VLRK 110 alternatiivajalugu: Elle Sihveri ülestunnistus linnaraamatukokku tulemisest. Vol 1

Kirja pani Elle Sihver Viljandis 2013. aastal

Pean häbiga tunnistama, et minu esimesed mälestused linnaraamatukogust sugugi nii detailselt elavad ja ilmselgelt tõesed pole nagu kolleeg Grosthalil, sest et minu mälu palju kehvemini töötab ning olulisi eluseiku tihtipeale kui vett sõelast läbi laseb.

90ndate keskel olid meie kojulaenutuse perenaisteks
Helle Järv, Maire Killar, Hilja Soosaar ja Elle Sihver. 
Pildilt on puudu Nele Grosthal

Minu esmased kokkupuuted linnaraamatukoguga algasid sealse metoodiku Maia kaudu, kui asusin tööle Oiu külaraamatukogu juhataja-laenutaja-kütja-koristaja-hingearsti ja kohaliku ajalehe KNR (Keegi Naine Rääkis) toimetajana. Nimelt olid minu teadmised raamatukogutööst äärmiselt pealiskaudsed ja piirdusid nägemusega rohketest riiulitest ning raamaturidadest nende peal. Kuna eelmine raamatukogu juhataja oli olnud hõivatud lehmakasvatuse, aiaviljanduse ja seltsieluga, olid raamatukogu töölõigud unarusse jäänud ja minul kui algajal väga raske otsustada, kust korraloomist alustada. Kuigi lauasahtlis lebasid aukirjad sotsialistlikus võistluses saavutatud heade tulemuste eest, leidsin kohustuslike alfabeetiliste ja süstemaatiliste kataloogide asemel nurgast suure raamatukapi, mis oli umbes meetrikõrguselt täis laotud kataloogide trükikaarte. Ka ämblikud, koid ja hiired olid nimetet kapi avastanud ja kasutusele võtnud. Minu appikarjeid oli ilmselt kuulda ka Viljandisse, sest peatselt saabus metoodiline abivägi nimega Maia Kolk, võileib kotis, bussiga Oiule. Koos alustasime rasket, kuid tänuväärset inventuuri ja kataloogide korrastamise tööd. Teadmata on, kas suutsin üles näidata märkimisväärset innukust või mängis oma osa minu inglise keele õpetaja kutsetunnistus, kuid 8 aasta pärast Viljandi raamatukogusse mind tööle kutsuti, kutse ma vastu võtsin ning siia olen praeguse seisuga juba 20 aastaks jäänud.

Juba neil ammustel maaraamatukoguhoidja-päevil käisin südamevärinal linna suures ja uhkes raamatukogus seminaridel ning nägin, seda veel teadmata, oma tulevasi kolleege. Väliselt rangeilmeline metoodik Maia, kes tihtipeale viktoriine korraldas ja meie teadmisi kontrollis ning keda algul isegi pelgasin, osutus hiljem sõbralikuks ja lahtiste kätega inimeseks, kuigi mõnikord pedantsuseni korralikuks (mis pole ju minusuguste lohakate ja laiskade korralekutsumiseks sugugi paha omadus!). Direktor Evi sai just minu ametisseastumise ajal direktoriks ja sellest meeldejäävast sündmusest on mu albumis säilinud ühispilt uuest direktorist koos kõikide maaraamatukoguhoidjatega. Evi kui „uus luud“ pühkis hästi, võttes seminaridel sageli sõna, jättes mulje kui tasakaalukast ning targast naisest, mida ta tegelikult ka oli, nii et seekord ei olnud esmamulje sugugi petlik. Hilisema töö käigus sain tundma ka tema mõistvat ja sooja südant.

Ülejäänud seltskonnast jäid algul rohkem meelde neli naist. Üks oli kõhn ja väikest kasvu, muidu tagasihoidliku oleku, aga kõva häälega proua, kes osutus ametiühingu laekuriks ja tuletas meile nõudliku häälega meelde liikmemaksu tasumist. Teine, samuti väikesekasvuline, aga igatpidi ümmargune, oli veelgi tarmukam, sest tema oli a/ü boss ja jagas igasuguseid hüvesid nagu tuusikuid puhkekodudesse ja välismaale (kujutage ette - keegi pääses Jaapanisse!) või autokummide ostu lubasid, millest mul tuline kahju oli auto puudumise tõttu ilma jääda…  Siis oli seal veel üks väikesekasvuline, poolpikkade sirgete juustega malbeilmeline naine, kes tihti seminaridel osales, väga sirge seljaga istudes oma laia kleidi all paisuvat pihta toetas ja mingit tabamatut madonnalikku rahu kiirgas. Neljas oli aga pikemat kasvu ja rühikas, heleda poisipeaga ning uhke olekuga. See käis tähtsal sammul mitmel korral seminariruumist läbi, suundudes ikka ja jälle ühte tagumisse ruumi, kust, raamat näpus, tagasi tuli. Etteruttavalt öeldud, sain ma hiljem põhjalikult tundma, mis salapärane ruum see oli. Samuti sain tundma inimesi, kelle puhul, nagu elus ikka juhtub, esmamulje igakord õigeks ei osutunud. Mina kui naine „maalt ja hobusega“ vaatasin austusega alt üles kõigi nende linnaprouade poole.

Aga siis, 1. septembril 1993, olin äkki ise üks nende seast. Suur oli ärevus enne esimest tööpäeva uues kollektiivis ning öö möödus vähese une ja rohkete käikudega kohta, kus keiser jala käib. Bussijaamast lossimägede poole uude töökohta kõndides vaatasin tänaval linnainimesi ja mõtlesin, et olen nüüd pooleldi üks nende seast ja äkki nad ei aimagi, et ma tegelikult maal elan (justkui see olnuks mingi häbiasi). Igatahes tundsin rõõmu sellest, et pärast kaheksat aastat külaraamatukogu ainsa töötajana igavlemist saan endale taas töökaaslased ja kuulun kuhugi.

Kohmetuvõitu tutvumisprotseduuri järel suures punastest tellistest majas valge kiriku kõrval otsiti kohta, kuhu uus töötaja „istutada“ ja leiti mulle töölaud 2. korrusel osakonnajuhataja Maire kabinetis. Sinna pidi ronima mööda kitsast keerdtreppi, mis ronijal pea ringi käima võttis, aga õnneks rauast tehtud ja piisavalt tugev oli. Ülakorruse ilmne eraldatus elupulsist ja seltsielust ning töötamine ülemuse valvsa pilgu all mulle tegelikult ei meeldinud, aga alguse asi – pidin ära kannatama. Kõigepealt tutvusin lauasahtlite ja kappide sisuga, leides sealt suurtes kogustes elutormides räsitud näitusepealkirju, värvilisi pabereid, ajahambast puretud pliiatseid ja veidi kõveraks kiskunud joonlaudu – minu töövahendeid uute vastutusrikaste tööülesannete täitmiseks ning imekaunite näituste kujundamiseks..

Tagasi allkorrusele jõudes kuulsin uusi kolleege isekeskis arutamas, et mis tööd-tegevust siis uustulnukale ka leida. Kohe laenutusleti taha teda panna ei saa, sest fondi ta ju ei tunne. Ja - kõrvalepõikena – tõepoolest, oli see alles fond! Lõppematu tubadelabürint (tagantjärele kokku lugedes sain kahel korrusel 11 tuba) oli pilgeni riiuleid ja raamatuid täis tuubitud. Lisaks kehtis süsteem, et osa tubasid olid lugejaile avatud, osa aga mahutas niinimetatud „kinnist fondi“ ja nende raamatute kaartide nurgale, mis sinna kuulusid, oli punase pliiatsiga kirjutatud tähed KF ning neid tuli siis küsimise peale tagumistest tubadest toomas käia.

Aga tagasi esimese tööpäeva juurde! Niisiis tuli kellelgi hea mõte saata algaja lihtsamale tööle – nimelt sinna salapärasesse tuppa, kus ma seminaride ajal olin näinud käidavat. Salapärasuse loor langes kähku, kui selgus, et tuba kutsuti varukoguks või siis kirikuõpetaja toaks ja sinna olid aastate jooksul ladestunud kõik mitte-nii-vajalikud teosed suvalises süsteemis, mille tõttu vajaduse korral neid ülimalt vaevanõudev leida oli. Selles toas leiduva korrastamisest sai minu esimene töökohustus uuel kohal. Selga sain tumesinise satiinist kitli, et end aegade tolmu eest kaitsta ja - läks lahti! Tegelikult oli see suur kergendus, et minusugune arg tegelane kohanemiseks aega võitis ja omaette nohisedes tegutseda sai. Vahepeal käis keegi ukse vahelt piilumas ja ütlemas, et lõunat on ikka ka lubatud süüa! Kui siis puhkepausi tegin ja tagasi laenutusruumi poole suundusin, püüdis mind riiulite vahel manööverdades kinni Helle-nimeline naine, kes oli osutunud sellekssamaks ametiühingu laekuriks, ja, ulatades lilleõied, lausus „tere tulemast kollektiivi“! Sain ka teada, et tegemist on Väikese Hellega, sest lugemissaali majas töötas veel teine Helle, keda lihtsalt Helleks või Valguseks kutsuti. Nüüd oli minu näol lisandunud veel üks segadusttekitav kuju nimega Elle – e-ga Elle. Algul oli kuulda hüüdnime Oiukas, seda küll kahjuks mitte tarkuse, vaid selle tõttu, et ma Oiu kandis elan, hiljem on see suupäraselt Sihvriks muutunud, mis mind teistest (H)Elledest hästi eristab. Tundub, et raamatukogul on üldse mingi eriline võlu Helle-Elle-nimeliste naiste jaoks, sest nende ridade kirjutamise ajaks on lisandunud veel üks e-ga Elle, keda Rosinaks kutsume. Väike Helle on aga ikka Väikeseks Helleks jäänud, hoolimata sellest, et suurem Helle juba tükimat aega pensionipõlve peab. Tegelikult on ta selle nime ka ausalt ära teeninud, sest aastate lisandudes on tema suutnud ikka sama väikeseks jääda.

Sel kaugel esimesel tööpäeval ei teadnud ma hingest, kui kiiresti eeldatavalt see segatuba korda saama peab. Niisiis pingutasin hoolega, et endast võimalikult head muljet jätta. Kui siis umbes nädala möödudes raporteerisin, et töö tehtud ja varukogu korras, nägin, kuidas kolleegide silmad üllatusest suureks läksid kui tõllarattad. Nemad olid arvanud, et see töö ikka tunduvalt rohkem aega võtab – ikka paar kuud vähemalt!

Jätkub...