Meie kirjanikud ja kodulugu

Otsing sellest blogist

reede, 8. september 2017

28. september - Mart Saar 135

28. september 1882 Hüpassaare - 28. oktoober 1963 Tallinn
Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas

Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp aitas suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.
 
1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga. Kuni 1911. aastani täiendas ta end samas Ljadovi juhendamisel kompositsioonis (oli õppinud ka Rimski-Korsakovi juures). Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas. St. Peterburg pakkus Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika. Saar hindas heliloojana kõrgelt ka Rimski-Korsakovi, kes ühendas oma loomingus sajandivahetuse muusika uued tendentsid vene rahvamuusika joontega. Viimane soovitas ka oma õpilastel kasutada loomingus rahvaviise ja rõhutada nende omapära.
 
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus. Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti". Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921; 1927-1928).
 
Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.
 
Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala (veel on tal muusika lastenäidendile ja mõned vähetuntud vokaalsümfoonilised ja orkestriteosed). Põhiline osa Saare loomingust tugineb eesti rahvamuusikal - soololaulud, klaveripalad, eriti aga koorilaulud. Saar, kes oli ise rahvalaule ka kogunud, suutis oma loomingus avada nende omapära väga loomulikult. Ta on esimene eesti helilooja, kelle muusika on tihedalt rahvaloominguga läbi põimunud.
 
1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal.
 
Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt). 1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule.
 
Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.
 
1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum, 1982. a. mälestussammas Tallinnas (Aime Kuulbusch).

Allikas: Multimeedialeksikon "Eesti muusika". URL: https://opetaja.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.htm

26. september - Lembit Eelmäe 90

Aastani 1936 Arved Eifel
26. september 1927 Holdre v – 2. juuli 2009 Tartu
Näitekirjanik, luuletaja ja näitleja

Sündinud Valgamaal Holdre vallas sepa pojana. Õppis 1935-1941 Holdre algkoolis, 1941-1946 Tõrva keskkoolis, 1946-1947 Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas, 1947-1951 Eesti riiklikus teatriinstituudis.
 
Oli 1951-1957 „Endla“ teatris ja alates 1957 „Vanemuises“ näitleja. Elva keskkooli kunstilise kasvatuse õpetaja 1964-1968. Juhendanud mitmeid näiteringe. Tema tipprollideks olid osatäitmised Jaan Toominga lavastustes "Veli Joonatan" (1976) "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1976), "Polonees 1945" (1976), "Kauka jumal" (1977), "Tõde ja õigus" (1978) ja "Kihnu Jõnn" (1980).
 
Lembit Eelmäe pidas oma mulgimaa päritolu kogu elu väga oluliseks, see kiindumus väljendus omaloodud mulgimurdelistes luuletustes ja juttudes, kaasalöömises Mulkide Seltsi tegevuses ja muudes kodukoha ettevõtmistes. Ta on avaldanud luulekogud "Mu tõne mailm" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 1997) ja "Tundelisi pärjavärsse" (Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu 2003). Luulet autori ettekandes on salvestatud CD-l "Ku Pikässillast üle saa" (2002).
 
Abikaasa näitleja Herta Elviste. Vend kirjandusteadlane August Eelmäe. Poeg näitleja Andrus Eelmäe.
 
Tunnustused
• 1969 Eesti NSV Teatriühingu preemia– Paris lavastuses "Ilus Helena"
• 1976 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Põrgupõhja Jürka lavastuses "Põrgupõhja uus Vanapagan"
• 1977 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1977 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Mogri Märt lavastuses "Kauka jumal"
• 1978 Eesti NSV Teatriühingu preemia – Andres lavastuses "Tõde ja õigus"
• 1996 Suure Vankri auhind
• 1997 Eesti Näitlejate Liidu auliige
• 2004 Mulkide Seltsi auliige
• 2005 Tartu Kultuurkapitali aastapreemia (koos Herta Elvistega)
• 2005 Valgetähe IV klassi teenetemärk
• 2006 Vanemuise hõbemärk
• 2006 Tartu aukodanik koos Hans Trassi ja Helju Valsiga
• Vanemuise Seltsi auliige
• 2007 Tartumaa Pensionäride Ühenduselt aasta vanaisa tiitel
• 2008 Helme valla aukodanik

Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 69-70
• Vikipeedia URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lembit_Eelm%C3%A4e
Foto: Uus Eesti. URL: http://uuseesti.ee/10258

18. september - Lilian Härm 90

Aastani 1954 Vahtramäe
18. september 1927 Tallinnas
Eesti kunstnik

Lilian Härma isa oli teatrikunstnik Albert Vahtramäe (1885–1965), kes omandas hariduse Peterburis Kunstide Edendamise Seltsi koolis. Lilian Härm õppis pärast Tallinna Inglise Kolledžit ja Jakob Westholmi gümnaasiumit Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis, lõpetades kooli 1950. aastal teatridekoratsiooni erialal.
 
Lilian abiellus samal erialal õppinud tarbegraafiku Endel Härmaga, kellega sündis kaks poega.
 
Lilian Härm on töötanud Üleliidulise Kaubanduspalati Eesti osakonnas ja ETKVL-i Kaubandusliku Reklaami Valitsuses tarbegraafikuna ning hiljem vabakutselisena (pakendite kujundaja ja plakatite joonistajana).
 
1974. aastal kolis koos perega Viljandisse.
 
Ta on illustreerinud palju lasteraamatuid, näiteks Eno Raua “Mõru kook” (1959), Julius Oro “Muna” (1975), “Prantsuse muinasjutte” (1976), “Eesti muinasjutte” (1979), “Ungari muinasjutte” (1985), “Rootsi muinasjutte” (1987), Charles Perrault “Muinasjutud” (1979), Wilhelm Hauff “Kääbus Nina. Väike Mukk (1984).
 
Lilian Härma lasteraamatute illustratsioonidega on üles kasvanud mitu põlvkonda lapsi. Maalikunstnikuna on tal valminud ligi 3000 teost, millest suur osa kujutab kasse. Samas on tema ampluaa olnud maastikud ja linnavaated ning vähemal määral natüürmordid.

Allikas: Vikipeedia. URL: https://et.wikipedia.org/wiki/Lilian_H%C3%A4rm
Foto: Sakala. URL: http://sakala.postimees.ee/1121364/viljandi-eelmise-aasta-tegu-tehti-keset-jarve

Kunstnik Lilian Härm näituse avamisel oktoobris 2012 Kondase keskuses
 




 

17. september - Agnes Taar 120

Aastast 1933 kodanikunimega Blaubrük, eestistatult Kajara
17. 09.1897 Maru küla, Vana-Kariste vald – 7. 12.1976 Tartu
Laste- ja näitekirjanik, prosaist

Agnes-Elsa Taar sündis Pärnumaal Maru algkooli õpetaja tütrena, õppis 1907–1910 Maru algkoolis, 1911–14 Halliste kihelkonnakoolis, lõpetas 1916 eksternina Pärnu gümnaasiumi, täiendas end 1916 Johannes Voldemar Veski pedagoogilistel kursustel Tartus, omandas 1917 Pärnus õpetajakutse.
 
Töötas 1916–1917 Maru algkooli õpetajana, oli 1921–1922 Otepää kihelkonna Vidrike ja 1922–1923 Mäksa valla Sarakuste algkooli juhataja, 1924–1925 Virumaal Moora algkooli õpetaja, 1927–1928 postkontoriametnik Viljandis.
 
Avaldas aastast 1924 ajakirjanduses lastejutte, -luuletusi ja -näidendeid ning täiskasvanutele mõeldud näidendeid (neid mängiti peamiselt väiketeatrites ja maalavadel) ja kaks romaani. Aastast 1928 kutseline kirjanik Tartus, toimetas 1931–32 ajakirja „Eesti Naine“ lisa „Väikeste Sõber“.
 
Kirjutas 1932 libreto A. Virkhausi operetile „Veskineid”. Võeti Eesti Kirjanike Liidu liikmeks 1940, heideti 1950. aastal liidust välja kodanliku natsionalismi vastase kampaania ajal.
 
Läks Tartus vabasurma üheaegselt koos abikaasaga, maetud Raadi kalmistule.
 
Lasteluulekogud
• Klu-klu (1928)
• Kuldnokk naasis (1970)
 
Lastejutud
• Merepoeg (1929)
• Imeline võõras (1930)
• Musta Notsu seiklused (1930)
• Kolm poissi ja õnnenumber (1931)
• Vallimäe vana vares (1932)
• Mustlase koer (värssjutustus, 1936)
 
Romaanid
• Mari-Ann õpetajatütar (1938, 2011)
• Hulkumas ja põgenemas (1940, 2011)
 
Lastenäidendid
• Mure ja Rõõmu lossis (lavastatud 1929)
• Kuri Killi loomade kohtus (lavastatud Vanemuises 1930)
• Viiukese sõit kevaderiiki (lavastatud 1932)
 
Näidendid
• Emake maamuld (lavastatud Vanemuises 1931)
• Kõrgemäe noored (1932)
• Kes on süüdi? (1934) • Kolm sündi (1935)
• Naine tulikahjumärgiga (1936)
 
Allikas: EE 14, 2000; muudetud 2013 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/taar_agnes

kolmapäev, 6. september 2017

9. september - kodu-uurija Erich Mägi 85

9. september 1932 Vinni k, Küti v, Virumaa – 21. juuni 2010 Karksi-Nuia
Tehnik- tehnoloog, kodu-uurija, amatöörfilmide tegija
 
Sündis 9. septembril 1932 aastal Virumaal Küti vallas taluperes. Õppinud Vinni-Pajusi 6-klassilises koolis (1947), Karitsa 7-klassilises koolis (1948).
 
Olnud 1949-1957 Siberisse küüditatud. Lõpetanud 1954. aastal Ussinski õhtukooli 8. klassi, 1960 Tihemetsa põllumajandustehnikumi ja 1969 Võru tööstustehnikumi. Töötanud traktoristi ja treialina, tehnik-tehnoloogina Nuia EPT-s, katlamaja juhataja ja tööde normeerijana.
 
Ühiskondlik tegevus on olnud mitmekesine. Osavõtt Karksi-Nuia taidlusringide tööst (meeskoor, rahvatants, puhkpill, foto- ja filmiring). Kuulus Eesti Filmiamatööride Liitu.
 
Videosalvestused August Kitzbergi ja Elena Animäg teemadega on osaliselt antud Tartu Kirjandusmuuseumile. Teinud 8-mm ja 16-mm amatöörfilme kohalikest sündmustest aastail 1975-1989. Alates 1989 videofilmid 182 kassetil.
 
Juhendatud õpilasuurimused: fotoring – kohalik kroonika, filmiring – kohalik kroonika. Vanavarakogu: fotoaparaadid, fotolaboratooriumi seadmed.
 
Osalenud muinsus- ja looduskaitses.
 
Erich Mägi tegevust on tunnustatud aukirjade ja diplomitega. 1986. aastal amatöörfilmide ülevaatusel III koht (pronksmedal).
 
Mälestustest Siberis avaldanud artikli „Pikad aastad“ Õilme Nurga artiklikogumikus „Mälestuseks teile kõigile (Rakvere, 2001).
 
Avaldanud artikleid vallalehes Karksi Sõna.
 
Suri 21. juunil 2010 Karksi-Nuias (vähk).
 
Allikad:

pühapäev, 3. september 2017

3. september - Luise Vaher 105

Aastani 1944 Kapstas
3. september 1912 Tõlliste, Sangaste khk – 14. veebruar 1992 Viljandi
Kirjanik

Sündinud Tartumaal (hiljem Valgamaa koosseisus) Sangaste kihelkonnas Tõlliste mõisa aidamehe tütrena. Õppis 1921-1927 Valga 2. Algkoolis, 1928-1930 Võru Õpetajate Seminaris ja 1930-1932 Valga Tütarlaste Gümnaasiumis. Seejärel töötas vanemate juures Kaagjärve vallas Ratsi talus., 1938-1940 ametnikuna Karula vallamajas.
 
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal toetas oma tegevusega Eesti ühiskonna sovetiseerijaid. Asus juunis 1940 tööle ajalehes "Lõuna-Eesti" (hiljem "Valga Enamlane") toimetuse sekretärina, 1941 oli ka Valgamaa täitevkomitee sekretär.
 
Saksa-Nõukogude Liidu sõja algul astus 1941. aasta suvel hävituspataljoni, siirdus Nõukogude Liidu tagalasse ja oli seal aastatel 1942-44 rindeõena Eesti Laskurkorpuses. Naasnud 1944 tagasi Eestisse, töötas 1944-45 Valgamaa TK haridusosakonna juhataja. Oli 1944-1946 ja 1947-1950 ajaleht "Valgamaalane" ("Valga Kommunist") vastutav toimetaja. Konflikti tõttu Valga parteijuhtidega vallandati töölt.
 
Luise Vaher siirdus Viljandisse, kus töötas 1951-1958 linavabrikus laojuhatajana.
 
NLKP liige 1948-1950, heideti välja kulaklikus päritolus süüditatuna, taastati liikmeks 1989.
 
Alates aastast 1960 kutseline kirjanik, Kirjanike Liidu liige 1961. Esimesed luuletused avaldas Võru seminari õpilasena, hiljem ka lühiproosat ja vesteid. Esimene jutustus „Veomehed“ ilmus ajakirjas „Looming“ 1951. aastal. Võitnud pingestatud tegevusega novellidega („Öö huntidega“ 1957, „Maiöö“ 1958)võistlustel auhindu. 1959. aasta romaanivõistluse III auhinna sai „Emajõe jutustus“ (1960), mis ladusas rahvapärases esituses arutab sõjajärgse maaelu teravaid probleeme. Vaheri loomingus on keskne Hargula triloogia: romaanid „Rindeõde“ (1965), 2 tr. koos romaaniga „Tormipöörises“ (1982) ja „Põlev pärisosa“ (1987, Tammsaare nim. kolhoosi preemia 1988).
 
Suri 14. veebruaril 1992 Viljandis. Maetud samas Metsakalmistule.
 
Allikas: Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 638-639

laupäev, 2. september 2017

2. september - Eha Lättemäe 95

2. september 1922 Tarvastu vald – 14. november 2012
Luuletaja
95 aastat sünnist
 
Eha Lättemäe sündis 2. septembril 1922. aastal Mõnnaste algkooli õpetajate tütrena.
 
Ta õppis Mõnnaste algkoolis 1929-1935 ning jätkas haridusteed Viljandi Tütarlaste Gümnaasiumis 1941. aastani. Astus 1942. aastal Tartu Ülikooli õppima ajalugu ja klassikalist filoloogiat. Lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli 1948. aastal ajaloo alal arhiivitöötaja erialaga. Pärast kooli ülikooli lõpetamist oli 1949. aastal marksismi-leninismi kateedri assistent ja 1950-1951 aspirant, kuid pidi ametist lahkuma poliitiliste süüdistuste tõttu.
 
Vallandamise järel töötas 1959. aastani Viljandi ja Pärnu rajoonis juhutöödel. Erialatööst kõrvale jäetu ning kultuuriliselt isoleerituna õppis Eha Lättemäe iseseisvalt ära soome keele ning jäigi selles kirjutama. Peale tarvastumurdeliste luuletuste on kõik tema eestikeelsed tekstid tegelikult tõlked soome keelest.
 
Eha Lättemäe suhtles teiste kirjanikega vähe - pisut ainult kadunud Mart Mägeri ja Minni Nurmega. Tema vanema ea parim sõber ja aitaja oli Lennart Jürgenson, kelle luulet ta on sisseelamisega soomendanud. Esimese vabavärsis luuletuse kirjutas Eha Lättemäe juba kaheksa aastaselt. Eha Lättemäe on kirjutanud luuletuse Paistu kiriku kukele ja kodusaunale. Esimesed luuletused avaldas ta 1955. aastal Viljandi kohalikus lehes, tema debüütkogu trükiti 1968. aastal. Kaks Lättemäe raamatut ilmus ka Karjalas.
 
Pikk aleviperiood sai otsa viiekümnendate lõpul, mil ta tuttavate abil sai 1959. aastal töökoha Tallinna riiklikus raamatukogus öövalvurina. 1971. aastal sai temast kutseline kirjanik, 1974. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu.
 
Eesti Kirjanike Liidu järelehüüdest Eha Lättemäele:
„Tarvastu murrakus kirjutatud värsid on keelelised haruldused. Nii loomulikku seost rahvalauluga pole peale Adamsoni saavutanud enam ykski meie murdeluuletaja. Monotoonsed ja paisutusteta värsid, kus muhedus käib koos mõtlikkusega ja latinistikat armastanud inimese napisõnalisus seltsib taluõuede kõnega. Oma tõlgetes oli Lättemäe täpne ja autoritruu ning soomlased on tema enda värsse mõnigi kord soomelikeks tunnistanud. Ehk sobibki ta eesti naisluulest paremini Soome taustale, eakaaslase Eeva-Liisa Manneri manu. Seda rohkem on meil temas avastada.“
Tunnustused
• 2002 – Valgetähe V klassi teenetemärk
• 2008 – Juhan Liivi luuleauhind (luuletus "***Kui talvekuu on paratamatu..." – Looming 2007, nr 5, lk 694)
 
Allikad:
• Eesti Kirjanike leksikon (2000). Lk. 315-316
• Eha Lättemäe 2.IX 1922 – 14.XI 2012 // Looming (2012) nr. 12, lk. 1798-1799
• Sommer, Lauri. Eha Lättemäe seisab mitme kultuuri veerel // Sakala (2008) 20. veebr., lk. 6

Foto: URL: https://www.ounaviks.ee/meedia/pildid/kago/eha_lattemae.jpg