Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 23. jaanuar 2018

18. jaanuar - Albert Kivikas 120

A. Kivikas A. Kamseni kaubanduskooli õpilasena 1916
KM EKLA A-37:5200

Kirjanik Albert Kivikas

18.01.1898 Suure-Jaani 19.05.1978 Lund, Rootsi

Albert Kivikas sündis Suure-Jaani alevikus 18. jaanuaril 1898. aastal teenijatüdruku teise pojana. Ema Anu Kivikas (1865-1946) oli elukutselt kangur, peale rõivakangaste osav vaipade ja suurrättide kuduja – sai Viljandi näitustel nende eest mitmel korral auhindu. Kirjaniku isa kohta andmed puuduvad. 

Oskar Kruusi andmeil teenis tema vanem vend Jaan Kivikas (sündinud 1887) Punaarmees diviisikomissarina ja suri 1921. aastal Ukrainas.

A. Kivikase arvatav sünnikoht
Valula karjamõis Suure-Jaani agulis aug. 1966
KM EKLA B-37:3459
Kirjaniku varaseimad mälestused ulatuvad tagasi 1905. aasta rahutuste aega, mil ta elas emaga Olustvere mõisas. Teine kodu oli Olustvere jaama lähedal asuv Särru moonamaja, kust poisike 1907. aasta sügisel Reeguldi vallakooli viidi. Sügisel 1909 jätkus tulevase kirjaniku haridustee Vastemõisa ministeeriumikooli teises klassis. Vastemõisa ministeeriumikoolis Kivikas käis neli aastat, lõpetas kursuse 1913. aasta kevadel. Õppimine ministeeriumikoolis oli toimunud suurte majanduslike raskustega võideldes, nüüd haridustee jätkamisele linnakoolis ei võidud mõelda. Aastase vaheaja järele, mis oli elatud ühe sugulase juures Vaalamäel, versta maa kaugusel Kildult – tädi Liisa pidas seal õmbluskooli ja õpetas peretütardele kodust käsitööd – õnnestus emal leida töö- ja elamisvõimalus Viljandi eeslinnas Kantrekülas.


Tõllasepa maja Viljandis, mille teisel korrusel asus A. Kamseni kaubanduskool.
Foto: J. Riet, u 1915. Viljandi Muuseum VM VMF 176:220 F
Kantreküla sai Albert Kivika elus tähtsaks pöördepunktiks – siit avanesid talle linnakooli uksed, mis olid kehvikulapse puhul suursündmuseks. 1914 üritas Kivikas pääseda Viljandi linnakooli, kuid teise klassi eksamitele ei lastud teda piirvanuse ületamise tõttu ja kolmanda klassi jaoks ei olnud tema teadmised piisavad. Nii astus tulevane kirjanik hoopis Andres Kamseni kaubanduskooli, mis oli äsja Valgast Viljandisse ümber asunud.

Aastal 1916 kuulus Albert Kivikas oma vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis. Selles koolis töötasid ka mitmed silmapaistvad eesti haridustegelased. Kivikas õppis seal eesti ja prantsuse keelt Johannes Aaviku käe all, koolidirektoriks oli aga tulevane haridusminister Harald Laksberg.

Tartus kommertskoolist läks Kivikas koos teiste õppursõduritega Vabadussõtta. 22. detsembril 1918, kui Tartu langes Vabadussõjas Punaarmee kätte, suundus Albert Kivikas tagasi koju Viljandisse. Kohale jõudnud, liitus ta samuti Viljandisse ümber asunud Tartu vabatahtliku koolipoiste pataljoniga, mille ülemaks oli tulevane riigimees Kaarel Eenpalu (siis veel Karl August Einbund). Rindele jõudis ta mainitud pataljoniga Võrtsjärve põhjatipu lähistel Jõesuus. Sõjatee viis teda veel Sangla ja Rannu mõisa. Viimase lähistel toimus ka pataljoni esimene lahing. Hiljem osales Kivikas veel Valguta ja Pikasilla juures toimunud kokkupõrgetes punaväelastega. 31. jaanuaril 1919 toimunud Paju lahingusse jäi koolipoiste pataljon aga hiljaks. Nad läbisid veel oma teel Valga ja Sangaste ning saadeti siis tagasi Tartusse pooleli jäänud õppetööd jätkama. Koolipoisid olid oma ülesande rindel täitnud, nad toodi Tartusse tagasi ja saadeti kooli, kuigi olid samas õppursõduritena majutatud kasarmusse ja sõid sõduritoitu, käisid sõjalistel harjutustel.

Kivikas lõpetas Tartu kommertskooli 1919. aasta kevadel, kuid ei saanud samal aastal ülikooli astuda, vaid pidi jääma tööle õpilaspataljoni staapi kuni selle lõpliku likvideerimiseni 1920. aastal. "Nimed marmortahvlil" põhineb Kivikase isiklikel kogemustel.

1920–1922 õppis Kivikas Tartu Ülikoolis ajalugu, kirjandust ja filosoofiat. Kirjanduse seminaritöö raames uuris Kivikas vene mõju Henrik Visnapuu loomingus, kusjuures oponendiks oli luuletaja ise. 1921. aastal toimunud seminaril õnnestus Kivikal edukalt tõendada Igor Severjanini mõjutusi Visnapuu loomingule. Ülikooliaastatel kuulus Albert Kivikas üliõpilasseltsi Veljesto. Õpingud ei edenenud Kivikal just kiiresti, kuna ta enamiku ajast pühendas ilukirjanduslikule loomingule. Osalt sundis teda selleks tagant majanduslik kitsikus – kirjutamine oli sissetulekuallikas.

1922. aasta varakevadel katkestas kirjanik õpingud ülikoolis ja siirdus Berliini, et asuda majanduslikel põhjustel sinna kolinud ajakirja „Odamees“ toimetajaks. Juba augustis 1923 oli kirjanik kodumaal tagasi.

Tagasipöördumise järel elas ta taas Tartus ja keskendus esialgu ainult loomingule. Hiljem hakkas ta tegema kaastööd ajalehtedele, töötades muuseas ka kohtureporterina. Põhitegevuseks jäi tema jaoks 1920. aastatel siiski novellide ja romaanide kirjutamine, periood 1923–1927 oli tema elus üks produktiivsemaid.
 

Albert Kivikase ema Anu ja poeg Tiit
KM EKLA A-37:4372
Albert Kivikas abiellus 1926. aastal Tallinna kaupmehe Otto Niggoli tütre Gertrud Niggoliga (26.09.1901-22.01.1934). Neil sündisid kolm poega. Poeg Tiit (24.09.1927-28.03.1936) uppus Tallinnas saviaugul uisutades. Poeg Henn (3.05.1930-27.07.1930) suri maimukesena. Poja surma kogemust võib aimata romaanis „Vekslivõltsija“. Poeg Peep (17.07.1931-14.09.1967) oli sõja ajal ühe taudi läbi kaotanud kuulmise teravuse. Ta oli ametilt tüpograaf. 14. sept. 1967 hommikul Lundis tööle minnes ei olnud ta raudteest ülemineku kohal kuulnud rongi lähenemist. Peep Kivikas oli Lundi eestlaskonnas hästi tuntud, ta kuulus eesti näiteringi ja esines laval edukalt karakterosades.

Teine abielu oli Anna Varikuga (18.01.1899 – 6.06.1976) 1936. aastal. Selleski abielus sündis kolm poega. Abielus sündisid pojad Tõivelemb (14.07.1937, tuumafüüsik Rootsis), Ihameel (1938) ja Uldenago (5.03.1941-21.05.2014, arhitekt).



KM EKLA B-37:5123
Edukas loominguline tegevus võimaldas Kivikal kolida Tallinna, kus ta omandas maja Vaarika tänaval. Algul töötas ta ajalehe „Vaba Maa“ juures kirjanduskriitikuna, seejärel aastatel 1931–1934 Eesti Päevalehe toimetuses. 1935–1938 juhatas Kivikas ajalehe „Uus Eesti“ kultuuriosakonda. Tallinna Kirjanike Ühingu abiesimees. Paralleelselt asus ta tööle teatrisse, olles 1935–1938 dramaturg Eesti Draamateatris ja aastatel 1938–1940 teatris Estonia.

Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 toimetas Albert Kivikas ajalehte „Eesti Sõna“ ja oli Eesti Kirjanikkude Liidu esimees.

Albert Kivikas lahkus koos perekonnaga Eestist aprillis 1944. Kuni sügiseni elasid nad Soome pealinnas Helsingis, siis suundusid edasi Rootsi. Esimesed nädalad Rootsis veetis kirjanik Gimo laagris. Järgnes periood, mil tuli teha rasket füüsilist tööd. Algul töötas ta Älmebodas Smålandis tee-ehitusel ja turbarabas, seejärel Rydali puuvillariide tehases. Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal.

Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. Tema põrm maeti Tallinna Metsakalmistule 6. oktoobril 1990.

Albert Kivikase looming

Kivikal on kolm ainevaldkonda, mida ta korduvalt läbi kirjutab. Esiteks Põhja-Viljandimaa külaelu XX sajandi algul ("Sookaelad", "Jüripäev", "Jaanipäev", "Mihklipäev", "Karuskose", "Tulililled"), teiseks Vabadussõda ("Verimust", "Ristimine tulega", "Punane ja valge", "Nimed marmortahvlil I") ja Tartu kultuurielu 1920-ndate aastate algul ("Maha lüüriline shokolaad!", "Vekslivõltsija", "Nimed marmortahvlil" II—IV). Ainult viimane romaan "Kodukäija" (1963) toob juurde uue probleemide ja motiivide ringi.

A. Kivikast on peetud Eesti uusrealismi rajajaks. Oskar Kruusi hinnangul näitab Kivika erakordselt pikaaegne kõikumine eri stiililaadide vahel, et ta teadlikult ei pürginud realismi uuendajaks. Ka oli Kivikal üpris vähe ning juhuslikke teadmisi kirjandusteooriast, sest ta haridus oli jäänud lünklikuks ja poolikuks. Kommertskoolis oli humanitaarainete programm märksa väiksem kui tavalises gümnaasiumis, ent sealgi läks Kivikal palju õpiaega kaotsi sõjast osavõtmise tõttu. Rindelt Tartusse tagasi saabunud, jäi Kivikas edasi sõjaväelaseks, ning kasarmuelu oli samuti takistavaks teguriks haridusteel. 1920. aastal astus Kivikas küll Tartu ülikooli ajalugu ja eesti filoloogiat õppima, kuid needki õpingud katkesid juba algusjärgus. Aastail 1922—1923 Berliinis ajakirju Odamees ja Aeg toimetades võis küll Kivikal jääda rohkem aega kirjandusalaste teadmiste kogumiseks. Kuid tal ei jätkunud sihikindlust, et asuda oma haridust süstemaatiliselt täiendama, nagu tegi seda Johannes Semper Berliini ülikoolis õppides. Pealegi seisis ka tolleaegne Berliin ekspressionismi ning muude modernistlike voolude mõju all, teatritesse tõmbasid publikut just Ernst Tolleri, Walter Hasencleveri, Alfred Brusti jt retoorilised draamad, oma kuulsuse tippu oli jõudnud ekspressionistlik lavastaja Erwin Piscator. Niisiis impulsse uusrealismi kujundamiseks sai Kivikas vaevalt leida sõjajärgselt Saksamaalt, Berliin võis just tugevdada tema ekspressionistlikke otsinguid. Niisugused tõsiasjad moodustavad A. Kivika kirjandusliku tee alguse.

Andres Kamseni kaubanduskooli päevil osales noor Albert Kivikas ajakirja „Lõõmav Tõlvik“ toimetamisel. Päris esimene Albert Kivikase saadetud sonett ajaleht "Sakala" trükiveergudele ei jõudnud ning sai toimetaja Hugo Raudsepalt 6. aprillil 1916 avaliku ja karmi eituse. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 25. aprillil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivika esimene proosakatsetus – veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedaja nime all.
Väljalõige 25. aprilli 1916 Sakalast

Tartu kommertskooli päevil tegi Kivikas aktiivselt kaastööd kooli ajakirjale „Muusa“. Aastal 1918 avaldas ajaleht Postimees tema esimese novelli "Lembit", mille Kivikas oli kirjutanud 1917. aastal ja mille teemaks oli eestlaste muistne vabadusvõitlus. Ajalehe toimetajana töötanud Friedebert Tuglas soovis näha ka noormehe teisi jutustusi ja soovitas tal need ajalehes avaldamise asemel koondada eraldi kogumikku. Albert Kivikase esimene lühijuttude kogu "Sookaelad" anti Friedebert Tuglase õhutusel trükki sügisel 1918, kuid osa sellest hävis sõjas ja autor pidi puuduva osa uuesti kirjutama.

Albert Kivika loominguline tegevus katkes esikteose trükis olles. Esimesed vabad hetked, mil jälle võis mõelda kirjutamisele, saabusid 1919. aasta kevadel õpilaspataljoni staabis. Nii ilmus „Sookaelad“ alles suvel 1919 pseudonüümi Mart Karus all, kuna vahepeal oli Kivikas tuttavaks saanud futuristliku kirjanikuna ja ta ei pidanud kohaseks oma nime all avaldada vanamoelisi külanovelle. Nii kaasaegsete kui ka hilisemate hinnangute kohaselt on tegu Kivika noorusaja parima kirjandusliku saavutusega. Tol ajal aga võõrastas futurismi teele suundunud kirjanik oma kooliõlvetöid. Ummikust pääsemiseks tunnistati külarealist Mart Karus varsti surnuks – sõbrad avaldasid ajakirjas Odamees surmakuulutuse: „Lahingus parunite vastu langes kirjanik Mart Karus. Kurbuses „Odamehe“ toimetus“ (Odamees 21.08.1919, nr. 1).

Kivikas futuristina

20. sajandi esimesel veerandil hakkas ka Eesti kirjanduses levima futurism, mis siin piirkonnas oli eelkõige mõjutatud vene futuristlike kirjanike loomingust. Ka noor Kivikas ei jäänud puutumata neist impulssidest viljeleda trotslikust eitamisatitüüdist, ekstravagantsest stiilist ja keelest kantud iseloomulike joontega kirjandust. Vabadussõjast saadud kogemuste järel olekski olnud keeruline kujutleda Kivikast jätkamas seal, kus ta „Sookaeltega“ pooleli jäi. Jäädes kõrvale "Siuru" ringkonnast epateeris Kivikas kirjandusliku seltskonna ees vene futurismi vaimus kirjutatud lühiproosaga. Mõni tema futuristlikest töödest tekitas palju kära – nende üle ei vaieldud ainult lugejate ja kirjanike ringkondades, vaid isegi riigikogus.

Eestis leviv futurism oli Kivika puhul üsna ähmane kompromiss meie vanade maneeridega, sealjuures koolipoisilik moodsa ja kõmulise otsimine. Kaasakiskujaks noorele Kivikale sai Tartu reaalkooli õpilane Erni Hiir, kes samuti oli endine Viljandimaa poiss. Koos Erni Hiirega anti Carl Sarapi kirjastamisel 1919. aasta kevadel välja 8-leheküljeline koguteos „Ohverdet konn“ (Loe ERNIst).
Väljalõige 1920. aasta Meie Matsist nr 93, lk. 13
Sama 1919. aasta hiliskevadel õnnestus Kivikal esineda iseseisva futuristliku brošüüriga, millest kujunes ilmumiskronoloogia mõttes ta esikteos – 22 trükitud lehekülge sisaldav „Lendavad sead“ (Loe ERNIst), mis oli trükitud kasutamata jäänud pudelietikettide trükipoognatele. Paljud lühijutud selles kogumikus ülistasid tehnika saavutusi (näiteks "Vaksalis", "Elekter", "Kinos"), teiste puhul oli tegu traditsiooniliste kunstimuistenditega ("Laulvad kalad", "Piimluik", nimijutt "Lendavad sead"). Teos leidis laia vastukaja, seda kritiseeriti teravalt ja see oli veel kaua karikaturistide pilkeobjektiks. Sõnaühend "lendavad sead" kinnistus niivõrd, et veel 1922. aastal kasutas haridusminister Heinrich Bauer seda oma sõnavõtus kirjanduse riikliku toetamise teemal, kaheldes, kas Eestis ongi õigeid kirjanikke või on kõigi puhul tegu "lendavate sigadega".
Kevad 1919. Vabadussõda. Landeswehri alistamine päevakorras. Paberit ei olnud kusagilt võtta, et raamatuid trükkida. Siis avastaski kirjastus Odamees trükikojas lahti lõikamata paberipoognad – ühel poolel sildid ­«Pilsener II. Brauerei A. LeCoq akt.ges. Dorpat.London.». Teine pool aga valendas puhtuses.
Sellele poolele trükitigi 21aastase Albert Kivikase 22leheküljeline futuristlik üllitis «Lendavad sead»: «Olin kui unes kõrgel mäel: kust paistis kaugelle läbi tinakerge õhu...»
Kolm aastat hiljem tegi toonane lühiajaline haridusminister Heinrich Bauer esimese sammu lendavate sigade kuulsaks saamisel, kui kuulutas kirjandustoetuste arutelul parlamendi kõnetoolist: «Meil polegi mingit kirjandust, on vaid eesti rahva hingeelule võõrad ohverdet konnad, lendavad sead ja roosad seelikud...»
Toetusraha jäetigi endistviisi napiks. Erni Hiire ohverdet konnad ja August Alle roosad seelikud üldtsiteeritavaks ei saanud. Küll aga Kivikase lendavad sead, mis on seda tänapäevani. Originaallause muide kõlab: «Saabudes randa tõusid sead äkki lendu kahena pardina, lendasid yle mu pea tiibade vurisedes...»
Kivikasel on teisigi häid kohti nagu «vaksalitee lahkmel sale semafoor saadab hõõguvaid suudlusi saabuvalle rongile» või «telefoon mikrofooni piksel viskab kõne kauguse keresse» ja «töölise kisav Hing jääb masinasse!».
Erilaid, Tõnis. Kuidas lendavad sead üldtuntuks said // Õhtuleht Online 12. veebr. 2015. URL: https://www.ohtuleht.ee/662117/kuidas-lendavad-sead-uldtuntuks-said 
F. Tuglase toimetusel ilmuvas ajakirjas "Ilo" publitseeris Kivikas 1920. a jaanuaris kolm pooleleheküljelist „vinjetti“ – "Lehmnaine", "Faasanid" ja "Jäneshärg". Sama ajakirja märtsikuu numbris olid visandid muutunud veelgi lühemaks, paari-kolme rea pikkusteks telegrammideks (Alfons Kivivaas, Marineerit siluetid. Ilo 1920, nr. 5, lk. 47).

Aastal 1920 järgnes iseseisev teos 26-leheküljeline ego-futuristlik „Mina“. Ka see oli kujundatud futuristlikult, kasutades viit eri suurusega kirja. Samal aastal pidi kirjastuse Arlekiin väljaandes ilmuma veel tema raamat "Hunnid Aasias", kuid see jäigi välja andmata.

Kivika üheks märkimisväärsemaks futuristlikuks palaks peetakse 1920. aastal ilmunud 16-leheküljelist manifesti "Maha lüüriline šokolaad!" (Loe ERNIst), kus ta tegi maha kõiki oma ajastu tuntumaid kirjanikke ja luuletajaid. Viimased futuristlikud palad ilmusid Kivikalt 1921. aastal kirjandusajakirjades „Murrang“ ja „Tarapita“, seejärel pöördus ta tagasi traditsioonilisemate suundade juurde. Futurismi mõjutusi ilmneb siiski veel mõningates tema hilisemates teostes, näiteks romaanis "Ristimine tulega" (1922).

Vabadussõja temaatika loomingus

Esimene sõjateemaline lühijutt "Malmsireenid" ilmus 1919. aastal futuristlikus kogumikus "Lendavad sead". Aastal 1920 järgnesid ajakirjas "Ilo" ilmunud lühijutud "Fasaanid" ja "Lätlane", neist viimane esitas autori muljeid Valguta lahingust. Kogumik "Verimust" (1920) oli tema esimene täielikult sõjatemaatikale pühendatud jutukogu. Seal sisaldus proloog (juba varem ilmunud "Malmsireenid"), kuus lühikest sõjanovelli ja epiloog. 20-leheküljelises sõjanovellis "Süütu" (1921) analüüsis ta Eesti kaitseväe leitnant Riimani hingeelu, kes Punaarmeele infosulu tekitamiseks laseb hukata viimaseid teabega varustanud kerjuspoisi. Novell ilmus ajakirjas „Murrang“.

Aastal 1922 ilmus kaheksas osas ajakirja "Odamees" veergudel Kivika esimene täispikk sõjaromaan "Ristimine tulega", mis eraldi raamatuna anti välja 1923 Berliinis. Sõjasündmusi käsitletakse minategelase vaatevinklist. Kriitikud on heitnud teosele ette liigset memuaarlikkust ja psühhologiseerimist, tunnetatavad on futurismi järelmõjud. Vaatamata võimalikele puudustele on tegu esimese Vabadussõja-ainelise romaaniga ja esimese massipsühholoogia käsitlusega eesti kirjanduses.

Novellikogumikus "Punane ja valge" (1927) sisaldus seitse novelli, millest kuus käsitles otseselt sõjatemaatikat. Novellide seas oli ka kuus aastat varem kirjutatud "Süütu", mis veel samal aastal anti välja ka eraldi raamatuna.
Kirjanduslike auhindade laureaadid 1937. aastal A. Kivikas, J. Semper, F. Tuglas ja K. A. Hindrey
KM EKLA B-37:5449
Aastal 1935 hakkas ajalehe „Uus Eesti“ veergudel ilmuma Kivika uus romaan, mis põhines tema isiklikel läbielamistel Eesti Vabadussõjas. Raamatu täiendatud ja parandatud versioon ilmus 1936. aastal 539-leheküljelisena Eesti Kirjastuse Kooperatiivi väljaandes ja kandis pealkirja "Nimed marmortahvlil". Selle teose eest sai Kivikas 1937. aastal riikliku kirjanduspreemia. Kaks aastat hiljem jõudis teos August Annisti poolt kohandatuna ja Ants Lauteri lavastuses teater Estonia lavale. Aastal 2002 lavastas Elmo Nüganen sama romaani alusel filmi.

Aastal 1939 kirjutas Kivikas koostöös August Annistiga veel ühe sõjateemalise näidendi, mis kandis pealkirja "Landesvääri veri" ja käsitles kadakasaksluse probleeme Eesti Vabadussõja päevil. Päev enne 10. aprillil 1940 toimuma pidanud esietendust otsustas valitsus siiski näidendi etendamise keelustada, sest kardeti pahandada Saksamaad.

Kivikas ja uusrealism

Kooliajal kirjutatud novellikogu „Sookaelad“, mille avaldamine sõja tõttu viibis, ilmus vahepeal futurismiusku pööranud Kivikalt hoopis Mart Karuse nime all. Siiski sai uue suuna valinud kirjaniku teos arvustajate rikkaliku heakskiidu osaliseks ning paljude hinnangul suutis oma külarealismiga juhatada sisse eesti uusrealismi. Niisiis toimus Kivika kirjandusse astumine kahes omavahel konfliktis olevas suunas, nii realismi kui ka futurismi lipu all. Realismi Kivikas häbenes, futurismi aga propageeris mitte ainult oma järgmiste teostega, vaid ka trükitud manifestidega.

Ekspressionismi ja realismi võitlus jätkub ka Kivika järgmistes teostes, kaua aega ei suuda ta langetada otsust ühe või teise kasuks. 1921. aastal avaldas ta aga realistliku külaeluromaani "Jüripäev". Romaan on kiiruga kirjutatud ning seetõttu kompositsioongi läbi mõtlemata: 1924. aastal avaldas autor romaani ümbertöötatult pealkirjaga "Murrang". Niisiis 1921. aastal „Sookaelte“ järel teistkordselt realistliku teosega esinedes oli Kivikas selle kirjutanud kiirustades ning mingist hingeelu kujutamise sügavusest pole siin märkigi. Kuid just tegelaste psühholoogia nüansirikast esitust ning sõnastuse stiililist viimistlemist peetakse uusrealismile iseloomulikuks. Väikese ajalise distantsiga ilmunud "Jüripäevas" ja A. H. Tammsaare "Kõrboja peremehes" võib täheldada lõpplahenduse motiivilist lähedust, kuigi stiililiselt need romaanid suuresti erinevad. "Jüripäeva" autor kirjutas "Kõrboja peremehe" kohta üpris laitva arvustuse. Kuid üllatav rünnak Tammsaare vastu ei suutnud näidata siiski Kivikat uusrealismi teadliku eestvõitlejana. Pealegi jätkas Kivikas ka pärast "Jüripäeva" väherealistlike teoste avaldamist.

1922. aastal ilmus talt õudusjutt "Verine väits" ja 1923. aastal sõjaromaan "Ristimine tulega". Viimases võib küll märgata pürgimist realismi poole, kuid fragmentaarsete sõjaepisoodide reastamine pole tal võimaldanud luua küpset romaani. Küll võib aga õnnestunud realistlikuks novelliks pidada 1923. aasta "Loomingu" mainumbris avaldatud lugu "Üle soo", mis kujutab teravajooneliselt klassivõitlust. Oma asjaliku laadiga sobis see kokku "Sookaeltega" ja selle 2. trükis leidiski "Üle soo" uuesti avaldamist.

1924. aastal saatis Kivikas lugejate kätte külaelu kujutavad romaanid "Jaanipäev" ja "Mihklipäev". Kirjanduslugudes on hakatud neid pidama "Jüripäeva" järjeks ning koos nimetama asunikutriloogiaks. Kui "Jüripäeva" halba stiili püüdis autor seda "Murranguks" ümber töötades parandada, siis samasuguseks viimistlustööks ei leidnud Kivikas "Jaanipäeva" ja "Mihklipäeva" puhul enam mahti. Nii jäi talle palju tähelepanu toonud külatriloogia visandlikuks ja õigupoolest lõpetamata teoseks.

1926. aastal põikas Kivikas järjekordselt realismi rajalt kõrvale, avaldades kogumiku lühiproosat "Miniatüürid", kus pakub redigeeritult palasid "Lendavatest sigadest". 1927. aastal trükitud sõjanovellide kogu "Punane ja valge" esitab seitse lugu: "Sohi-Maie õnn", "Hammas hamba vastu", "Punane ja valge", "Peremees ja sulane", "Süütu", "Kevade-ended" ja "Kah inimelu". Need on asjalikult jutustatud rämedad ja julmad episoodid Vabadussõjast, klassivahed ja -võitlus selgelt toonitatud; stiililt on lood lähedased "Sookaeltele". Kuid ka selle raamatuga ei lõppenud Kivika kõikumine realistliku ja ekspressionistliku kujutusviisi vahel.

Pärast pikemat vahet ilmus 1931. aastal romaan "Vekslivõltsija", mis tõi Kivika loomingusse uue ainevaldkonna. Siin kujutab kirjanik 1920-ndate aastate alguse eesti haritlasi, eeskätt kirjanikke. Peategelane Lodjapuu on pandud pihtima oma ebaõnnestunud elulugu ning Kivikas esineb tema käsikirja trükkitoimetajana. Raamat äratas suurt tähelepanu, sest tegelaste hulgast oli kerge ära tunda tegeliku elu prototüüpe (Kaspar Merilille puhul on eeskujuks olnud Friedebert Tuglas, William Wihuri puhul Gustav Suits, Artur Asmuse puhul Johannes Semper, Toomas Maaruse puhul August Alle jne), samuti on seal refereeritud Siuru ja Tarapita rühmituste tegevusest tuntud sündmusi. Ka vekslivõltsimise probleem ise oli aktuaalselt päevakorral: just 1931. aasta oktoobris mõisteti Mart Raud ja Richard Roht selle patu pärast vangi. Uusrealistlikule kujutamisviisile iseloomuliku hingeelulise analüüsi ja stiililise viimistluse saavutas Kivikas alles oma tippromaanis "Nimed marmortahvlil I" (1936).

Oskar Kruusi hinnangul polnud Kivikal oma loomingulise tee alguses võimalusi ega soovigi uuendada kirjanduslikku meetodit uusrealismi suunas, mitmesugused asjaolud suunasid noorkirjaniku hoopis realismist eemale. Kiirustatult kirjutatud romaanitriloogia külaelust ei sündinud teadlikust realismi taotlusest, vaid oli autorile vajalik eeskätt elatusvahendite hankimiseks. Realismi uuendamiseks olid hoopis paremad võimalused neil kirjanikel, kes olid läbi teinud vanarealismi kooli ning võisid tugineda omandatud kogemustele (E. Vilde, O. Luts, J. Mändmets, M. Metsanurk ja A. H. Tammsaare).

Pagulaskirjandus

Paguluses jätkas Albert Kivikas peamiselt uute osade kirjutamist oma kuulsust toonud romaanile "Nimed marmortahvlil". 1947 ilmus Rootsis selle romaani uus trükk ja juba 1948. aastal avaldas autor teose teise osa. 1951 järgnes veel kolmas ja 1954 neljas osa. Kaudselt on romaanisarjaga seotuks peetud ka 1963. aastal ilmunud teost "Kodukäija", sest selle peategelases Ahasveeruses on äratuntav "Nimed marmortahvlil" kangelane Henn Ahas.

Aastal 1950 ilmus Kivikalt 100-leheküljeline poeem "See on see maa". Tegemist on Kivika monumentaalseima tööga luulestiilis, sest eelkõige prosaistina tuntud kirjanik oli varem kirjutanud vaid üksikuid luuletusi. Poeem on olemuselt patriootlik, pühendatud Viljandimaale ja selle ajaloolistele kangelastele.

Aastal 1957 ilmus Kivikalt veel ka lühijuttude kogumik "Tulililled".


Anna Kivikas, Enn Nõu, Peep Kivikas ja Albert Kivikas
KM EKLA B-37:7437

Albert Kivikas tõlkijana

Albert Kivikas tegeles ka väliskirjanduse tõlkimisega peamiselt vene, vähesel määral ka saksa keelest.

Raamatuna on ilmunud:
• Nikolai Kulbin, "Kubism". Kirjastus Arlekiin, Tartu 1920, 20 lk
• Nikolai Jevreinov, "Lõbus surm: arlekinaad". Arlekiin, Tartu 1920, 50 lk
• Vladimir Krõmov, "Samuraide maalt. Reisumärkmeid Jaapanist". Sari Looduse universaal-biblioteek (LUB), nr 19. Kirjastus Loodus, Tartu 1928, 63 lk
• Vladimir Krõmov, "Oopiumi maalt. Reisumärkmeid Hiinast ja Havaiist". LUB nr 25, Tartu 1928, 61 lk
• Vladimir Krõmov "Dollarite maalt. Reisumärkmeid Ameerikast". LUB, nr 32, Tartu 1928, 64 lk
• E. T. A. Hoffmann, "Preili de Scuderi. Jutustus Louis XIV ajast" (saksa keelest). LUB nr 71, Tartu 1929, 64 lk
• Vladimir Krõmov, "Harakiri maalt" (raamatu "Samuraide maalt" järg). LUB nr 55, Tartu 1929, 64 lk
• Vladimir Krõmov, "Linn-sfinks. Reisumärkmeid Londonist". LUB nr 65, Tartu 1929, 64 lk
• Georg Ebers, "Vaarao tütar" (saksa keelest). Sari Looduse kuldraamat, nr 41, Loodus, Tartu 1934, 272 lk; 2. trükk: kirjastus Orto, Toronto 1972, 298 lk
• Nikolai Gogol, "Tšitšikovi seiklused ehk Surnud hinged" I (romaan; ka tõlkija järelsõna). EKSi tõlkeseeria Maailmakirjandus. EKS, Tartu 1937, 326 lk • Hella Wuolijoki, "Niskamäe leib" (näidend, "Niskamäe naiste" II osa). Eesti Haridusliit, Tallinn 1939, 110 lk.
 
Allikad:
• Albert Kivikas (Kiivikas). Geni URL: https://www.geni.com/people/Albert-Kivikas/6000000001316973904?through=6000000001318138683 (vaadatud 22.01.2018)
• Albert Kivikas (1898-1978). Kreutzwaldi sajand . URL: http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=348&table=Persons  (vaadatud 22.01.2018)
• Kruus, Oskar. Kas Albert Kivikas rajas eesti kirjandusse uusrealismi? // Keel ja Kirjandus (1999) nr. 9, lk. 622-633
• Meie Kodu = Our Home : Australian Estonian weekly, 5 oktoober 1967. URL: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=meiekodu19671005.1.3 (vaadatud 22.01.2018)
• Salu, Herbert. Albert Kivikas. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1971
• Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Kivikas (vaadatud 22.01.2018)

Uuri lisaks:
• Albert Kivika tekste Eesti kirjandusmuuseumi kodulehel. URL: http://galerii.kirmus.ee/erni/autor/kivi_b.html (vaadatud 22.01.2018)
•  Kirjanik Albert Kivikas : portreesaade. ERR arhiiv http://arhiiv.err.ee/guid/201005070148563010010002081001517C41A040000005020B00000D0F004335 (vaadatud 22.01.2018)
• Kivikas, Tõivelemb. Tõivelemb Kivikas ootab filmi "Nimed marmortahvlil" esilinastust / intervj. Aime Jõgi // Sakala (2002) 19. okt., URL: https://sakala.postimees.ee/2389059/toivelemb-kivikas-ootab-filmi-nimed-marmortahvlil-esilinastust (vaadatud 22.01.2018)
• Mäeorg, Kaarel. Albert Kivika poeg õppis Mustla koolis // Sakala (2002) 26. okt. URL: https://sakala.postimees.ee/2389237/albert-kivika-poeg-oppis-mustla-koolis (vaadatud 22.01.2018)
• Ugart, Oskar. Mõningaid momente Albert Kivika loomingust. // Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika URL: http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=811 (vaadatud 22.01.2018)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar