fr. Kuhlbars (Villi Andi). Ühel õhtul avaldati minule soovi, et looksin ühe laulu selle suve [s. o. 1904. a.] mälestuseks. Nõustusin ja palusin tekst muretseda. Tehti vanale Luuletajale kohe ülesandeks tekst kirjutada. 10-15 minuti pärast olid sõnad valmis.“) Kui Viljandisse asutatud teatrile oli 1920. aastal nime vaja, oli Kuhlbars see, kes „Ugalat“ soovitas. Kuhlbars on Viljandis paljudeks sündmusteks luuletusi kirjutanud. 9. märtsiks 1908. a. valmis luuletus „Viljandi Eesti Haridusseltsi avamise puhul“. Ka sõpru on ta laulusalmidega meeles pidanud (näiteks Hans Leokese hõbepulmade ajal 1. detsembril 1910. a.

„Koidu“ seltsis, kus Kuhlbars oli tegev, esitati esmakordselt paljusid luuletaja luuletusi, sobitatuina teistele viisidele. Nii kanti „Koidu“ nn. perekonnaõhtul 26. veebruaril 1905. a. ette ta luuletus „Kus viibid sa“, 26. detsembril 1914. a. „Suveõhtul“ jne.

Kuhlbarsi tuntakse tagasihoidliku inimesena. Aga ülekohtu puhul süttis ta ometigi. Luuletus „Viljandi järve ääres“, kus ta räägib veristest tapatalgutest Männimäe alla 1905. a. sündmuste järel, on täis protesti.

Samuti on Kuhlbarsi välja pakutud Viljandi teatri Ugala nimi – Muinaseesti maakonna Ugandi järgi (Ugandi ja Sakala maakonnanimede liitmise teel).

1920. a. paiku külastas Kuhlbarsi Villem Ridala.

„Pika koputamise peale avab raugaeas keskmist kasvu mees … juuksed pisut hallid … ukse. Meid palutakse tuppa! / Siin on luuletaja korter, paar tuba, arvuka raamatukoguga ja tööriistadega, mida igal pool näeb … / Eakas luuletaja näib üksi siin majas teisel korral asuvat, kesk omi raamatuid, mida ta enam palju ei saa lugeda, sest ta silmanägemine on nõrk. Ja samuti nõrk on ta kuulmine…“

 

1916. a. ütles Kuhlbars: „Minu elupäike kaldub ikka enam lääne poole. Pea – kustub õhtueha; pea – katkeb viimne keel minu kandle pealt; pea – olen ma Valuojast üle jõudnud!“ See oli 1924. a., kui need rasked sõnad said tähenduse. Kuhlbars suri 28. jaan 1924 Viljandis. Üle Valuoja – Viljandi surnuaiale – viidi vana luuletaja ja õpetaja tema viimsele puhkepaigale. 

Looming

Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal…" (1869).

Kuhlbarsi esimene raamat oli murdekeelne "Wastse laulo ja kannel" (1863), millele järgnes lauluõpik lastele "Laulik koolis ja kodus". Ka teised Kuhlbarsi luuletused on enamasti kirjutatudki koorilaulude tekstideks. Kuhlbars on tuntud ka lasteluuletajana, eriti teksti "Teele, teele kurekesed!" autorina.

Elu lõpul koostas ta "Villi Andi luuletused" (I-III, 1923-1924).

Viljandis on tähistatud maja – Jaan Tombi pl. 3 (praegune Laidoneri plats) -, kus luuletaja kaua aastaid elas.

Tema järgi sai nime Friedrich Kuhlbarsi tänav Tallinnas. 

Allikad:

• Eesti Entsüklopeedia
• Kreuzwaldi sajand
• E. Priidel. Viljandi ja kirjamehed. Eesti Raamat, 1971. Lk. 59-63

17. august – Tõnis Kint 120

17.08.1896 Paasioja talu, Taevere vald – 5.01.1991 Örnsköldsvik, Rootsi

Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesanneteis eksiilis 23.12.1970-01.03.1990

 

1938-1940 Riigivolikogu liige, põllumajanduskomisjoni esimees. 1953-1963 põllutööminister ja sõjaministri kohusetäitja, 1963-1970 peaministri asetäitja.

Tõnis Kint on sündinud Paasioja talus tolleaegses Taevere vallas Viljandimaal 17. augustil 1896. 

Haridus

Alghariduse sai ta Suure-Jaanis Kase koolis ja kihelkonnakoolis.

1916 lõpetas Tartu reaalkooli, 1916 õppis Moskvasse evakueeritud Riia Polütehnikumi ehitusosakonnas, 1918 Saksa okupatsioonivõimude poolt Riia Polütehnikumi baasil Riias avatud Balti Tehnikaülikooli põllumajandusosakonnas ja 1920-1928 vaheaegadega Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1924 täiendas end Kopenhaageni Veterinaaria- ja Põllumajandusülikoolis.

Väeteenistus

1916 mobiliseeriti Vene tsaariarmeesse, lõpetas 1917 Tsaritsõni (nüüd Volgograd) ohvitseride kooli, kus omandas ohvitseri aukraadi 1917.a. Määrati jalaväkke Moskvasse. Sealt siirduti Peterburisse, kust üksus suunati rindele. Esimeses maailmasõjas osavõtnud lahingutest Tjernowitsõi ja Koisman'i linnade juures.

Haigestus paratüüfusesse. Kommendeeriti Odessa'sse. Sai teada rahvuslike eesti üksuste moodustamisest ning siirdus Viljandisse, kus astus 1917a. detsembris moodustatavasse 2. eesti jalaväepolku.

Korrapidaja ohvitserina Viljandis elas ta üle taganevate vene vägede rüüstamisi ja mõrvamisi Võistres, taludes põhja pool Viljandit, ennem sakslaste tulekut. Korrapidaja ohvitserina korraldas ta mõrvatute arstliku läbivaatamise. Ta oli Viljandis pealtnägejaks, kui Eesti Vabariik kuulutati välja 23. veebruari õhtul 1918.a. Advokaat Gustav Talts luges Rahukohtu rõdult ette Eesti iseseisvaks kuulutamise manifesti. Järgmisel päeval, keskpäeval 24. veebruaril, ilmus saksa sõjavägi Viljandisse.

Sakslased korjasid ohvitseridelt relvad ära ja ohvitserid pidid kord nädalas end sakslastele näitamas käima. Ta töötas kodutalus aidates ema. Isa oli tal surnud 1900. a. Ema abiellus isa vennaga, kes aga suri 1918. a. jaanuaris. Sügisel 1918 alustas ta uuesti õpinguid Riia Polytechnikumis. Kui kapten Rotschild hilissügisel tuli Riiga ja kutsus kõiki kooli õpilasi sõjaväkke astuma, siis otsustas korporatsioon Viroonia in corpore sõjaväkke astuda, kaasaarvatud Tõnis Kint.

Ta määrati Tallinnas moodustamisel oleva Soomusrong Nr. 2 peale. Ta tegi kaasa lahingud pealetungiva punaväe vastu, mis tõrjuti Eesti territooriumilt välja. Hiljem oli Soomusrong Nr. 2 see, mis avas sõjategevuse Landeswehr'i vastu, kui nende esindajad ei ilmunud kokkulepitud läbirääkimistele ja püüdsid üllatusrünnakuga asja uurima saadetud soomusrongi vallutada. "Me niitsime noore männimetsa koos sakslastega maha", jutustas ta hiljem.

Vabadussõja lõppedes oli ta tõusnud Laiarööpmelise Soomusrong Nr. 2 ülema kohustetäitjaks, olles varem olnud 1919. aasta 6. märtsist rongi esimese kuulipildujate komando ülemaks.

Peale sõjaväest lahkumist töötas ta kodutalus Paasiojal ja astus 1920. a. sügisel Tartu Ülikooli Põllumajandusteaduskonda, mille lõpetas 1924. aastal. Sama aasta kevadel läks ta Taani edasi õppima. Siirdus Kopenhaageni Põllumajanduslikku Ülikooli.

Karjäär

1925-1929 Põllumajandusliku Raamatupidamise Talituse abijuhataja, 1928-1932 juhataja, 1932-1938 Põllutöökoja abi- ja tegevdirektor, 1938-1940 direktor.

Valitud 1938. aastal Riigivolikogusse. Põllumajanduskomisjoni esimees Riigivolikogus. 

1940 kandideeris "Eesti Töötava Rahva Liidu" ühe vastaskandidaadina Riigivolikogu valimistel, tema kandidatuur kustutati koos teiste vastaskandidaatidega. Põllutöökoda suleti. "Edasilükkamatu riikliku vajaduse tõttu annan dekreedina Põllutöökoja likvideerimise seaduse ning kuulutan selle välja" / tsitaat, Vares 27. juulil 1940 /. 

T. Kint töötas isatalus Paasiojal. 13/14 juuni 1941 a. küüditamisest pääses T. Kint õnnekombel ja varjas ennast seejärel metsas.

Saksa okupatsiooni ajal oli lühikest aega Eesti Omavalitsuse turukorraldusvalitsuse juht, vallandati lahkhelide pärast okupatsioonivõimudega, seejärel elas jälle isatalus ja töötas Eesti Tarbijate Keskuses.

1944. aasta septembris õnnestus tal põgeneda väikse mootorpaadiga Põõsaspealt Loode-Eestist Rootsi, Enskär'i saarele Norrtälje saarestikus.   

1945-1949 oli Uppsala Põllumajandusülikooli (Ultunas) arhiiviassistent. Oli samaaegselt väga aktiivne Rootsi pääsenud eestlaskonna organiseerimisel ja organisatsioonide loomisel, nagu Eesti Agronoomide Selts Rootsis, mille auesimeheks ta lõpuks oli. Oli ka "Põllumeeste Kogude" esimeheks. Omal ajal, enne Eesti okupeerimist "idanaabri" poolt, suurim erakond Eestis. 

1949-1951 töötas peamiselt agronoomina Stockholmi maakonnas (Stockholms län). 

1951-1975 Rootsi Põllumajandusliidu (Landbrukarnas Riksförbund) ja selle käitisbüroo ning uurimisinstituudi teaduslik kaastööline Stockholmis, 1957 ajalehe "Teataja" peatoimetaja. 1975 läks pensionile. 

A-st 1950 Vabade Eestlaste Põllumajandusliidu (a-st 1956 Euroopa Põllumajandusliidu täisliige) juhatuse liige, hiljem auliige, 1971-1975 Eesti Rahvusnõukogu esimees, Põllumeeste Kogude esimees, Eesti Agronoomide Seltsi Rootsis auliige ja auesimees, Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi (Sällskapet för Landsbygdsutveckling) auliige. 

1953. aastal 12. jaanuaril moodustas August Rei Oslos peaministrina presidendi ülesannetes Eesti Vabariigi Valitsuse, kus Tõnis Kint oli põllutööminister ja sõjaministri kohuste täitja. (Johannes Sikkar peaminister). Seda au kandis 1963. aastani, mil nimetati peaministri asetäitjaks ja sõjaministriks (Aleksander Warma peaminister).

Alates 23. 12. 1970 kuni 1. 3. 1990 oli ta Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis. Seega hoidis Tõnis Kint Eesti kõrgeimat ametit ja selle katkestamatut kontinuiteeti kauem, kui keegi teine eestlane on seda ajaloolisel ajal kunagi teinud. 

Tõnis Kint on avaldanud töid põllumajanduse alalt, avaldanud mälestused, koos Edvin Reinvaldt'iga raamatu "Laiarööpmeline Soomusrong Nr. 2 Vabadussõjas". Välja andnud peale ametialaste käskkirjade ja enda ning koos teistega koostatud memorandumite ka: "Mälestuskilde" (Eesti Agronoomide Selts Rootsis, Toimetis nr, 5. Uppsala 1986/64 lhk.)

Tõnis Kint suri 5. jaanuaril 1991 Rootsis Örnsköldsvik'i linna haiglas ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule. 17. augustil 2013 maeti ümber Tallinna Metsakalmistule.

  

Tunnustus ja mälestuse hoidmine

• Aastal 1996, ta 100 a. sünniaasta puhul, paigutati mälestustahvel temale ta kodutalu Paasioja seinale Suure-Jaani valla ja Tartu Põllumajandusülikooli poolt. Toimus ka mälestuskonverents Olustvere lossis. Sel puhul tegi Tartu põllumajandusülikooli professor Jaan Lepajõe Tõnis Kinti tutvustava voldiku.
• 24. veebruaril 1938 sai Põllutöökoja direktorina Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi. (Riigikantselei, Tallinn 2001: "Eesti tänab 1919-2001")
• Oli Eesti Agronoomide Selts Rootsis ja "Rootsi Maaregioonide Arendamise Seltsi" (Sällskapet för Landbygdsutveckling) auliige.
• 1983 Poola Taassünni Ordeni (Order Odrozonia Polski) kavaler.

 

Tõnis Kint 120 on 2016. aasta augustis välja antud postmark, mis kuulub Eesti Posti ja riigikantselei asutatud seeriasse „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018“. Mark anti välja Tõnis Kinti 120. sünniaastapäeval ja see on sarja 16. postmark.

 

Allikad:

• Tõnis Kindi elululugu Eesti Vabariigi Presidendi lehekülgedel 
•  Oole Kindi isa auks koostatud kodulehekülg

9. august - Ernst Magnus Schneider 195

Ernst Magnus Schneider 

9.08.1826 Viljandi – 20.03.1889 Halliste

Eesti vaimulik

Õppis aastatel 1836–1843 Cesise lähedal Berzaines asunud Albert Hollanderi õppeasutuses (Anst. Birkenruh bei Wenden), aastal 1844 Gustav Max Schmidti Eragümnaasiumis Viljandis. Aastatel 1844–1849 õppis Tartu ülikoolis filoloogiat ja usuteadust. 

Töötas aastatel 1850–1854 õpetajana Gustav Max Schmidti Eragümnaasiumis Viljandis. Oli aastal 1854 prooviaastal Tarvastu Peetri koguduses Paul Carlblomi juures. Ordineeriti 13. märtsil/25. märtsil 1855 õpetajaks. Oli aastatel 1855–1858 Halliste ja Karksi Peetri koguduse adjunktõpetaja, aastatel 1858–1877 (introdutseeriti 12. oktoobril/24. oktoobril 1858) samade koguduste õpetaja, aastatel 1877–1889 oli ta vaid Halliste Püha Anna koguduse õpetaja. Lisaks oli ta aastatel 1860–1870 vaimulik koolirevident ja aastatel 1870–1877 Pärnu praostkonna praost. 

Aastast 1870 oli ta Vändra kurttummade asutuse kuraator. 

Samuti tegi ta kaastööd eestikeelse lauluraamatu ja agenda komisjonile. 

Tema isa Johann Wilhelm Schneider oli (aastatel 1825–1858) Halliste ja Karksi Peetri koguduse õpetaja. Tema emapoolne vanaisa Karl Ernst von Berg oli Tarvastu, Halliste ja Karksi Peetri koguduse õpetaja, Sangaste ja Laatre Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ning aastatel 1828–1933 Liivimaa kindralsuperintendent. Tema õepoeg Erwin Karl Reinhold von Dehn oli Halliste Püha Anna koguduse õpetajaks aastatel 1889–1934

5.august – Nikolai Baturin 85

5.08.1936 Arumetsa küla, Suislepa - 16.05.2019

Kirjanik

Nikolai Baturin on sündinud Suislepas Võrtsjärve ääres Arumetsa külas. Tema mõlemad vanemad on pärit peipsivenelaste seast - suguvõsa isapoolne liin on pärit Alatskivilt Nina külast, emapoolne vanaisa Varnjast ja vanaema Mustveest. Mulgimaale tulid Nikolai Baturini esivanemad juba tsaariajal. Arumetsas oli Baturinitel suur tare-tüüpi maja. Praeguse Kaluri talu Kalbuse külas, kus kirjanik elas, jõudis isa vanaisal üles ehitada aidata enne Siberisse saatmist. Pärast isa äraviimist hakati elama vanaisa juures Kaluri talus. Oma lapsepõlve on ta kunstilisel moel edasi andnud romaanis "Kartlik Nikas. Lõvilakkade kammija".

 

Nikolai Baturini koolitee sai alguse Viljandi 2. mittetäielikus keskkoolis Saksa okupatsiooni ajal, mil ta oli kaheksa-aastane. Hiljem õppis ta 2. keskkoolis ehk praeguses maagümnaasiumis. 1952. – 1955. õppis Vana-Võidu loomakasvatustehnikumis, 1963-1965 Tallinnas 8. töölisnoorte keskkoolis. Teenis viis aastat mereväes allveelaeval, kaitstes Kaspia mere naftavarusid ning teenides Atlandi ookeanil. Kuus aastat töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis. Veel on ta töötanud naftaväljadel, olnud kalur ning viisteist aastat oma elust Siberi taigas lepinguline kütt.

 

Kirjutamisvajadust hakkas Nikolai Baturin tundma alles hiljem – esimese suleproovini jõudis naisemehena ning tema debüüdiks oli 32. aastaselt kahe teise autoriga kahasse avaldatud luulekogu „Maa-alused järved“. Nüüdseks Nikolai Baturini looming on rikastanud Eesti kirjandusmaastiku juba rohkem kui neli aastakümmet. Tema teosed on eesti trükisõna paremiku vaieldamatu osa – loomingu eripäraks on lõputuna näivad fantastilised maastikud, eepilisus ning haruldane keeletaju. Samas on kirjanik jäänud erandlikuks ja eraklikuks – vähesed on julgenud tema teosed arvustada, veelgi vähesemad julgevad üldse midagi arvata. Kuid ometi tunnevad need, kes teda lugenud, end kõnetatuna ning Baturini sõnadesse püütud maagiline maailm jääb sügavale sisemaailma helisema.

Artiklikogumiku „Retked avarilmas“ saatesõnas nimetab Berk Vaher kirjanik Nikolai Baturinit „väärtkirjanduse üheks viimaseks rüütliks Eestis“.

Autor ise on enda ja oma loomingu kohta lausunud nii: „Sündinud olen Võrtsjärve veerel, Arumetsa külas, 1936. aastal lõikuskuu viiendamal päeval. Hilisem lapsepõlvekodu – kodu tänase päevani – Tarvastu-Välustes. Elus olen teinud kõike: sõitnud merd, rännanud kõrbet ja käinud kõrvet. Muuhulgas kirjutanud raamatuid: luulet, õnnestunumaid mulgi murrakus. Ja muud…“ („Kuldrannakese“ kavalehelt)

Kirjanik teab, millest ta oma teostes räägib ning ehk just seetõttu on tema peategelaste nimed tuletatud tema enda nimest – Karu südame Niika, Kentauri Nikyas Bigard, Sõnajalg kivis Nikolas Batrian. Ta on öelnud oma intervjuus Jaak Urmetile: „Minu käest on küsitud, kellele ma kirjutan – et elan väikesel maal ja kirjutan kogu maailmast. Ma kirjutan kogu inimkonnale, aga kuna ma kirjutan eesti keeles, siis ennekõike eesti rahvale, eesti lugejale. Nii või teisiti, see sõnum läheb eesti keele kaudu ennekõike siia. Kirjanik ei saa rääkida teistest asjadest kui neist, mida ta teab. Kuna olen naftat puurinud ja geoloogilistel ekspeditsioonidel käinud, kõik mu noorepõlve aastad on ju rännakute rõõmud, siis olen selles sfääris ringelnud. “Karu südame” kirjutasin metsast, nüüd kirjutasin kõrbest, ja järgmise raamatu tahan kirjutada merest, sest merd ma ka tunnen, olen kuus aastat merd sõitnud. Kõrb, meri ja mets on kolm maailmasfääri, millest ma tahaks kõnelda.“

Nikolai Baturin on illustreerinud ise mitu oma teost ning lavastanud Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris oma näidend-novelli „Anekdoot Haroni venest“.

Tema teoseid on tõlgitud teistesse keeltesse, peamiselt vene keelde. Nikolai Baturini tekstidele on kirjutanud laule Raimond Lätte, Ester Mägi, Gennadi Taniel, Anu Taul jt heliloojad.

Nikolai Baturin oli Eesti kirjanike liidu liige aastast 1973.

Nikolai Baturin suri 19. mail 2019. 

Loe Eesti Kirjanike Liidu järelhüüet "Sirbis": Nikolai Baturin 5. VIII 1936 – 16. V 2019

Kasutatud allikad:

• Eesti kirjanike leksikon / koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel ; toimetanud Heino Puhvel. - Tallinn : Eesti Raamat, 2000. - 693 lk.

• Epner, Luule. Nikolai Baturin : an unusual Estonian writer // Elm : Estonian Literary Magazine (2004) nr. 19, sügis, lk. 24-27 : foto (N. Baturin)

• Nikolai Baturin : Biography. Estonian Literature Information Centre (URL: http://www.estlit.ee/?id=10817&author=10817&c_tpl=1066&tpl=1063, viimati külastatud 5.08.2011)

• Nikolai Baturin 50 : kirjanduse soovitusnimestik / koostaja Helle Valgus // Viljandi : Viljandi Keskraamatukogu, 1986. - 17 lk.

• Palli, Ilmar. Nikolai Baturin : just üksinduses täituvad süda ja hing sisuga // Maaleht (2008) 31. juuli, lk. 14-15 : fotod (N. Baturin)

• Retked avarilmas : mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust / [toimetaja ja eessõna Berk Vaher ; kujundaja Andres Rõhu] // Tartu : Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, 2009 (Tallinn : Bookmill). - 135, [1] lk. : ill.

Raamatud kronoloogiliselt

*Numeratsiooni kannavad vaid esmatrükid.

1. Maa-alused järved : luuletusi 1963-1967 (1968)
2. Väljadelt ja väljakutelt : Loodus ja lembelüürikat kirja- ja murdekeeles (1972)
3. Kuningaonni kuningas : laanejutustus (1973)
4. Varahilisel ajal : [jutustus] (1974)
5. Kajokurelend : luuletusi mulgi murden (1975)
6. Oaas : [jutustused] (1976)
7. Galerii : Maaliassotsiatsioone luules (1977)
8. Leiud kajast : [romaan] (1977)
9. Lüürakala : Sõna- ja mõttemängulist lüürikat (1978)
Король Королевской избушки : таежные повести (1978)
10. Poolusevaikus ; Vaikusepoolus : talvitusluuletusi, 1979-1980 (1980)
11. Tirelilood : [luule-proosapõimik] (1980)
12. Laiuvad laaned, kauguvad kõrved : ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele : proosapoeem (1981)
13. Noor jää : armastusromaan (1985)
14. Teemandirada ; Mu ööde päevik : lugemisteater (1986)
15. Karu süda : romaan (1989)
Молодой лед : любовный роман (1989)
Полет колодезного журавля : стихи (1989)
16. Sinivald : luuletuse mulgi murden, 1963-1983 (1990)
17. Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija : lapsepõlvemartüürium (1993)
18. Kummitus kummutis : lugemisteater (1993)
19. Mõrv majakal : kriminaalromaan (1993)
20. Ringi vangid : romaan (1996)
21. Apokalüpsis anno Domini... : [romaan] (1997)
Сердце медведицы : роман (1998)
Karu süda : romaan (2. tr., 2001)
Оазис ; Алмазная тропа : [повесть и пьеса] (2001)
22. Kentaur : romaan (2003)
23. Sõnajalg kivis : romaan (2006)
24. Delfiinide tee : romantiline histooria (2009)
Noor jää : armastusromaan (2. tr., 2009)

Kentaur : romaan (2. tr., 2010)
25. Lendav hollandlanna (2012)
26. Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse (2016)

27. Fööniksburgi karusell (2017)

28. Maskide defilee : poeetiline elurännak (2019)

2021. aastal ilmus Inna Baturini raamat "Piiritu igatsus", millesse on põimitud Nikolai Baturini kirjad Innale. 

Nikolai Baturini teoseid saab laenata Viljandi Linnaraamatukogu 2. korruse ilukirjanduse saalist.

Tunnustus

• Tammsaare romaaniauhind "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse" eest (2018)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia (2016)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2009)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kaheaastane loomestipendium (2007)
• Kultuurkapitali 2007. aasta kirjanduse aastapreemia kandidaat proosa kategoorias romaaniga Sõnajalg kivis“ (2007)
• Tarvastu valla Hendrik Adamsoni nimelise murdeluule võistluse peapreemia ajakirjas „Looming“ ilmunud luuletsükli „Elukillu“ eest (2006)
• Viljandimaa Vapimärk (2005)
• Tarvastu valla aukodanikuks valimine (2004)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali kolmeaastane loomestipendium (2004)
• Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2003 aastaauhind: proosa - romaan "Kentaur" (2003)
• Eesti Romaaniühingu romaanivõistluse peapreemia romaani "Kentaur" eest (2002)
• Valgetähe V klassi teenetemärk (2001)
• Romaanivõistluse II auhind romaani „Apokalüpsis anno Domini…“ eest (1997)
• Kirjanduse aastapreemia (1996)
• F. J. Wiedemanni keeleauhind (1994)
• Riiklik kultuuristipendium (1992)
• „Ugala“ näidendivõistluse eripreemia näidendi „Kääbus koturnidel“ eest (1991)
• E. Vilde kirjanduspreemia romaani "Karu süda" eest (1990).

1.august – Lilli Caroline Suburg

1.08.1841 Rõusa, Pärnumaa – 8.02.1923 Valga
Prosaist, ajakirjanik, kooliõpetaja. 

Aastail 1885-1889 elas ja töötas Viljandis

Lilli Suburg oli kirjanik, ajakirjanik, koolijuhataja ja pedagoog, Eesti esimesi naisõiguslasi. 

Lilli (ristinimega Caroline) Suburg sündis Vändra mõisnike von Ditmarite Rõusa aidamehe Tooma ja Eeva perekonnas 1. augustil 1841. aastal. Tema vanemad olid võetud üsna noorelt mõisa tööle, kus neisse tänu virkusele hästi suhtuti ja harimise eest hoolitseti. Ema oli mõisniku vanima tütre toaneitsi ja isa mõisavalitseja. Mõisapreilid ja -härrad olid Tooma ja Eeva laste vaderiteks. Esiklaps Caroline sai nime mõisapreili järgi. Varsti pärast tütre sündimist asuti elama Vana-Vändra mõisa, kus isa sai opmani ja ema juustumeistri koha.

11-aastaselt saadeti Lilli koos õega Pärnusse Ditmari erakooli. Edasi õppis Lilli suburg Pärnu Kõrgemas Linna tütarlastekoolis, kus pinginaabriks oli Lydia Jannsen. Tüdrukute omavahelised suhted polnud just parimad, sest Lilli süüdistanud Lydiat kord kalduvuses kleptomaaniale. Sellest jäi talle külge maine, justkui oleks ta Koidulat kadestanud ja laimanud. 

Suburgi isiklik tragöödia oli seotud tema näoga, mida ta alati rätikuga varjas. Tema näol oli kaasasündinud kasvaja, mille ebaõnnestunud eemaldamine jättis koleda armi. Lilli kandis alati lõuasidet ja eriti meelsasti endast fotosid teha ei lasknud. 

Kui  Vändra mõisahärra tiisikusse suri, omandas Toomas Suburg Sikanas suure tüki metsamaad, hiljem ka veel kolm naabruses asunud talu ja rajas Waldburgi-nimelise karjamõisa. Lilli asus sinna elama, abistas vanemaid majapidamises ja õpetas nooremaid õdesid-vendi. Kool jäi haiguse tõttu lõpetamata. Tervisehäired (verejooksud) sundisid tihti jääma mitmeks kuuks voodisse. Haigus vaevas teda seitse pikka aastat. 

Lilli Suburg sooritas 1869. aastal Tartus elementaarkooliõpetaja ja koduõpetaja eksami. Pääsemaks vanatüdrukuks nimetamisest, lapsendas naine 1867 ühe talu suurperest emata jäänud mõnepäevase tüdruku.

Perekonna tihe läbikäimine C. R. Jakobsoniga kujundas Suburgist rahvusmeelse mõtleja, kes oma esimese romaani kirjutaski Jakobsoni õhutusel. See oli lugu saksastunud tütarlapse teest oma rahva juurde. Autobiograafiline jutustus "Liina" valmis autoril juba 1873, ilmus aga trükist alles 1877. Teos äratas tähelepanu oma ideoloogilise suunitluse tõttu, Suburg leidis selle läbi ka oma kutsumuse. "Liina" soomekeelne tõlge ilmus 1892. Veel on Suburg kirjutanud ajastu maitsele vastavad pikemad jutud "Leeni ehk igavene käsualune" (1887) ja "Linda, rahva tütar" (1900). Ajaproovile on paremini vastu pidanud tema mälestuslikud kirjutised Suburgite suguvõsast ja C. R. Jakobsonist.

Oli 1878–1879 Perno Postimehe toimetaja.

1880. aastal müüs isa karjamõisa ning jättis endale ainult osa põllumaast ja veski. Ema ja tütred olid tehingu vastu. Lilli otsustas kodust lahkuda. Siit sai ilmselt alguse Lilli eitav suhtumine viinasse, sest peamine põhjus eduka mõisa laostumises oli isa liigne alkoholilembus. Koos kasutütar Anna Wiegandtiga siirdus ta Pärnusse ja elatus esialgu tundide andmisest.

Suburgi südamel oli olnud Eesti tütarlaste haridus ja ta viis täide ammuse unistuse rajada erakool tütarlastele. Ta avas selle raskustega võideldes Pärnus 1882, kolis aga 1885 ümber Viljandisse, kus kool elaski üle oma õitseaja. Suburgi Viljandi viieklassilisest tütarlaste pro-gümnaasiumist sai esimene Eesti kõrgem tütarlastekool.

1885. aastal kimbutasid Lillit jälle tervisemured ja sügisel tal eemaldati parem rind.

1887 taotlesid Lilli ja tema kasutütar luba avada 7-klassiline I järgu tütarlastekool. Taotlus lükati tagasi. Venestusreformide käigus tuli 1892 kõigis klassides üle minna venekeelsele õppetööle. Siis andis naine kooli juhtimise üle Anna Wiegandtile, kes sai võimudelt loa pidada 5-klassilist II järgu tütarlastekooli. Sellisena tegutses Suburgi rajatud kool veel kuus aastat.

1887. aastal asutas Suburg Viljandis esimese Eesti naisteajakirja "Linda", mis oli idealistlikult vaimu hariv, mitte praktilisi naiselikke tarkusi jagav. Ajakiri oli mõneski mõttes oma ajast ees: Suburg oli haritud ajakirjanik, kelle naiste õigusi käsitlevad kirjutised on nüüd uuesti avastatud ja vääriliselt hinnatud. Lindale tegid kaastööd A. Kitzberg, J. Kunder, A. Rennit jpt tuntud kirjamehed. 1895 sattus Suburg majandusraskustesse ja loovutas "Linda" juriidilised õigused, misjärel sellest kujundati harilik perekonnaajakiri. 

1899. aastast alates elas Lilli  põhiliselt Lätimaal Oomulis oma kasutütre ja väimehe Jaan Lammase juures, kes oli õpetatud põllumees ja tegi kaastöid ajalehtedele. Seal Egeri talus õpetas ta ümbruskonnas elavaid eesti lapsi. Aeg-ajalt käis ta külas õdedel Valgas, kus tema elu 8. veebruaril 1923. aastal ka lõpule jõudis. Lilli Suburg on maetud Vändra surnuaiale.

1982. aastal tähistasid viljandlased tema koolimaja ja Linda toimetuse asukoha mälestustahvliga.

Allikad: 

• Eesti Entsüklopeedia
• Reinart, Heli. Eesti esimene feminist Lilli Suburg võitles naisteajakirja abil ühiskonna karjuva ebaõiglusega // Postimees (2016) 1. nov. 
• Undla-Põldmäe, Aino. Lilli Suburgi elust ja loomingust // Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd. 2002.