Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

teisipäev, 26. juuli 2016

26. juuli – Carl Robert Jakobson 175


26.07.1841 Tartu – 19.03.1882 Kurgja
Eesti rahvusliku liikumise juhtiv tegelane, ajakirjanik ja kirjanik
175 aastat sünnist

Carl Robert Jakobson on Eesti esimesi parteipoliitilisi ideolooge, rahvusliku liikumise radikaalse suuna juht, koolikirjanik ja ajalehe "Sakala" väljaandja.

Sündinud 26. juulil 1841 Tartus, kuid üles kasvanud Tormas, läks noor Jakobson õppima Valka Cimze seminari, mille lõpetas 1859. Töötas seejärel saksa keele õpetajana Jamburgis ja Peterburis, kus sooritas Peterburi ülikooli juures eksamid saksa keele ja kirjanduse ülemõpetaja kutseks. Tuli rahvuslike tunnete ajel 1871 Eestisse ja asus välja andma koolikirjandust. Mitmete populaarsete õpikute seas on kõige populaarsem olnud "Kooli lugemise raamat" (I tr 1867), mis kujundas eesti kirjanduse algusaegade kaanonit.

C. R. Jakobson pidas 1868–1870 "Vanemuise" seltsis kõned "Eesti valguse- pimeduse- ja koiduajast", "Võitlemised eesti vaimupõllul" ja "Nõia usk ja nõia-protsessid". Tsenseerituina anti need välja pealkirjaga "Kolm isamaa kõnet" (1870). Need tekstid said eesti ärkava rahvusluse saksa-vastase ideoloogia tuumtekstideks.

1878 sai loa hakata Viljandis välja andma ajalehte "Sakala", millest kujunes Eesti kõige laiema levikuga ajaleht, tärkava taluperemeeste klassi häälekandja. Oli aktiivselt tegev Eesti Kirjameeste Seltsi loomisel ja hiljem selle sisemistes võitlustes. Ründas oma ajalehes kirikut, klerikaale ja usu suhtes tolerantseid J. Hurta ja J. V Jannsenit.

Ostis 1874 Vändra metsade sisse Kurgjale suure talu, millest tahtis luua eeskujulikku majapidamist. Nüüd on selles tema talumuuseum.

Kirjutas pseudonüümi all luuletusi ("Lauliku C. R. Linnutaja laulud" 1870), on avaldanud ka näidendi.

Suri juhusliku külmetamise tagajärjel 19. märtsil 1882 noorelt ja on maetud Kurgjale. Jakobsoni matus oli ülemaaline sündmus, kus kõik rahvuslikud seltsid oma delegatsioonidega suurt rahvameest ära saatma tulid.
Allikad:
Friedebert Tuglas, Eesti Kirjameeste Selts: tegevusolud, tegeöased, tegevus. Tartu, 1932.
Ea Jansen, Rudolf Põldmäe. Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1969.
Rudolf Põldmäe, Carl Robert Jakobsoni teedest ja töödest, 1985.

C. R. Jakobsoni "Sakala" Viljandis (1878-1882)

Rahvusliku liikumise demokraatliku suuna uus, reformimeelne ajaleht, ilmub vaheaegadega.

Aastad 1878-1882, mil ajalehte toimetas selle looja C. R. Jakobson, olid lehe kõrgaeg. "Sakala" tähtsus oli ülemaaline. "Sakala" saavutas kiiresti eesti ajakirjanduses juhtpositsiooni, tõrjudes J. V. Jannseni "Eesti Postimehe" kõrvale. Kui "Eesti Postimees" veenis ühiskonda kokkuleppeid sõlmima, siis "Sakala" eesmärk oli nii rahva valgustamine, julgustamine ja tema poliitilist eneseteadvust tõstmine kui ka tsaarivõimu tähelepanu Baltimaades valitsevale olukorrale tõmbamine. Taolist poliitiliselt aktiivset lehte, mis ühiskondlikult vajalikke reforme ette valmistaks, oli eesti intelligents oodanud juba mõnda aega.

Peale C. R. Jakobsoni surma 1882 läks leht uutele omanikele. Vastutavateks toimetajateks on olnud J. Kõrv, J. Lipp, K. Krimm, M. Kampmaa, J. Peet, A. Peet jt. Toimetusse on kuulunud ka J. Järv. Toimetuse ümber kogunes lai ring kaastöölisi.
Allikas: Kreutzwaldi sajand : Eesti kultuurilooline veeb http://kreutzwald.kirmus.ee/

Carl Robert Jakobsoni näol on tegemist Eesti ärkamisaja suurkujuga, kes oma põhimõttelise ja sihikindla, aga ka sageli hoolimatu käitumisega saavutas paljut, kuid tekitas eesti rahvuslaste leeris ka suuri vastuolusid. Tema tõi kasutusele valguse-, pimeduse- ja koiduaja ning 700-aastase orjatöö mõisted, kujundades nõnda oluliselt eestlaste rahvuslikku eneseteadvust.

Carl Robert Jakobson sündis Tartu Ülikooli teenri Adam Jakobsoni ja tema abikaasa, venestunud lätlanna Liisa Jegorova vanima pojana.

Tema isa oli aktiivne ühiskonnategelane, kes peagi pärast Carl Roberti sündi sai Torma köstriks ja kirikuõpetajaks ning juhatas ka sealset pasunakoori. Jakobsoni isa kuulus ka vennastekogudusse, tõustes sealgi juhtivale kohale. Seetõttu sai Carl Robert kodust hea baashariduse, hiljem täiendas ta end veel Valgas Janis Cimze kooliõpetajate seminaris.

Pärast oma isa ootamatut surma, too oli vaid 40-aastane, sai Carl Robert peagi võimaluse tema tööd jätkata. Vaid 18-aastasena sai temast 1859. aastal Torma köster ja koolmeister. Seda ametit pidas ta kolm aastat, kuid pidi seejärel ametist lahkuma, kuna läks vasutollu kohaliku mõisniku ja pastoriga. Seetõttu siirdus ta kooliõpetajaks esialgu Jamburgi, hiljem aga Peterburi.

Venemaal kooliõpetajana töötades puudus Jakobsonil pikka aega kontakt eestlastega ja ilmselt tänu läbikäimisele saksa koolmeistritega ta koguni saksastus mõnevõrra. Kuid 1864. aastal kohtus ta Peterburis nn Peterburi Patriootidega ehk Venemaa pealinnas haljale oksale jõudnud eesti rahvuslastega, keda juhtis maalikunstnik ja ühiskondliku elu tegelane Johann Köler. Köleri mõjul sai ka Jakobsonist rahvuslane ning nagu kunstnikki, hakkas ka tema pooldama eestlaste positsioonide parandamist tsaarivalitsuse abiga.

1865. aastal sooritas Jakobson gümnaasiumi saksa keele ja kirjanduse ülemõpetaja eksami ning andis õppetunde muuhulgas ka keiser Aleksander II enda perekonnas. Võimalik, et just seetõttu lootis ta hiljem ka eriliselt just keisri toele eestluse edendamisel. Köleril õnnestus Jakobosnile peagi hankida ka sobiv ametikoht Peterburis, mis tagas piisava sissetuleku ja tagas võimaluse tegeleda hariduse ja rahvusluse edendamisega.

1867. aastal avaldas Jakobson „Kooli Lugemise raamatu" ja seejäre veel mitmeid teisi õpikuid, mis panid aluse kvaliteetsemale eestikeelsele kooliõpetusele. Lisaks avaldas ta ka põllumajanduslikke õppe- ja käsiraamatuid. Midagi sellist polnud varem eesti keeles avaldatud.

Peale selle kirjutas ta isa eeskujul muusikateoseid ning samuti näidendi „Artur ja Anna" (aastal 1872), mida hiljem korduvalt lavastati. Juba alates 1865. aastast oli ta ka „Postimehe" kaastööliseks ja sai Johann Voldemar Jannseni ning tema perekonnaga esialgu väga hästi läbi. Just tema andis Jannseni tütrele Lydiale kirjanikunime Koidula. Ise kasutas ta kirjanikunimena Linnutajat, seda Torma linnamäe rahvapärase nime järgi.

Aastatel 1868-1870 pidas Jakobson Tartus kolm äärmiselt energilist ja sütitavat kõnet, milles ta ülistas muistsete eestlaste iseseisvusaega ja kritiseeris hilisemat baltisakslaste tegevust. Muuhulgas lõi ta ka 700-aastase orjaöö kontseptsiooni , mis lõpetas muistse valguseajastu ning avaldas lootust, et Vene keisri abiga suudetakse pimedusest taas koiduni välja võidelda.

Need ägedad ja baltisakslasi ründavad kõned tõid talle kaela baltisakslaste vihavaenu ja mõjutasid ettevaatlikku Jannseni talle oma ajalehe veergusid sulgema, kuid samas tegid need temast rahvusliku liikumise radikaalse tiiva vaieldamatu liidri.

Pärast Esimest üldlaulupidu radikaliseerus eesti rahvuslik liikumine tunduvalt. Jakob Hurt, veelgi enam aga Carl Robert Jakobson, kes mõlemad olid Jannseni kaastöölised "Eesti Postimehe" juures, asusid avaldama artikleid, mis kritiseerisid juba avalikult baltisakslasi ja hakkasid eestlastele nõudma nendega võrdseid õigusi. Sakslastega hästi läbi saav ja vene mõju kasvamist kartev Jannsen kohkus aga sellest ja võttis tunduvalt alahoidlikuma suuna. 1871. aastal eemaldas ta baltisakslaste nõudmisel nii Jakobsoni kui ka Hurda "Postimehe" kaastööliste seast. See samm tekitas eestlaste seas palju jahmatust ja arusaamatust. Jannsenil tekkis konflikt isegi oma tütre Lydia Koidulaga. Hiljem selgus, et baltisaksa rüütelkonnad asusid Jannsenit salaja rahaliselt toetama, vastutasuks nõudsid aga radikaalsete kirjutiste avaldamise lõpetamist. Jannseni "Postimehest" ei saanud ka edaspidi saksameelset lehte, kuid see muutus liialt alahoidlikuks ja ettevaatlikuks ega rahuldanud enam areneva rahvusliku liikumise vajadusi. Selgelt olid eraldunud mõõdukas või isegi konservatiivne tiib, mille eesotsas oli Jannsen, ja radikaalsem leer, kus esialgu tegid koostööd Jakobson ja Hurt.

1871. aastal sulges Jannsen „Postimehe" veerud nii Jakobsonile kui ka Hurdale. Seetõttu asusid mõlemad koostööd tegema, see kestis umbes 8 aastat. Samal aastal kolis Jakobson Tallinna ja püüdis seal välja anda ajalehte „Edasi", kuid ebaõnnestunult. Ka tema tegevus Aleksandrikooli komitees ning Eesti Kirjameeste Seltsis jäi esialgu tagasihoidlikuks. See-eest leidis ta laia tegevuspõllu põllumeeste seltsides, eriti pärast seda, kui ta 1874. aastal Kurgja talu ostis.

1878. aastal õnnestus Jakobsonil lõpuks, pärast aastatepikkuseid ponnistusi, saada viimaks luba oma ajalehe väljaandmiseks. Tema leht „Sakala", mis oli radikaalne, nõudis eestlastele suuri õiguseid, toetus sealjuures Vene keskvõimule ja kritiseeris ägedalt baltisakslasi, sai peagi eestlaste seas populaarseimaks väljaandeks. Baltisakslastel õnnestus ajalehe ilmumine küll 1879. aastaks peatada, kuid seejärel oli ta veelgi populaarsem. Aja jooksul Jakobsoni radikaalsus aga üha suurenes ning seetõttu tekkis tal 1879. aastal tõsine konflikt rahvusliku liikumise mõõduka tiiva juhi Jakob Hurdaga.
1879. aastal algas Hurda ja Jakobsoni vahel tõsine konflikt seetõttu, et viimane oli lisaks baltisakslaste härraskiriku materdamisele võtnud sõna kogu religiooni ja eriti luterluse kui sellise vastu, mis Hurta sügavalt solvas.

Meeste vahel tekkis isiklik vastuolu, kuid tüli tegelikud juured olid siiski ideoloogiliseed: Hurt oli mõõdukas ja soovis eestlaste rahvuslikku eneseteadvust eestkätt läbi kultuuri edendada, vastandumata teravalt ei sakslaste ega venelastega. Jakobson soovis aga radikaalseid muutuseid, hakates seetõttu ajama poliitilist joont, toetudes sealjuures Vene keskvõimule ja vastandudes selgelt baltisakslastele.
Lisaks tülile Jakobsoniga tekkis Hurdal konflikt ka oma sakslastest ametivendadega ning nii otsustas ta 1880. aastal siirduda Peterburi eesti koguduse õpetajaks. See tähendas ühtlasi ka seda, et Eestis saavutas selge ülekaalu Jakobsoni radikaalne leer, 1881 võttis too üle Eesti Kirjameeste Seltsi, mispeale Hurt koos oma pooldajatega sealt lahkus. 1883. aastal tagandati Hurt ka Aleksandrikooli Peakomitee esimehe kohalt. Seetõttu tõmbus ta avalikust elust tagasi ning keskenud kirkuõpetaja- ja keeleteadlase tööle. 1886. aastal kaitses ta Helsingi ülikoolis keeleteadusealase doktoritöö.

1882. aastaks oli Jakobsonist saanud Eesti rahvusliku liikumise vaieldamatu liider: 1881. aastal oli ta valitud Eesti Kirjameeste Seltsi juhiks ja ehkki Hurt ning tema pooldajad sealt lahkusid, leidis Jakobson neile peagi asendajad. Lisaks tegutses ta endiselt põllumeeste seltsides ja püüdis uut tsaari Aleksander III-t mõjutada baltisakslaste privileege kärpima ning eestlaste õigusi suurendama. 1882. aasta alguses tegi Jakobson ka katse tülitsevaid rahvuslaste gruppe taas üksmeeleni juhtida, otsides Hurda ja teistega lepitust.

Kuid äärmiselt aktiivne tegutsemine mõjus Jakobsonile lõpuks saatuslikult. 1882. aasta märtsi alguses külmetus ta kergelt, kuid jätkas sellest hoolimata ringsõite mööda Eestit. Seetõttu süvenes tema haigus kiiresti ja 7. märtsil (uue kalendri järgi 19. märtsil) vapustas kõiki eestlasi tema surm. Jakobsoni matustel näis, et eesti rahvuslaste üksmeel on taastatud, kuid paraku jäi see väga lühikeseks.
Allikas: Eesti ajalugu elulugudes: 101 tähtsat eestlast. Tallinn: Olion, 1997


Carl Robert Jakobson oli Eesti ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog, Viljandimaa ajalehe “Sakala” asutaja. Kuju püstitati 1998. aastal Jakobsoni 157. sünniaastapäevaks. Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin


 C. R. Jakobson oli kujutatud Eesti 500 kroonisel rahatähel