Uue eesti keelde tõlgitud raamatu peategelane on 13-aastane tüdruk. Ja nagu kõikidel 13-aastastel läbi kõikide aegade ja ülemaailmselt pole Magalilgi kerge oma nahas olla. Tema peamiseks mureks pole kehakaal ega midagi hirmsamat kui "teadlikku vanemlust" harrastavad lapsevanemad ja 5 aastat vanem suurema osa tähelepanust saav õde, vaid see, et tema normi ületava pikkuse tõttu eksisteerib reaalne oht, et keegi teda ilmaski ei suudle. Sest kuigi ta on pikk nagu hernekepp, pole keegi peale naabrite paljulapselise pere huski ja teise korteri 98-aastase naabrimehe ilmaski teda ennast päriselt näinud ega teadvustanud.
Saanud soovimatult kingiks kuldsete äärtega märkmiku, mis oli antud vihjena, et ta peaks õe eeskujul päevikut pidama, otsustab ta ehtsa taustaelemendina hakata jälgima ja üles märkima tähelepanekuid inimestest enda ümber. See mida ta näeb ja kogeb (nt kuidas õigesti surra), milliseid kaasteelisi ta endale selle protsessi jooksul leiab ja vestlusi peab, õpetab teda aga eneselegi märkamatult õigesti elama.
Tagumist kaant ette lüües oli selle raamatuga see imeline tunne, et ei taha veel käest panna ja tahaks, et kõik seda loeks, sest lihtalt nii hea raamat on. Saab samastuda, teadvustada, naerda ja pisaratki kiskuda. Soovitaksin lugejaile vanusest 12.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar