Marju Kõivupuu
Sari 101 Eesti…
Varrak, 2011
Matthias Johann Eisenile omistatakse ütlust, et eestlasel on kolm püha kohta – saun, hiis ja kirik. Selles raamatus saunast juttu ei tule, küll aga rändame Eesti maastikel nii ajas kui ruumis, et (taas)avastada Eestit läbi pühapaikade.
Eestlase hingele on eriti lähedased looduslikud pühapaigad – hiied, põlispuud, kivid, jõed ja ojad-allikad. Pühapaikadega seotud kohalood, uskumused, tavad ja kombed on väärtuslik osa meie rahva ühismälust. Looduslikke pühapaiku mitte ainult ei mäletata, vaid nii mõnegi paiga pühadust on hoolikalt ja järjepidevalt hoitud tänaseni.
Pühad on paigad, kus kodumaa vabaduse eest on verd valatud verd; pühad on paigad, kuhu koguneme, et tähistada oma rahva ajaloo tähtsündmusi ja pühad on paigad, kus puhkavad igavest und meie lähedased. Ajaloosündmustega otseselt või kaudselt seotud pühapaigad ning mälestusmärgid peegeldavad ka meie rahva valusat kogemust elada ida ja lääne kultuuride piirialal.
See rikkalikult fotodega illustreeritud raamat toob lugejani põnevad lood Kaali meteoriidikraatrist ja Kagu-Eesti ristimetsadest, Tuhala nõiakaevust ning paljudest teistest meile olulistest paikadest.
Sirvida saab raamatut SIIT
Kuulata raamatust:
„Nädala raamat“ (Hallar Lind, raadio Kuku), 08.04.2011? Kuula SIIT
Loe veel:
Olav Renno. Pühapaigad seovad meid esivanematega
Pühaks peetakse nii looduslikke kui inimkätega loodud paiku, kus ollakse silmitsi muinaskultuuri, uskumuste ja ajaloosündmustega.Eestimaad mitmekülgselt tutvustav 101-seeria on saanud väärt täienduse: eelmisel kuul jõudis raamatulettidele rahvakultuuriteadlase filosoofiadoktor Marju Kõivupuu raamat meie pühapaikadest.
[..]
«Keskpõranda» lõunaservalt Mulgimaalt on raamatusse mahtunud kolm paika, Põhja-Viljandimaalt veel kaks. Helme ordulinnus polnud ju esimene sealne rajatis: koopad ja allikad olid teeninud maarahvast tuhat ja enamgi aastat varem, läheduses paiknev Orjakivi võis nendest praktilisema, pelgu leidmise ja arstimise otstarbega kohtadest olla paras jagu eemal ohvritoomise varjuvajaduse pärast.
Ka Läti piiri äärne Annemägi oli nii ohverdamise ja matmise kui pillerkaaritamise paik. Kirjutises on segi läinud kaks Annemäge: teine pärimuskild ja väiksem foto pärinevad Holstre-Polli kandist.
Loodi Siniallikad on tuntud ohverdamiskohana ja varanduse peidupaigana, Sinialliku linnamägi aga on muinsuse pöördumatu rikkumise näide: esialgu võeti sealt raudteetammi rajamiseks kruusa ja 60 aastat hiljem kohendati paika veelgi, et kolhoosirahvas peoplatsile juurde pääseks.
Vastemõisa lähedal paiknev Risti kabeliase on tüüpiline muinaspühapaik. Et lõpetada «ebajumalate» kummardamine, ehitas katoliku kirik samasse kohta kristliku kabeli. Kui rahvas seal ikka vanu usukombeid harrastas, tuli ka uus palvepaik maha lõhkuda. Koht jäi kummatigi alles ning inimeste kogunemist ja vanade rituaalide toimetamist ei saanud kuidagi takistada.
Uusimast ajast on märkimist pälvinud Pilistvere kiriku lähedale eestlaste möödunud sajandi kannatuste mälestuseks kokkukantud kivikangur. Loe edasi Sakalast
[..]
«Keskpõranda» lõunaservalt Mulgimaalt on raamatusse mahtunud kolm paika, Põhja-Viljandimaalt veel kaks. Helme ordulinnus polnud ju esimene sealne rajatis: koopad ja allikad olid teeninud maarahvast tuhat ja enamgi aastat varem, läheduses paiknev Orjakivi võis nendest praktilisema, pelgu leidmise ja arstimise otstarbega kohtadest olla paras jagu eemal ohvritoomise varjuvajaduse pärast.
Ka Läti piiri äärne Annemägi oli nii ohverdamise ja matmise kui pillerkaaritamise paik. Kirjutises on segi läinud kaks Annemäge: teine pärimuskild ja väiksem foto pärinevad Holstre-Polli kandist.
Loodi Siniallikad on tuntud ohverdamiskohana ja varanduse peidupaigana, Sinialliku linnamägi aga on muinsuse pöördumatu rikkumise näide: esialgu võeti sealt raudteetammi rajamiseks kruusa ja 60 aastat hiljem kohendati paika veelgi, et kolhoosirahvas peoplatsile juurde pääseks.
Vastemõisa lähedal paiknev Risti kabeliase on tüüpiline muinaspühapaik. Et lõpetada «ebajumalate» kummardamine, ehitas katoliku kirik samasse kohta kristliku kabeli. Kui rahvas seal ikka vanu usukombeid harrastas, tuli ka uus palvepaik maha lõhkuda. Koht jäi kummatigi alles ning inimeste kogunemist ja vanade rituaalide toimetamist ei saanud kuidagi takistada.
Uusimast ajast on märkimist pälvinud Pilistvere kiriku lähedale eestlaste möödunud sajandi kannatuste mälestuseks kokkukantud kivikangur. Loe edasi Sakalast
Tanel Veenre. Marju Kõivupuu: peaksime saama suuremaks ka hingelt : [intervjuu]
Kuigi teadlasena on folklorist Marju Kõivupuu teemaks olnud tihti üsnagi hämar valdkond – surma ja haigustega seotud pärimus folklooris ja usundis –, on tema sotsiaalse närvi tundlad tänapäevas. Meie vestlust läbib punase niidina mure, kuidas saaks nõnda, et inimestel oleks parem. Loe edasi Eesti Päevalehest
Folklorist Marju Kõivupuu (s 1960) on arvukate lõunaeesti keelt ja kultuuri puudutavate tele- ja raadiosaadete (kaas)autor ning konsultant. Tema raamatud ja artiklid on peamiselt rahvausundi ja rahvameditsiini vallast. 1995. aastal on ta saanud Eesti Vabariigi presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest.
Raamatututvustuse koostas praktikant Galina Antropova
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar