12. märts - Minni Patune

Seinavaip "Sõnajalaõis" 1967 nahk, autoritehnika

Minni Patune
12.03.1918 Surva k, Tänassilma v. – 20.12.2016
Eesti nahakunstnik

Minni Patune sündis ja kasvas üles Viljandimaal talupidaja perekonnas. Ta õppis Vana-Tänassilma Kalmetu 6-klassilise koolis lõpetas aastal 1936 Viljandi Eesti Haridusseltsi tütarlastegümnaasiumi.

 

Teda ei rahuldanud väljavaade elada oma elu ära taluperenaisena ning 1940. aastal otsustas ta juhusliku välgusähvatuse ajel minna õppima elektrit Tallinna tehnika¬ülikooli, olles sissepürgijate seas ainuke tüdruk. Sisse saada tal ei õnnestunud. 1940ndate alguses läks ta õppima Tallinna Varma majapidamiskooli, mis tundus pretensioonikale neiule liialt ühekülgne. 1945. aasta talvel leiduski tarbekunsti instituudis nahkehistöö erialal vaba koht, kuhu Minni Patune õppima asus. Aastal 1950 lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi nahakunsti erialal.

 

Minni Patuse elutööks kujunes pea¬kunstniku amet kunstikombinaadi Ars nahaateljees aastatel 1950–1973. Ateljee peakunstnikul tuli võidelda tööliste voli vastu kujundada oma äranägemise järgi nahkesemete välimust ja määrata koloriiti. Tal tuli lahendada konflikte ja seista kunstnike õiguste eest, tagada neile sissetulek ja hoida heal järjel kavandite kunstiline tase. Patune tuli sellega toime, jäädes sealjuures viisakaks, delikaatseks, ausaks ja õiglaseks ning tehes selle kõrval ka loometööd. Minni Patune oli see inimene, kelle silme alt käisid aastakümnete vältel läbi kõik Arsile teos¬tamiseks esitatud nahatöökavandid.

 

1960ndatel hakkas ta tegema taimparknahkseid suuri autoritehnikas vaipu ehk pannoosid, nagu neid tol ajal liigitati. Elevustki põhjustanud vastuvoolu ujumine andis vääramatu tulemuse: just nende töödega on Minni Patune naelutanud end meie nahakunsti ajalukku. Teadmine, et iga asja võib teha väga hästi, kui oled tegija, hoidis teda erialatruuna pensionipõlveni välja. Avarust lisas elukestev armastus akvarelli vastu, mida ta samuti oma näitustel rohkelt eksponeeris.

 

Minni Patune säilitas oma elupäevade lõpuni erakordse erksuse, huvi maailma ja inimeste vastu. Ta hoidis end kursis päevapoliitikaga ja valutas südant oma eriala toimimise pärast ka veel elu viimasel õhtul. Ta oli tundlik ja terane ega muutunud mitte kunagi enesekeskseks. Ta astus läbi oma pika elu alati sirge seljaga, sõbralik naeratus näol.

Töökäik:
1945–1950 Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut, nahakunsti eriala
1950–1973 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadi ARS nahkehistöö ateljee kunstiline juht
1973. aastast vabakutseline kunstnik
1954 Eesti Kunstnike Liidu liige
1983. aastast auliige Eesti Nahakunstnike Liidu auliige

Loonud põhiliselt laekaid, karpe, köiteid, külalisraamatuid ja 1968. aastast nahkvaipu. Tehnikatest on olnud eelistatumad vool, põime, põletus, intarsia, käsi- ja presstrükk, on kasutanud palju musta ja valge ühendust ning kulda. Esinenud arvukatel näitustel kodu- ja välismaal.

Isikunäitused:
1968, 1978, 1988 – Tallinna Kunstisalong
1991 – Viljandi
2003 – Estonia teatri talveaed
2008 – “Minni Patune 90”, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Valik näitusi:
1958 – Brüsseli maailmanäitus (ARS-i väljapanek, kuldmedal), Belgia
1960, 1968 – Eesti tarbekunstinäitused, Helsingi, Berliin, Oslo Alates
1968 – akvarellinäitused
2008 – nahakunstinäitus “Paikkond”, Estonia teatri talveaed

Allikad:

• EE 14, 2000
• Minni Patune 12. III 1918 – 20. XII 2016. URL: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/minni-patune-12-iii-1918-20-xii-2016/ (vaadatud 27.03.2018)
• Nahakunst.ee. URL: http://nahakunst.ee/patune.html (vaadatud 27.03.2018)
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Minni_Patune (vaadatud 27.03.2018)