Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

esmaspäev, 26. september 2016

26. september – Friedrich August Saebelmann 165

26.09.1851 Karksi vald – 7.03.1911 Paistu
Helilooja, koorijuht, kirikuorganist ja pedagoog
165 aastat sünnist

Friedrich Saebelmann sündis Karksis köster-organisti perekonnas. Isa juhendamisel hakkas ta üsna noorelt klaverit õppima. 1871. aastal lõpetas Saebelmann Valga seminari. Kuna talle sobivat töökohta polnud, otsustas suunduda koos venna Aleksander Saebelmann-Kunileiuga Peterburi. Esialgu satuti majanduslikesse raskustesse. Tänu heale saksa keele oskusele sai Friedrich tööd õpetajana Anna kiriku saksa koguduse koolis. 1874. aastal astus Friedrich Saebelmann esimese eestlasena Peterburi konservatooriumi (C. van Arcki klaveriklassi). Seal õppis ta siiski vaid ühe aasta, misjärel pöördus tagasi Karksi ja asus tööle kooliõpetajana.

1880. aastast töötas Saebelmann Paistus kihelkonnakooliõpetajana ja köster-organistina. Vaatamata vaid lühiajalisele õppimisele muusikakõrgkoolis oli ta ilmselt saanud oma õpetajalt küllaltki häid teadmisi. Saebelmanni õpilased on meenutanud, et ta mänginud muljetavaldavalt klaverit ja improviseerinud osavalt orelil. Peale selle esines ta tšellistina ja andis klaveritunde. Tema Paistus asutatud suur meeskoor oli silmapaistva tasemega. Saebelmann juhatas ka maakondlikke laulupidusid ning temast kujunes Viljandimaa muusikaelus väga populaarne ja autoriteetne muusikategelane.

Looming

Saebelmanni vähene looming koosneb peamiselt koorilauludest, säilinud on umbes paarkümmend laulu. Heliloojale on omane loodus- ja armastuslüürika, kuid ta on kirjutanud ka üksikuid isamaalisi laule. Tema looming on venna omast küllaltki erinev: kui Aleksander Saebelmann-Kunileid tugines suurel määral rahvaviisidele, siis Friedrich rahvaviise ei kasutanud. Aleksandri looming on tõsisem, Friedrichi oma rõõmsam, muretum, ehk ka pealiskaudsem. 19. sajandi lõpukümnenditel lõid koorilaule paljud koolmeistrid, organistid ja köstrid. Friedrich Saebelmanni laulud paistsid nende hulgas silma oma värske helikeele ja erksa rütmiga. Lihtsa harmoonia tõttu olid nad mõnusad laulda ja võitsid omaaegsete kooride repertuaaris suure populaarsuse. Tema loomingusse kuulub mitmeid tänini palju lauldavaid laule: "Kaunimad laulud" (mis on olnud palju kordi laulupidude kavas), kauni viisiga ja südamlik "Ema süda", rõõmus kevadelaul "Ellerhein", erksarütmiline "Jahilaul", pea kõigil matustel kõlav "Palve" jt.

Friedrich Saebelmann oli ka esimesi eesti heliloojaid, kes hakkas kirjutama soololaule.

reede, 23. september 2016

23.september – Karl August Hermann 165


23.09.1851 Uue-Põltsamaa vald – 11.01.1909 Tartu
Keeleteadlane, helilooja, kirjanik
165 aastat sünnist

Karl August Hermann (23.09.1851 Võhma - 11.01.1909 Tartu)

Hermann oli eesti keeleteadlane, ajakirjanik, helilooja ja muusikategelane. Töötas Tartu ülikooli eesti keele õppejõuna, toimetas ajalehte "Postimees", andis välja esimest eesti muusikakuukirja ning kirjastas hulga koorilaulukogumikke. Alustas esimese eestikeelse entsüklopeedia koostamist, millest ilmus küll ainult 1. köide. Silmapaistva organisaatorina oli osaline kõigis tähtsamates Tartu ja ka kogu Eesti kultuurisündmustes. Püüdis edendada eesti koorimuusikat ja kogus eesti rahvaviise. Oli II, IV, V ja VI üldlaulupeo üks üldjuhte. Lõi üle 300 muusikateose, enamik neist koorilaulud. Paljud neist said rahvusliku liikumise ajal väga populaarseks ning on seda tänapäevalgi.

Karl August Hermann sündis Põltsamaa lähedal Võhmas. Kaotas noorelt ema ja isa, mistõttu ta lapsepõlv ja kogu haridustee olid rasked. Seda enam tuleb imetleda tema vaprust olusid trotsida ning kõige kiuste kõrgharidus omandada.

Hermann õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis, kus laulis ka oma aja kohta heatasemelises Wilbergi kooris. Pärast kooli lõpetamist jäi ta sinna abiõpetajaks. Murranguliseks ja suunavaks sündmuseks 18-aastase Hermanni elus oli I Üldlaulupidu 1869. aastal Tartus. Sellelt rahvusliku liikumise suurürituselt sai ta innustust iga hinna eest edasi õppida ja sellega oma rahvale kasu tuua.

Aastail 1871-1873 töötas ta Peterburis õpetajana ning kavatses ka konservatooriumi astuda, kuid vanuse ja ebapiisava ettevalmistuse tõttu tuli sellest loobuda. Ta pidi leppima vaid eratundide ja iseõppimisega. Eratunde oreli-, viiuli- ja klaverimängus võttis ta ka Tallinnas. 1875. aastal astus Hermann Tartu ülikooli usuteaduskonda, kuid varsti muutusid tema suhted õppejõududega pingeliseks - tulevane pastor käis "Vanemuise" koori juhatamas ning tegeles ka muu kõrvalisega.

Hermann katkestas õpingud ning läks 1878. aastal hoopis Saksamaale, Leipzigi ülikooli keeleteadust õppima. Ta lõpetas ülikooli 1880. aastal keeleteaduse doktori kraadiga, tema väitekiri käsitles eesti keele vältevaheldust. Saksamaalt käis ta Eestis II üldlaulupidu juhatamas.

1880. aastal pöördus Hermann Tartusse tagasi, kuhu jäi oma surmani. Siin rakendus ta kogu jõuga tööle. Vähe on neid organisatsioone ja seltse, kus Hermann poleks innuga kaasa löönud. Ta oli poliitika- ja ühiskonnategelane, teadlane, ajakirjanik, kirjandusteoste autor ning kirjastaja. Ulatuslik oli tema eesti keele alane tegevus, sealhulgas kujunemisjärgus keele sõnavara rikastajana ja grammatika kujundajana. Aastast 1889 töötas ta Tartu ülikooli eesti keele lektorina.

Väga ulatuslik oli ka tema muusikaline tegevus. Hermanni nimega seostub kõik 19. sajandi viimaste aastakümnete muusikaelus ettevõetu: laulupidude korraldamine, muusikakirjanduse kirjastamine, esimese eestikeelse muusikaajakirja väljaandmine, rahvaviiside kogumine, seadmine ja propageerimine, tegevus koorijuhi, helilooja ja kriitikuna.

Ajakirjanduslik tegevus

Aastail 1882-1885 toimetas Hermann "Eesti Postimeest". 1886. aastal omandas ta "Perno Postimehe", nimetas selle ümber "Postimeheks" ning andis seda Tartus välja kuni 1896. aastani. Tema juhtimisel kasvas väikesest, kohaliku tähtsusega nädalalehest ülemaaline, laialt loetav ja populaarne esimene eesti päevaleht (alates 1891. a.). Keerulistes venestuspoliitika tingimustes oli vaja osavust ja laveerimist, et tsensuur lehte kinni ei paneks. Hermann sai sellega hakkama.

Hermanni südameasjaks oli eesti rahvast ka muusika alal võimalikult mitmekülgselt harida. Juba "Postimehe" toimetajana avaldas ta aastail 1882-1884 selle juures "Muusiku Lisalehte", milles ilmus ka koorilaule. Hiljem sai ta loa muusikaajakirja väljaandmiseks ja nõnda hakkas igal kuul ilmuma "Laulu ja mängu leht" koos noodilisaga (1885-1897, 1908). Ajakiri oli mõeldud üldharivana laiale lugejaskonnale ning oli kirjutatud lihtsas stiilis.

Lehe number koosnes sõnalisest ja muusikalisest osast. Hermann avaldas hulga lääne muusika heliloojate elulugusid, lisaks järjejutuna lühikese maailma muusika ajaloo. Ta jagas ka praktilisi õpetusi laulmise, viiulimängu, noodi- ja kompositsiooniõpetuse kohta, tutvustas ja soovitas koguda eesti rahvalaule. Igas numbris oli ka üks põnev seiklusjutt, mille peategelaseks oli mõni kuulus muusik. Artiklite materjali võttis Hermann peamiselt saksa, aga ka teiste maade ajakirjandusest. Muusikalises osas avaldati koorilaule, soololaule saatega, viiuli- ja klaveripalu. Repertuaari hulgas oli palju tema oma loomingut, aga ka teiste noorte eesti heliloojate teoseid, samuti teiste maade heliloojate töid.

"Laulu ja mängu leht" oli lugejaile küll meeltmööda, kuid kõrge hinna tõttu jäi tellimusi üha vähemaks. 1897. aastal pidi Hermann ajakirja sulgema. 1908. aastal üritas ta ajakirja veelkord käima panna, kuid siis piirdus see vaid kahe numbriga. Pärast lehe sulgemist oli Eesti kaua ilma muusikaajakirjata, alles aastal 1922 hakkas ilmuma uus muusikakuukiri "Sireen" Juhan Aaviku toimetamisel (siiski vaid 4 numbrit). Ajakirjas avaldatud materjale andis Hermann hiljem eraldi välja pedagoogiliste raamatutena: "Noodi-õpetus" (Tartu, 1892), "Noodi-õpetus ja komponeerimise-õpetus" (Jurjev [Tartu], 1893) ning "Viiuliõpetus" (Jurjev [Tartu], 1893). Keelemehena mõtles ta välja ka muusikatermineid. Hermannilt on eesti keelde püsima jäänud umbes 140 tema heast keelevaistust kõnelevat sõna, nagu tähestik, häälik, algvõrre ja ülivõrre; käändenimed saav, rajav, olev; aga ka muusikaterminid kolmkõla, heliredel jne.

Loomingust

Hermann on olnud väga viljakas helilooja. Parim osa tema loomest on koorilaulud, algupäraste laulude ja rahvaviisiseadete arv ulatub 300-ni. Tema muusikat on tugevalt mõjutanud lihtsakoeline saksa koorimuusika. Laulude rõõmsameelsed ja muretud tekstid on sageli tema enda sulest. Laulud on enamasti lihtsa ülesehitusega salmilaulud, mis hästi tabatud meeleolu tõttu said kiiresti populaarseks. Paljud neist on püsinud repertuaaris tänapäevani. Parimad laulud nagu "Kungla rahvas" (Fr. Kuhlbars), "Mingem üles mägedele"  (kuula lingile klikates) (ka pealkirjaga "Ilus oled, isamaa", M. Veske), "Munamäel" (J. Kunder) kõnelevad heast meloodiaandest. Optimistlik "Oh laula ja hõiska" (kuula lingile klikates) autori sõnadele on populaarsemaid laulupeolaule. Sageli lauldavad on veel "Teretus", "Kevade marss" (K. A. Hermann).

Erandlik ja parim saavutus Hermanni kooriloomingus on aga 1880. aastal kirjutatud laul "Isamaa mälestus" (kuula lingile klikates). Kreutzwaldi "Kalevipoja" sissejuhatusest võetud tekst on tulvil muistse vabadusvõitluse romantikat ja isamaa-armastuse paatost, mida Hermann on muusikaliselt suutnud väga sugestiivselt väljendada. Laul on hea dramaturgilise ülesehitusega, selles on meeleolude vaheldust ning muusikaliste kujundite kontrastsust.

Lisaks suurele hulgale koorilauludele kuulub Hermanni heliloomingu hulka ka soololaule, klaveri- ja viiulipalu. Tema loodud on ka üks muusikaline lavateos, esimene eesti ooperikatsetus - lauleldus "Uku ja Vanemuine ehk Eesti jumalad ja rahvad" (Hermanni enda libreto rahvamuistendi ainetel; 1907, esietendus 1908). Selle orkestreeris ja lisas avamängu Adalbert Wirkhaus. Noored professionaalid sarjasid tol korral teose maapõhja, millest vanahärra oli hingepõhjani solvunud. 1997. aastal orkestreeris Raimo Kangro teose uuesti ning kirjutas samas stiilis järje ("Uku ja Ecu") - selle kaksikteosega tähistati humoorikalt Eesti Vabariigi 80. aastapäeva, muiates nii ärkamisaegse kui tänapäevase pseudomütoloogia üle

Karl August Hermanni monument, asukohaga Põltsamaa linnapargis 
Monument koosneb risttahukalistest roosakast graniidist sambast ja sellele on paigaldatud pronksist portreebüst. Graniittahuka külgedel on voluuditaolised kontraforsid.Tahkude esiküljel pronksmärkidega tekst Dr.K.A.Hermann (plaadil) 1851-1909. Kuju autor Alfred Zolk-Leius, kes oli lõpetandu Pallase kunstikooli ja õpetas Põltsamaa Gümnaasiumis joonistamist. Monumendi kõrgus 2 meetrit, asetatud muldkehale. Muldkeha nõlvadel kaks betoonist üheksaastmelist treppi. Mälestusmärki piiravad kõrged elupuud.
Allikas: Kultuurimälestiste riiklik register http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=5852

laupäev, 17. september 2016

17. september – Anton Irv 130



17.09.1886 Sillaotsa talu, Viljandi vald – 27.04.1919 Lätimaal Streneči lähistel
130 aastat sünnist
Kolme Vabaduse Risti kavaler, Kapten

Sündis 1886. aastal Viljandimaal Viljandi vallas. Üldhariduse omandas Viljandi kihelkonnakoolis. Enne Esimest maailmasõda töötas õpetajana.

Maailmasõtta astus 269. Novorževi polgu noorema allohvitserina. Lahingutes paistis silma erakordse julgusega, pälvides esimesena oma diviisist Georgi sõduriristide täiskomplekti. 1915. aastal ülendati ta vahvuse eest ohvitseriks ning määrati polgu luurekomando ülemaks. 1917.-1918. aastal oli Irv 1. Eesti polgus roodu- ja pataljoniülem.

Vabadussõja algul võttis kapten Irv aktiivselt osa 1. soomusrongi formeerimisest ning sõitis selle rongi ülema abina Viru rindele. 10. detsembril 1918. aastal nimetati kapten Irv soomusrongi ning pärast kapten Partsi haavatasaamist 1919. aasta jaanuaris soomusrongide divisjoni ülemaks.

Lisaks soomusrongidele olid tema alluvuses Kuperjanovi Partisanide Pataljon, Kalevi Malev, Scouts-rügement, Võru kaitsepataljon ning välisuurtükiväeosad. Petseri vallutamisel allusid soomusrongide divisjonile ka 2. ja 7. jalaväerügement. Kapten Irv langes lahingus 27.04.1919 Egle raudteejaama lähistel. (VRSAA F 400, N 12, S 27537; ERA F 495, N 7, S 1156; EVK 1984, lk 48; Vojennõi orden…2004, lk 539)

Leitnant Anton Irve autasustati Georgi mõõgaga.



Kapten Anton Irve mälestusmärk

Viljandi Pauluse kiriku juures Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.

esmaspäev, 5. september 2016

5. september – Friedrich Karl Akel 150


5.09.1871 Halliste kihelkond – 3.07.1941 Tallinn
150 aastat sünnist
Arst ja riigitegelane

Friedrich Karl Akel sündis 1871. aastal Kaubi karjamõisa omaniku pojana, praeguses Halliste vallas Viljandimaal.

Ta õppis 1892-1897 Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, täiendas end seejärel Riias, Varssavis, Berliinis jm.

Alates 1902. aastast töötas silmaarstina Tallinnas, kus avas 1912. aastal oma erasilmakliiniku.

1924. aastal, seal hulgas ka 1. detsembri mässu ajal oli Akel Eesti Vabariigi riigivanem (valitsuse juht). Kolm korda oli ta erinevates valitsustes välisminister (1923-1924, 1926-1927, 1936-1938) ning kuulus Riigikogu (1926-1928, 1938-1940) ja Rahvuskogu (1936-1937) koosseisu.

Akel oli pikalt välisteenistuses, esindades Eestit saadikuna Soomes (1922-1923), Rootsis, Norras ja Taanis (1928-1934) ning Saksamaal ja Hollandis (1934-1936).

Friedrich Karl Akel oli väga aktiivne ka ühiskondlikult. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi, 1907. aastal aga oli üks korporatsiooni Fraternitas Estica asutajaid ja vilistlane. Samal aastal valiti Akel spordiseltsi Kalev etteotsa, 1924. aastal juba Eesti Olümpiakomitee esimeheks ja 1927-1932 oli ta Eesti esindaja Rahvusvahelises Olümpiakomitees. Akel oli ka Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige, teatriosaühingu Estonia ja Tallinna Eesti Seltsi Estonia juhatuse esimees ning Tallinna Vastastikuse Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus ta Tallinna linna volikogusse.

Nõukogude okupatsioon hävitas nii Akeli töö kui ka tema enda ja tema perekonna. Friedrich Karl Akel hukati 3. juulil 1941 Tallinnas. Tema abikaasa Adele ja tütar Asta küüditati, poeg Friedrich arreteeriti, tütred Vilma ja Lia pidid elama paguluses.

Riigivanem Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäeva tähistamiseks avati 5. septembril Riigikantselei eestvedamisel tema sünnikohas Halliste vallas Viljandimaal mälestuskivi. Lisaks peeti Halliste koolimajas ka kõnekoosolek ning korraldati koostöös Eesti Postiga postmargiseeria „Eesti Vabariigi riigipead 1918-2018" raames Akelile pühendatud postmargi esitlus.

Halliste koolimajas on avatud ka Friedrich Karl Akeli 140. sünniaastapäevale pühendatud näitus, mille Riigikantselei tellimusel koostas Tiit Noormets Riigiarhiivist ning kujundas Einike Soosaar. Näitusega saab tutvuda ka Riigikantselei kodulehel.

Allikas: Maaleht


Friedrich Akel
coetus 1906/1907, asutaja vilistlane, auvilistlaseks valitud 1932.

Eesti riigitegelane, diplomaat ja arst Friedrich Karl Akel sündis 5. septembril (vkj. 24.08.) 1871. aastal Pärnumaal Halliste kihelkonnas Kaubi karjamõisa omaniku pojana.

Ta omandas üldhariduse Viljandi elementaarkoolis 1881-1883 ja Viljandi kreiskoolis 1883-1887, siis jätkas õpinguid Tartu Aleksandri gümnaasiumis 1889-1892 ning Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas 1892-1897. Juba 1892. aastal astus ta Eesti Üliõpilaste seltsi ning oli mõnda aega 1897. aastal ka seltsi esimees. Kuid seoses korporatsioon Fraternitas Estica loomisega 1907. aastal sai temast selle üks asutaja ja vilistlane.

Friedrich Akel praktiseeris järgnevalt Tartu polikliinikus 1898-1899, Varssavis Usjadovi haiglas 1899-1901, Riias Reimersi silmakliinikus 1901-1902 ning lühemat aega Berliinis, Leipzigis ja Prahas. Sügisel 1902. aasta asus Fr. K. Akel silmaarstina tööle Tallinnas. Võttis arstina osa Vene-Jaapani sõjast 1904-1905.

Friedrich Karl Akel abiellus 12. märtsil 1906. aastal Adele Karoline Tenziga. Perre sündis neli last: tütred Vilma, Asta ja Lia ning poeg Friedrich. Eluasemeks sai Tallinnasse Roosikrantsi 10 maja, mille ostuks raha saadi Kaubi karjamõisa müümisest. Samas Roosikrantsi tänava majas avas dr. Akel 1912. aastal erasilmakliiniku. Juba 1907. aastal oli Fr. K. Akel koos teiste rahvuskaaslastest arstidega avanud Tallinnas Eesti Arstide Haigemaja, millest sai edukalt toimiv raviasutus.

Väga aktiivne oli Friedrich Karl Akel ka ühiskondlikult olles Põhja-Balti Arstide Seltsi ja Tallinna Rahvahariduse Seltsi juhatuse liige; spordiselts Kalevi, teatri OÜ Estonia ja Tallinna Krediidiühisuse, hilisema Krediitpanga, nõukogu liige ja esimees. Samuti kuulus liikmena Tallinna Linnavolikogusse ning oli selle juhatajaks.

Poliitiliselt kuulus ta algul koos Jaan Tõnissoniga Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda, millest sai hiljem Eesti Demokraatlik Erakond ja ühinedes Rahvaerakond. Vabadussõja ajal oli Akel üks Kristliku Rahvaerakonna asutajaist ning hiljem selle kandvamaid jõude. Aastatel 1920-1922 tegutses ta värskelt ellukutsutud EELK Konsistooriumi abipresidendina. Friedrich Karl Akeli diplomaadikarjäär algas 1922. aastal, kui ta määrati Eesti saadikuks Soome asukohaga Helsingis.

Aasta hiljem saabus ta tagasi Tallinna ning sai esimest korda välisministriks riigivanem Konstantin Pätsi juhitud valitsuses augustis 1923. Juba märtsis 1924 asus aga Akel ise riigivanemana juhtima Kristliku Rahvaerakonna, Tööerakonna ja Rahvaerakonna liikmeist moodustatud valitsust.

Tema valitsemisaega sattus ka kurikuulus kommunistide 1924. aasta detsembrimäss, mille järgselt ta ametist lahkus ja asus taas tööle silmaarstina. Kuid juba mais 1926 osutus ta valituks 3. Riigikogu liikmeks, kust peatselt asus taas ministritoolile. Teistkordselt sai temast välisminister 1926. aasta juulis, kui riigivanem Jaan Teemant kutsus Akeli oma valitsusse, kus tegutses 1927. aasta detsembrini.

Järgnevatel aastatel oli ta taas diplomaatilisel tööl. Perioodil 1928-1934 oli Fr. K. Akel Eesti saadikuks Rootsis ning ühtlasi Norras ja Taanis asukohaga Stockholmis ja 1934-1936 Saksamaal ning samas Hollandis asukohaga Berliinis. On märkimisväärne, et aastatel 1927-1932 kuulus Friedrich Karl Akel Eesti esindajana Rahvusvahelisse Olümpiakomiteesse.

Kolmandat korda sai Akelist välisminister riigivanema Konstantin Pätsi valitsuses juunist 1936., kus oli ametis kuni maini 1938. Seoses uue põhiseaduse väljatöötamisega valiti ta 1937. aastal Rahvuskogu 2. koja liikmeks. Aastail 1938-1940 oli Fr. K. Akel nimetatud liikmena Riiginõukogus.

Ka majandusvallas jätkas ta tegutsemist olles 1939-1940 AS Esimene Eesti Põlevkivitööstuse juhatuse esimehe asetäitjaks ning jätkas oma arstipraksist.

Pärast 1940. aasta suvel toimunud Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt tõmbus Akel poliitilisest ja ühiskondlikust elust kõrvale ja töötas vaid arstina silmakliinikus. Kuid juba 17. oktoobril 1940 ta arreteeriti oma kodutrepil Nõukogude julgeolekuorganite poolt ja paigutati Tallinna Patarei vanglasse. Võõrvõimu poolt mõisteti Akel 1941. aasta juuli algul, kui juba oli puhkenud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, surma. Friedrich Karl Akel lasti maha 3. juulil 1941. aastal Tallinnas, tõenäoliselt vanglas või Pirita-Kosel. Tema viimane puhkepaik on teadmata. Samas pole välistatud, et Akeli põrm puhkab koos paljude teiste tundmatute Nõukogude terrori ohvritega Tallinna Liiva kalmistul.

Traagiline oli ka tema perekonna saatus. Abikaasa Adele Karoline Akel küüditati 1941. aasta suvel Venemaale ja suri seal 1944. aastal. Ka tütar Asta Treude koos perega küüditati Venemaale, kus tema mees Damasius Treude 1942. aastal suri. Poeg Friedrich Akel viidi samuti Venemaale ja hukkus sealses vangilaagris 1942. aastal. Vaid kahel tütrel õnnestus pääseda. Nii oli Lia abiellunud Rootsi diplomaadi Erik Sydoviga ja asus elama Rootsi. Ka tütar Vilmal õnnestus siirduda Rootsi.

laupäev, 3. september 2016

3. september – Jaan Rannap 85

3.09.1931 Pornuse vald, Halliste kihelkond
85. sünnipäev
Lastekirjanik

Agu Sihvka, Salu Juhani, Nublu, Klaabu ja paljude teiste värvikate tegelaste autor Jaan Rannap tähistas 3. septembril oma 80. sünnipäeva. Kirjanik sündis Pärnumaal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas.

Ise on ta kirjutanud nii: "Sündisin 3. septembril 1931. aastal Halliste kihelkonnas Pornuse vallas pikas punaseks värvitud majas, mille maanteepoolse ukse kohal rippus silt: Pornuse 6-kl. algkool.

Tänu sellele asjaolule võin öelda, et olen rohkem koolis käinud kui enamik inimesi. Alates hetkest, mil ma roomamise selgeks sain, täheldati minu suurt haridusjanu. Tarvitsenud mu hoidjatel vaid silmad kõrvale pöörata, kui ma olevat meie korterist klassi viiva ukse lahti nüginud ja otseteed tahvli poole tõtanud.

Nelja-aastasena istusin juba suurema osa koolipäevast klassiruumides. Teadsin täpselt, et loodusteaduse tunnis vuristatakse tuulemootorit ja hõõrutakse elektrit, et laulmistund ei tähenda sugugi ainult laulmist, vaid ka laulu saatel marssimist ja et matemaatikatundi ei maksa minna.

Millal ma lugema õppisin, ei suuda meenutada. Vist alles esimeses klassis. Küll aga mäletan, et niipea kui veerimisoskus käes, registreerisin end kooli raamatukogu kasutajaks ja võtsin sealt kaenla alla teose, mis jutustas mööbli sünniloost. See on jäänud minu mällu maailma igavaima raamatuna.

Hoolsaks lugejaks muutusin kusagil kolmandas-neljandas klassis. Olin oma koolivendadega võrreldes eelisolukorras. Selle kapi võti, mille riiulitel koolikogu raamatud seisid, rippus kantseleis. Vaiksetel pühapäevatundidel, eriti aga suvel, pääsesin kapi kallale revisjoni tegema.“

Jaan Rannap sündis koolmeistri neljalapselise pere kolmanda lapsena. “Suur pere!” naerab ta. “Aga minu ema oli oma peres kolmeteistkümnes laps! Ning kõik lapsed said vähemalt keskhariduse!”

Ema oli pärit Kõpu kandist. Vanaisa teenis elatist veskeid rentides ja sai seeläbi aina jõukamaks. Isa oli pärit Viljandimaalt Tuhalaanest. “Tema isa oli seal mõisa tõllassepp. Vanaisa elas viie lapsega toast ja köögist koosnenud osmikus.”

“Emagi oli algul õpetaja. Kuni 1930. aastatel anti välja seadus, et mees ja naine ei tohi ühes koolis töötada. Mind on siiani vapustanud, et ema valdas nelja keelt. Aga õppinud oli ta Viljandi kõrgemas tütarlastekoolis. Ning nooruspõlve päevikuid, mis ta sõja ajal ära põletas, oli ta pidanud prantsuse keeles! Saksa keelt õpetas ta koolis ning vene keel oli tal samuti suus.”

Jaan Rannap oli noorpõlves ka tuntud spordimees, teine eestlane Jaan Jürgensteini järel, kes kolmikhüppes 15 meetri piirist jagu sai.

“1936. aastal, ilmselt Palusalu-vaimustuse tõttu, hakkas isa kooli taha spordiväljakut tegema. Kraavitati ääred, siluti ning külvati rohuseemet. Tehti jalgpalli- ja võrkpalliplats, loodi noorsoo spordiselts, külal oli isegi oma jalgpallimeeskond. Ei puudunud kaugus- ja kõrgushüppepaik. Panime õega lati üles ja hakkasime hüppama. Küllap sealt see spordipisik minusse pugeski.”

Kust kirjutustõbi alguse sai?
“Abjas koolis käies avastasime sõbraga, et lehte väikseid uudiseid saates saab kena kopika teenida. Näiteks: “Vana-Kariste külas alustati viljapeksu”. Ning mõned nimed juurde ka. Varsti olime nii kavalad, et saime täpselt aru, mis läheb ja mis mitte. Neid nupukesi ilmus Noorte Hääles ja Talurahvalehes, nimed all ja puha. Mäletan, et esimese omateenitud raha eest ostsin valge kummeeritud mantli. See oli 40ndate lõpus hullumoodi popp. Kui paar päeva olid käinud, hakkas mantel krobisema.”

Jaan Rannapi ladus jutuvestmine ja raamatute põnevad seikluslikud süžeed on lugejaid alati köitnud. Lastejuttude peategelasteks on enamasti teismelised poisid, keda tegutsemisiha viib mitmesugustesse keerukatesse olukordadesse ja äpardustesse.

Loodust kujutab Rannap kui midagi inimolemisse enesestmõistetavalt kuuluvat kõiges oma ilus, tasakaalustavuses ja rikkuses. Looduskirjaniku kuulsuse on toonud Rannapile tema kotkas Valgesulg, koer Nublu, ahv Topi, karupoeg Jõmm, toonekurg Tooni ja veel hulk muid olendeid kuni kalade ja putukateni.

2011. aastal on lastekirjanikult ilmunud koguni kaks uut raamatut: "Oi-oi, Jaana!" ja "Proua Vaideri hiirekull"
2010. aastal sai Jaan Rannap Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Aprillikuus (2011) tähistasime lasteraamatupäeva ning korraldasime 4-ndatele klassidele Jaan Rannapi elu ja loomingut tutvustava kirjandusmängu.


Viited: Imar Palli artikkel "Vihmaste päevade ootuses" ajalehes Maaleht (22.06.2006) http://www.maakodu.ee/print.php?page=&grupp=artikkel&artikkel=6005

Teosed
  • Neid oli kaheksakümmend kuus (1962)
  • Roheline pall (1962)
  • Salu Juhan ja ta sõbrad (1964)
  • Viimane valgesulg (1967)
  • Musta lamba matused (1968)
  • Topi (1970)
  • Jefreitor Jõmm (1971)
  • Nublu (1972)
  • Agu Sihvka annab aru (1973)
  • Seitseteist tundi plahvatuseni (1975)
  • Maja metsa ääres (1976)
  • Kukepoks (1979)
  • Koolilood (1981), koolilugude kogumik
  • Alfa+Romeo (1981)
  • Maari Suvi (1983)
  • Loomalood (1984)
  • Toonekurg Tooni (1986)
  • Põder, kes käis varvastel (1987)
  • Klaabu (1987)
  • Kasulaps (1989)
  • Tuukerkoer Torru ja teised loomad (1994)
  • Röövel Rinaldo (1995)
  • Spordilood (1996)
  • Tupsik (1998)
  • Jänese mängutoos (1999)
  • Lühikesed lood (2001)
  • Nelja nimega koer (2004)
  • Jänesepoeg Juss ja karupoeg Kusti (2005)
  • Roheline kindlus (2006)
  • Aptsihh! Aptsihh! Aptsihh! (2006)
  • Kõverkäpp (2007)
  • Lips-laps, lehelind (2008)

Juhuse tahtel lastekirjanikuks
3. septembril 2011saab armastatud lastekirjanik, rohkete värvikate poisteraamatute ning loodusest ja loomadest pajatavate teoste autor 80-aastaseks. Esimese Eesti Vabariigi ajal sündinud Rannap õppis küll Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika- ja füüsikateaduskonnas, kuid sattus tänu juhusele tööle omaaegsesse koolilastele mõeldud ajakirja „Pioneer“, mille toimetajana töötas 20 aastat. 1977. aastal suundus ta lasteajakirja „Täheke“ toimetusse. Just inspireeriv töökeskkond pani aluse Rannapi kujunemisele lastekirjanikuks. Tema esimene raamat „Roheline pall“ ilmus aastal 1962.
Jaan Rannapi rohkearvulise loomingu võib jagada kaheks suureks alagrupiks: looma- ja looduslugudeks ning põhikoolipoistest pajatavateks jutustusteks. Loomatemaatika osas paistavad silma palad loomaiast põgenenud ahvipoiss Topist (1970) ning poisi ja hobuse sõprust käsitlev jutustus „Alfa + Romeo“ (1978). Lood tuletõrjekoer Nublust (1972) on lausa legendaarsed ning kuuluvad õigustatult tänapäevalgi algklasside kohustusliku lugemisvara hulka. Tugeva aimelise taustaga „Maari suvi“ (1983) segab osavalt teadusliku tõe, fantaasia ja seikluslikkuse, selgitades nõnda lastele nii mesilastaru kui ka sipelgapesa toimimispõhimõtteid.
Ennekõike on Rannap aga siiski tuntud autorina, kes mitte ainult ei tunne, vaid ka oskab suurepäraselt edasi anda poiste hingeelu. Tema koolilood „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (1964), „Musta lamba matused“ (1968) ning „Agu Sihvka annab aru“(1973) kannavad küll oma ajastu märke, kuid satiiriline suhtumine tollase koolielu valupunktidesse ja soe huumor lubab teoseid ka tänapäeva lastel nautida. Eraldi väärivad mainimist Rannapi sporditeemalised jutud, mis rõhutavad tugevalt tahtekasvatuse vajadust, innustades noori saavutuste nimel tööd tegema.
Rannapi viimaste aastate loomingu silmapaistvaim teos on põhikooliõpilastele adresseeritud “Nelja nimega koer” (2004), mis räägib meile loo kloonitud koerast, keda veri kodumaale sunnib tulema. Nagu üks tõeline seiklusraamat ikka, sisaldab ka vaadeldav jutustus pisut tehnikasaavutusi, naeruväärseid, kuid siiski ohtlikke kurjategijaid, vapraid politseinikke, varatut, kuid südamlikku joodikut ning vahvaid poisse, kes peaaegu kõigega ise hakkama saavad. Teose filmilik ülesehitus, mitmete liinide oskuslik põimimine, Rannapile omane üksikute detailidega meeldejäävate tegelaste loomine, ennekõike aga sorav ja loomulik jutustamisoskus teeb teosest tõeliselt nauditava lugemise. Kirjaniku viimane poisteraamat „Roheline kindlus“ (2006) on realistlik põnevusjutt, mis kirjeldab köitvalt ja värvikalt kahe poisi sündmusterohket suve maal, kahjuks aga pole teos teksti väärilist toimetamist leidnud. Rannapi värskeim teos „Proua Vaideri hiirekull“ (2011) seob seiklusliku aine kirjaniku kirega looduse vastu.
Jaan Rannapi missioonitunne, humoorikus ja elutarkus, rohked teadmised spordist ja loodusest teevad temast ainulaadse kirjaniku kaasaja Eesti lastekirjanduspildis. Ta on küll terava silmaga, kuid siiski südamliku ja lahke sulega kirjanik, kellel on aega märgata nii poiste hingeelu kui ka looduses ja loomadega toimuvat. Tundub, et Rannap on niivõrd ainulaadne, et ükski noorematest kirjanikest pole suutnud senini tema jälgedes käia.
Jaanika Palm, Eesti Lastekirjanduse Keskuse lastekirjanduse uurija
Allikas: Eesti Lastekirjanduse Keskus

reede, 2. september 2016

2. september – Georg-Bernhard Järvekülg (ka Järveküll) 115

2.09.1901 Klaassepa talu, Pärsti vald – 10.08.1953 Narva vangilaager
115 aastat sünnist
Arstiteadlane, Vabaduse Risti kavaler

Georg Bernhard Järvekülje oskused tõstsid ta sõjajärgsetel aastatel Tallinna juhtivkirurgiks. 1946. aastal osales ta Tallinna Kirurgide Seltsi asutamisel ja ta valiti selle esimeseks esimeheks.

1951. aastal arreteeriti Järvekülg osalemise eest Vabadussõjas ning mõisteti kümneks aastaks paranduslike tööde laagrisse. Narva vangilaagris ta 1953. aastal suri. Tema põrm jäi praeguste uusehitiste alla. 1958. aastal Järvekülg rehabiliteeriti.

Järvekülje kirurgioskused olid mitmekülgsed. Ta teostas üldkirurgilisi-, näo- ja lõualuupiirkonna-, traumatoloogia-ortopeediaalaseid ja uroloogilisi operatsioone.

Allikas: Eesti Päevaleht