Eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane, ajakirjanik ja kirjanik
Carl Robert Jakobson on Eesti esimesi parteipoliitilisi ideolooge, rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht, koolikirjanik ja ajalehe "Sakala" väljaandja.
Carl Robert Jakobson sündis Tartu Ülikooli teenri Adam Jakobsoni ja tema abikaasa, venestunud lätlanna Liisa Jegorova vanima pojana.
Tema isa oli aktiivne ühiskonnategelane, kes peagi pärast Carl Roberti sündi sai Torma köstriks ja kirikuõpetajaks ning juhatas ka sealset pasunakoori. Jakobsoni isa kuulus ka vennastekogudusse, tõustes sealgi juhtivale kohale. Seetõttu sai Carl Robert kodust hea baashariduse, hiljem täiendas ta end veel Valgas Janis Cimze kooliõpetajate seminaris.
Pärast oma isa ootamatut surma, too oli vaid 40-aastane, sai Carl Robert peagi võimaluse tema tööd jätkata. Vaid 18-aastasena sai temast 1859. aastal Torma köster ja koolmeister. Seda ametit pidas ta kolm aastat, kuid pidi seejärel ametist lahkuma, kuna läks vasutollu kohaliku mõisniku ja pastoriga. Seetõttu siirdus ta kooliõpetajaks esialgu Jamburgi, hiljem aga Peterburi.
Venemaal kooliõpetajana töötades puudus Jakobsonil pikka aega kontakt eestlastega ja ilmselt tänu läbikäimisele saksa koolmeistritega ta koguni saksastus mõnevõrra. Kuid 1864. aastal kohtus ta Peterburis nn Peterburi Patriootidega ehk Venemaa pealinnas haljale oksale jõudnud eesti rahvuslastega, keda juhtis maalikunstnik ja ühiskondliku elu tegelane Johann Köler. Köleri mõjul sai ka Jakobsonist rahvuslane ning nagu kunstnikki, hakkas ka tema pooldama eestlaste positsioonide parandamist tsaarivalitsuse abiga.
1865. aastal sooritas Jakobson gümnaasiumi saksa keele ja kirjanduse ülemõpetaja eksami ning andis õppetunde muuhulgas ka keiser Aleksander II enda perekonnas. Võimalik, et just seetõttu lootis ta hiljem ka eriliselt just keisri toele eestluse edendamisel. Köleril õnnestus Jakobosnile peagi hankida ka sobiv ametikoht Peterburis, mis tagas piisava sissetuleku ja tagas võimaluse tegeleda hariduse ja rahvusluse edendamisega.
1867. aastal avaldas Jakobson „Kooli Lugemise raamatu" ja seejäre veel mitmeid teisi õpikuid, mis panid aluse kvaliteetsemale eestikeelsele kooliõpetusele. Lisaks avaldas ta ka põllumajanduslikke õppe- ja käsiraamatuid. Midagi sellist polnud varem eesti keeles avaldatud.
Peale selle kirjutas ta isa eeskujul muusikateoseid ning samuti näidendi „Artur ja Anna" (aastal 1872), mida hiljem korduvalt lavastati. Juba alates 1865. aastast oli ta ka „Postimehe" kaastööliseks ja sai Johann Voldemar Jannseni ning tema perekonnaga esialgu väga hästi läbi. Just tema andis Jannseni tütrele Lydiale kirjanikunime Koidula. Ise kasutas ta kirjanikunimena Linnutajat, seda Torma linnamäe rahvapärase nime järgi.
Aastatel 1868-1870 pidas Jakobson Tartus kolm äärmiselt energilist ja sütitavat kõnet, milles ta ülistas muistsete eestlaste iseseisvusaega ja kritiseeris hilisemat baltisakslaste tegevust. Muuhulgas lõi ta ka 700-aastase orjaöö kontseptsiooni , mis lõpetas muistse valguseajastu ning avaldas lootust, et Vene keisri abiga suudetakse pimedusest taas koiduni välja võidelda.
Need ägedad ja baltisakslasi ründavad kõned tõid talle kaela baltisakslaste vihavaenu ja mõjutasid ettevaatlikku Jannseni talle oma ajalehe veergusid sulgema, kuid samas tegid need temast rahvusliku liikumise radikaalse tiiva vaieldamatu liidri.
Pärast Esimest üldlaulupidu radikaliseerus eesti rahvuslik liikumine tunduvalt. Jakob Hurt, veelgi enam aga Carl Robert Jakobson, kes mõlemad olid Jannseni kaastöölised "Eesti Postimehe" juures, asusid avaldama artikleid, mis kritiseerisid juba avalikult baltisakslasi ja hakkasid eestlastele nõudma nendega võrdseid õigusi. Sakslastega hästi läbi saav ja vene mõju kasvamist kartev Jannsen kohkus aga sellest ja võttis tunduvalt alahoidlikuma suuna. 1871. aastal eemaldas ta baltisakslaste nõudmisel nii Jakobsoni kui ka Hurda "Postimehe" kaastööliste seast. See samm tekitas eestlaste seas palju jahmatust ja arusaamatust. Jannsenil tekkis konflikt isegi oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et baltisaksa rüütelkonnad asusid Jannsenit salaja rahaliselt toetama, vastutasuks nõudsid aga radikaalsete kirjutiste avaldamise lõpetamist. Jannseni "Postimehest" ei saanud ka edaspidi saksameelset lehte, kuid see muutus liialt alahoidlikuks ja ettevaatlikuks ega rahuldanud enam areneva rahvusliku liikumise vajadusi. Selgelt olid eraldunud mõõdukas või isegi konservatiivne tiib, mille eesotsas oli Jannsen, ja radikaalsem leer, kus esialgu tegid koostööd Jakobson ja Hurt.
C. R. Jakobson pidas 1868–1870 "Vanemuise" seltsis kõned "Eesti valguse- pimeduse- ja koiduajast", "Võitlemised eesti vaimupõllul" ja "Nõia usk ja nõia-protsessid". Tsenseerituina anti need välja pealkirjaga "Kolm isamaa kõnet" (1870). Need tekstid said eesti ärkava rahvusluse saksa-vastase ideoloogia tuumtekstideks.
Tuli rahvuslike tunnete ajel 1871 Eestisse ja asus välja andma koolikirjandust. Mitmete populaarsete õpikute seas on kõige populaarsem olnud "Kooli lugemise raamat" (I tr 1867), mis kujundas eesti kirjanduse algusaegade kaanonit.
1871. aastal sulges Jannsen „Postimehe" veerud nii Jakobsonile kui ka Hurdale. Seetõttu asusid mõlemad koostööd tegema, see kestis umbes 8 aastat. Samal aastal kolis Jakobson Tallinna ja püüdis seal välja anda ajalehte „Edasi", kuid ebaõnnestunult. Ka tema tegevus Aleksandrikooli komitees ning Eesti Kirjameeste Seltsis jäi esialgu tagasihoidlikuks. See-eest leidis ta laia tegevuspõllu põllumeeste seltsides, eriti pärast seda, kui ta 1874. aastal Kurgja talu ostis.
1882. aastaks oli Jakobsonist saanud Eesti rahvusliku liikumise vaieldamatu liider: 1881. aastal oli ta valitud Eesti Kirjameeste Seltsi juhiks ja ehkki Hurt ning tema pooldajad sealt lahkusid, leidis Jakobson neile peagi asendajad. Lisaks tegutses ta endiselt põllumeeste seltsides ja püüdis uut tsaari Aleksander III-t mõjutada baltisakslaste privileege kärpima ning eestlaste õigusi suurendama. 1882. aasta alguses tegi Jakobson ka katse tülitsevaid rahvuslaste gruppe taas üksmeeleni juhtida, otsides Hurda ja teistega lepitust.
Kuid äärmiselt aktiivne tegutsemine mõjus Jakobsonile lõpuks saatuslikult. 1882. aasta märtsi alguses külmetus ta kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata ringsõite mööda Eestit. Seetõttu süvenes tema haigus kiiresti ja 7. märtsil (uue kalendri järgi 19. märtsil) vapustas kõiki eestlasi tema surm. Jakobsoni matustel näis, et eesti rahvuslaste üksmeel on taastatud, kuid paraku jäi see väga lühikeseks.
Kirjutas pseudonüümi all luuletusi ("Lauliku C. R. Linnutaja laulud" 1870), on avaldanud ka näidendi.
C. R. Jakobsoni "Sakala" Viljandis (1878-1882)
1878 sai Jakobson loa hakata Viljandis välja andma ajalehte "Sakala", millest kujunes Eesti kõige laiema levikuga ajaleht, tärkava taluperemeeste klassi häälekandja. Oli aktiivselt tegev Eesti Kirjameeste Seltsi loomisel ja hiljem selle sisemistes võitlustes. Ründas oma ajalehes kirikut, klerikaale ja usu suhtes tolerantseid J. Hurta ja J. V Jannsenit.
Aastad 1878-1882, mil ajalehte toimetas selle looja C. R. Jakobson, olid lehe kõrgaeg. "Sakala" tähtsus oli ülemaaline. "Sakala" saavutas kiiresti eesti ajakirjanduses juhtpositsiooni, tõrjudes J. V. Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale. Kui "Eesti Postimees" veenis ühiskonda kokkuleppeid sõlmima, siis "Sakala" eesmärk oli nii rahva valgustamine, julgustamine ja tema poliitilist eneseteadvust tõstmine kui ka tsaarivõimu tähelepanu Baltimaades valitsevale olukorrale tõmbamine. Taolist poliitiliselt aktiivset lehte, mis ühiskondlikult vajalikke reforme ette valmistaks, oli eesti intelligents oodanud juba mõnda aega.
Baltisakslastel õnnestus ajalehe ilmumine küll 1879. aastaks peatada, kuid seejärel oli ta veelgi populaarsem. Aja jooksul Jakobsoni radikaalsus aga üha suurenes ning seetõttu tekkis tal 1879. aastal tõsine konflikt rahvusliku liikumise mõõduka tiiva juhi Jakob Hurdaga.
1879. aastal algas Hurda ja Jakobsoni vahel tõsine konflikt seetõttu, et viimane oli lisaks baltisakslaste härraskiriku materdamisele võtnud sõna kogu religiooni ja eriti luterluse kui sellise vastu, mis Hurta sügavalt solvas.
Meeste vahel tekkis isiklik vastuolu, kuid tüli tegelikud juured olid siiski ideoloogiliseed: Hurt oli mõõdukas ja soovis eestlaste rahvuslikku eneseteadvust eestkätt läbi kultuuri edendada, vastandumata teravalt ei sakslaste ega venelastega. Jakobson soovis aga radikaalseid muutuseid, hakates seetõttu ajama poliitilist joont, toetudes sealjuures Vene keskvõimule ja vastandudes selgelt baltisakslastele.
Peale C. R. Jakobsoni surma 1882 läks leht uutele omanikele. Vastutavateks toimetajateks on olnud J. Kõrv, J. Lipp, K. Krimm, M. Kampmaa, J. Peet, A. Peet jt. Toimetusse on kuulunud ka J. Järv. Toimetuse ümber kogunes lai ring kaastöölisi.
Allikad:
- Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegelased, tegevus. Tartu, 1932.
- Ea Jansen, Rudolf Põldmäe. Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1969.
- Rudolf Põldmäe, Carl Robert Jakobsoni teedest ja töödest, 1985.
- Kreutzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb http://kreutzwald.kirmus.ee/
- Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn : Olion, 1997
 |
| Carl Robert Jakobsoni kuju püstitati 1998. aastal Jakobsoni 157. sünniaastapäevaks. Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin Foto allikas: Vikipeedia |
 |
| C. R. Jakobson oli kujutatud Eesti 500 kroonisel rahatähel Foto allikas: Eesti Pank Emiteeritud 2007 |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar