Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 20. juuni 2016

20. juuni – Andres Aavik 165

20.06.1861 Vana-Suislepa vald – 27.12.1918 Paistu
Kooliõpetaja ja koorijuht
165 aastat sünnist

Aastatel 1878-1882 toimis Pulleritsu ning pärastpoole Pirmastu koolis koolmeistrina ja muusikakoori juhina Andres Aavik, helilooja Juhan Aaviku isa. Ta oli ka kohaliku laulu- ja pasunakoori juht. Maetud Paistu kalmistule.

laupäev, 18. juuni 2016

18. juuni – Roman Toi 100


18. juuni 1916 Kõo vald
Helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog
100 aastat sünnist

Foto allikas: Tartu Laulupeomuuseum


Roman Toi on sündinud Viljandimaal Kõo valla kirjutaja pojana 18. juunil 1916. Tema ettevõtjast isa ja muusikust ema panid poja õppima Tallinna Westholmi poeglaste gümnaasiumi, kus muusikaõpetajaks oli hilisem tunnustatud koorijuht ja helilooja Tuudur Vettik.

Keeruline haridustee

Vettiku mõju Toile võis olla isegi määrava tähtsusega. Noormehele anti võimalus juhatada kooli koori ja ka orkestrit. Veel 9. ja 10. klassi poisina õppis ta juba Tallinna konservatooriumis prof August Topmani juures orelit.

Pärast 11. klassi 1935. aastal tegi Toi Tondi sõjakooli juures läbi aastase sõjaväeteenistuse ja astus seejärel Tartu ülikooli õigusteaduskonda. Seal õpitu kulus hiljem keerulistel aegadel marjaks ära. Täisvereline üliõpilaselu ei saanud kesta kauem kui 1940. aastani, mil venelased sisse tulid. Siiski jäi õpinguisse ainult aastane paus, sest Saksa ajal õppis Toi jälle Tallinna konservatooriumis, seekord kompositsiooni ja eriti dirigeerimist. Aastatel 1940–1944 oli ta Tallinnas Eesti Ringhäälingu toimetaja, sealt sai ta sisse hoo heliloominguga tegelemiseks.

Roman Toi lõpetas poolelijäänud õpingud välismaal pagulasena. Tema õpetaja Olav Roots ja koolijuhataja Juhan Aavik aitasid muretseda stipendiumi õpinguteks maailmakuulsa Clemens Kraussi juures Salzburgi Mozarteumis.

Esimesed laulupeod pagulasena
Energiline muusikategevus aktiviseerus eriti sõjajärgsel Saksamaal eesti põgenikelaagrites. Just siit tulid esimesed ideed ja kogemused laulupidude korraldamiseks. Asja lihtsustas eestlastega seostuv iseäralik nähtus – olgu nad kodumaal või paguluses, põgenikelaagris või väljasaadetuna Siberis – ikka seostub nende tegevusega koorilaul ja sellest välja kasvavad laulupeod. Eestlaste kohta öeldakse, et kui neid juba kolm koos, siis on oodata koori sündi. Toi tabas asja tuuma ära ja olukordades, kus inimeste põhimureks peaks olema elu sees hoidmine, muretses ta, kuidas uusi koore asutada või kuidas põgenikelaagritevahelisi laulupidusid korraldada. 1940. aastate teisel poolel sai Toist Geislingeni põgenikelaagris Eesti Meeslaulu Seltsi meeskoori dirigent ja sealse eesti teatri muusikajuht. Esimene eestlaste laulupäev peeti 1946. aastal Altenstadti laagris, kus laulmas oli ligi 500 eestlast. Järgnesid juba suuremad laulupeod Augsburgis, eestlaste põhilaagris Geislingenis, Kemptenis. Saksamaale lahkus Toi 1944. aastal.

Uus algus Kanadas

1949. aastal, seoses põgenikelaagrite likvideerimisega, rändas Toi koos abikaasa Vaiki ja pisipoja Antsuga Kanadasse. Seal oli esimeseks teenistuskohaks üks Montreali öölokaal, kus Toi mängis kontrabassi. 1950. aastate algul, alustas ta kaugõpet Chicago ülikoolis ja omandas aastaga bakalaureusekraadi kompositsiooni alal. Ta ei piirdunud aga sellega, vaid kaitses esimese komponistina 1973. aastal bakalaureusekraadi ka Toronto Kuninglikus Konservatooriumis. Seejärel õppis Toi kaks aastat Šveitsis õppeasutuses nimega Institute of Advanced Studies in Montreux ja kaitses seal kompositsiooni alal magistritöö. Doktoritöö eesti runoviiside teemal kaitses Toi Cincinnati ülikooli Union Graduate School’is Ohios 1977. aastal.

Pärast Kanadasse siirdumist 1949. aastal on ta järgnevate aastakümnete jooksul olnud Kanada ja kogu Välis-Eesti maailma kooriliikumise juhtfiguure. Ta on olnud eesti laulupidude üldjuhte üle kogu maailma. 1950. aastate algul juhatas ta Montrealis naiskoori, 1952–1972 Toronto Eesti Meeskoori ja 1956–1972 Toronto Eesti Segakoori, asutas 1980. aastal Estonia Koori nimelise segakoori ja juhatas seda kuni 1994. aastani, mil käidi teist korda Eestis laulupeol. Toronto Eesti Meeskoor on esinenud tema juhtimisel Manitoba Centennali pidustustel ning Stratfordi Shakespeare'i festivali avamisel. Bethlemas ja Jeruusalemmas rahvusvahelistel jõulukontsertidel esindas ta Estonia ooperikooriga Kanadat. Estonia ooperikooriga käis ta ka 1988. a Estol Melbourne'is ning osales 1994. a üldlaulupeol Tallinnas, kus oli nii au- kui ka üldjuht.

Looming

Roman Toi helilooming koosneb valdavalt vokaalteostest. Ta on kirjutanud mitmeid kantaate, lühikantaate, ballaade, esinenud loengutega paljudel seminaridel.

Kuna Toi muusikaline tegevus on ikka olnud seotud kooridega, siis moodustabki tema heliloomingu suurema osa koorimuusika. Mitmed laulud on Välis-Eesti kooride poolt populaarseks lauldud: “Aiut-taiut”, “Nõmm”, “Ränduri palve!”, “Su ette astun!”, “Kui tume...”. Aga Toil on loomingut veel teisteski žanrites – sümfoonia, viis kantaati, vokaalsuurvorm “Te Deum laudamus”, ballaad “Järv leegib” naiskoorile ja orkestrile, mitmesuguseid kammerpalu.

Toi kooride tase võimaldas eesti koorilaulu tutvustada ka väljaspool eesti ühiskonda. Pole siis ime, et Toi oli aastatel 1973–1974 ka Ontario Kooriföderatsiooni president. 1974. alustas Toi tööd teooria, kompositsiooni ja dirigeerimise õppejõuna Toronto Kuninglikus Konservatooriumis, kus oli veel mõned aastad tagasi tegev.


Toi on pühendanud palju jõudu ja aega kirikumuusikale. Ta töötas 1952–1968 Toronto Centennial United Church’i organisti ja koorijuhina. 1980. aastate algul kutsuti ta Toronto Peetri kiriku organistiks, kus ta tegutseb veel praegugi. Lisaks organisti- ja koorijuhitööle kogudustes on olnud Toi  1970. aastatel asutatud E.E.L.K. usuteaduse instituudi kirikumuusika lektor. Pikka aega olnud kauaaegne Kanada Eestlaste Kesknõukogu juhatuse liige ning kultuurikomisjoni esimees. 1964 oli ta III Eesti päeva esimees ja 1969 Toronto juubelilaulupeo üldjuht.

Rahvusluse esindaja

Lisaks «muusikalisele vabadusvõitlusele» on Toi sünnimaa heaks palju tööd teinud väliseestlaste organisatsioonides ja korp! Vironia eestseisuses.

Ta külastas Eestit koos selle poliitilise vabaduse esimeste päiksekiirtega ja on püüdnud oma sünnimaad ka vabades tingimustes aidata. Seetõttu on ta paljude eesti ja välis-Eesti organisatsioonide auliige. Eriti tõhusat abi sai Viljandi Kultuuriakadeemia kirikumuusika õpetusele aluse panemisel. Kodulinna Viljandi heaks on maestro teinud veel mõndagi, kas või seda, et oli Viljandi vana veetorni taastamise suurtoetaja.

Tunnustus

Estonia Selts ja RAM valis Roman Toi oma auliikmeks. Nüüdseks on Roman Toi Viljandi aukodanik, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor. 1993. aastal autasustati Toi Eesti Vabariigi Presidendi teenete aurahaga ja 1996. aastal Riigivapi ordeniga.

Käesoleval aastal, 19. juunil 2011, annab Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder  Tallinna Toomkirikus üle teeneteristid ja aukirjad. Kiriku elutööpreemia vääriliseks on tunnistatud helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog Roman Toi.
Refereeringu allikad:

teisipäev, 14. juuni 2016

14. juuni – Evald Reier 105

Pseudonüüm Eia
14. juuni 1916 Viljandi – 28. sept. 1987 Viljandi
Karikaturist, (nuku)teatrikunstnik
105 aastat sünnist

Keskhariduse omandas Viljandi Maagümnaasiumis. Määravat huvi avaldasid kunstihuvilisele noorukile joonistusõpetajad V. Sasi ja J. Mager. Juba 14-aastaselt sai teoks esimene personaalnäitus Põltsamaal. Järgnes rida näitusi koos „Sakala“ reporteri Henn Arvoga mitmes Eesti linnas (Viljandis, Narvas, Tapal, Tõrvas, Tallinnas) ja Soomes (Hämeenlinnas, Lahtis, Helsingis). Esimene šarž ilmus ajalehes juba 1931. aastal.

Evald Reier on pidanud mitmesuguseid ameteid – olnud „Ugala“ näitleja ja nukunäidendite dekoraator, kaubastu aknakujundaja, KEK-i plakatikujundaja jne. Alates 1976. aastast tegutses vabakutselisena. Šarže avaldanud mitmesugustes väljaannetes, eriti sagedasti aga rajoonilehes „Tee Kommunismile“.
Allikas: Viljandi läbi aegade. Viljandi, 1983. Lk. 54-55

Eia ja Anni Kargatis, Siberimaal 1950. aastate algul.


Heiki Raudla artikkel ajakirjast Kultuur ja elu 1/2005. Lk. 32-37: "Eia - mees, kes tegi molusid"


Viljandimaalt on pärit palju karikaturiste ja šaržimeistreid. Kaasaegsed mäletavad aga kõige enam Eiat (Evald Reier), kelle võrratud šaržid ja karikatuurid on veel praegugi paljudel silme ees ja kelle aasivad-nöökivad lood liiguvad edasi Viljandi rahva suus. Eiat portreteerib, sedapuhku sõnasulega, Heiki Raudla.

14. juuni – Ott Kangilaski 105

Pseudonüüm King Kong Kongivere
14.06.1911 Verilaske, Viljandi vald – 28.04.1975 Tallinn
Graafik ja publitsist
105 aastat sünnist

Tuntud sugulased: Juhan Kangilaski – vend; Jaak Kangilaski - onu

Õppis Arumetsa algkoolis, Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis, 1931-35 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajalugu (õpingud katkesid halvenenud tervise tõttu) ning 1934. aastal ka Pallases A. Vabbe graafikaateljees. Kuulus üliõpilasseltsi „Veljesto“. Jätkas õpinguid 1940-1941 K. Mäe nim. Riigi Kõrgemas Kunstikoolis A. Bachi ja A. Laigo juhendusel ja lõpetas 1943. aastal Kõrgemad Kujutava Kunsti Kursused.

Elas 1943-1948 Viljandi lähedal, aastast 1948 Lagedil. Oli aastast 1944 Kusntnike Liidu liige. Sai 1975. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks. Osales 1966. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi asutamises ja oli selle auliige.

Ott Kangilaski oli erudeeritud isiksus. 1930. aastail illustreeris jõuliselt väljendusrikaste, osalt grotesksete ja sümboolikat sisaldavate sulejoonistustega peamiselt „Arbujate“ sõpruskonna luuletajate teoseid: H. Talviku „Palavikus“ 81934), B. Alveri „Viletsuse komöödia“ (1935), B. Kangro „Sonetid“ (1935). Suur osa loomingust, sh. lasteraamatuillustratsioonidest ja vabagraafikast, toetub rahvaluulele. Tähelepanuväärseim on sari muistendiainelisi lehti ja „Kalevipoja“ paikade loodusvaateid, milles ilmneb sügavtrükitehnikate meisterlik valdamine. Illustreeris „Kalevipoja“ (1950, koos A. Hoidre ja R. Sagritsaga; Nõukogude Eesti preemia) ning A. H. Tammsaare ja A. Jakobsoni teoseid. Viljeles ka puugravüüri ning joonistas karikatuure. Avaldanud kunstialaseid artikleid ja raamatuid. Kirjutanud följetone, paroodiaid, epigramme, lasteraamatuid ning tõlkinud ilukirjandust. Tegi kaastööd „Vanemuise“ teatrile.

 
Valik töid:
1940 - Öine linn : argielupiltide mapp (puugravüür)
1956 - Assamalla lahinguväli (ofort);
- Kääpa jõgi (kuivnõel);
- Vanapagan-kosilane (metsotinto)
1958 - Linda kivi (ofort, kuivnõel)
1971 - Ussikuningas (reservaaž)
Allikas: EKABL

Valik raamatuillustratsioone SIIT

neljapäev, 9. juuni 2016

9. juuni – Johannes Kaup 105

Johannes Kaup
9.06.1911 Viljandi vald – 12.09.2004 Berlin USA
Ajakirjanik ja kirjanik
105 aastat sünnist
 
Johannes Kaup oli Viljandimaa mees, sündinud Viljandi vallas 9. juunil 1911 talupidaja pojana. Õppis Kalmetu algkoolis ja lõpetas 1930 Viljandi Poeglaste Gümnaasiumi. Hakkas ajakirjanikuna tööle Viljandis ilmuva „Oma Maa“ juures ning oli aastail 1936-40 ja 1941-44 Paides „Järva Teataja“ toimetaja.

Põgenes 1944 Saksamaale, kus elas Kempteni ja Augsburgi laagrites ning toimetas kvaliteetset kultuuriajakirja „Kauge Kodu“ ja ajalehte „Eesti Rada“. Siirdus 1950 USA-sse, asudes elama Wilmingtoni, Delaware'i osariiki. Õppis kirja teel Chicago tehnikumi kursustel ja sai ehitustehniku diplomi. Hiljem töötas Wilmingtonis raamatukaupluse laojuhatajana ja elas Ocean Pines'is, Marylandis. Oli Kanadas ilmuva ajalehe „Meie Elu“ pidev kaastööline, toimetades vahepeal selle kultuurilehekülge, aga kirjutas ka teistes pagulaslehtedes ja -ajakirjades. Jõudnuna kõrgesse ikka elas ta tagasitõmbunult oma tütre Eneken Kaup Frischkorni hoole all ja tundis rõõmu kahest lapselapsest ja üheksast lapselapse-lapsest. Ta põrm tuhastati ja maetakse Seabrooki, N.J., abikaasa Niina Kaupi kõrvale.

Literaat Johannes Kaup oli Välis-Eesti Kirjanike Liidu, hiljem ka Eesti Kirjanike Liidu liige. Juba enne sõda avaldas ta populaarteaduslikud biograafiad „Kapten Anton Irv“ ja „Mihkel Veske“ (mõlemad 1936). Ta oli ladusa sulega prosaist, kelle enamik loomingut jäi ajakirjanduse veergudele: järjejutuna „Järva Teatajas“ 1943 ilmunud romaan Kautla metsavendadest „Sinise taeva all“, järjejutuna „Eesti Rajas“ (1946) romaan põgenike elust „Kurjust koerad“, mitmed jutustused, lühipalad. Mõned hilisemad novellid avaldas ta raamatus „Üksikud majad tähtede all“ (1975). Ilmusid ka ta noorsooraamatud „Linnuseehitajad“ ja „Sügise laul“.

Küüditatud Maria Jürvetsoni kirjade ja mälestuste põhjal kirjutas Kaup dokumentaalteose „Hauatagune Siber“. Kirjandusloolist tähelepanu väärib tema koostatud ja toimetatud koguteos „Südamega ja sulega“ (1971), mis sisaldab huvitavaid fotosid ja küsitlusandmeid nimekatelt pagulaskirjanikelt. Märkida tuleb ta sisukas uurimus „Eesti esimestest korporatsioonidest ja rahvusvärvide sünnist“, mis ilmus koguteoses „Eesti Korporatsioonide Liit“ (Toronto 1966). Olles astunud korp! Rotaliasse Saksamaal, Münchenis ülikoolis käies, oli Johannes Kaup pikki aastaid Rotalia ülemaailmse ajakirja „Meie Side“ toimetajaks. Kogu ta elu oli seotud kirjasõnaga.

Suri 12. septembril 2004 93..aasta vanuses Ameerika Ühendriikides, Marylandi osariigi Berlini väikelinnas.

pühapäev, 5. juuni 2016

5. juuni – Aleksander Kaelas 105

Aleksander Kaelas
5.06.1911 Karksi vald – 5.07.1964 Stockholm
Õigusteadlane, ajakirjanik ja eksliibriste koguja
105 aastat sünnist

Õppis 1932–1936 Tartu Ülikoolis õigusteadust (lõpetas 1936). Oli enne sõda Tartu ülikooli majandusteaduskonna assistent. Enne põgenemist Soome 5. novembril 1943 teeninud ka Tallinnas Majandusdirektooriumis. Hiljem Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liige.

Katkend rahvusvahelise välisbalti arhiivide 2006 aasta koverentsilt Tartu Ülikooli Raamatukogu töötajate Mare Ranna, Aili Bernotasi, Tatjana Šahhovskaja ettekandest „Eesti rahvas vaatamata kõigele on siiski üks Väliseesti isiku- ja asutuste/organisatsioonide arhiivid TÜ Raamatukogus“:
Üks ulatuslikumaid ja omapärasemaid on õigusteadlasest ajakirjaniku Aleksander Kaelase (1911-1964 Stockholm) isikuarhiiv (F 151). A. Kaelas põgenes koos abikaasaga kodumaalt 1943. aastal. Ohtliku, ligi kolm aastat kestnud põgenikutee Soome kaudu Rootsi fikseeris ta päevikumärkmetes peaaegu päevade kaupa. Tartu Ülikoolis õigusteaduskonna lõpetanud ja mõnda aega ka majandusteaduskonnas õppinud Aleksander Kaelase peamine töökoht Eestis oli Tööinspektsioon, selle kõrval luges ta ka ülikoolis tööõigust. Rootsis kujunes Kaelas kõige silmapaistvamaks Eesti kohta selgitustöö tegijaks, mida suurepäraselt avab ja mille tagamaad dokumenteerib tema Tartusse jõudnud arhiiv. Kaelas oli paljude eestlasi ühendavate võitlus- ja teadusorganisatsioonide rajajaid ja liige.