151 lk.
Kohe loo alguses pöördub raamatu peategelane oma lähedaste poole ideaalse plaaniga, leida väljakannatamatuks muutunud olukorrale kiire lahendus. Kiri on mõeldud tema vanematele ja õdedele. Juba loo alguses annab minategelane teada, mis plaan tal teoksil on:
„Ma tean, et see mõte ja plaan on hullumeelne, aga erakordsed ajad nõuavadki hulljulgeid samme. Kuna te isegi näete, et me pole selle 30 aastaga, mil Eesti on olnud vaba, suutnud rikkaks saada, vaid pigem aina vaesemaks jäänud ja häda on aina suuremaks läinud, siis tulin ühele mõttele, mida tahaksin teile siinkohal tutvustada.“ (lk. 5)
Hullumeelse plaani tutvustamise järel algab pikk-pikk selgitustöö, kuidas ta sellise mõtteni jõudis. Kirja kirjutaja on terve elu kannatanud üksilduse ja ilmajäetuse all. Kõik on tema elus halvasti, paremaks ei lähe enam kindlasti mitte midagi. Lapsepõlves saadud traumad on tekitanud temas tõsise alaväärsuskompleksi, mis ei lase tal ka täiskasvanuna uskuda endasse piisavalt. Selle asemel on ta hoopis terve ilma peale vihane, kade ja trotsi täis. Keda või mida selles kõiges süüdistada? Keegi peab ju ometi süüdi olema?
Kasemaa kirjutatud ühiskonnakriitiline lugu tekitab igal juhul tundeid – kord paneb lugeja peategelasele kaasa tundma, kord kulmu kortsutama. Igatahes külmaks ei jäta see lugemine kedagi.
Kogu raamatu lugemise vältel on õhus küsimus – kas ta tegelikult ka tegi seda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar