Hea Lugu, 2019
191 lk.
1953. aastal ilmunud ulmeromaan ei ole täna enam mitmes
aspektis ulme vaid meie igapäev. Õnneks on paljutki veel vanaviisi, mille üle
rõõmu tunda ja sõpradega arutleda.
Guy Montag on tuletõrjuja, kelle ülesanne ei ole
tulekahjusid kustutada vaid põletada keelatut. Inimestel peab olema kõik lihtne
ja ühtmoodi arusaadav. Kõigile tuleb pakkuda ühesugust muusikat ja
jututeemasid, telerist tulevad saated peavad olema iga kõneluse keskpunkt.
Tehnoloogia võimaldab kõik pakutava endale kõrva toppida ja
unustada enda ümber olevad inimesed. „… Ta on väikesed Merikarbid,
sõrmkübarasuurused raadioaparaadid, sügavale kõrvadesse toppinud, ning tema
ärkveloleva teadvuse kaldaid uhab ja peksab helide elektronookean – muusika ja
kõne, muusika ja kõne …“ (lk 22) Üle poole sajandi tagasi oli see ulme aga täna
kuulame soovitusi, et kõrvaklappidega liikluses olemine on ohtlik ja hajutab
tähelepanu.
Meditsiinis on toimunud tohutud arengud ja keegi ei pea
ulmeliseks vereülekandeid ega elundidoonorlust, mis raamatus ulmelist osa
väljendab. „… Uus veri, mis naise soontes voolas, näis olevat teda uuendanud.
Tema põsed olid väga roosad, tema huuled väga värsked ja värviküllased ning
tundusid pehmete ning rahulikena. Seal oli kellegi teise veri. Kui saaks ka
ihu, aju ja mälu uutega asendada! ...“ (lk 27)
Meelelahutus ja töö – kas nende kõrvale peaks inimese elus
veel miskit mahtuma? Kindlasti on lihtsam, kui iga kliki järel on meil
piisavalt rõõmu, et mitte mõelda-arutleda filosoofilistel teemadel. „… Elu on
lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis
õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite
ja poltide keeramise? …“ (lk 70)
Tänapäeva kiire elutempo nõuab planeerimist, et pereelu
kulgeks sujuvalt. Kõik tööülesanded, laste huviringid ja –tunnid peavad
klappima nagu kellavärk. Paljud eelistavad, et nende laste õpetamise ja
arendamisega tegeleks inimesed, kes on selleks vajaliku väljaõppe saanud. Kodus
on „lapsehoidjateks“ erinevad tehnilised vahendid, millel tuleb ainult nuppe
keerata. „… Ma panin lapsed kooli, kus nad on üheksa päeva kümnest. Mul tuleb
neid taluda kolm päeva kuus, kui nad on kodus, ja see pole sugugi paha. Viin nad
võõrastetuppa ja keeran lülitit. …“ (lk 116)
Milline on elu ilma raamatuteta, ilma mitmekesise muusika ja
kunstita? Kas meile piisab masinatest, millel klikkides tunneme elevust ja
rõõmu ning vaatame ühesuguseid filme, kuulame ühesugust muusikat? Raamat annab
hea võimaluse mõtiskleda tänapäeva ühiskonna ja ligi 70 aastat tagasi kehtinud
arusaamade üle, vaadata iseendasse ja sõpradega selle üle arutleda.
Head lugemist!
Raamatut luges: Reet Lubi
Raamatuga saab tutvuda: ilu- ja teabekirjanduse saalis (2. saal)
Link raamatule andmebaasis Urram: https://www.lugeja.ee/record/1938660
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar